Septembri keskpaik

Imeilus sügisene päev, õigemini veel hommik - taevas on klaar, päike paistab ja puud alles hakkavad vaikselt värvi vahetama. Täpselt aasta tagasi alustasin oma Itaalia reisi, sel aastal olen kodusel pinnal. Ja täna õhtul saan vähemalt mõneks hetkeks oma ahistusest pageda.
Eile õhtul püüdsin tantsida, aga jalad ja kogu keha olid ikka nagu vatti täis, ei jaksanud õieti, särtsu ei tulnud sisse, loobusin ...
Unenäod on ka kuidagi kummaliselt kirkad ja hommikuti hästi meeles. Vaatasin huvi pärast täna unenägude seletajast ka, mis need unesümbolid siis võiksid tähendada ja leidsin: hobune - hea teenistus, koer - uus ustav sõber, rebase tagaajamine - pettuse ilmsikstulek , õun - hea pereõnn. Tunduvad üldjoontes head ended, loodetavasti need ka täituvad.
Tunnen endas ikka endiselt tohutut jõupuudust, seda, et asjad ei lähe minu soovide kohaselt, et hoolimata minu tahtest seisavad asjad paigal ja sellest tingituna ka minu üldine ülinärviline olek.

Meretuulest tekkinud mõttekatked

Tuul .... meretuul
ja lained lained meredel
vesi hoiab neid koos
lahus ka sama tuul
kaht suud

Või umbes nii see Sibula Riks laulis.
Mu lemmikkuulamine. Ikka ja jälle tuleb Öö on öö aeg tagasi. Juba rohkem kui kümme aastat. Ja ajab nutma. Akordioni valusilus taust ja soolo.
Tahan ka niimoodi mängida osata. Et hinge hellaks võtaks. Et pisarsilmi kuulaks. Et tekiks tahtmine. Et suudaks teisi innustada.
Nüüd mul on vähemalt akordion. Lõhnav ja mustläikiv. Istub nagu täitunud unistus mul toas. Troonib seal. Kutsub. Ahvatleb. Ma püüan ju. Silitan teda. Pärast panen kohvrisse tagasi. Praegu veel ei enamat. Ehk kunagi...
Kui olen rohkem mina ise. Kui enam närvid üles ei ütle. Ka saan elada ise enda elu. Kui keegi ei astu kandadele, ei blokeeri, ei sega, ei katkesta ....