Hinge pealt raskust vähemaks

Esimesed sügistormid õnnelikult üle elatud.
Elu on töö- ja suhtlemisterohke, aga mingi nimetu melanhoolia on ikka peal. Pole teistsuguse elurütmiga vist veel lõplikult harjuda suutnud. On tulnud esimesi vastukajasid uuele tööle - nii ühest kui teiset, nii heast kui halvast...
Ses mõttes on töö koolis ikka midagi hoopis muud - saad olla rohkem inimeste ja suhtlemise keskel ja tagasiside on samuti kiirem, ehkki vahel paratamatult ka valusam.
Olen kogu septembri vaguralt saarel istunud, püüdes oma aega paremini ümber jagada, õppides koos lastega tunnis olema, käituma, iseennast jälgima.
Ehh, ikka tuleb prohmakaid, kus tahaks kahe käega peast kinni haarata ja halada - miks peab elu nii keeruline olema, miks ma ometi nii tühiste asjade peale närvi lähen, kui kõik ei lähe esimese hooga minu tahtmist mööda? Mitte et ma oleksin närviline ja kibestunud pedagoog, kes klassi ees näost punaseks värvub ja sülge pritsib, enesekontrolliga on mul õnneks kõik veel korras, aga seiseheitlused on need, mis kuidagi ei lõpe. Alalised õhtused ( ja vahel ka varahommikused) põdemised, mis ei lase korralikult keskenduda on need, mis närve krussi tõmbavad ja kodus omaette hädaldama panevad.
Ja üksijäämise hetkil on tunne eriti nukker. Hing on täiesti tühja täis, pole ruumi ega tahtmist millegi jaoks. On tunne, et ettevõetud asjad ei vii sihile ja hirm, et jäängi kogu eluks üksikuks hundiks, siia kõrvalisse, ligipääsmatusse paika sahisevate puudu varju elama - olema, omaette ulguma...
Njaa, vahel ei tea isegi õieti, mida oma postitusega öelda tahan. Lihtsalt tahaks hinge peale raskust vähemaks laadida...

Muutused saabusid...

.... nagu ikka üleöö ja olid üllatavad, ehkki vahest mõneti isegi aimatavad.
Et siis sellest aastast jälle kaks tööd kõrvu jooksmas pluss veel vabast ajast saare hüvanguks nokitsemine...
Njah, täna keset päeva, kui oma asutus oli lukus ja istusin vallas koosolekul ja samal ajal tiksus peas mõte, et juba 2 minuti pärast pean üle õue koolimajja tundi andma jooksma... siis oli küll tunne, et mind võiks kolm olla. Vähemalt.
Muidugi on tore olla kasulik ja vajatud, aga kui nüüd ausalt enesele otsa vaadata, siis - kaua ma niimoodi jaksan, kolmel tandril korraga teovõimeline, agar, loov, edasiviiv jne olla?
Eks aeg näitab.
Elu on kiire kui karussell ja mul on juba ette kahju, et enam ilmselt nii tihti blogistama ei jõua, kui seda sooviksin. Juba praegu, tänasel hetkelgi on taas olnud asju ja käike, millest pajatada.
Näiteks eelmine nädalavahetus Hiiumaal. Soe, suvelõpuhõnguline olemine, suuremat sorti line-tantsimine, mis laadis mind kujuteldamatul kombel ( terve suvi otsa pole peaaegu üldse tantsinud ja nüüd korraga 3 päeva jutti, aga mulle ikka oli vähe, nii kahju oli ära tulla...).
Ma polegi Hiiuumal juba vähemalt 10 aastat käinud, nii mõndagi oli vajunud unustustehõlma, aga samas olid maastikud ka kuidagipidi tuttavlikud. Ronisime natuke Rebasemägedes, kiikasime Kõpu tuletorni, imetlesime Kärdla kraatrit, einestasime Kohvilähkris, segasime kohalikke lambaid, kes ühe vaatamiusväärsusena reklaamitud pukktuuliku ümber heitunult määgisid, käisime sulistamas surfiparadiisis ning päeva naelana suutsime peale pikka künklikel külavaheteedel loksumist üles leida ka Hiiumaa-Eiffeli, sealsetel mõnusatel roigaskiikedel tukkuda ja kändudelt värsisepa veeretusi kokku veerida.
Laupäeval olime kusagil Kõrgessaare lähistel ühel kaunil muinastulel ja nägime ümberkaudsetel kallastel veel viit samasugust. Ülejäänud aja, nagu öeldud, sisustas suurepäraselt ohjeldamatu tantsimine.

Ahjaa, ja vahepeal olen hakanud ka filmigurmaaniks. Sel suvel olen omale soetanud juba kolm väga hääd linateost.
Südasuvine avastus oli "Tuukrikell ja liblikas"



Ja augustis lisandus tollele ja "Kuninga kõnele" veel esmalt "Karusnahk":



ning seejärel "Eleegia":



Ei oskagi neid filme omavahel võrrelda ega üht teisele eelistada, kõik need mainitud on omamoodi head. Ainulaadsed. Võimsad. Ega nood treilerid anna ka tegelikku õhustikku ju kuigi hästi edasi. Parimal juhul ehk maalivad aimatavd õhkõrnad piirjooned silma ette. Kui sedagi.