tag:blogger.com,1999:blog-27425930671240481212024-03-24T23:09:07.446-07:00MeretuulTuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.comBlogger261125tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-14064372635222749152023-06-23T05:40:00.000-07:002023-06-23T05:40:10.166-07:00Ja vaikus kestab<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
See kevad on olnud teistmoodi. Ikka ja jälle teistmoodi kui eelmised. Seekordne siiski tuhmim, vaiksem, valulevam, üksildasem...
<br />
Olen isekesis seda imelikku vaikivat aega hakanud nimetama klappidga kevadeks. Vist tuleb ka sellele järgnev suvi sarnane. Ma ei ole õieti kuulnud hääli, mis ikka ju kuuluvad kevade ja suve juurde. Pole näinud pilte ning värve, mis kevadel enamasti hinge ja silma rõõmustavad ega haistnud lõhnu, mis tavaliselt äratavad ja ärevaks teevad. Olen olnud meelega kurt ja pime ja tuim. Pole suutnud end elule avada, sest seda oleks mulle nüüd liiga palju, sest hing ei kannataks välja.
<br />
Olen peitnud end klappide taha, kus voogab vaid lõputu muusika. Nukker, võimas, paljutähenduslik. See on ainus, mis suudab mind veel kaasa võtta ja ära viia maailmast, mis muutub mulle aina raskemaks, kaugemaks ja mõistetamatumaks.
<br />
Jah, viimasel paaril aastal on palju juhtunud ja muutunud. Ilmselt liiga palju, nii et meeled ja seisundid hakkavad sest lõputust surmade, lahkumiste, lahkuütlemiste, õnnetuste ja kokkujuhtumiste virr--varrist väsima ja järele andma. Imelik, et just see viimane, mis õigupoolest tõotas ju muutust hoopiski helguse, rõõmu, paremuse suunas, aga ometi näikse nüüd nii õnnetult vaikusesse ja teadmatusse suubuvat, mind kõige hullemini räsib. Aga elu ongi karm õpetaja- ilmselt see õhkõrn lootusekiir, see valgusvihk suunas, mis võinuks olla kui.... aga ei ole, sest.... ongi kõige valusam. Kui saad aru, mida su valikud ja suhtumine neisse on sinuga teinud ja saad hetkeks piiluda täiuslikuma poole, milleni siiski mingi võimuga ei küündi....Kui sulle antakse hetkeks toetuspunkt, kuhu naalduda tundub nii õige, hea ja turvaline, et paremat ei oskaks tahtagi, ent siis tõmmatakse vaip taas täie hooga ning ette hoiatamata jalge alt....
<br />
<br />
Ainult üks eredat päikest pilgeni täis päev täis samal laineharjal kiikumist- liikumist, vahetut mõistmist, helgeid ja muretuid lubadusi, sooje naeratusi, äkilist mõstmist ja soovi kokku hoida ja saada, olemas ning hoitud olla... Poolde öösse veninud sundimatu vestlus ja muusika, liikumine, muusika... Ja ootamatult ärkas sisimas tohutu lootus nagu ammu uinunud võimas kiskja, kes olnud kaua varjus ja näljas ning igatseb nüüd üle kõige vaid lõputut lõõma ja värsket, kosutavat toitu.
<br />
Siis nädalate viisi piina, ootust ja kahtlusi. Ent viimaks siiski veel üks veidi tuuline kauge rand, seekord juba täis uuriv-uudishimulikke pilke, puudutusi, vaikseid heietusi, kõhklevaid soove, mis tekitasid nii tohutu sisima tulvavee, et sündis kiri. Üks ja ainus. Aus ja alasti, võlutud ja neetud ühekorraga. Kirjutatud. Saadetud. Vastuseta vaikusesse jäänud...
<br />
See vist on kõige talumatum üldse, kui ühel hetkel näed unistuse kerkimist, lootuste jõulist kasvamist, ja järgmisel hetkel variseb see kõik kokku. Ilma, et sa mõistaksid, kuidas või miks see juhtus. Mis ja millal läks valesti. Millal jäid lubadused õhku rippuma ja muutusid küsimusi täis vaikuseks, mis nüüd aegamööda, ent vankmatult muserdavat teadmatust, lootusetust ja meeleheidet täis nirisevad. Miks üks hing sulgeb end hetk peale seda, kui teine on end usalduslikult avanud? Haiget ei tee niivõrd vaikimine ise, kuivõrd haigutav teadmatus selle taga. Kui oled ettevaatamatult, ent siirast südamest lendu lasknud sõnad, soovid, tunded, mis võiks ju kuidagigi teises tagasi peegeldda, mingit kaja, vähemalt pinnavirvendustki tekitada. Aga ei. Vastu ei tule mitte midagi. Nagu oleks hüüdnud lõputusse sumbunud pimedusse, kus sa ei tea, kas või kuhu su sõnad ja mõtted välja jõudsid. Või kas üldse jõudsid.
<br />
Ei, too teine on elus ja terve ja toimetab ringi nagu varemgi, ta annab isegi märku, et sai saadetise kätte. Jah? Aga sealt edasi ei tule mitte midagi. On vaid ehmatav lõputu tühjus. Absoluutne kurdistav vaikus. Kõik asjatud katsed pidada dialoogi vaibuvad hädisteks nukrateks monoloogideks iseendaga. Nagu oleks mingi summutav kardin järsku päevapealt ette tõmmatud, kust ükski heli ega valguskiir läbi ei tungi. Ja see vaikus on röövinud une, rahu, rõõmu, lootuse.
<br />
Ükskõik kuidas sellest üle ei püüaks olla, kõike seda vaevutärganut maha salata ja unustada, nutta, tablette süüa, end kõigi võimalike ja võimatute vahenditega eemale hoida, püüdes edasi elada täpselt nii kuis varem. Kinnitada enesele ja teistele, et kõik on hästi.... Ehh, keda ma petan... See lihtsalt ei õnnestu!
<br />
Nädalad ja praeguseks juba kuudki mööduvad, aga valu ja ängistus ei vähene, teadmatus ei lakka piinamast, kuigi sai lubatud, et seekord ei tundle, ei mõtle üle, ei tee draamat. Pöördun ja lahkun tagasi vaatamata.
<br />
Valu ja heitumus said siiski taas võitu. Olen rohkem katki, kui seda eales oleksin söandanud tunnistada.
<br />
Ja vaikus kestab...
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe class="BLOG_video_class" allowfullscreen="" youtube-src-id="TxAAB58nNLs" width="320" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/TxAAB58nNLs"></iframe></div>Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-52163244946902542162021-06-04T08:13:00.000-07:002021-06-04T08:13:09.681-07:00Hüvasti, Billy...<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/QJlNQvNCQGg
" title="YouTube video player" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; clipboard-write; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
Et Sina lendasid nüüd teispoole tähti, on nii kummaline, käsitamatu ja uskumatu, et ei teagi, kuidas ja millest seda viimast lugu Sinust alustada...
<br />
Muidugi Sa läksid liiga vara, aga tundub, et see müstiline 50. eluaasta künnis saab paljudele teatrirahva hulgast saatuslikuks. Nii Sinulegi, armas Billy. Eks ma aiman ka tagamaid, miks läks just nii- mäletan, veel siiski liiga hästi aegade tagant su boheemlaslikku elustiili, mis miskitpidi ei olnud ei ennastsäästev ega rahulik.
<br />
Jah, Sa elasid kiirelt ja kirglikult, säästmata ses keerises kedagi. Küllap kannatasid ise selle keskel enim, sealt välja tuua aga polnud Sind ilmselt ei võimalik ega ka vajalik. Sa elasid just nii, kasutasid oma väheldase aja ära nii hoogsalt, nii pilgeni kui said, oskasid ja suutsid.
Kui teade Sinu minekust veidi vähem kui nädalapäevad tagasi minuni jõudis, olin tükk aega sõnatu - me ei olnud ju enam ammu lähedased. Ei teadnud mina suurt Sinu elust ega Sina minu omast. Ehkki side, too ainus ja päästmatu, meie vahel muidugi oli, on ja jääb.
<br />
Kes teab, palju me üldse viimastel aastatel teineteise peale mõtlesime. Mina pean käsi südamel tunnistama- mitte eriti palju. Ma ei jaksanud, suutnud ega tahtnud enam mõelda neil keerulistel teemadel, olin kõigele Sinuga seonduvale ette riputanud tugeva tabaluku. Meie vahel oli lihtsalt liiga palju. Kõike. Meeletut kirge ja armastust, pettumust ja vihkamist, mõistmatust ja visalt tärkavat uut lootust, mis sai poolelusana taas kahtluste alla maetud. Meie koos oldud ajad on ühed ilusamad ja tulisemad mu elus, meie draamad aga valusaimad ja raskemaid kui miski muu on olnud enne või pärast neid. Enne ja pärast meid.
<br />
Ma sulgesin ennast isegi Su häälele, mis oli kuulus ja eriline vist küll kõikjal, kes või kus seda kusagil kuulnud. Minu jaoks üks, ainus ja kordumatu, mis lummas mind esimesel hetkel kui Sind kuulsin ja nägin. Millega öeldud lembesõnu oli mul uskumatult hea kuulda. Ja millega välja paisatud ilutusi oli kuulda valusaim kõigest. Jah, eks see, kelle kord lähedale lased, saab ka kõige valusamalt haavata.Sina tegid seda vist minuga kogu aja. Torkasid ja seejärel kahetsesid, paitasid. Ikka kordamööda. Kuni meie aegade lõpuni.
<br />
Nüüd, võib öelda, on sellega igavesest ajast igavesti kõik. Ja kui me veel üldse kunagi kohtume, siis alles mõnes teises elus... Ja seegi on imelik, et ma kuidagi tean, et just nii see ilmselt lähebki - me kohtume mõnes muus reaalsuses veel, sest mitte kõik meie vahel ei leidnud siin maailmas lahendust...
<br />
<br />Minu haavad on nüüd kõvasti kokku seotud, nii et isegi Sinu meenutamine ei tee enam nii väga valu, kuigi pisaraid, nagu ka kirjaridu, on Sinuga seoses olnud niigi palju, aga ega need viimasedki seepärast tulemata jää....Kuigi- lugedes oma meenutusi Sinust, Sinu kirju, mis mul veel alles on- Sa nagu oleksid mingil moel ikka veel siin. Ühel moel jääd Sa minuga ju nagunii. Aga ilmselt pole see, et nüüd teisel pool oled, ka veel päriselt kohale jõudnud. Kes teab, kas ja millal see üldse lõplikult jõuab...
<br />
Käisid hljuti ka unes minu juures. Hüvasti jätmas. Vaid põgus, kuid siiski kestev ja lubav kallistus ning Su vihjamisi poetatud sõnad, et Sulle meeldib mu kulmudevaheline kortsuke... Jah, ka mina, küll terve kümnendi Sinust noorem, vananen, ehkki selle kortukese tekkele oled muude hulgas kindlasti isegi kaasa aidanud....
<br />
<br />
Sa olid mõneti minu peidus pool, keegi, kes mind ühtviisi meeletult paelus ja tõmbas, kuid samavõrra ka hämmeldas ja tõukas. Sinu tohutu emotsionaalsus ja kirg kõiges, mida iial ette võtsid, Sinu tunneteskaala, mis mõne hetke jooksul võis kõikuda ühest äärmusest teise. Alaline suhete virrvarr ja puntrassejooksmised. Tohutu elutempo, ehtnipernaadilik ilusate sõnade voog ning sealsamas- vastutustundetu edasiminek, nagu poleks midagi juhtunud... Seda oli raske mõista ja kõrvalt vaadata, veelgi keerulisem oli sellega sammu pidada. Tundub, et alles nüüd hakkan mõistma, et niimoodi Sa just elasidki, niimoodi põlesidki- tohutu energia ja leegiga, lõõmates ja kõrvetades, ahnelt ja valimatult ennast igale poole jagades, kuni viimaks paratamatult ise omaenese tule roaks langesid. See kõik, mida iganes Sa endast välja paiskasid, oligi Sinu tegelik olemus. Sa elasid kõiki oma draamasid ise sügavalt läbi, küllap see oligi Sinu, traagilise poeedi, kannataja ja nipernaadi karma ja eluliin.
<br />
Ajuti ma peaaegu ei julge Sind lõpuni meenutada. Pelgan, et mu hästi kinnikasvatatud haavad võivad ometi hakata uuesti veritsema. Kardan, et Sinu lõplik kaotus on mulle siiski suurem löök kui seda enesele tunnistada söandan.
<br />
<br />
Ma ei taha tagantjärgi midagi ette heita, ometi kahetsen praegu oma järske ütlemisi ja kriitikat meie viimastel suhtluskordadel. Kahetsen, et põletasin kord viha- ja ängistusehoos meie esimesed kirjad. Need kõige- kõigemad- ilusamad, ausamad, õrnemad, mil olime veel jäägitult vaid teineteise jaoks. Sinu kergelt ühele poole kaldus käekirjas, musta tindiga hoogsalt kirjutatud, on need mul siiski silme ees ja nii mõnedki read neist kajavad mu peas siiani selgelt...
<br />
Sinuga käis kaasas Sinu lõhn ja maitse- piibutubaka oma, mida tundes siiani vahel sügaval sisimas miski valusalt tuikab,- ning muusika. Kõik see, millest ka minu osa saama panid- bluus ja klassikaline muusika, Olav Ehala, vendade Urbide ja juhan Viidingu laulud käsikäes King Singersi ja muidugi- MEIE unustamatu Tri Yanniga.
<br />
Jäägu need laulud, mis selle järelhüüde alguses ja lõpus on, Sind saatma ja meenutama. Autoportree sõnad on vist küll üks-ühele Sinust ja Sinu olemusest maha kirjutatud ning Tri Yann- see oli ja on meie eriline muusika, ainult omavahel jagamiseks, koos kuulamiseks ja nautimiseks, ülendavail ja kurbadel hetkedel.
<br />
Mis jääbki veel öelda? Ma tänan Sind kõige ilusa eest, mis meie vahel oli, ma tänan kingituse eest, mille Sa kord jäädavalt mu ellu tõid ja kohtumiseni, kallis Billy, kord teispool tähti...
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/zHbEe8bLsYk" title="YouTube video player" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; clipboard-write; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-35416373498161815502021-05-22T12:56:00.000-07:002021-05-22T12:56:35.232-07:00Eluvaatest. TumemeelseltKüll on ikka hea sattuda raamatute ja autoriteni, kellest tõesti tunned, et mõtled ja tunned nendega samamoodi või vähemalt sarnaselt. Nagu oli eelmisel aastal Õnnepalu "Paradiisiga", aga vaat et veelgi rohkem on sel aastal Kaplinski kirjadega "Isale". Loen ja nõustun aina ja kirjutan tsitaate välja undes vahel, et tegelikult tahaks ümber kirjutada pool raamatut. Vähemalt...
<br />
Lugedes ja kaasa mõeldes aga avardun ja mõistan aina paremini ka iseennast- miks mul on aina raskem püsida tsivilisatsioonis. Miks see igapäevane tohuvabohu mind nii tohutult väsitab ja masendab, aga miks ma ei leia ikkagi sest kõigest veel pääseteed. Miks olen end alati tundnud ääretult kaugel kristlikust maailmavaatest ja miks end seesinateses mammonakeskses eluvaates aina enam paariana näen. Olen vist ka samasse ohustatud, väljasurevasse liiki kuuluja, kel on vahel häbi olla inimene ja kuuluda samasse liiki ahnete hävitajate ja mõistmatute tarbimishulludega, kuid kes püüab ometigi mõneti sunniviisiliselt kuidagi vastu pidada ses kasumiahnes ja mõtlematus, elu- ja loodusvaenulikus maailmas. Kes valutab enam südant looduse kui inimese kestmajäämise pärast. Ehhki- kui kaob loodus, kaob nagunii peagi ka inimene. Selle vahega, et kui esimese kadumise pärast oleks sügavalt kahju, siis teise pärast vast sugugi mitte nii palju.
<br />
Nooremana ostsin endale ja lugesin läbi Kaplinski "Kirjutatud. Valitud luuletuste" kogumiku ja see meeldis mulle väga. Just selle avameelse ja liigutava loodusläheduse ning -tunnetuse pärast. Kirjad isale on tal aga tumemeelsemad, eks muidugi ka vanemas eas kirjutatud ja tema riigis ning inimestes pettumine lööb tahes-tahtmata välja. Seda ei saa ka kuidagi pahaks panna, sest minu endaga näib juhtuvat just seesama. Mitte päris nii nagu B aasta eest dogmaatiliselt sajatas, et 40- aastates hakkab naine muutuma luuavarreks, et tema vaimsus, loomingulisus ja ehedus kaovad. Mõnes mõttes see juhtub ju kõigiga- , mitte ainult naistega ja mitte ianult siis kui esimene number vanuse ees muutub- me kõik vananeme, taipame ehk rohkem, aga ka võrdleme, pettume ja kurvastame rohkem. Väsime kergemini. Loobume rohkemast, aga ka veendume iseenda väärtustes rohkem, selgemini. Ja ütlemeneid rohkem välja. Otse ja keerutamata. Oleks isegi ehk pisut imelik, kui nähes kogu seda kaost ja hoolimatust keegi aina rohkem kirgastuks. See oleks siis ju üsna väärdunud arusaam heast elust, surmakultus, kus kunstlik, eluta asi asendab ehedat ja loomulikku. Nagu see meie maailmas kipub sageli olema- ikka auto ja arvuti ja muruniiduk on tähtsamad kui loom või lill või mesilane.
<br />
<br />
Käisin aprilli algupoolel, kui haigusvanglast pääsin, nagu mingi ülestõmmatud energia toel ja puhastasin pool päeva Linnu tee algust, või siis lõppu, ega ma kuigi täpselt tea, kummast otsast see tee algab või lõpeb. Igatahes tegin algust sellelt poolt, kus tee kulgeb sadakond meetrit Randsalu ojaga paralleelselt ja koristasin puhtaks teeääred kuni esimese suurema käänakuni, mille tagant algab juba kellegi lage terasaed, kidurad poolkuivanud elupuud teepoolset serva palistamas. Arvasin omas naiivsuses, et koristan ära mitme aasta prahi ning nüüd püsb see kant ehedam ja puutumatum vast ikka uue kevadeni välja. Ja ai kui rängalt ma ekisin. Sest uued maskilärakad, suitsukonid ja alkotaara hakkas ilmuma teeservadesse tagasi juba paari nädalaga. Ehk et see minu poolepäevane töö, kolm ja pool suurt kotti prügi, mille selle mõnesaja meetrise ala pealt korjasin, ei olegi suuremat väärt. Keegi ei märganud, hoolinud, kõigil on suva ja visatakse järjepidevalt, ajusid liigutamata, kuhu juhtub ja mida juhtub.
<br />
Leidsin tol päikselisel aprillipühapäeval ühelt poolt teed tohutul hulgal sama sordi jäätisepabereid ja arvasin esiti, et mõni metsloom on kusagilt lahti kiskunud prügikoti, kus olid näiteks klassiekskursiooni vms jäätmed. Nüüd ma enam ausalt ei tea, ehk on lihtsalt sama(d) inimene( -sed) käinud sama teed mööda kirjeldamtu arv kordi ja iga kord ostnud sama jäätist, mille pabereid järjepanu loodusesse pildusid? Nii ajuvaba kui see ka tundub, ma ei pea enam miskit siin elus võimatuks. Eriti mitte inimeste rumaluse osas.Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-13462020815470812472021-05-09T11:03:00.004-07:002021-05-09T11:06:02.680-07:00Männikasvude aeguNoorte männikasvude magus ja uimastav hõng täidab mu tagatoa, nii et kõnnin juba päevi ringi nagu mõnes muinasjutus. Täpselt ei saa aru, kas see kõik juhtub päriselt, kas ja kus lõpeb uni või kujutan ma pooli asju ainult ette.
<br />
Alles eile seisin ma, pea kuklas ja jalad vaevu maad puutumas, kesk esimesi tärkavaid rohupuhmaid tagumises tihedas kadastikus, ümberringi vaid suured päikesesoojad kivid ja linnud, aina linnud. Talvikese flöötiv tervitus, sõtkas pea kohal vihistamas, laulurästas käharal männil rõkkamas, lehelind tausta tsolksutamas.
<br />
Ja ega linnud pole ainult siin, päikesesoojal saarel. Neid on ka mu hoov täis. Tötsakad ja majesteetlikud kaelustuvid habrastel elupuuokstel tasakaaluharjutusi sooritamas, end kudrutades teineteise poole küünitamas, et siis järgmisel hetkel valju tiivaplaginaga eemale lennata. Või linavästrike lühike, kiire ja efektne pulmatants, mis koosneb valdavalt kiiretest peanoogutustest ning tiivad lösakil teineteise ümber tiirlemisest, ning mida mul on põgus au jälgida otse hommikulauas. Jah, õhus on kevadet ja armastust!
<br />
<br />
Õigupoolest tulin siia kadastikku õela hambulise põhjatuule eest varju ja tõesti- siin ei puhu sugugi, keera end ainult taevakera poole ja juba hakkabi palg õhetama.
<br />
Esimese tihedama põõsa varjus lebab hane hall udusulg, justkui ootamas lapse usaldavat kätt, mis ta nopiks ja inglisõnumiks pärjaks. Kadastiku serva palistab aga tuhkjaks kuivanud mullune ületuhnitud mullaviirg. Juba aga on end sinna kirju vaibana sisse seadnud metskannikesed, tillukesed pead erksalt püsti ja õiesilmad avaruste poole pilkumas.
<br />
Nii ma seal sammun üle tuulise põllu, kott lõhnavatest pungadest pungitamas, ning vajun vaevu üle toa läve saades nagu mingisse keskpäevaleitsaku palavikulisse poolunne- jope alles seljas ja männipuru juustes. Ärgates on mu vaigused käed tihedalt üksteise külge kleepunud nagu vaikses lõhnavas palves ja kui need viimaks tasase naksatusega lahti rebin, on vaik moodustanud ühtlase pruuni mustri üle mõlema peopesa ning sõrmede.
<br />
Säärases metsavines tulengi tagasi üle vee, mis on sel laupäeva pealelõunal nii hele- hele, et ei saa peaaegu aru, kus lõpeb taevas ja algab meri ning ilmgi on korraga keset merd nii tuuletu, et laeva vahutav kiiluvesi jätab pinnale vaid kerge hetkelise võbeluse. Usaldan minna reelingu äärde piiluma-kõõluma, lootes kuulda esimesi pääsukesi või vähemalt tuttavlikke kajaka krääksatusi, aga ei- salakaval põhjatuul on otsekohe mul hõlmas sakutamas, puhudes võidukalt külmi iilinguid mulle näkku ja krae vahele.
<br />
Taandun tagasi salongi ega välju sealt enne tuttavlikku põntsatust vastu sadamakaid.
<br />
Siis veel natuke päikest täis sahisevat mullusuvist roostikku, lootusetus lootuses avastada kusagilt juba õitsvaid nurmenukke. Aga ei, selleaastane kevad laseb end ikka veel oodata ja nurmenukkude pungad on mai alguspäevadel alles tõrksalt kinni. Ometi on loodusvaimud minuga, aina enam ja enam ka siinpool vett. Minu vanadel ja armsatel lodumaastikel.
<br />
Nii satun ma üle kraavi kalpsates täiesti lummutislikele kopraradadele, millest mul siinkandis varem aimugi polnud. Nii et algul peaaegu ei söanda seda uskudagi, mis mu silme ees avaneb- siksakitav ja kohati mitmekshargnev rada kraavipervel, mis viib aina sügavamale roostikku ning lõpeb viimaks nii eriskummalise vaatepildiga, mis võiks olla olla omamoodi hirmutavgi, kui poleks olnud nii lummav kui ta on- igas kaares lõputu kahisev helekollane roostik, nii et ringi vaadates võib sellest ühtlasest virvendamist lausa pea ringi käima hakata. Ees tilluke abajas, väike lõksu jäänud lombike soolaka mere järele hõngavat sogast vett ja selles ulpimas vana roheline laste plastikvann, täis adrut, muda ja rootükikesi. Nii ilmvõimatult imelik tükike inimtekkelist prahti kest suurt loodust, mis juba seda pöördumatult enese omaks teeb, et vahin seda tükk aega tummakslöödult, imelik nööriv ärevus hinges nagu oleksin tabaud midagi keelatut või salajast. Viimaks pöördun ehmumiseseguse imestusega tagaisteele ja tunnistan veelkord- tõepoolest- terve urgude süsteem on siia rajatud, ja iga natukese aja tagant ikka need selged tunnismärgid- pliiatsikujuliseks näritud otstega kase-, paju- ja lepatüüakad vastu turritamas, oksakuhilad aeglases voolus edasi kandumas.
<br />
Ja sellele kõigele pärjaks tuleb jätkuvalt minu juurde muusikat, mis on nii lihtne, puhas ja puudutav, et selle ilu ei oska isegi kuidagi kirjeldada, vaid lihtalt kuulaks ja kuulaks, süda värisemas ja hing tunnetest tulvil. Neist kahest, nii noorest ja võluvast, olen viimasel ajal olnud lummatud, Ning kuigi kõlalt kumbki täiesti isemoodi, pärit erinevast kohast ning vist isegi põlvkonnast, on nad ometigi kuidagi omavahel sobivad, põimuvad, hästi kokkuhelisevad. Kandmas endas ühtsama sõnumit, maailmatunnetust ja-olekut, mis läheb korda ka minule, kuulajale, imetlejale, kaasanoogutajale. Oh, et nendetaolisi lauljaid- lausujaid ikka jätkuks, siis ehk polekski kogu seesinatine maailm veel lõplikult hukule määratud!
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/KAjzkRM-4y4" title="YouTube video player" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; clipboard-write; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/Jc1EOTFT1zU" title="YouTube video player" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; clipboard-write; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-40476144946123770192020-11-05T11:12:00.000-08:002020-11-05T11:12:09.361-08:00LagendikTunnen end siin nagu oleksin jõudnud ära ja koju ühekorraga.
<br />
Hea ja rahulik on olla. Olgugi, et mingis mõttes ma pole siin päriselt ära, eemal ega eraldatud. Mitte kunagi nii päriselt kui näiteks saarel. Aga võibolla ongi mulle, mu hingele, mu sisimale loomusele ka seda vaja, et ollagi ainult pooleldi ära. Sest kusagilt taamalt kostab ikka lõppematu autode vuhin ja lärm Tallinna maantee poolt ja Uuemõisa poolt kostavad inimeste hääled läbisegi koduloomade omadega. Päeval valjemini ja tihedamini, õhtu- ja ööpoole vähenedes ja päris hilisel ajal pisitasa vaikides. Aga autod, need ei peatu päris vaikuseni vist isegi päris sügavas öös.
<br />
Käisin siin lagendikul korra suvel ka telgiga. Ja magasin kogu öö peaaegu et ärkamata. Sügavalt ja rahulikult. Mis on minu puhul päris ebatavaline, sest tavaliselt kusagil uues kohas olles, ja eriti veel telgiga, mis on õieti ju üks päris ebakindel paik ööbimiseks, ma tavaliselt und ei saa. Vähkren ja rähklen, pea segaseid mõtteid täis, vahelduva eduga poolunne vajudes varase hommikuni välja. Siis viimaks vajun oma lemmikusse, magusasse hommikuunne, mis soodsates oludes võiks kesta nii keskpäevani välja, aga suvel läheb enamasti juba mõne tunni pärast telgis nii palavaks, et seal ei kannata enam olla.
<br />
Tol pisut sombusel juuni nädalavahetusel, kui siin loodusvaatlusi tegin, olin ööle mõeldes targu kaasa varunud kõrvaklapidki, et oleks kergem unetuse aega mööda saata, aga neid ei läinudki vaja. Nii kui magamiskoti luku kinni tõmbasin, nii ma kohe ka magasin.
<br />
<br />
Sest õeti on see ju lagendik lagendiku taga. See koht on mulle oma ja tuttav olnud kogu lapseea. Selle vahega, et varem tundsin pigemini toda esimest lagendikku, mida lapsepõlvest mäletan ikka kui kevadistest nurmenukkudest hõngavat, kullerkuppudest kullendavat ja suurte mitmeharuliste kaskedega ümbritsetud lemmikpaika soise metsa vahel, mis on nüüdseks pooleldi kinni kasvama hakanud.
<br />
Praegu aga meeldib mulle too tagumine lagendik, millest mul varem aimugi polnud, isegi rohkem. Siin on mingit kosmilist rahu ja ürgsust. Suvel sain kohe saabudes kohaliku soku sõimu osaliseks, ilmselgelt olin tunginud tema maadele. Ta käis ja hurjutas ümber lagendiku kogu õhtu, siis magas vahepeal mõne tunni pisut eemal ( leidsin hommikul viimast ringkäigu tehes ta aseme tagumiste kaskede vahelt üleski) ja varahommikul hakkas uuesti peale. Tema möiratused ja haukumine kostis ikka kord ühelt, siis jälle teiselt poolt lagnedikku ümbritsevat roostikku ja madalat lehtpuumetsa. Ära minnes ta isegi vist jälitas mind mööda roostikku, et olla veendunud, et ma nüüd tõpepoolest ikka lähen, sest aeg- ajalt kuulsin sealtpoolt tasast ragstamist ning ühel hooletuse hetkel ta isegi vilksas korra nähtavale. Ehmatasime vist mõlemad ühevõrra, sest kuimina tardusin hetkeks, siis tema pistis kohe uisapäisa ja valjusti haugatades uuesti plehku, aga ütlesin talle mõttes järele, et ta niiväga ei ärrituks, ehk saame oma ühise lemmikpaiga jagamisega siin linnataguses metsatukas veel kenasti hakkama, sest tema lagendikule kavatsen ma ikka ja uuesti külla tulla.
<br />
Ja tulingi tegelikult veel mitmeid kordi nii suvel kui sügisel. Sel aastal oli ju nii erakorsdselt soe sügis, et puude lehed ei läinudki üldse punaseks, vahtrad jäid üsna ühtlaselt kollased ja haavad-tammed oli kuivpruunid kuni lehed suurte sahmakatena paari jahedama oktoobirlõpupäevaga langesid. Aga veel novembri alguseski õitsesid mu aias saialilled, kressid ja metsastrid. Ehk õitseksid päevalilledki, kui tormid neid maha murdnud ja teod õisikuid nahka pistnud poleks.
<br />
<br />
See tee, mida mööda nüüd sinna lagendikule pääseb nii linna kui Uuemõisa poolt, on ka võrdlemisi uus ja see vana, üle lodude ja karjamaade käinu, on sootuks unustuse hõlma vajunud. Hea tahtmise korral muidugi saaks ka ümberkaudu tulla, kummikutega poole põlveni sinakalt helkivas mudases soovees kahlata ja läbi aina tiheneva roostiku ragistada, aga ega seda tahtmist nii kergesti enam tule, kui saab ka lahedamalt ja kuiva jalaga.
Või võib tulla ka hoopis mööda tihedat lepistikku, kus ainsaks orientiiriks vaid kitsuke mudane kraav, mis kulgeb läbi kogu selle metsa ning mille ääres kevaditi õitses kunagi ja vist õitseb nüüdki hulgi nii varsakapju kui metsikuid iiriseid, ja mis aitas mul suunda hoida tolgi imelikul korral, kui ei tea mis nooruse uljuse või seiklusjanu tõttu otsustasin metsa minna hoopis teisest servast, kui seda harilikult tegin, et vaadata, kas ka sealt, selle üksiku suure tamme taga algava tiheda lepisitiku vahelt pääseb viimaks välja tuttavale lemmiklagendikule. Pääses küll, aga oh mis aega ja vaeva see kõik võttis! Jalad olid läbimärjad, juuksed oksa- ja lehepuru täis, käed kriimulised ja sääskedest söödud, hinges segiläbi eksimise hirm ja uudsuse võlu ning viimaks muidugi ka päralejõudmise kergendus, aga kõigest muust enam hoopiski säärane tinane väsimus kontides, et ei mäletagi täpselt, kuidas ja kui kaua ma sealt hiljem koju tagasi vantsisin...
<br />
<br />
See paik, see kaskedega ehitud lepisitikutagune, mille vahelt kulges ka mu kunagine müstiline suusarada sel ainsamal talvel, mil üle kõige maailmas armastasin suusatamist ja leidsin omale pelgupaigaks mereäärse nõmme, tundub mulle aeg – ajalt siiani justkui unenägu, mida lapsena vaid ette kujutasin või millest toonastes lapselikes unelmates unistasin kui kohast, kuhu kunagi oma maja või onni ehitan ja sinna päriselt elama lähen. Aga nüüd seal käies saan aru, et kuigi aeg on seda paika tagasipöördumatult muutnud, on seal siiski veel leitavad üksikud tunnismärgid, et see siiski pole olnud minu unistuste vili ega romantiline väljamõeldis.
<br />
Paar suuremat kaske on lagendiku ühes servas veel täiesti olemas, ehkki toda kõrgendikku, mida nii selgesti seal ümber mäletan, pole enam. Nagu pole enam ka ühtki kullerkuppu. Nurmenukud veel on, ehkki nad on kolinud nüüd kaugemale kaskede alla ja sealt edasi tagumisele lagendikule. Nende kahe lagendiku vahelt avastasin oma suviste loodusvaatluste käigus muide ka kolm looduskaitsealust orhideeliiki: halli käpa, ööviiuli ja suure käopõlle.
<br />
Oma maja poolt läbi roostiku tulles oli aga alati esimene märk sellest, et kohe oled kohal, üks vana pikalivajunud (või pandud?) betoonpost, väga imelik ilmutis inimeste maailmast kesk looduse iseolemist!, mille peale ronida, et siis viimaks sooveest väsinuna mõni meeter kuiva jalaga kindlal pinnal edasi astuda. See post on endiselt samal kohal ( ja kes või kuhu seda olekski sealt pidanud vahepeal liigutama), loodus on ta nüüd muidugi hoopis rohkem omaks võtnud, oma rüppe peitnud, nii et sammal, kuivanud lehesodi ja igasugu väädid katavad seda peaaegu ühtlaselt, ent äratuntav on see post ometigi.
<br />
Samamoodi olen vahepeal kahelnud, kas see pisike roheline onnike, mida seal üksvahe mäletan olevat seisnud, oli seal lagendikul ikka päriselt ka olemas, aga ju vist ikka pidi olema. Sest just sellest imelikust tillukesest onnist keset kodumetsa, millest siiani ei tea, kes ja miks selle sinna tõi või ehitas ja mis mõne aja möödudes niisama salapärasel moel kadus kui tekkiski, said alguse mu sisimad ihalused minna ka ise ükskord päriselt niimoodi ära. Päris omaette, päris metsa sisse, päris oma onni. See imelik ihalus elab mõnes mõttes mu sees veel tänagi edasi, ehkki saan arukalt kaalutelles aru, et see on üks igati ebamõistlik soov ja isegi kui see soov täituks, ma ihuüksi kusagil metsa vahel kuigi kaua vastu ei peaks ega elada tahaks. Aga unistada ja lasta mõttel lennata on vahel tore või lohutav ka lihtsalt niisama unelemise ja fantaasialennu enda pärast.
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-51533741112280156962020-09-19T02:13:00.000-07:002020-09-19T02:13:47.463-07:00Aidi Vallik "Minu Haapsalu"<br /><div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9Hmk0gnqfMlPdfLNQ8EHc5WP8idWJYjtLRwDyXd0Iebxlz2hqIP0EGfRFgooU-9BlXmvm3tJhq5ViPekSSQXPAXkmqbBp9FOUXvGplcItJ_YlX3ezFIZWy6lky0_w-UpEtXVnedGa7_w/s272/Minu+Haapsalu.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; "><img alt="" border="0" height="320" data-original-height="272" data-original-width="185" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9Hmk0gnqfMlPdfLNQ8EHc5WP8idWJYjtLRwDyXd0Iebxlz2hqIP0EGfRFgooU-9BlXmvm3tJhq5ViPekSSQXPAXkmqbBp9FOUXvGplcItJ_YlX3ezFIZWy6lky0_w-UpEtXVnedGa7_w/s320/Minu+Haapsalu.jpg"/></a></div>
See oli tõeline "Minu" lugu, just niisugune, nagu mu meelest peaksid olema kõik kõnesolevas sarjas välja antud raamatud. Vähemalt need, mis puudutavad Eesti väikelinnu, saari ja muud põnevat, mis on ja peabki olema üdini oma. Sest just seda oli ja on Haapsalu Aidi Vallikule, just seda sooja "oma ja südamele armas kõigi oma vigadega" tunnet kumas nende lugude ja meenutuste tagant minu meelest sellest raamatukesest ehk kõige enam. Lood olid küll vahest ehk veidi pealiskaudsemad ja napimad kui oleksin lootnud, ent seda nõuab paraku juba toosama "Minu" sarja formaatki.
<br />
Jah, ma saan aru, et on suur ja oluline vahe, kas seda loeb nö juhuslik inimene, kes pole varem Haapsalust eriti palju kuulnud või teab seda linna vaid pealiskaudselt, või loeb seda põline haapsallane ja autoriga isiklikke kokkupuuteid omav indiviid nagu mina, aga usun, et autori siiras imetlus ja armastus selle linna vastu jõuab lehekülgedelt siiski iga lugejani.
<br />
Ma tean suuresti just sedasama või vähemalt Aidiga väga sarnast Haapsalut. Kui ehk välja arvata autori verinoored aastad, mil teda veel ei tundnud, tuli kogu kunagine melu ja olu mulle elavalt silme ette. Olen omal ajal enam või vähem kokku puutunud paljudega neist põnevatest persoonidest, kellest raamatus kõneldakse. Gunnar. Eda. Aivo. Mann ja Rommi. Haapsalu kunagised punkarid ja bändipoisid. Paljud teised, kellele ta raamatus vihjab, kuid nimesid ei nimeta.
<br />
Minu jaoks on Aidi oma pehme loomu, koduse-emaliku hoolitsuse, suurepärase söögitegemisoskuse ning hubaste kodudega, kuhu alati palju iniemesi mõnusasti suhtlema kogunes, alati meenutanud pisut Muumimammat ja nii ei pane põrmugi imestama ka see, et üks peatükk tema raamatus kannabki näiteks pealkirja "Trollitalv".
<br />
Tundsin ära Aidi kui suurepärase, noortesõbraliku ja loomingulise emakeele õpetaja gümnaasiumipäevilt ( neid Aidi sepistatud geniaalseid etteütluste lauseid roosadest unistustest või noormehest, kellele plekkpott oli pähe kinni jäänud ning mitmeid teisi, kasutan siiani vahel oma tundideski!). Just tänu Aidile olen olnud kaasautor Auf Wiedermanni lehekülgedel ( ja kui hästi otsida, siis leiab ühe või paar vana koolilehe numbrit mu tagakambrist veel praegugi tohutute paberivirnade alt ehk üles). Saanud osa nii Centu, Rootsituru kui Gulliveri roki- ja muudest pidudest ning istumistest. Käinud Aidil külas nii tema avaras, pisut esoteerilises ja külalislahkes "Sukapüksi" tänava korteris kui hilisemas õdusas-hubases Koidula tänava pesas. Valmistanud ette restorani pidulauda ning visanud kirikuesisel õnnelilli Oti ja Aidi pulmas.Tundnud ( küll ainult natuke ja ühe, selle kõige sõbralikuma kandi pealt) nii kass Intsu kui koer Hermanni.
<br />
Olen kuulnud esimestest vastukajadest "Minu Haapsalut" lugenute hulgas, et seal on liiga palju autori omaenda nostalgiat, nii et linn ise jääb tahaplaanile. Ühest küljest on mul seda raske hinnata, sest see lugu neelas mu hetkega nimelt oma üüratu nostalgilaksuga, aga kui püüdsin end aeg-ajalt pisut isiklikest vastukajadest distantseerida ja lugeda seda lihtsalt kui lugu Haapsalust, siis leidsin päris palju ka seda. Kõik see, mis teeb Haapsalust Haapsalu, oli esindatud ja olemas: vanalinna puitmajad enne ja nüüd, loss, toomkirik ja selle ümber laiuv krahviaed, Kultuurimaja, raamatukogu(d), koolid, Paralepa, Vasikaholm, väike Viik, promenaad, See-teater, Lääne Elu toimetus, Sadama 5, Centrali Õllekelder, Gulliveri klubi, Rootsiturg, Teele pagariäri, Karja pood. Augustibluus. Ameerika autod. Vanamuusikafestival. Üheksakümnndate tipphetked Firenight ja Grillfest. Vanemast ajajärgust Vietnami õllekas, tänavakaevud ja vana polikliinik. Meri ja muinasjutud olid ka.
<br />
Kui kohalik saaks nuriseda, siis ehk selle üle, et kogu see kompott kaldub geograafilises mõttes valdavalt linna ühte nurka kokku, aga teistpidi võiks ju retooriliselt küsida- kas ja mida seal Tamme getos, kaubamaja "lihaletis" või taga Uuemõisas siis on, et sealt oleks midagi olulist ka raamatusse raiuda? Ehk jälle- nii on ja jääb ju veel alles teisigi paiku, olusid ja inimesi, keda loodetavasti uutes väljaannetes ja järgedeski tutvustada!
<br />
Aitäh, kniks ja kummardus, Aidi, selle suurepärase lugemise ja eriti nostalgiapuhangu tekitamise eest selle raamatukesega! Usun,et sai hea nii sinul kui paljudel-paljudel teistel!Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-59939909179347107312020-08-21T11:06:00.003-07:002020-08-21T11:14:19.508-07:00Sireli vanaemaMu kallis vanaema!
<br />
<br />
Hüüdsin Sind alati just nii- Sireli vanaema. Ja eks teisedki. Ehkki sirelitega polnud Sul suurt muud pistmist kui vaid see, et elasid sellise nimega tänaval. Siiski tuled Sa mälupiltides alati esile miskipärast just suure hõngava sirelpõõsa taustal. Ma isegi ei tea, kas see on valge või lilla, aga Sinu lopsakat tagaaeda, kus Sul muide tõesti vist ainsatki sirelit ei kasvanud, meenutab see mälupilt igati.
<br />
<br />
Jõudsin seekord Su juurde taas mitu päeva hiljem, nagu ikka- argitoimetuste man ei saanud varem tulema. Tõin seekord sulle roosi. Kollase kobarroosi. Sinu 99. sünniaastapäevaks.
<br />
Üheksa on ikka olnud mu lemmiknumber ja kui nüüd Sinu manu jõudsin ja arvutama hakkasin, taipaisngi korraga- et sel aastal oleksid Sa saanud just sellise maagilise arvu vanuseks.
<br />
Ehkki meie juurest läksid Sa teisele poole juba 30 aasta eest. See kibekülm ja valusvaevane jaanuarilõpp on mul siiani selgelt meeles, aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida.
<br />
<br />
Jäin mõtlema hoopis selle üle, kes Sa õigupoolest olid, mu armas kommilõhnane vanaema?
<br />
Alati toimekas, argine ja toidu ümber askeldav, meenud Sa ometi eeskätt oma pehmusega, nii väliselt, kuid paljus ka sisemise, olemise pehmusega. Ikka naeratav, alati lahke, hell ja kodune- käes kudumisvardad, kastekann või kulp.
<br />
Enamasti liikusid ringi jalgrattaga, praegusajal ehk veidi vanamoodsana tunduva musta naisterattaga, mis omal ajal oli kindlasti klass omaette. Tumedate raamidega prillid ninal, heledad poolpikad juuksed lõksudega näo eest eemale seatud, ja lilleline sitskleit seljas. Seal Sa eemal Võllamäe veerul seisad, käsi päikese kaitseks kissis silmadele varjuks tõstetud, kleidisaba kerges tuules lehvimas, ja naeratad, ühteaegu avalalt ja pisut kohmetunult.
<br />
<br />
Ja nii nagu Sind, pole enam õieti olemas ka seda maja Sireli tänaval, mis Sind nii pilgeni täis oli. Maja iseenesest, seejuures väliselt suhteliselt muutumatu, on muidugi samas paigas edasi, lihtsalt minul pole sinna enam miskit asja, sest üsna pea peale Su surma müüdi maja maha. Sestap pean seal nüüd vaid unes käima. Ja käingi, sest üks osa hingest on sinna maha jäänud.
<br />
Sinu soojad jalajäljed on veel elumajast saunani viiva betoonplaatidest tee peal ju viimseni alles! Ja keerdtrepil ülemisele korrusele. Nagiseval parkettpõrandal tagatoas. Vanal heledast lakitud puidust peeglikapil liiguvad pärastlõunavarjud just niisamuti nagu Sinu ajal. Valge tahveldisega köögiuks kriuksub pisut. Ja süsimustalt läikiv kandiline raudahi õhkab toanurgas sooja pliidimüüriga võidu. On see vana, ühest servast pisut lohkuvajunud lahtikäiv voodi veel kusagil alles, triibuline sametine kate päevaks peale tõmmatud ja Sinu tikitud kassidega padjad ehteks kõige peale kuhjatud? Just nagu Sinu ajal oli, kallis vanaema...
<br />
Tüüakas pirnipuu köögi akna all ja päevaleitsaku eest maja varjus hõngavad lopsakate tumepunaste pojengide read. Tagaaia üle-elusuurune jasmiin, mille varjus peitus suur raudpada kastmisveega. Sealt ulatus välja voolik, millega Sa ühel heledal suvepäeval, mis võis olla mu varase lapsepõlve üks õnnelikumaid, kaltsuvaipu pesid, nii et veest rasked vaibad lärtsatasid üksteise järel päikeskuumadele teeplaatidele kuivama ja mina aina hüppasin nende otsas, nii et vett ja vahtu lendas igas suunas. See muru ja betooniga segunenud suvise kastmisvee lõhn seostub mulle ikka ja ainult Sinuga, armas vanaema!
<br />
Kriuksuv rohelise varrega kaevukook, suur arooniapõõsas teeservas ja valgeks võõbatud tüvedega õunapuud, mis ühes kauges meenutuses tühjal aiamaal karges talveöös seistes kuidagi külmetavatena mõjuvad. Raske raudplaadiga kinnikäiv kompostikast päris taga lõpus.
<br />
Selle vana saun-kuuri igiomast hõngu ei ajaks ma eales segi millegi muuga. Täpselt samuti on mul igal hetkel ninas Sinu nõudekapi, sahvri, pisikeses puitlaekas postkaartde kogu ja riidekapi magusvalulised, mälestustest tulvil lõhnad. Sinu lõhnad, ma kallis memmeke! Triibulises paberis pehmed iiriskommid. Krõbedad tanguvorstid- just needsamad, mis seal tuntud jõululaulus pannil särisevad, hapukurgid ja mulgi kapsad, mida keegi pole iial osanud Sinust paremini teha!
<br />
<br />
Sinu loomulik blond juus ( mida ükski omaaegne juuksur kunagi lokkida ei julgenud!) kandub nüüd meie pere naisliini pidi uhkelt edasi- lastelt lastelastele ja nüüdseks juba ka nende lastele... Näeksid Sa vaid, saaksid tugevate geenide üle uhkust tunda. Ja küllap Sa näedki, sealt kusagilt ülevalt. Sinu kaitsvat kätt ja mahedat pilku olen läbi elu endal tunnetanud.
<br />
<br />
Pistan roosipoti mulda, silun platsi üle- juba paari kuuga on siia siginenud omajagu käbisid, oksaraage, umbrohuheietki. Teen puhtaks hauakivi ja laterna. Küünla unustasin seekord hoopis, aga ehk augustivalguses polegi sellest veel suuremat lugu. Kükitan roosi juurde maha, kuidagi tunnen, et see vist meeldib Sulle, sest hauakivi tundub korraga soe. Kastan põõsa üle. Kaasavõetud veega. Ja hiljukesi ka silmaveega. Imelik on mõelda- nii palju aega on möödas, aga see valu nagu ei kuhtu ega vähene ikka veel. Olgugi, et käin siin Sinu juures, vanade väärikate mändide all ikka mitut puhku. Siin on kuidagi hea ja rahulik, justkui Sinu hingust on siin tunda.
<br />
Vara, jah, minu jaoks kaugelt liiga vara läksid Sa. Meie jutud jäid rääkimata, käimised käimata ja olemised olemata. Igatsus Sinu järele on aga jäänud, ajaga ehk omal moel kasvanudki, ja oma juured sügavale mu südamesse ajanud.
<br />
Ilusat sünnipäevakuud Sulle ja kohtume varsti jälle, mu armas kallis Sireli vanaema...Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-7790278177564439542020-06-23T03:54:00.000-07:002020-06-23T03:54:00.864-07:00Loodusvaatluste maraton 2020<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Selle erilise kevad-suve raames olen päris mitmel moel senisest hoopis rohkem taas kokku kasvanud loodusega.
<br />
Liskas sellele, et saan sel aastal esmakordselt järjepidevalt hoolitseda ainsa lapikese eest sel maamunal, mida võin päriselt ja nimeliselt enda omaks pidada, võtsin kevade hakul osa üleriigilisesest nurmenukuvaatlusest. Aga nagu peagi selgus, oli see vaid sissejuhatus suuremale väljakutsele.
<br />
Nimelt sain võimaluse osaleda esmakordelt (ja praktiliselt täiesti ettevalmistamatult!) üle- Eestilisel loodusvaatluste maratonil. Hoolimata mõningatest väikstest tagasilöökidest ja viperustest usun ja loodan, et see kord ei jää mul ainukeseks ega viimaseks.
<br />
Kuigi nime poolest oli ju tegu maratoniga, st võistlus käis selle peale, kes sama aja jooksul ( 24h) suudab jäädvustada ja tuvastada oma varasemalt väljavalitud paigas enim liike, siis tegelikult sai minu jaoks määravamaks hoopis juurdetulnud teadmiste hulk!
<br />
Olin nimelt sisemiselt üsna valmis selleks, et uustulnukana ( ja ka mitte eriti suure taime-, ammugi aga putukate jt liikide asjatundjana) jään ma pingereas ilmselt viimaste hulka, nii et platseerumine edetabeli suhteliselt keskele oli mulle esimene positiivne üllatus.
<br />
Teine ja minu jaoks ehk veelgi tähtsam avastus oli aga oma kodupaiga tõelise elurikkuse tundmaõppimine. Ehk et minu lapsepõlve lodumaastikud, kus oma vaatlusi läbi viisin ja kus mäletan lapsepõlves kasvamas nii pääsusilmi kui kullerkuppe, mida kumbagi ei õnnestund paraku vaatluste ajal kusagil märgata, on õnneks (siiski praegu veel!!) looduslikult kordades liigirikkamad, kui hingeski oskasin aimata!
<br />
Ehk siis suutsin 24 tunni jooksul kokku õigesti tuvastada 64 erinevat liiki, millest kaks on kaitsealused käpalised, linde oli vaatluste hulgas 5, putukaid 4 ja tigusid 2 liiki, seega erinevaid puu-, põõsa- ja taimeliike tuli üle 50.
<br />
Tegelikult oli liike seal muidugi kordades rohkem, lihtsalt minu suutlikkusel olid piirid- st pildistasin ja lindistasin neid üles rohkem, aga ei suutnud kõiki nõuetekohaselt tuvastada ning kuna aega rahulikuks uurimiseks nappis, jäi paras ports taimi ka üldse määramata. Samuti kuulsin tegelikult öösel paaril korral soku haukumist, aga lindistada seda ei õnnestunud. Samuti hiljem üht lilleõiel toimetava putuka toimetamise videot üle vaadates kuulsin, et samal ajal kraaksusid sealsamas lindistamise paigas päris kõlavalt ka varesed, keda aga määratud liikide hulka lisada unus päris ära.
<br />
Mõned ideed sain juba järgneva(te)ks maratoni(de)ks ka:
1)Mõistlik on endale enne andmebaas Legulus. Tools. hästi selgeks teha, siis on maratoni ajal vähem mässamist.
<br />
2) taimi tuleb pildistada hästi täpselt ja mitmest kohast, paar vaatlust lükati tagasi sellepärast, et pildile oli jäänud liiga palju erinevaid taimi ning ei osatud tuvastada, mida sealt just olin määranud või oli pildil näha hoopis liiga väike osa taimest selleks, et seda täpselt tuvastada.
<br />
3) kui tahta olla hästi kaval, siis tasub juba vaatluspaiga kindlaksmääramise järel käia seal eelluurel ja vaadata üle, mis seal kasvamas- õitsemas-elutsemas on, siis vaatluse ajal on lihtsam liike lihtsalt järjest pildile/videole püüda. Esimene katsetus oli mul veel võrdlemisi kaootiline ja vahel kippusin unustama, kas olen mõne võõrama taime ka juba varem pildistanud või hakkan ennast kordama.
<br />
Aga nüüd ja edaspidi tunnen ma loodetavasti looduses alati ära muuhulgas nii sellised toredad nagu seenliidriku, halli käpa, punatähn-pehmekoore, kõrkja-roolinnu, vereva kontpuu, aas- rebasesaba, aga ka suure käopõlle ja hariliku käokannu, hundipaju ja hunditubaka, mets-lõosilma ja mets-harakputke, vööt- ja kiriteo.
<br />
Väike galerii mõnedest pildilepüütutest siia lõppu ka:
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNt0O0K5sUZAwhkncCsRlYoyKRE58CN8wUaJrdoI9qyFV5bSaluF4nFfF43rW3bUZ_33SD9yBUQP3HJnMQo4yiyRnr0lsREjO_MwC7gKUpCr9lPgK6Qd6rprgWbw4J7VIOnHc6HnZa5wY/s1600/hall+k%25C3%25A4pp.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNt0O0K5sUZAwhkncCsRlYoyKRE58CN8wUaJrdoI9qyFV5bSaluF4nFfF43rW3bUZ_33SD9yBUQP3HJnMQo4yiyRnr0lsREjO_MwC7gKUpCr9lPgK6Qd6rprgWbw4J7VIOnHc6HnZa5wY/s320/hall+k%25C3%25A4pp.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4EfITMR-m-p753YprxYvfkTwlgkJ6RhaRuy209DWZ9ongk8vA9OKPWO2are0VAJ_EL2itDibsj_0VLLeU5BfjxtRouiIkIBeOBjPEgKLQc4D5LnXDcgB7e_3NGRTBXGqDpmbIJLVaGxc/s1600/harilik+maarjalepp.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi4EfITMR-m-p753YprxYvfkTwlgkJ6RhaRuy209DWZ9ongk8vA9OKPWO2are0VAJ_EL2itDibsj_0VLLeU5BfjxtRouiIkIBeOBjPEgKLQc4D5LnXDcgB7e_3NGRTBXGqDpmbIJLVaGxc/s320/harilik+maarjalepp.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjPiWgB8bjF7XtdvwFCx1uMQs2vizCjis-IT6kXqgWdt_e6EWP3BxDLmo8GLAzmZhXl5HrcYxXKdIlvFmUIhy1_97941CtYy7UvmDkFC6p_YpPSU4wrAsn0MMsKSvCNTLMpe4RW0GQTA0U/s1600/hiirehernes.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjPiWgB8bjF7XtdvwFCx1uMQs2vizCjis-IT6kXqgWdt_e6EWP3BxDLmo8GLAzmZhXl5HrcYxXKdIlvFmUIhy1_97941CtYy7UvmDkFC6p_YpPSU4wrAsn0MMsKSvCNTLMpe4RW0GQTA0U/s320/hiirehernes.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2nd8NSV4IUAcIu-F50csJdoJFmWKK9RvS2L6mXwsjMZTVkOKd7KzYpp3ffzDWhM9-n98ut4lchy8vI8FL_r1RtG6QaqknfOJBnstL50HL3xIJLu40qF-957XY_lUNvgiVbFkQV40F9mU/s1600/harilikpilliroog.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj2nd8NSV4IUAcIu-F50csJdoJFmWKK9RvS2L6mXwsjMZTVkOKd7KzYpp3ffzDWhM9-n98ut4lchy8vI8FL_r1RtG6QaqknfOJBnstL50HL3xIJLu40qF-957XY_lUNvgiVbFkQV40F9mU/s320/harilikpilliroog.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNxZgeGqU1LenY2YMRfuW2INRsywsShv3pJxwrF6SlhwX2nMozy-_RUs3vEzzP820cI6WMHQ8BE_qNn8AoDjpbp6OtTbpLfbZT_Et2cXHb6FsFYzlxQP25oL2T47exOp-g84DlAnOl33I/s1600/hundipaju2.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNxZgeGqU1LenY2YMRfuW2INRsywsShv3pJxwrF6SlhwX2nMozy-_RUs3vEzzP820cI6WMHQ8BE_qNn8AoDjpbp6OtTbpLfbZT_Et2cXHb6FsFYzlxQP25oL2T47exOp-g84DlAnOl33I/s320/hundipaju2.jpg" width="320" height="240" data-original-width="1600" data-original-height="1200" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgu_NckFp_A22jKKwr4388TPdjtnudsP3sxI6jYpjApjWu5SHnYLNu4en5RhFRx28wl-Z8gti0HDlNZ0tQLmG26pVo4P2zGVmNFwRn-jgxEXTaXwpeWs9oLQm8tuKd-D5diBa-5DrXK-jw/s1600/Kortsleht.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgu_NckFp_A22jKKwr4388TPdjtnudsP3sxI6jYpjApjWu5SHnYLNu4en5RhFRx28wl-Z8gti0HDlNZ0tQLmG26pVo4P2zGVmNFwRn-jgxEXTaXwpeWs9oLQm8tuKd-D5diBa-5DrXK-jw/s320/Kortsleht.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4d6bWBk5R4kgxCd6P-DFcNZrZX3JVyzRT7SUWffTMPAm8S1L-7ecZGtampXhzc-z2MapYa0ZlD50i24nAkdwZQjhnRyckmNPb64ZZ00f0bVzIfjhkRekWGnc_Uaj8MnL742aPWuyWGnk/s1600/mets-l%25C3%25B5osilm.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4d6bWBk5R4kgxCd6P-DFcNZrZX3JVyzRT7SUWffTMPAm8S1L-7ecZGtampXhzc-z2MapYa0ZlD50i24nAkdwZQjhnRyckmNPb64ZZ00f0bVzIfjhkRekWGnc_Uaj8MnL742aPWuyWGnk/s320/mets-l%25C3%25B5osilm.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxtLSoxbasPd4zSM0xjNZG3EaYjeK7Hn4c70DY8qfEI37SrPI91fidvm7k3e-YwdVpPrN8mr2VvhN-1me0B9oWkViItFMuoHCtimrjl1q6z8j7wF0X_Xx5Mru876VIf48gZbJMhFpC9Fo/s1600/suur+k%25C3%25A4op%25C3%25B5ll.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhxtLSoxbasPd4zSM0xjNZG3EaYjeK7Hn4c70DY8qfEI37SrPI91fidvm7k3e-YwdVpPrN8mr2VvhN-1me0B9oWkViItFMuoHCtimrjl1q6z8j7wF0X_Xx5Mru876VIf48gZbJMhFpC9Fo/s320/suur+k%25C3%25A4op%25C3%25B5ll.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifjhyphenhyphen8IGHdy4IEVAjpT0L2VGYrVNrbYddqb5acus9YyLOnMG1LG2a4G5NOz3_ETC6RZBaSnUWkStzzbltt18A1UgPEiNz9Dh9Hbggd9ke_yPIKOIpsONCKBnTHpnhF1m1Fh0hYjQUTIf4/s1600/verev+kontpuu.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifjhyphenhyphen8IGHdy4IEVAjpT0L2VGYrVNrbYddqb5acus9YyLOnMG1LG2a4G5NOz3_ETC6RZBaSnUWkStzzbltt18A1UgPEiNz9Dh9Hbggd9ke_yPIKOIpsONCKBnTHpnhF1m1Fh0hYjQUTIf4/s320/verev+kontpuu.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div>
PS! Just praegu turgatas mulle pähe ka ainuvõimalik paik, kus tahan läbi viia uut vaatlusmaratoni!
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-66963007541157257942020-06-14T21:42:00.000-07:002020-06-14T21:42:42.739-07:00Eksiarvamuste sügavuses<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Tjah, see kevad on tõesti tulnud ja ka olnud päris eriline. Kõige muu hulgas olen saanud veelkord kinnitust tõsiasjale, et miski ei tule ellu niisama, tühjalt kohalt, kõik on millekski vajalik.
<br />
Blogimises on taas sisse tulnud paus, aga seda mitte niivõrd seetõttu, et poleks materjali või vajadust kirjutada, vaid selles, et ressurssi on jäänud väheseks.
<br />
Aga mis ma siin ikka pikalt keerutan. See, et ma hakkasin taas mõtlema ja uurima Mägitee kohta, osutus niisiis prohvetlikuks ettekuulutuseks. Sest vaevalt mõni päev peale tolle postituse tegemist ilmus kunstnik B mu ellu tagasi.
<br />
Õnneks mitte päris samamoodi kui varem. Pigem on tegemist väikse selgimisega, loodetavasti mõlema poolt. Otseselt kohtunud me pole, omavahelisi arusaamatusi oleme klaarinud või pigem lahti seletada ja mõtestada püüdnud kirja teel. Kogu maikuu oli see üsna intensiivne, ma ei teagi, kellel või miks seda nüüd rohkem vaja oli, aga see polegi vast tähtsaim.
<br />
Tähtis on hoopis see, et sain ise aru, mis mu elus viimastel aastatel on kõvasti vajaka jäänud. Mitmes mõttes on selle suhtluse uuenemine olnud minu jaoks silmi avava tähtsusega. Olen saanud teadlikumaks, mida ja miks oleks vaja enda ümber muuta. Juba olen selles suunas astunud ka esimesed arglikud tibusammud.
<br />
Tahan küll endamisi mõelda, et selle suhtluse (ajutine?) taastamine oli vajalik eeskätt selleks, et see paras sasipundar me vahelt lahti harutada, mis tookord aastaid tagasi harutamata jäi, aga pean tunnistama, et vähemalt samavõrra oli seda vaja ka selleks, et teadvustada endale, kuhu olen jõudnud ja kuhu võiks suuna võtta edasi.
<br />
Ja kui algul tundus, et aastad pole kumbagi eriti palju muutnud, siis mingil hetkel taipasin enda puhul, et olen suutnud siiski mingil määral hingeliselt kasvada, olen enda jaoks ümber mõtestanud paljutki, mida ja miks kunstnik B mulle tookord ütles. Tunnistan- paljust tema poolt öeldust-mõeldust on keerukas lõpuni aru saada (ka nüüd, enam kui 10 aastat hiljem!), ajuti taipan ka, et tema mõtteuiud ja suhtumine ellu ning inimestesse on mõnel määral omakasupüüdlik, aga samas- kellel meist ei oleks?
<br />
Ajuti on ta endiselt väga tumemeelne, ajuti valusalt aus ja ega ma päris lõpuni aru temast ilmselt iialgi ei saa, aga tänasel hetkel neid ridu kirjutades ongi meie suhtlusse juba tekkinud pikemad pausid, nii et võib vabalt olla, et see kõik oli mõeldudki kestma vaid kui hetkeline puhastustuli, mis viib minema vana halva ning teeb ruumi uuele ja puhta(ma)le.
<br />
Mis aga kõige tähtsam- olen aru saanud, et ta ei ole kunagi olnud minu vaenlane ega püüdnud mind halvustada või kritiseerida, ta ongi lihtsalt väga otsekohene ( tõesti vahel küll ka omaenda deemonitest aetud, nagu ta isegi on tunnistanud), oma tõdedes väga tugevalt veendunud, ent siiski püüdnud mind vaid arenema ja laiemat pilti nägema panna, sest ta näeb minus selleks potensiaali!
<br />
Ja ma olengi arenenud- olles hakanud tema tõdesid paremini mõistma, olen taaskord ka pisut loomingulisemal lainel- kuu ajaga on sündinud 2 uut tantsu ning hiljuti tegin täiesti spontaanse hilisõhtuse fotoretke linna tühermaadele. Hiljem oma fotoasjatundjast suurele piigale neid jäädvustusi näidates tõdes ta, et pole minu piltide hulgas varem nii häid, täpseid ja kujundirikkaid näinudki!
<br />
Ja muidugi võrdub kunstnik B minu jaoks alati väga hea muusikavalikuga. Olen just selle suhtlemise tulemusena viimaks ometi soetanud enese isiklikku fonoteeki nii Trio Fragile, Andreas Vollenweideri, Steve Hacketti kui nii mõnegi teise albumeid.
<br />
Uue ( tegelikult pigem siiski vana hea, kuigi mitte ainult) muusika laineharjal olen tänu sellele suhtlusele samuti õige võimsalt ja kaua püsinud.
Olgu üks uus suurepärane uus avastus siia lõppu ka:
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/QuIflRajVvw" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-13066815525454682222020-05-14T07:09:00.001-07:002020-05-14T07:10:31.753-07:00Dilemma<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Karantiiniaeg on nii mõnetigi positiivselt mõjutanud minu liikumisharjumusi. Igapäevase autoga nühkimise asemel kasutan nüüd ringi liikumiseks enamasti jalgratast või kõnnin hoopis jalgsi. Neid mõlemaid teen kusjuures enam-vähem võrdselt.
<br />
Täna poetiirult tulles tabas mind leppemärkidega tähistatud ja laia valge joonega kenasti kaheks jaotatud kõnnitee äärde jõudes aga hetkeks kummaline dilemma- kumb ma täna siis olen, jalakäija või jalgratas?!?
<br />
Keskkonnasõbraliku liikumisviisi rõõmud, eksole:))
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-53246671827952542102020-04-23T02:59:00.001-07:002020-04-24T06:51:20.083-07:00Kui nimetamatu saab nime ehk veelkord Mägiteest<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
On hämmastav mõelda, kuidas aeg lendab. Sellest on tõepoolest juba peaaegu 10 aastat, mil siinsamas blogis kirjutasin ühest kõige müstilisemast ja erilisemast kassetist oma tagasihoidlikus muusikakogus, mis jõudis minuni läbi vastuolulise, ent samas väga põneva kunstnik B.
<br />
Ega me tea, mis milleks hea või vajalik on, ammugi mitte seda, kuhu need hetkeajed meid lõpuks välja viivad... Igatahes ühel teisipäeva õhtul juhtun taas oma vana kassetiriiuli juurde ning mulle jääb kätte toosama mitmekümne aasta eest saadud ja lindistatud "Mägitee".
<br />
Panen selle nii muuseas makki ja ... äkki neelab see mind hetkega! Ülepeakaela, täpselt niisama kui see on teinud minuga ka palju kordi varem. Ainult et seekord on voog eriti võimas. See võrgutab, niidab jalust, mässib endasse, köidab niimoodi enda külge, et lood ja laulud saadavad mind päeval peas kummitades ja öösel kummaliste unenägudena. Pea pööritab ja tunne on nagu värskelt armunul!
<br />
Kümne aasta taguse külma ja lumerohke talve hetked voolavad segiläbi hilisemate ja varasematega minust läbi. Külma sauna valged kahhelkivid ja vaikne helisev ümin selle kohal, ühe suvise ootamatu kohtumise hämming, lootusrikas hüüd ja... ometi põgenemine, ühe nõudlikult anuvad pilgud ja teise lukus süda... Jah, tunnen taas, et olen kaasa kistud mingist seletamatust voolust, mida ei oska seletada, tõrjuda ( aga ega ma vist seda tahakski), ammugi mitte sellest vabaks saada.
<br />
Viimaks kisub sisemine pinge juba nii kõikehõlmavaks, et ei saa enam teisiti kui lihtsalt pean asuma nende müstiliste ja eriliste laulude jälgi ajama, sest endiselt ei tea ma enamiku puhul ei esitajat ega pealkirja. Tänapäeva internet on aga täis imelisi võimalusi jälitada vajadusel nii teisi inimesi, rääkimata lauludest. Niimoodi fraasikaupa otsides kulub mul vaid paar õhtut ja saladuseloor ongi viimaks lõplikult kergitatud. Siin nad mul siis on, nagu haruldased pärlid ükshaaval teineteise kõrvale säravasse keesse lükitud: "too fast to live, too young to die" ehk Bryan Ferry, "stealing someone else`s dream" ehk Rupert Hine, "clouds in the sky" ehk The Nits, "dark is the night" ehk Steve Hackett, "out of island i have come" ehk Sinead O`Connor, "wise and foolish virgins" ehk Genesis, "one night stands in L.A" ehk Slade,
Gary Moore, Yello, Fragile & Robert Jürjendal...
<br />
Taaskord- ei tea, on see nüüd hea või halb. Osaliselt tunnen kergendust, osaliselt kurbust, minus on endiselt segiläbi palju nostalgiat ja segadust ja kunagi nutmata jäänud nuttu..., aga lahti pole need laulud mind lasknud ka nüüd, nime ja pealkirja saanutena. Pigem on nende haare veelgi tugevnenud. Kunstnik B punakas vari saadab mind öö hakul rahutusse unne, kus läbi tema korteri rohesiniste aknaraamide vaatavad kammimata juuksekahlu tagant ta pilklikud silmad ning peas taovad kunagi minu poole pillutud teravad märkused ja täitumata ootused. Siis aga kuulen kusagilt pilvedest läbi kumavat muusikat, mille ta kunagi minu poole on läkitanud ning tunnen end kui sulavaha, mis liig ägeda leegi mõjul mööda küünalt allapoole nõrgub. Ma olen peaaegu valmis neid kibedaid sõnu ja etteheiteid andestama, ehkki ma pole isegi kindel, kas ta mingit andestust vajaks...
<br />
Ja ehk polegi see tõesti esmane, sest sisimas tunnen tegelikult vaid suurt tänulikkust, kuna olen saanud hingeliselt nii palju rikkamaks. Mitte sõnade läbi, mis täna siingi nii mannetuks ja kobavaks jäävad, kui püüan kuidagigi edasi anda seda, mis minu sees viimastel nädalatel lõõmab, vaid millegi palju ürgsema ja võimsama läbi, mis kord raputab kosena, järgmisel hetkel aga paitab vaikse flöödina. Ikka üminal üles ja alla mööda ainsat mõeldavat Mägiteed.... Call me a stranger, call me a fool...
<br />
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/oOKPxo_0ceg" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
<br />
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/a6Pac-uYj6U" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
<br />
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/s9347_pDdk0" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
<br />
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/WATaPM8OQ58" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
<br />
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/TFH96fCZSyk" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
<br />
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/WP06DTGKDto" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
<br />
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/zj7fZvovEMY" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-1473681364812234532020-04-13T08:39:00.000-07:002020-04-13T08:39:43.757-07:00Neljas nädal. Kevadine.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Sel kevadel olen taas õnnelik isikliku jalgratta omanik ning loodan, et saan sellega rohkem liikuma, kui mõnel eelneval aastal. Ja et see pelgalt mõtteks ei jääks, tegingi esimesel aprillipühapäeval oma sõitudega algust. Eesmärgiks Haapsalu ümbruse külateed ning teejuhiks sedakorda suur piiga. Ja ta oli rattagiidina tõesti super, sest hoidis tempot vastavalt minu soovile ning vältis nii palju kui võimalik ka suuremaid teid, nii et kodu juurest liikusime linna tühermaade kaudu esmalt välja linnpiirini Lihula maanteel ning sealt edasi kulges marsruut juba Valgevälja karjääri tagant mööda väga ilusat ja vähekäidavat teed, millest mul seni aimugi polnud. Järgmine suund oli Mägari ja Asuküla poole, et esimesel suuremal ristmikul otsustada, kas edasi või tagasi ja kui edasi, siis mis suunas.
<br />
Ilm oli imetabane, muudkui päike ja jahe, kuid vaikne tuul. Igas kandis oli see-eest avastada aina uusi linnuhääli, mis kodaias tänavu tol hetkel kõik veel kuulmata olid: karjääri veerel suure kuuse võras siristas punarind, Mägari põldude vahel lõõritasid lõokesed, Sepaküla heinamaadel hüüdsid kiivitajad ning Tanska tagustel tühermaadel turlututasid sookured.
<br />
Tjah, aga tagasi tulime siiski kõige otsemat Rohuküla maanteed pidi, mis oli tol pühapäeval kella kuue aegu õhtul õieti üpris tühi ja vaikne- 7 km jooksul, mis meil linna tagasiteed oli, sõitis meist mööda vast nii 10-12 autot.
<br />
Muidu aga tundub, et karantiinist kui sellisest hakkab vaikselt rutiin saama. Siiski üht-teist uut on veel ära nähtud ja proovitud:
<br />
* püüdsin kogu nädala oma poeskäigud hoida pigem lõunasel kui õhtusel ajal lootes, et ehk nii õnnestub inimkontaktid veelgi minimaalsemana hoida. Tulemus sai risti vastupidine- selgub, et just kella ühe-kahe ajal päeval on inimestel nüüd siinmail tavaks saanud poes tuuritada, nii et kohalikku Selverisse oli nädala lõpuks üles seatud silt, mis teatas, et üle 50 kliendi korraga sisse ei lubata ning poe läbipääsuväravate ees seisis tõesti ka turvamees, kes hoidis silma peal nii sellel, mitu inimest poodi siseneb ja sealt väljub kui ka sellel, et enne ja pärast külastust käsi desinfitseeritaks.
<br />
Endapoolse kommentaarina tahaks siinkohal lisada, et kuigi ma ise eriti pideva desinfitseerimise usku ei ole, saan aru, miks see (suurtes) poodides vajalik on, aga ma tõesti palun taevast, et maskide kandmist ei tehtaks kohustuslikuks. Esiteks usun ma selle abinõu tõhusust veelgi vähem kui pidevat käte piserdamist, teiseks on mask kohutavalt ebamugav ja inetu ning kolmandaks- neid pole ju sugugi lihtne endale ka hankida.
<br />
* Olen "käe valgeks saanud" nii videokõnega telefonis kui videokoosolekul osalemisega arvuti toel.Kui telefonikõne tuli välja täitsa sundimatult, siis koosoekuga oli pisut tegu, et vastavat keskkonda endale esmalt üldse massinasse ja seejärel ka käima saada. Lõppkokkuvõte sai selline, et nägin ja kuulsin ise kõiki teisi, aga teised mind küll nägid, ent ei kuulnud. Peale koosolekut tõttas appi jällegi mu tark ja osav tütreke, kes paariminutilise klõbistamise järel välja selgitas, kus ja milles viga peitus. Andis mulle ka täpsed juhtnöörid, mida teha, kui veel sellist asja peaks olema, aga mis te arvate, et ma nüüd, kõigest 24 tundi hiljem, seda pikka teed seadete ja mille kõige alt veel mäletan ka?...
<br />
* Ühel õhtul juhtus aga kõrvu minister Reps, kes rääkis kusagil saates ettevaatlikult sellest, et võibolla, kui olukord stabiliseerub, hakatakse koole vähehaaval uuesti avama peale 15. maid, aga seda eeskätt lõpuklassidele ning neile, kellele koduõpe absoluutselt ei sobi. Ja kuigi see oli alles arutelu, mitte mingi ametlik info, tekitas see minus puht isikliku mätta otsast vaadates küll tunde, et ega minul sel juhul koolimajja sel õppeaastal vist enam miskit asja pole oma individuaalsete õppekava(de)ga noor(t)ega. Mis pole mõneti sugugi mitte halb, sest kodukontor ja omas mullis hõljumine ( ja eriti varahommikune magus uni!!) sobib mulle siiani hiiglama hästi!
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-28036454893884848252020-04-03T08:45:00.001-07:002020-04-13T08:40:21.574-07:00Kolmas nädal karantiinis. Perekondlik.<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Tuleb tunnistada, et eksisin vist arvates, et kodus püsides tekib vaba aega juurde. Peaks ju olema igati loogiline, sest ei tööle, lapsele lasteaeda ega trenni pea ju enam minema, tööasju saan enam-vähem sättida iseenda graafiku järgi ja poes käin ka võimalusel harvem.... Siiski lähevad päevad üksteise kannul nii kärmesti, et vaevalt jõuad ühel sabast haarata, kui juba ongi see läinud.
<br />
Kogu viimane nädal on kulunud suuresti perekondlike sünnipäevade tähe all. Noorem piiga tähistas elu esimest minijuubelit märtsi lõpupäevil traditsioonilise eestipärase peolauaga. Kuna peo temaatikaks oli värske viiese soovil roosa, saidki peolauale roosade õhupallide ja lillede kõrvale vastavat tooni rosolje, kirsimahl ning sefiiritort. Preili ise oli loomulikult ka üleni roosasse mähkunud ja rõõmustas ühtviisi nii oravapusle kui printsessi mängukaartide üle, aga eriliseks lemmikuks osutus hoopiski palavalt soovitud puldiauto, mis küll kahjuks rohkem kui paar päeva meie piiga raevukale sõidustiilile vastu ei pidanud, mil miski asi rataste vahel kinni kiilus ja uhke antvärk enam kuhugi suunas ei keeranud ega pööranud...
<br />
Aprilli esimesel päeval aga oli aeg suurema piiga käes, kellelt saabus varakult teadaanne- ei mingeid salateid ega poetorti, seeasemel tuleb sushipidu, koogi soovis sünnipäevalaps samuti ise teha. Ja oi, et mul tol kiirel argipäevahommikul fotokat ligi polnud, sest laud sai tõesti uhkemast uhke! Nelja sorti erivärvilist sushit, pooled neist soojad, pooled külmad, iga sort eraldi taldrikul ja kenade erksavärviliste lisanditega kaunistet! Sain oma suurelt võsult tunnustussõnadki, sest suutsin vaatamata esitisele pisikesele kahtlusele kogu sushi manustada vaid pulkade abil! Aga kirsiks pidulauas- ah see suussulav, ülirammus toorjuustu-sokolaadikook!! No on õnneks ikka mõnele meie peres seda kokkamis- ja küpsetamisannet kohe kapaga antud!
<br />
Pidude kõrval aga jätkus ka tavapärane argielu. Seoses peolaudade ettevalmistusega tuli sel nädalal poodi külastada peaaegu et iga päev, aga et selleks korraks on nendega ühel pool, siis loodetavasti uuel nädalal on poodide osas taas rahulikum.
<br />
Viimasel nädalal olen kokku puutunud ka oma esivanematega ja märganud imestusega, et õigus on neil, kes väidavad, et vanem generatsioon suhtubki kehtestatud eriolukorda kuidagi.... lõdvemalt.
<br />
Esmalt teatas mu ema telefonis, et kuna tema ainsate siin linnas elavate lastelaste sünnipäevad on vähem kui nädalse vahega, siis kavatseb tema tulla neid korraga õnnitlema, küsis mis päev ja kellaaeg meile sobiks ning laekus ilma suuremate ettevaatusabinõudeta kohale. Olin veidi hämmingus, aga ei söandanud teda takistama ka hakata. Hädavajalik see käik nüüd just ei olnud, aga eks tuleb temastki aru saada- kodus on igav, kaua sa ikka koertega ümber viigi jõuad jalutada või jalgrattaga Rohuküla vahet sõuda... Ja päris ilma põhjuseta see tulek ju ka polnud- lapselaste sünnipäevad vajasid igati õigustatult tähistamist.
<br />
Umbes samad lood valitsesid ka teise esivanema pool. Tema küll otseselt külla ei kippunud, ainult tordi saatis minuga teele, küll aga tellis härra nädala esimeses pooles vägagi iseteadlikult minult transpordi, et teha üks põhjalikum poetiir. Sealt vaevu tagasi, kui juba uuris, kas mul oleks mõni päev veel aega teda sõidutama tulla, tal olevat just pensipäev olnud ja nüüd oleks paras hetk veidi küttepuid juurde varuda. Küsisin, kas ta on ikka kuulnud, et temaealised inimesed vanuses 60+ on riik kuulutanud riskigrupiks, kes ei peaks võimalusel üldse mitte kusagil ringi vehkima, vaid vaguralt kodus püsima? Seepeale taat veidi taltus ja kohmas mokaotsast, et ega enam jah päris poisike ole, aga eks liigutama ikka ju natuke peab...
<br />
Vot sulle vaguraid vanainimesi!
<br />
Ilmad on sel nädalal küll enamjaolt nii külmad ja koledad püsinud, et eriti jalutama pole meelitanud. Siiski olen teatava hämmeldusega täheldanud, et rohelised linnaliinibussid liiguvad linnas endiselt üsna laialt ringi, kuigi ma neis kordagi ühtki reisijat pole näinud. Nagu kummitusbussid kummituslinnas. Eriti ehe oli see kummituslik tunne eile õhtul, kui poole kaheksa paiku kodu poole liikusin- taevasse koondus parasjagu just tuure koguva tormi sünkjaid pilvi ning tervisetee tõusvas tuules kohavate männilatvade kohal tiirles kisades suur hakiparv.
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-26078360703767604432020-03-27T09:05:00.000-07:002020-04-13T08:40:43.546-07:00Natuke nagu ulmefilm...<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Küll sel aastal tuleb see kevad ikka teisiti! Ja ometi loodan ma, et kogu sellel kummastaval ja harjumist vajaval me ümber on mingi suurem ja hoomamatum kasu nii loodusele kui meile, inimestele.
<br />
Kaks nädalat karantiini saab kohe mööda ja vähemalt teist samapalju seisab veel ees. Ilmselt rohkem. Olukord on muutunud tõsisemaks, meetmed karmimaks. Isegi koroonanaljad, mida viimati alles pühapäeval ise ühes suletud FB grupis tegin ja millele reageerijaid oli lausa rekordiliselt, ei aja enam naerma.
<br />
Mida siis selle paari viimase nädalaga täheldanud olen? Eriti suuri muutusi ega ümberkorraldusi mina väheseltsiva inimesena tegema pole pidanud. Pole endiselt kihku kuhugi kambakesi kuuluma minna. Püsin kenasti koduseinte vahel ja teen suuresti tavapäraseid tegevusi. Suurt piigat tuleb ses osas veidi tagasi hoida ( mitte et ta kampades liiguks, vaid tema värske õhu tiirud on vahel ikka väga pikad ja hakkan tahes- tahtmata kahtlustama, kus ja mis... kanaema ja muretseja, nagu ma olen). Muidu aga läheb aeg toimetades üsna kiiresti. On lausa hämmastav, kui sageli tuleb kodus koristada, süüa teha ja eriti NÕUSID PESTA, kui kõik kodakondsed pidevalt kodus on! Tunnen end vahepeal nagu pesurobot...
<br />
Siiski on paljutki minu ümber ka muutunud:
<br />
1) Meie väikelinn on tavapärasest veelgi vaiksem. Täna kella kolme paiku Kastani elurajoonis liikudes jäin suisa keset tänavat seisma ja kuulatasin- tõesti- ei kesklinna ega Tamme geto poolt ei kostnud tükk aega ainsatki heli.
<br />
2) Inimesed liiguvad tavapärasest rohkem ringi jalgsi. Nii palju kui mina oma igapäevastel värske õhu tiirudel näinud olem, liigutakse meie kandis õnneks enamasti paarikaupa, vahel ka perekonniti, suuremaid kooslusi mina näinud ei ole. Mis eriti naljakas- kui lähed oma arust mõnda kõrvalisse kohta jalutama, kohtad seal palju rohkem teisi inimesi, kui nt kesklinnas!
<br />
3) Politseid on see eest tänavatel patrullimas näha üsna sageli. Tavaliselt on minu ja väikse tirtsu liikumisaeg u tund aega iga päev, kellaaeg ja liikumismarsruut varieeruvad, aga iga kord oleme näinud politseiautot selle aja sees meist mööda sõitmas 2-3 korda.
<br />
4) Olles nüüd igapäevaselt väga palju koos oma järeltulija(te)ga, tekib ootamatuid äratundmishetki nii ühes kui teises suunas. Teen väikese piigaga iga päev natuke mõnd toredat värvimistööd või eelkooli töölehte ja märkan, kui nutikas, vastupidav ja andekas ta mul on! (Ja kui kangekaelne ja lärmakas, kui tal on igav või oma tahtmist ei saa!). Samuti imtlen poolsalaja oma suurt piigat, kes igapäevase suure sõpradega suhtlejana suudab end tõsiselt tagasi hoida ja on kummalgi nädalal kohtunud ainult ühe v kahe inimesega ning õhtuti tõesti püsibki vaguralt kodus!
<br />
5) Lisaks poemüüjatele olen nüüd oma silmaga ära näinud ka tänavatel ja poodides maske kandvad (tava)inimesed. See vaatepilt on ikka väga veider, tahab harjumist ja tekitab sisimas küsimusi, kas see kõik ikka toimub päriselt?
<br />
6)Aeg- ajalt satun sotsiaalmeedias pildigaleriidele, kus mingil kellaajal on keegi käinud kaameraga mööda kodulinna ja pildistanud populaarsemaid parkimis-, kogunemis- ja muid ühiskondliku elu keskpunkte, mis nüüd on ka soojal ja kutsuval pühapäeva keskpäeval sulnilt auto- ja inimtühjad. Või ehk hoopis ulmeliselt tühjad? Tahes-tahtmata tulevad meelde kaadrid fotogaleriidest, kus on pildistatud imelisi kohti üle kogu maailma, mis on erinevatel mandritel ja aegadel mingil teadmata põhjusel inimeste poolt päevapealt maha jäetud. Nüüd neid reaalselt alles mõne nädala eest nii elus olnud kohti, eriti näiteks koolihoove ja laste mänguväljakuid omaenda kodulinnas tühjadena ja keelavate siltidega märgistatutena silmitsedes hakkab sisimas natuke õudne.
<br />
7) Teisest küljest hingan ma siiski veidi kergemalt, sest viimaks ometi on ka loodusel võimalus end sirutada ja mitte olla pidevalt üle koormatud tarbimise, heitgaaside, müra ja kiirusega. See on tegelikult see koht, kus ma tõesti loodan, et ehk inimkond hakkab natukene laiemat pilti nägema ja mõistma, et elada saab ka teisiti- meiega ei juhtu mitte midagi hullu, kui püsime vaid oma kodumaa ja – riigi piirides ja seda isegi siis, kui baarid, spordiklubid ja riidepoed on mõnda aega suletud. Et jalgsi või jalgrattal liikuda on sootuks mõnusm ja tevislikum kui iga kord kakssada meetrit poeni autoga kärutada. Ma tõesti loodan, et nad saavad sellest paremini aru.
<br />
8) Mõistan loomulikult, et pole midagi parata ja kõiksugused tähtsad ja/või toredad asjad tuleb samuti ära jätta või edasi lükata. Niisiis lükkuvad teadmatusse kaugusesse nii minu Haapsalu hambaarsti aeg, mis oleks pidanud olema järgmisel nädalal kui ka Tallinna juureraviarsti vastuvõtt aprillis, mida olen oodanud detsmebrikuust alates. Samuti on edasi lükatud nii meie pisipiiga esimene väike juubel, milleks olime mitu nädalat ette plaaneerinud koha, aja, üllatuskülalise(d). Ning edasiste korraldusteni on "külmutatud" ka meie traditsiooniline aprillikuine line-tantsu maraton oma rekordilise 120 tantsuga. Küll me kunagi needki ära tantsime. Suvel ja vabas õhus ongi ehk kaua oodatud kaunikene mõnusam.
<br />
9) Raamatukogud ja Vormsi on lukus. Nuuks....
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-38926032478757310902020-03-15T05:25:00.001-07:002020-04-13T08:40:57.771-07:00Eriolukorrast. Introverdi vaatenurgast<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Maailm on andnud meile võimaluse võtta korraks aeg maha, ringutada ja mõelda, kuhu oleme jõudnud ja mida teha edasi. On antud aeg olla rahulikult kodus, nautida toimetamist omaste keskel, arutleda ühiste väärtusete üle. On antud aeg puhata ülelüldisest rabelemisest ning tulla tagasi koduseinte vahele, kus muidu viibime ehk liiga vähe.
<br />
Need on mõtted, mis mul kogu seda kriisi ümber vahutamist vaadeldes pähe tulevad.
<br />
Introvert, nagu ma olen, ei tekita rahulikult kodus asjatamine minus erilist muret ning sisimas olen veendunud, et midagi väga hullu juhutumas ei ole, küllap laabub kõik peagi isevooluteed.
<br />
Paanikas ma ei ole, kuivaineid ega wc-paberit poest kokku ahnitsemas pole käinud, aga eile oli päris veider kohalikes suuremates poodides jalutada ning vaadata pooltühje hoidiste, purgisuppide ja külmutatud poolfabrikaatide riiuleid vaheldumisi täiesti tühjaks ostetud tulaettpaberi- ja kuivainete riiulitega. Siiski- nii igaks juhuks võtsin oma varudesse juurde ühe sojapiima, paar pakki spagette, küpsiseid, pähkleid ja kommi, paar kilo kartuleid ning suurema paki taskurätikuid. Kõik muud ostud olid nagu igal teisel tavalisel korral.
<br />
Ka minu kodune elu saab olema suures osas nagu ikka. Tööd saab esialgu edasi teha, lihtsalt mahud on veidike teised ja ettevalmistuse aeg nendeks samuti. Rõõmustan, et ei pea mõnda aega varahommikul ärkama, äratama, kiirustama ega roolis olema. Saan rahulikult edasi tegelda oma mitmete kirjutamisprojektidega ning lugeda mõnuga raamatuid.
<br />
Kurvastan veidi selle üle, et tantsima minna ei saa, aga õnneks on line- tants selline liikumisvorm, mida saab täitsa edukalt ka kodus üksi harrastada. Kavatsen igal juhul kord või paar nädalas teha tantsutrenne koduseinte vahel nüüd ainult iseenda rõõmuks. Sama lugu on ka joogaga.
<br />
Laste igavust tuleb kodus kuidagi peletada, aga küllap nendegagi hakkama saab. Mõned mõtted on juba olemas.
<br />
Nüüd peab aga jälle rohkem kokkama. Ses mõttes mulle see kooliaeg jällegi meeldib, et argipäevadel ei pea muretsema sooja lõuna pärast- lapsed söövad koolis ja lasteaias, ka ise saan tööl olles sooja toitu ning söögimuret on oluliselt vähem. Nüüd tuleb jälle nuputama hakata.
<br />
Raskeks läheb minu jaoks ilmselt alles siis, kui internet ja elekter peaks mingil põhjusel kaduma..... Ehkki ma ei näe hetkel erilist põhjust, miks midagi sellist peaks juhtuma.
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-70098969202153623662020-02-23T05:57:00.000-08:002020-02-23T06:02:34.797-08:00Barbi Pilvre "Minu Vormsi"<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTO0D1yw2VYsPIEfca_uHISOJid3yXA1PDg0yh09OhhRKiXQQhWgZPqrW64IRbwX9R8qnbUDG3yYo62EQr6kzuC3_QupRh85kfIan7Y7yDPWV0g9AaIVUNob-8-ebBoSp42Obfd2yQrp4/s1600/Minu+Vormsi.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTO0D1yw2VYsPIEfca_uHISOJid3yXA1PDg0yh09OhhRKiXQQhWgZPqrW64IRbwX9R8qnbUDG3yYo62EQr6kzuC3_QupRh85kfIan7Y7yDPWV0g9AaIVUNob-8-ebBoSp42Obfd2yQrp4/s320/Minu+Vormsi.jpg" width="218" height="320" data-original-width="185" data-original-height="272" /></a></div>
No mis ma oskan kosta- tõele au andes ma kartsin selle raamatu ilmumist vist niisama sama palju kui ootasin. Nüüd, sel reedel, olles vaevu ära vaadanud raamatu esitlusvideo, suundusin teost raamatupoodi nõutama lausa pooljoostes.
<br />
Ja muidugi on kogu mu nädalavahetus möödunud võimsa Vormsi muljete ja mälestuste laviini all. Ma loen, ajuti lausa lehekülgi neelates, mõtlen ja kõrvutan loetut enese kogemustega, ma innustun ja piinlen kordamööda, nii et öösiti on tegu, et end magama sundida.
<br />
Peas on totaalne virrvarr, kus on kord kurbust ja segadust, sest Vormsi raamat ongi nüüd tõesti olemas ja pealegi üsna hästi kirjutatud. Samas vaheldub see virrvarr mu peas ka suurte selgushetkedega, kus tean tund- tunnilt aina selgemini, et ka minupoolne visioon samal teemal peab siiski valmis saama. Ehkki jah, mitte enam Minu Vormsi nime all.
<br />
Kes ei tea, millest sellised siseheitlused, siis olin ju ise ka üks kandidaat, kes kunagi aastal 2018 pakkus Petrone Prindile end sedasama raamatut kirjutama.
<br />
Vormsist raamatu kirjutamise mõtted olid mul tegelikult peas keerelnud juba tükk aega varem, sellest annab tunnistust ka üks minu kunagine blogisissekanne aastast 2010. Seega olid mu iseenda väljapakkumisel juba mitmed fragmendid ka paberile pandud, ühel hiljutisel saarekohtumisel sai kohalikele küsijatelegi lubatud, et minu Vormsi lood saavad ühel hetkel kaante vahele ning 2018. aastal olingi valmis neid vajadusel kohe kirjastusele tutvumiseks saatma. Paraku jäin hiljaks, sest... Barbi juba kirjutas "Minu Vormsit"! Sellest ka see tuline hirmusegune ootusärevus nüüd mu hinges.
<br />
Mõneti olen ma kimbatuses, sest Barbi ja minu aeg saarel kattuvad, meie olukord saarele sattudes ja seal eladeski näivad esmapilgul paljuski ühesugused. Vähe sellest, ka tema kirjutamise stiil on minu omaga äärmiselt sarnane, nagu on öelnud need üksikud proovilugejad, kellele olen oma katkendeid lugeda andnud.
<br />
Muidugi on Barbi hoolega lugenud ja uurinud saare ajaloolist tausta ja see moodustab osaliselt muudesse mälestustesse seotuna, aga osalt ka täiesti iseseisvate peatükkidena peaaegu poole raamatust. Otse loomulikult on see õige, sest ilma ajalugu avamata poleks ju praegust Vormsit kui sellist võimalik tutvustada. Samas jätab see raamatusse kui tervikusse sisse ka tühimikke, sest olen ikka arvanud ja tundnud, et Minu-sarja raamatud peaksid olema võimalikult ehedad ja autori enese kogemuse kesksed. Ehk teisisõnu- ajalooliste ülevaadetega peatükid katkestavad autori oma lugu päris mitmel korral ning muudavad loetut seeläbi vähem isiklikuks ja rohkem pinnapealseks.
<br />
Teiselt poolt see raamat kahtlemata siiski ka on autori Vormsi nägemus- tema lood maja saamisest ja remondist, kassidest, tenniseväljaku-unistusest ja lähematest naabritest ongi ainulaadsed ja inimlikud. Eriti soe tunne jääb lugedes portreelugu Galjast, kes tõepoolest ongi üks armas ja tagasihoidlik vanainimene, saare praegune raudvara, nagu neid aja jooksul kahjuks aina vähem järele jääb.
<br />
Teisalt on kahju, et Vormsi elanike galerii piirdubki suuresti vaid ülevaatega Galjast ja tema lähedastest. Pisut on räägitud ühest endisest vallavanemast Tanel Viksist, mõne tunnstava sõnaga on ära märgitud Strengide pere Rumpost. Samuti on viidatud Elle Mallele ja Allikute perele, aga kes nad siis ikkagi on ja mil moel saare jaoks olulised, ei saagi raamatust teada. Muidugi on teisigi saareinimesi siin- seal mainitud, mõned neist tegelastest on päriselus kordades värvikamad ja lähemat vaatlemist väärt kui "Minu Vormsi" seda edastab, aga see on muidugi nii mitmetahuline teema, et jätame selle praegu sinnapaika.
<br />
Kohati jääb poolikuks aga minu meelest põliste Vormsi traditsioonide elushoidmise teema. Tahes-tahtmata jääb raamatust mulje, nagu tegeletaks sellega natuke ülejala, et põhitegijad ses vallas on vaid suvevormsilased, kel põhitöökoht pealinnas ning kes siis mõned korrad aastas hobi korras rahvariided selga panevad ja põlist Vormsit "mängivad.". Et ainus tõsiseltvõetav tegevus ses osas on kord aastas toimuv talharpamängijate suvine kokkutulek. Tegelik pilt on ikka natuke teine.
<br />
Saarel on olemas täiesti tegus käsitööselts koos erinevas vanuses meistritega, kes aastaringselt kohapeal elavad ja toimetavad, juba aastakümneid järjepidevalt tegutsev ja esinev rahvatantsurühm (vahelduva eduga suisa rühmad), mille tuumiku moodustavad samuti siiski kohalikud ning mis käib kohalikku tantsu-, laululoomingut ning laiemalt ka kogu saart tutvustamas üle kogu maailma.
<br />
Samas on väga õige autori tähelepanek selles osas, mis puudutab saare ajaloo kajastamist ajajärgul 1950-1990. Kui omal ajal saare ajalugu oma koolitööde tabeks uurisin, olin samuti hädas justnimelt maailmasõdade järgsest ajast info leidmisega. Seda on kirjasõnas vähe ja mis on, on katkendlik, napisõnaline ja/või tollele ajastule omaselt liig illustreeriv-idealiseeriv. Periooditi aga puudub kogu teave üldse. Nagu poleks vahepealsel ajal saarel kedagi elanud ega midagi tehtud. Seega on siin kindlasti tühimik, mida praegu veel saarel inimesi küsitledes mõnel määral täita saaks, nagu autor väga õigesti sedastab.
<br />
Sooja ja turvalise tunde jätab raamatus ka autori suhe loodusesse. Ega teisiti tegelikult vist saakski, sest loodust hoidmata ja armastamata ei peaks Vormsil vist kuigi kaua vastu. Väga omal kohal on Hullo parunikivimetsa ja Tartu Toomemäe raielangiks muutmise võrdlus- just nii me, endised ja praegused vormsilased, end tunnemegi, kui tahetakse maha võtta üht ilusamat, armsamat ja mälestusterohkemat jalutamise kohta otse saare südames, vahetult kiriku ja kultuurimaja naabruses. Mulle isiklikult on see teema eriti valus, kuna too kant on olnud aastaid mu kodumetsaks. Olen neis paigus sõna otseses mõttes veetnud tunde ja päevi oma elust, tunnen sealsete metsaradade iga lohku ja kändu ning käin paljusid puid eraldi tervitamas-kallistamas. Sestap oli taoline uudis lausa südantlõhestavalt valus ning olen nõus tegema kõik endast oleneva, et seda otsust peatada või vähemalt muuta. Üht-teist lootustandvat on praeguseks juba ka selgunud ehk et RMK on lubanud niipalju, et vähemalt otseseks lageraieks seal siiski ei lähe.
<br />
Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et kuigi raamat on mingis mõttes väga hea ja üldistav kokkuvõte stiilis, mis see tänane Vormsi siis õigupoolest on ja mida pole, sest kõik olulisemad aspektid saavad ju kajastatud. Ja kuigi loodan siiralt, et sarnaselt minuga saab raamatu juures iga nii endine kui praegune vormsilane või muidu Vormsi sõber kogeda äratundmishetki ja sissepoole suunatud muigeid, jääb see pigem siiski vaid aimavaks pinnavirvenduseks, kergeks ülelibisevaks pilguheiduks meretagusesse salamaailma, kus miski ega keegi end niisama lihtsalt ei ava.
<br />
Teisalt tunnen ka teatavat kergendust ja olen mõttes Barbile isegi tänulik, et üks osa saarelugusid just sel moel kaante vahele sai. Ehk just nii pidigi minema ja nüüd olen rohkem teadlik, millised Vormsi teemad juba käsitletud on, et neid enam oma lugudesse mitte sisse tuua või kui, siis ehk hoopis teisest vaatenurgast. Samavõrra aga saan raamatu edenedes ka aina enam rõõmustada, sest Barbi Vormsi ON tegelikult siiski hoopis teistsugune kui minu oma ja tegelikult jääb nii ka minul veel piisavalt ruumi oma Vormsi kirjutamiseks!Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-27923010606969140482019-12-25T03:19:00.000-08:002019-12-25T03:19:01.307-08:00Väike jõulutervitus Ilusat ja hingestatud ( seekord päris haljendavat) pühadeaega kõigile siin- ja sealpool ekraane!
<br />
Minu meelest üks ilusamaid jõululaule, mida kunagi olen kuulnud:
<br />
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/oLNCOuq4_Mw" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-64018523897468083472019-08-30T10:35:00.000-07:002019-08-30T10:35:26.221-07:00Siis kui tervis on sinust ülem...<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Jah, kallid blogilugejad, ma tean, ma olen meie reisi neljanda päeva pildid ja muljed endiselt teile võlgu ja ka see sissekanne tuleb... kunagi. Esiti lubasin endale, et augusti lõpuks on valmis, aga näib, et seekord pean oma sõnu sööma... sest:
<br />
Tervis on ülem kui mina.
<br />
Paljudele meist on äsja alanud nädalavahetus suvelõpupidude, muinastuledes ööde aeg. Mõnele minusugusele pereinimesele on see ka ootamatult sülle kukkunud õnnestatud üksiolemise nädalavahetus, sest kõik kaaskondsed ( koerad kaasa arvatud!) on ära ja kogu maja minu päralt. Seega- miks mitte- peole, kontserdile, võiks kasvõi mõnele vanale tuttavale helistada, kellest pole ammu kuulnud, kuidas läheb.... aga ei. Tervis otsustab teisiti.
<br />
Pea on mul juba hommikusest ärkamisest saati valutada lõhkunud ja ka keset päeva võetud valuvaigisti andis paari tunni eest alla. Tuttav migreenituige ronib nüüd aina jõulisemalt mööda paremat peakülge ülespoole, otsib kohta, kus pigistada ja tuigata ja... halvab tasapisi ka minu normaalse mõtlemis-, olemis- ja tegutsemisvõime.
<br />
Ah, see kõik on nii vastikult vana tuttav. Ei ole mul niisiis midagi pidutseda ega helistada. Istun aga vaguralt diivaninurgas, rüüpan rummi ja meega teed ning loodan, et ehk läheb natukenegi paremaks. Et mu kord aastas ette tulev õnnelik üksilemise nädalavahetus päriselt luhta ei läheks ja et kui mitte täna, siis ehk homme õhtul saan juba natukenegi nautida seda, millest tavaliselt vaid unistada saan. Rahus õhtu otsa raamatut lugeda. Mõne tuttavaga segamatult telefonitsi või niisama natuke lobiseda. Kasvõi omaette õhtul karaoket laulda ( mis sest, et tavaliselt läheb kõik piiksuval häälel ja kauge kaarega viisist mööda, aga ..). Noh, üksiolemise võlud ikkagi, saaks ainult selle pea kuidagi otsast ära kruttida, et see kusagil mujal omaette valutaks...
<br />
Veidi lohutab seegi, et oma selle suve ühteaegu karme ja meloodilisi lemmikuid on ka hea kuulata:
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/deedpMSLIHI" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com13tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-16714801224807141332019-08-11T12:26:00.000-07:002019-08-12T02:07:51.356-07:00Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 3<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
<b>3. päev.19.07. Viljandimaal</b>
<br />
<br />
Kogu reisi kõige äpardusterohkem päev.
<br />
Mõnus oli ärgata, kui toas on endiselt hämar ja jahe, rohekad puude varjud vilguvad akna taga ning kuuldagi pole muud kui vaevuaimatavaid metsahääli. Kell oli taas kümne ümber ja tunne oli päris väljapuhanud.
<br />
Kahjuks aga kogu järgnev päev enam nii üdini mõnusalt ei kulgenud. Alustades kasvõi sellest, et minu telefon oli nii kolmandal kui neljandal reisipäeval paraku enamiku ajast tühi või kohe-kohe tühjaks saamas, ( taas õppetunni koht- muretseda autosse mitu akulaadijat ning tagavara akupank, sest üks laadimiskoht, mis laeb vähemalt poole aeglasematl kui tavalaadija, on kolmele telefonile ilmselgelt liiga vähe), siis pildimaterjali jäi reisi lõpus lausa masendavalt väheks...
<br />
Esiti aga oli veel kõik kena, tegime kiirustamata hommikusöögi ning tõdesime, et tulemas on vist päris soe päev, sest juba metsa varjus oli tunda, et päike kütab kusagil kõrgustes hoolega.
<br />
Tänase päeva põhirõhk oli Viljandimaa avastamisel, aga kui Saeveskilt ära sõites hakkasime täpsemat marsruuti paika panema, tähendas N veidi häiritult, et nüüd peame ju tagasi sõitma, miks me juba eile kuhugi Viljandimaa kanti ei jäänud. Peaaegu oleks meil juba sõneluseks läinud, aga kohti järjestama hakates selges, et tegelikult pole mingeid üüratuid vahemaid tarvis läbida. Saime aga õppetunni, et järgmisel korral reisi planeerides tuleks tõesti ehk juba enne minekut täpsem marsruut paika saada, et vältida tarbetut siksakitamist.
<br />
Niisiis esimene peatus oli veidi peale keskpäeva <b>Pärsti</b> mõisa juures. Kirjade järgi pidada see olema üks vähestest kenasti säilinud ja korda tehtud puitmõisatest Eestis, tegelikkuses see minu silmis erilist mõisa mõõtu välja ei andnud, pigem oli lihtsalt selline ilusam ja suurem hele puumaja. Et majal ka aed ümber ja väravad kinni, ei saanudki me mõisale päris ligi, piirdusime vaid fassaadi imetlemise ja ajaloo lugemisega infotahvlilt.
<br />
Küll aga avaldasid lapsed soovi teisel pool teed asuvas väikeses järves karastava supluse jaoks ja ega meil muud üle jäänud, kui nõustuda. Mina jäin endiselt kaldale, sest juba varbaga katsudes tundus vesi ikka päris jahe, teised otsustasid lühikese supluse kasuks.
<br />
N läks kõige ees, suur piiga tegi ujumissillalt peakat. Väike tirts jooksis kaldaäärses ning palusin tal hoolega silla äärde hoida, sest N hoiatas, et järves läheb üsna järsult sügavaks. Väike tirts aga oli üpris ülemeelik ja kui ta nägi suurt õde pea ees vette hüppavat, hakkas ise ka vees kaasa keksima, kuni kaotas hetkeks tasakaalu ja käiski ülekaela vette. Seda oli hirmus vaadata, kui korraga lapse pea vee alla kadus, olin hetkeks nii tardunud, et ei suutnud end liigutadagi. Õnneks oli N tal kohe juures ja haaras ta sülle... Ehmatus oli kõigil suur, aga hea, et pääsesime nii õnneliku õnnetusega, ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui N oleks kaugemal olnud ja mina õudusest tardunud...
<br />
Tegime selle järve äärest kiirelt minekut ja püüdsime rõõmsamaid muljeid peale saada, aga tundsin veel pool päeva kerget rahutust ja väikest tuska hinges enda pärast, et ei suutnud kohe reageerida ja oma lapsele appi joosta.... Kuidagi kehv tunne jäi sisse ja sellest oli väga raske lahti saada.
<br />
Põnn ise oli algul küll veidi ehmatanud ja nutune, aga rahunes autos juba nii palju maha, et järgmises peatuspaigas Heimtalis, tundus, et oli kogu loo peaaegu unustanud.
<br />
<b>Heimtalis</b> leidsime eest toreda maakividest mõisasüdame, mis oli päris põnevalt restaureeritud. Sinna oli nimelt rajatud omamoodi külakeskus, kus olid koos raamatukogu, spordihoone ja vist ka kohalik kool. Hoone ise oli peitunud vanade munakivist müüride vahele ning ka sisehoov oli jäetud võrdlemisi arhailiseks, ehkki munakivirohkus jättis õuealast ka veidi konarliku ja elutu mulje. Tegime siiski tiiru ümber omapärase hoone ning võtsime edasise suuna juba ürgloodusesse, et end veidi paremini tagasi tasakaalu saada.
<br />
Pikem matkapeatus oli tänasel päeval <b>Loodi ürgorus</b>,
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGb-1y_KU31XLqlatVC3VdCY4iErL2wwckEXtLNa2T406DaJkLvOGRe0pLW9ugxnH1nwdUWDWRnwhWo_QiAuJeOq9tet_KLPOcshwdnNzE3D8UiSw1gBqhRP1DBN8xyb0H60Cbvx6Lqsk/s1600/20190719151803_IMG_0276.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiGb-1y_KU31XLqlatVC3VdCY4iErL2wwckEXtLNa2T406DaJkLvOGRe0pLW9ugxnH1nwdUWDWRnwhWo_QiAuJeOq9tet_KLPOcshwdnNzE3D8UiSw1gBqhRP1DBN8xyb0H60Cbvx6Lqsk/s320/20190719151803_IMG_0276.JPG" width="320" height="213" data-original-width="1600" data-original-height="1067" /></a></div>
kus lisaks punasest liivakivist kõrgetele jõekallastele sai teha läbi ka 2 km pikkuse matkaraja, mille arvasime enestele jõukohase olevat.
<br />
Liivakivikoopad koos väikese selgeveelise allikaga olid ilusad ja rahustavad, mulle mõjuvad sellised paigad alati palsamina hingele, nendes on mingit erakordset rahu ja väge. Nii nagu eelmise aasta Hinni kanjon, nii oli sel aastal siis Loodi, korduv ajalugu ilmutas end me reisil aina ja uuesti.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMM4Y9th6BoSVrojVWqJmPJN2B2xVNcH5NYO4eIRqV87oWEtZEbMO6K__ZrySpmUfy61jCrtjqlifKsTeYEYQoMhndGfO3S5rE6r1aj-hIu-9Tqwgj6Ax-bC4Sa4T12xsvf-8HnVqusRs/s1600/20190719152834_IMG_0287.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhMM4Y9th6BoSVrojVWqJmPJN2B2xVNcH5NYO4eIRqV87oWEtZEbMO6K__ZrySpmUfy61jCrtjqlifKsTeYEYQoMhndGfO3S5rE6r1aj-hIu-9Tqwgj6Ax-bC4Sa4T12xsvf-8HnVqusRs/s320/20190719152834_IMG_0287.JPG" width="320" height="213" data-original-width="1600" data-original-height="1067" /></a></div>
<br />
Seekord me allikavett kaasa võtma ei hakanud ning saime see-eest teha pikema matka Viljandimaa orgude ja mägedega üle külvatud ürglooduse rüpes. Sel paarikilomeetrisel matkarajal jätkus omajagu järske mäkketõuse ning pikki langusi, millest mõni võttis kohe veidike võhmale, suuremas osas kulges tee aga puutumatu ja eriilmelise metsa sees,kus ajuti vanad ja väärikad puud kohe päris viltuselt üle teeraja kasvasid.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB3Y25mperG8no43tavlxbo68dE_bInKVR7fRrljLDXu74OVDkeMG39IMNslI7naCCnmgugfI5fBA4h0DqJBP6vmXeBQugvFfCN4HqGF3llhFeT9w2hmHYhy1-1sHK2utVPqPLlwCDYl8/s1600/20190719155417_IMG_0318.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB3Y25mperG8no43tavlxbo68dE_bInKVR7fRrljLDXu74OVDkeMG39IMNslI7naCCnmgugfI5fBA4h0DqJBP6vmXeBQugvFfCN4HqGF3llhFeT9w2hmHYhy1-1sHK2utVPqPLlwCDYl8/s320/20190719155417_IMG_0318.JPG" width="213" height="320" data-original-width="1067" data-original-height="1600" /></a></div>
<br />
Tunnise matka järel aga oli aeg lõunatamiseks ning kuna me nagunii otsapidi Viljandimaad väisasime, oli loogiliseks valikuks minna sööma ikka mulgimaa pealinna <b>Viljandisse.</b>
<br />
Valisin seekord üsna teadlikult välja söögikoha, kus olin talvel ühe koolituse ajalgi käinud. Teadsin selle asukohta, aga ei mäletanud ei paiga täpset nime ( meeles oli vaid, et see oli midagi hästi pikka ja lohisevat ning käsitööga seotut) ning ka aadress ei meenunud... Selguse huvides olgu siinkohal öeldud, et tegu oli siis <b>Viljandi Bonifatiuse Gildi</b> majas tegutseva kohvikuga, millel nimeks <b>Herr Artur</b>, taolist konkreetset silti aga väljas rippumas me ei silmanud.
<br />
Sõnaga tulime siis minu suulist juhatust mööda, Viljandi kesklinnas olid ka mitmed ühesuunalised tänavad meid eksitamas, aga kohale me siiski saime. Rõõmustasin juba, sest teadsin, et siin on hea köök ja soodsad hinnad, tellisime pikast menüüst oma road kenasti ära ja... no pauk tuleb alati sealt, kust sa seda oodatagi ei oska - selles kohas ei saanud kaardiga maksta!
<br />
Arvatavasti oli see nii olnud ka veebruaris, kui siin esimest korda käisin, aga selline pisike tõsiasi oli mul meelest täiesti pühitud. Nüüd aga täiesti sularahatuna olin oma 35- eurose arve taga hetkeks üsna kimbatuses.
<br />
Teenindaja oli siiski äärmiselt lahke, ja õnneks talle sobis, kui ütlesin, et lähen jooksuga otsima, kus see lähim Swedbanki pangaautomaat on. Tema samal ajal lasi aga tellimused siiski töösse ja selgitas umbmääraselt, et peatänava äärde peaks paar tükki vast ikka jääma.
<br />
No ja nii ma sealt Lossimägede vahetust lähedusest liduma panin, kusagil kuklas tudengiaegne ähmane mälestus, et kunagi oli üks Swedi ATM Tartu tänava otsas kohe kino vastas. Põikasin lootusrikkalt sinna, aga muidugi ei paistnud seal pangast enam vähematki varju.
<br />
Tulin siis lüheldase vanalinna tiiruga tagasi, jõudsin vilksamisi ära näha, et nukuteater on endises paigas alles, kunagist peamiset einestamispaika Viljandi kohvikut ma enam ei silmanud, aga võib-olla jooksin sealt lihtsalt ähmiga mööda, ning naasin peatänavale otsejoones legendaarse Tähe poe ja Kultuuriakadeemia nurgal.
<br />
Hetkeks olin segaduses, kas pöörata nüüd veel edasi kesklinna poole ning vaadata üle Centrumi ja bussijaama ümbrus, aga miski sisetunne ütles, et mine kiika enne raamatukogu juurde ka.
<br />
Nii ma kiirustades üle tee silkasin ja jumal tänatud, õigesti tegin, sest seal see Swedbank loomulikult oligi! Oli teine seal juba 2000. alguses olemas, ju mingi väga vana mälestus sellest kusagile mälusoppi alles oli jäänud, ja sularahaga õnnelikult varustatud, jooksin tagasi söögikohta.
<br />
Ja jõudsin veel nii parajaks hetkeks, et kohe peale minu saabumist toodi ka kogu tellitud toit lauda ( Huvitav, kas mu ajastus oli tõesti nõnda sekundipealt õige või ootasid nad seal kohvikus siiski rahalaevukese saabumise enne ära, kui toitu välja serveerima asusid?).
<br />
Igal juhul sai seegi seiklus õnneliku lõpu, kõhud said kõigil meeldivalt täis, toit oli maitsvam kui eile ( ja kui nüüd tahta natuke nuriseda, siis ehk selles osas, et portsud oli talvega võrreldes pisut kahanenud ning kokk oli kah väheke armunud, aga muus osas oli kõik tipp-topp).
<br />
Meel helgem, jätkasime veel viimaste muljetega mulgimaalt ning käisime ära ka <b>Tarvastu ordulinnuses</b>.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEAe5xhZJGV-yJ4D-o0uJ55X6OcHe9blq44crFMYOS-YI_qjKg3hLPJ9VlsSm3tdDpeJMw-v4y3mMLbQ7KJRaqoXbZ3-HoAAMFRWLPQH5l_WdXs6f7I0OoBU5vQztkFxPrLC6mmCdryW0/s1600/20190719183711_IMG_0333.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEAe5xhZJGV-yJ4D-o0uJ55X6OcHe9blq44crFMYOS-YI_qjKg3hLPJ9VlsSm3tdDpeJMw-v4y3mMLbQ7KJRaqoXbZ3-HoAAMFRWLPQH5l_WdXs6f7I0OoBU5vQztkFxPrLC6mmCdryW0/s320/20190719183711_IMG_0333.JPG" width="320" height="213" data-original-width="1600" data-original-height="1067" /></a></div>
<br />
See koht paraku samuti erilist elamust ei pakkunud, sest ordulinnuse müüridest polnud õieti enam miskit järel ja uuenduslikku ei märganud ka enamat kui paari kõrget metalltreppi.
<br />
Huvitavaks muutis paiga see, et varemed asusid võrdlemisi järskudel mäekülgedel ning müürijuppide vahele olid loodusliku (umb)rohutõrjet tegema pandud mõned vabapidamsel olevad tumedapäised lambad.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOGS6HSa_Mc7QPE1IL8qeXYrYg5HaQbT1KSWUG2QQPL6aRUBbZv9EMiTkPkLflSZE_K2RPObbMNBpPggDTALNZvdWMaPUtXhbhQqwXzQLtaDnwAZo1s7Ci-X6vzXwLfYaHmC8HCRjsPcI/s1600/20190719184215_IMG_0345.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOGS6HSa_Mc7QPE1IL8qeXYrYg5HaQbT1KSWUG2QQPL6aRUBbZv9EMiTkPkLflSZE_K2RPObbMNBpPggDTALNZvdWMaPUtXhbhQqwXzQLtaDnwAZo1s7Ci-X6vzXwLfYaHmC8HCRjsPcI/s320/20190719184215_IMG_0345.JPG" width="320" height="213" data-original-width="1600" data-original-height="1067" /></a></div>
See omakorda tähendas aga hoolikat jalgade ette vaatamist, sest pabulaid oli seal tõesti igal pool ohtrasti.
<br />
Et meie tuleku ajal viibis samades varemetes ka üks suurem ports lapsi, ju vist mõne suvelaagri väljasõit, ei tekkinud meil erilist tahtmist nendega koos libisemisohtlikes kõrgustes võidu turnida ning peale lüheldast jalutuskäiku tulime joonelt väravaga suletavat treppi mööda alla tagasi, et hakata vaikselt vaatama ja mõtlema, kuhu tänaseks öömajale jääda.
<br />
Teades juba, kuivõrd ajalugu sel reisil on end korrata otsustanud, ei olnud meil ka öömaja suhtes tänaseks head tunnet sees, sest tahes- tahtmata meenus eelmise aasta Valgamaa kottpime, tolmune ja sääskedest umbne rehielamu, mis ei olnud kõige meeldivam mõte, mida korrata.
<br />
Plaanis oli esiti üle vaadata samuti suhteliselt Järva- ja Viljandimaa piiril asuv Oksa metsaonn. Sellega oli aga pisuke segadus, sest kord kirjutas dr Google sellest kui aidast, kord jälle kui metsaonnist ning meile jäigi algul mõistatuseks, kumb see siis õigupoolest on, kuni reaalsus ise viimaks vastuse tõi.
<br />
Ka seekord ei olnud meil koha enese leidmisega suuremat vaeva, sest metsasihid sirutusid üsna kiiresti õigesse suunda ning veidi enne poolt üheksat õhtul olimegi oma esitises sihtkohas platsis. Kohe külavahetee ääres oli põlluservas kena kaskedega ümbritsetud laagriplats, mille juurde kuulus ka majake, mil nimeks <b>Oksa Ait</b>.
<br />
Paraku oli sealne laagriplats juba hõivatud, peamiselt võõrast keelt kõneleva seltskonna poolt, kes kavatses ses paigas küll ainult telkida. Niisiis kiikasime puhtalt huvi pärast, milline see ait seestpoolt ka välja näeb. Veendunud aga, et seal tõesti peale pääsukeste väljaheidetega ülekülvatud laudpõranda ning ühes katuseservas asuva hõreda heinalaka midagi polnud, leidsime, et isegi meie, endi arvates küll pigem tagasihoidlikule maitsele see ööbimispaigaks siiski ei sobi.
<br />
Jätkasime oma otsinguid, kruusane külavahetee oli sel hilisel tunnilgi üsna liiklustihe, aga mis seal imestada - siiski soe reedeõhtu keset kõige magusamat puhkusteaega juulikuus....
<br />
Vaid mõni kilomeeter edasi juhtis GPS meid aga teisele poole tee veerde ning teavitas taas sihtkohta saabumisest. Selgi korral oli tegemist pigem madalapoolse ja lageda maalapiga kohe tee ääres, kuhu oli püsti pandud nii välikäimla, lõkkeplats kui väike palkmajake, kuid taamal paistis olevat ka suurem asustatud talupidamine ning kohe palktare ees seisis väljamaise numbriga buss- vagunelamu.
<br />
Kiikasime esiti korra tarre sisse ja selgus, et sedakorda siis on tegemist <b>Oksa metsaonniga</b>, Google ei eksitanud meid meelega, vaid Oksa Ait ja Oksa metsaonn ongi kaks eraldiolevat majakest, mis asuvad lihtsalt samas piirkonnas!
<br />
Ja no tee või tina, see koht oli paljuski tõesti sarnane eelmisel suvel väisatud Valgamaa Kivi rehielamuga- samuti täiesti ilma akendeta, seest võrdlemisi niiske, tolmune, väikese vahega ses osas, et sel tarekesel oli siiski uks ees ning paar vana ja päevinäinud mööblitükki ka sees.
<br />
Uurisime ettevaatlikult väljamaistelt hoovipealolijatelt, kas nad kavatsevad majas ööbida ning saanud neilt eitava vastuse, olime esiti natuke nõutud. Mõtlesime ja vaagisime oma seisukorda nii minutit kümme ja kui teised olid juba peaaegu valmis siia jääma, siis minu sisetunne ei lasknud mul isegi mitte autost välja tulla ning tundsin sisimas kasvamas üha suuremat segadust, mis segunes vastumeelsusega siia jääda ning mõneti ka trotsiga, et vot ei taha enam, et täna õhtul ka ajalugu kordub, igavaks läheb juba!
<br />
Et aga kell surus peale, tuli kiiresti mingi otsus vastu võtta ning kui veidi veel kaarti uurisime, leidsime, et ega tegelikult meie eilne supermõnus ööbimispaik Saeveski siit ka rohkem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ole ning veidi küll kõheldes põrutasimegi viimaks tagasi sinnapoole.
<br />
Olime juba ette päris veendunud, et arvestades eilset rahvarohkust selles paigas, on see enam kui kindlasti täna õhtuks kellegi poolt hõivatud, aga arvasime, et kuna seal lähedal olime eile näinud ka üht päris toredat telkimisplatsi mändide vilus, ehk siis võtame hoopis selle.
Paraku nägime juba üsna kaugelt pika sihi pealt, et meie plaanitud laagriplatski oli juba hõivatud ning nõndasamuti oli see muidugi ka Saeveski majaga.
<br />
Minul olid mõtted otsas, väike väsimus ja tüdimus hinges, nii et ei tahtnud endiselt autost välja tulla. N siiski tegi tiiru ümber maja ning sai sealviibiva väikese noortekambaga üsna pea jutule. Noored teatasid nimelt, et neile piisab vaid alumisest korrusest ning kui soovime, võime nende poolest küll üleval magada. Nii saigi diil kokku lepitud ning kuna kell oli selleks ajaks jälle üsna hilisesse õhtutundi jõudnud, ei olnudki meil enam muud, kui magamisasjad uuesti autost majja kanda ning põhku pugeda.
<br />
Noored jäid meist igal juhul veel üsna pikalt õue lõkkeplatsile jutustama ja pudeleid kõlistama, aga meid nende jutud ega käigud üldse ei häirinud, sest reisiväsimus oli oma töö teinud ning vajusime kogu kambaga hetkega sügavasse unne.
<br />
Jätkub...
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-23485833948352690262019-08-05T11:52:00.000-07:002019-08-12T02:08:11.549-07:00Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 2<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
<b>2. päev.18.07. Karisöödilt Saeveskile</b>
<br />
<br />
Silma tegime lahti umbes kümne aegu hommikul ning leidsime, et olime tulnud telkima äraütlemata õigesse ja mõnusasse kohta. Ei olnud liiga külm ega niiske, maapind oli männi-segametsale omaselt pehme ja samblane ning metsatuka tagant algas kohe ka avaram lagendik, nii et ka eriti palju sääski tülitamas polnud.
<br />
Mis kõige imelikum- ma sain tõepoolest magada! Kohe esimesel ööl, niiskes ja kitsas telgis ja vaid mõne tunni, aga ma siiski magasin! Vahepeal olin ka poolunes ja kuulatasin väljast kostvaid hääli, kuid suigatasin peagi uuesti. Lõplikult ärkasin alles selle peale, et mul oli palav. Olin litsutud oma kahe magava lapse vahele, seljas oli mul kõige soojem kaasavõetud kampsun, jalas kõige soojemad sokid, aga tekki ma küll sel hetkel enam ei vajanud.
<br />
Väljas siras päike juba kõrgel männilatvade kohal. Rähnide kiledamad viled segunesid meststuvide madalate kluugutustega ning rongakronksatuste vahele kuuldus üksiku musträsta kurvameelset viisi. Tõeline metsaidüll!
<br />
Peale hommikukosutust olime aga valmis teiseks matkapäevaks, sihiks vaadata esmalt veel veidi ringi siinsamas Lõuna-Eestis, õhtuks aga kulgeda juba rohkem kesk-Eesti poole.
<br />
Lasime kiirpilgu käia üle Paganamaa ja Kütioru, kuid kuna esimeses oli tee, mis suundus Vanapagana jäljelohkudele, üsna võssa kasvanud, siis see meid eriti matkama ei ahvatlenud, liiatigi veel parasjagu kätte jõudnud lõunaleitsaku tõttu ning ka Kütiorg oli ... hmm, võib-olla jään nüüd pisut pealiskaudseks, et ei viitsinud lähemalt uurima ja puurima minna, aga... see tundus lihtsalt üks kena koht keset eimiskit.
Mõni aeg hiljem aga olime juba Otepääl, et seal teha selle päeva kõige pikem peatus.
<br />
Esmalt tegime tutvust <b>Pühajärvega</b>. Sattusime oma jalutuskäiguga toredasse ja üsna rahvarohkesse parki, kus möödusime esmalt kohalikust lauluväljakust ning jõudsime seejärel miski ametliku ujumiskohani, kus oli rannamajake, liivarand, laste mänguväljak ning paar ujumissilda.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8nVYiMlr2FDVK56E9oxW_hBZHrW2d7EahpgqbZYWhqUsv2_dHh84AF_83cc44cbqti1eFKUl0VnbdNAFZ8MPJLpHtD6J9Aeb0jPocWaS4OYhDaxRA0K3CrvKnlVd8pNcHFfjtZCqNisU/s1600/20190718_142512.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi8nVYiMlr2FDVK56E9oxW_hBZHrW2d7EahpgqbZYWhqUsv2_dHh84AF_83cc44cbqti1eFKUl0VnbdNAFZ8MPJLpHtD6J9Aeb0jPocWaS4OYhDaxRA0K3CrvKnlVd8pNcHFfjtZCqNisU/s320/20190718_142512.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div>
<br />
Väikest piigat rõõmustas see kooslus teadagi kõige rohkem, ta sai taas võimaluse volilt joosta, mööda puust sildu patseerida ( Pühajärves tundus muide kõvasti kala olevat, sest vaevalt mõne sammu silda mööda teinud, kui nii siin- kui sealpool hakati agaralt lupsu lööma), liivas mängida ja korra varbaidpidi ka vett proovida, aga järv oli sedakorda suhteliselt külm. Ja kui ka liumäest allatulek lõppes ootamatult kõva matsuga vastu maad ja sellele järgneva heleda hädakisaga, sest sel liumäel polnud mingit tuge ega pehmendust all, millega meie tirtsuke harjunud on, oligi selleks korraks rannamõnudega ühel pool.
<br />
Teine külastamist vääriv paik Otepää lähedal oli aga <b>Väike Munamägi</b>, mis teadupoolest on tegelikult Suurest isegi kõrgem, aga pisut unarule jäetud. Mis on mõneti isegi hea, et seda selliseks tohutuks turisimimagnetiks pole muudetud, sest nii saab seda praegugi rahulikult ja omakesis avastamas käia just nii, nagu seda kahekümne aasta eest mäletan.
<br />
Mäejalamilt algab veidike vildakas ja parajalt logisevate kiviplokkidega tugevdatud järsk astmik, mis tõustes muutub tavaliseks metsa ja sõnajalgade vahel kulgevaks rajakeseks. Üsna mäe tipul möllas mingi suurem masin midagi kaevata või laastada või ... igal juhul ilus see vaatepilt ei olnud, mäe maanteepoolne külg oli päris kurvalt kiilakas...
<br />
Päris-päris tipus troonis miskisugune metallist ratta moodi imeasi, mis hoidis paigal ülemist otsa laskumisrajast, mis mõeldud vist eeskätt mäesuusatajatele, kes seal harjutamas käivad.
<br />
Aga vaade- ohh, see on väikese venna peanupult vähemalt sama uhke, kui suurelt, ainult et ... Kuidagi naturaalsem ja värskem, ei mingeid liftitatavaid klaastorne, kohvikuid ega asfalteeritud mäekülgi kusagil, ainult rahu ja vaikus ja ürgne loodus.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1YlUlgF_HguKkqP4b1PSw4fFnFRm3-Xe42n6Mrxiwwk9Ys5XeohtnQ67XijQSU0zYTgFbnrbyODl6bZYuE9iGTEDzt27llh_Zt7p3Y5WaiQJSCzbXVRY0-Q56Yx7ewJTV48HuWMUtMCs/s1600/20190718_152857.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1YlUlgF_HguKkqP4b1PSw4fFnFRm3-Xe42n6Mrxiwwk9Ys5XeohtnQ67XijQSU0zYTgFbnrbyODl6bZYuE9iGTEDzt27llh_Zt7p3Y5WaiQJSCzbXVRY0-Q56Yx7ewJTV48HuWMUtMCs/s320/20190718_152857.jpg" width="320" height="240" data-original-width="1600" data-original-height="1200" /></a></div>
<br />
Ja mitte ühtki teist matkajat, vähemalt sealsamas kohas ja selsamal tunnil.
<br />
Viisteist minutit vaadet imetlenud, hakkas väike piiga juba liigselt nihelema ning alla tulles andsid ka kõhud mõista, et oleks aeg teha väike söögipaus.
<br />
Suundusimegi nüüd tagasi päris Otepää linna, et sealt mõni tore toiduelamus saada, aga see osutus mõnevõrra keerukaks.
Juba sõidu ajal raalisime välja, et Hermani Pubi tundus üks igati vahva koht, keset linna ja mugav parkimine. Meie meelehärmiks aga oli pubi keset neljapäeva kinni, uksel nõutukstegev silt : "Pubi suletud, sest pole kokka." Kurb, aga tõsi, ja nii see elu meil väikestes linnades alla käib...
<br />
Õnneks leidsime peagi eest järgmise mehe pubi, sedakorda <b>Edgari</b>-nimelise.
<br />
Sellega vedas rohkem- koht oli avatud, üsna lihtsa ja maalähedase moega, ning süüa anti samuti täiesti mõistliku hinna eest. Toitu ei tulnud kuigi kaua oodata, aga toit ise oli paraku veidi alla harju keskmise. Ei tea, ehk olengi paari ülivõrdelise hinde saanud kohaga liiga nõudlikuks muutunud, aga siinne toit ei olnud just esmaklassiline. Kartulid olid vesised, soola pandud liiga vähe, aga veidi närtsinud moega salatile oli lisatud sellist vänge ja imeliku mekiga maitseainet, et mina, kes ma alati salatit prae juures enim armastan, seda süüa ei suutnud. Aga mis ma ikka virisen, nemad olid ju veel õnnelikus seisus, et neil kokkki olemas oli...
<br />
Endi kõhud täidetud, jootsime aegsasti ära ka auto, et eilse päeva äpardusi enam ei juhtuks ning suundusime kuue paiku õhtul Otepäält juba Kesk-Eesti suunas, südames aimumas helged lootused, sest tahes-tahtmata meenus eelmise aasta reis, mille <i>deja vu</i> hetked meile olid end juba ilmutanud: eilse Rakvere ja esimesel ööl leidmata jäänud salapärase metsaonnina...
<br />
Aga nüüd oli juba teine reisipäev ja Lõuna-Eesti ning kui ajalugu endiselt kordub, peaks seekordne metsaonn olema hõlpsasti ligipääsetav ning ka igas muus suhtes meeldiva üllatuse osaliseks.
<br />
Ja uskuge või mitte, aga- AJALUGU TÕESTI KORDUS! Juba jälle!! Sest <b>Saeveski metsaonn</b> Järvamaa piiril
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsLgbY1XKksLvwpTdrEwLu6WeaHLbNvZTmPI54Fd7-XlRSVnvr-FUUdlmLNp9R6OpRk4-UEvwxp59gHjlXLew7S78i78ud4aDZRabu1VwDS7RdjU5yV4JBs-mVHxyVrarPm11hLQk6oX8/s1600/20190718_201418.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhsLgbY1XKksLvwpTdrEwLu6WeaHLbNvZTmPI54Fd7-XlRSVnvr-FUUdlmLNp9R6OpRk4-UEvwxp59gHjlXLew7S78i78ud4aDZRabu1VwDS7RdjU5yV4JBs-mVHxyVrarPm11hLQk6oX8/s320/20190718_201418.jpg" width="320" height="240" data-original-width="1600" data-original-height="1200" /></a></div>
oli just niisama imeline leid kui aasta varem avastatud Liipsaare Võrumaal.
<br />
Tegelikult on vist nii, et enam uhkemat maja, kus igaüks võib tasuta ööbida, naljalt mujalt Eesti metsadest ei leiagi. Saeveski metsaonn on nimelt kahekordne ja vähe sellest, et seal sees on nii ahi, pliit, paar kummimadratsit ( mis küll hästi ei pea) kui ka kööginõud, on seal teisel korrusel olemas ka kolm suurt magamisaset. Ei, need ei ole tavapärased seina külge kinnitatud kitsukesed pingid, vaid päris kaheinimese voodi suurused korralikud alused, kuhu on vaja ainult madrats peale panna ja magad metsarahus uhkemalt kui kuninga kass.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMSlIf3bPjGxzcAnqzUtYDtWyUdMkS0YqgHJIeKJlb2aYn7vhJFxIO3gL_ri-SqbhhisykJCzkPmpasopczNRmsYzoYKTpQkKJDOLKOPJfvOcK1yzkIawm5VR8mHjMr6yIFbL-vCeSxqA/s1600/20190718_202637.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgMSlIf3bPjGxzcAnqzUtYDtWyUdMkS0YqgHJIeKJlb2aYn7vhJFxIO3gL_ri-SqbhhisykJCzkPmpasopczNRmsYzoYKTpQkKJDOLKOPJfvOcK1yzkIawm5VR8mHjMr6yIFbL-vCeSxqA/s320/20190718_202637.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div>
<br />
Maja juurde toob täiesti korralik metsasiht, mille ümbrusse jääb teisigi lõkkekohti ja RMK matkateid ning piirkond on rahva seas muidugi ka hästi tuntud.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQYNpQRVvCGuZNpLkzo42efTWxnScXcRbLANVajqgh67E-cCecL3zgVYKinFkfL98TU7eoo0yr1y16FruDd_rZFyWF3biwaGLJfq7vxrRQJ-7mcLdkauggbYC9ccgDU91GMZs85cbOVVM/s1600/20190718_201426.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQYNpQRVvCGuZNpLkzo42efTWxnScXcRbLANVajqgh67E-cCecL3zgVYKinFkfL98TU7eoo0yr1y16FruDd_rZFyWF3biwaGLJfq7vxrRQJ-7mcLdkauggbYC9ccgDU91GMZs85cbOVVM/s320/20190718_201426.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div>
<br />
Siiski peab mainima, et meil vedas Saeveskisse tulemisega hullupööra, sest saime taaskord maja terveks ööks vaid endi valdusse. Tõsi küll, sinna saabudes oli majaesises parklas juba kaks autot ees ning olime (taaskord, taaskord!) pisut murelikud, et jäime vist hiljaks. Õnneks aga olid nood vaid uudishimulikud möödasõitjad, kes öömajale jääda ei plaaninud ning poole üheksa paiku õhtul võisime rahuliselt oma pambud lahti pakkida ning muretult kaunist õhtut nautida.
<br />
Saime seekord täiesti valgel ajal asemed üles teha, õues natuke lõket imetleda ning paar tundi lummavas metsavaikuses istuda. Kohe maja juurest voolas läbi väike jõgi ning kaldaäärsesse võssa oli keegi puistanud pisut porgandeid ja muud taimset söögipoolist. Ei teagi, kas oli lihtsalt oma toiduülejäägid põõsa varju poetanud või need nimme akna lähedusse sättinud, et öösi oleks hea loomakeste tegevust jälgida.
<br />
Õhtu oli vaikne ja soe, pisikesel piigal tükkis peagi uni silma ning N viis ta magama, meie suurema piigaga jäime veel lõkke kustumist ja päris suure hämaruse saabumist ootama. Eriti midagi ei rääkinudki, lihtsalt olime, lugesime majaseinalt vahvaid legende Saeveski värvikast ajaloost, sõime mahlast tilkuvat apelsini ning vähemalt mina tundsin küll, et just siin ja praegu on hetk täielikku väljalülitamist ning täiuslikku (metsa)puhkust.
<br />
Jätkub...
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-25640949625570130342019-08-01T11:41:00.001-07:002019-08-05T12:07:33.961-07:00Taas eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 1<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Õigupoolest sai teist aastat järjest jätkatud kodumaa avastamise traditsiooni sel aastalgi enam-vähem juuli keskpaigas, kuid kuna kuu lõpp kiskus kiireks, et jäänud varem aega muljetest postituste tegemiseks. Üldse pean kurbusega tõdema, et olen sel suvel kirjutamise lainelt täiesti maas, vähemalt mis puudutab blogimist. Siin-seal miskit muud ikka püüan nokitseda, aga aeglaselt ja raskelt edenevad mu kirjatööd sel suvel...
<br />
Aga reisist. Toimisime suuresti samuti kui eelmiselgi aastal, mil meie reisist sai üks suve tipphetki. Võtsime selgi suvel ette kohad, kus pole veel üldse käidud või on hästi ammu, ja ööbimispaikadega rihtisime endiselt RMK metsaonne. Reisi pikkusekski jäi tavapärane 4 päeva.
<br />
Etteruttavalt võib nüüd öelda, et järgmisel korral ehk ei maksa niiväga eelmise kogemuse järgi joonduda, sest vähemalt sel aastal tuli küll korduvalt peale <i>deja vu</i> tunne ehk tõdesime teinekord suisa valjuhäälselt, et ajalugu kordub ja see võib olla ühtaegu nii ehmatav kui kainestav, aga igal juhul võtab maha magusat ootusärevust...
<br />
Äraminek sai pisut rabistav, sest arutluse all oli vahepeal isegi variant, et juulikuine matk nihkub hoopis augusti keskele, sest tundus, et ei üks ega teine ei saa töölt ära. Ilmateadet vahtisime kah lausa mitu korda päevas ja ikka ei lubatud sealt muud kui hoovihma ning vaid kesist 18 kraadist (päeva)sooja.
<br />
Viimaks aga lahenesid kõik asjaolud nii soodsalt, et kesknädalal, 17. juulil saime siiski stardi teha, kaasas soojemad vatid kaitseks külmade ööde vastu ja miski esialgne marsruut ka välja trükitud, mida tahaks näha ja kuhu võiks jõuda.
<br />
Esitine jutt oli meil selline, et kuna eelmisel aastal olime alustanud ida poolt ja tulime siis Eesti alumist serva pidi läände tagasi, võiks sedakorda teha ringi vastupidiselt, kuid viimaks sai määravaks siiski ilmateade, mis lubas ida poolt hoida nädala keskel ilusa ja soojana, kuna reedest alates pidada seal laussadu olema oodata ja nii me viimaks ikka Narva maanteed mööda minema hakkasime. Ja seal see ajalugu meil korduma hakkas. Kohe esimesest reisipäevast peale.
<br />
<br />
<b>1. päev. 17.07. Siilid udus.</b>
<br />
Kõige pikem ja seikluslikum reisipäev.
<br />
Ärasõit oli 10 paiku hommikul ja siis oli otsesuund itta. Meil oli utoopiline plaan jõuda nimelt samaks õhtuks välja Eesti kõige lõunapoolsemasse tippu otse Läti piiri ääres. Nii me siis kimasime, esimene peatus oli, ( nagu eelmiselgi aastal:) ) Rakvere Põhjakeskus. Endiselt oli meil puudu korralik matkapliit, eelmise aasta leegiheitjaga ei tahtnud enam susserdada ja N vaatas targa inimesena juba enne järgi, et Rakvere K-Rauta poes peaks olema ka tavalisi ballooniga matkapliite. Nii õnneks oligi.
<br />
Et aeg oli juba parasjagu lõunas kah, otsustasime suurema piiga rõõmuks teha väikse eine <b>Põhjakeskuse Sub-Ways</b>.
<br />
Mina ise ei ole endiselt suurem asi kiirtoidusööja ega ammugi mitte selle asjatundja ning nii astusime üsna ettevalmistamatult pisikesse ja esiti täiesti inimtühja kohta sisse (isegi teenindajat ei silmanud alul kusagil). Menüüs olid valdavalt erinevad tortiljad ja võileivad. Eelmise aasta Circle K võileivast veel head mälestused, otsustasin, et võtan seegi kord kõigile võileivad. Sisu sai igaüks ise valida.
<br />
Ja kui siis ilmus tagaruumist tubli ja võiks isegi öelda natuke nagu mingilt teiselt planeedilt pärit nooruke robotliku olemisega teenindaja, läks alles lahti!
<br />
Kujutlesin, et kui vuristan nelja erineva kattega võileiva tellimuse talle korraga ette, läheb ja toob ta külmikust need kohale, pistab minutiks ahju sooja ja ulatab seejärel need meile, siis tegelikult... Tjah, peab tunnistama, ka kiirtoidukettide areng on olnud märgatav. Kõik need neli erineva sisuga võileiba tehti valmis meie endi silme all! Kusjuures ka suured, pehme koorikuga saiad, mille vahele koostisained pandi, olid äsja sellesama söögikoha ahjust tulnud ( ka saiu oli mitu erinevat suurust ja valikut, üks ahvatlevam kui teine). Alul pani teenindaja saia vahele põhisisu- kas siis peekoni, kana, seened vms, seejärel juustud, ( mitmed valikud), salati ( valikus mh värske kurgi-, tomati-, sibulalõigud, oliivid, hapukurk, paprika jne) ning viimaks kastmed, taas mitu valikut, osad mulle täiesti tundmatud. Nii et meie nelja võileiva ettevalmistuseks kulus pea 20 minutit.
<br />
Vaene teenindaja oli seal letis täitsa üksi, st tema peal oli nii uute saiade küpsetamine, tellimusele vastavate võileibade valmistamine, kohvi jm jookide tegemine ning ka kassas rahaga arveldamine. Ei kadesta tema hullumeelset päeva. Eriti nähes, et peale meid saabus sööma u 7-8 sõdurpoissi, igaühel samuti oma võileiva- ja joogisoov.
<br />
Peab ütlema, Sub-Way võileivad olid tõesti väga head, eriti muid paralleele enam kunagise ketsupi-majoneesise kiirtoiduga ei tekkinud, kui välja avata, et seda tuli endiselt süüa paberi sisse mässitult ja näpu vahelt ning kõhtu need ka kahjuks just kuigi kauaks ei täitnud. Samas silmaring seoses kiirtoitudega avardus mul veidi küll ja hakkan aina rohkem oma suurt võsukest mõistma, miks talle kiirtoiduketid meeldivad.
<br />
Rakverest võtsime rõõmsal meelel suuna juba konkreetsemalt tänase päeva peamisele vaatamisväärsusele, <b>Viivikonna</b> mahajäetud kaevanduslinnale Sillamäe külje all.
<br />
Olin enne netist vaadanud pilte, lugenud siit sealt kommentaare ning vaimu valmis pannud, et nüüd tuleb midagi eriti õõvastavat, kummituslinn ja puha. Ilmgi tõmbus veidi pilvevinusse, kui juba Sillamäelt paremale poole, raudteega paralleelselt kulgevale kurvilisele asulateele keerasime.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjl5aDics_oEE-PkmUaJLoaLH6z8PNmsaHlLwtR19_ihWWgnBYg8wIGJoRP4blqpMCQeyZMfbl3ZFsgKNnSpe0Pok7S5uzmM-dlgsJYmnf06wS-2x09QNcb3BQZSNbn2cYepxSoJ_zXWpM/s1600/20190717160657_IMG_0199.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjl5aDics_oEE-PkmUaJLoaLH6z8PNmsaHlLwtR19_ihWWgnBYg8wIGJoRP4blqpMCQeyZMfbl3ZFsgKNnSpe0Pok7S5uzmM-dlgsJYmnf06wS-2x09QNcb3BQZSNbn2cYepxSoJ_zXWpM/s320/20190717160657_IMG_0199.JPG" width="320" height="213" data-original-width="1600" data-original-height="1067" /></a></div>
Tegelikkus muidugi nii hull ei olnud. Selgus, et üdini mahajäetud koht siiski pole, siin-seal olid elanikud täitsa olemas, osasid maju oli jõukohaselt kohendatud, teised olid parasjagu remondijärgus, aga eks mahajäetud kolosse oli siiski enamikus.
<br />
Viivikonna ise oli väikese linna mõõtu, sest peatänavalt kulges pisemaid radu igasse mõeldavasse suunda ning viltuvajunud või tühjalt seisvaid pisemaid suvilamoodi onnikesi paistis igalt poolt silma. Maastik ise tundus ka asula ümber huvitav, sõitsime esimese hooga linnakesest lihtsalt läbi, et näha, kui suur koht on ja asula teises servas sattusime nägema paeluvat vaatepilti maa-alla kaduvast jõest. Ühel hetkel oli see olemas, vonkles lopsaka taimestiku vahel, läks isegi ühe vana baraki alt läbi ning äkki kadus... et paarsaja meetri järel juba veidi eemal taas maapinnal rõõmsalt edasi vongelda.
<br />
Tiiru asulale peale teinud, tulime tagasi "kesklinna" ning tegime paar pikemat vaatlus- ja pildistamispeatust.
<br />
Alul sattusime suuremate eramajade piirkonda, kus sai paarist paokil uksest sissegi piiluda, suur piiga läks oma tutika kaameraga fotojahile, mina jäin pigem välja valvama, sest mul on tekkinud viimastel aastatel seletamatu tugev vastumeelsus lagunenud ja/või mahajäetud majades sees olla, ma ei suuda tihti isegi uksest sisse minna, rääkimata seal ringikolamisest.....
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgx_ErelfCPmTASRoCfy_B0W7TJhi2_VbfuVrIV-FhagLzzia-sWM1NGEitzIOJrxNn7pgcxltZLfSX2o3HnR3gDAuA6q5ieHfRxMIUTEdhFZ3siHwekWik0iapF4VagCMG19-tISkN2HE/s1600/20190717153713_IMG_0157.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgx_ErelfCPmTASRoCfy_B0W7TJhi2_VbfuVrIV-FhagLzzia-sWM1NGEitzIOJrxNn7pgcxltZLfSX2o3HnR3gDAuA6q5ieHfRxMIUTEdhFZ3siHwekWik0iapF4VagCMG19-tISkN2HE/s320/20190717153713_IMG_0157.JPG" width="320" height="213" data-original-width="1600" data-original-height="1067" /></a></div>
<br />
Mõnda aega kolosside ja võsa vahel kolistanud, kuulsime äkki kusagilt taamalt pikka, venivalt kaeblikku koera ulgumist. See tegi olemise pisut õõnsaks ja kurvameelseks ning kujutlesin, et kui oleksime sealsamas paigas viibinud veel jahedal, udusel ja pimedal täiskuuga sügisõhtul, oleks kummituslinn küll täiuslik olnud.
<br />
Keskväljakul, kuhu sai sõita mööda vana uhket alleed, kohtasime üsna mitut sarnases stiilis ehitatud suuremat maja, millel tundusid kunagi akende all olnud väikesed sambad, aga ruumid sees paistsid üsna kitsukesed. Arutasime just omavahel, kas tõesti võis siin kunagi nii palju rahvast elada ( kusagilt loetud andmed väitsid, et algul olevat elanud suisa 6000 inimest ja hilisematest andmetest on teada, et veel 1990. aastate keskel olevat elanikke olnud 1500 ümber, aga tööstuse lakkamisega polnud inimestel siin enam tööd ja nad hakanud ise ära minnes lõhkuma ja põletama oma kunagisi eluasemeid...)), et oli vaja ehitada ka hotelle, võõrastemaju või ühiselamuid? Ja samas jõudsimegi mitmekordse hooneni, mis välimuse järgi otsustades oli kahtlemata koolimaja. Ja meenus taas kusagilt loetud või kuuldud info, et siin peavad olema ka varemed kunagisest lasteaiast, klubist, haiglast, polikliinikust, raamatupoest...
<br />
Viimase pikema vaatluspeatuse tegime linna sissesõidu juures, kus paistis arvukalt vanu sõjaväelisi ehitisi, nii lagunenud raudteeplatvorm kui igasugused muud sõjaväelised hooned, peamiselt küll tööstushooned, aga teisel pool teed, kus oli nii võsastunud, et sinna igaks juhuks ronima ei hakanud, paistis olevat vist veelgi eluhooneid. Osa maju olid ilmselt hiljuti lammutaud, sest kolosside vahel paistis tühje platse ja nende kõrval suuri rusuhunnikuid.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiY4hfjT7p2V8mwxqzrZpjMGX9fweVWeME1bgaK_HpUfm03g1NzGJ_2aCLb2bPfNFWmw3g0Ni8bbiQ_rh-FCcN-GuKc6AZm32m8k_N6t0Z637Q6KnQuhS6aHWxBJEWkA_zUzzl3SXfU2OY/s1600/20190717_160606.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiY4hfjT7p2V8mwxqzrZpjMGX9fweVWeME1bgaK_HpUfm03g1NzGJ_2aCLb2bPfNFWmw3g0Ni8bbiQ_rh-FCcN-GuKc6AZm32m8k_N6t0Z637Q6KnQuhS6aHWxBJEWkA_zUzzl3SXfU2OY/s320/20190717_160606.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div>
siin-seal oli näha märke salajasest tegevusest (autorehvide kuhilad kõrvu tühjade kütusemahutite ja puruksraiutud tabalukkudega) ning kogu selle trööstituse keskel kasvas, nagu vist küll enamikes kunagistes sõjaväelistes asupaikades, hämmastavalt lopsakas loodus. Juulikuu tavalised õitsejad karvased sinised ussikeeled ning lillakasroosa põdrakanep olid seal ikka hullusti suured ja lausa oma värvuse poolest kuidagi ebamaiselt rammukad.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu1PFjH8NjxwKhvQm7rtlU1R5n2BWcwwiAd6-zfE9sZTwPl6F-nfkrHXWkx1-a7nYCvPY8T6Ok4fRbq_XUWABj5C3vU23mK5LuQWsTKm9JYl2EwO9DkcQLf6-GajgF3HmgYOfkFBf3mfs/s1600/20190717_160014.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu1PFjH8NjxwKhvQm7rtlU1R5n2BWcwwiAd6-zfE9sZTwPl6F-nfkrHXWkx1-a7nYCvPY8T6Ok4fRbq_XUWABj5C3vU23mK5LuQWsTKm9JYl2EwO9DkcQLf6-GajgF3HmgYOfkFBf3mfs/s320/20190717_160014.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div>
<br />
Tagasi Sillamäel, mõtlesime, et kui juba nii Narva lähedal oleme, käime ikka seal ka ära ja nii me kiirelt paarikümne kilomeetrise sissepõike tegimegi.
<br />
Saime Narva linnuse tagant lüheldase pilgu idapiiri taha heita, päris järjekorras passima ei hakanud, kuigi N oleks tahtnud Narva piiripunkti ka oma silmaga ära näha, aga et aeg surus sel esimesel reisipäeval üsna jõuliselt peale, tegime kella viiest siiski Narvast minekut, et võtta otsesuund Eesti lõunapoolseimasse punkti, täpsemalt siis <b>RMK Lõunatipu metsaonni</b>, mille salapärasesst asupaigast ning põnevast olemisest seni vaid legende olen kuulnud.
<br />
Esimesed tunnid kulgesime üsna mõnusalt mööda Peipsiveert alla, saime ühes kohas väikse sortsu vihma, teises jäime tükiks ajaks mingite hiidpõrnikate pommirahe alla, kes vastu auto külgi ja aknaid põrgates valjusti kopsatasid ja jubedaid rasvaseid plekke endast maha jätsid, nii et tundsime siirast headmeelt, et polnud plaaninud kuhugi Peipsi äärde telkima tulla, selliste koljatitega küll rinda pista ei tahaks!
<br />
Tegime ühel pikal metsasihil väikese jalasirutuspeatuse, sõime ära ka kodust kaasavõetud hommikused võikud, käisime karuvaarikus pissil ja õhtul kaheksa paiku jõudsime Tartusse, kus veel ühes teele jäänud Selveris igaks juhuks toiduvarusid täiendasime, kangialustes luusisime, sealt vahvaid elutõdesid avastasime
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEjShwbM1Bq7iNcMYJRUtEt_8Y33kxq0lgeZ50OLWbKDj-ulhb0sswTDKLt-3Bhaj40cO2_vO6h8WwxQB3YGj0glKK4JrQHqVMvL5PBWb8KKlRtyz-MW8U8A7srOa8-9-baEM_QqoRbHI/s1600/20190717_204233.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhEjShwbM1Bq7iNcMYJRUtEt_8Y33kxq0lgeZ50OLWbKDj-ulhb0sswTDKLt-3Bhaj40cO2_vO6h8WwxQB3YGj0glKK4JrQHqVMvL5PBWb8KKlRtyz-MW8U8A7srOa8-9-baEM_QqoRbHI/s320/20190717_204233.jpg" width="240" height="320" data-original-width="1200" data-original-height="1600" /></a></div>
ning kell 20.30 oma teekonda aina lõuna poole jätkasime.
<br />
Ja just siis hakkas asi tasapisi huvitavaks, et mitte öelda kahtlaseks kiskuma. Ükski meie kaasavõetud GPS seadmetest ei leidnud onni täpset asukohta üles, üks näitas ühtpidi linnulennult üle põllu, teine teistpidi, üks juhatas Mõniste küla kaudu Karisöödini, teine kupatas hoopis Lätti Ape kanti!
<br />
Tegelikult olime veel kuni Mõnisteni üsna rõõmsad ja lootusrikkad, sest sellest toredast väikesest Võrumaa külakesest läbi sõites oli kell alles veidi kümme läbi, nii et kõik näis veel võimalik. Küll käis mul sisimas imelik tunne läbi, kui nägin Karisöödile näitavat viita, et pöörata tulekski kuhugi sinnapoole, aga N otsustas ikkagi minna oma telefoni GPS targa jutu järgi. Kuna tema oli roolis, olin vait ja mõtlesin- eks näe, mis saab ja kuhu me viimaks välja jõuame.
<br />
Umbes 10 km hiljem olime Läti piiri peal ja tark massin teatas, et olete sihtkohast u 15 km kaugusel. Liikuge aga julgelt edasi.
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiIUHajHtsDXhpjQo_GOoPRcJicMDaJX68MO_dIamdd5C9FO2hAHrcosJgSbUGmewnWjqzKkXdh3TcjRgRJS7jQe1-FCAXBjsAAiXl8T7e24whom1wdaBTa_QHduvpB2ZP1ik83TYiNyfw/s1600/20190717221813_IMG_0244.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiIUHajHtsDXhpjQo_GOoPRcJicMDaJX68MO_dIamdd5C9FO2hAHrcosJgSbUGmewnWjqzKkXdh3TcjRgRJS7jQe1-FCAXBjsAAiXl8T7e24whom1wdaBTa_QHduvpB2ZP1ik83TYiNyfw/s320/20190717221813_IMG_0244.JPG" width="320" height="213" data-original-width="1600" data-original-height="1067" /></a></div>
<br />
Nii me siis liikusime, nüüd juba tõesti päris ehtsal moel lõunanaabrite teid ja tanumaid mööda. Vaated olid sel hetkel muide tõepoolest maalilised ja romantilised- tihedad auravad udulinikud kõrvu aina tihedama hämarusega mõlemas teeservas põldude kohale laotumas, kusagilt vilkumas ka kollane täiskuu ning õhku täitmas kohati lausa kõrvulukustav sirtsude sirin...
<br />
Kell 22 ja 50 minutit maabusime viimaks ühe Läti talumehe õuel ning GPS teatas meile optimistlikul häälel, et olete saabunud sihtkohta! No taga targemaks! Tegime ettevaatliku tiiru ümber hoonete, kusagil kauguses haukus ketikoer, vanem maastikuauto koos järelhaagisega oli kenasti varjualusesse pargitud, kuid üheski hoones ei paistnud vähimatki valgust ega liikumist. Küllap olime sattunud kellegi suvilasse ja pererahvast polnud keset arginädalat lihtsalt kohal. Uuurisime ja puurisime veel oma kaarte ja nüüd näitas toosama GPS juba, et sihtkohani on jäänud joonelt üle põllu veel 2, 5 km. Teed ennast aga polnud olemaski!
<br />
Egas midagi, käänasime sama targalt otsa ümber ja arvasime, et kui juba seigelda, on targem teha seda omal kodumaal ning tulime tirinal sama teed tagasi. Juhuslikult taipas N heita vahepeal pilgu ka auto kütusenäidikule ja no arvake ära, muidugi oli auto paak kohe-kohe tühjaks saamas. Meie aga pisut enne keskööd, nimetus kohas väljaspool asulat kusagil Lätis, ilma kindla suunata ...!
<br />
Tegime kähku lähima tankla otsingu ja leidsime, et see peaks asuma Rõuges, kuhu oli meie asukohast veel üsna mitukümmend kilomeetrit minna. Oi me tegime säästusõitu, lülitasime välja kliima jm varustuse, mis lisakütet tarbib, N tegi enda kohta väga säästlikku sõitu, hoides stabiilselt 60 km/h ja nii me kesköö paiku kergendatult hingates Rõuges automaattanklasse veeresime.
<br />
Sealt olime peagi uue lootusega Mõnistes tagasi, sedakorda võeti mu nõu kuulda ja keerasime esmalt Karisöödi ja sealt edasi juba Saru peale. Ümberkaudu, nii palju kui silm veel tihedas suveööhämaruses suutis eristada, muutus maastik aga aina tuttavamaks eelmise aasta metsaonnide ümbrustega. Asustus oli ammu olematu, teed muutusid aina kruusasemaks ja väikemaks, kord tuli isegi üks suurem puust sild autoga ületada. Mõne aja pärast jõudsime juba metsasihtide rägastikku, igaüks neist sihtis muidugi ise suunda ning oma pika öise ekslemise tuhinas sõitsime läbi vist neljast sihist vähemalt kolm, lisaks soiseid karjamaa veeri mööda, vahepeal suisa ürglaanes mütates ning viimaks veel päris mööda piiripostidega ääristatud tohutut heinamaad, mis oli kaardil aina lähemale tuleva sihtkoha järgi üsnagi paljutõotav, aga paraku lõppesid kõik meie katsetused ühe ja sama takistusega ja selleks oli sügav kraav või porimülgas.
<br />
Lapsed uinusid tagaistmel teineteise järel, minagi olin valmis käega lööma, aga imelikul kombel oli N-s ärganud mingi eriline soov see salalik metsaonn iga hinna eest välja nuhkida ja nii ta siis tiirutas aina veel ja veel, ikka ühest ja teisest kandist müstilisele kutsuvale punasele lipikule elektroonilisel kaardil lähemale jõuda püüdes. Ometi oli kõik asjatu. Kella poole kolmest, mil oleksime juhuslikku karjamaakraavi peaaegu esirattaid pidi kinni jäänud, loobus aga temagi tulutust üritusest.
<br />
Suundusime tagasi ja lõime viimaks suvalises teeäärses männimetsatukas oma telgi püsti. Sõba saime silmale sel ööl alles 3.30 aegu varahommikul, kui valgus hakkas juba tagasi tulema ja esimesed linnud metsas olid ärganud ning köhatasid oma uniseid hääli puhtaks.
<br />
Jätkub....
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-51665716643925516262019-07-12T07:54:00.002-07:002019-07-12T07:54:30.833-07:00Minu esimene tantsupidu. Minu arm!<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Jaah, nagu arvata oligi, ei läinud miski sel peol ja nädalal nii, nagu eelmises postituses kangesti kartsin. See on jälle see minu tohutu ülemõtlemine, mille käes ma ikka vaevlen, elades sellega ülemäära keerukaks nii enese kui teiste elu. Tegelikult oli minu esimene tantsupidu tõeline "minu arm", sest kõik sujus suuremate tõrgeteta, et mitte öelda täiesti sujuvalt!
<br />
Ühelgi hirmul polnud vähimatki alust- ei jäänud ma haigeks, unustanud ennast ega tantsusamme, ei eksinud ära ega olnud just kuigipalju aega ka koduste järele igatseda. Üks töö ja vile oli hommikust õhtuni ning see kõik toimus nii mõnusas seltskonnas, nõnda et muretseda polnud vähimatki põhjust. Sain hakkama nii ühissöömise, -pesemise, -olemise kui -magamisega ja üksiolemisest ma tegelikult üldse puudust ei tundnud. Tuleb tunnistada- ägedate ja toredate naiste seltskonnas möödub aeg kiiresti ning on turvaline olla. Hakkan isegi arvama, et kui võetakse, lähen uuel hooajal uuesti rahvatantsu!
<br />
Proovid olid muidugi pikad, kohati oli vaja kaua niisama oodata, aga ei midagi hullu, neid jalasirutuspause oli ka vaja, sest teisel proovipäeval, mis oli kõige pikem, ( kokku ligi 12, 5 h koos pausidega) oli küll vahepeal tunne, et nende 5-10 min pauside ajal ei jõua vett juurde võtma ega wc järjekorda... Aga õnneks oli see nii tõesti vaid ühel päeval.
<br />
Suurem segadus oli söömisega. Kummaline oli süüa nii, et hommiku- ja eriti õhtusöögid olid ülirammusad, samas kui lõuna jäi tihtipeale lahjemaks, kui mitte öelda, et vahel kohe päris kesiseks ( ja seda räägin mina, kes ma ise just oma söömisharjumustega eriti ei hiilga!). Kõige kurvem oli aga seejuures see, et lõuna-ja õhtusöögi vahe venis vahel ikka tohutult pikaks ja õhtusööki saigi alles nii u 21.30 paiku õhtul, mil oli harjumatu endale vastu magamaminekut rammusat toitu sisse ajada, aga et kõht nõudis oma, tegin seda siiski suurema nurinata.
<br />
Esimesel päeval koosnes meie lõuna napilt ühest juustu-salativõikust, müslibatoonist ja õunast, valdavalt oli aga selleks supp, mille variatsioonid päevade lõikes eriti ei muutunud: valikus oli vist oma 4 päeva järjest herne-, värskekapsa.- läätsesupp või seljanka, mingil päeval oli vist lihata rassolnik ka. Mina proovisin nende päevade jooksul ära nii seljanka, (mis oli järjekordade pikkuse järgi hinnates kogu aeg populaarseim valik). Kahel korral sain hernesuppi- esimesel korral seetõttu, et saime proovist lõunale nii hilja, et muid valikuid lihtsalt polnud ning teisel korral seetõttu, et hernesupile polnud saba, aga minule tundus näituste paviljoni umbses ja ülerahvastatud ruumis ning rahvariidevööga tihedalt kokkutõmmatuna lõputus järjekorras seistes ühel hetkel, et hakkan vaikselt minestama, kui kohe istuma ei saa. Ühel õhtul oli koolisööklas ainult värskekapsasupp, mis oli paras lati alt läbijooksmine, sest tundus, et kuigi värske too supp küll polnud, pigem eelmise ja üle-eelmise päeva jääkidest kokkukeedetud ( lihtsat mainin, et eelmisel päeval oli õhtusöögiks olnud värskekapsahautis ning üle-eelmisel risoto ning tollest nn värskekapsasupist võis tõesti kõike eelpoolmainitut ka leida).
<br />
Aga kui välja jätta tõsiasi, et selsamal ülipikal proovipäeval ei jätkunud viimastele lõunatajatele enam supi kõrvale leibagi, ei saa mina rohkemat küll ette heita ka toitlustamise poole pealt- kokatädid meie koolis olid äärmiselt toredad ning tegid kohe võikusid juurde, kuigi me saabusime ühel hommikul sööma alles siis, kui ametlikust hommikusöögi lõpust oli juba 2 minutit üle. Ja laulu- ning tantspeo ametlik kama- pohlamoosi jäätis oli ka väga hea!
<br />
Proovid, mis esmapilgul graafikut vaadates tundusid üle-eluliselt pikad, läksid tegelikult üpris kiiresti, midagi ületamatult rasket ei olnud, kui natuke kuulata ja tähele panna ( ikka sisuliselt platsiklassikaks saanud väljendid ülalt pukist nagu "kolm tädi täpi vahel", "Koondume, tiheneme" või "nüüd tantsime minu jauramise järgi"). Nii oma tantsijate, aga ka teistega platsil tekkis üsna pea tore üheshingamine, mis muutus eriti võimsaks, kui saime kõik koos juba Kalevi staadionile. Kõik need vetsujärjekordades kallistusi jagavad või kellatorni trepiäärtel käeplaksu ootavad lapsed ja küünarnukitunne teiste tantsuplatsil olijatega oli ikka hoopis uutmoodi olemine, rääkimata sellest, et "Maa hinge "tantsides tuli korduvalt klomp kurku ja pisar silma, nii liigutav ja ilus oli see tunne, sõnum ja muusika, see suure ühtse hulgana platsil tantsimine....
<br />
Üldse oli kogu selleaastane tantsupeo repertuaar mu meelest hiiglama vahva, sain hoobilt omale juurde mitu lemmikut nii tantsude kui muusika vallas, kui ainult nimetada "Musta madu", "Metsa väge", "Oh keerutat", "Pihlapuud" või "Kirisabalindu". Peale peolt naasmist on aga teadagi kuulamislistis esikohal Trad Attack, Triinu Taul ning Estonian Voices!
<br />
Ja ega tegelikult kõik õhtud nii lõputult pikad ka staadionitel olnud, kahel korral oli meil nii palju aega, et teha ka mõnus väike õhtune koosviibimine seltskonnamängude ja niisama muljetamisega, kolmandal korral aga kutsus juhendaja ise meid kõiki enda ümber ning rääkis, nii ühest kui teisest ning see viimase päeva kallistamine ja tänusõnad...
<br />
Seda kõike on raske sõnadesse panna ka nüüd, ligi nädal peale suure ürituse ja elamuse lõppu, mil pean tunnistama, et olgu ma nii vähe sotsiaalne kui ma igapäevaselt olengi- selline olemine, üheshingamine ja kokkuhoidmine oli ka minule mõjuvõimas ja meeldejääv elamus väga pikaks ajaks ning andis seletamatu, aga väga sooja ühise olemise, teineteise eest hoolitsemise ja vahva koosolemise tunde. Saan vaid oma rühma tänada ning omakesis mõelda, et ehk saan minagi öelda- järgmise korrani tantsuplatsil!
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com3tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-85865652430897682982019-06-26T13:28:00.000-07:002019-07-12T08:18:41.245-07:00Meie lähme tantsupeole...<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
... just nii, nagu kõlab üks rõõmus laulusalm.
<br />
Paraku minu tegelikkus selle minekuga nii lõbus ei ole. Sest niipea kui jaanipühad ( mis kah minu jaoks sel korral pigem niruvõitu olid, aga see on juba üks teine jutt) ühele poole said, tuli järsku selline stress kallale, et käin juba kolmas päev ringi sünge ja kõmisevana nagu äikesepilv ega leia õieti kusagil asu.
<br />
Asi pole isegi niivõrd selles tantsupeos eneses, kuivõrd kogu tramburais, mis enne seda tuleb läbi teha ja mis minule kui esimest korda osalejale ja seejuures üpris kehvale kohanejale saab olema täiesti uudne kogemus.
<br />
Ma kardan!! tahaks ahastuses hüüda ja esmaspäeva õhtul tuli sellele mõeldes korraks isegi nutumaik suhu.
<br />
Asusin siis aegsasti nimekirja koostama, et kõik õigeaegselt valmis varutud ja ära pakitud saaks.Aga see ei välista muidugi viimase hetke ootamatuste tulekut.
<br />
Täna juba mõned tulidki - mul oli juba varutud kollane vihmakeep, kuid rahvariiete peal võib kasutada ainult läbipaistvat ja ilma nööpideta keepi ning peol peab nii keepe kui punaseid sukkpükse kaasas olema kaks paari, samuti peab külmema ilma korral rahvariidepluusi all olema pikkade varrukatega valge pluus, mida minu garderoobis veel ainsamatki ei leidu, aga sellega jõuab ehk veel tegelda.
<br />
Nimekiri sai pikk ja tundub, et peo ning proovide eelsel nädalal, mis on praeguseks juba poole peale kulunud, saab olema hullult palju sabistamist, otsimist ja ostlemist. Millest ükski mulle tegelikult apseluutselt ei meeldi.
<br />
Kardan, et pealinna minnes- olles ununeb midagi väga olulist maha või tegemata, et eksin ära, ei jõua õigeks ajaks, kuhu vaja, ajan tantsud/ sammud segamini, kaotan oma kaelakaardi ja/või käepaela ära, jään haigeks, hakkan oma laste järele igatsema ega suuda oma emotsioone kontrolli all hoida ( loe: hakkan sobimatul hetkel nutma)...
<br />
Kas ja kuidas kodus ilma minuta hakkama saadakse, sest just samal päeval kui mina ära sõidan, läheb suur piiga selleks suveks esmakordselt tööle ja kuidas ämm mind suudab kõik selle aja asendada ja kuidas väike piiga lepib sellega, et nii kaua ära olen. Kas saan oma rahvariiete hooldusega üldse hakkama ( juba nimetähtede sisse õmblemine võtab õlgu judistama ning sellele, et pean ühe juba olemasoleva, kuid vales kohas oleva haagi üles harutama ja uude kohta õmblema, ei taha mõeldagi, rääkimata minu õudusunenäost- põlle ja pluusi triikimisest ning seeliku pressimisest).
<br />
Ja kõikse hullem on minu jaoks veel see massiööbimine koolimajas. Mitmeteistkümnekesi kusagil päälinna kooli klassiruumis külg-külje kõrval süüa, magada, pesta, tegutseda, omamata hetkegi rahu ega privaatsust, vara üles, hilja voodi... Ja seda kuus ööpäeva järjepanu!! See pole mulle, eraklikule ja inimpelglikule öökullile ju üldse kontimööda.
<br />
Juba on kuulda olnud nii sellest, et koolimaja on külm, et seal on korruse peale vaid üks dusiruum ning et söök ei pruugi alati olla kõigile vastuvõetav ( sest noh, teate isegi ju seda koolimaja söökla värki - kohv on lahja, iga esmaspäev on makaronid ja neljapäeviti kala...)
<br />
Optimistlikumatel hetkedel püüan ikka mõelda, et ongi paras proovikivi- kas saan hakkama ning kui mitte enamat, siis hea elukooli saab sealt kindlasti. Hiljem vast miskit erakordset meenutada kah.
<br />
Pessimistlikumatel ( loe: enamikel) kordadel aga tahaks muudkui viriseda, et pidin ma sinna tantsurühma ronima, ei iial-iial enam...
Nii palju pabistamist, ettevalmistamist, närvirakkude kulu- mis jalanõud sobivad trenni, millised tohib panna rahvariiete juurde, mitu paari ja mis riideid kaasa võtta, kas peaks kaasas olema õhuke või paks jope või äkki hoopis mõlemad? Kui sobivad kingad viimaks leitud, selgub muidugi, et mõlemal tallad pehmelt öeldes pisut auklikud ja otsekohe tuleb tormata kingsepa manu ja kas ta nüüd jõuab need reedeks parandatud? Kas magada matil või madratsil ja kuidas neid optimaalselt tihedaks pakkida, et jõuaks neid vajadusel ka trepist tassida ja ühest kohast teise kolida, kas oskan ikka Google-mapsi abil Tallinnas liikuda ja üldse, kuidas ma need üüberpikad proovipäevad vastu pean, 9- 10 tundi iga päev ainult staadionitel?!
<br />
Aga noh, taganemisteed pole enam nagunii, nii et eks siis kolme päeva pärast hakkab vaikselt selguma, rulluma ja nalja saama, kas ja kui palju minu hirmudest saab tõeks, palju tuleb nii- ja naasuguseid üllatusi ning üldse, nagu elutargemad ikka lohutada püüavad- pole mõtet pabistada asjade ärast, mida veel juhtunud ei ole.
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-15231919820753075982019-06-19T06:11:00.000-07:002019-06-19T06:12:45.418-07:00Puhkuse algul. Tagasivaatav ja tegus<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Olen jälle üle aegade blogima jõudnud ja see saab tähendada näiteks seda, et mul algas sel nädalal puhkus. Puhkus, mil aga ei saa sel suvel väga vabalt võtta, sest toimetamisi on enam kui küll.
<br />
Aga alustame algusest.
<br />
Kogu maikuu ning juuni esimene kümnendik oli tihedaid tegemisi täis ja need on omakorda viinud sellesse tegusasse seisu, kus hetkel viibin.
Esmalt sai üksjagu tegeletud tantsimisega. Käisin ka teist korda ära Eesti line-tantsu meistrivõistlustel ning olen nüüd veel ühe koreograafide medali võrra rikkam!
<br />
Samuti selgus mai alguspäevadel, et meie rahvatantsunaiskadega saime suurele tantsupeole. Saladuskatte all võin nüüd tagantjärele öelda, et ega mina isiklikult sinna suurele peole algul niiväga kippunudki, sest see on ju põhiasi, miks nüüd poole suveni sugugi rahu ega vaikust ei saa. Aga teiselt poolt on ikka hinges päris uhke tunne, sest konkurents oli sel aastal olnud üsna tihe ja ka proovides on kuidagi lihtsamaks ja vabamaks läinud, kui pole enam survet peal, et peame veel ülevaatuse nimel pingutama ja tublid olema. Nüüd oleme juba küllalt tublid olnud ja tantsime rohkem iseenda rõõmuks. Kui juuni viimase päeva hommikul pealinna manu purjetame, ju siis saab jälle nädala jagu staadionitel rügada ja pingutada. Proovigraafikud, mida eile nägime, on muide täiesti muljetavaldavalt pikad, nii et ei tasu vist üleliia muretseda ka selle pärast, et jääb aega igatseda pere ja laste järele, kellest terve nädala jagu pean nüüd juuli algul eemal viibima.
<br />
Maikuus sai kooliekskursiooni raames ära käidud järjekordsel toredal Eesti väikesaarel, mis nüüd lisandub mu külastatud väikesaarte nimistusse. Kui nii edasi läheb, et igal aastal saan ühel ära käidud, olen elu lõpuks vast ikka kõikidele Eesti (väike)saartele jõudnud.
<br />
Naissaarega läks aga kahjuks nii, et seal olemise aega oli üsna vähe, ilm oli sompus ja tuuline ning ega lastekambaga seal liikudes ise eriti ei näe ega kuule. Tore oli laevasõit sinna ja tagasi, laev ise oli kena ja meeskond väga (laste)sõbralik. Naissaare loodus oli samuti ilus, palju liivast pinda ja sihvakaid männikuid, aga tundus, et kogu saar on risti-rästi selle kuulsa raudteega kaetud, sest mitmes kohas oli näha raudtee ristumiskohti ning sealt hargnesid need teed edasi õige mitmes suunas. Metsas leidus uhkeid kõrgeid rändrahne, kuid vanad sõjaväeehitised, mis nüüdseks ju juba lagunema kipuvad, olid minu meelest selle puutumatu rohelise ja kohiseva keskel lihtsalt kurvad, koledad ja negatiivse energiaga paigad. Kõige ilusamad olid muidugi Naisaarelgi liivarannad - pikad, avarad, inimtühjad, pahisevate vahuharjaste avamere lainetega, puutumatud...
<br />
Juuni algus oli väga mitmetahuline, oli lõppe ja ka alguseid, mis tõotavad ei tea veel täpselt mida, aga meeleolud on olnud rõõmsad ja lootusrikkad.
<br />
Osalesime oma rühmaga kohalikul tantsupeol, mis oli omamoodi peaproov enne Tallinna suurt pidu- kaks pikka proovipäeva ning tõeliselt tore õhtune laulu- ja tantsuetendus. Ilm soosis meid tantsupäeval isegi pisut üleliia, sest sooja oli 27 kraadi ning päike lõõskas hommikust saati. Aga tantsupeo maigu saime sealt suhu ja nüüd on veel vaja see suur-suur ka juulis ära teha.
<br />
Osalesin teist aastat ühes toredas ülelinnalises projektis, mis mulle endale väga meeldis ja sain selle raames ka ühe toreda kohtumise osaliseks, mis tekitas omajagu nostalgiat ja sain kinnitust, et mõtteid, mida olen seni vaid omaette mõlgutanud, polegi ehk määratud vaid üksildasteks mõteteks jääma, vaid saan midagi neist ehk juba sel sügisel ellu viima hakata. ( ehk et taas sai kinnitust minu usk, et mõtetel on energia ja kui neid piisavalt kaua samas suunas mõlgutada, siis ühel hetkel jõuavad need moel v teisel ka õige(te) inimes(t)eni).
<br />
Ning juuni keskpaigas loomulikult veel üks väga suur ja tähtis verstapost- suur piiga lõpetas põhikooli ning minu suureks kergenduseks otsustas peale pikki nädalaid kestnud piinarikast ootamist ja kahtlemist ( ja minu salapalveid) edasi õppida siiski kodukohas!
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com4tag:blogger.com,1999:blog-2742593067124048121.post-72981013428344767912019-05-01T11:02:00.000-07:002019-05-01T11:02:51.085-07:00Olemisest varase roheluse taustal<div dir="ltr" style="text-align: left;" trbidi="on">
<br /></div>
Kevad on sel aastal varane ja aprilli lõpupäevil tuli pea kogu rohelus paari päevaga. Toomingad, kased, pihlakad, vahtraõied, tikri- ja sõstrapõõsad, õunapuud kannul sammu pidamas. Esimesed kirsid on õide läinud ja tulpidel pungad puhkemas. Jah, ei mäleta nii varast ja pikka sooja aprillikuus.
<br />
Tänasega on aga aprill juba möödas, ees uus kuu, teadete kohaselt tulemas ka külmem ( ja vihmasem) aeg, ehkki maikuu võrdub minu jaoks küll ainult päikse, roheluse, lehtimise ja soojusega. Vaid kogemus teab, et alati see nii ei ole. Lisaks on maikuu ka ääretult töine, pikad ekskursiooni- ja koolituspäevad, väliüritused, aga selle kõigega aitab toime tulla teadmine, et peale seda on ees pikk puhkus.
<br />
Olen viimasel ajal mitmel korral alustanud ja alustanud, et selle kevade esimene postitus siia ära teha, sest kirjutada oleks tegelikult väga paljust, aga mõte ei hakka jooksma, olen kuidagi kirjutamise lainelt täitsa maas.
<br />
Siiski täna tuli see ilus ja roheline mõte, kui lehelinnu tsilksumise, musträsta erkude vilede ja metstuvi tiivaplagina saatel läbi kodulähedase tühermaa kõige otsemat teed Selverist kodu poole jalutasin.
<br />
Olen sel kevadtalvel olnud ääretumalt tegus ja loodetavasti tuleb kunagi see pikk ja tummine postitus ka, kus ja millal, mida ja kuidas täpselt. Aga võib ka juhtuda, et ei tule, sest ma ei loo enesele illusioone, et suudan elutruult ja nüansirohkelt kirjutada sündmustest ja meeleoludest, mis valdasid minu elu mitu kuud tagasi.
<br />
Praegu tunnen tänu- ja heameelt seeüle, et olen palju ja edukalt ära teinud. Et mind on selle kõige eest märgatud ja tunnustatud ning see annab teadmise, et olen hoolimata vahel kimbutavatest sisimatest kahtlustest ja pingetest siiski õigel teel. Olen mitmel puhul talitanud sisetunde ajel ja teinud ka mõningaid asju, mis algult tundusid hirmutavad. Olen inimestelt nõu ja vastust küsinud, ausalt ja otse. Ja olen neid ka saanud. Vist olen seeläbi taas natuke seesmiselt kasvanud.
<br />
Veel üht unistust olen hakanud tasakesi ellu viima: nimelt alustasin veebruaris teadlikult oma fonoteegi loomisega.
<br />
Olen alati olnud väga suur muusikakuulaja ja juba gümnaasiuminoorena kujutasin ette, et kunagi, kui mu finatsilised seisud võimaldavad, soetan endale meelepärase muusikakogu, kus oleks esindatud kõik mulle meeldivad zanrid ja esitajad. Oma Vormsi ajajärgul tegin sellega mingil moel ka algust- soetasin endale tohutu hulga plaate, aga enamik neist olid ise kõrvetatud. Ja linna üle tulles hakkasin aina enam aduma, et see pole päriselt see, mida kunagi ette kujutasin.
<br />
Nüüd siis, juhuslikult ühel veebruaripäeval Apollosse sisse astudes tegingi spontaanse otsuse, et on aeg liikuda edasi sellele astmele, kuhu tegelikult oma muusikaarmastusega jõuda tahan. Ehk hakkan kasvõi plaathaaval endale ostma oma lemmikute originaalplaate, olgu üksikalbumite või kogumikena. Ja nii nüüd ongi. Olen sellest omamoodi sõltuvuses, kolan iga kuu algul läbi nii Apollo kui Laseringi lehed, vaatan esmalt üle sooduspakkumised, aga kui sealt midagi sobivat ei leia, otsin juba teadlikumalt ka neid, keda oma plaadiriiulil tõeliselt näha soovin. Peab ainult ette vaatama, et rahakotile liiga ei tee, sest selline kollektsioon ei ole minu jaoks just odavaimate killast.
<br />
Ent mingi sisim rahu on ühes selle kõigega tagasi. Saan aina enam siit ja sealt pisikesi ja peeni vihjeid, et pole vaja enam otsida, olen juba kohal, pole vaja rapsida ega tühja tolmu üles keerutada. Nüüd tahan ainult, et see tundmus, see meelerahu ja teadmine kestaks võimalikult kaua. Sest nii on hea, turvaline, rahulik. Ja just neist kolmest viimatinimetatust olen viimas(t)el aasta(te)l palju puudust tundnud.
<br />
Samuti käisin veebruaris oma kallite Poeetide kontserdil ära. Nad olid täpselt nii lüürilised- jõulised, ilusad, elusad, meloodilised ja nauditavad, mille pärast neid nii armastan! Filmisin neid ka, aga kahjuks andis mu hea Samsung otsad enne kui video arvutisse üle jõudsin laadida ja sinna see video koos telefoniga suri. Sestap peab ikka Youtube`i koopiaga leppima.
<iframe width="560" height="315" src="https://www.youtube.com/embed/FsKxXnAoSDo" frameborder="0" allow="accelerometer; autoplay; encrypted-media; gyroscope; picture-in-picture" allowfullscreen></iframe>
Meretuulhttp://www.blogger.com/profile/08767043940188266226noreply@blogger.com2