kolmapäev, 29. august 2012

Augusti viimane nädal. Tallinn. Chill....


Omapead pealinna väisamas. Juba eile hommikust saadik. Peab tunnistaama, et kuigi natuke pabistasin, on tegelikult siin seekord väga tore ja omamoodi isegi rahustav aeg olnud.
Olen ju kogu suve agaralt tegelenud pereks kasvamisega ja minu meelest tuleb see meil ka aina paremini, loomulikumalt välja. Ausõna, täna mõtlesin siiralt ja natuke õnnenuttki kurgus, et mul pole olnud vist kunagi nii turvalist seljatagust, nii usalduslikku, samas lihtsat ja täiuslikku suhet, kui praegu. Et see on tegelikult suurim kingitus, mille elu saab teha. Et minu õnn on täiuslik ka siis, kui nüüd jääbki tööd ja palka märgatavalt vähemaks, siis kodune muinasjutt kompenseerib seda minu jaoks. Päris palju kohe...
Aga tegelikult pidin jutustama ju hoopis oma Tallinna-olemisest. Tjah, eile peale koolitundide lõppu hulkusin aja sisustamiseks Viru keskuse poodiderägastikus ja hetkeks, ainult mõneks üsna põgusaks viivuks, oli mul endast kohutavalt hale. Suures ja mürisevas kivilinnas, ümber tohutu inimeste, hindade, keelte, lõhnade, sammude virvarr ja järjekordsest poeboksist välja astudes suutsin juba suunatajugi kaotada. Aga astusin vapralt edasi. Ei juhtunudki midagi hirmsat.
Ja tänane on olnud veel eriti tore. Jalutasin peale pikka tudengipäeva sisse oma kunagisse lemmikpaika Tallinna vanalinnas, Kloostri Aita. Ohh, see on nii ilusaks ja stiilseks tehtud (ainult sama, suur ja raske valge-punasekirju välisuks meenutab veel endisi aegu) ja kuigi rahakotis haigutabb paras auk, otsustasin nostalgia mõttes seal natuke süüa. Tellisin peedivormi juustuga ja see oli tõepoolest hea (särises alles, kui ettekandja toidu lauda tõi). Ja ümberringi peamiselt küünlavalgus, mahe muusika, vähe inimesi ja hoolitsevad teenindjad. Tore oli.
Siis ajutisse koju, Müürivahesse. Nüüdseni istun nurjatu enesekindlusega parasjagu tööloleva kaaskondse arvutis ja olen esimesteks koolipäevadekski juba natuke valmistunud (kuigi ikka hirmus on mõelda ka, et kõigest 4 päeva ja juba ma targutan jälle kusagil klassi ees).
Praegu aga ma selle peale ei mõtle. Chillin tõeliselt. Kuulan Youtube`st ma ei tea mitmendat Wonderful Chilloutì kogumikplaati ja tunnen, et meel on vaba ja homse kaitsmise pärast ma ka eriti ei muretse, vaid hoopis rõõmustan, et saan kohe peale kaitsmiste lõppu (siis juba loodetavasti uhke tunnistuseomanikuna) tagasi kallite koduste juurde minna!! :)

kolmapäev, 15. august 2012

Suvine fotogalerii

Jah, olen lõpuks ometi taas õnnelik fotoka omanik! Ja et mind veel lõplikult surnuks ei kuulutataks, siis lisan siia väikesed vihjed sellest, et see jahe ja nii ime-imeline suvi pole ka minust päris mööda läinud:))
Pildil on metsseakari Pihkva kandis. Te ju kõik ikka näete metsanotsusid sellel, eksju-onju?:) ( need notsud on ju kõik nii pelglikud, et ei tihanud autost välja minna parema pildi lootuses...)
Ühel vihmasel neljapäevaõhtul juulis sai külastatud ka kunagist tudengipõlvelinna Viljandit.
Põlva uhke purskkaev. Sellesama veekogu lähistel kohtasime ka täiesti (hull)julgeid parte, kes lasid ennast paari sammu kauguselt nii pildistada kui filmida.
Voorel oli see uhke rebaseisand ( või -emand) end otse pingiservale istuma seades taksidermiat reklaamima sättinud.
Pildistasin omaenda varju ...:)
Suve ilus sündmus- pruudi nime uputamine uhiuuelt paadisillalt Aafrika rannas.
Pullapää paesel pinnal kaljuseinal kasvav tundmatu sõnajalaline - (kusjuures pilt on tirtsu, mitte minu tehtud).
Haapsalu mereäärseis soppides kolades võib avastada sääraseid kelmikaid tuulelippe.
Ühel tuulisel päeval Haapsalus ...
Lilleilu omalt peenralt
Tuulise päeva järel saabus rohekuldne päev ja harakaski otsustas meie tagaaeda külastada.
Hiilisin, mis mina hiilisn ja peitusin isegi kivirahnu taha salamahti pildistama- sookured nägid mu ikkagi ära ja pagesid tiibade lehvides enne, kui sobivamasse pildistamiskaugsse olin jõudnud....