reede, 27. märts 2020

Natuke nagu ulmefilm...


Küll sel aastal tuleb see kevad ikka teisiti! Ja ometi loodan ma, et kogu sellel kummastaval ja harjumist vajaval me ümber on mingi suurem ja hoomamatum kasu nii loodusele kui meile, inimestele.
Kaks nädalat karantiini saab kohe mööda ja vähemalt teist samapalju seisab veel ees. Ilmselt rohkem. Olukord on muutunud tõsisemaks, meetmed karmimaks. Isegi koroonanaljad, mida viimati alles pühapäeval ise ühes suletud FB grupis tegin ja millele reageerijaid oli lausa rekordiliselt, ei aja enam naerma.
Mida siis selle paari viimase nädalaga täheldanud olen? Eriti suuri muutusi ega ümberkorraldusi mina väheseltsiva inimesena tegema pole pidanud. Pole endiselt kihku kuhugi kambakesi kuuluma minna. Püsin kenasti koduseinte vahel ja teen suuresti tavapäraseid tegevusi. Suurt piigat tuleb ses osas veidi tagasi hoida ( mitte et ta kampades liiguks, vaid tema värske õhu tiirud on vahel ikka väga pikad ja hakkan tahes- tahtmata kahtlustama, kus ja mis... kanaema ja muretseja, nagu ma olen). Muidu aga läheb aeg toimetades üsna kiiresti. On lausa hämmastav, kui sageli tuleb kodus koristada, süüa teha ja eriti NÕUSID PESTA, kui kõik kodakondsed pidevalt kodus on! Tunnen end vahepeal nagu pesurobot...
Siiski on paljutki minu ümber ka muutunud:
1) Meie väikelinn on tavapärasest veelgi vaiksem. Täna kella kolme paiku Kastani elurajoonis liikudes jäin suisa keset tänavat seisma ja kuulatasin- tõesti- ei kesklinna ega Tamme geto poolt ei kostnud tükk aega ainsatki heli.
2) Inimesed liiguvad tavapärasest rohkem ringi jalgsi. Nii palju kui mina oma igapäevastel värske õhu tiirudel näinud olem, liigutakse meie kandis õnneks enamasti paarikaupa, vahel ka perekonniti, suuremaid kooslusi mina näinud ei ole. Mis eriti naljakas- kui lähed oma arust mõnda kõrvalisse kohta jalutama, kohtad seal palju rohkem teisi inimesi, kui nt kesklinnas!
3) Politseid on see eest tänavatel patrullimas näha üsna sageli. Tavaliselt on minu ja väikse tirtsu liikumisaeg u tund aega iga päev, kellaaeg ja liikumismarsruut varieeruvad, aga iga kord oleme näinud politseiautot selle aja sees meist mööda sõitmas 2-3 korda.
4) Olles nüüd igapäevaselt väga palju koos oma järeltulija(te)ga, tekib ootamatuid äratundmishetki nii ühes kui teises suunas. Teen väikese piigaga iga päev natuke mõnd toredat värvimistööd või eelkooli töölehte ja märkan, kui nutikas, vastupidav ja andekas ta mul on! (Ja kui kangekaelne ja lärmakas, kui tal on igav või oma tahtmist ei saa!). Samuti imtlen poolsalaja oma suurt piigat, kes igapäevase suure sõpradega suhtlejana suudab end tõsiselt tagasi hoida ja on kummalgi nädalal kohtunud ainult ühe v kahe inimesega ning õhtuti tõesti püsibki vaguralt kodus!
5) Lisaks poemüüjatele olen nüüd oma silmaga ära näinud ka tänavatel ja poodides maske kandvad (tava)inimesed. See vaatepilt on ikka väga veider, tahab harjumist ja tekitab sisimas küsimusi, kas see kõik ikka toimub päriselt?
6)Aeg- ajalt satun sotsiaalmeedias pildigaleriidele, kus mingil kellaajal on keegi käinud kaameraga mööda kodulinna ja pildistanud populaarsemaid parkimis-, kogunemis- ja muid ühiskondliku elu keskpunkte, mis nüüd on ka soojal ja kutsuval pühapäeva keskpäeval sulnilt auto- ja inimtühjad. Või ehk hoopis ulmeliselt tühjad? Tahes-tahtmata tulevad meelde kaadrid fotogaleriidest, kus on pildistatud imelisi kohti üle kogu maailma, mis on erinevatel mandritel ja aegadel mingil teadmata põhjusel inimeste poolt päevapealt maha jäetud. Nüüd neid reaalselt alles mõne nädala eest nii elus olnud kohti, eriti näiteks koolihoove ja laste mänguväljakuid omaenda kodulinnas tühjadena ja keelavate siltidega märgistatutena silmitsedes hakkab sisimas natuke õudne.
7) Teisest küljest hingan ma siiski veidi kergemalt, sest viimaks ometi on ka loodusel võimalus end sirutada ja mitte olla pidevalt üle koormatud tarbimise, heitgaaside, müra ja kiirusega. See on tegelikult see koht, kus ma tõesti loodan, et ehk inimkond hakkab natukene laiemat pilti nägema ja mõistma, et elada saab ka teisiti- meiega ei juhtu mitte midagi hullu, kui püsime vaid oma kodumaa ja – riigi piirides ja seda isegi siis, kui baarid, spordiklubid ja riidepoed on mõnda aega suletud. Et jalgsi või jalgrattal liikuda on sootuks mõnusm ja tevislikum kui iga kord kakssada meetrit poeni autoga kärutada. Ma tõesti loodan, et nad saavad sellest paremini aru.
8) Mõistan loomulikult, et pole midagi parata ja kõiksugused tähtsad ja/või toredad asjad tuleb samuti ära jätta või edasi lükata. Niisiis lükkuvad teadmatusse kaugusesse nii minu Haapsalu hambaarsti aeg, mis oleks pidanud olema järgmisel nädalal kui ka Tallinna juureraviarsti vastuvõtt aprillis, mida olen oodanud detsmebrikuust alates. Samuti on edasi lükatud nii meie pisipiiga esimene väike juubel, milleks olime mitu nädalat ette plaaneerinud koha, aja, üllatuskülalise(d). Ning edasiste korraldusteni on "külmutatud" ka meie traditsiooniline aprillikuine line-tantsu maraton oma rekordilise 120 tantsuga. Küll me kunagi needki ära tantsime. Suvel ja vabas õhus ongi ehk kaua oodatud kaunikene mõnusam.
9) Raamatukogud ja Vormsi on lukus. Nuuks....

pühapäev, 15. märts 2020

Eriolukorrast. Introverdi vaatenurgast


Maailm on andnud meile võimaluse võtta korraks aeg maha, ringutada ja mõelda, kuhu oleme jõudnud ja mida teha edasi. On antud aeg olla rahulikult kodus, nautida toimetamist omaste keskel, arutleda ühiste väärtusete üle. On antud aeg puhata ülelüldisest rabelemisest ning tulla tagasi koduseinte vahele, kus muidu viibime ehk liiga vähe.
Need on mõtted, mis mul kogu seda kriisi ümber vahutamist vaadeldes pähe tulevad.
Introvert, nagu ma olen, ei tekita rahulikult kodus asjatamine minus erilist muret ning sisimas olen veendunud, et midagi väga hullu juhutumas ei ole, küllap laabub kõik peagi isevooluteed.
Paanikas ma ei ole, kuivaineid ega wc-paberit poest kokku ahnitsemas pole käinud, aga eile oli päris veider kohalikes suuremates poodides jalutada ning vaadata pooltühje hoidiste, purgisuppide ja külmutatud poolfabrikaatide riiuleid vaheldumisi täiesti tühjaks ostetud tulaettpaberi- ja kuivainete riiulitega. Siiski- nii igaks juhuks võtsin oma varudesse juurde ühe sojapiima, paar pakki spagette, küpsiseid, pähkleid ja kommi, paar kilo kartuleid ning suurema paki taskurätikuid. Kõik muud ostud olid nagu igal teisel tavalisel korral.
Ka minu kodune elu saab olema suures osas nagu ikka. Tööd saab esialgu edasi teha, lihtsalt mahud on veidike teised ja ettevalmistuse aeg nendeks samuti. Rõõmustan, et ei pea mõnda aega varahommikul ärkama, äratama, kiirustama ega roolis olema. Saan rahulikult edasi tegelda oma mitmete kirjutamisprojektidega ning lugeda mõnuga raamatuid.
Kurvastan veidi selle üle, et tantsima minna ei saa, aga õnneks on line- tants selline liikumisvorm, mida saab täitsa edukalt ka kodus üksi harrastada. Kavatsen igal juhul kord või paar nädalas teha tantsutrenne koduseinte vahel nüüd ainult iseenda rõõmuks. Sama lugu on ka joogaga.
Laste igavust tuleb kodus kuidagi peletada, aga küllap nendegagi hakkama saab. Mõned mõtted on juba olemas.
Nüüd peab aga jälle rohkem kokkama. Ses mõttes mulle see kooliaeg jällegi meeldib, et argipäevadel ei pea muretsema sooja lõuna pärast- lapsed söövad koolis ja lasteaias, ka ise saan tööl olles sooja toitu ning söögimuret on oluliselt vähem. Nüüd tuleb jälle nuputama hakata.
Raskeks läheb minu jaoks ilmselt alles siis, kui internet ja elekter peaks mingil põhjusel kaduma..... Ehkki ma ei näe hetkel erilist põhjust, miks midagi sellist peaks juhtuma.

pühapäev, 23. veebruar 2020

Barbi Pilvre "Minu Vormsi"


No mis ma oskan kosta- tõele au andes ma kartsin selle raamatu ilmumist vist niisama sama palju kui ootasin. Nüüd, sel reedel, olles vaevu ära vaadanud raamatu esitlusvideo, suundusin teost raamatupoodi nõutama lausa pooljoostes.
Ja muidugi on kogu mu nädalavahetus möödunud võimsa Vormsi muljete ja mälestuste laviini all. Ma loen, ajuti lausa lehekülgi neelates, mõtlen ja kõrvutan loetut enese kogemustega, ma innustun ja piinlen kordamööda, nii et öösiti on tegu, et end magama sundida.
Peas on totaalne virrvarr, kus on kord kurbust ja segadust, sest Vormsi raamat ongi nüüd tõesti olemas ja pealegi üsna hästi kirjutatud. Samas vaheldub see virrvarr mu peas ka suurte selgushetkedega, kus tean tund- tunnilt aina selgemini, et ka minupoolne visioon samal teemal peab siiski valmis saama. Ehkki jah, mitte enam Minu Vormsi nime all.
Kes ei tea, millest sellised siseheitlused, siis olin ju ise ka üks kandidaat, kes kunagi aastal 2018 pakkus Petrone Prindile end sedasama raamatut kirjutama.
Vormsist raamatu kirjutamise mõtted olid mul tegelikult peas keerelnud juba tükk aega varem, sellest annab tunnistust ka üks minu kunagine blogisissekanne aastast 2010. Seega olid mu iseenda väljapakkumisel juba mitmed fragmendid ka paberile pandud, ühel hiljutisel saarekohtumisel sai kohalikele küsijatelegi lubatud, et minu Vormsi lood saavad ühel hetkel kaante vahele ning 2018. aastal olingi valmis neid vajadusel kohe kirjastusele tutvumiseks saatma. Paraku jäin hiljaks, sest... Barbi juba kirjutas "Minu Vormsit"! Sellest ka see tuline hirmusegune ootusärevus nüüd mu hinges.
Mõneti olen ma kimbatuses, sest Barbi ja minu aeg saarel kattuvad, meie olukord saarele sattudes ja seal eladeski näivad esmapilgul paljuski ühesugused. Vähe sellest, ka tema kirjutamise stiil on minu omaga äärmiselt sarnane, nagu on öelnud need üksikud proovilugejad, kellele olen oma katkendeid lugeda andnud.
Muidugi on Barbi hoolega lugenud ja uurinud saare ajaloolist tausta ja see moodustab osaliselt muudesse mälestustesse seotuna, aga osalt ka täiesti iseseisvate peatükkidena peaaegu poole raamatust. Otse loomulikult on see õige, sest ilma ajalugu avamata poleks ju praegust Vormsit kui sellist võimalik tutvustada. Samas jätab see raamatusse kui tervikusse sisse ka tühimikke, sest olen ikka arvanud ja tundnud, et Minu-sarja raamatud peaksid olema võimalikult ehedad ja autori enese kogemuse kesksed. Ehk teisisõnu- ajalooliste ülevaadetega peatükid katkestavad autori oma lugu päris mitmel korral ning muudavad loetut seeläbi vähem isiklikuks ja rohkem pinnapealseks.
Teiselt poolt see raamat kahtlemata siiski ka on autori Vormsi nägemus- tema lood maja saamisest ja remondist, kassidest, tenniseväljaku-unistusest ja lähematest naabritest ongi ainulaadsed ja inimlikud. Eriti soe tunne jääb lugedes portreelugu Galjast, kes tõepoolest ongi üks armas ja tagasihoidlik vanainimene, saare praegune raudvara, nagu neid aja jooksul kahjuks aina vähem järele jääb.
Teisalt on kahju, et Vormsi elanike galerii piirdubki suuresti vaid ülevaatega Galjast ja tema lähedastest. Pisut on räägitud ühest endisest vallavanemast Tanel Viksist, mõne tunnstava sõnaga on ära märgitud Strengide pere Rumpost. Samuti on viidatud Elle Mallele ja Allikute perele, aga kes nad siis ikkagi on ja mil moel saare jaoks olulised, ei saagi raamatust teada. Muidugi on teisigi saareinimesi siin- seal mainitud, mõned neist tegelastest on päriselus kordades värvikamad ja lähemat vaatlemist väärt kui "Minu Vormsi" seda edastab, aga see on muidugi nii mitmetahuline teema, et jätame selle praegu sinnapaika.
Kohati jääb poolikuks aga minu meelest põliste Vormsi traditsioonide elushoidmise teema. Tahes-tahtmata jääb raamatust mulje, nagu tegeletaks sellega natuke ülejala, et põhitegijad ses vallas on vaid suvevormsilased, kel põhitöökoht pealinnas ning kes siis mõned korrad aastas hobi korras rahvariided selga panevad ja põlist Vormsit "mängivad.". Et ainus tõsiseltvõetav tegevus ses osas on kord aastas toimuv talharpamängijate suvine kokkutulek. Tegelik pilt on ikka natuke teine.
Saarel on olemas täiesti tegus käsitööselts koos erinevas vanuses meistritega, kes aastaringselt kohapeal elavad ja toimetavad, juba aastakümneid järjepidevalt tegutsev ja esinev rahvatantsurühm (vahelduva eduga suisa rühmad), mille tuumiku moodustavad samuti siiski kohalikud ning mis käib kohalikku tantsu-, laululoomingut ning laiemalt ka kogu saart tutvustamas üle kogu maailma.
Samas on väga õige autori tähelepanek selles osas, mis puudutab saare ajaloo kajastamist ajajärgul 1950-1990. Kui omal ajal saare ajalugu oma koolitööde tabeks uurisin, olin samuti hädas justnimelt maailmasõdade järgsest ajast info leidmisega. Seda on kirjasõnas vähe ja mis on, on katkendlik, napisõnaline ja/või tollele ajastule omaselt liig illustreeriv-idealiseeriv. Periooditi aga puudub kogu teave üldse. Nagu poleks vahepealsel ajal saarel kedagi elanud ega midagi tehtud. Seega on siin kindlasti tühimik, mida praegu veel saarel inimesi küsitledes mõnel määral täita saaks, nagu autor väga õigesti sedastab.
Sooja ja turvalise tunde jätab raamatus ka autori suhe loodusesse. Ega teisiti tegelikult vist saakski, sest loodust hoidmata ja armastamata ei peaks Vormsil vist kuigi kaua vastu. Väga omal kohal on Hullo parunikivimetsa ja Tartu Toomemäe raielangiks muutmise võrdlus- just nii me, endised ja praegused vormsilased, end tunnemegi, kui tahetakse maha võtta üht ilusamat, armsamat ja mälestusterohkemat jalutamise kohta otse saare südames, vahetult kiriku ja kultuurimaja naabruses. Mulle isiklikult on see teema eriti valus, kuna too kant on olnud aastaid mu kodumetsaks. Olen neis paigus sõna otseses mõttes veetnud tunde ja päevi oma elust, tunnen sealsete metsaradade iga lohku ja kändu ning käin paljusid puid eraldi tervitamas-kallistamas. Sestap oli taoline uudis lausa südantlõhestavalt valus ning olen nõus tegema kõik endast oleneva, et seda otsust peatada või vähemalt muuta. Üht-teist lootustandvat on praeguseks juba ka selgunud ehk et RMK on lubanud niipalju, et vähemalt otseseks lageraieks seal siiski ei lähe.
Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et kuigi raamat on mingis mõttes väga hea ja üldistav kokkuvõte stiilis, mis see tänane Vormsi siis õigupoolest on ja mida pole, sest kõik olulisemad aspektid saavad ju kajastatud. Ja kuigi loodan siiralt, et sarnaselt minuga saab raamatu juures iga nii endine kui praegune vormsilane või muidu Vormsi sõber kogeda äratundmishetki ja sissepoole suunatud muigeid, jääb see pigem siiski vaid aimavaks pinnavirvenduseks, kergeks ülelibisevaks pilguheiduks meretagusesse salamaailma, kus miski ega keegi end niisama lihtsalt ei ava.
Teisalt tunnen ka teatavat kergendust ja olen mõttes Barbile isegi tänulik, et üks osa saarelugusid just sel moel kaante vahele sai. Ehk just nii pidigi minema ja nüüd olen rohkem teadlik, millised Vormsi teemad juba käsitletud on, et neid enam oma lugudesse mitte sisse tuua või kui, siis ehk hoopis teisest vaatenurgast. Samavõrra aga saan raamatu edenedes ka aina enam rõõmustada, sest Barbi Vormsi ON tegelikult siiski hoopis teistsugune kui minu oma ja tegelikult jääb nii ka minul veel piisavalt ruumi oma Vormsi kirjutamiseks!

kolmapäev, 25. detsember 2019

Väike jõulutervitus

Ilusat ja hingestatud ( seekord päris haljendavat) pühadeaega kõigile siin- ja sealpool ekraane!
Minu meelest üks ilusamaid jõululaule, mida kunagi olen kuulnud:

reede, 30. august 2019

Siis kui tervis on sinust ülem...


Jah, kallid blogilugejad, ma tean, ma olen meie reisi neljanda päeva pildid ja muljed endiselt teile võlgu ja ka see sissekanne tuleb... kunagi. Esiti lubasin endale, et augusti lõpuks on valmis, aga näib, et seekord pean oma sõnu sööma... sest:
Tervis on ülem kui mina.
Paljudele meist on äsja alanud nädalavahetus suvelõpupidude, muinastuledes ööde aeg. Mõnele minusugusele pereinimesele on see ka ootamatult sülle kukkunud õnnestatud üksiolemise nädalavahetus, sest kõik kaaskondsed ( koerad kaasa arvatud!) on ära ja kogu maja minu päralt. Seega- miks mitte- peole, kontserdile, võiks kasvõi mõnele vanale tuttavale helistada, kellest pole ammu kuulnud, kuidas läheb.... aga ei. Tervis otsustab teisiti.
Pea on mul juba hommikusest ärkamisest saati valutada lõhkunud ja ka keset päeva võetud valuvaigisti andis paari tunni eest alla. Tuttav migreenituige ronib nüüd aina jõulisemalt mööda paremat peakülge ülespoole, otsib kohta, kus pigistada ja tuigata ja... halvab tasapisi ka minu normaalse mõtlemis-, olemis- ja tegutsemisvõime.
Ah, see kõik on nii vastikult vana tuttav. Ei ole mul niisiis midagi pidutseda ega helistada. Istun aga vaguralt diivaninurgas, rüüpan rummi ja meega teed ning loodan, et ehk läheb natukenegi paremaks. Et mu kord aastas ette tulev õnnelik üksilemise nädalavahetus päriselt luhta ei läheks ja et kui mitte täna, siis ehk homme õhtul saan juba natukenegi nautida seda, millest tavaliselt vaid unistada saan. Rahus õhtu otsa raamatut lugeda. Mõne tuttavaga segamatult telefonitsi või niisama natuke lobiseda. Kasvõi omaette õhtul karaoket laulda ( mis sest, et tavaliselt läheb kõik piiksuval häälel ja kauge kaarega viisist mööda, aga ..). Noh, üksiolemise võlud ikkagi, saaks ainult selle pea kuidagi otsast ära kruttida, et see kusagil mujal omaette valutaks...
Veidi lohutab seegi, et oma selle suve ühteaegu karme ja meloodilisi lemmikuid on ka hea kuulata:

pühapäev, 11. august 2019

Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 3


3. päev.19.07. Viljandimaal

Kogu reisi kõige äpardusterohkem päev.
Mõnus oli ärgata, kui toas on endiselt hämar ja jahe, rohekad puude varjud vilguvad akna taga ning kuuldagi pole muud kui vaevuaimatavaid metsahääli. Kell oli taas kümne ümber ja tunne oli päris väljapuhanud.
Kahjuks aga kogu järgnev päev enam nii üdini mõnusalt ei kulgenud. Alustades kasvõi sellest, et minu telefon oli nii kolmandal kui neljandal reisipäeval paraku enamiku ajast tühi või kohe-kohe tühjaks saamas, ( taas õppetunni koht- muretseda autosse mitu akulaadijat ning tagavara akupank, sest üks laadimiskoht, mis laeb vähemalt poole aeglasematl kui tavalaadija, on kolmele telefonile ilmselgelt liiga vähe), siis pildimaterjali jäi reisi lõpus lausa masendavalt väheks...
Esiti aga oli veel kõik kena, tegime kiirustamata hommikusöögi ning tõdesime, et tulemas on vist päris soe päev, sest juba metsa varjus oli tunda, et päike kütab kusagil kõrgustes hoolega.
Tänase päeva põhirõhk oli Viljandimaa avastamisel, aga kui Saeveskilt ära sõites hakkasime täpsemat marsruuti paika panema, tähendas N veidi häiritult, et nüüd peame ju tagasi sõitma, miks me juba eile kuhugi Viljandimaa kanti ei jäänud. Peaaegu oleks meil juba sõneluseks läinud, aga kohti järjestama hakates selges, et tegelikult pole mingeid üüratuid vahemaid tarvis läbida. Saime aga õppetunni, et järgmisel korral reisi planeerides tuleks tõesti ehk juba enne minekut täpsem marsruut paika saada, et vältida tarbetut siksakitamist.
Niisiis esimene peatus oli veidi peale keskpäeva Pärsti mõisa juures. Kirjade järgi pidada see olema üks vähestest kenasti säilinud ja korda tehtud puitmõisatest Eestis, tegelikkuses see minu silmis erilist mõisa mõõtu välja ei andnud, pigem oli lihtsalt selline ilusam ja suurem hele puumaja. Et majal ka aed ümber ja väravad kinni, ei saanudki me mõisale päris ligi, piirdusime vaid fassaadi imetlemise ja ajaloo lugemisega infotahvlilt.
Küll aga avaldasid lapsed soovi teisel pool teed asuvas väikeses järves karastava supluse jaoks ja ega meil muud üle jäänud, kui nõustuda. Mina jäin endiselt kaldale, sest juba varbaga katsudes tundus vesi ikka päris jahe, teised otsustasid lühikese supluse kasuks.
N läks kõige ees, suur piiga tegi ujumissillalt peakat. Väike tirts jooksis kaldaäärses ning palusin tal hoolega silla äärde hoida, sest N hoiatas, et järves läheb üsna järsult sügavaks. Väike tirts aga oli üpris ülemeelik ja kui ta nägi suurt õde pea ees vette hüppavat, hakkas ise ka vees kaasa keksima, kuni kaotas hetkeks tasakaalu ja käiski ülekaela vette. Seda oli hirmus vaadata, kui korraga lapse pea vee alla kadus, olin hetkeks nii tardunud, et ei suutnud end liigutadagi. Õnneks oli N tal kohe juures ja haaras ta sülle... Ehmatus oli kõigil suur, aga hea, et pääsesime nii õnneliku õnnetusega, ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui N oleks kaugemal olnud ja mina õudusest tardunud...
Tegime selle järve äärest kiirelt minekut ja püüdsime rõõmsamaid muljeid peale saada, aga tundsin veel pool päeva kerget rahutust ja väikest tuska hinges enda pärast, et ei suutnud kohe reageerida ja oma lapsele appi joosta.... Kuidagi kehv tunne jäi sisse ja sellest oli väga raske lahti saada.
Põnn ise oli algul küll veidi ehmatanud ja nutune, aga rahunes autos juba nii palju maha, et järgmises peatuspaigas Heimtalis, tundus, et oli kogu loo peaaegu unustanud.
Heimtalis leidsime eest toreda maakividest mõisasüdame, mis oli päris põnevalt restaureeritud. Sinna oli nimelt rajatud omamoodi külakeskus, kus olid koos raamatukogu, spordihoone ja vist ka kohalik kool. Hoone ise oli peitunud vanade munakivist müüride vahele ning ka sisehoov oli jäetud võrdlemisi arhailiseks, ehkki munakivirohkus jättis õuealast ka veidi konarliku ja elutu mulje. Tegime siiski tiiru ümber omapärase hoone ning võtsime edasise suuna juba ürgloodusesse, et end veidi paremini tagasi tasakaalu saada.
Pikem matkapeatus oli tänasel päeval Loodi ürgorus,
kus lisaks punasest liivakivist kõrgetele jõekallastele sai teha läbi ka 2 km pikkuse matkaraja, mille arvasime enestele jõukohase olevat.
Liivakivikoopad koos väikese selgeveelise allikaga olid ilusad ja rahustavad, mulle mõjuvad sellised paigad alati palsamina hingele, nendes on mingit erakordset rahu ja väge. Nii nagu eelmise aasta Hinni kanjon, nii oli sel aastal siis Loodi, korduv ajalugu ilmutas end me reisil aina ja uuesti.

Seekord me allikavett kaasa võtma ei hakanud ning saime see-eest teha pikema matka Viljandimaa orgude ja mägedega üle külvatud ürglooduse rüpes. Sel paarikilomeetrisel matkarajal jätkus omajagu järske mäkketõuse ning pikki langusi, millest mõni võttis kohe veidike võhmale, suuremas osas kulges tee aga puutumatu ja eriilmelise metsa sees,kus ajuti vanad ja väärikad puud kohe päris viltuselt üle teeraja kasvasid.

Tunnise matka järel aga oli aeg lõunatamiseks ning kuna me nagunii otsapidi Viljandimaad väisasime, oli loogiliseks valikuks minna sööma ikka mulgimaa pealinna Viljandisse.
Valisin seekord üsna teadlikult välja söögikoha, kus olin talvel ühe koolituse ajalgi käinud. Teadsin selle asukohta, aga ei mäletanud ei paiga täpset nime ( meeles oli vaid, et see oli midagi hästi pikka ja lohisevat ning käsitööga seotut) ning ka aadress ei meenunud... Selguse huvides olgu siinkohal öeldud, et tegu oli siis Viljandi Bonifatiuse Gildi majas tegutseva kohvikuga, millel nimeks Herr Artur, taolist konkreetset silti aga väljas rippumas me ei silmanud.
Sõnaga tulime siis minu suulist juhatust mööda, Viljandi kesklinnas olid ka mitmed ühesuunalised tänavad meid eksitamas, aga kohale me siiski saime. Rõõmustasin juba, sest teadsin, et siin on hea köök ja soodsad hinnad, tellisime pikast menüüst oma road kenasti ära ja... no pauk tuleb alati sealt, kust sa seda oodatagi ei oska - selles kohas ei saanud kaardiga maksta!
Arvatavasti oli see nii olnud ka veebruaris, kui siin esimest korda käisin, aga selline pisike tõsiasi oli mul meelest täiesti pühitud. Nüüd aga täiesti sularahatuna olin oma 35- eurose arve taga hetkeks üsna kimbatuses.
Teenindaja oli siiski äärmiselt lahke, ja õnneks talle sobis, kui ütlesin, et lähen jooksuga otsima, kus see lähim Swedbanki pangaautomaat on. Tema samal ajal lasi aga tellimused siiski töösse ja selgitas umbmääraselt, et peatänava äärde peaks paar tükki vast ikka jääma.
No ja nii ma sealt Lossimägede vahetust lähedusest liduma panin, kusagil kuklas tudengiaegne ähmane mälestus, et kunagi oli üks Swedi ATM Tartu tänava otsas kohe kino vastas. Põikasin lootusrikkalt sinna, aga muidugi ei paistnud seal pangast enam vähematki varju.
Tulin siis lüheldase vanalinna tiiruga tagasi, jõudsin vilksamisi ära näha, et nukuteater on endises paigas alles, kunagist peamiset einestamispaika Viljandi kohvikut ma enam ei silmanud, aga võib-olla jooksin sealt lihtsalt ähmiga mööda, ning naasin peatänavale otsejoones legendaarse Tähe poe ja Kultuuriakadeemia nurgal.
Hetkeks olin segaduses, kas pöörata nüüd veel edasi kesklinna poole ning vaadata üle Centrumi ja bussijaama ümbrus, aga miski sisetunne ütles, et mine kiika enne raamatukogu juurde ka.
Nii ma kiirustades üle tee silkasin ja jumal tänatud, õigesti tegin, sest seal see Swedbank loomulikult oligi! Oli teine seal juba 2000. alguses olemas, ju mingi väga vana mälestus sellest kusagile mälusoppi alles oli jäänud, ja sularahaga õnnelikult varustatud, jooksin tagasi söögikohta.
Ja jõudsin veel nii parajaks hetkeks, et kohe peale minu saabumist toodi ka kogu tellitud toit lauda ( Huvitav, kas mu ajastus oli tõesti nõnda sekundipealt õige või ootasid nad seal kohvikus siiski rahalaevukese saabumise enne ära, kui toitu välja serveerima asusid?).
Igal juhul sai seegi seiklus õnneliku lõpu, kõhud said kõigil meeldivalt täis, toit oli maitsvam kui eile ( ja kui nüüd tahta natuke nuriseda, siis ehk selles osas, et portsud oli talvega võrreldes pisut kahanenud ning kokk oli kah väheke armunud, aga muus osas oli kõik tipp-topp).
Meel helgem, jätkasime veel viimaste muljetega mulgimaalt ning käisime ära ka Tarvastu ordulinnuses.

See koht paraku samuti erilist elamust ei pakkunud, sest ordulinnuse müüridest polnud õieti enam miskit järel ja uuenduslikku ei märganud ka enamat kui paari kõrget metalltreppi.
Huvitavaks muutis paiga see, et varemed asusid võrdlemisi järskudel mäekülgedel ning müürijuppide vahele olid loodusliku (umb)rohutõrjet tegema pandud mõned vabapidamsel olevad tumedapäised lambad.
See omakorda tähendas aga hoolikat jalgade ette vaatamist, sest pabulaid oli seal tõesti igal pool ohtrasti.
Et meie tuleku ajal viibis samades varemetes ka üks suurem ports lapsi, ju vist mõne suvelaagri väljasõit, ei tekkinud meil erilist tahtmist nendega koos libisemisohtlikes kõrgustes võidu turnida ning peale lüheldast jalutuskäiku tulime joonelt väravaga suletavat treppi mööda alla tagasi, et hakata vaikselt vaatama ja mõtlema, kuhu tänaseks öömajale jääda.
Teades juba, kuivõrd ajalugu sel reisil on end korrata otsustanud, ei olnud meil ka öömaja suhtes tänaseks head tunnet sees, sest tahes- tahtmata meenus eelmise aasta Valgamaa kottpime, tolmune ja sääskedest umbne rehielamu, mis ei olnud kõige meeldivam mõte, mida korrata.
Plaanis oli esiti üle vaadata samuti suhteliselt Järva- ja Viljandimaa piiril asuv Oksa metsaonn. Sellega oli aga pisuke segadus, sest kord kirjutas dr Google sellest kui aidast, kord jälle kui metsaonnist ning meile jäigi algul mõistatuseks, kumb see siis õigupoolest on, kuni reaalsus ise viimaks vastuse tõi.
Ka seekord ei olnud meil koha enese leidmisega suuremat vaeva, sest metsasihid sirutusid üsna kiiresti õigesse suunda ning veidi enne poolt üheksat õhtul olimegi oma esitises sihtkohas platsis. Kohe külavahetee ääres oli põlluservas kena kaskedega ümbritsetud laagriplats, mille juurde kuulus ka majake, mil nimeks Oksa Ait.
Paraku oli sealne laagriplats juba hõivatud, peamiselt võõrast keelt kõneleva seltskonna poolt, kes kavatses ses paigas küll ainult telkida. Niisiis kiikasime puhtalt huvi pärast, milline see ait seestpoolt ka välja näeb. Veendunud aga, et seal tõesti peale pääsukeste väljaheidetega ülekülvatud laudpõranda ning ühes katuseservas asuva hõreda heinalaka midagi polnud, leidsime, et isegi meie, endi arvates küll pigem tagasihoidlikule maitsele see ööbimispaigaks siiski ei sobi.
Jätkasime oma otsinguid, kruusane külavahetee oli sel hilisel tunnilgi üsna liiklustihe, aga mis seal imestada - siiski soe reedeõhtu keset kõige magusamat puhkusteaega juulikuus....
Vaid mõni kilomeeter edasi juhtis GPS meid aga teisele poole tee veerde ning teavitas taas sihtkohta saabumisest. Selgi korral oli tegemist pigem madalapoolse ja lageda maalapiga kohe tee ääres, kuhu oli püsti pandud nii välikäimla, lõkkeplats kui väike palkmajake, kuid taamal paistis olevat ka suurem asustatud talupidamine ning kohe palktare ees seisis väljamaise numbriga buss- vagunelamu.
Kiikasime esiti korra tarre sisse ja selgus, et sedakorda siis on tegemist Oksa metsaonniga, Google ei eksitanud meid meelega, vaid Oksa Ait ja Oksa metsaonn ongi kaks eraldiolevat majakest, mis asuvad lihtsalt samas piirkonnas!
Ja no tee või tina, see koht oli paljuski tõesti sarnane eelmisel suvel väisatud Valgamaa Kivi rehielamuga- samuti täiesti ilma akendeta, seest võrdlemisi niiske, tolmune, väikese vahega ses osas, et sel tarekesel oli siiski uks ees ning paar vana ja päevinäinud mööblitükki ka sees.
Uurisime ettevaatlikult väljamaistelt hoovipealolijatelt, kas nad kavatsevad majas ööbida ning saanud neilt eitava vastuse, olime esiti natuke nõutud. Mõtlesime ja vaagisime oma seisukorda nii minutit kümme ja kui teised olid juba peaaegu valmis siia jääma, siis minu sisetunne ei lasknud mul isegi mitte autost välja tulla ning tundsin sisimas kasvamas üha suuremat segadust, mis segunes vastumeelsusega siia jääda ning mõneti ka trotsiga, et vot ei taha enam, et täna õhtul ka ajalugu kordub, igavaks läheb juba!
Et aga kell surus peale, tuli kiiresti mingi otsus vastu võtta ning kui veidi veel kaarti uurisime, leidsime, et ega tegelikult meie eilne supermõnus ööbimispaik Saeveski siit ka rohkem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ole ning veidi küll kõheldes põrutasimegi viimaks tagasi sinnapoole.
Olime juba ette päris veendunud, et arvestades eilset rahvarohkust selles paigas, on see enam kui kindlasti täna õhtuks kellegi poolt hõivatud, aga arvasime, et kuna seal lähedal olime eile näinud ka üht päris toredat telkimisplatsi mändide vilus, ehk siis võtame hoopis selle. Paraku nägime juba üsna kaugelt pika sihi pealt, et meie plaanitud laagriplatski oli juba hõivatud ning nõndasamuti oli see muidugi ka Saeveski majaga.
Minul olid mõtted otsas, väike väsimus ja tüdimus hinges, nii et ei tahtnud endiselt autost välja tulla. N siiski tegi tiiru ümber maja ning sai sealviibiva väikese noortekambaga üsna pea jutule. Noored teatasid nimelt, et neile piisab vaid alumisest korrusest ning kui soovime, võime nende poolest küll üleval magada. Nii saigi diil kokku lepitud ning kuna kell oli selleks ajaks jälle üsna hilisesse õhtutundi jõudnud, ei olnudki meil enam muud, kui magamisasjad uuesti autost majja kanda ning põhku pugeda.
Noored jäid meist igal juhul veel üsna pikalt õue lõkkeplatsile jutustama ja pudeleid kõlistama, aga meid nende jutud ega käigud üldse ei häirinud, sest reisiväsimus oli oma töö teinud ning vajusime kogu kambaga hetkega sügavasse unne.
Jätkub...

esmaspäev, 5. august 2019

Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 2


2. päev.18.07. Karisöödilt Saeveskile

Silma tegime lahti umbes kümne aegu hommikul ning leidsime, et olime tulnud telkima äraütlemata õigesse ja mõnusasse kohta. Ei olnud liiga külm ega niiske, maapind oli männi-segametsale omaselt pehme ja samblane ning metsatuka tagant algas kohe ka avaram lagendik, nii et ka eriti palju sääski tülitamas polnud.
Mis kõige imelikum- ma sain tõepoolest magada! Kohe esimesel ööl, niiskes ja kitsas telgis ja vaid mõne tunni, aga ma siiski magasin! Vahepeal olin ka poolunes ja kuulatasin väljast kostvaid hääli, kuid suigatasin peagi uuesti. Lõplikult ärkasin alles selle peale, et mul oli palav. Olin litsutud oma kahe magava lapse vahele, seljas oli mul kõige soojem kaasavõetud kampsun, jalas kõige soojemad sokid, aga tekki ma küll sel hetkel enam ei vajanud.
Väljas siras päike juba kõrgel männilatvade kohal. Rähnide kiledamad viled segunesid meststuvide madalate kluugutustega ning rongakronksatuste vahele kuuldus üksiku musträsta kurvameelset viisi. Tõeline metsaidüll!
Peale hommikukosutust olime aga valmis teiseks matkapäevaks, sihiks vaadata esmalt veel veidi ringi siinsamas Lõuna-Eestis, õhtuks aga kulgeda juba rohkem kesk-Eesti poole.
Lasime kiirpilgu käia üle Paganamaa ja Kütioru, kuid kuna esimeses oli tee, mis suundus Vanapagana jäljelohkudele, üsna võssa kasvanud, siis see meid eriti matkama ei ahvatlenud, liiatigi veel parasjagu kätte jõudnud lõunaleitsaku tõttu ning ka Kütiorg oli ... hmm, võib-olla jään nüüd pisut pealiskaudseks, et ei viitsinud lähemalt uurima ja puurima minna, aga... see tundus lihtsalt üks kena koht keset eimiskit. Mõni aeg hiljem aga olime juba Otepääl, et seal teha selle päeva kõige pikem peatus.
Esmalt tegime tutvust Pühajärvega. Sattusime oma jalutuskäiguga toredasse ja üsna rahvarohkesse parki, kus möödusime esmalt kohalikust lauluväljakust ning jõudsime seejärel miski ametliku ujumiskohani, kus oli rannamajake, liivarand, laste mänguväljak ning paar ujumissilda.

Väikest piigat rõõmustas see kooslus teadagi kõige rohkem, ta sai taas võimaluse volilt joosta, mööda puust sildu patseerida ( Pühajärves tundus muide kõvasti kala olevat, sest vaevalt mõne sammu silda mööda teinud, kui nii siin- kui sealpool hakati agaralt lupsu lööma), liivas mängida ja korra varbaidpidi ka vett proovida, aga järv oli sedakorda suhteliselt külm. Ja kui ka liumäest allatulek lõppes ootamatult kõva matsuga vastu maad ja sellele järgneva heleda hädakisaga, sest sel liumäel polnud mingit tuge ega pehmendust all, millega meie tirtsuke harjunud on, oligi selleks korraks rannamõnudega ühel pool.
Teine külastamist vääriv paik Otepää lähedal oli aga Väike Munamägi, mis teadupoolest on tegelikult Suurest isegi kõrgem, aga pisut unarule jäetud. Mis on mõneti isegi hea, et seda selliseks tohutuks turisimimagnetiks pole muudetud, sest nii saab seda praegugi rahulikult ja omakesis avastamas käia just nii, nagu seda kahekümne aasta eest mäletan.
Mäejalamilt algab veidike vildakas ja parajalt logisevate kiviplokkidega tugevdatud järsk astmik, mis tõustes muutub tavaliseks metsa ja sõnajalgade vahel kulgevaks rajakeseks. Üsna mäe tipul möllas mingi suurem masin midagi kaevata või laastada või ... igal juhul ilus see vaatepilt ei olnud, mäe maanteepoolne külg oli päris kurvalt kiilakas...
Päris-päris tipus troonis miskisugune metallist ratta moodi imeasi, mis hoidis paigal ülemist otsa laskumisrajast, mis mõeldud vist eeskätt mäesuusatajatele, kes seal harjutamas käivad.
Aga vaade- ohh, see on väikese venna peanupult vähemalt sama uhke, kui suurelt, ainult et ... Kuidagi naturaalsem ja värskem, ei mingeid liftitatavaid klaastorne, kohvikuid ega asfalteeritud mäekülgi kusagil, ainult rahu ja vaikus ja ürgne loodus.

Ja mitte ühtki teist matkajat, vähemalt sealsamas kohas ja selsamal tunnil.
Viisteist minutit vaadet imetlenud, hakkas väike piiga juba liigselt nihelema ning alla tulles andsid ka kõhud mõista, et oleks aeg teha väike söögipaus.
Suundusimegi nüüd tagasi päris Otepää linna, et sealt mõni tore toiduelamus saada, aga see osutus mõnevõrra keerukaks. Juba sõidu ajal raalisime välja, et Hermani Pubi tundus üks igati vahva koht, keset linna ja mugav parkimine. Meie meelehärmiks aga oli pubi keset neljapäeva kinni, uksel nõutukstegev silt : "Pubi suletud, sest pole kokka." Kurb, aga tõsi, ja nii see elu meil väikestes linnades alla käib...
Õnneks leidsime peagi eest järgmise mehe pubi, sedakorda Edgari-nimelise.
Sellega vedas rohkem- koht oli avatud, üsna lihtsa ja maalähedase moega, ning süüa anti samuti täiesti mõistliku hinna eest. Toitu ei tulnud kuigi kaua oodata, aga toit ise oli paraku veidi alla harju keskmise. Ei tea, ehk olengi paari ülivõrdelise hinde saanud kohaga liiga nõudlikuks muutunud, aga siinne toit ei olnud just esmaklassiline. Kartulid olid vesised, soola pandud liiga vähe, aga veidi närtsinud moega salatile oli lisatud sellist vänge ja imeliku mekiga maitseainet, et mina, kes ma alati salatit prae juures enim armastan, seda süüa ei suutnud. Aga mis ma ikka virisen, nemad olid ju veel õnnelikus seisus, et neil kokkki olemas oli...
Endi kõhud täidetud, jootsime aegsasti ära ka auto, et eilse päeva äpardusi enam ei juhtuks ning suundusime kuue paiku õhtul Otepäält juba Kesk-Eesti suunas, südames aimumas helged lootused, sest tahes-tahtmata meenus eelmise aasta reis, mille deja vu hetked meile olid end juba ilmutanud: eilse Rakvere ja esimesel ööl leidmata jäänud salapärase metsaonnina...
Aga nüüd oli juba teine reisipäev ja Lõuna-Eesti ning kui ajalugu endiselt kordub, peaks seekordne metsaonn olema hõlpsasti ligipääsetav ning ka igas muus suhtes meeldiva üllatuse osaliseks.
Ja uskuge või mitte, aga- AJALUGU TÕESTI KORDUS! Juba jälle!! Sest Saeveski metsaonn Järvamaa piiril
oli just niisama imeline leid kui aasta varem avastatud Liipsaare Võrumaal.
Tegelikult on vist nii, et enam uhkemat maja, kus igaüks võib tasuta ööbida, naljalt mujalt Eesti metsadest ei leiagi. Saeveski metsaonn on nimelt kahekordne ja vähe sellest, et seal sees on nii ahi, pliit, paar kummimadratsit ( mis küll hästi ei pea) kui ka kööginõud, on seal teisel korrusel olemas ka kolm suurt magamisaset. Ei, need ei ole tavapärased seina külge kinnitatud kitsukesed pingid, vaid päris kaheinimese voodi suurused korralikud alused, kuhu on vaja ainult madrats peale panna ja magad metsarahus uhkemalt kui kuninga kass.

Maja juurde toob täiesti korralik metsasiht, mille ümbrusse jääb teisigi lõkkekohti ja RMK matkateid ning piirkond on rahva seas muidugi ka hästi tuntud.

Siiski peab mainima, et meil vedas Saeveskisse tulemisega hullupööra, sest saime taaskord maja terveks ööks vaid endi valdusse. Tõsi küll, sinna saabudes oli majaesises parklas juba kaks autot ees ning olime (taaskord, taaskord!) pisut murelikud, et jäime vist hiljaks. Õnneks aga olid nood vaid uudishimulikud möödasõitjad, kes öömajale jääda ei plaaninud ning poole üheksa paiku õhtul võisime rahuliselt oma pambud lahti pakkida ning muretult kaunist õhtut nautida.
Saime seekord täiesti valgel ajal asemed üles teha, õues natuke lõket imetleda ning paar tundi lummavas metsavaikuses istuda. Kohe maja juurest voolas läbi väike jõgi ning kaldaäärsesse võssa oli keegi puistanud pisut porgandeid ja muud taimset söögipoolist. Ei teagi, kas oli lihtsalt oma toiduülejäägid põõsa varju poetanud või need nimme akna lähedusse sättinud, et öösi oleks hea loomakeste tegevust jälgida.
Õhtu oli vaikne ja soe, pisikesel piigal tükkis peagi uni silma ning N viis ta magama, meie suurema piigaga jäime veel lõkke kustumist ja päris suure hämaruse saabumist ootama. Eriti midagi ei rääkinudki, lihtsalt olime, lugesime majaseinalt vahvaid legende Saeveski värvikast ajaloost, sõime mahlast tilkuvat apelsini ning vähemalt mina tundsin küll, et just siin ja praegu on hetk täielikku väljalülitamist ning täiuslikku (metsa)puhkust.
Jätkub...