reede, 30. august 2019

Siis kui tervis on sinust ülem...


Jah, kallid blogilugejad, ma tean, ma olen meie reisi neljanda päeva pildid ja muljed endiselt teile võlgu ja ka see sissekanne tuleb... kunagi. Esiti lubasin endale, et augusti lõpuks on valmis, aga näib, et seekord pean oma sõnu sööma... sest:
Tervis on ülem kui mina.
Paljudele meist on äsja alanud nädalavahetus suvelõpupidude, muinastuledes ööde aeg. Mõnele minusugusele pereinimesele on see ka ootamatult sülle kukkunud õnnestatud üksiolemise nädalavahetus, sest kõik kaaskondsed ( koerad kaasa arvatud!) on ära ja kogu maja minu päralt. Seega- miks mitte- peole, kontserdile, võiks kasvõi mõnele vanale tuttavale helistada, kellest pole ammu kuulnud, kuidas läheb.... aga ei. Tervis otsustab teisiti.
Pea on mul juba hommikusest ärkamisest saati valutada lõhkunud ja ka keset päeva võetud valuvaigisti andis paari tunni eest alla. Tuttav migreenituige ronib nüüd aina jõulisemalt mööda paremat peakülge ülespoole, otsib kohta, kus pigistada ja tuigata ja... halvab tasapisi ka minu normaalse mõtlemis-, olemis- ja tegutsemisvõime.
Ah, see kõik on nii vastikult vana tuttav. Ei ole mul niisiis midagi pidutseda ega helistada. Istun aga vaguralt diivaninurgas, rüüpan rummi ja meega teed ning loodan, et ehk läheb natukenegi paremaks. Et mu kord aastas ette tulev õnnelik üksilemise nädalavahetus päriselt luhta ei läheks ja et kui mitte täna, siis ehk homme õhtul saan juba natukenegi nautida seda, millest tavaliselt vaid unistada saan. Rahus õhtu otsa raamatut lugeda. Mõne tuttavaga segamatult telefonitsi või niisama natuke lobiseda. Kasvõi omaette õhtul karaoket laulda ( mis sest, et tavaliselt läheb kõik piiksuval häälel ja kauge kaarega viisist mööda, aga ..). Noh, üksiolemise võlud ikkagi, saaks ainult selle pea kuidagi otsast ära kruttida, et see kusagil mujal omaette valutaks...
Veidi lohutab seegi, et oma selle suve ühteaegu karme ja meloodilisi lemmikuid on ka hea kuulata:

pühapäev, 11. august 2019

Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 3


3. päev.19.07. Viljandimaal

Kogu reisi kõige äpardusterohkem päev.
Mõnus oli ärgata, kui toas on endiselt hämar ja jahe, rohekad puude varjud vilguvad akna taga ning kuuldagi pole muud kui vaevuaimatavaid metsahääli. Kell oli taas kümne ümber ja tunne oli päris väljapuhanud.
Kahjuks aga kogu järgnev päev enam nii üdini mõnusalt ei kulgenud. Alustades kasvõi sellest, et minu telefon oli nii kolmandal kui neljandal reisipäeval paraku enamiku ajast tühi või kohe-kohe tühjaks saamas, ( taas õppetunni koht- muretseda autosse mitu akulaadijat ning tagavara akupank, sest üks laadimiskoht, mis laeb vähemalt poole aeglasematl kui tavalaadija, on kolmele telefonile ilmselgelt liiga vähe), siis pildimaterjali jäi reisi lõpus lausa masendavalt väheks...
Esiti aga oli veel kõik kena, tegime kiirustamata hommikusöögi ning tõdesime, et tulemas on vist päris soe päev, sest juba metsa varjus oli tunda, et päike kütab kusagil kõrgustes hoolega.
Tänase päeva põhirõhk oli Viljandimaa avastamisel, aga kui Saeveskilt ära sõites hakkasime täpsemat marsruuti paika panema, tähendas N veidi häiritult, et nüüd peame ju tagasi sõitma, miks me juba eile kuhugi Viljandimaa kanti ei jäänud. Peaaegu oleks meil juba sõneluseks läinud, aga kohti järjestama hakates selges, et tegelikult pole mingeid üüratuid vahemaid tarvis läbida. Saime aga õppetunni, et järgmisel korral reisi planeerides tuleks tõesti ehk juba enne minekut täpsem marsruut paika saada, et vältida tarbetut siksakitamist.
Niisiis esimene peatus oli veidi peale keskpäeva Pärsti mõisa juures. Kirjade järgi pidada see olema üks vähestest kenasti säilinud ja korda tehtud puitmõisatest Eestis, tegelikkuses see minu silmis erilist mõisa mõõtu välja ei andnud, pigem oli lihtsalt selline ilusam ja suurem hele puumaja. Et majal ka aed ümber ja väravad kinni, ei saanudki me mõisale päris ligi, piirdusime vaid fassaadi imetlemise ja ajaloo lugemisega infotahvlilt.
Küll aga avaldasid lapsed soovi teisel pool teed asuvas väikeses järves karastava supluse jaoks ja ega meil muud üle jäänud, kui nõustuda. Mina jäin endiselt kaldale, sest juba varbaga katsudes tundus vesi ikka päris jahe, teised otsustasid lühikese supluse kasuks.
N läks kõige ees, suur piiga tegi ujumissillalt peakat. Väike tirts jooksis kaldaäärses ning palusin tal hoolega silla äärde hoida, sest N hoiatas, et järves läheb üsna järsult sügavaks. Väike tirts aga oli üpris ülemeelik ja kui ta nägi suurt õde pea ees vette hüppavat, hakkas ise ka vees kaasa keksima, kuni kaotas hetkeks tasakaalu ja käiski ülekaela vette. Seda oli hirmus vaadata, kui korraga lapse pea vee alla kadus, olin hetkeks nii tardunud, et ei suutnud end liigutadagi. Õnneks oli N tal kohe juures ja haaras ta sülle... Ehmatus oli kõigil suur, aga hea, et pääsesime nii õnneliku õnnetusega, ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui N oleks kaugemal olnud ja mina õudusest tardunud...
Tegime selle järve äärest kiirelt minekut ja püüdsime rõõmsamaid muljeid peale saada, aga tundsin veel pool päeva kerget rahutust ja väikest tuska hinges enda pärast, et ei suutnud kohe reageerida ja oma lapsele appi joosta.... Kuidagi kehv tunne jäi sisse ja sellest oli väga raske lahti saada.
Põnn ise oli algul küll veidi ehmatanud ja nutune, aga rahunes autos juba nii palju maha, et järgmises peatuspaigas Heimtalis, tundus, et oli kogu loo peaaegu unustanud.
Heimtalis leidsime eest toreda maakividest mõisasüdame, mis oli päris põnevalt restaureeritud. Sinna oli nimelt rajatud omamoodi külakeskus, kus olid koos raamatukogu, spordihoone ja vist ka kohalik kool. Hoone ise oli peitunud vanade munakivist müüride vahele ning ka sisehoov oli jäetud võrdlemisi arhailiseks, ehkki munakivirohkus jättis õuealast ka veidi konarliku ja elutu mulje. Tegime siiski tiiru ümber omapärase hoone ning võtsime edasise suuna juba ürgloodusesse, et end veidi paremini tagasi tasakaalu saada.
Pikem matkapeatus oli tänasel päeval Loodi ürgorus,
kus lisaks punasest liivakivist kõrgetele jõekallastele sai teha läbi ka 2 km pikkuse matkaraja, mille arvasime enestele jõukohase olevat.
Liivakivikoopad koos väikese selgeveelise allikaga olid ilusad ja rahustavad, mulle mõjuvad sellised paigad alati palsamina hingele, nendes on mingit erakordset rahu ja väge. Nii nagu eelmise aasta Hinni kanjon, nii oli sel aastal siis Loodi, korduv ajalugu ilmutas end me reisil aina ja uuesti.

Seekord me allikavett kaasa võtma ei hakanud ning saime see-eest teha pikema matka Viljandimaa orgude ja mägedega üle külvatud ürglooduse rüpes. Sel paarikilomeetrisel matkarajal jätkus omajagu järske mäkketõuse ning pikki langusi, millest mõni võttis kohe veidike võhmale, suuremas osas kulges tee aga puutumatu ja eriilmelise metsa sees,kus ajuti vanad ja väärikad puud kohe päris viltuselt üle teeraja kasvasid.

Tunnise matka järel aga oli aeg lõunatamiseks ning kuna me nagunii otsapidi Viljandimaad väisasime, oli loogiliseks valikuks minna sööma ikka mulgimaa pealinna Viljandisse.
Valisin seekord üsna teadlikult välja söögikoha, kus olin talvel ühe koolituse ajalgi käinud. Teadsin selle asukohta, aga ei mäletanud ei paiga täpset nime ( meeles oli vaid, et see oli midagi hästi pikka ja lohisevat ning käsitööga seotut) ning ka aadress ei meenunud... Selguse huvides olgu siinkohal öeldud, et tegu oli siis Viljandi Bonifatiuse Gildi majas tegutseva kohvikuga, millel nimeks Herr Artur, taolist konkreetset silti aga väljas rippumas me ei silmanud.
Sõnaga tulime siis minu suulist juhatust mööda, Viljandi kesklinnas olid ka mitmed ühesuunalised tänavad meid eksitamas, aga kohale me siiski saime. Rõõmustasin juba, sest teadsin, et siin on hea köök ja soodsad hinnad, tellisime pikast menüüst oma road kenasti ära ja... no pauk tuleb alati sealt, kust sa seda oodatagi ei oska - selles kohas ei saanud kaardiga maksta!
Arvatavasti oli see nii olnud ka veebruaris, kui siin esimest korda käisin, aga selline pisike tõsiasi oli mul meelest täiesti pühitud. Nüüd aga täiesti sularahatuna olin oma 35- eurose arve taga hetkeks üsna kimbatuses.
Teenindaja oli siiski äärmiselt lahke, ja õnneks talle sobis, kui ütlesin, et lähen jooksuga otsima, kus see lähim Swedbanki pangaautomaat on. Tema samal ajal lasi aga tellimused siiski töösse ja selgitas umbmääraselt, et peatänava äärde peaks paar tükki vast ikka jääma.
No ja nii ma sealt Lossimägede vahetust lähedusest liduma panin, kusagil kuklas tudengiaegne ähmane mälestus, et kunagi oli üks Swedi ATM Tartu tänava otsas kohe kino vastas. Põikasin lootusrikkalt sinna, aga muidugi ei paistnud seal pangast enam vähematki varju.
Tulin siis lüheldase vanalinna tiiruga tagasi, jõudsin vilksamisi ära näha, et nukuteater on endises paigas alles, kunagist peamiset einestamispaika Viljandi kohvikut ma enam ei silmanud, aga võib-olla jooksin sealt lihtsalt ähmiga mööda, ning naasin peatänavale otsejoones legendaarse Tähe poe ja Kultuuriakadeemia nurgal.
Hetkeks olin segaduses, kas pöörata nüüd veel edasi kesklinna poole ning vaadata üle Centrumi ja bussijaama ümbrus, aga miski sisetunne ütles, et mine kiika enne raamatukogu juurde ka.
Nii ma kiirustades üle tee silkasin ja jumal tänatud, õigesti tegin, sest seal see Swedbank loomulikult oligi! Oli teine seal juba 2000. alguses olemas, ju mingi väga vana mälestus sellest kusagile mälusoppi alles oli jäänud, ja sularahaga õnnelikult varustatud, jooksin tagasi söögikohta.
Ja jõudsin veel nii parajaks hetkeks, et kohe peale minu saabumist toodi ka kogu tellitud toit lauda ( Huvitav, kas mu ajastus oli tõesti nõnda sekundipealt õige või ootasid nad seal kohvikus siiski rahalaevukese saabumise enne ära, kui toitu välja serveerima asusid?).
Igal juhul sai seegi seiklus õnneliku lõpu, kõhud said kõigil meeldivalt täis, toit oli maitsvam kui eile ( ja kui nüüd tahta natuke nuriseda, siis ehk selles osas, et portsud oli talvega võrreldes pisut kahanenud ning kokk oli kah väheke armunud, aga muus osas oli kõik tipp-topp).
Meel helgem, jätkasime veel viimaste muljetega mulgimaalt ning käisime ära ka Tarvastu ordulinnuses.

See koht paraku samuti erilist elamust ei pakkunud, sest ordulinnuse müüridest polnud õieti enam miskit järel ja uuenduslikku ei märganud ka enamat kui paari kõrget metalltreppi.
Huvitavaks muutis paiga see, et varemed asusid võrdlemisi järskudel mäekülgedel ning müürijuppide vahele olid loodusliku (umb)rohutõrjet tegema pandud mõned vabapidamsel olevad tumedapäised lambad.
See omakorda tähendas aga hoolikat jalgade ette vaatamist, sest pabulaid oli seal tõesti igal pool ohtrasti.
Et meie tuleku ajal viibis samades varemetes ka üks suurem ports lapsi, ju vist mõne suvelaagri väljasõit, ei tekkinud meil erilist tahtmist nendega koos libisemisohtlikes kõrgustes võidu turnida ning peale lüheldast jalutuskäiku tulime joonelt väravaga suletavat treppi mööda alla tagasi, et hakata vaikselt vaatama ja mõtlema, kuhu tänaseks öömajale jääda.
Teades juba, kuivõrd ajalugu sel reisil on end korrata otsustanud, ei olnud meil ka öömaja suhtes tänaseks head tunnet sees, sest tahes- tahtmata meenus eelmise aasta Valgamaa kottpime, tolmune ja sääskedest umbne rehielamu, mis ei olnud kõige meeldivam mõte, mida korrata.
Plaanis oli esiti üle vaadata samuti suhteliselt Järva- ja Viljandimaa piiril asuv Oksa metsaonn. Sellega oli aga pisuke segadus, sest kord kirjutas dr Google sellest kui aidast, kord jälle kui metsaonnist ning meile jäigi algul mõistatuseks, kumb see siis õigupoolest on, kuni reaalsus ise viimaks vastuse tõi.
Ka seekord ei olnud meil koha enese leidmisega suuremat vaeva, sest metsasihid sirutusid üsna kiiresti õigesse suunda ning veidi enne poolt üheksat õhtul olimegi oma esitises sihtkohas platsis. Kohe külavahetee ääres oli põlluservas kena kaskedega ümbritsetud laagriplats, mille juurde kuulus ka majake, mil nimeks Oksa Ait.
Paraku oli sealne laagriplats juba hõivatud, peamiselt võõrast keelt kõneleva seltskonna poolt, kes kavatses ses paigas küll ainult telkida. Niisiis kiikasime puhtalt huvi pärast, milline see ait seestpoolt ka välja näeb. Veendunud aga, et seal tõesti peale pääsukeste väljaheidetega ülekülvatud laudpõranda ning ühes katuseservas asuva hõreda heinalaka midagi polnud, leidsime, et isegi meie, endi arvates küll pigem tagasihoidlikule maitsele see ööbimispaigaks siiski ei sobi.
Jätkasime oma otsinguid, kruusane külavahetee oli sel hilisel tunnilgi üsna liiklustihe, aga mis seal imestada - siiski soe reedeõhtu keset kõige magusamat puhkusteaega juulikuus....
Vaid mõni kilomeeter edasi juhtis GPS meid aga teisele poole tee veerde ning teavitas taas sihtkohta saabumisest. Selgi korral oli tegemist pigem madalapoolse ja lageda maalapiga kohe tee ääres, kuhu oli püsti pandud nii välikäimla, lõkkeplats kui väike palkmajake, kuid taamal paistis olevat ka suurem asustatud talupidamine ning kohe palktare ees seisis väljamaise numbriga buss- vagunelamu.
Kiikasime esiti korra tarre sisse ja selgus, et sedakorda siis on tegemist Oksa metsaonniga, Google ei eksitanud meid meelega, vaid Oksa Ait ja Oksa metsaonn ongi kaks eraldiolevat majakest, mis asuvad lihtsalt samas piirkonnas!
Ja no tee või tina, see koht oli paljuski tõesti sarnane eelmisel suvel väisatud Valgamaa Kivi rehielamuga- samuti täiesti ilma akendeta, seest võrdlemisi niiske, tolmune, väikese vahega ses osas, et sel tarekesel oli siiski uks ees ning paar vana ja päevinäinud mööblitükki ka sees.
Uurisime ettevaatlikult väljamaistelt hoovipealolijatelt, kas nad kavatsevad majas ööbida ning saanud neilt eitava vastuse, olime esiti natuke nõutud. Mõtlesime ja vaagisime oma seisukorda nii minutit kümme ja kui teised olid juba peaaegu valmis siia jääma, siis minu sisetunne ei lasknud mul isegi mitte autost välja tulla ning tundsin sisimas kasvamas üha suuremat segadust, mis segunes vastumeelsusega siia jääda ning mõneti ka trotsiga, et vot ei taha enam, et täna õhtul ka ajalugu kordub, igavaks läheb juba!
Et aga kell surus peale, tuli kiiresti mingi otsus vastu võtta ning kui veidi veel kaarti uurisime, leidsime, et ega tegelikult meie eilne supermõnus ööbimispaik Saeveski siit ka rohkem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ole ning veidi küll kõheldes põrutasimegi viimaks tagasi sinnapoole.
Olime juba ette päris veendunud, et arvestades eilset rahvarohkust selles paigas, on see enam kui kindlasti täna õhtuks kellegi poolt hõivatud, aga arvasime, et kuna seal lähedal olime eile näinud ka üht päris toredat telkimisplatsi mändide vilus, ehk siis võtame hoopis selle. Paraku nägime juba üsna kaugelt pika sihi pealt, et meie plaanitud laagriplatski oli juba hõivatud ning nõndasamuti oli see muidugi ka Saeveski majaga.
Minul olid mõtted otsas, väike väsimus ja tüdimus hinges, nii et ei tahtnud endiselt autost välja tulla. N siiski tegi tiiru ümber maja ning sai sealviibiva väikese noortekambaga üsna pea jutule. Noored teatasid nimelt, et neile piisab vaid alumisest korrusest ning kui soovime, võime nende poolest küll üleval magada. Nii saigi diil kokku lepitud ning kuna kell oli selleks ajaks jälle üsna hilisesse õhtutundi jõudnud, ei olnudki meil enam muud, kui magamisasjad uuesti autost majja kanda ning põhku pugeda.
Noored jäid meist igal juhul veel üsna pikalt õue lõkkeplatsile jutustama ja pudeleid kõlistama, aga meid nende jutud ega käigud üldse ei häirinud, sest reisiväsimus oli oma töö teinud ning vajusime kogu kambaga hetkega sügavasse unne.
Jätkub...

esmaspäev, 5. august 2019

Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 2


2. päev.18.07. Karisöödilt Saeveskile

Silma tegime lahti umbes kümne aegu hommikul ning leidsime, et olime tulnud telkima äraütlemata õigesse ja mõnusasse kohta. Ei olnud liiga külm ega niiske, maapind oli männi-segametsale omaselt pehme ja samblane ning metsatuka tagant algas kohe ka avaram lagendik, nii et ka eriti palju sääski tülitamas polnud.
Mis kõige imelikum- ma sain tõepoolest magada! Kohe esimesel ööl, niiskes ja kitsas telgis ja vaid mõne tunni, aga ma siiski magasin! Vahepeal olin ka poolunes ja kuulatasin väljast kostvaid hääli, kuid suigatasin peagi uuesti. Lõplikult ärkasin alles selle peale, et mul oli palav. Olin litsutud oma kahe magava lapse vahele, seljas oli mul kõige soojem kaasavõetud kampsun, jalas kõige soojemad sokid, aga tekki ma küll sel hetkel enam ei vajanud.
Väljas siras päike juba kõrgel männilatvade kohal. Rähnide kiledamad viled segunesid meststuvide madalate kluugutustega ning rongakronksatuste vahele kuuldus üksiku musträsta kurvameelset viisi. Tõeline metsaidüll!
Peale hommikukosutust olime aga valmis teiseks matkapäevaks, sihiks vaadata esmalt veel veidi ringi siinsamas Lõuna-Eestis, õhtuks aga kulgeda juba rohkem kesk-Eesti poole.
Lasime kiirpilgu käia üle Paganamaa ja Kütioru, kuid kuna esimeses oli tee, mis suundus Vanapagana jäljelohkudele, üsna võssa kasvanud, siis see meid eriti matkama ei ahvatlenud, liiatigi veel parasjagu kätte jõudnud lõunaleitsaku tõttu ning ka Kütiorg oli ... hmm, võib-olla jään nüüd pisut pealiskaudseks, et ei viitsinud lähemalt uurima ja puurima minna, aga... see tundus lihtsalt üks kena koht keset eimiskit. Mõni aeg hiljem aga olime juba Otepääl, et seal teha selle päeva kõige pikem peatus.
Esmalt tegime tutvust Pühajärvega. Sattusime oma jalutuskäiguga toredasse ja üsna rahvarohkesse parki, kus möödusime esmalt kohalikust lauluväljakust ning jõudsime seejärel miski ametliku ujumiskohani, kus oli rannamajake, liivarand, laste mänguväljak ning paar ujumissilda.

Väikest piigat rõõmustas see kooslus teadagi kõige rohkem, ta sai taas võimaluse volilt joosta, mööda puust sildu patseerida ( Pühajärves tundus muide kõvasti kala olevat, sest vaevalt mõne sammu silda mööda teinud, kui nii siin- kui sealpool hakati agaralt lupsu lööma), liivas mängida ja korra varbaidpidi ka vett proovida, aga järv oli sedakorda suhteliselt külm. Ja kui ka liumäest allatulek lõppes ootamatult kõva matsuga vastu maad ja sellele järgneva heleda hädakisaga, sest sel liumäel polnud mingit tuge ega pehmendust all, millega meie tirtsuke harjunud on, oligi selleks korraks rannamõnudega ühel pool.
Teine külastamist vääriv paik Otepää lähedal oli aga Väike Munamägi, mis teadupoolest on tegelikult Suurest isegi kõrgem, aga pisut unarule jäetud. Mis on mõneti isegi hea, et seda selliseks tohutuks turisimimagnetiks pole muudetud, sest nii saab seda praegugi rahulikult ja omakesis avastamas käia just nii, nagu seda kahekümne aasta eest mäletan.
Mäejalamilt algab veidike vildakas ja parajalt logisevate kiviplokkidega tugevdatud järsk astmik, mis tõustes muutub tavaliseks metsa ja sõnajalgade vahel kulgevaks rajakeseks. Üsna mäe tipul möllas mingi suurem masin midagi kaevata või laastada või ... igal juhul ilus see vaatepilt ei olnud, mäe maanteepoolne külg oli päris kurvalt kiilakas...
Päris-päris tipus troonis miskisugune metallist ratta moodi imeasi, mis hoidis paigal ülemist otsa laskumisrajast, mis mõeldud vist eeskätt mäesuusatajatele, kes seal harjutamas käivad.
Aga vaade- ohh, see on väikese venna peanupult vähemalt sama uhke, kui suurelt, ainult et ... Kuidagi naturaalsem ja värskem, ei mingeid liftitatavaid klaastorne, kohvikuid ega asfalteeritud mäekülgi kusagil, ainult rahu ja vaikus ja ürgne loodus.

Ja mitte ühtki teist matkajat, vähemalt sealsamas kohas ja selsamal tunnil.
Viisteist minutit vaadet imetlenud, hakkas väike piiga juba liigselt nihelema ning alla tulles andsid ka kõhud mõista, et oleks aeg teha väike söögipaus.
Suundusimegi nüüd tagasi päris Otepää linna, et sealt mõni tore toiduelamus saada, aga see osutus mõnevõrra keerukaks. Juba sõidu ajal raalisime välja, et Hermani Pubi tundus üks igati vahva koht, keset linna ja mugav parkimine. Meie meelehärmiks aga oli pubi keset neljapäeva kinni, uksel nõutukstegev silt : "Pubi suletud, sest pole kokka." Kurb, aga tõsi, ja nii see elu meil väikestes linnades alla käib...
Õnneks leidsime peagi eest järgmise mehe pubi, sedakorda Edgari-nimelise.
Sellega vedas rohkem- koht oli avatud, üsna lihtsa ja maalähedase moega, ning süüa anti samuti täiesti mõistliku hinna eest. Toitu ei tulnud kuigi kaua oodata, aga toit ise oli paraku veidi alla harju keskmise. Ei tea, ehk olengi paari ülivõrdelise hinde saanud kohaga liiga nõudlikuks muutunud, aga siinne toit ei olnud just esmaklassiline. Kartulid olid vesised, soola pandud liiga vähe, aga veidi närtsinud moega salatile oli lisatud sellist vänge ja imeliku mekiga maitseainet, et mina, kes ma alati salatit prae juures enim armastan, seda süüa ei suutnud. Aga mis ma ikka virisen, nemad olid ju veel õnnelikus seisus, et neil kokkki olemas oli...
Endi kõhud täidetud, jootsime aegsasti ära ka auto, et eilse päeva äpardusi enam ei juhtuks ning suundusime kuue paiku õhtul Otepäält juba Kesk-Eesti suunas, südames aimumas helged lootused, sest tahes-tahtmata meenus eelmise aasta reis, mille deja vu hetked meile olid end juba ilmutanud: eilse Rakvere ja esimesel ööl leidmata jäänud salapärase metsaonnina...
Aga nüüd oli juba teine reisipäev ja Lõuna-Eesti ning kui ajalugu endiselt kordub, peaks seekordne metsaonn olema hõlpsasti ligipääsetav ning ka igas muus suhtes meeldiva üllatuse osaliseks.
Ja uskuge või mitte, aga- AJALUGU TÕESTI KORDUS! Juba jälle!! Sest Saeveski metsaonn Järvamaa piiril
oli just niisama imeline leid kui aasta varem avastatud Liipsaare Võrumaal.
Tegelikult on vist nii, et enam uhkemat maja, kus igaüks võib tasuta ööbida, naljalt mujalt Eesti metsadest ei leiagi. Saeveski metsaonn on nimelt kahekordne ja vähe sellest, et seal sees on nii ahi, pliit, paar kummimadratsit ( mis küll hästi ei pea) kui ka kööginõud, on seal teisel korrusel olemas ka kolm suurt magamisaset. Ei, need ei ole tavapärased seina külge kinnitatud kitsukesed pingid, vaid päris kaheinimese voodi suurused korralikud alused, kuhu on vaja ainult madrats peale panna ja magad metsarahus uhkemalt kui kuninga kass.

Maja juurde toob täiesti korralik metsasiht, mille ümbrusse jääb teisigi lõkkekohti ja RMK matkateid ning piirkond on rahva seas muidugi ka hästi tuntud.

Siiski peab mainima, et meil vedas Saeveskisse tulemisega hullupööra, sest saime taaskord maja terveks ööks vaid endi valdusse. Tõsi küll, sinna saabudes oli majaesises parklas juba kaks autot ees ning olime (taaskord, taaskord!) pisut murelikud, et jäime vist hiljaks. Õnneks aga olid nood vaid uudishimulikud möödasõitjad, kes öömajale jääda ei plaaninud ning poole üheksa paiku õhtul võisime rahuliselt oma pambud lahti pakkida ning muretult kaunist õhtut nautida.
Saime seekord täiesti valgel ajal asemed üles teha, õues natuke lõket imetleda ning paar tundi lummavas metsavaikuses istuda. Kohe maja juurest voolas läbi väike jõgi ning kaldaäärsesse võssa oli keegi puistanud pisut porgandeid ja muud taimset söögipoolist. Ei teagi, kas oli lihtsalt oma toiduülejäägid põõsa varju poetanud või need nimme akna lähedusse sättinud, et öösi oleks hea loomakeste tegevust jälgida.
Õhtu oli vaikne ja soe, pisikesel piigal tükkis peagi uni silma ning N viis ta magama, meie suurema piigaga jäime veel lõkke kustumist ja päris suure hämaruse saabumist ootama. Eriti midagi ei rääkinudki, lihtsalt olime, lugesime majaseinalt vahvaid legende Saeveski värvikast ajaloost, sõime mahlast tilkuvat apelsini ning vähemalt mina tundsin küll, et just siin ja praegu on hetk täielikku väljalülitamist ning täiuslikku (metsa)puhkust.
Jätkub...

neljapäev, 1. august 2019

Taas eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 1


Õigupoolest sai teist aastat järjest jätkatud kodumaa avastamise traditsiooni sel aastalgi enam-vähem juuli keskpaigas, kuid kuna kuu lõpp kiskus kiireks, et jäänud varem aega muljetest postituste tegemiseks. Üldse pean kurbusega tõdema, et olen sel suvel kirjutamise lainelt täiesti maas, vähemalt mis puudutab blogimist. Siin-seal miskit muud ikka püüan nokitseda, aga aeglaselt ja raskelt edenevad mu kirjatööd sel suvel...
Aga reisist. Toimisime suuresti samuti kui eelmiselgi aastal, mil meie reisist sai üks suve tipphetki. Võtsime selgi suvel ette kohad, kus pole veel üldse käidud või on hästi ammu, ja ööbimispaikadega rihtisime endiselt RMK metsaonne. Reisi pikkusekski jäi tavapärane 4 päeva.
Etteruttavalt võib nüüd öelda, et järgmisel korral ehk ei maksa niiväga eelmise kogemuse järgi joonduda, sest vähemalt sel aastal tuli küll korduvalt peale deja vu tunne ehk tõdesime teinekord suisa valjuhäälselt, et ajalugu kordub ja see võib olla ühtaegu nii ehmatav kui kainestav, aga igal juhul võtab maha magusat ootusärevust...
Äraminek sai pisut rabistav, sest arutluse all oli vahepeal isegi variant, et juulikuine matk nihkub hoopis augusti keskele, sest tundus, et ei üks ega teine ei saa töölt ära. Ilmateadet vahtisime kah lausa mitu korda päevas ja ikka ei lubatud sealt muud kui hoovihma ning vaid kesist 18 kraadist (päeva)sooja.
Viimaks aga lahenesid kõik asjaolud nii soodsalt, et kesknädalal, 17. juulil saime siiski stardi teha, kaasas soojemad vatid kaitseks külmade ööde vastu ja miski esialgne marsruut ka välja trükitud, mida tahaks näha ja kuhu võiks jõuda.
Esitine jutt oli meil selline, et kuna eelmisel aastal olime alustanud ida poolt ja tulime siis Eesti alumist serva pidi läände tagasi, võiks sedakorda teha ringi vastupidiselt, kuid viimaks sai määravaks siiski ilmateade, mis lubas ida poolt hoida nädala keskel ilusa ja soojana, kuna reedest alates pidada seal laussadu olema oodata ja nii me viimaks ikka Narva maanteed mööda minema hakkasime. Ja seal see ajalugu meil korduma hakkas. Kohe esimesest reisipäevast peale.

1. päev. 17.07. Siilid udus.
Kõige pikem ja seikluslikum reisipäev.
Ärasõit oli 10 paiku hommikul ja siis oli otsesuund itta. Meil oli utoopiline plaan jõuda nimelt samaks õhtuks välja Eesti kõige lõunapoolsemasse tippu otse Läti piiri ääres. Nii me siis kimasime, esimene peatus oli, ( nagu eelmiselgi aastal:) ) Rakvere Põhjakeskus. Endiselt oli meil puudu korralik matkapliit, eelmise aasta leegiheitjaga ei tahtnud enam susserdada ja N vaatas targa inimesena juba enne järgi, et Rakvere K-Rauta poes peaks olema ka tavalisi ballooniga matkapliite. Nii õnneks oligi.
Et aeg oli juba parasjagu lõunas kah, otsustasime suurema piiga rõõmuks teha väikse eine Põhjakeskuse Sub-Ways.
Mina ise ei ole endiselt suurem asi kiirtoidusööja ega ammugi mitte selle asjatundja ning nii astusime üsna ettevalmistamatult pisikesse ja esiti täiesti inimtühja kohta sisse (isegi teenindajat ei silmanud alul kusagil). Menüüs olid valdavalt erinevad tortiljad ja võileivad. Eelmise aasta Circle K võileivast veel head mälestused, otsustasin, et võtan seegi kord kõigile võileivad. Sisu sai igaüks ise valida.
Ja kui siis ilmus tagaruumist tubli ja võiks isegi öelda natuke nagu mingilt teiselt planeedilt pärit nooruke robotliku olemisega teenindaja, läks alles lahti!
Kujutlesin, et kui vuristan nelja erineva kattega võileiva tellimuse talle korraga ette, läheb ja toob ta külmikust need kohale, pistab minutiks ahju sooja ja ulatab seejärel need meile, siis tegelikult... Tjah, peab tunnistama, ka kiirtoidukettide areng on olnud märgatav. Kõik need neli erineva sisuga võileiba tehti valmis meie endi silme all! Kusjuures ka suured, pehme koorikuga saiad, mille vahele koostisained pandi, olid äsja sellesama söögikoha ahjust tulnud ( ka saiu oli mitu erinevat suurust ja valikut, üks ahvatlevam kui teine). Alul pani teenindaja saia vahele põhisisu- kas siis peekoni, kana, seened vms, seejärel juustud, ( mitmed valikud), salati ( valikus mh värske kurgi-, tomati-, sibulalõigud, oliivid, hapukurk, paprika jne) ning viimaks kastmed, taas mitu valikut, osad mulle täiesti tundmatud. Nii et meie nelja võileiva ettevalmistuseks kulus pea 20 minutit.
Vaene teenindaja oli seal letis täitsa üksi, st tema peal oli nii uute saiade küpsetamine, tellimusele vastavate võileibade valmistamine, kohvi jm jookide tegemine ning ka kassas rahaga arveldamine. Ei kadesta tema hullumeelset päeva. Eriti nähes, et peale meid saabus sööma u 7-8 sõdurpoissi, igaühel samuti oma võileiva- ja joogisoov.
Peab ütlema, Sub-Way võileivad olid tõesti väga head, eriti muid paralleele enam kunagise ketsupi-majoneesise kiirtoiduga ei tekkinud, kui välja avata, et seda tuli endiselt süüa paberi sisse mässitult ja näpu vahelt ning kõhtu need ka kahjuks just kuigi kauaks ei täitnud. Samas silmaring seoses kiirtoitudega avardus mul veidi küll ja hakkan aina rohkem oma suurt võsukest mõistma, miks talle kiirtoiduketid meeldivad.
Rakverest võtsime rõõmsal meelel suuna juba konkreetsemalt tänase päeva peamisele vaatamisväärsusele, Viivikonna mahajäetud kaevanduslinnale Sillamäe külje all.
Olin enne netist vaadanud pilte, lugenud siit sealt kommentaare ning vaimu valmis pannud, et nüüd tuleb midagi eriti õõvastavat, kummituslinn ja puha. Ilmgi tõmbus veidi pilvevinusse, kui juba Sillamäelt paremale poole, raudteega paralleelselt kulgevale kurvilisele asulateele keerasime.
Tegelikkus muidugi nii hull ei olnud. Selgus, et üdini mahajäetud koht siiski pole, siin-seal olid elanikud täitsa olemas, osasid maju oli jõukohaselt kohendatud, teised olid parasjagu remondijärgus, aga eks mahajäetud kolosse oli siiski enamikus.
Viivikonna ise oli väikese linna mõõtu, sest peatänavalt kulges pisemaid radu igasse mõeldavasse suunda ning viltuvajunud või tühjalt seisvaid pisemaid suvilamoodi onnikesi paistis igalt poolt silma. Maastik ise tundus ka asula ümber huvitav, sõitsime esimese hooga linnakesest lihtsalt läbi, et näha, kui suur koht on ja asula teises servas sattusime nägema paeluvat vaatepilti maa-alla kaduvast jõest. Ühel hetkel oli see olemas, vonkles lopsaka taimestiku vahel, läks isegi ühe vana baraki alt läbi ning äkki kadus... et paarsaja meetri järel juba veidi eemal taas maapinnal rõõmsalt edasi vongelda.
Tiiru asulale peale teinud, tulime tagasi "kesklinna" ning tegime paar pikemat vaatlus- ja pildistamispeatust.
Alul sattusime suuremate eramajade piirkonda, kus sai paarist paokil uksest sissegi piiluda, suur piiga läks oma tutika kaameraga fotojahile, mina jäin pigem välja valvama, sest mul on tekkinud viimastel aastatel seletamatu tugev vastumeelsus lagunenud ja/või mahajäetud majades sees olla, ma ei suuda tihti isegi uksest sisse minna, rääkimata seal ringikolamisest.....

Mõnda aega kolosside ja võsa vahel kolistanud, kuulsime äkki kusagilt taamalt pikka, venivalt kaeblikku koera ulgumist. See tegi olemise pisut õõnsaks ja kurvameelseks ning kujutlesin, et kui oleksime sealsamas paigas viibinud veel jahedal, udusel ja pimedal täiskuuga sügisõhtul, oleks kummituslinn küll täiuslik olnud.
Keskväljakul, kuhu sai sõita mööda vana uhket alleed, kohtasime üsna mitut sarnases stiilis ehitatud suuremat maja, millel tundusid kunagi akende all olnud väikesed sambad, aga ruumid sees paistsid üsna kitsukesed. Arutasime just omavahel, kas tõesti võis siin kunagi nii palju rahvast elada ( kusagilt loetud andmed väitsid, et algul olevat elanud suisa 6000 inimest ja hilisematest andmetest on teada, et veel 1990. aastate keskel olevat elanikke olnud 1500 ümber, aga tööstuse lakkamisega polnud inimestel siin enam tööd ja nad hakanud ise ära minnes lõhkuma ja põletama oma kunagisi eluasemeid...)), et oli vaja ehitada ka hotelle, võõrastemaju või ühiselamuid? Ja samas jõudsimegi mitmekordse hooneni, mis välimuse järgi otsustades oli kahtlemata koolimaja. Ja meenus taas kusagilt loetud või kuuldud info, et siin peavad olema ka varemed kunagisest lasteaiast, klubist, haiglast, polikliinikust, raamatupoest...
Viimase pikema vaatluspeatuse tegime linna sissesõidu juures, kus paistis arvukalt vanu sõjaväelisi ehitisi, nii lagunenud raudteeplatvorm kui igasugused muud sõjaväelised hooned, peamiselt küll tööstushooned, aga teisel pool teed, kus oli nii võsastunud, et sinna igaks juhuks ronima ei hakanud, paistis olevat vist veelgi eluhooneid. Osa maju olid ilmselt hiljuti lammutaud, sest kolosside vahel paistis tühje platse ja nende kõrval suuri rusuhunnikuid.
siin-seal oli näha märke salajasest tegevusest (autorehvide kuhilad kõrvu tühjade kütusemahutite ja puruksraiutud tabalukkudega) ning kogu selle trööstituse keskel kasvas, nagu vist küll enamikes kunagistes sõjaväelistes asupaikades, hämmastavalt lopsakas loodus. Juulikuu tavalised õitsejad karvased sinised ussikeeled ning lillakasroosa põdrakanep olid seal ikka hullusti suured ja lausa oma värvuse poolest kuidagi ebamaiselt rammukad.

Tagasi Sillamäel, mõtlesime, et kui juba nii Narva lähedal oleme, käime ikka seal ka ära ja nii me kiirelt paarikümne kilomeetrise sissepõike tegimegi.
Saime Narva linnuse tagant lüheldase pilgu idapiiri taha heita, päris järjekorras passima ei hakanud, kuigi N oleks tahtnud Narva piiripunkti ka oma silmaga ära näha, aga et aeg surus sel esimesel reisipäeval üsna jõuliselt peale, tegime kella viiest siiski Narvast minekut, et võtta otsesuund Eesti lõunapoolseimasse punkti, täpsemalt siis RMK Lõunatipu metsaonni, mille salapärasesst asupaigast ning põnevast olemisest seni vaid legende olen kuulnud.
Esimesed tunnid kulgesime üsna mõnusalt mööda Peipsiveert alla, saime ühes kohas väikse sortsu vihma, teises jäime tükiks ajaks mingite hiidpõrnikate pommirahe alla, kes vastu auto külgi ja aknaid põrgates valjusti kopsatasid ja jubedaid rasvaseid plekke endast maha jätsid, nii et tundsime siirast headmeelt, et polnud plaaninud kuhugi Peipsi äärde telkima tulla, selliste koljatitega küll rinda pista ei tahaks!
Tegime ühel pikal metsasihil väikese jalasirutuspeatuse, sõime ära ka kodust kaasavõetud hommikused võikud, käisime karuvaarikus pissil ja õhtul kaheksa paiku jõudsime Tartusse, kus veel ühes teele jäänud Selveris igaks juhuks toiduvarusid täiendasime, kangialustes luusisime, sealt vahvaid elutõdesid avastasime
ning kell 20.30 oma teekonda aina lõuna poole jätkasime.
Ja just siis hakkas asi tasapisi huvitavaks, et mitte öelda kahtlaseks kiskuma. Ükski meie kaasavõetud GPS seadmetest ei leidnud onni täpset asukohta üles, üks näitas ühtpidi linnulennult üle põllu, teine teistpidi, üks juhatas Mõniste küla kaudu Karisöödini, teine kupatas hoopis Lätti Ape kanti!
Tegelikult olime veel kuni Mõnisteni üsna rõõmsad ja lootusrikkad, sest sellest toredast väikesest Võrumaa külakesest läbi sõites oli kell alles veidi kümme läbi, nii et kõik näis veel võimalik. Küll käis mul sisimas imelik tunne läbi, kui nägin Karisöödile näitavat viita, et pöörata tulekski kuhugi sinnapoole, aga N otsustas ikkagi minna oma telefoni GPS targa jutu järgi. Kuna tema oli roolis, olin vait ja mõtlesin- eks näe, mis saab ja kuhu me viimaks välja jõuame.
Umbes 10 km hiljem olime Läti piiri peal ja tark massin teatas, et olete sihtkohast u 15 km kaugusel. Liikuge aga julgelt edasi.

Nii me siis liikusime, nüüd juba tõesti päris ehtsal moel lõunanaabrite teid ja tanumaid mööda. Vaated olid sel hetkel muide tõepoolest maalilised ja romantilised- tihedad auravad udulinikud kõrvu aina tihedama hämarusega mõlemas teeservas põldude kohale laotumas, kusagilt vilkumas ka kollane täiskuu ning õhku täitmas kohati lausa kõrvulukustav sirtsude sirin...
Kell 22 ja 50 minutit maabusime viimaks ühe Läti talumehe õuel ning GPS teatas meile optimistlikul häälel, et olete saabunud sihtkohta! No taga targemaks! Tegime ettevaatliku tiiru ümber hoonete, kusagil kauguses haukus ketikoer, vanem maastikuauto koos järelhaagisega oli kenasti varjualusesse pargitud, kuid üheski hoones ei paistnud vähimatki valgust ega liikumist. Küllap olime sattunud kellegi suvilasse ja pererahvast polnud keset arginädalat lihtsalt kohal. Uuurisime ja puurisime veel oma kaarte ja nüüd näitas toosama GPS juba, et sihtkohani on jäänud joonelt üle põllu veel 2, 5 km. Teed ennast aga polnud olemaski!
Egas midagi, käänasime sama targalt otsa ümber ja arvasime, et kui juba seigelda, on targem teha seda omal kodumaal ning tulime tirinal sama teed tagasi. Juhuslikult taipas N heita vahepeal pilgu ka auto kütusenäidikule ja no arvake ära, muidugi oli auto paak kohe-kohe tühjaks saamas. Meie aga pisut enne keskööd, nimetus kohas väljaspool asulat kusagil Lätis, ilma kindla suunata ...!
Tegime kähku lähima tankla otsingu ja leidsime, et see peaks asuma Rõuges, kuhu oli meie asukohast veel üsna mitukümmend kilomeetrit minna. Oi me tegime säästusõitu, lülitasime välja kliima jm varustuse, mis lisakütet tarbib, N tegi enda kohta väga säästlikku sõitu, hoides stabiilselt 60 km/h ja nii me kesköö paiku kergendatult hingates Rõuges automaattanklasse veeresime.
Sealt olime peagi uue lootusega Mõnistes tagasi, sedakorda võeti mu nõu kuulda ja keerasime esmalt Karisöödi ja sealt edasi juba Saru peale. Ümberkaudu, nii palju kui silm veel tihedas suveööhämaruses suutis eristada, muutus maastik aga aina tuttavamaks eelmise aasta metsaonnide ümbrustega. Asustus oli ammu olematu, teed muutusid aina kruusasemaks ja väikemaks, kord tuli isegi üks suurem puust sild autoga ületada. Mõne aja pärast jõudsime juba metsasihtide rägastikku, igaüks neist sihtis muidugi ise suunda ning oma pika öise ekslemise tuhinas sõitsime läbi vist neljast sihist vähemalt kolm, lisaks soiseid karjamaa veeri mööda, vahepeal suisa ürglaanes mütates ning viimaks veel päris mööda piiripostidega ääristatud tohutut heinamaad, mis oli kaardil aina lähemale tuleva sihtkoha järgi üsnagi paljutõotav, aga paraku lõppesid kõik meie katsetused ühe ja sama takistusega ja selleks oli sügav kraav või porimülgas.
Lapsed uinusid tagaistmel teineteise järel, minagi olin valmis käega lööma, aga imelikul kombel oli N-s ärganud mingi eriline soov see salalik metsaonn iga hinna eest välja nuhkida ja nii ta siis tiirutas aina veel ja veel, ikka ühest ja teisest kandist müstilisele kutsuvale punasele lipikule elektroonilisel kaardil lähemale jõuda püüdes. Ometi oli kõik asjatu. Kella poole kolmest, mil oleksime juhuslikku karjamaakraavi peaaegu esirattaid pidi kinni jäänud, loobus aga temagi tulutust üritusest.
Suundusime tagasi ja lõime viimaks suvalises teeäärses männimetsatukas oma telgi püsti. Sõba saime silmale sel ööl alles 3.30 aegu varahommikul, kui valgus hakkas juba tagasi tulema ja esimesed linnud metsas olid ärganud ning köhatasid oma uniseid hääli puhtaks.
Jätkub....

reede, 12. juuli 2019

Minu esimene tantsupidu. Minu arm!


Jaah, nagu arvata oligi, ei läinud miski sel peol ja nädalal nii, nagu eelmises postituses kangesti kartsin. See on jälle see minu tohutu ülemõtlemine, mille käes ma ikka vaevlen, elades sellega ülemäära keerukaks nii enese kui teiste elu. Tegelikult oli minu esimene tantsupidu tõeline "minu arm", sest kõik sujus suuremate tõrgeteta, et mitte öelda täiesti sujuvalt!
Ühelgi hirmul polnud vähimatki alust- ei jäänud ma haigeks, unustanud ennast ega tantsusamme, ei eksinud ära ega olnud just kuigipalju aega ka koduste järele igatseda. Üks töö ja vile oli hommikust õhtuni ning see kõik toimus nii mõnusas seltskonnas, nõnda et muretseda polnud vähimatki põhjust. Sain hakkama nii ühissöömise, -pesemise, -olemise kui -magamisega ja üksiolemisest ma tegelikult üldse puudust ei tundnud. Tuleb tunnistada- ägedate ja toredate naiste seltskonnas möödub aeg kiiresti ning on turvaline olla. Hakkan isegi arvama, et kui võetakse, lähen uuel hooajal uuesti rahvatantsu!
Proovid olid muidugi pikad, kohati oli vaja kaua niisama oodata, aga ei midagi hullu, neid jalasirutuspause oli ka vaja, sest teisel proovipäeval, mis oli kõige pikem, ( kokku ligi 12, 5 h koos pausidega) oli küll vahepeal tunne, et nende 5-10 min pauside ajal ei jõua vett juurde võtma ega wc järjekorda... Aga õnneks oli see nii tõesti vaid ühel päeval.
Suurem segadus oli söömisega. Kummaline oli süüa nii, et hommiku- ja eriti õhtusöögid olid ülirammusad, samas kui lõuna jäi tihtipeale lahjemaks, kui mitte öelda, et vahel kohe päris kesiseks ( ja seda räägin mina, kes ma ise just oma söömisharjumustega eriti ei hiilga!). Kõige kurvem oli aga seejuures see, et lõuna-ja õhtusöögi vahe venis vahel ikka tohutult pikaks ja õhtusööki saigi alles nii u 21.30 paiku õhtul, mil oli harjumatu endale vastu magamaminekut rammusat toitu sisse ajada, aga et kõht nõudis oma, tegin seda siiski suurema nurinata.
Esimesel päeval koosnes meie lõuna napilt ühest juustu-salativõikust, müslibatoonist ja õunast, valdavalt oli aga selleks supp, mille variatsioonid päevade lõikes eriti ei muutunud: valikus oli vist oma 4 päeva järjest herne-, värskekapsa.- läätsesupp või seljanka, mingil päeval oli vist lihata rassolnik ka. Mina proovisin nende päevade jooksul ära nii seljanka, (mis oli järjekordade pikkuse järgi hinnates kogu aeg populaarseim valik). Kahel korral sain hernesuppi- esimesel korral seetõttu, et saime proovist lõunale nii hilja, et muid valikuid lihtsalt polnud ning teisel korral seetõttu, et hernesupile polnud saba, aga minule tundus näituste paviljoni umbses ja ülerahvastatud ruumis ning rahvariidevööga tihedalt kokkutõmmatuna lõputus järjekorras seistes ühel hetkel, et hakkan vaikselt minestama, kui kohe istuma ei saa. Ühel õhtul oli koolisööklas ainult värskekapsasupp, mis oli paras lati alt läbijooksmine, sest tundus, et kuigi värske too supp küll polnud, pigem eelmise ja üle-eelmise päeva jääkidest kokkukeedetud ( lihtsat mainin, et eelmisel päeval oli õhtusöögiks olnud värskekapsahautis ning üle-eelmisel risoto ning tollest nn värskekapsasupist võis tõesti kõike eelpoolmainitut ka leida).
Aga kui välja jätta tõsiasi, et selsamal ülipikal proovipäeval ei jätkunud viimastele lõunatajatele enam supi kõrvale leibagi, ei saa mina rohkemat küll ette heita ka toitlustamise poole pealt- kokatädid meie koolis olid äärmiselt toredad ning tegid kohe võikusid juurde, kuigi me saabusime ühel hommikul sööma alles siis, kui ametlikust hommikusöögi lõpust oli juba 2 minutit üle. Ja laulu- ning tantspeo ametlik kama- pohlamoosi jäätis oli ka väga hea!
Proovid, mis esmapilgul graafikut vaadates tundusid üle-eluliselt pikad, läksid tegelikult üpris kiiresti, midagi ületamatult rasket ei olnud, kui natuke kuulata ja tähele panna ( ikka sisuliselt platsiklassikaks saanud väljendid ülalt pukist nagu "kolm tädi täpi vahel", "Koondume, tiheneme" või "nüüd tantsime minu jauramise järgi"). Nii oma tantsijate, aga ka teistega platsil tekkis üsna pea tore üheshingamine, mis muutus eriti võimsaks, kui saime kõik koos juba Kalevi staadionile. Kõik need vetsujärjekordades kallistusi jagavad või kellatorni trepiäärtel käeplaksu ootavad lapsed ja küünarnukitunne teiste tantsuplatsil olijatega oli ikka hoopis uutmoodi olemine, rääkimata sellest, et "Maa hinge "tantsides tuli korduvalt klomp kurku ja pisar silma, nii liigutav ja ilus oli see tunne, sõnum ja muusika, see suure ühtse hulgana platsil tantsimine....
Üldse oli kogu selleaastane tantsupeo repertuaar mu meelest hiiglama vahva, sain hoobilt omale juurde mitu lemmikut nii tantsude kui muusika vallas, kui ainult nimetada "Musta madu", "Metsa väge", "Oh keerutat", "Pihlapuud" või "Kirisabalindu". Peale peolt naasmist on aga teadagi kuulamislistis esikohal Trad Attack, Triinu Taul ning Estonian Voices!
Ja ega tegelikult kõik õhtud nii lõputult pikad ka staadionitel olnud, kahel korral oli meil nii palju aega, et teha ka mõnus väike õhtune koosviibimine seltskonnamängude ja niisama muljetamisega, kolmandal korral aga kutsus juhendaja ise meid kõiki enda ümber ning rääkis, nii ühest kui teisest ning see viimase päeva kallistamine ja tänusõnad...
Seda kõike on raske sõnadesse panna ka nüüd, ligi nädal peale suure ürituse ja elamuse lõppu, mil pean tunnistama, et olgu ma nii vähe sotsiaalne kui ma igapäevaselt olengi- selline olemine, üheshingamine ja kokkuhoidmine oli ka minule mõjuvõimas ja meeldejääv elamus väga pikaks ajaks ning andis seletamatu, aga väga sooja ühise olemise, teineteise eest hoolitsemise ja vahva koosolemise tunde. Saan vaid oma rühma tänada ning omakesis mõelda, et ehk saan minagi öelda- järgmise korrani tantsuplatsil!

kolmapäev, 26. juuni 2019

Meie lähme tantsupeole...


... just nii, nagu kõlab üks rõõmus laulusalm.
Paraku minu tegelikkus selle minekuga nii lõbus ei ole. Sest niipea kui jaanipühad ( mis kah minu jaoks sel korral pigem niruvõitu olid, aga see on juba üks teine jutt) ühele poole said, tuli järsku selline stress kallale, et käin juba kolmas päev ringi sünge ja kõmisevana nagu äikesepilv ega leia õieti kusagil asu.
Asi pole isegi niivõrd selles tantsupeos eneses, kuivõrd kogu tramburais, mis enne seda tuleb läbi teha ja mis minule kui esimest korda osalejale ja seejuures üpris kehvale kohanejale saab olema täiesti uudne kogemus.
Ma kardan!! tahaks ahastuses hüüda ja esmaspäeva õhtul tuli sellele mõeldes korraks isegi nutumaik suhu.
Asusin siis aegsasti nimekirja koostama, et kõik õigeaegselt valmis varutud ja ära pakitud saaks.Aga see ei välista muidugi viimase hetke ootamatuste tulekut.
Täna juba mõned tulidki - mul oli juba varutud kollane vihmakeep, kuid rahvariiete peal võib kasutada ainult läbipaistvat ja ilma nööpideta keepi ning peol peab nii keepe kui punaseid sukkpükse kaasas olema kaks paari, samuti peab külmema ilma korral rahvariidepluusi all olema pikkade varrukatega valge pluus, mida minu garderoobis veel ainsamatki ei leidu, aga sellega jõuab ehk veel tegelda.
Nimekiri sai pikk ja tundub, et peo ning proovide eelsel nädalal, mis on praeguseks juba poole peale kulunud, saab olema hullult palju sabistamist, otsimist ja ostlemist. Millest ükski mulle tegelikult apseluutselt ei meeldi.
Kardan, et pealinna minnes- olles ununeb midagi väga olulist maha või tegemata, et eksin ära, ei jõua õigeks ajaks, kuhu vaja, ajan tantsud/ sammud segamini, kaotan oma kaelakaardi ja/või käepaela ära, jään haigeks, hakkan oma laste järele igatsema ega suuda oma emotsioone kontrolli all hoida ( loe: hakkan sobimatul hetkel nutma)...
Kas ja kuidas kodus ilma minuta hakkama saadakse, sest just samal päeval kui mina ära sõidan, läheb suur piiga selleks suveks esmakordselt tööle ja kuidas ämm mind suudab kõik selle aja asendada ja kuidas väike piiga lepib sellega, et nii kaua ära olen. Kas saan oma rahvariiete hooldusega üldse hakkama ( juba nimetähtede sisse õmblemine võtab õlgu judistama ning sellele, et pean ühe juba olemasoleva, kuid vales kohas oleva haagi üles harutama ja uude kohta õmblema, ei taha mõeldagi, rääkimata minu õudusunenäost- põlle ja pluusi triikimisest ning seeliku pressimisest).
Ja kõikse hullem on minu jaoks veel see massiööbimine koolimajas. Mitmeteistkümnekesi kusagil päälinna kooli klassiruumis külg-külje kõrval süüa, magada, pesta, tegutseda, omamata hetkegi rahu ega privaatsust, vara üles, hilja voodi... Ja seda kuus ööpäeva järjepanu!! See pole mulle, eraklikule ja inimpelglikule öökullile ju üldse kontimööda.
Juba on kuulda olnud nii sellest, et koolimaja on külm, et seal on korruse peale vaid üks dusiruum ning et söök ei pruugi alati olla kõigile vastuvõetav ( sest noh, teate isegi ju seda koolimaja söökla värki - kohv on lahja, iga esmaspäev on makaronid ja neljapäeviti kala...)
Optimistlikumatel hetkedel püüan ikka mõelda, et ongi paras proovikivi- kas saan hakkama ning kui mitte enamat, siis hea elukooli saab sealt kindlasti. Hiljem vast miskit erakordset meenutada kah.
Pessimistlikumatel ( loe: enamikel) kordadel aga tahaks muudkui viriseda, et pidin ma sinna tantsurühma ronima, ei iial-iial enam... Nii palju pabistamist, ettevalmistamist, närvirakkude kulu- mis jalanõud sobivad trenni, millised tohib panna rahvariiete juurde, mitu paari ja mis riideid kaasa võtta, kas peaks kaasas olema õhuke või paks jope või äkki hoopis mõlemad? Kui sobivad kingad viimaks leitud, selgub muidugi, et mõlemal tallad pehmelt öeldes pisut auklikud ja otsekohe tuleb tormata kingsepa manu ja kas ta nüüd jõuab need reedeks parandatud? Kas magada matil või madratsil ja kuidas neid optimaalselt tihedaks pakkida, et jõuaks neid vajadusel ka trepist tassida ja ühest kohast teise kolida, kas oskan ikka Google-mapsi abil Tallinnas liikuda ja üldse, kuidas ma need üüberpikad proovipäevad vastu pean, 9- 10 tundi iga päev ainult staadionitel?!
Aga noh, taganemisteed pole enam nagunii, nii et eks siis kolme päeva pärast hakkab vaikselt selguma, rulluma ja nalja saama, kas ja kui palju minu hirmudest saab tõeks, palju tuleb nii- ja naasuguseid üllatusi ning üldse, nagu elutargemad ikka lohutada püüavad- pole mõtet pabistada asjade ärast, mida veel juhtunud ei ole.

kolmapäev, 19. juuni 2019

Puhkuse algul. Tagasivaatav ja tegus


Olen jälle üle aegade blogima jõudnud ja see saab tähendada näiteks seda, et mul algas sel nädalal puhkus. Puhkus, mil aga ei saa sel suvel väga vabalt võtta, sest toimetamisi on enam kui küll.
Aga alustame algusest.
Kogu maikuu ning juuni esimene kümnendik oli tihedaid tegemisi täis ja need on omakorda viinud sellesse tegusasse seisu, kus hetkel viibin. Esmalt sai üksjagu tegeletud tantsimisega. Käisin ka teist korda ära Eesti line-tantsu meistrivõistlustel ning olen nüüd veel ühe koreograafide medali võrra rikkam!
Samuti selgus mai alguspäevadel, et meie rahvatantsunaiskadega saime suurele tantsupeole. Saladuskatte all võin nüüd tagantjärele öelda, et ega mina isiklikult sinna suurele peole algul niiväga kippunudki, sest see on ju põhiasi, miks nüüd poole suveni sugugi rahu ega vaikust ei saa. Aga teiselt poolt on ikka hinges päris uhke tunne, sest konkurents oli sel aastal olnud üsna tihe ja ka proovides on kuidagi lihtsamaks ja vabamaks läinud, kui pole enam survet peal, et peame veel ülevaatuse nimel pingutama ja tublid olema. Nüüd oleme juba küllalt tublid olnud ja tantsime rohkem iseenda rõõmuks. Kui juuni viimase päeva hommikul pealinna manu purjetame, ju siis saab jälle nädala jagu staadionitel rügada ja pingutada. Proovigraafikud, mida eile nägime, on muide täiesti muljetavaldavalt pikad, nii et ei tasu vist üleliia muretseda ka selle pärast, et jääb aega igatseda pere ja laste järele, kellest terve nädala jagu pean nüüd juuli algul eemal viibima.
Maikuus sai kooliekskursiooni raames ära käidud järjekordsel toredal Eesti väikesaarel, mis nüüd lisandub mu külastatud väikesaarte nimistusse. Kui nii edasi läheb, et igal aastal saan ühel ära käidud, olen elu lõpuks vast ikka kõikidele Eesti (väike)saartele jõudnud.
Naissaarega läks aga kahjuks nii, et seal olemise aega oli üsna vähe, ilm oli sompus ja tuuline ning ega lastekambaga seal liikudes ise eriti ei näe ega kuule. Tore oli laevasõit sinna ja tagasi, laev ise oli kena ja meeskond väga (laste)sõbralik. Naissaare loodus oli samuti ilus, palju liivast pinda ja sihvakaid männikuid, aga tundus, et kogu saar on risti-rästi selle kuulsa raudteega kaetud, sest mitmes kohas oli näha raudtee ristumiskohti ning sealt hargnesid need teed edasi õige mitmes suunas. Metsas leidus uhkeid kõrgeid rändrahne, kuid vanad sõjaväeehitised, mis nüüdseks ju juba lagunema kipuvad, olid minu meelest selle puutumatu rohelise ja kohiseva keskel lihtsalt kurvad, koledad ja negatiivse energiaga paigad. Kõige ilusamad olid muidugi Naisaarelgi liivarannad - pikad, avarad, inimtühjad, pahisevate vahuharjaste avamere lainetega, puutumatud...
Juuni algus oli väga mitmetahuline, oli lõppe ja ka alguseid, mis tõotavad ei tea veel täpselt mida, aga meeleolud on olnud rõõmsad ja lootusrikkad.
Osalesime oma rühmaga kohalikul tantsupeol, mis oli omamoodi peaproov enne Tallinna suurt pidu- kaks pikka proovipäeva ning tõeliselt tore õhtune laulu- ja tantsuetendus. Ilm soosis meid tantsupäeval isegi pisut üleliia, sest sooja oli 27 kraadi ning päike lõõskas hommikust saati. Aga tantsupeo maigu saime sealt suhu ja nüüd on veel vaja see suur-suur ka juulis ära teha.
Osalesin teist aastat ühes toredas ülelinnalises projektis, mis mulle endale väga meeldis ja sain selle raames ka ühe toreda kohtumise osaliseks, mis tekitas omajagu nostalgiat ja sain kinnitust, et mõtteid, mida olen seni vaid omaette mõlgutanud, polegi ehk määratud vaid üksildasteks mõteteks jääma, vaid saan midagi neist ehk juba sel sügisel ellu viima hakata. ( ehk et taas sai kinnitust minu usk, et mõtetel on energia ja kui neid piisavalt kaua samas suunas mõlgutada, siis ühel hetkel jõuavad need moel v teisel ka õige(te) inimes(t)eni).
Ning juuni keskpaigas loomulikult veel üks väga suur ja tähtis verstapost- suur piiga lõpetas põhikooli ning minu suureks kergenduseks otsustas peale pikki nädalaid kestnud piinarikast ootamist ja kahtlemist ( ja minu salapalveid) edasi õppida siiski kodukohas!