Nädala lõpp kiskus natuke kiireks, nimelt otsustasin reede hommikul, et tarvis siiski tirts trenni viia ja ise üks kiire linnatiir teha.
Mõeldud-tehtud, asjaolud kuidagi jooksid eriliselt hästi kokku ka ja olimegi lõunase praamiga viuhti üle ning korraga vihmauduses ja rõskes linnas. Kolasime jõuölunännist üleujutatud kaubandusvõrgus, ostlesime natuke ( minu puhul on ostlemine üldse üks võõristav nähtus, kui vahel isu peale tuleb, imestan ise ka): Nägin ühte väga vahvat lampi, mille tahan omale peagi soetada - selline akvaariumi moega öölamp, mille sees on liikuv pilt, mis jätabki mulje vees hõljuvatest meretaimedest ning nende vahel ulpivatest kaladest. Maheda sinise valgusega, erineva suurusega ja hind ei olnudki tappev. Mulle kuidagi tundub, et see võiks minu väikses magamistoas üsnagi hubase meeleolu luua.
Hämaruse saabudes lõi kogu peatänav samuti jõulukaunistusist särama ja see oli omamoodi isegi ilus ( kuigi minu "roheline" pool hakkab kohe kobisema, et mis energiaraiskamine see olgu jne - aga noh, jõulud kui valguse tagasitulemise püha, olgu siis pääle, anname andeks).
Jõime turgutuseks vahepeal kohvikus ühed kakaod ja kui siis tirts trennis oma energiavrusid kulutas, tiirutasin ise veel pimedas linnas ja olin kuidagi lohutamatult kurb. Mingi seletamatu ahastus oli peal. Tahtsin hirmsasti juba koju tagasi. Linn iseenesest väsitab mind. Seal on küll inimesi, aga just nende keskel tuleb veel rohkem üksindus peale. Maal oled oma kolde ees, teed igapäevatoimetusi ja ei tulegi niiväga meelde, et oled üksi(k). Meeleoludes on vist asi. Või turvatundes. Või milles?
Ah soo, paar suhtlemisõppetundi sain ka. Viimasel kolmapäeval oli esimene. Teadsin, et P pidi tirtsu trennist ära tooma ja veel helistati mulle, et mingu ma lapsele siis P juurde järele. Mina mõtlesin targa aruga, et väsinud last on külast õhtul raske ilma jonni ja ahastuseta ära saada ning läksin seisin varakult busiipeatusse, et ta sealt kohe napsti kaasa haarata. Bussist aga väljus P, kes teatas, et oli tirtsu mu maja juures bussist välja saatnud... Oi jesver, olin ähmis, väljas pime, laps ukse taga, äkki on paanika juba majas. Kimasin vist vähem kui minutiga läbi kottpimeda külavahe tagasi kodu juurde ja laps oli täitsa alles ja üsna rahulik. Alles tuppa sooja saades valas väikse pisara ja poetas, et ta arvas kohe, et ega ma teda ukse taha ei jäta, õuetuli ju ikkagi põles. Esimese hooga hakkasin ju kohe mõtlema, et kuidas siis P ei vaadanud,kas laps ikka sai tuppa sisse jne, aga pärast sain aru, et enda tegematajätmine oli ka - oleks ju võinud helistada, et tulen bussi vastu vms. Suhtlemisprobleemid seega.
Teine õppetund -- ooh, ütleme, et olen sellega ise ikka veel hädas ja lubasin küll suure suuga, et ei pahanda, aga ikka pahandasin, päris kõvasti kohe. Ei teagi, kas rohkem iseenda või teiste peale. Suhtlemisprobleemid on aga siingi ilmselged.
Teema siis selles, et kui lasen peaaegu et võõral inimesel oma last koos viija isikliku lapsega aeg-ajalt trenni viia hommikul/päeval ja tagasi tuua õhtul, kas siis oleks õiglane talle selle eest maksta ja kui palju see taks olema peaks. Loogiliselt ju peaks, sest kulub:
a) teise inimese aeg (ja närvid)
b) bensiinikulud (kuigi ta läheb linna nii ehk naa, olgu minu lapsega v ilma)
c) söögikulud
Nüüd vastuväited:
1) kunagi, kui see suuline lepe sai tehtud, pakkusin selle eest raha, aga samal õhtul toodi see puutumatult, selgitusteta tagasi
2) tihtipeale räägib laps, et ta pole linnas mitte midagi söönud v kui, siis 1 küpsise v peotäie lastekrõbinaid jne ( ja seda on ta käitumisest näha - ta on värimusest hoolimata hüperaktiivne)
3) too teine laps silmnähtavalt terroroiseerib minu oma ( olen näinud oma lapse kätel näpistamis- ja hammustamisjälgi, samuti näinud vaimset vägivalda minu lapse kallal- käratamised stiilis mine ära, ma ei taha sind oma koju, ma ei anna sulle oma asju, pane uks kinni jne)
4) olen kuulnud, et nad on mu last füüsiliselt karistanud (tutistanud) kuigi ma pole neile selleks luba andnud.
Mis kokkuvõttes on viinud selleni, et ma ei tahagi oma last neile hoida jätta ja hoian iga kord pisaraid tagasi kui taas pean seda tegema.
Noh jah, nüüd sai kirja jälle paras nutt ja hala, aga mu jutu point on tegelikult selles, et mina pole neile teada andnud oma probleemidest ja nemad seni vaka all hoidnud enda omi. Nüüd siis võtsid nemad esimesena sõna, mina olen solvunud, aga ei tihka omapoolseid välja ütlema minna, sest kardan, et see võib kujuneda liialt emotsionnalseks ja teen mõttes juba oma graafikuid ümber, et saada nii sageli kui võimalik tips ise trenni ja tagasi, ja kui ei saa, jäägu parem minemata.
Mitte et mul midagi otseselt lapsehoidmise tasu maksmise vastu oleks, aga taoliste olude eest peale maksta küll ei tahaks, kus on suur täenäosus, et laps saab eluks ajaks juurde põhjendamatu alaväärsuskompleksi näiteks. Või muretsen ma üle?. Kusjuures laps lepib oma "sõbranna"poolse terroriga ainult selle pärast, et ses 45-minutilises trennis on nii tore...
Olen nõutu, ei tea, mispidi oleks targem talitada.
Olen pesueht eestlane, kes hoiab kõike liiga endale, võtab vastikuid situatsioone liiga hinge ja põeb neid ilmvõimatult kaau seeasemel, et minna ja asi korda ajada.
Ehkki ma ei teagi, mis see parim lahendus antud loole oleks:
1. Tulla iga nädal varem töölt ära ja viia rahuliku südamega laps trenni riskides tööandja poolsete märkuste ( v isegi millegi hullemaga)
2. Olla nõus maksma, endal hing haige, mis lapsega vahepeal tehakse
3. Võtta laps trennist ära, lapsel kurb ja endal ka ...
Mõni muu alternatiiv, mill peale ma pole tulnud ...
Monday, December 7, 2009
Tean nii hästi...
... seda tunnet, mida võisid tunda lapsed, keda Haldjapiigad oma blogis kirjeldasid:
http://haldjapiigad.blogspot.com/2009/12/soitsin-bussiga-lasteaia-poole-ning.html
Tegelikult ei tahakski meenutada, aga sisimas oli nii valus seda lugeda. Iseenda lapsepõlv tuli meelde. Ka mina ütlesin oma isale nii u 13-aastaselt, et häbenen teda, ei julge kedagi küllagi kutsuda, sest kunagi ei tea, millal ta purjus on ... See tundus talle mõninga üllatusena tulevat, pani vist isegi hetkeks mõtlema, aga ... sellest ei muutunud lõppkokkuvõttes siiski midagi.
Vaesed lapsed, kes peavad selle probleemiga silmitsi seisma juba eelkooliealistena, kes saavad aru selle haiguse tõsidusest ja laastavusest... Jääb üle ainult loota, et see koorem neid enneaegu maadligi ei vajuta ning nad tulevikus suudavad olla teistsugused ilmaodanikud, anda postiivset eeskuju ning julgevad meelemürkide vastu välja astuda. Olen Haldajpiigadega absoluutselt nõus, kasvatan oma last iga kell enne üksi kui mõne alkoholismile kalduva ja/ või muidu ebastabiilse tüübiga koos. Säästan nii enese kui lapse närve.
http://haldjapiigad.blogspot.com/2009/12/soitsin-bussiga-lasteaia-poole-ning.html
Tegelikult ei tahakski meenutada, aga sisimas oli nii valus seda lugeda. Iseenda lapsepõlv tuli meelde. Ka mina ütlesin oma isale nii u 13-aastaselt, et häbenen teda, ei julge kedagi küllagi kutsuda, sest kunagi ei tea, millal ta purjus on ... See tundus talle mõninga üllatusena tulevat, pani vist isegi hetkeks mõtlema, aga ... sellest ei muutunud lõppkokkuvõttes siiski midagi.
Vaesed lapsed, kes peavad selle probleemiga silmitsi seisma juba eelkooliealistena, kes saavad aru selle haiguse tõsidusest ja laastavusest... Jääb üle ainult loota, et see koorem neid enneaegu maadligi ei vajuta ning nad tulevikus suudavad olla teistsugused ilmaodanikud, anda postiivset eeskuju ning julgevad meelemürkide vastu välja astuda. Olen Haldajpiigadega absoluutselt nõus, kasvatan oma last iga kell enne üksi kui mõne alkoholismile kalduva ja/ või muidu ebastabiilse tüübiga koos. Säästan nii enese kui lapse närve.
Thursday, December 3, 2009
Mõtteid teemal "Minu Vormsi"
Loen juba pikemat aega Epp Petrone`i Minu-sarja raamatute saamislugusid nii kirjastaja kui kirjutaja versioonis ja aina sagemini settib esile mõtteke, kas Minu-sari laieneb ühel hetkel ka meie oma kodumaale, kus on samuti ju tohutult põnevaid paiku, kuhu inimesed elama satuvad, kus põnevate asjadega tegelevad , uut, ehedat ja mõtlemapanevat kogevad, ilma ning inimesi avastavad?
Minul tiksub ju kohe-kohe täis 5 Vormsi aastat ja mäletan, et kunagi, kui alles esimest korda saarega nö tutvuma tulin, öeldi mulle saatuslikud sõnad: see saar siin ei ole enam Eestimaa, see on omaette kuningriik. Ja nii see tõepoolest on - siin ei kehti tavapärased seadused, siin on iga masti inimesi, kes esindavad kirjut maailma kõige üldisemas mastaabis, iseasi, kas minu vaatevinkel neile on just see kõige õigem ja kas ma oma mõtteid ja tundmusi ka väga selgelt välja oskan kirjutada, sest loomult pole ma suurem asi suhtleja ega kaugeltki mitte hea inimesetundja, nii et kontaktid inimestega on olnud pigem juhuslikud kui teadlikult otsitud-uuritud … Aga – midagi siin saarel on, olen siinse elu käigus palju arenenud, palju õppinud ja see protsess jätkub veel ja veel. Olen siin tutvunud rohkemate inimestega kui vaata et kogu Vormsile eelnenud elu jooksul kokku, olen saanud ennast proovile panna, avastanud enda nõrkusi ja tugevusi, olen omal nahal kogenud elu helget ja ka pahupoolt.
Nüüd oleks muidugi paslik hetk küsida, mis see Vormsi fenomen siis ikkagi on? Muidugi, mingis mõttes on Vormsi maakoht nagu neid Eesti pinnal lõpmatul hulgal on – ka siin tarbitakse arutus koguses alkoholi, ka siit lähevad noored ja edasipüüdlikud aina minema, sest kohapeal ei ole töö- ega elukohta, elanikkond väheneb ja vananeb, eiratakse mõnuga seadusi, kõik tunnevad kõiki ( ja sageli paremini kui inimene ise), paljud ei lukusta siin tänini koduuksi, „keeratakse teineteisele käru“, ehkki samas toimib siin ka omalaadne külakogukond – kui häda käes, siis tullakse inimlikkusest siiski teineteisele appi, mitte ei jäeta üksi bussipõrandale oigama … Mis teeb Vormsi nii eriliseks paigaks , et sellest saaks raamatu kirjutada? Meditsiiniabi puudumine, piiratud kontaktid „suure maaga“? Tohutult puutumatut, avarat ja lõhnavat ürgloodust?
Peab tunnistama, et minul kui juba suhteliselt staažikal uus-vormsilasel on seoses saarega olnud elamusi kui elevante ja seda kohe kuhjaga - ekstreemsed minekud üle jäätee, kokkupuude (väidetavate) zoofiilidega, elu esimene kõrtsikaklus, öine jahiretk, suitsusaunas käimine, sügav põhjamaine pimedus, kokkupuuted kummitustega, ehedad eestirootslaste talud, töötamine ametis, milleks ma enese arvates ealeski suuteline polnud …
Jah, seda üht ja ainukest märksõna Vormsi jaoks on keeruline välja tuua, kõige enam kujundavad seda minu ( ja usun, et ka enamiku teiste Vormsiga kokku puutunud või puutuvate inimeste jaoks) siiski LOODUS, INIMESED ja AJALUGU.
Tuleb tõdeda, et tundsin Vormsi kui Oma Saare kohe esimestest hetkedest ära. Siin oli väga palju just seda, mida olin otsinud – eemalolemist, vaba loodust, äralõigatuse eksootikat (ja siiski vajadusel (sünni)linna piisav lähedus), vähe inimesi, mugav töö. Olin parasjagu räsitud keerulistest suhetest ja elust värske emana, mu selja taha olid jäänud tapvalt õõvastavad olmelised olud, kummitav kodutus, vastik ja traumaatiline kohtulugu, võlad ja pooleliolev ülikool. Siin saarel tundsin end lõpuks ometi kui vanajumala seljataga. Kaitstuna, iseendana. Ja tundub, et ka saar haaras mu hoobilt endaga kaasa- mind rakendati erinevatesse ülesannetesse, mind hakkas huvitama saare ajalugu ja korraga oli minuga juhtunud see, millest rahvasuu nii elutargalt räägib - annad ühe sõrme, aga võtab terve käe …
Kas ja kuidas seda kõike eelpoolöeldut raamatuks annab vormida, ma veel tõesti ei tea ( sest ma pole kunagi varem ju ühtki raamatut kirjutanud, kuigi sellest unistanud olen pea kogu eluaja). Aga mõte iseenesest köidab mind praegu. Vägagi.
Minul tiksub ju kohe-kohe täis 5 Vormsi aastat ja mäletan, et kunagi, kui alles esimest korda saarega nö tutvuma tulin, öeldi mulle saatuslikud sõnad: see saar siin ei ole enam Eestimaa, see on omaette kuningriik. Ja nii see tõepoolest on - siin ei kehti tavapärased seadused, siin on iga masti inimesi, kes esindavad kirjut maailma kõige üldisemas mastaabis, iseasi, kas minu vaatevinkel neile on just see kõige õigem ja kas ma oma mõtteid ja tundmusi ka väga selgelt välja oskan kirjutada, sest loomult pole ma suurem asi suhtleja ega kaugeltki mitte hea inimesetundja, nii et kontaktid inimestega on olnud pigem juhuslikud kui teadlikult otsitud-uuritud … Aga – midagi siin saarel on, olen siinse elu käigus palju arenenud, palju õppinud ja see protsess jätkub veel ja veel. Olen siin tutvunud rohkemate inimestega kui vaata et kogu Vormsile eelnenud elu jooksul kokku, olen saanud ennast proovile panna, avastanud enda nõrkusi ja tugevusi, olen omal nahal kogenud elu helget ja ka pahupoolt.
Nüüd oleks muidugi paslik hetk küsida, mis see Vormsi fenomen siis ikkagi on? Muidugi, mingis mõttes on Vormsi maakoht nagu neid Eesti pinnal lõpmatul hulgal on – ka siin tarbitakse arutus koguses alkoholi, ka siit lähevad noored ja edasipüüdlikud aina minema, sest kohapeal ei ole töö- ega elukohta, elanikkond väheneb ja vananeb, eiratakse mõnuga seadusi, kõik tunnevad kõiki ( ja sageli paremini kui inimene ise), paljud ei lukusta siin tänini koduuksi, „keeratakse teineteisele käru“, ehkki samas toimib siin ka omalaadne külakogukond – kui häda käes, siis tullakse inimlikkusest siiski teineteisele appi, mitte ei jäeta üksi bussipõrandale oigama … Mis teeb Vormsi nii eriliseks paigaks , et sellest saaks raamatu kirjutada? Meditsiiniabi puudumine, piiratud kontaktid „suure maaga“? Tohutult puutumatut, avarat ja lõhnavat ürgloodust?
Peab tunnistama, et minul kui juba suhteliselt staažikal uus-vormsilasel on seoses saarega olnud elamusi kui elevante ja seda kohe kuhjaga - ekstreemsed minekud üle jäätee, kokkupuude (väidetavate) zoofiilidega, elu esimene kõrtsikaklus, öine jahiretk, suitsusaunas käimine, sügav põhjamaine pimedus, kokkupuuted kummitustega, ehedad eestirootslaste talud, töötamine ametis, milleks ma enese arvates ealeski suuteline polnud …
Jah, seda üht ja ainukest märksõna Vormsi jaoks on keeruline välja tuua, kõige enam kujundavad seda minu ( ja usun, et ka enamiku teiste Vormsiga kokku puutunud või puutuvate inimeste jaoks) siiski LOODUS, INIMESED ja AJALUGU.
Tuleb tõdeda, et tundsin Vormsi kui Oma Saare kohe esimestest hetkedest ära. Siin oli väga palju just seda, mida olin otsinud – eemalolemist, vaba loodust, äralõigatuse eksootikat (ja siiski vajadusel (sünni)linna piisav lähedus), vähe inimesi, mugav töö. Olin parasjagu räsitud keerulistest suhetest ja elust värske emana, mu selja taha olid jäänud tapvalt õõvastavad olmelised olud, kummitav kodutus, vastik ja traumaatiline kohtulugu, võlad ja pooleliolev ülikool. Siin saarel tundsin end lõpuks ometi kui vanajumala seljataga. Kaitstuna, iseendana. Ja tundub, et ka saar haaras mu hoobilt endaga kaasa- mind rakendati erinevatesse ülesannetesse, mind hakkas huvitama saare ajalugu ja korraga oli minuga juhtunud see, millest rahvasuu nii elutargalt räägib - annad ühe sõrme, aga võtab terve käe …
Kas ja kuidas seda kõike eelpoolöeldut raamatuks annab vormida, ma veel tõesti ei tea ( sest ma pole kunagi varem ju ühtki raamatut kirjutanud, kuigi sellest unistanud olen pea kogu eluaja). Aga mõte iseenesest köidab mind praegu. Vägagi.
Wednesday, December 2, 2009
Pingelangus
Mõtlen ja mõtlen siin juba pea nädala, mis mul küll viga on, et nii vähe elujõudlust ilmutan ja enam kuhugi ei jõua? Ei reedesesse rootsi keelde ega eilsesse tantsutrenni... Motivatsioonipuudust ei tohiks olla, ise olen need endale valinud ja ma ka naudin nende mõlemaga tegelemist väga, aga siiski? Liiga vähe valgust ja vitamiine? Ligihiilivad haigused?...
Eile hommikul otsustasin niisiis, et vot ei lähe sel teisipäeval linna ja kõik. Ei olnud jõudu ega tahtmist jälle õhtul hiidkiirusega toidupoodi mürgeldada ja närviliselt mõelda, mida võtta, mida jätta, et siis hommikul tagasi saarele loksudes pahaselt avastada, mis kõik JÄLLE ostmata jäi ( ja mida kohapealt lihtsalt ei saa v saab nii 2-3x kallima hinnaga... saareelu rõõmud eksole). Siis napp tunnike tantsurõõmu ja seejärel jälle kellegi juurde ööbima, mis ei ole see päris oma kodu, oma rütm ja mõnel pool ei taha üldsegi igasugu põhjustel enam viibida...
Õhtul helistas V ja uuris, kas ma ikka olen tulemas. Vastasin, nagu asi oli ja samas lahendasin sama telefonikõne käigus iseendalegi üllatuseks mõistatuse sisu ühe sõnmaga ära- see on lihtsalt meeletu pingelangus. Kogu see tramburai, mis siin viimased kuud on kestnud, väsitas ja kurnas mind nii meeletult, et pidasingi nähtavasti pidevat pingesolekut, sõjaseisukorda oma tavaliseks ja loomulikuks olekuks. Ja nüüd, kus viimaks ometi minu soovitud lahendused on juba peaaegu et käegakatsutavas läheduses ja koju on saabunud õnnis rahu, langes kogu pingekoorem sellise kolinaga seljast, et võtabki jõuetuks.
Aga pole midagi, küll ma end peagi kogun. Pea on niigi juba peaaegu et püsti taas ja A tegi mulle nii head ja põhjalikku massaazi minu kõige nõudlikumatesse paikadesse, et pea see elujõudki minusse tagasi ei tuhise!
Eile hommikul otsustasin niisiis, et vot ei lähe sel teisipäeval linna ja kõik. Ei olnud jõudu ega tahtmist jälle õhtul hiidkiirusega toidupoodi mürgeldada ja närviliselt mõelda, mida võtta, mida jätta, et siis hommikul tagasi saarele loksudes pahaselt avastada, mis kõik JÄLLE ostmata jäi ( ja mida kohapealt lihtsalt ei saa v saab nii 2-3x kallima hinnaga... saareelu rõõmud eksole). Siis napp tunnike tantsurõõmu ja seejärel jälle kellegi juurde ööbima, mis ei ole see päris oma kodu, oma rütm ja mõnel pool ei taha üldsegi igasugu põhjustel enam viibida...
Õhtul helistas V ja uuris, kas ma ikka olen tulemas. Vastasin, nagu asi oli ja samas lahendasin sama telefonikõne käigus iseendalegi üllatuseks mõistatuse sisu ühe sõnmaga ära- see on lihtsalt meeletu pingelangus. Kogu see tramburai, mis siin viimased kuud on kestnud, väsitas ja kurnas mind nii meeletult, et pidasingi nähtavasti pidevat pingesolekut, sõjaseisukorda oma tavaliseks ja loomulikuks olekuks. Ja nüüd, kus viimaks ometi minu soovitud lahendused on juba peaaegu et käegakatsutavas läheduses ja koju on saabunud õnnis rahu, langes kogu pingekoorem sellise kolinaga seljast, et võtabki jõuetuks.
Aga pole midagi, küll ma end peagi kogun. Pea on niigi juba peaaegu et püsti taas ja A tegi mulle nii head ja põhjalikku massaazi minu kõige nõudlikumatesse paikadesse, et pea see elujõudki minusse tagasi ei tuhise!
Tuesday, December 1, 2009
Kirjumirju detsember
Täna kohe pasundan, nagu jaksan, juba kolmas postitus tänase kuupäevaga. Näib olevat eriti mõttetihe päev ( jaa, noogutavad targad pead- see on see järjekordne magamata öö, mida mul viimaseid postitusi sirvides näib aina sagedamini ühel või teisel põhjusel ette tulevat. Väike statistika olevat kusagil tehtud, et iga (korralikult) magamata öö vähendavat inimese eluiga 3 päeva võrra. Sedaviisi edasi elades võib niisiis juhtuda, et mul õnneks ei tulegi ehk pikka ja kurnavat vanaduspõlve, juhhei!!). Aga tagasi tõsiseks.
Jah, detsember on minu jaoks alati üks ääretult vastuokslik kuu olnud- ühelt poolt on need kohustuslikud jõulud ( tahaks ju õnnelik olla, aga enam ei oska) ning eriti tahaks tirtsu pärast- tema naljanina teatas mulle pühapäevase esimese advendi ajal, et tema kavatseb igatahes sel aastal veel päkapikka uskuda, sest ta nagunii teab kõiki peidukohti, kuhu ma magusat kodus peidan - seega ei saa mina see olla, kes talle öösiti salamahti soki sisse maiust poetab!!
Ahah, nojah, mul jälle suumulk kinni.
Aga seda õiget jõuluaega ja uue aasta tralle pelgan nagu igal aastal. Et äkki tunnen end liiga üksi. Liiga äralõigatult. Et igal pool mujal on parem kui kusagil mujal. Kiikad hämaruses võõraid aknaid ja mõtiskled, kui soojad ja õnnelikud on kindlasti sealsed inimesed oma ahjusoojades piparkoogi- ja hapukapsalõhnastes tubades, samas kui sina longid sihitult mööda radu ja polegi nagu kusagile minna, pole nagu kellegagi olla ja lõpuks ajab teiste inimeste (näiline ) õnn ja rahulolu su lihtsalt nutma. (kuigi seda tajutud soojust ja õnne ei pruugigi seal olla või on see lihtsalt väga oskuslikult välja mängitud). Ühesõnaga- jõulud on alati üks raske aeg ( sel ajal pidi enesetappude arv alati hüppeliselt suurenema ja ma ausalt tunnistada väga ei imesta ka, miks see nii on, ehkki ma isiklikult õnneks suitsiidsusele ei kaldu). Tahaks ju iga kord sel nn imede ajal midagi suut ja ilusat, helget, hingelist, sooja ja meelihaaravat. Aga igal aastal on see tulemata jäänud. Katkise lapsepõlve mõjud ehk, lohutan end. Ju ongi, aga see pole tõtt öelda just eriline lohutus.
Teisalt paistab tasakaaluks aktiivset tegevust detsembriks üksjagu tulevat, seda eriti kuu keskel, kus 14.- 20. dets on üks ilgem tõmbelmine, nii et kallist kodukotust näeb haruharva vist ...
Kolmandaks. Vaevalt jõudsin mina sõna poetada, et mul eraelu puudub täielikult, kui hakkas igasugu eraelulisi asju uksest ja aknast sisse hopsama. Mõneti teeb see mind õnnelikuks ( ego kergitamine stiilis ka MINA olen siiski veel kellelegi vajalik ja tähtis ja armas). Teisalt... njah, ma ei tihka seda teist poolt siin avalikus ruumis enne kuidagi kommenteerida, kui see minus pisut settinud on. Asi siis nimelt ühes imelikus kirjatükis minevikust, mille täna hommikul oma e-postkastist leidsin. Jah, seedimismaterjali mitmeks ajaks.
Jah, detsember on minu jaoks alati üks ääretult vastuokslik kuu olnud- ühelt poolt on need kohustuslikud jõulud ( tahaks ju õnnelik olla, aga enam ei oska) ning eriti tahaks tirtsu pärast- tema naljanina teatas mulle pühapäevase esimese advendi ajal, et tema kavatseb igatahes sel aastal veel päkapikka uskuda, sest ta nagunii teab kõiki peidukohti, kuhu ma magusat kodus peidan - seega ei saa mina see olla, kes talle öösiti salamahti soki sisse maiust poetab!!
Ahah, nojah, mul jälle suumulk kinni.
Aga seda õiget jõuluaega ja uue aasta tralle pelgan nagu igal aastal. Et äkki tunnen end liiga üksi. Liiga äralõigatult. Et igal pool mujal on parem kui kusagil mujal. Kiikad hämaruses võõraid aknaid ja mõtiskled, kui soojad ja õnnelikud on kindlasti sealsed inimesed oma ahjusoojades piparkoogi- ja hapukapsalõhnastes tubades, samas kui sina longid sihitult mööda radu ja polegi nagu kusagile minna, pole nagu kellegagi olla ja lõpuks ajab teiste inimeste (näiline ) õnn ja rahulolu su lihtsalt nutma. (kuigi seda tajutud soojust ja õnne ei pruugigi seal olla või on see lihtsalt väga oskuslikult välja mängitud). Ühesõnaga- jõulud on alati üks raske aeg ( sel ajal pidi enesetappude arv alati hüppeliselt suurenema ja ma ausalt tunnistada väga ei imesta ka, miks see nii on, ehkki ma isiklikult õnneks suitsiidsusele ei kaldu). Tahaks ju iga kord sel nn imede ajal midagi suut ja ilusat, helget, hingelist, sooja ja meelihaaravat. Aga igal aastal on see tulemata jäänud. Katkise lapsepõlve mõjud ehk, lohutan end. Ju ongi, aga see pole tõtt öelda just eriline lohutus.
Teisalt paistab tasakaaluks aktiivset tegevust detsembriks üksjagu tulevat, seda eriti kuu keskel, kus 14.- 20. dets on üks ilgem tõmbelmine, nii et kallist kodukotust näeb haruharva vist ...
Kolmandaks. Vaevalt jõudsin mina sõna poetada, et mul eraelu puudub täielikult, kui hakkas igasugu eraelulisi asju uksest ja aknast sisse hopsama. Mõneti teeb see mind õnnelikuks ( ego kergitamine stiilis ka MINA olen siiski veel kellelegi vajalik ja tähtis ja armas). Teisalt... njah, ma ei tihka seda teist poolt siin avalikus ruumis enne kuidagi kommenteerida, kui see minus pisut settinud on. Asi siis nimelt ühes imelikus kirjatükis minevikust, mille täna hommikul oma e-postkastist leidsin. Jah, seedimismaterjali mitmeks ajaks.
abipalve
Edastan siia ka ühe kurvavõitu abipalve: (leitud Epp Petrone`i blogist):
27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.
Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Kes vähegi on tulega kokku puutunud, teab, et see aeg on väga, väga pikk. Laut häviski, püsti jäid vaid kiviseinad. Eluhoone seinad jäid küll püsti, aga laed kukkusid sisse, rääkimata tule- ja veekahjustustest.
Tegu on minu tädi sõpradega ning tädi palvel ma abipalve edastangi. Nad käisid nii palju perel abis kui vähegi said, kuid suuremas jaos on kõik rikutud. Mõne riide andis puhtaks pesta, mõni veel terveks jäänud nõu nõgist puhtaks nühkida… Aga see on ka kõik.
Praeguseks on seis selline, et loomad on õnneks varju alla saadud, aga rohkem ei ole perel enam raha ega sääste. Vald on natuke toetanud (mõne tuhande krooniga), kohalikud on andnud siit-sealt ehitusmaterjale jne.
Inimesed ise – pensionäridest abielupaar – elab vagunelamus, mis hädapärast praegu asja veel ära ajab. Jumal tänatud, et on olnud pehme sügis. Aga kaugel need krõbekülmad ilmadki on, pealegi ei saa maha jätta loomi, nii ei olegi Valentina perel kuhugi minna.
Abipalve teile kõigile! Ma tean, milline jõud võib olla blogimaailmal, kui inimesed soovivad ja tahavad aidata. Mind on aidatud ning nüüd loodan, et ehk saan isegi järgmisi inimesi aidata. Natukesestki on abi! Ehk saame üheskoos anda sellele perele jõulukingituse ja teadmise, et häid inimesi on Eestis olemas.
Kõige rohkem oleks abi rahast. Annetusi saab saata Valentina Fjodorova arveldusarvele 1104879482. Kes aga tunneb, et saab aidata kuidagi muudmoodi (mööbli, riiete ja muu eluks hädavajalikuga), saab helistada Valentinale numbril 52 55 914.
Väga suur abi oleks, kui te ka oma blogides seda palvet edastaksite!
27. septembri hommikul ärkas Valentina perekond üles ja avastas, et kogu nende elamine on leekides. Tulekahju oli alguse saanud laudast ning levis pööningu kaudu elupoolele edasi – nende elamine nimelt oli kõik ühe katuse all, nagu vanastigi eestlastel kombeks. Õnneks said kõik inimesed küll välja ja tänu soojale sügisele polnud ööseks ka loomi karjamaalt sisse toodud, nii pääsesid ka nemad.
Valentina perekond elab Saaremaal, päästesüsteem käib neil aga läbi mandri: ehk siis tuletõrje (mis antud hetkel oli 2 km kaugusel) ei tohi enne välja sõita, kui käsk mandrilt saabunud. See käsk saabus sel saatuslikul ööl 15 minuti pärast. Kes vähegi on tulega kokku puutunud, teab, et see aeg on väga, väga pikk. Laut häviski, püsti jäid vaid kiviseinad. Eluhoone seinad jäid küll püsti, aga laed kukkusid sisse, rääkimata tule- ja veekahjustustest.
Tegu on minu tädi sõpradega ning tädi palvel ma abipalve edastangi. Nad käisid nii palju perel abis kui vähegi said, kuid suuremas jaos on kõik rikutud. Mõne riide andis puhtaks pesta, mõni veel terveks jäänud nõu nõgist puhtaks nühkida… Aga see on ka kõik.
Praeguseks on seis selline, et loomad on õnneks varju alla saadud, aga rohkem ei ole perel enam raha ega sääste. Vald on natuke toetanud (mõne tuhande krooniga), kohalikud on andnud siit-sealt ehitusmaterjale jne.
Inimesed ise – pensionäridest abielupaar – elab vagunelamus, mis hädapärast praegu asja veel ära ajab. Jumal tänatud, et on olnud pehme sügis. Aga kaugel need krõbekülmad ilmadki on, pealegi ei saa maha jätta loomi, nii ei olegi Valentina perel kuhugi minna.
Abipalve teile kõigile! Ma tean, milline jõud võib olla blogimaailmal, kui inimesed soovivad ja tahavad aidata. Mind on aidatud ning nüüd loodan, et ehk saan isegi järgmisi inimesi aidata. Natukesestki on abi! Ehk saame üheskoos anda sellele perele jõulukingituse ja teadmise, et häid inimesi on Eestis olemas.
Kõige rohkem oleks abi rahast. Annetusi saab saata Valentina Fjodorova arveldusarvele 1104879482. Kes aga tunneb, et saab aidata kuidagi muudmoodi (mööbli, riiete ja muu eluks hädavajalikuga), saab helistada Valentinale numbril 52 55 914.
Väga suur abi oleks, kui te ka oma blogides seda palvet edastaksite!
Subscribe to:
Posts (Atom)
