reede, 23. juuni 2023

Ja vaikus kestab


See kevad on olnud teistmoodi. Ikka ja jälle teistmoodi kui eelmised. Seekordne siiski tuhmim, vaiksem, valulevam, üksildasem...
Olen isekesis seda imelikku vaikivat aega hakanud nimetama klappidga kevadeks. Vist tuleb ka sellele järgnev suvi sarnane. Ma ei ole õieti kuulnud hääli, mis ikka ju kuuluvad kevade ja suve juurde. Pole näinud pilte ning värve, mis kevadel enamasti hinge ja silma rõõmustavad ega haistnud lõhnu, mis tavaliselt äratavad ja ärevaks teevad. Olen olnud meelega kurt ja pime ja tuim. Pole suutnud end elule avada, sest seda oleks mulle nüüd liiga palju, sest hing ei kannataks välja.
Olen peitnud end klappide taha, kus voogab vaid lõputu muusika. Nukker, võimas, paljutähenduslik. See on ainus, mis suudab mind veel kaasa võtta ja ära viia maailmast, mis muutub mulle aina raskemaks, kaugemaks ja mõistetamatumaks.
Jah, viimasel paaril aastal on palju juhtunud ja muutunud. Ilmselt liiga palju, nii et meeled ja seisundid hakkavad sest lõputust surmade, lahkumiste, lahkuütlemiste, õnnetuste ja kokkujuhtumiste virr--varrist väsima ja järele andma. Imelik, et just see viimane, mis õigupoolest tõotas ju muutust hoopiski helguse, rõõmu, paremuse suunas, aga ometi näikse nüüd nii õnnetult vaikusesse ja teadmatusse suubuvat, mind kõige hullemini räsib. Aga elu ongi karm õpetaja- ilmselt see õhkõrn lootusekiir, see valgusvihk suunas, mis võinuks olla kui.... aga ei ole, sest.... ongi kõige valusam. Kui saad aru, mida su valikud ja suhtumine neisse on sinuga teinud ja saad hetkeks piiluda täiuslikuma poole, milleni siiski mingi võimuga ei küündi....Kui sulle antakse hetkeks toetuspunkt, kuhu naalduda tundub nii õige, hea ja turvaline, et paremat ei oskaks tahtagi, ent siis tõmmatakse vaip taas täie hooga ning ette hoiatamata jalge alt....

Ainult üks eredat päikest pilgeni täis päev täis samal laineharjal kiikumist- liikumist, vahetut mõistmist, helgeid ja muretuid lubadusi, sooje naeratusi, äkilist mõstmist ja soovi kokku hoida ja saada, olemas ning hoitud olla... Poolde öösse veninud sundimatu vestlus ja muusika, liikumine, muusika... Ja ootamatult ärkas sisimas tohutu lootus nagu ammu uinunud võimas kiskja, kes olnud kaua varjus ja näljas ning igatseb nüüd üle kõige vaid lõputut lõõma ja värsket, kosutavat toitu.
Siis nädalate viisi piina, ootust ja kahtlusi. Ent viimaks siiski veel üks veidi tuuline kauge rand, seekord juba täis uuriv-uudishimulikke pilke, puudutusi, vaikseid heietusi, kõhklevaid soove, mis tekitasid nii tohutu sisima tulvavee, et sündis kiri. Üks ja ainus. Aus ja alasti, võlutud ja neetud ühekorraga. Kirjutatud. Saadetud. Vastuseta vaikusesse jäänud...
See vist on kõige talumatum üldse, kui ühel hetkel näed unistuse kerkimist, lootuste jõulist kasvamist, ja järgmisel hetkel variseb see kõik kokku. Ilma, et sa mõistaksid, kuidas või miks see juhtus. Mis ja millal läks valesti. Millal jäid lubadused õhku rippuma ja muutusid küsimusi täis vaikuseks, mis nüüd aegamööda, ent vankmatult muserdavat teadmatust, lootusetust ja meeleheidet täis nirisevad. Miks üks hing sulgeb end hetk peale seda, kui teine on end usalduslikult avanud? Haiget ei tee niivõrd vaikimine ise, kuivõrd haigutav teadmatus selle taga. Kui oled ettevaatamatult, ent siirast südamest lendu lasknud sõnad, soovid, tunded, mis võiks ju kuidagigi teises tagasi peegeldda, mingit kaja, vähemalt pinnavirvendustki tekitada. Aga ei. Vastu ei tule mitte midagi. Nagu oleks hüüdnud lõputusse sumbunud pimedusse, kus sa ei tea, kas või kuhu su sõnad ja mõtted välja jõudsid. Või kas üldse jõudsid.
Ei, too teine on elus ja terve ja toimetab ringi nagu varemgi, ta annab isegi märku, et sai saadetise kätte. Jah? Aga sealt edasi ei tule mitte midagi. On vaid ehmatav lõputu tühjus. Absoluutne kurdistav vaikus. Kõik asjatud katsed pidada dialoogi vaibuvad hädisteks nukrateks monoloogideks iseendaga. Nagu oleks mingi summutav kardin järsku päevapealt ette tõmmatud, kust ükski heli ega valguskiir läbi ei tungi. Ja see vaikus on röövinud une, rahu, rõõmu, lootuse.
Ükskõik kuidas sellest üle ei püüaks olla, kõike seda vaevutärganut maha salata ja unustada, nutta, tablette süüa, end kõigi võimalike ja võimatute vahenditega eemale hoida, püüdes edasi elada täpselt nii kuis varem. Kinnitada enesele ja teistele, et kõik on hästi.... Ehh, keda ma petan... See lihtsalt ei õnnestu!
Nädalad ja praeguseks juba kuudki mööduvad, aga valu ja ängistus ei vähene, teadmatus ei lakka piinamast, kuigi sai lubatud, et seekord ei tundle, ei mõtle üle, ei tee draamat. Pöördun ja lahkun tagasi vaatamata.
Valu ja heitumus said siiski taas võitu. Olen rohkem katki, kui seda eales oleksin söandanud tunnistada.
Ja vaikus kestab...

reede, 4. juuni 2021

Hüvasti, Billy...

Et Sina lendasid nüüd teispoole tähti, on nii kummaline, käsitamatu ja uskumatu, et ei teagi, kuidas ja millest seda viimast lugu Sinust alustada...
Muidugi Sa läksid liiga vara, aga tundub, et see müstiline 50. eluaasta künnis saab paljudele teatrirahva hulgast saatuslikuks. Nii Sinulegi, armas Billy. Eks ma aiman ka tagamaid, miks läks just nii- mäletan, veel siiski liiga hästi aegade tagant su boheemlaslikku elustiili, mis miskitpidi ei olnud ei ennastsäästev ega rahulik.
Jah, Sa elasid kiirelt ja kirglikult, säästmata ses keerises kedagi. Küllap kannatasid ise selle keskel enim, sealt välja tuua aga polnud Sind ilmselt ei võimalik ega ka vajalik. Sa elasid just nii, kasutasid oma väheldase aja ära nii hoogsalt, nii pilgeni kui said, oskasid ja suutsid. Kui teade Sinu minekust veidi vähem kui nädalapäevad tagasi minuni jõudis, olin tükk aega sõnatu - me ei olnud ju enam ammu lähedased. Ei teadnud mina suurt Sinu elust ega Sina minu omast. Ehkki side, too ainus ja päästmatu, meie vahel muidugi oli, on ja jääb.
Kes teab, palju me üldse viimastel aastatel teineteise peale mõtlesime. Mina pean käsi südamel tunnistama- mitte eriti palju. Ma ei jaksanud, suutnud ega tahtnud enam mõelda neil keerulistel teemadel, olin kõigele Sinuga seonduvale ette riputanud tugeva tabaluku. Meie vahel oli lihtsalt liiga palju. Kõike. Meeletut kirge ja armastust, pettumust ja vihkamist, mõistmatust ja visalt tärkavat uut lootust, mis sai poolelusana taas kahtluste alla maetud. Meie koos oldud ajad on ühed ilusamad ja tulisemad mu elus, meie draamad aga valusaimad ja raskemaid kui miski muu on olnud enne või pärast neid. Enne ja pärast meid.
Ma sulgesin ennast isegi Su häälele, mis oli kuulus ja eriline vist küll kõikjal, kes või kus seda kusagil kuulnud. Minu jaoks üks, ainus ja kordumatu, mis lummas mind esimesel hetkel kui Sind kuulsin ja nägin. Millega öeldud lembesõnu oli mul uskumatult hea kuulda. Ja millega välja paisatud ilutusi oli kuulda valusaim kõigest. Jah, eks see, kelle kord lähedale lased, saab ka kõige valusamalt haavata.Sina tegid seda vist minuga kogu aja. Torkasid ja seejärel kahetsesid, paitasid. Ikka kordamööda. Kuni meie aegade lõpuni.
Nüüd, võib öelda, on sellega igavesest ajast igavesti kõik. Ja kui me veel üldse kunagi kohtume, siis alles mõnes teises elus... Ja seegi on imelik, et ma kuidagi tean, et just nii see ilmselt lähebki - me kohtume mõnes muus reaalsuses veel, sest mitte kõik meie vahel ei leidnud siin maailmas lahendust...

Minu haavad on nüüd kõvasti kokku seotud, nii et isegi Sinu meenutamine ei tee enam nii väga valu, kuigi pisaraid, nagu ka kirjaridu, on Sinuga seoses olnud niigi palju, aga ega need viimasedki seepärast tulemata jää....Kuigi- lugedes oma meenutusi Sinust, Sinu kirju, mis mul veel alles on- Sa nagu oleksid mingil moel ikka veel siin. Ühel moel jääd Sa minuga ju nagunii. Aga ilmselt pole see, et nüüd teisel pool oled, ka veel päriselt kohale jõudnud. Kes teab, kas ja millal see üldse lõplikult jõuab...
Käisid hljuti ka unes minu juures. Hüvasti jätmas. Vaid põgus, kuid siiski kestev ja lubav kallistus ning Su vihjamisi poetatud sõnad, et Sulle meeldib mu kulmudevaheline kortsuke... Jah, ka mina, küll terve kümnendi Sinust noorem, vananen, ehkki selle kortukese tekkele oled muude hulgas kindlasti isegi kaasa aidanud....

Sa olid mõneti minu peidus pool, keegi, kes mind ühtviisi meeletult paelus ja tõmbas, kuid samavõrra ka hämmeldas ja tõukas. Sinu tohutu emotsionaalsus ja kirg kõiges, mida iial ette võtsid, Sinu tunneteskaala, mis mõne hetke jooksul võis kõikuda ühest äärmusest teise. Alaline suhete virrvarr ja puntrassejooksmised. Tohutu elutempo, ehtnipernaadilik ilusate sõnade voog ning sealsamas- vastutustundetu edasiminek, nagu poleks midagi juhtunud... Seda oli raske mõista ja kõrvalt vaadata, veelgi keerulisem oli sellega sammu pidada. Tundub, et alles nüüd hakkan mõistma, et niimoodi Sa just elasidki, niimoodi põlesidki- tohutu energia ja leegiga, lõõmates ja kõrvetades, ahnelt ja valimatult ennast igale poole jagades, kuni viimaks paratamatult ise omaenese tule roaks langesid. See kõik, mida iganes Sa endast välja paiskasid, oligi Sinu tegelik olemus. Sa elasid kõiki oma draamasid ise sügavalt läbi, küllap see oligi Sinu, traagilise poeedi, kannataja ja nipernaadi karma ja eluliin.
Ajuti ma peaaegu ei julge Sind lõpuni meenutada. Pelgan, et mu hästi kinnikasvatatud haavad võivad ometi hakata uuesti veritsema. Kardan, et Sinu lõplik kaotus on mulle siiski suurem löök kui seda enesele tunnistada söandan.

Ma ei taha tagantjärgi midagi ette heita, ometi kahetsen praegu oma järske ütlemisi ja kriitikat meie viimastel suhtluskordadel. Kahetsen, et põletasin kord viha- ja ängistusehoos meie esimesed kirjad. Need kõige- kõigemad- ilusamad, ausamad, õrnemad, mil olime veel jäägitult vaid teineteise jaoks. Sinu kergelt ühele poole kaldus käekirjas, musta tindiga hoogsalt kirjutatud, on need mul siiski silme ees ja nii mõnedki read neist kajavad mu peas siiani selgelt...
Sinuga käis kaasas Sinu lõhn ja maitse- piibutubaka oma, mida tundes siiani vahel sügaval sisimas miski valusalt tuikab,- ning muusika. Kõik see, millest ka minu osa saama panid- bluus ja klassikaline muusika, Olav Ehala, vendade Urbide ja juhan Viidingu laulud käsikäes King Singersi ja muidugi- MEIE unustamatu Tri Yanniga.
Jäägu need laulud, mis selle järelhüüde alguses ja lõpus on, Sind saatma ja meenutama. Autoportree sõnad on vist küll üks-ühele Sinust ja Sinu olemusest maha kirjutatud ning Tri Yann- see oli ja on meie eriline muusika, ainult omavahel jagamiseks, koos kuulamiseks ja nautimiseks, ülendavail ja kurbadel hetkedel.
Mis jääbki veel öelda? Ma tänan Sind kõige ilusa eest, mis meie vahel oli, ma tänan kingituse eest, mille Sa kord jäädavalt mu ellu tõid ja kohtumiseni, kallis Billy, kord teispool tähti...

laupäev, 22. mai 2021

Eluvaatest. Tumemeelselt

Küll on ikka hea sattuda raamatute ja autoriteni, kellest tõesti tunned, et mõtled ja tunned nendega samamoodi või vähemalt sarnaselt. Nagu oli eelmisel aastal Õnnepalu "Paradiisiga", aga vaat et veelgi rohkem on sel aastal Kaplinski kirjadega "Isale". Loen ja nõustun aina ja kirjutan tsitaate välja undes vahel, et tegelikult tahaks ümber kirjutada pool raamatut. Vähemalt...
Lugedes ja kaasa mõeldes aga avardun ja mõistan aina paremini ka iseennast- miks mul on aina raskem püsida tsivilisatsioonis. Miks see igapäevane tohuvabohu mind nii tohutult väsitab ja masendab, aga miks ma ei leia ikkagi sest kõigest veel pääseteed. Miks olen end alati tundnud ääretult kaugel kristlikust maailmavaatest ja miks end seesinateses mammonakeskses eluvaates aina enam paariana näen. Olen vist ka samasse ohustatud, väljasurevasse liiki kuuluja, kel on vahel häbi olla inimene ja kuuluda samasse liiki ahnete hävitajate ja mõistmatute tarbimishulludega, kuid kes püüab ometigi mõneti sunniviisiliselt kuidagi vastu pidada ses kasumiahnes ja mõtlematus, elu- ja loodusvaenulikus maailmas. Kes valutab enam südant looduse kui inimese kestmajäämise pärast. Ehhki- kui kaob loodus, kaob nagunii peagi ka inimene. Selle vahega, et kui esimese kadumise pärast oleks sügavalt kahju, siis teise pärast vast sugugi mitte nii palju.
Nooremana ostsin endale ja lugesin läbi Kaplinski "Kirjutatud. Valitud luuletuste" kogumiku ja see meeldis mulle väga. Just selle avameelse ja liigutava loodusläheduse ning -tunnetuse pärast. Kirjad isale on tal aga tumemeelsemad, eks muidugi ka vanemas eas kirjutatud ja tema riigis ning inimestes pettumine lööb tahes-tahtmata välja. Seda ei saa ka kuidagi pahaks panna, sest minu endaga näib juhtuvat just seesama. Mitte päris nii nagu B aasta eest dogmaatiliselt sajatas, et 40- aastates hakkab naine muutuma luuavarreks, et tema vaimsus, loomingulisus ja ehedus kaovad. Mõnes mõttes see juhtub ju kõigiga- , mitte ainult naistega ja mitte ianult siis kui esimene number vanuse ees muutub- me kõik vananeme, taipame ehk rohkem, aga ka võrdleme, pettume ja kurvastame rohkem. Väsime kergemini. Loobume rohkemast, aga ka veendume iseenda väärtustes rohkem, selgemini. Ja ütlemeneid rohkem välja. Otse ja keerutamata. Oleks isegi ehk pisut imelik, kui nähes kogu seda kaost ja hoolimatust keegi aina rohkem kirgastuks. See oleks siis ju üsna väärdunud arusaam heast elust, surmakultus, kus kunstlik, eluta asi asendab ehedat ja loomulikku. Nagu see meie maailmas kipub sageli olema- ikka auto ja arvuti ja muruniiduk on tähtsamad kui loom või lill või mesilane.

Käisin aprilli algupoolel, kui haigusvanglast pääsin, nagu mingi ülestõmmatud energia toel ja puhastasin pool päeva Linnu tee algust, või siis lõppu, ega ma kuigi täpselt tea, kummast otsast see tee algab või lõpeb. Igatahes tegin algust sellelt poolt, kus tee kulgeb sadakond meetrit Randsalu ojaga paralleelselt ja koristasin puhtaks teeääred kuni esimese suurema käänakuni, mille tagant algab juba kellegi lage terasaed, kidurad poolkuivanud elupuud teepoolset serva palistamas. Arvasin omas naiivsuses, et koristan ära mitme aasta prahi ning nüüd püsb see kant ehedam ja puutumatum vast ikka uue kevadeni välja. Ja ai kui rängalt ma ekisin. Sest uued maskilärakad, suitsukonid ja alkotaara hakkas ilmuma teeservadesse tagasi juba paari nädalaga. Ehk et see minu poolepäevane töö, kolm ja pool suurt kotti prügi, mille selle mõnesaja meetrise ala pealt korjasin, ei olegi suuremat väärt. Keegi ei märganud, hoolinud, kõigil on suva ja visatakse järjepidevalt, ajusid liigutamata, kuhu juhtub ja mida juhtub.
Leidsin tol päikselisel aprillipühapäeval ühelt poolt teed tohutul hulgal sama sordi jäätisepabereid ja arvasin esiti, et mõni metsloom on kusagilt lahti kiskunud prügikoti, kus olid näiteks klassiekskursiooni vms jäätmed. Nüüd ma enam ausalt ei tea, ehk on lihtsalt sama(d) inimene( -sed) käinud sama teed mööda kirjeldamtu arv kordi ja iga kord ostnud sama jäätist, mille pabereid järjepanu loodusesse pildusid? Nii ajuvaba kui see ka tundub, ma ei pea enam miskit siin elus võimatuks. Eriti mitte inimeste rumaluse osas.

pühapäev, 9. mai 2021

Männikasvude aegu

Noorte männikasvude magus ja uimastav hõng täidab mu tagatoa, nii et kõnnin juba päevi ringi nagu mõnes muinasjutus. Täpselt ei saa aru, kas see kõik juhtub päriselt, kas ja kus lõpeb uni või kujutan ma pooli asju ainult ette.
Alles eile seisin ma, pea kuklas ja jalad vaevu maad puutumas, kesk esimesi tärkavaid rohupuhmaid tagumises tihedas kadastikus, ümberringi vaid suured päikesesoojad kivid ja linnud, aina linnud. Talvikese flöötiv tervitus, sõtkas pea kohal vihistamas, laulurästas käharal männil rõkkamas, lehelind tausta tsolksutamas.
Ja ega linnud pole ainult siin, päikesesoojal saarel. Neid on ka mu hoov täis. Tötsakad ja majesteetlikud kaelustuvid habrastel elupuuokstel tasakaaluharjutusi sooritamas, end kudrutades teineteise poole küünitamas, et siis järgmisel hetkel valju tiivaplaginaga eemale lennata. Või linavästrike lühike, kiire ja efektne pulmatants, mis koosneb valdavalt kiiretest peanoogutustest ning tiivad lösakil teineteise ümber tiirlemisest, ning mida mul on põgus au jälgida otse hommikulauas. Jah, õhus on kevadet ja armastust!

Õigupoolest tulin siia kadastikku õela hambulise põhjatuule eest varju ja tõesti- siin ei puhu sugugi, keera end ainult taevakera poole ja juba hakkabi palg õhetama.
Esimese tihedama põõsa varjus lebab hane hall udusulg, justkui ootamas lapse usaldavat kätt, mis ta nopiks ja inglisõnumiks pärjaks. Kadastiku serva palistab aga tuhkjaks kuivanud mullune ületuhnitud mullaviirg. Juba aga on end sinna kirju vaibana sisse seadnud metskannikesed, tillukesed pead erksalt püsti ja õiesilmad avaruste poole pilkumas.
Nii ma seal sammun üle tuulise põllu, kott lõhnavatest pungadest pungitamas, ning vajun vaevu üle toa läve saades nagu mingisse keskpäevaleitsaku palavikulisse poolunne- jope alles seljas ja männipuru juustes. Ärgates on mu vaigused käed tihedalt üksteise külge kleepunud nagu vaikses lõhnavas palves ja kui need viimaks tasase naksatusega lahti rebin, on vaik moodustanud ühtlase pruuni mustri üle mõlema peopesa ning sõrmede.
Säärases metsavines tulengi tagasi üle vee, mis on sel laupäeva pealelõunal nii hele- hele, et ei saa peaaegu aru, kus lõpeb taevas ja algab meri ning ilmgi on korraga keset merd nii tuuletu, et laeva vahutav kiiluvesi jätab pinnale vaid kerge hetkelise võbeluse. Usaldan minna reelingu äärde piiluma-kõõluma, lootes kuulda esimesi pääsukesi või vähemalt tuttavlikke kajaka krääksatusi, aga ei- salakaval põhjatuul on otsekohe mul hõlmas sakutamas, puhudes võidukalt külmi iilinguid mulle näkku ja krae vahele.
Taandun tagasi salongi ega välju sealt enne tuttavlikku põntsatust vastu sadamakaid.
Siis veel natuke päikest täis sahisevat mullusuvist roostikku, lootusetus lootuses avastada kusagilt juba õitsvaid nurmenukke. Aga ei, selleaastane kevad laseb end ikka veel oodata ja nurmenukkude pungad on mai alguspäevadel alles tõrksalt kinni. Ometi on loodusvaimud minuga, aina enam ja enam ka siinpool vett. Minu vanadel ja armsatel lodumaastikel.
Nii satun ma üle kraavi kalpsates täiesti lummutislikele kopraradadele, millest mul siinkandis varem aimugi polnud. Nii et algul peaaegu ei söanda seda uskudagi, mis mu silme ees avaneb- siksakitav ja kohati mitmekshargnev rada kraavipervel, mis viib aina sügavamale roostikku ning lõpeb viimaks nii eriskummalise vaatepildiga, mis võiks olla olla omamoodi hirmutavgi, kui poleks olnud nii lummav kui ta on- igas kaares lõputu kahisev helekollane roostik, nii et ringi vaadates võib sellest ühtlasest virvendamist lausa pea ringi käima hakata. Ees tilluke abajas, väike lõksu jäänud lombike soolaka mere järele hõngavat sogast vett ja selles ulpimas vana roheline laste plastikvann, täis adrut, muda ja rootükikesi. Nii ilmvõimatult imelik tükike inimtekkelist prahti kest suurt loodust, mis juba seda pöördumatult enese omaks teeb, et vahin seda tükk aega tummakslöödult, imelik nööriv ärevus hinges nagu oleksin tabaud midagi keelatut või salajast. Viimaks pöördun ehmumiseseguse imestusega tagaisteele ja tunnistan veelkord- tõepoolest- terve urgude süsteem on siia rajatud, ja iga natukese aja tagant ikka need selged tunnismärgid- pliiatsikujuliseks näritud otstega kase-, paju- ja lepatüüakad vastu turritamas, oksakuhilad aeglases voolus edasi kandumas.
Ja sellele kõigele pärjaks tuleb jätkuvalt minu juurde muusikat, mis on nii lihtne, puhas ja puudutav, et selle ilu ei oska isegi kuidagi kirjeldada, vaid lihtalt kuulaks ja kuulaks, süda värisemas ja hing tunnetest tulvil. Neist kahest, nii noorest ja võluvast, olen viimasel ajal olnud lummatud, Ning kuigi kõlalt kumbki täiesti isemoodi, pärit erinevast kohast ning vist isegi põlvkonnast, on nad ometigi kuidagi omavahel sobivad, põimuvad, hästi kokkuhelisevad. Kandmas endas ühtsama sõnumit, maailmatunnetust ja-olekut, mis läheb korda ka minule, kuulajale, imetlejale, kaasanoogutajale. Oh, et nendetaolisi lauljaid- lausujaid ikka jätkuks, siis ehk polekski kogu seesinatine maailm veel lõplikult hukule määratud!

neljapäev, 5. november 2020

Lagendik

Tunnen end siin nagu oleksin jõudnud ära ja koju ühekorraga.
Hea ja rahulik on olla. Olgugi, et mingis mõttes ma pole siin päriselt ära, eemal ega eraldatud. Mitte kunagi nii päriselt kui näiteks saarel. Aga võibolla ongi mulle, mu hingele, mu sisimale loomusele ka seda vaja, et ollagi ainult pooleldi ära. Sest kusagilt taamalt kostab ikka lõppematu autode vuhin ja lärm Tallinna maantee poolt ja Uuemõisa poolt kostavad inimeste hääled läbisegi koduloomade omadega. Päeval valjemini ja tihedamini, õhtu- ja ööpoole vähenedes ja päris hilisel ajal pisitasa vaikides. Aga autod, need ei peatu päris vaikuseni vist isegi päris sügavas öös.
Käisin siin lagendikul korra suvel ka telgiga. Ja magasin kogu öö peaaegu et ärkamata. Sügavalt ja rahulikult. Mis on minu puhul päris ebatavaline, sest tavaliselt kusagil uues kohas olles, ja eriti veel telgiga, mis on õieti ju üks päris ebakindel paik ööbimiseks, ma tavaliselt und ei saa. Vähkren ja rähklen, pea segaseid mõtteid täis, vahelduva eduga poolunne vajudes varase hommikuni välja. Siis viimaks vajun oma lemmikusse, magusasse hommikuunne, mis soodsates oludes võiks kesta nii keskpäevani välja, aga suvel läheb enamasti juba mõne tunni pärast telgis nii palavaks, et seal ei kannata enam olla.
Tol pisut sombusel juuni nädalavahetusel, kui siin loodusvaatlusi tegin, olin ööle mõeldes targu kaasa varunud kõrvaklapidki, et oleks kergem unetuse aega mööda saata, aga neid ei läinudki vaja. Nii kui magamiskoti luku kinni tõmbasin, nii ma kohe ka magasin.

Sest õeti on see ju lagendik lagendiku taga. See koht on mulle oma ja tuttav olnud kogu lapseea. Selle vahega, et varem tundsin pigemini toda esimest lagendikku, mida lapsepõlvest mäletan ikka kui kevadistest nurmenukkudest hõngavat, kullerkuppudest kullendavat ja suurte mitmeharuliste kaskedega ümbritsetud lemmikpaika soise metsa vahel, mis on nüüdseks pooleldi kinni kasvama hakanud.
Praegu aga meeldib mulle too tagumine lagendik, millest mul varem aimugi polnud, isegi rohkem. Siin on mingit kosmilist rahu ja ürgsust. Suvel sain kohe saabudes kohaliku soku sõimu osaliseks, ilmselgelt olin tunginud tema maadele. Ta käis ja hurjutas ümber lagendiku kogu õhtu, siis magas vahepeal mõne tunni pisut eemal ( leidsin hommikul viimast ringkäigu tehes ta aseme tagumiste kaskede vahelt üleski) ja varahommikul hakkas uuesti peale. Tema möiratused ja haukumine kostis ikka kord ühelt, siis jälle teiselt poolt lagnedikku ümbritsevat roostikku ja madalat lehtpuumetsa. Ära minnes ta isegi vist jälitas mind mööda roostikku, et olla veendunud, et ma nüüd tõpepoolest ikka lähen, sest aeg- ajalt kuulsin sealtpoolt tasast ragstamist ning ühel hooletuse hetkel ta isegi vilksas korra nähtavale. Ehmatasime vist mõlemad ühevõrra, sest kuimina tardusin hetkeks, siis tema pistis kohe uisapäisa ja valjusti haugatades uuesti plehku, aga ütlesin talle mõttes järele, et ta niiväga ei ärrituks, ehk saame oma ühise lemmikpaiga jagamisega siin linnataguses metsatukas veel kenasti hakkama, sest tema lagendikule kavatsen ma ikka ja uuesti külla tulla.
Ja tulingi tegelikult veel mitmeid kordi nii suvel kui sügisel. Sel aastal oli ju nii erakorsdselt soe sügis, et puude lehed ei läinudki üldse punaseks, vahtrad jäid üsna ühtlaselt kollased ja haavad-tammed oli kuivpruunid kuni lehed suurte sahmakatena paari jahedama oktoobirlõpupäevaga langesid. Aga veel novembri alguseski õitsesid mu aias saialilled, kressid ja metsastrid. Ehk õitseksid päevalilledki, kui tormid neid maha murdnud ja teod õisikuid nahka pistnud poleks.

See tee, mida mööda nüüd sinna lagendikule pääseb nii linna kui Uuemõisa poolt, on ka võrdlemisi uus ja see vana, üle lodude ja karjamaade käinu, on sootuks unustuse hõlma vajunud. Hea tahtmise korral muidugi saaks ka ümberkaudu tulla, kummikutega poole põlveni sinakalt helkivas mudases soovees kahlata ja läbi aina tiheneva roostiku ragistada, aga ega seda tahtmist nii kergesti enam tule, kui saab ka lahedamalt ja kuiva jalaga. Või võib tulla ka hoopis mööda tihedat lepistikku, kus ainsaks orientiiriks vaid kitsuke mudane kraav, mis kulgeb läbi kogu selle metsa ning mille ääres kevaditi õitses kunagi ja vist õitseb nüüdki hulgi nii varsakapju kui metsikuid iiriseid, ja mis aitas mul suunda hoida tolgi imelikul korral, kui ei tea mis nooruse uljuse või seiklusjanu tõttu otsustasin metsa minna hoopis teisest servast, kui seda harilikult tegin, et vaadata, kas ka sealt, selle üksiku suure tamme taga algava tiheda lepisitiku vahelt pääseb viimaks välja tuttavale lemmiklagendikule. Pääses küll, aga oh mis aega ja vaeva see kõik võttis! Jalad olid läbimärjad, juuksed oksa- ja lehepuru täis, käed kriimulised ja sääskedest söödud, hinges segiläbi eksimise hirm ja uudsuse võlu ning viimaks muidugi ka päralejõudmise kergendus, aga kõigest muust enam hoopiski säärane tinane väsimus kontides, et ei mäletagi täpselt, kuidas ja kui kaua ma sealt hiljem koju tagasi vantsisin...

See paik, see kaskedega ehitud lepisitikutagune, mille vahelt kulges ka mu kunagine müstiline suusarada sel ainsamal talvel, mil üle kõige maailmas armastasin suusatamist ja leidsin omale pelgupaigaks mereäärse nõmme, tundub mulle aeg – ajalt siiani justkui unenägu, mida lapsena vaid ette kujutasin või millest toonastes lapselikes unelmates unistasin kui kohast, kuhu kunagi oma maja või onni ehitan ja sinna päriselt elama lähen. Aga nüüd seal käies saan aru, et kuigi aeg on seda paika tagasipöördumatult muutnud, on seal siiski veel leitavad üksikud tunnismärgid, et see siiski pole olnud minu unistuste vili ega romantiline väljamõeldis.
Paar suuremat kaske on lagendiku ühes servas veel täiesti olemas, ehkki toda kõrgendikku, mida nii selgesti seal ümber mäletan, pole enam. Nagu pole enam ka ühtki kullerkuppu. Nurmenukud veel on, ehkki nad on kolinud nüüd kaugemale kaskede alla ja sealt edasi tagumisele lagendikule. Nende kahe lagendiku vahelt avastasin oma suviste loodusvaatluste käigus muide ka kolm looduskaitsealust orhideeliiki: halli käpa, ööviiuli ja suure käopõlle.
Oma maja poolt läbi roostiku tulles oli aga alati esimene märk sellest, et kohe oled kohal, üks vana pikalivajunud (või pandud?) betoonpost, väga imelik ilmutis inimeste maailmast kesk looduse iseolemist!, mille peale ronida, et siis viimaks sooveest väsinuna mõni meeter kuiva jalaga kindlal pinnal edasi astuda. See post on endiselt samal kohal ( ja kes või kuhu seda olekski sealt pidanud vahepeal liigutama), loodus on ta nüüd muidugi hoopis rohkem omaks võtnud, oma rüppe peitnud, nii et sammal, kuivanud lehesodi ja igasugu väädid katavad seda peaaegu ühtlaselt, ent äratuntav on see post ometigi.
Samamoodi olen vahepeal kahelnud, kas see pisike roheline onnike, mida seal üksvahe mäletan olevat seisnud, oli seal lagendikul ikka päriselt ka olemas, aga ju vist ikka pidi olema. Sest just sellest imelikust tillukesest onnist keset kodumetsa, millest siiani ei tea, kes ja miks selle sinna tõi või ehitas ja mis mõne aja möödudes niisama salapärasel moel kadus kui tekkiski, said alguse mu sisimad ihalused minna ka ise ükskord päriselt niimoodi ära. Päris omaette, päris metsa sisse, päris oma onni. See imelik ihalus elab mõnes mõttes mu sees veel tänagi edasi, ehkki saan arukalt kaalutelles aru, et see on üks igati ebamõistlik soov ja isegi kui see soov täituks, ma ihuüksi kusagil metsa vahel kuigi kaua vastu ei peaks ega elada tahaks. Aga unistada ja lasta mõttel lennata on vahel tore või lohutav ka lihtsalt niisama unelemise ja fantaasialennu enda pärast.

laupäev, 19. september 2020

Aidi Vallik "Minu Haapsalu"


See oli tõeline "Minu" lugu, just niisugune, nagu mu meelest peaksid olema kõik kõnesolevas sarjas välja antud raamatud. Vähemalt need, mis puudutavad Eesti väikelinnu, saari ja muud põnevat, mis on ja peabki olema üdini oma. Sest just seda oli ja on Haapsalu Aidi Vallikule, just seda sooja "oma ja südamele armas kõigi oma vigadega" tunnet kumas nende lugude ja meenutuste tagant minu meelest sellest raamatukesest ehk kõige enam. Lood olid küll vahest ehk veidi pealiskaudsemad ja napimad kui oleksin lootnud, ent seda nõuab paraku juba toosama "Minu" sarja formaatki.
Jah, ma saan aru, et on suur ja oluline vahe, kas seda loeb nö juhuslik inimene, kes pole varem Haapsalust eriti palju kuulnud või teab seda linna vaid pealiskaudselt, või loeb seda põline haapsallane ja autoriga isiklikke kokkupuuteid omav indiviid nagu mina, aga usun, et autori siiras imetlus ja armastus selle linna vastu jõuab lehekülgedelt siiski iga lugejani.
Ma tean suuresti just sedasama või vähemalt Aidiga väga sarnast Haapsalut. Kui ehk välja arvata autori verinoored aastad, mil teda veel ei tundnud, tuli kogu kunagine melu ja olu mulle elavalt silme ette. Olen omal ajal enam või vähem kokku puutunud paljudega neist põnevatest persoonidest, kellest raamatus kõneldakse. Gunnar. Eda. Aivo. Mann ja Rommi. Haapsalu kunagised punkarid ja bändipoisid. Paljud teised, kellele ta raamatus vihjab, kuid nimesid ei nimeta.
Minu jaoks on Aidi oma pehme loomu, koduse-emaliku hoolitsuse, suurepärase söögitegemisoskuse ning hubaste kodudega, kuhu alati palju iniemesi mõnusasti suhtlema kogunes, alati meenutanud pisut Muumimammat ja nii ei pane põrmugi imestama ka see, et üks peatükk tema raamatus kannabki näiteks pealkirja "Trollitalv".
Tundsin ära Aidi kui suurepärase, noortesõbraliku ja loomingulise emakeele õpetaja gümnaasiumipäevilt ( neid Aidi sepistatud geniaalseid etteütluste lauseid roosadest unistustest või noormehest, kellele plekkpott oli pähe kinni jäänud ning mitmeid teisi, kasutan siiani vahel oma tundideski!). Just tänu Aidile olen olnud kaasautor Auf Wiedermanni lehekülgedel ( ja kui hästi otsida, siis leiab ühe või paar vana koolilehe numbrit mu tagakambrist veel praegugi tohutute paberivirnade alt ehk üles). Saanud osa nii Centu, Rootsituru kui Gulliveri roki- ja muudest pidudest ning istumistest. Käinud Aidil külas nii tema avaras, pisut esoteerilises ja külalislahkes "Sukapüksi" tänava korteris kui hilisemas õdusas-hubases Koidula tänava pesas. Valmistanud ette restorani pidulauda ning visanud kirikuesisel õnnelilli Oti ja Aidi pulmas.Tundnud ( küll ainult natuke ja ühe, selle kõige sõbralikuma kandi pealt) nii kass Intsu kui koer Hermanni.
Olen kuulnud esimestest vastukajadest "Minu Haapsalut" lugenute hulgas, et seal on liiga palju autori omaenda nostalgiat, nii et linn ise jääb tahaplaanile. Ühest küljest on mul seda raske hinnata, sest see lugu neelas mu hetkega nimelt oma üüratu nostalgilaksuga, aga kui püüdsin end aeg-ajalt pisut isiklikest vastukajadest distantseerida ja lugeda seda lihtsalt kui lugu Haapsalust, siis leidsin päris palju ka seda. Kõik see, mis teeb Haapsalust Haapsalu, oli esindatud ja olemas: vanalinna puitmajad enne ja nüüd, loss, toomkirik ja selle ümber laiuv krahviaed, Kultuurimaja, raamatukogu(d), koolid, Paralepa, Vasikaholm, väike Viik, promenaad, See-teater, Lääne Elu toimetus, Sadama 5, Centrali Õllekelder, Gulliveri klubi, Rootsiturg, Teele pagariäri, Karja pood. Augustibluus. Ameerika autod. Vanamuusikafestival. Üheksakümnndate tipphetked Firenight ja Grillfest. Vanemast ajajärgust Vietnami õllekas, tänavakaevud ja vana polikliinik. Meri ja muinasjutud olid ka.
Kui kohalik saaks nuriseda, siis ehk selle üle, et kogu see kompott kaldub geograafilises mõttes valdavalt linna ühte nurka kokku, aga teistpidi võiks ju retooriliselt küsida- kas ja mida seal Tamme getos, kaubamaja "lihaletis" või taga Uuemõisas siis on, et sealt oleks midagi olulist ka raamatusse raiuda? Ehk jälle- nii on ja jääb ju veel alles teisigi paiku, olusid ja inimesi, keda loodetavasti uutes väljaannetes ja järgedeski tutvustada!
Aitäh, kniks ja kummardus, Aidi, selle suurepärase lugemise ja eriti nostalgiapuhangu tekitamise eest selle raamatukesega! Usun,et sai hea nii sinul kui paljudel-paljudel teistel!

reede, 21. august 2020

Sireli vanaema

Mu kallis vanaema!

Hüüdsin Sind alati just nii- Sireli vanaema. Ja eks teisedki. Ehkki sirelitega polnud Sul suurt muud pistmist kui vaid see, et elasid sellise nimega tänaval. Siiski tuled Sa mälupiltides alati esile miskipärast just suure hõngava sirelpõõsa taustal. Ma isegi ei tea, kas see on valge või lilla, aga Sinu lopsakat tagaaeda, kus Sul muide tõesti vist ainsatki sirelit ei kasvanud, meenutab see mälupilt igati.

Jõudsin seekord Su juurde taas mitu päeva hiljem, nagu ikka- argitoimetuste man ei saanud varem tulema. Tõin seekord sulle roosi. Kollase kobarroosi. Sinu 99. sünniaastapäevaks.
Üheksa on ikka olnud mu lemmiknumber ja kui nüüd Sinu manu jõudsin ja arvutama hakkasin, taipaisngi korraga- et sel aastal oleksid Sa saanud just sellise maagilise arvu vanuseks.
Ehkki meie juurest läksid Sa teisele poole juba 30 aasta eest. See kibekülm ja valusvaevane jaanuarilõpp on mul siiani selgelt meeles, aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Jäin mõtlema hoopis selle üle, kes Sa õigupoolest olid, mu armas kommilõhnane vanaema?
Alati toimekas, argine ja toidu ümber askeldav, meenud Sa ometi eeskätt oma pehmusega, nii väliselt, kuid paljus ka sisemise, olemise pehmusega. Ikka naeratav, alati lahke, hell ja kodune- käes kudumisvardad, kastekann või kulp.
Enamasti liikusid ringi jalgrattaga, praegusajal ehk veidi vanamoodsana tunduva musta naisterattaga, mis omal ajal oli kindlasti klass omaette. Tumedate raamidega prillid ninal, heledad poolpikad juuksed lõksudega näo eest eemale seatud, ja lilleline sitskleit seljas. Seal Sa eemal Võllamäe veerul seisad, käsi päikese kaitseks kissis silmadele varjuks tõstetud, kleidisaba kerges tuules lehvimas, ja naeratad, ühteaegu avalalt ja pisut kohmetunult.

Ja nii nagu Sind, pole enam õieti olemas ka seda maja Sireli tänaval, mis Sind nii pilgeni täis oli. Maja iseenesest, seejuures väliselt suhteliselt muutumatu, on muidugi samas paigas edasi, lihtsalt minul pole sinna enam miskit asja, sest üsna pea peale Su surma müüdi maja maha. Sestap pean seal nüüd vaid unes käima. Ja käingi, sest üks osa hingest on sinna maha jäänud.
Sinu soojad jalajäljed on veel elumajast saunani viiva betoonplaatidest tee peal ju viimseni alles! Ja keerdtrepil ülemisele korrusele. Nagiseval parkettpõrandal tagatoas. Vanal heledast lakitud puidust peeglikapil liiguvad pärastlõunavarjud just niisamuti nagu Sinu ajal. Valge tahveldisega köögiuks kriuksub pisut. Ja süsimustalt läikiv kandiline raudahi õhkab toanurgas sooja pliidimüüriga võidu. On see vana, ühest servast pisut lohkuvajunud lahtikäiv voodi veel kusagil alles, triibuline sametine kate päevaks peale tõmmatud ja Sinu tikitud kassidega padjad ehteks kõige peale kuhjatud? Just nagu Sinu ajal oli, kallis vanaema...
Tüüakas pirnipuu köögi akna all ja päevaleitsaku eest maja varjus hõngavad lopsakate tumepunaste pojengide read. Tagaaia üle-elusuurune jasmiin, mille varjus peitus suur raudpada kastmisveega. Sealt ulatus välja voolik, millega Sa ühel heledal suvepäeval, mis võis olla mu varase lapsepõlve üks õnnelikumaid, kaltsuvaipu pesid, nii et veest rasked vaibad lärtsatasid üksteise järel päikeskuumadele teeplaatidele kuivama ja mina aina hüppasin nende otsas, nii et vett ja vahtu lendas igas suunas. See muru ja betooniga segunenud suvise kastmisvee lõhn seostub mulle ikka ja ainult Sinuga, armas vanaema!
Kriuksuv rohelise varrega kaevukook, suur arooniapõõsas teeservas ja valgeks võõbatud tüvedega õunapuud, mis ühes kauges meenutuses tühjal aiamaal karges talveöös seistes kuidagi külmetavatena mõjuvad. Raske raudplaadiga kinnikäiv kompostikast päris taga lõpus.
Selle vana saun-kuuri igiomast hõngu ei ajaks ma eales segi millegi muuga. Täpselt samuti on mul igal hetkel ninas Sinu nõudekapi, sahvri, pisikeses puitlaekas postkaartde kogu ja riidekapi magusvalulised, mälestustest tulvil lõhnad. Sinu lõhnad, ma kallis memmeke! Triibulises paberis pehmed iiriskommid. Krõbedad tanguvorstid- just needsamad, mis seal tuntud jõululaulus pannil särisevad, hapukurgid ja mulgi kapsad, mida keegi pole iial osanud Sinust paremini teha!

Sinu loomulik blond juus ( mida ükski omaaegne juuksur kunagi lokkida ei julgenud!) kandub nüüd meie pere naisliini pidi uhkelt edasi- lastelt lastelastele ja nüüdseks juba ka nende lastele... Näeksid Sa vaid, saaksid tugevate geenide üle uhkust tunda. Ja küllap Sa näedki, sealt kusagilt ülevalt. Sinu kaitsvat kätt ja mahedat pilku olen läbi elu endal tunnetanud.

Pistan roosipoti mulda, silun platsi üle- juba paari kuuga on siia siginenud omajagu käbisid, oksaraage, umbrohuheietki. Teen puhtaks hauakivi ja laterna. Küünla unustasin seekord hoopis, aga ehk augustivalguses polegi sellest veel suuremat lugu. Kükitan roosi juurde maha, kuidagi tunnen, et see vist meeldib Sulle, sest hauakivi tundub korraga soe. Kastan põõsa üle. Kaasavõetud veega. Ja hiljukesi ka silmaveega. Imelik on mõelda- nii palju aega on möödas, aga see valu nagu ei kuhtu ega vähene ikka veel. Olgugi, et käin siin Sinu juures, vanade väärikate mändide all ikka mitut puhku. Siin on kuidagi hea ja rahulik, justkui Sinu hingust on siin tunda.
Vara, jah, minu jaoks kaugelt liiga vara läksid Sa. Meie jutud jäid rääkimata, käimised käimata ja olemised olemata. Igatsus Sinu järele on aga jäänud, ajaga ehk omal moel kasvanudki, ja oma juured sügavale mu südamesse ajanud.
Ilusat sünnipäevakuud Sulle ja kohtume varsti jälle, mu armas kallis Sireli vanaema...