reede, 13. juuli 2018

Tervislik mina, osa 1


Kõige lihtsam on alustada tervislikuma eluviisiga juulis või augustis, sest just siis annab elu selleks nagu kandikul ette mitmeid eeliseid. Esmalt on enamikul meist just nende kuude sees mingi osa õnnistatud puhkeajast, mil stressi ja kohustusi kõige vähem kogu aastaringis. Teiseks algab ju siis ka looduses tervistavate andide valmimine- marjad seened, aedviljad... Ja kolmandaks- kuna ilm on valdavalt soe ja kena ning vaba aega on volilt käes, liigume ka rohkem värskes õhus ning kasutame tavalisest sagedamini selleks oma jalgu ja/ või jalgratast. Nii et mina tegin oma alguse igati heal ajal.
Nüüdseks on sellest suurest ja ilusast algusest kohe- kohe möödunud kaks nädalat ning aeg teha esimesi kokkuvõtteid, kas ja kuhu ma siis edenenud olen.
Esmalt trenn. Mõte ja eesmärk oli teha trenni kolm korda nädalas ja vaheldada omavahel kolme stiili, milleks olen suuteline- tants, jalgratas ja jooga- jõutrenn. Tulemustega ma hetkel sugugi rahul ei ole - jõutrenni olen teinud vaid korra, jalgrattal sõitnud küll veidi rohkem (paar korda kesklinna ja tagasi), kuid otseseks ja eesmärgistatud trenniks võib neist lugeda vaid ühe 15 km tiiru ümber kodulinna. Tantsinud olen selle aja jooksul aga 3x tund aega ehk siis - midagi on tehtud, aga vähem kui lootsin. Olen olnud laisk, lodev, motivatsiooni on jäänud puudu ja tegelikult on ka muid toiminguid olnud, mis on aja ära võtnud, aga sellest ehk juba järgmises postituses.
Teine oluline osa tervislikkuse poole liikumisest on aga toitumine. Esiti pole hakanud suurelt plaanima, kogu menüüd ümber tegema ega midagi kusagilt välja tõstma, vaid võtnud eesmärgiks saada tervislikuks päeva olulisem toidukord- minu puhul siis enamasti lõuna- ja/ või õhtusöök. Ka see on olnud liikumine üle kivide ja kändude, aga midagi olen siiski ära teinud, kusjuures kuidagi ei saa mainaimata jätta, et väga suur toetaja ja kaasatulija roll on siin ka minu kallil teismelisel, kes on aidanud nii retsepte kokku panna, toorainet varuda, kokata ning neid toite ka ühes minuga söönud! N on selles osas meil täitsa mängust väljas, sest tema on vankumatut vorsti ja konservi usku ja ses osas teda ümber kasvatada pole meie võimuses ning väike piiga on ka imelike idude suhtes esiti veel natuke valiv, aga üht- teist on siiski proovinud. Natuke retseptidest ka, mida teinud oleme.
1) Kana- kartuli salat. Koostisosad: pruunistatud kanafilee, keedetud ja kergelt üle praetud kartul, kirsstomat, kurk, roheline lehtsalat. Kogu kupatus panna ilusasti serveerituna ( oi kui hästi mu suur tütar seda oskab!) taldrikule ja valada üle mee- sinepi kastmega ( sinep, mesi, sidruni/laimimahl).
2) Kikerherne pada. Koostis: 2 purki kikerherne konservi, värske tomat, kollane paprika, sibul, tšillikaun. Sibul ja tšilli tuleb kergelt pannil kuumutada, samal ajal panna podisema kikerherned, neile lisada pannikraam ja ka ülejäänud värske. Tulemus- roog oli täitsa hea, kuigi tšilli, paprika ja eriti sibul selle koostises tegid mind esiti päris skeptiliseks. Tomat ja kollane paprika aga mahendasid maitset piisavalt ning sõin ja kiitsin.
3) Tomati püreesupp. No minu absoluutne lemmik seiniste leidude seas! Teha on lihtne, maitse on imeline, ainus miinus, et toiteväärtus on olematu ehk siis süüa tuleb seda ikka mitu portsjoni korraga, et veidigi mõikaks. Koostis: 2 purki kooritud tomateid, 1 väike tomatipasta, pakk kohvikoort, 1 küüsalugu küüs. Küüslauk pruunistada oliiviõlis, lisada juba podisevasse tomatisegusse, lasta kergelt keema, siis lisada kohvikoor. Vajadusel mikserdada ühtlasemaks. Serveerimisel lisa mozzarellatükikesi ning otse loomulikult ohtralt krutoone!
4) Roog, millele ma ei oska nime anda. Koostiselt on ehk kõige tervislikum, aga maitselt minu jaoks pigem mitte midagi erilist. Koostis: keedetud kus-kus, praetud ja maitsestatud tofu, mungoaidud, punased oad, rukola- lehtpeedi-spinati segasalat laimimahlaga.. Võibolla oli asi selles, et kus- kus jäi maitsestamata, aga minu jaoks ei olnud kõige mõnusam. Sain aru, et oli tervislik ja kõhtu täitis ka uskumatul kombel hästi, aga teist korda sama toitu ei tahtnud. Võibolla katsetan mõne aja pärast uuesti ja olen soolaga julgem.
5) Täistera pasta kitsejuustuga. Seni kõige kehvem maitseelamus. Täisterapasta iseenesest ei ole halb ja kõhtu täidab paremini kui tavaline, lihtsalt mina ei ole kunagi eritline pastatoitude nautija olnud, ja sinna pasta sisse ei käinudki muud kui ainult purustatud spinat ja peale kitsejuust, mille maitse on natuke terav.
6) Ühepajatoit. No minu jaoks tuttav ja hea- hea! Keedad tavalist porgandit ja kartulit ning lisad poolpehmele värskele köögiviljale soovi kohaselt ka mingeid külmutatud köögiviljasegusid, minu lemmikud on "Suvine segu" ja "Kiirpada". Lisasin maitseks ka paar suuremat peotäit kergelt pruunistatud peekonit. Maitse ja toitvus- imeline!

laupäev, 7. juuli 2018

Vanema"puhkus"


Sa ootad nagu hingeõnnistust seda ilusa sooja ilmaga nädalavahetust, mil sõita linnast ja rutiinist välja, mere äärde, telkima, õhtul kontserdile. Plaan on juba paigas, piletid olemas ja pakid õhinal kohvrit. Vaatad veelkord aknast välja - jaa, ilm on tõesti ilus, päike paistab, linnud laulavad, puhub mahe tuuleke ja õhusooja on täpselt parajalt- paar pügalat üle kahekümne...
Aga su laps on korraga viril ja unine, ei taha ta süüa, juua ega mängida, poeb kurvalt kaissu, aga ega ta sealgi korralikult maga, aina vähkreb ja nutab iga paari tunni tagant.
Ja korraga on sul pilt selge - hommikuks on sel lapsel järjekordne tõbi kallal- palavik, kurgu-, kõrva ja/ või kõhuvalu, nohu... Ei tule siit enam mingit rutiinivaba olemist, telkimist, mereäärset ega kontserti...
Las teised lähevad, kel aega ja võimalust, ohkad tülpinud- kibedalt.
Sul lapsevanemana on nüüd taas nädalavahetus tööd täis- ei mingit päikest ega värsket mereõhku. Tohterdad aga oma virilat lapsekest, kes on ei tea kuidas omale keset sooja suve järjekordse tõve külge hankinud, keedad teed ja segad ravimeid, kraadid ja leevendad ja valvad kullipilgul, et ta omal väljas sirava sooja päikese kiuste sokke jalast ega salli kaelast ei kisuks.
Vahid aga jälle päevad otsa "Wallanderi" ja "Poldarki" kordamööda (nagu seda varasematel vihmastel ja külmadel päevadel juba küllalt tehtud ei oleks), haukad vahepalaks peale väikese suutäie "Paleontoloogi päevaraamatut", sest ei raatsi kogu seda seosemerd ja inspiratsiooniilminguid liiga suure hooga endast läbi lasta...
Sisimas tahaks ja tahaks seda, teist ja kolmandat, aga reaalsuses tunned end ikka ja jälle masendunu, ebaõnnestunu, kibestunu, küündimatu ja õnnetuna....sest sa tead, et homne päev tuleb veel hullem ja ka see tuleb kuidagi üle elada. .

teisipäev, 3. juuli 2018

Hambutu Eesti heaks...


Kui siin eelmises postituses juba minu selleaastane halb tervis jutuks tuli, jätkan samas vaimus.
Et hädade komplekti täiendada, hakkasid sel varakevadel mulle häda tegema ka hambad. Ühtäkki muutus üks suur purihammas, mis keelega kombates tundus igati terve/parandatud, väga tundlikuks nii külma kui kuuma suhtes ning aeg- ajalt käis sealt läbi äkilisi üksikuid valusähvatusi.
Tohtrile sain aja mingi aja pärast. Kes ka mu jutu peale algul pead vangutas ja vaatas, et alles hiljuti korralikult parandatud hammas, mis seal siis viga saab olla. Sümptomeid kuuldes aga muutus mõtlikuks ja arvas, et võtame siis lahti ja vaatame, mis seal on....
Oli juurepõletik. Olgu öeldud, et suure, nelja juurega purihamba juurepõletiku ravi on pikk, piinarikas ja ka väga rahakulukas protsess, millega tegelen tahes- tahtmata tänaseni.
Ma ei mäleta hetkel oma esimese selleaastase hambaarstivisiidi kuupäeva, aga see oli kindlasti millalgi aprilli algupoolel. Tänaseks on sellest möödunud ümmarguselt umbes 3 kuud ja ma pean ütlema, et ma ei ole oma hambaraviga eriti kuhugi jõudnud, sest ravijärjekorrad on lihtsalt KOHUTAVALT PIKAD!!
Kahe ravikorra vahe on paar kuud ehk siis teist korda pääsesin löögile juuni algul, mil eelmisest korrast poolelijäänud raviga jätkati. Seekord tegi arst enda sõnutsi nii palju eeltöid järgmiseks korraks ära,et peaks kolmanda korraga SELLE hamba korda saama.
Paraku tekkisid ootamatud komplikatsioonid.
Vaevalt nädal peale teistkordset juureraviseanssi murdus sestsamast purihambast tükk lahti. Mulle endale tundus, et terve tagumine sein tuli sealt ära, jäi sellise eriti vastiku terava servaga koht ka, mis ei lasknud õieti süüa ega rääkida.
Õnneks sain murega kohe järgmisel päeval oma arsti juurde vastuvõtule, kes ütles, et õnneks on tükk siiski üsna väike ja et ehitame aga mingi ajutise täidisega selle koha kinni ja liimime kokku. Sain seekord kõik tuimestuseta talutud ja isegi puurimisel ei kukkunud ära ega midagi. Arst veel lohutas ka, et selle eest pole vaja maksta, see oli erakorraline visiit. Hea seegi.
Kahjuks aga sellega mu hädad veel ei lõppenud.
Veel paar päeva hiljem sain teada, et just selsamal issanda päeval, mil oli kirja pandud mu kauaoodatud uus juureraviaeg, saab meil tööl olema pikk ja põhjalik koolitus, millelt puududa ei olevat soovitav.
Valisin raske südamega taas hambaarsti numbri ja muutsin oma raviaja ära. Ja nagu arvata võiski– uue aja sain veel kuu aega hiljem ehk siis nüüd juba septembri keskpaigaks.
Ja veel kolm nädalat hiljem murdus too hammas ikkagi uuesti lahti ja oli täpselt sama terav ja tundlik kui muistegi.... Ainsa vahega, et sel korral helistades oli mu oma arst juba puhkusel, aga kuna aega pakuti kohe samaks päevaks, tulin kohale.
Too arst oli küll peale vaadates kena ja nooruke, aga kuidagi väga kidakeelne ja... paras käp.... eee, ma tahtsin öelda väga algaja oli ta ka. Ei seisnud tal need hamba vahele pandavad plastikvidinad kuidagi tangide vahel ja tema poolt tehtud töö minu vaese haige juurikaga hamba juures on ka pigem kaheldava väärtusega:
Sest ta ei ehitanud seda laiutavat auku seal üldse kinni, vaid pani peale ainult mingi lakimoodi asja, mis peaks küll eeldatavasti ära hoidma hamba edasise lagunemise ja selle sisu väljapudenemise, aga minu tunne on väga ebameeldiv. Hambal on endiselt suur auk sees ja toda teravat nurka ta küll väheke lihvis, aga väga ebamugav on keelel ikkagi. Jah, küllap ma pikapeale isegi harjun selle ebamugavusega suus, aga... Ma lihtsalt ei kujuta ette, et pean veel kaks ja pool kuud sellise pooliku hambaga elama!
Ja kuigi ma väga tahaks, ei hakka ma siin praegu üldse halama sellest, et hüvasti minu suured lemmikud- krõbeda koorikuga kollane chia- seemnetega sai ja taevalik Selveri tume ciabatta ja soolapähklid ja... Minu tervislikule eluviisile tulevad ju pudrud ja pudid ja smuutid ometigi ainult kasuks!
Ja teate, mis on selle kõige juures veel eriti irooniline?
Eile, kui tolle algaja arsti juures ära käisin, kontrollisin igaks juhuks üle, mis kuupäeval ja kellaajal on minu uus ravivisiit oma arsti juurde ja too infolauaneiu teatas mulle algul särava naeratusega, et kirjas on 14. august. Mina kurva ohkega vastu, et ei-ei, ma pidin kahjuks selle aja ära muutma, sest on koolitus ja sel päeval ma ei saa ... Siis ta uuris veidi ja vastas, et oijah, tema viga- ongi juurde tehtud märge, et tõesti, 14. august ei kehti enam ja on hoopis 18. september.
Tulin koju, avasin tujutult oma meilboksi ja no arvake ära? See 14. augusti koolitus jääb ära!!!!
Kogu selle tohuvabohu keskel ütleb mingi vastik sisetunne mulle, et mu "tore" hambasaaga saab veelgi jätku ja mitte eriti helges toonis ehk et olen enese tahtmata andmas omapoolset panust selleks, et hambutu Eesti kusagile ei kaoks...

esmaspäev, 2. juuli 2018

Ära jäta meid maha!


Jah, just selline karjatus potsatas täna mulle e-postkasti. All võõras mehenimi.
Olin esmalt natuke ehmatanud, aga kirja süüvides tõdesin- ah, tänapäevase turunduse trikid on ikka ammendamatud.
Aga et kõik klaar oleks, räägin asjad ausalt ja algusest peale ära.
Sellest kevadest tegid minu jaoks võrdlemisi karmi just igasugused tervisehädad, mida omal nahal kogesin.
Asi algas peale mingi eriti keerulise nimega kurguhaiguse- mononukleoosiga, millesse nakatasin enese teadmata ka oma lapsed... Nooremal möödus haigus õnneks igasuguste sümptomiteta, suurel piigal läks kehvasti- tal läksid lümfisõlmed paiste ja oli mõnepäevane mõõdukas palavik...
Sellele järgnes borrelioosidiagnoos ja lootus, ehk kolm nädalat tablette ja tablette ja tablette teevad minu tervise ja "paha ollaga" imet. Ei teinud.
Borrelioosi ei saavatki lõplikult välja ravida ja uut nakatumist ei olevat ka võimalik kuidagi vältida. Siis sööd aga uuesti tablette ja närvikiud ja süda ja liigesed ja mis kõik veel võib igal korral kahjustada saada, seda ei oska keegi ette aimata ja mu migreenile see kindlasti pärssivalt ei mõju, pigem vastupidi... Pähh, vastik ebaõiglane elu.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, hakkas ootamatult selg ka häda tegema- olin päevapealt nagu vanainimene, kes ei saanud enam istumast tõustes selga sirgeks. Ja nii mitu nädalat järgimööda.
Egas midagi, tuli juba tuttav tee arsti juurde taas ette võtta. Ja muret kurta. Veel veeniverd, uurimist, puurimist ja vastuste ootamist. Kuni selgus valus tõde- ei mingit varajast reumat ega muud hullu- nõrk ja lodev oled, inime, ütles arstionu mulle läbi lillede. Lihast põle ollagi, liiga palju istud ja liiga vähe liigud.
Mis mõttes, ei saand mina aru- aga tantsin ju ja aeg- ajalt lähen jalgsi kooli ka ja...
Tjah, illusioon vaid, sest tõele au andes mööduvad mu päevad ikka suurelt jaolt laua ja/või arvuti taga küll. Lisaks on nüüd ju load ka taskus- et muudkui istu rooli ja mine, kuhu vaja, olgu siis ettekäändeks väsimus või halb ilm. Ja ega rooli keerates ega klahve klõbistades tõepoolest muskel paraku kasva...
Tuli teha otsus- hakata elama nii, et peaksin paremini vastu. Nii vaimses kui füüsilises plaanis. Esmalt parem toit, teiseks vähem stressi ( huvitav küll, kuidas?) ja kolmandaks treeningud ehk võimlemine, et must jälle (sügiseks?) asja saaks.
Siis saigi mõtete esmaseks seadmiseks piilutud säänsesse moodsasse keskkonda, nagu Fitlap.ee. Seal oli kõik kena, sai oma kaalud, mõõdud ja eesmärgid paika seada, aga kui asi toitumiseni jõudis, nõuti raha. Ja mina ei taht anda. Jätsin asja sinnapaika. Mispeale paar nädalat hiljem on nemad minu pärast üliväga mures, et oled aint konto teind ja rohkem ei iitsatagi, on ikka kõik korras? Ära jäta meid ( tühja rahakotiga) maha!
Tjah, parem kasutan omaenese vähest talupojamõistust.
Plaan sai esiti kena ja mitte väga suurejooneline. Kavatsen kogu juulikuu olla võimalikult tervislik. Süüa regulaarsemalt ja tervislikumalt kui seni, sest kumbki eelnimetatutest ei tule mul tegelt üldse välja. Ja mina olen veel selline imelik, kes ei söö mitte liiga tihti ja liiga palju, vaid otse vastupidi- pole üldse harvad juhused, kus unustan söömise seniks, kuni tuikav peavalu hakkab energiapuudusest juba tugevat alarmi lööma. Või kui ka söön, siis ikka liiga vähe ja/ või ühekülgselt, sest miski ei maitse ega tundu ahvatlev. Võin käia poes ringi pool tundi, seista ja uurida lettide vahel ja mitte miski ei tekita isu. Minu eripära vist. Või vaimuvaesus, et ma ei oska põnevaid ega isuäratavaid toite välja mõelda. Või laiskus, et ma ei viitsi pool päeva kokata. Ilmselt kombinatsioon kõigest kolmest.
Teine asi on liikumine/ treenimine. Siin ka ei aja pilli lõhki- alustuseks võtsin ette olla kolm korda nädalas aktiivne, sellest ühe korra moodustab endiselt tants, teine oleks liikumine jalgrattal ning kolmas lihastrenni ja jooga kombinatsioon. See viimatinimetatu on täitsa mu enese väljamõeldud, nüüdseks kaks korda juba järele proovitud ja tundub, et toimib, sest järgmisel päeval on siin- seal lihastes üht- teist tunda. Nagu oleks jalgadel, kõhul ja kätel olevaid lihaseid eesmärgipäraselt kasutatud või nii.
Ja veel üks asi- plaanin keset juulikuud omal nahal läbi teha ühe eksperimendi. Isegi mu täna juhuslikult kusagilt sotsiaalmeediast loetud horoskoop näis seda iga sõnaga toetavat- et aeg on nüüd küps, et õpi ja koge ja ole...
Aga ma olen ju ebausklik ka ja seega enne ei räägi, kui asi on täitsa kindel ja ehk isegi juba ära tehtud. Plaan on olemas, esmased märkmed maas ja eelluurel ka käidud. Rohkemat praegu ei ütle.

pühapäev, 24. juuni 2018

Paleontoloogiline mõte


Ma olen puitmööbli, kaltsuvaipade ja klaasnõude keskel üles kasvanud melanhoolne ja tundlik laps, kes on oma pelgupaikadest välja aetud.
Ma ei salli plastnõusid, mis oma mürgiseid kemikaale salamahti minu toitudesse lekitavad. Ma ei kannata nurgelisi, kolisevaid ja külmi metallriiuleid ega sünteetilisi vaipkatteid, mis vähimagi hõõrde korral oma vastikut staatilist elektrit mulle kehasse torkavad.
Ehk just sellest tulebki see suur ja äraarvamatu äng, pidev meelelolutus ning mõistmatud vihapursked minu seest? Ma lihtsalt igatsen taga oma linna ja maa vahelist piiripealset iseolemist, tahan tagasi turvalisse ja pehmesse lapsepõlve kodukoopasse, millest olen armutult välja kasvanud, rändama läinud ning viimaks suure ilma peal päris ära eksinud. Tahan tagasi koju, kus saaksin rahulikult oma piirilmades kiikuda, oleleda, peituda ja pühenduda...

teisipäev, 19. juuni 2018

On aeg iseendale


Mulle meeldib suvi ja eriti puhkuse aeg. Mulle meeldib teha asju omas tempos kulgedes, kiirustamata. Mulle sobib hästi, kui tegu jõuab rahulikult mõttele järele. Saab mõnusasti vaagida ja otsustada, kuhu ja kuidas teha järgmine samm.
Viimase hullumeelse aasta jooksul olen ajuti väga teravalt teadvustanud, et minu kõige suuremaks vaenalseks on energia- ja ajapuudus ning eriti väsimus,mis võtab kiiresti minult kõik pidurid ja piduriteta mina- see on ainult üks kaos ja häving nii minu ümber, aga eeskütt minu sees.
Ma olen puhkusel eilsest saati ning kavatsen seda olla augusti keskpaigani ehk täpselt nii kaua, kui tänane seadus ühele tavalisele haridustöötajale seda võimaldab. Ma ei kavatse selle kahe kuu vältel rabelda ega koormata end asjadega, mida mulle tegelikult teha ei meeldi. Ma ei kavatse hommikuti kella peale ärgata ega kuhugi kiirustada. Tööle ma ka siiski vaatamata vahepealsetele variantidele ei lähe, olgu nende finantsidega nagu on...
Ja peetagu mind pealegi egoistiks või rahvavaenlaseks, aga kui üks päev enne minu ametliku puhkuse algust üks hea ja tore inimene mind endale paariks päeaks appi palus tegema midagi, mis mulle apseluutselt ei meeldi, võtsin südame rindu, surusin süütunde selja taha peitu ning ütlesin talle ära. Kiirustamine, ajanappus ja sellest tulenev vaenulikkus nii enda kui teiste vastu on üsna üheselt mulle selgeks õpetanud- oma aeg ja oma olemine on väärtuslikum kõigest ja sellest tuleb kümne küünega kinni hoida nii palju kui vähegi võimalik.
Nii et sel suvel ma loen, tikin ja tantsin ning tegelen ka mul moel enese nii vaimse kui eriti füüsilise poole ülesputitamisega ja seda kuni augusti keskpaigani välja. Punkt.

esmaspäev, 21. mai 2018

Hõre maja


Tundub, et täiega õigus on neil, kes ütlevad, et inimene oma saatuse, katsumuste, karma õppetundide või ma ei tea mille eest ikka ei põgene küll....
Kunagi Vormsil elades olin ma hädas hiirte ja sipelgatega, kellega olin sunnitud aeg- ajalt ja oma tahte vastaselt eluaset jagama, aga kui ma naiivselt arvasin, et linna kolides olen sellest nuhtlusest prii... no siis mõtle veelkord. Sest uskuge mind, ma ei ole endiselt hommikuinimene. Ja see peab ikka väga hea põhjus olema, et ma vabatahtlikult kell 6 tööpäeva varahommikul asun magamise asemel blogipostitust kirjutama!!
Niisiis, tundub, et olen ebasoovitavate muiduüüriliste osas sattunud pigem vihma käest räästa alla või on olulised eluõppetunnid mingil moel jäänud ikka omandamata.
Linnamaja on ju ometi uuem ja eeskätt palju rohkem remonditud kui oli see, kus elasin saarel. Ometi on see uuem ja remonditum ka kordades hõredam. Ma mõtlen praegu, et seda maja ostes saime vist nelja kaitsva seina asemel endale ümber vaid mõttelised, sest N on siin elatud aja jooksul seina pannud nii uued tuuletõkke- kui soojustusplaadid ning lisaks ka nii sisemise kui välimise voodrilaua, uued aknad- uksed nagunii.
Ja ikkagi läheb igal kevadel minu jaoks üks hullumaja lahti, kui seinte seest hakkab igasugu putukalisi välja pugema! Hiidsääsed, sipelgad ja porikärbsed on siinjuures veel väga süütud olevused. (ja ma ei hakka praegu üldse põhjalikumalt rääkima talvedest, mil hiired vallutavad pööningu ja peavad seal oma igaöiseid jooksumaratone ning selle vahepeale ragistavad seinaplaatide või makroflexi või ma ei tea mille kallal, nii et lust kuulata, aga siis piisab peotäiest värvilistest graanulitest, et nad mõneks ajaks taltuksid...)
Jah, võibolla ma olen paranoiline ja teengi SÄÄSEST ELEVANDI, aga mina ei saa magada, kui magamistoas keegi seina sees krabistab. Ma tean juba eelnevatest kogemustest, et varem või hiljem ilmub sealt lagedale mõni jälk maipõrnikas või hiiglaslik rohutirts või jõletu karvane maamesilane... Otse minu magamistuppa, kus peaks olema turvaline ja õdus ja neli KAITSVAT seina ümber!