neljapäev, 14. juuni 2012

Algaja lilleistutaja mured

Olen sel kevadel mõnevõrra tegelenud ka lillede ümberistutamisega. Raamatuid ja foorumeid uurisin ka enne natuke, aga tundub, et sealt saadud tarkustest on väheks jäänud.
Täpselt kaks nädalat tagasi tegin algust - esmalt istutasin ümber 3 päevaliilia ( selle kõige tavalisemat, oranzide õitega varianti) taime, kuna raamatud ja foorumid kinnitasid, et tegu on lepliku ja vastupidava püsilillega, mida võib ümber istutada nii kevadel kui hiljem.
Olgu kohe öeldud, et uus kasvukoht on vanast avaram, tuulepealsem, kuivema mullaga ja paraja kaldega. Ümber istutama hakkasin neid sellepärast, et vanas peenras on nad hirmus tihedaks läinud, nii et eemalt paistab ainult tihe leheräga, aga uus peenar on veel võrldemisi tühi. Taimi üles kaevama asudes selgus, et vana peenar on tõeline kiviräga, nii et labidas maasse ei läinudki. Toksisin ettevaatlikult igast suunast, siis loobusin labidast ning asusin sõrmedega taime lahti kaevama. Usun, et juured said kõigil kolmel üleskaevatul tõsiselt kannatada. Uus peenar on mullarikkam ja pehmema pinnasega. Algul tundus, et lilledele päris meedib uus asukoht, ent sel pühapäeval avastasin, et kõigil taimedel on leheotsad kollaseks tõmbunud. Kas see ongi nüüd nende pika surmaagoonia algus või on see ajutine tagasilöök ja neid saab kuidagi siiski toibutada?
Eile istustasin enda lohutuseks ümber ka iirise, mille ühe risoomi peal on kokku 3 väikest puhmast, mollest ühel on peal juba ka kena roheline õiepung. Eks näis, kas ja kuidas iirised uue koha omaks võtavad...
Kui juba jutt liiliatele läks, siis kevadel oli tolles uues ( uuele elule äratatud vanas tegelikult) veel üks kummaline juhtum. Mai keskel võtsin ette tolle unarule jäänud peenra põhjaliku rohimise. Naadi ja lõikhina sees kasvasid kenasti mõned nartsissipuhmad, kaks pojengipõõsast ja pesadena mingeid mulle senini tundmatuks jäänud püsikuid veel. Kuigi olen lillede alal täielik võhik, arvan, et tegu võiks olla mõne liiliasordiga. Nad on tugevat kasvu, nii 30-50 cm kõged, lehed on helerohelised, nahkjad, teravapotsalised, pikliku kujuga ( kujult ja kasvult umbes nagu tiigerliilial, aga heledamad ja tugevama tekstuuriga), lehed kasvavad ringis ümber varre. Varred on tugevad, suurematel taimedel tunduvad lausa puitunud. Õisi ma neil näinud pole, aga peenra senise omaniku väitel on nad lähedalt nuusutades ebameeldiva kährikulõhnaga. Taim pidada õitsema mai algul.
Niisiis kui umbrohu sees nood tundmatud liiliad, nimetagem neid hetkel tinglikult nii, olid täis elujõudu ja vohasid peenraäärtel, siis õige pea pärast rohust puhastamist hakkasid kõik puhmad järgemööda kolletuma ja ära kuivama. Kas tegin neile järsu niiskusevähendamisega äkki peenart puhtaks kitkudes liiga, said nad järsku kusagilt mõne haiguse (nakkuse) või ongi asi selles, et kuna taimed olid nagunii juba ära õitsenud, siis pole nende kuivamises ka midagi traagilist? Ja kas ma peaksin need kuivanud rootsud peenrast ära lõikama, kuidagi võigas on, kui need kollaseks tõmbunud lillelaibad seal ümber kohe õitsele puhekvate pojengide lamavad....

Otsapidi suves, otsapidi olnus

Suuremad, kiiremad ja tihedamad toimetused näikse selleks korraks möödas olevat -kool on läbi, eksamid tehtud ja ... väike tühimik on hinges. Oli seda sebimist, mis ta oli, kuidagi liiga äkki lõppes see kõik ära. Siis oli veel mõnda aega segaseid aegu tööde juures, aga tundub, et asjad hakkavad siin väikeses konnatiigis vist pisitasa maha rahunema. Mai läks mööda niisuguse tuhinaga, et ei saanudki ühtki rida siia kirja, nüüd mõtlen, et suvi ja aega rohkem, jõuaks kirjutada, aga mõte ei taha ikka veel hästi tulla... Sel kevadel olen rohkesti looduses viibinud, aga mitte seoses loodusgiididega- nende matkadega läksi nii õnnetult, et mitte ühelelgi seekordsest kolmest pärandkultuurilisest matkast mina kahjuks ei jõudnudki. Esimesel korral vembutas ilmataat nii korraliku tormi, et praam ei sõitnud ning järgmised kaks laupäeva oli tirts tõsiselt haige. Kutseka rahvas aga oli nii lahke ja arvas, et kuna ma loengutes ju siiski käisin, annavad nad mulle paberi ikkagi kätte ning kutsusid lahkelt ka plaanitavatele järgmistele koolitustele. Nii tore!! Kogu maikuu toimetasin niisiis rohkem saare peal ja on olnud toredaid õhtuseid-öiseid metsaskäike, kus on dziibiga üle metssigadest küntud tallermaa küntud ( ise roolis!),südaöösel soomülkas autoga kinni istutud ( õnneks polnud mina roolis!!), paari meetri pealt metsanotsude pesakond ära nähtud, raielangil kahe põdrapulliga ligemale 15 minutiti tõtt vahitud ning metskitsi heinamaal hüppamas filmitud. Praegu ootan kõige enam puhkust, kuid seda üsna kaksipidiste tunnetega - ühelt poolt tahan niiväga sellest topeltsebimisest end üdini välja lülitada ja rahulikult marjul - seenil käia (ehkki teades, et sel aastal on saarel nii oma staarkaru kui kuulduste kohaselt ka 2 hunti, ei tundugi üksi marjule minemine niiväga ahvatlevana), teisalt teeb mind ärevaks, et see susser-vusser, mis seoses tööasjadega juba oma pool aastat on kestnud, et seda on võimalik minu selja taga hoopis paremini ajada. Hetkel on sellega rahu, lubati, et sügiseni, aga mine seda isahane tea... Olen juba nii hellaks tehtud selle koha pealt, kunagi ei tea, mille pärast keegi jälle susima võib hakata ... Aga kunagi ei saagi vist olla nii, et elus oleks kõik ülihästi. Minul tegelikult peaaegu et on, aga ega ma enne õhtut veel hõiskama ei kipu. Elu on mind ses suhtes ülearu ettevaatlikuks teinud. Aga sisetunne on praegu igati hea ja lootused on suured.