neljapäev, 30. juuni 2011

Juuni viimane

Tundub, et elu on jälle ilusam, vindumine on otsa saanud ja peaaegu et saan jääle täiel rinnal elada.
Vaatasin lõpuks ära ammu igatsetud filmi "Kuninga kõne", ja lihtsalt PIDIN selle omale erakogusse ka ostma. NII HEA asi lihtsalt!
Sain suve hakul natuke tööd nokitseda, hoopis teistsugust kui igapäevaselt teen, aga peab tunnistama, et füüsiline rügamine aitab imehästi vaimul puhata. Just seda mul vaja ongi.

Ja kui veel hommikul kell 04.35 helistatkse lihtsalt selleks, et öelda - on kauni päeva algus, ärka ja naudi koos minuga seda päikesetõusu, teine küll teispool mobiilitoru ja taustaks helistaja torust kostev kajakate kisa... Ma olen võibolla vanamoeline, aga minu meelest oli see romantiline. Ja ilus. See läks mulle hinge. Sentimentaalne nagu ma olen.

:)))

esmaspäev, 27. juuni 2011

Jaanijärgne

Näib, et elu läheb siiski edasi, sest nii toredat jaaniaega polegi mul juba kaua olnud.
Jah, uskumatu, et mina, kes ma muidu ju loomult na eraklik ja üksihoidev olen, suutsin suisa 4 päeva jutti rõõmsa, tegusa, erksana külalisi võõrustada. Oli tõeline siblimine - ühed tulid, teised läksid ja mõned külastused ka kattusid. Aga kõik olid sõbralikud ja aeg lendas tuuletiivul.
Ära sai nähtud väikese viivtusega alanud saare jaanik, külastatud pudi-padi laata, käidud jalgsi Svibys ujumas, mängitud ohtralt Aliast ja muid toredaid lauamänge, meie õuel ja mujalgi pisut grillitud ja sündmuste krooniks oli muidugi võrratu laupäevaõhtune suitsusaun, mis tegi olemise nii-nii teiseks, see oli kohe tohutu positiivse energia laks!!

Ja tänasest olen ametlikult puhkusel, ehkki mõned poolikud tegemised tahavad lõpuleviimist ja nii ma istungi juba kolmandat tundi ikka truult tööl ja ootan pikisimi, et arvuti end viimaks kokku võtaks ja vajaliku teele läkitaks, et mina saaks hakata mõnusat suve nautima...

neljapäev, 16. juuni 2011

Viidipäeva paiku

Jah, eelmisest postitusest võis must väga kole mulje küll jääda. Aga ennast oli vaja kuidagi tühjaks laadida ja pärast sellist totaalset hala hakkas veidi kergem ka.
Eile käisime tirtsuga linnas ennast tuulutamas, sest 3 viimast pingelist nädalat oleme vaid kodus vahtinud. Tuulutus kulus väga marjaks ära ja palju asju sai ka korda aetud.
Süda on kergem ka sellest, et lõpuks ometi on tirtsu südamesõbranna jälle saarel suvitamas ning tirts ei pea enam pikki halle päevi minu töö juures igavledes mööda saatma.
Toredad inimesed hoiavad ühendust, eks sealt need lootusekiiredki pärine, st ega suurenenud probleemihunniku tõttu elu veel päriselt seisma saa jääda. Loen palju tarku raamatuid, sain kätte ammuigatsetud teose Maria Tilga "Minu isa Gunnar Aarma". Tore lugemine, kuigi ma eriti uut teada pole sealt saanud, aga nii teose autor kui peategleane on minu jaoks väga sümpaatsed isikud. Olen hästi palju kunagi enda jaoks üles kirjutanud Gunnar Aarma raamatutest "Kuidas saada õnnelikuks" ja "Mida paljud ei tea" ning muidugi kuulanud tema loenguid, lugenud muid asju. Ja alles üsna hiljuti sain teada, et Maria Tilk on tema tütar - juhtusin ööülikoolis paari aasta eest kuulama Maria loengut "Looduse põhirütmid", mis ka nii hästi minu mõtete ja hoiakutega sobis, et mõtelsin - vot, tark naine, mulle ta meeldib. Ja nüüd siis tean, et targa isa tütar veel pealekauba!!

Üksindust on peletanud ka kalli A kõned, kaugelt mere tagant. Naljakas, kuidas mõne inimesega tekkinud side ei kao ajas ära. Isegi kui ta on kaugel, isegi kui ta ei helista ega anna üldse endast mingit elumärki, siis ikkagi vaistlikult tead, et kusagil on ta olemas, toetab sind kasvõi mõttes. A-ga just nii on. Me pole kohtunud veeburari lõpupäevist alates. Helistanud oleme selle aja jooksul vast nii 2-3 korda. Aga ikka mõtlen ta peale ja tunnen, et just temalt saan praegu ehk enim tuge, mida on viimasel ajal nii vajaka jäänud. Nagu ühes hea raamatus ( Toni Morrissoni "Armas") kunagi öeldi: " Tore, kui sul on olemas inimene, kes on su hinge sõber. Sa võid koost laguneda ja kokku vajuda. Ta võtab su killud maast üles ja annab need sulle õigesti kokkupanduna tagasi." A - ga on mul tõesti väga vedanud. Ta on minu sõber. Minu tugi. Minu pelgupaik.
Loomulikult teeb vahel igatsus hirmsasti haiget, aga taltsutan ennast ja mõtlen vaid hääd, meenutan ilusat. Näen muidugi teda sageli unes, aiman seal asju ette ( nägin nt, et ta käis aprilis Eestis, aga ainult korraks- ja kui ta viimaks emadepäeval mulle helistas, tuligi välja, et nii just oligi. Ja paari nädala eest nägin, et jaanipäeva paiku ta tuleb uuesti ja nüüd ta ütleski, et järgmine nädal on ta tulemas, siis loodetavasti pikemaks ajaks!).
Nüüd, viimasel nädalal on A mitu kora helistanud ja öelnud, et tahaks juba kodus tagasi olla. Nii hea ja soe tunne on, kui ta ühendust võtab. Tihti on isegi nii, et mõlemad vaikime telefoni otsas, ei oskagi nagu midagi öelda, lihtsalt hea on teineteise vaikust kuulata, olla kasvõi sel kombel natuke ühenduses ...
Ootan ja loodan sisimas väga, et see suvi siiski ei ole päris hukule määratud. Märgid justkui oleksid pisutki lootustandvad.

teisipäev, 14. juuni 2011

Väsinult

Olen omadega otsas.
Väsimus kõigest on nii suur, et süda läigib.
Kuklas kumiseb.
Mellekohtades kohiseb.
Närvid on püsti.
Ei taha.
Ei oska.
Ei suuda.
Tunnen ennast keset kaunist kodupaika äkki nagu paaria. Tagaaetav.
Isegi nutta enam ei jaksa.

Minu lootust hoiavad elus vaid üksikud väikesed lootusekiired.

Olen kusagil augus.
Loodetavasti hakkab kunagi parem.