Olen isekesis seda imelikku vaikivat aega hakanud nimetama klappidga kevadeks. Vist tuleb ka sellele järgnev suvi sarnane. Ma ei ole õieti kuulnud hääli, mis ikka ju kuuluvad kevade ja suve juurde. Pole näinud pilte ning värve, mis kevadel enamasti hinge ja silma rõõmustavad ega haistnud lõhnu, mis tavaliselt äratavad ja ärevaks teevad. Olen olnud meelega kurt ja pime ja tuim. Pole suutnud end elule avada, sest seda oleks mulle nüüd liiga palju, sest hing ei kannataks välja.
Olen peitnud end klappide taha, kus voogab vaid lõputu muusika. Nukker, võimas, paljutähenduslik. See on ainus, mis suudab mind veel kaasa võtta ja ära viia maailmast, mis muutub mulle aina raskemaks, kaugemaks ja mõistetamatumaks.
Jah, viimasel paaril aastal on palju juhtunud ja muutunud. Ilmselt liiga palju, nii et meeled ja seisundid hakkavad sest lõputust surmade, lahkumiste, lahkuütlemiste, õnnetuste ja kokkujuhtumiste virr--varrist väsima ja järele andma. Imelik, et just see viimane, mis õigupoolest tõotas ju muutust hoopiski helguse, rõõmu, paremuse suunas, aga ometi näikse nüüd nii õnnetult vaikusesse ja teadmatusse suubuvat, mind kõige hullemini räsib. Aga elu ongi karm õpetaja- ilmselt see õhkõrn lootusekiir, see valgusvihk suunas, mis võinuks olla kui.... aga ei ole, sest.... ongi kõige valusam. Kui saad aru, mida su valikud ja suhtumine neisse on sinuga teinud ja saad hetkeks piiluda täiuslikuma poole, milleni siiski mingi võimuga ei küündi....Kui sulle antakse hetkeks toetuspunkt, kuhu naalduda tundub nii õige, hea ja turvaline, et paremat ei oskaks tahtagi, ent siis tõmmatakse vaip taas täie hooga ning ette hoiatamata jalge alt....
Ainult üks eredat päikest pilgeni täis päev täis samal laineharjal kiikumist- liikumist, vahetut mõistmist, helgeid ja muretuid lubadusi, sooje naeratusi, äkilist mõstmist ja soovi kokku hoida ja saada, olemas ning hoitud olla... Poolde öösse veninud sundimatu vestlus ja muusika, liikumine, muusika... Ja ootamatult ärkas sisimas tohutu lootus nagu ammu uinunud võimas kiskja, kes olnud kaua varjus ja näljas ning igatseb nüüd üle kõige vaid lõputut lõõma ja värsket, kosutavat toitu.
Siis nädalate viisi piina, ootust ja kahtlusi. Ent viimaks siiski veel üks veidi tuuline kauge rand, seekord juba täis uuriv-uudishimulikke pilke, puudutusi, vaikseid heietusi, kõhklevaid soove, mis tekitasid nii tohutu sisima tulvavee, et sündis kiri. Üks ja ainus. Aus ja alasti, võlutud ja neetud ühekorraga. Kirjutatud. Saadetud. Vastuseta vaikusesse jäänud...
See vist on kõige talumatum üldse, kui ühel hetkel näed unistuse kerkimist, lootuste jõulist kasvamist, ja järgmisel hetkel variseb see kõik kokku. Ilma, et sa mõistaksid, kuidas või miks see juhtus. Mis ja millal läks valesti. Millal jäid lubadused õhku rippuma ja muutusid küsimusi täis vaikuseks, mis nüüd aegamööda, ent vankmatult muserdavat teadmatust, lootusetust ja meeleheidet täis nirisevad. Miks üks hing sulgeb end hetk peale seda, kui teine on end usalduslikult avanud? Haiget ei tee niivõrd vaikimine ise, kuivõrd haigutav teadmatus selle taga. Kui oled ettevaatamatult, ent siirast südamest lendu lasknud sõnad, soovid, tunded, mis võiks ju kuidagigi teises tagasi peegeldda, mingit kaja, vähemalt pinnavirvendustki tekitada. Aga ei. Vastu ei tule mitte midagi. Nagu oleks hüüdnud lõputusse sumbunud pimedusse, kus sa ei tea, kas või kuhu su sõnad ja mõtted välja jõudsid. Või kas üldse jõudsid.
Ei, too teine on elus ja terve ja toimetab ringi nagu varemgi, ta annab isegi märku, et sai saadetise kätte. Jah? Aga sealt edasi ei tule mitte midagi. On vaid ehmatav lõputu tühjus. Absoluutne kurdistav vaikus. Kõik asjatud katsed pidada dialoogi vaibuvad hädisteks nukrateks monoloogideks iseendaga. Nagu oleks mingi summutav kardin järsku päevapealt ette tõmmatud, kust ükski heli ega valguskiir läbi ei tungi. Ja see vaikus on röövinud une, rahu, rõõmu, lootuse.
Ükskõik kuidas sellest üle ei püüaks olla, kõike seda vaevutärganut maha salata ja unustada, nutta, tablette süüa, end kõigi võimalike ja võimatute vahenditega eemale hoida, püüdes edasi elada täpselt nii kuis varem. Kinnitada enesele ja teistele, et kõik on hästi.... Ehh, keda ma petan... See lihtsalt ei õnnestu!
Nädalad ja praeguseks juba kuudki mööduvad, aga valu ja ängistus ei vähene, teadmatus ei lakka piinamast, kuigi sai lubatud, et seekord ei tundle, ei mõtle üle, ei tee draamat. Pöördun ja lahkun tagasi vaatamata.
Valu ja heitumus said siiski taas võitu. Olen rohkem katki, kui seda eales oleksin söandanud tunnistada.
Ja vaikus kestab...
