neljapäev, 23. detsember 2010

Jõulumeem

Olen nii jultunud, et võtan täitsa iseseisvalt selle ammulubat` jõulumeemi viimaks ette, sest muidu saab jõuluaeg enne otsa kui sellega ühele poole saan.

Kopeeri siit blogist juhend/küsimused ja vasta neile oma blogis. Seejärel kutsu 3 või rohkem blogisõpra meemile. Lingita meemi algusesse või lõppu ka blogi, kellelt meemi said ning teavita neid, keda meemile kutsusid /kirjuta näiteks kommentaar tema viimase postituse alla/. Liida meemi ka, kas netiavarustest leitud (lingita lehekülg), või enda võetud meelepärane jõulupilt.

Meemi võib aga ka ilma kutseta üles korjata. Lingita ainult blogi, kust seda nägid.
Kelle blogis me seda esimest korda nägin, häbi küll, aga enam ei mäleta, aga plajudes olen seda näinud. Hetkel aga kopeerisin selle Tafkav. ( http://tafkav.wordpress.com/2010/12/22/joulumeem/)blogist.

1. Kas sulle meeldivad jõulud? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis miks?
Üldiselt pigem ikka meeldivad, sest need on ilusad ja valged ja pühalikud. Viimasel ajal on aga kuidagi rabelemiseks kätte kippunud. Mitte just ainult minul isiklikult, aga laiemas plaanis. Mis mind jõulude puhul häirib, ongi nende üleüldine kommertslikkus - aina kingid ja võltssära - juba poolest novembrist käivad meeletud reklaamikampaaniad. See võiks olemata olla.
Teine aspekt on see, et jõulude eel hakatakse järsku kole palju rääkima sellest, et pea ikka lähedasi meeles ja ole hooliv ja mine vaatama.... See on minu isiklik probleem, ma tean, aga... no see hoolimine võiks ikka iseenesest tulla, tundub kuidagi võlts seda iga aasta talve hakul eriti meelde tuletada ja peale suruda. See teeb meele kurvaks, sest... ohh, ma ei räägi siin parem, miks...

2. Sinu ideaalsed jõulud? Kuidas ja kellega koos tahaksid seda veeta?
Natuke valus teema, oleksin heal meelel oma pereringis, aga see ring on kahjuks juba ammu nii lagunenud, et pigem hoian omaette, ehkki südames pitsitab, kas ja kuidas on teistel, kes kunagi selle ühise ringi moodustasid ...

3.Milline on su esimene jõulumälestus?
See pärineb kusagilt kaugelt lapsepõlvest. Need toimusid minu linnavanaema juures, kel oli hästi- hästi soe tuba, suur must ahi, mille taha sai peitu pugeda ja vanaema ise, kes oli alati sõbralik ja kuidagi magusalt kommilõhnane, kodune. Ja imehead toidulõhna täis köök ning külmahingiv kuusepuu elutoas, mida kogu perega ühekoos ehtisime ... Seal oli mul soe ja turvaline olemine. Midagi kõrvaltvaatajale erilist ehk polnudki, aga luges tunne, et oled omade keskel ja kaitstud, luges vanaemalt saadud hellus ja turvalisus ...
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Jah, tuleb meelde, et ühe korra kartsin küll. See oli siis, kui olin ilmselt nii paari-kolmene ja jõuluvana sealsamas linnavanema juures käis ... Oli selline ebatavaliselt jämeda hääle, kriiskavpunase mantli ja suure habemega, mida mul kästi paitada ...
( hiih, aastaid hiljem seletati mulle, et mu oma ema mängiski mulle jõuluvana ja olen teinud oma peas kummalise järelduse, et äkki ma selle pärast kartsingi, et siis kui see suur ja prillidega habemik kuuse kõrval istus, oli ema kuhugi müstilisel moel kadunud ...).

5. Parim jõulumälestus?
Parimad jõulumälestused on need, kus on olnud hea ja õige tunne. Nt kõik need korrad, kui vanemad juba lahus elasid ja käisime siiki õega jõulude ajal just isa pool, nö lapsepõlvekodus. Seal olid kõik need vanad head traditsioonid, nagu varahommikust alates erinevate toitude vaaritamine ( milline mõnus hõng ja soojus sealt kõikjale valgus!) ja siis juba kuuse toomine-ehtimine ja hämaruses kalmistulkäik ... Sellest tunnen kõige kõrvetavamat puudust, et seda enam pole ...
Kõige kurvem on see, et teoreetiliselt oleks see võimlus ikka veel olemas, aga keegi enam ei hooli selle võimaluse realiseerimisest ...Olud on muidugi mõnevõrra muutunud, aga tegelikult oleks see kõik hea tahtmise korral veel võimalik. Olen mõelnud, et ehk mu tirts saaks ka sealt mõne sellise helge mälestuse, nagu minul neid oma lapsepõlvest on, aga samas - ei julge riskida ka variandiga, et mõne persooni tõttu kogu ettevõtmine ära käkitakse ...

6. Lemmik jõulutoit?
Kuigi kõik jõulutoidud on minu arvates maitsvad, ei saa mainimata jätta, et vaieldamatu lemmik on ehteestlaslikult hapukapsas, mida just mu isapoolne suguvõsa kuidagi eriti hästi valmistada oskas... Isa oskab kahtlemata siiani ...

7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Vististi oma saarekesel, oma tirtsuga kahekesi ... Kuigi on ka mõni kutse mujale ja südamehääl veab ühte hoopis erilisse kohta veel ...

8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone.
Kahjuks enam mitte. Lapsepõlves olid, need on head ja armsad, aga olen juba eespool küllalt jahunud kõigest kurvast, mis mulle praegu jõuludega seostub ...

9. Sinu jõulukingisoov?
Kinki ei tahaks, pigem sooviks tunnet. Tahaks, et sisimad unelmad täituksid. Mitte ainult jõulude, vaid üldse kõge elus toimuvaga seoses.

10. Parim kink mida oled jõuluks saanud?
Ei oska vastata ...

11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
See küsimus on minu meelest siin meemis pisut ebaõiglane ...

12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Eks ikka südamesoovide täitumist ja kindlasti ka seda, et kõigil oleks oma, hea ja kindel koht, kus need vaiksed pühad veeta, et oleks üksmeel ja teineteise hoidmise rõõm igas majas ...

Kuna ka ise tegin meemi ära omaalgatuslikult, võib seda igaüks veel teha, kel vastav huvi tekkis ja/või kes mu blogisse seda lugema juhtub.

Natike laine pealt väljas

Jäin eile õhtul peale järjekordset pikka ja kiiret päeva mõtlema - oot, homme juba ongi ju jõulud. Imelik. Kummaline. Lausa veider. Ja minul pole sel aastal veel mitte hetkekski tekkinud jõulutunnet. No seda õiget, harrast ja pühalikku.
Ja pidin enesele ka ausalt tunnistama, et pole selleks õieti aegagi jäänud. Olen ses osas olnud täiesti laine pealt väljas. Muudkui torman ja rabelen ja sehkendan ja... kust see jõulutunne siis tulla saabki?!?
Olen täheldanud aga ka seda, et ma selle tunde puudumise üle ka suuremat ei kurvasta, sest sel aastal on taas kõik teisiti - ma ei tähista jõule kuigivõrd suurejooneliselt, vaid istume ja puhakme tirtsuga kodus need 3 õndsat puhkepäeva. Ei lähe ise kuhugi külla, ei tule ka meie poole kedagi ... Ehkki üks ammune kutse isegi on, aga sest pole kippu ega kõppu enam kuulda ning pealegi on väsimus vist homseks nii tohutu, et parema tahtmisegi korral ei viitsi oma konte siit kodusaarelt enam kuhugi ajada.
Niisiis jääbki ilmselt nii, et kui veab ja vähegi jõuame, toome täna metsast mõned kuuseoksad, mille olemasoleva kribu-krabuga ära ehime, homme vaaritan pisut traditsioonilisi jõulutoite, annan tirtsule üle tema kingituse, õhtul joome kuuma glögi ja kuulame mõne jõululaulukese, paneme põlema oma kaneelilõhnalise suure küünla, kui veab, imetleme läbi hämarduva õhtu lumesadu kuuvalgel.... Need ongi meie selle aasta jõulplaanid.
Sest suur jõulumöll toimub meie saarel juba täna õhtul ära ( oi jesver, mul on juba hommiktundidest alates paras lavanärv sees- no ei ole oma saare rahvale nii olulisel peol varem üles astunud, liiatigi veel mitme numbriga ja see võtab põlve tudisema küll natuke).
Oma blogi lugejatele soovin aga sellegipolest kauneid ja rahulikke jõule! Seda soovi jäägu teele satam aga kaunis jõuluklassika:

esmaspäev, 13. detsember 2010

Askeldades

Pole juba tükimal ajal blogistama jõudnud, sest nii hämmastav kui see ka ei tundu, on mul viimasel ajal tegemisi rohkem kui neid kajastada jõuan. Ja mis kõige uskumatum, elan aktiivset elu igati saarekeskselt! Mingis mõttes on sest aktiivsest elustki tekkimas omamoodi tore väike rutiin, aga see ei kurna sugugi, vaid annab pigem sellise mõnusa rütmilise elutunnetuse.
Vaba õhtut mul nädala sees hetkel ei eksisteerigi - nädala algul sebin kiirkorras linna vahet erinevail põhjuseil, kesknädal kuulub muusikaliste harrastuste alla - nt tegin just eelmisel reedel teoks oma ammuse soovi- mängisin üle paljude aastate taaskord natuke klaverit. Olen nimelt juba viimased 3-4 kuud üsna sageli unes näinud klavereid või nende mängimist või enesele muretsemist ja nii see soov minus pöörlema hakkas. Reedel võtsin end kokku ja käisin õhtul koolis küsimas, kas võin korraks proovida. Väga ära unustanud ma õnneks midagi polnudki, ainus probleem, et ükski kunagi "kätes" olnud lugu enam ei meenunud ja nooti vaadates vajas bassivõtme lugemine vähake meeldetuletamist ... Meie muusikaõpetaja oli küll nii rahul ja arvas, et saab mind võibolla nüüd "ära kasutama" hakata kui tal vaja nt flöödimängule saatjat. .. Vastasin küll, et pilli mängides tuleb mul alati hirmus lavakramp, aga no vaatame ... Homme on plaanis linnast igal juhul oma kunagised lemmiknoodid kusagilt üles tuhnida!! Ka kandlemäng areneb, küll tasa ja targu, ent siiski areneb!

Nädala teine pool möödub aktiivselt iseennast liigutades - tantsutrennid ja aeroobika käsikäes, rõõm ja energia, mille sealt saan, kaalub üles kõik need hakitud õhtud, vinge tuulega õhtul pimedas toast väljaronimised ja tundide venides vahel pooliku kütmisega jäänud elamine.
Muidu on kah õnneks elus kõik ilusasti korras ja tasakaalus, domineerivad talvised askeldused nagu igapäine lumekoristus (kas teile ka tundub, et lund on juba vähemalt sama palju kui eelmisel talvel?)ja puude tassimine ja ahju all vinduvate, visisevate niiskete puude elulemeelitamine.
Saabuvate jõulude peale on aega mõelda olnud vaid niipalju, et suure üllatusena (mulle) algavad juba homsest igasugused jõulupeod, mis kestavad sel aastal hästi mõnusate väikeste vaheaegadega detsembri lõpuni välja ( kui välja arvata 23. dets, mis tõotab tulla tõelione hullumeelsus - samale päevale on pandud nii kooli- kui valla jõulupidu, mis tähendab, et pole hoo ega hoobi vahet ja järgmisel päeval on toss totaalselt väljas...).
Veel leidsin Kaamoselt huvitava meemi, mis kohe kutsus täitma, aga saan aru, et selleks tuleb natuke aega maha võtta ja rahuliselt asjade üle mõelda. Kavatsen seda teha detsembri teises pooles, kui suuremad askeldused ühel pool ja hingetõmbeaega veidi laiemalt käes.

kolmapäev, 1. detsember 2010

Edeva mehe mured

E rääkis hea loo oma 60. eluaastale lähenevast meestuttavast, kes hommikul ärgates peeglisse vaadanud ja õudusega avastanud, et:
a) habe on halliks läinud ( "Ei tea, kas peaks selle mustaks värvima ...?")
b) ta on oma NÄO KORTSU MAGANUD!( "Ega sul mingit nöokreemi pole, mis kortse vähendaks?").
E muidugi loovutanud hoolitsevalt oma näokreemi murelikule härrale ning tundnud veel huvi, kuidas saab näo kortsu magada ja et mida armuline härra selle hullu loo vastu kavatseb ette võtta? Edaspidi magamata jätta?
Alp meesterahvas vastanud, et ei, iluuni peab ikka olema, aga ei tohi enam külje peal magada, see teeb põsed kortsuliseks!

neljapäev, 25. november 2010

Esimene mineja ...

Jah, novembrile omaselt tuleb see postitus taas mõtlik ja nukker.
... Et siis esimene meie kunagisest klassist on läinud, teisele poole. Ja veel nii hullusti.
Kuigi sain sellest õnnetusest teada juba nädal alguses, panin alles eile õhtul omaette Sõpruse Puiestee kurblikke laule kuulates asjaolud omavahel kokku. Esmaspäev, mil ka ise linnas viibisin, keskpäevane traagiline õnnetus, kauguses huilgavad sireenid ja tõstukauto, mis varasel pealelõunal must mööda sõitis, mille kastis oli täiesti lömastatud esiosaga auto ... See oligi kunagise klassivenna auto, milles ta hukkus. Uskumatu ja jube.
Jah, muidugi, surm on ju osa elust, sellega tuleb varem või hiljem meil kõigil kokku puutuda, sellega leppida. Aga et see tuleb ja võtab nii noori, nii halstamatult, see rusub ikka hirmsasti. Liikluses saab otsa inimesi igal pool, üle kogu maailma, aga siis järsku tuleb ja võtab kellegi, keda oled kunagi tundnud. Olgugi, et tegelikult pigem teadnud, enesele teadvustamata.
See poiss, see inimene, keda meie hulgas enam pole. Ta polnud klassi priimus, pigem võiks öelda vastupidi. Ta ei hiilanud oma teadmiste, vaimukuse või välimusega. Ta oli tõrjutud, teda naerdi ta kohmakuse, töntsakuse, aeglase mõtlemise ja kohatute ütlemiste pärast. Ma ei tea, kas tal üldse klassis või koolis sõpru oli, veel vähem seda, mis temast sai peale põhikooli lõppu, mis elu ta edaspidi elas.
Eile õhtul vaatasin vanu klassipilte, seal oli ta alati nii rõõmsa naerul näo ning õhetavate, elujaatavate põskedega. Pähe tulid imelikud mõtted sellest, kuidas saatus meiega mängib. Millal see klassipilt tehtud ongi? - 1995 vist. Kas ta võis seal pildil ilmse elujanuga naerdes aimata, et viisteist aastat ongi tal veel jäänud? Minna elu parimas eas, kõik jääb pooleli ... Õõvastav ja väga nukker.
Mis jääb enam öelda meil, mahajääjail, kunagistel klassikaaslastel, kunagistel naerjail, pilkajail? Kahju, et nii läks, me ju ei teadnud.... Aga mis see enam aitab....
Loodame, et sul on sealpool parem ning kuna teadsin temast vaid seda, et talle meeldis raskem muusika, jäägu teele saatma see lugu:

neljapäev, 18. november 2010

Ärge uskuge ilusat valet

See lause tuli mulle täna hommikul suisa kahel korral meelde:
1) Varavalges märkasin, et öösel oli paks lumi maha sadanud ja pilt oli lausa postkaardikena... Aga välja astudes selgus, et oma uute ja uhkete talvesaabastega pole mul siiski miskit tarka veel pihta hakata, sest see on alles vesine lörtsilumi, mis mu riidest jalavarjud esimese 2 sekundiga läbi leotab :(((
2) Ostsin tirtsule talviseks pimeedaks isikliku taskulambi - see oli müügil üsna mõistliku hinna eest ja nö kogu komplektiga, st koos patareide ja käepaelaga. Kodus hakkasime siis komplekti kokku panema... aga ei leidnud kusagilt lülitit! Tundsin end taaskord ürginimesena, kes nähtavasti tänapäevaste peente vidinatega lihtsalt ümber käia ei oska, keerasime ja pöörasime ja vajutasime ja ... Ei midagi. Lamp on, aga põlema panna ei mõista, nuta või naera. Eile viisime uhiuue aparaadi poest ostetud komplekti kujul siis targema inimese kätte, ehk jagab paremini seda teadust. Täna hommikul saime oma müstilise lambi asjus tagasisidet ka - patareid olla lihtsalt tühjad olnud! :)))
Ehk siis - ei maksa uskusda ilusat valet, et poes lampide karpides olevad patareid ka reaalselt funkavad, vaadake ette, nagunii on vanaks läinud!!!

teisipäev, 16. november 2010

Kergendus

Olen täiesti elusa ja pisut isegi tervemana kui varem hambaarstilt tagasi!
Selgus, et jube ebamugavustunne, mida igemes tunnen, ei olegi paistetus, vaid mingi paranormaalne nähtus! Kui mul seal toolis jalad siruli istudes juba suu ammuli poleks olnud, oleks see kaheldamatult töllakile vajunud... See on nimelt koht, kust mõne aasta eest tõmmati välja üks tarkusehammas. Tohter arvas, et hetkel on 2 võimalust - kas tõmbamisel jäi mõni luukild sisse, mis nüüd seal igeme sees haiget teeb või ajab end seal püsti mõni uus kikuke! Eino tere hommikust, kas mõnel inimesel on ette nähtud hambakasv kogu eluks!?! Need tarkushambad, ma ütlen... Igal juhul lubati teha mu hammastest pilti ja järele vaadata, milles asi täpsemalt seisab. Huvitav, kas ma peaksin nüüd rohkem või vähem hirmul olema kui varem?

Tegelikult olin ma oma hambaarstil veel vägagi hästi meeles - tuletas mulle varmalt meelde, et "aasta eest te jätsite ravi pooleli, kas nüüd hakkas miski muret tegema?" Olin vagur kui talleke ja noogutasin - jätsin jah, sest raha sai otsa ... Ta vaatas mu üle ja teatas siis kergendava fakti - "midagi katastroofilist poelgi, kõik need hambad teil sellised poolpidused!" Nuta või naera, aga kuidagi südantkosutav oli siiski kuulda, et hambutuks jäämine mind lähiajal siiski veel õnneks ei ähvarda!:)) Järgmiseks tahtis proua tohter teada, kas hakkame kohe mõne hamba raviga pihta või ooatme veel natuke? Võtsin julguse kokku ja arvasin, et kui ma juba siin kord olen, eks hakkame siis aga pihta! Tehtigi ilma pikemata üks vigane mul korda. 20 minutit valu ja hirmu ning 400 kr läks ja laulis!
Nädala pärast on uus visiit.
Palju õnne mulle ja mu vaesele rahakotile.

esmaspäev, 15. november 2010

Murphy seadus hammaste asjus ...

... ütleb selge sõnaga: "Hambad hakkavad alati valutama laupäeva õhtuti" ( st siis, kui tavaasulateski elavatel inimestel on ravile pääsemiseni maksimaalselt pikk aeg - 2 ööd + päev). No hea küll, mina staazika saarlasena peaksin ju teadma, et elukohast tingitud põhjustel võib see ooteaeg siinmail veel palju pikem olla ... Ent siiski, just laupäeva õhtul algas mu iga-aastane hambahullus taas peale. Miskipärast armsatvad mu hambad oma tujusid näidata ja valutada alati just oktoobris-novembris, see on neil juba traditsiooniks saamas.
Peaksin selleks valmis olema, aga .... no mina oma viletsate hammaste ja hädadega, no ei ole valmis, ei saa vist kunagi olema. Hambaarst on ja jääb minu jaoks alati kangestavalt hirmutavaks, ükskõik kui kenad, lahked ja naeratavad nad seal steriilsetes, heledasti valgustatud ja vängelt arstimite järele lõhnavates kabinetikestes ka on. Mul kohe tuleb kõvasti hoogu võtta ja hääl rahulikuks sundida, et endale aeg kinni panna ( jah, ka siis kui valu juba natuke kõrva kiirgab ja ige teist päeva paistes kui pallike)....
Vähemalt olin ma nii tubli, et sain kohe hommikul selle koleda kõne tehtud ( peale pooletunnist hoovõttu) ja imede ime - sain kohe täna õhtuks aja ka. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus, eksole.

reede, 12. november 2010

Proovin kõike uut

Tore on avastada, et pikaajalised soovid vaikselt täitumise märke ilmutavad! ( ja tore on ka see, kui saad keset ööd positiivsust ja armastust täis sms -e kaugel olevatelt kallitelt!!!) Tundub, et mu elu ongi nüüd igati uue kursi saanud ja see ilmneb eriti igasugu uutes ja põnevtes tegemistes, milles olen "käe valgeks" saanud.
Sügise hakul käisin ju märgviltimise kursusel, enne seda polnud mul halli aimugi, mida see viltimine endast kujutab või millega seda süüakse!
Vaid paar nädalat hiljem algas uue tantsustiili koolitus, millele eile lisandus ka aeroobika. Heh, seda on küll naljakas mõelda - kooliajal ma ei seedinud ju silmaotsaski mingisugust võimlemist ja nüüd korraga .... Hmm, tuleb tunnistada, et ega see tümpsumuusika saatel keksimine esimestel harjutusminutitel just suuremat põnevust ei tekitanud, aga no seal oli õnneks siiski suhteliselt erinevat tüüpi harjutusi, venitusi, lihastreeningut, mis oli kohati väsitavgi. No ja 45- minutise treeningu järel oli enesetunne reipam ja värskem küll. Pealegi luges omajagu ka asjaolu, et ei higistanud ju seal sugugi üksi, meid oli päris mitu, igaüks tegi oma jõudlust mööda ja ikka midagi natuke muud, kui kodus omaette pusimine.
Mis veel? Puslesõltuvuse oleme tirtsuga mõlemad enestele hankinud, ei teagi, kumb kumba nakatas, aga fakt on see, et oleme viimasel ajal ostnud nii umbes iga kuu koju juurde ühe piltmõistatuse. Esialgu 300- tükise (see osutus labaselt lihtsaks - 2 õhtuga saime kokku), siis 500- tükise, see oli paras pähkel - pildil leidus peamiselt vaid 4 värvi kõikmõleldavais toonides ja see sai kokku pusitud 3 ja poole nädalaga- no me muidugi ei majandanud sellega iga päev ka, peamiselt ikka argipäeva õhtuti). Nüüd aga seisab ees tõeline väljakutse - viimati tõin linnast 3000 tükist koosneva pusle. Näis- näis, kui täna õhtul selle ladumisega algust teeme, kas aasta lõpuks saame kokku?!!
Ahjaa, sel kolmapäeval sattusin esmakordselt veel midagi täiesti uut tegema- nimelt traditsioonilisse lauluproovi minnes susati mulle kannel kätte ja õpetati kolm esimest duurigi ära! Nüüd järgmisel kolmapäeval regasin end juba tervelt tunnisesse kandlemängu algõpetusse ära!
Jah, ja kui sinna lisada veel tõsiasi, et ehk avaneb mul peagi võimalus asuda proovida tegema ka oma elu esimest kaltsuvaipa, siis olen ma peagi päris ehtne saare naine valmis, kes laulab, tantsib, teeb käsitööd ja peab kogu selle seltsitegevuse kõrvalt veel üksinda peret kah ülal!

reede, 5. november 2010

Vahepeal ka pisut omaette

Olen sel nädalal teadlikult üritanud natuke aega maha võtta, sest oktoober kiskus ikka üle ootuste kiireks ja tegevusterohkeks. Lõpuks hakkas see põnev ja mitmekihiline elu juba natuke kurnama.
Sel nädalal olen vaikselt saarel püsinud ja püüdnud omadega tasakaalu tagasi saada. On olnud ka vastulööke, mis mind küll hetkel absoluutselt ei kõiguta, sest need olid ju nii-nii etteaimatavad. Vanale karule uusi trikke ei õpeta, nagu öeldakse. Olen saanud eluatrgemaks, vähemalt inimeste, nende reaktsioonide, koha pealt.
Olen näinud kirkaid ja tähenduslikke unesid, liigun nende toel vaikselt oma soovide, eesmärkide poole, luues ise oma tulevikku. Elus on hetkel ka selliseid ilminguid, et mida oled sisimas soovinud, võibolla väga areldi unistanud ja kusagil nii poolkogemata välja öelnud... siis kohati on inimesed su ümber ikka väga tähelepanelikud ja haaravad kohe härjal sarvist. Minu puhul see töötab hästi - st olen küll suur mõtleja-unistaja, aga kui ise ei oska kusagilt alustada, kipub nii mõnigi asi soiku jääma. Sel puhul on sellised aktiivsemad indiviidid mulle suureks abiks, kes mäletavad mingeid asju, mida olen kuhugi poetanud ja kaasavad mind sinna-tänna. Seltsielu vähesuse üle ühesõnaga ma praegu õnneks kurta ei saa.

Ja täna hommikul olid mul õue peal kaks imeilusat ja suurtsugu pasknääri, kes tähtsal ilmel koera toidupotti revideerisid (vähemalt mingi kasu loomast!!:)). Saime tirtsuga neid toredaid olendeid enne hommikust kooli kiirustamist oma viis minutit jälgida. Imeilusad linnud oma roosakate selgade, terava pilgu, erksalt küütlevate sini-mustade tiivaotste ja helekollaste pealagedega, nii tore varane emotsioon, mis kogu päevale hea laengu andis!
Kõige parem on aga see, et ka eesseisev nädalavahetus on mul täiesti vaba- ei pea kuhugi minema, ei tule vastu võtta ka mingeid külalisi (toredate külaiste vastu pole mul küll midagi, aga ikkagi on teistmoodi olemine ja siis ju majapidamist ei edenda), saab lihtsalt ja mõnusalt omi asju nokitseda. Isegi ilm näib meid igati soosivat, sest päike on hommikust peale väljas.
Elu on ilus.

neljapäev, 28. oktoober 2010

Ilus oktoober, promeneerides ...

Elu möllab täistuuridel, täna alles tunnen, et olen väheke zombistunud, sest olen vahetpidamata aina toimetanud, teinud ja käinud ... Niipaljugi pole saanud, et maha istuda, hinge tõmmata ja hetkeks tagasi vaadata, mida ilusat on kogetud ... Nüüd teen seda siis teadlikult.
Hing on rõõmu ja toredust täis, olen saanud tuttavamaks ja lähemaks mitmete toredate inimestega.
Olen saanud kontkati paljudega, kes on kaua kadunud olnud.
Teisipäeval sain Haapsalus kokku oma ammuse hea sõbrannaga, kes elab praegu veelgi kaugemas ja ligipääsmatumas Eestimaa nurgas, kui mina. Istusime hilisel õhtutunnil ühes kõrvalises kohvikus, taustaks purjus soomlaste kisa, ja jõime teed. Rääksime olnust. Ja viimaks käisime Promenaadis jalutamas.
Ohh, milline kaunis elamus see oli! Ma polegi juhtunud kodulinnas sellesse ühte oma lemmikpaika vist juba kevadest saati ja tuleb tunnistada, vahepeal on seal ikka tohutult palju muutunud, võib öelda, et esmapilgul ei tunne toda kohta enam äragi.
Eriti tore oli seal käia just vastu südaööd ja kesknädalal - mitte ühtki hingelist kusagil, ainult valgus ja öised luigehääled ja laisk-loksuv merehingus kusagil mustavas lõpmatuses. Otse Kuursaali juurde on ehitatud väike majake, selline suurte akendega paviljon, kuhu saab kasvõi keset ööd sisse astuda, jalgu puhata, seal on puhas ja valge, kuigi praegusel aastaajal ka suhteliselt rõske.
Vana paadisilla asemele aga on tehtud uhkete valgete ääristega randumissild. Selle tipul seistes oli mul küll tunne, nagu oleksin maailma äärel või pigem isegi ületamas mingit piiri, kas ainult iseendas või üldse elus - kahelt poolt kalda äärest siras mulle vastu linn - minu linn, mis on olnud mulle koduks palju aastaid, täis omi varje, rõõme, suurt muret, igatsusi... Need puud ja kirikutornud ja kaarduv kallas olid tuttavlikud, ent mitte enam väga kutsuvad. Ometi need väikesed valgustäpikesed, see kaldaäärne valgustus tekitas hinge mingi seletamatu, meelitava tunde ... Kuid otse ees sirendas vaid vaikiv, mustendav, ainsagi väreluseta, külma niiskust uhkav merevesi, lõputu ööpilvedesse kaduv horisont, häguse kuuvalgusega segatud veelindude unised hääled kusagilt kaugustest. See oli vaid vaba loodus, mis kutsus mind määratult rohkem kui linn.
See oli minu väike tõehetk, sain veelkord sisimas kinnitust, et olen teinud õigeid otsuseid. Minu koht on rohkem looduse keskel kui linnakäras.

reede, 22. oktoober 2010

Seekord siis sedapidi

Selleaastane esimene lumi on siis maha sadanud või õieti küll tuleb teist raugematu hooga juba hommik otsa. Ega see mingi õige lumi pole, pigem selline püdel lörtsiläga, mis koguneb valkjate tombukestena ikka veel leherüüs olevatele vahtratele, sirelitele, tammedele ... Minu meelest tuli see lumi nüüd küll liiga vara ja kuidagi rikub kena sügispilti - on selline märg, raske ja kleepjas ega sobi sugugi sügisvärve varjama. Ainuke hea asi on see, et lörtsilumigi toob õue vähekenegi valguskübet juurde, minul on küll hommikuti sellises mitte päris pimedas, aga kaugeltki mitta ka valges jaheduses ärgates viimasel ajal niiiii meeletu uni, et....
Aga ega ma üldiselt nurise - eluke veerab endiselt kenasti, tegemised ja toimetamised sujuvad, elu on kiire, kirju ja tore. Viimaks ometi!

teisipäev, 19. oktoober 2010

Kas see on õnn?

Veel üks imetabaselt kaunis nädalavahetus on mööda saanud ning kas pole mitte nii, et mida ilusam ja helgem on parasjagu käesolev aeg, seda kiiremini ta eest lippab?
Jah, on ikka veel ilus sügis. Kullalõõmas vahtrad aknataguseid virgutamas, karged, selged hommikud, aina varem pimedusse kaduvad õhtud ning pisut kummituslikud piimjat kuuvalget täis hatused ööd, mil mändide varjud kardinatel end aegamisi liigutavad, tuulega üle taeva kanduvate pilvede rütmis kord kadudes, siis jälle tekkides.
Reede õhtul oli kogu mu õu lindude päralt. Muru sees keksis nokkade ja sabade välkudes ringi 4-5 musträstast ning verandaäärisel troonisid uhketes kuubedes tihasepoisid, kes meie jalgratastel turnides oma akrobaadivõimeid näitasid - küll pea alaspidi lengstangidel, paarkaupa sadulas ja teab mis imemoodi kõõludes ja sellega tükiks ajaks nii silmailu kui muigamishetki pakkusid. Ju mu sõbrakesed suliskerad käisid omal moel kontrollimas, kas söögimaja ka sel aastal avatakse. Peaks vist toidusegudega alustama, enne kui hakkavad kostma nõudlikud koputused aknale- et hei, millal juba süüa saaks?!
Ja kui sellele loodusrõõmule lisada veel tõsiasi, et ka iseenda eluga oli põhjust kogu nädalavahetuse jagu igati ülirahul olla, võib vist postituse alguses esitatud küsimusele kõhklematult jaatavalt vastata!
Lõpetuseks taas üks kaunis laul, mis minu hetkeemotsioone igati tabavalt edasi annab:

esmaspäev, 11. oktoober 2010

Kellelegi seal üleval ma ilmselt siiski meeldin...

... sest nii lahedat, säravat ja uhket sünnipäeva pole mul veel kunagi olnud!!!
Ülevoolavalt positiivsed emotsioonid minus pulbitsevad alles täie hooga, nii et ei leia veel hetkel õigeid sõnu, et armsaid inimesi enda ümber piisavalt tänada ja ülistada, aga teadke, et te kõik (kahtlustan, et selle imearmsa väikese üllatuspeo taga on ühe imelise sõbra "karvane käsi" - eks ta ise teab, kellest jutt), kes laupäeval võtsid vaevaks minuga Fra Maresse tantsima tulla ja / või mind muul kaunil moel meeles pidasid, olen teile nii tänulik!
Haapsalu ja Märjamaa line-tantsijad on ühed erilised ja vahvad inimesed. Olete alati minu südames!!!

reede, 8. oktoober 2010

Päikesekiir päeva (kes sind on näinud...)

Kas sa näed, elul on siiski vahel ka päris kenasid üllatusi varuks.
Vaevalt paari tunni eest käis minu juures ootamatul kiirvisiidil üks väga kena ja tore inimene... Mmm, mõistagi taas minust värvikast minevikust. Ajasime vast nii paarkümmend minutit juttu, olime kohmetud ja rõõmsad ühteaegu nagu kunagi tesimelistena sai oldud ... Nooojah, ega ma ei salga, et olin sellesse inimesse koolipõlves ikka väga tugevalt kiindunud ka, (salaja muidugi mõista) nii et ... Jah, ja olin just hiljuti nii väheke nostalgitsedes tema peale mõelnud, lugenud oma teismeea kirjutisi temast ja arutlenud, kuidas tal võiks minna, mis ta teeb ... Elul on imelikud keerdkäigud ...
Nüüd tuli ta ja otsis mu siit väikeselt saarelt üles, kaasas naine ja pisike poeg ja... Kummaline tunne oli, ühelt poolt närivalt kohmetu ja meenutusi äratav, teisalt ... nii-nii rõõmus tunne, kui taaskord adud, et ka inimestel, keda sa juba aastaid näinud pole ja kes kunagi sinu südamele on nii palju tähendanud,... et sina ka neil veel meeles oled. Siis ei jää ju lihtsalt muud üle, kui naeratada! Kssvõi hetkeks rõõmustada.
Aitäh, mu salaarmastus, et sul meeles olin! Siin sulle ka väike pühendus:

Kümnendi viimane päev

Homme kukub siis see saatuslik päev, mil elu lööb ette uue, hirmuäratava numbri ja muretud kahekümnendad jäävad igaveseks seljataha.
Oleks vähe öeldud, et ma selle üle eriti ei rõõmusta. Pigem tahaks isegi vigiseda ja nuriseda. Aga ei tihka ju ka, ikkagi juubel ja puha.
Njah, suurt pidu ma ei korralda, ütlesin seda juba esimestele pärijatele. Ei ole ma iial armastanud suuri seltskondi ja mida aeg edasi, seda vähem. Nii et ... Jah, olen üks vana hingega noor inimene, nagu hiljuti üks tuttav mu kohta tabavalt ütles.
Ega ma otseselt oma kahekümnendaid taga nutma vist ei jäägi, olidki teised liig segased, oli tulutult palju sebimist, mässamist ühtede ja teisetga, suhteid, mis arenesid ebameeldivas suunas, palju edasi-tagasi kolimisi ja... Noh ,ütleb ju rahvasuugi, et kahekümnendad ongi suur eneseleidmise ja paikseadmise aeg.Nii mulgi.
Kunagi oli mul naivistlik arusaam, et kui saan kolmkümmend (näedsa, julgesingi selle arvu siiski välja öelda!) täis, siis on mu elus kindlad sihid, olen omadega paigas, mul on ilus elu ja ma ei rähkle enam rahutult sinna - tänna, ei otsi enam midagi suurt ega tähendusrikast.
Ei pidanud paika. Kolmkümmend tundus mu jaoks omamoodi tunnismärk sellest, et peaksin olema küps ja rahumeelne ja oma põhilised ideaalid, nn elu alustalad paika saanud. Ei midagi niisugust. Inimese põhiloomust ei muuda ilmselt miski - ei keskkonnavahetus, lisanduvad aastad, tööd ega suhted inimestega... Naiivne, rahutu ja rumal olin ma 15-, 20-, 25 -aastaselt... Samasugune olen ka nüüd, viimast päeva 29 aastaga koormatuna.
Jah, muidugi ma plaanisin, et sel ainukesel päeval kogu oma elus, mil saan järgmise ümmarguse numbri võrra rikkamaks, võiks teha midagi erilist, midagi teistsugust. Plaani sai pidama hakatud juba keset septembrit, aga ... Häh, näib, et elu ei ole jätkuvalt eriti minu poolt, minu poolehoidjad ( kui neid üldse veel kusagil tähislõpmatuses peaks leiduma) on mu sootuks unustanud. Ei taha mu plaanid korda minna. Pidevalt ilmnevad mingid takistused. Aga ma parem ei ole paljunõudlik ja lepin sellega, mis tuleb.
Vähemalt tantsima ma homme lähen, saagu mis saab. Ja loodan, et need vähesedki, kes minuga on ühineda lubanud, seda ka teevad.

esmaspäev, 4. oktoober 2010

Ajas muutumisest

Jäin mõtlema selle üle, kui imelikul ja mõneti isegi imelisel kombel võib inimene ise ja nähtused, soovid, ootused tema ümber seoses selle kõigega ajas muutuda.
Mulle on alati väga meeldinud tants ja liikumine. Olen naudinguga vaadanud, kuidas teised seda teevad - mind on võlunud iluvõimlemine ja peotants, showtants, tegelikult kõik tantsuliigid. Vaatamisest veel enam olen aga tahtnud ka ise osake sellest olla. Liikuda. Muusikast ja oma keha plastilisusest rõõmu tunda, oma liikumisi kontrolli alla saada, neid seal hoida. Tunda ennast tantsides uhke ja vabana.
Lapsena jäin kuidagi küündimatuks, pidudel olin alati müürililleke ja vastavaid trenne kas siis polnud või ei osanud/julgenud ma nendesse minna. Nii jäin ma alati kurvaks kõrvaltvaatajaks, sisimas unistajaks. Täiskasvanuea saabudes tunnistasin endale - jälle on üks unistus purunenud, tantsijat-liikujat ei saa minust küll vist iialgi.
Ent siiski, kas sa näe- pole ma veel kolmekümnenegi ja juba tantsin nagu pöörane! Kolm line-tantsu aastat on möödunud kui tuuletiivul, inspireerides, arendades ja rõõmustades mind rohkem kui lootagi julgesin. Ja nüüd on lootust, et saan ehk lähitulevikus ka nn moodsamate, pisut teistsuguste tantsustiilidega tutvust teha. Tuleb tõdeda, et kunagi pole hilja. Ka 27- aastaselt alustades ning järjekindlalt edasi liikudes on veel võimalik tantsijaks saada. Minu sisemine mina on kasvanud suuremaks, kindlameelsemaks, olen teinud talle suure pai. Kunagi pole hilja oma unistusi ellu viia!

Ka muus osas tundun endale muutununa. Kõhkval ja uimerdavast minast on vähe järel, kui midagi teen, siis ka teen, ei anna endale armu, ei jäta kõhklustele enam nii palju ruumi. Kahjuks hakkab sellega ühes pisut kaduma, tuhmuma ka minu malbem, romantilisem pool, kuid tuleb tunnistada- see pool pole mind elus ka kuigi palju edasi aidanud, pigem isegi vastupidi.
Niisiis- ütlesin ära tööpakkumisest, mis mulle lõpuni asuaks jäädes siiski kohe kuidagi ei sobinud. Tulevikku tuleb siiski vaadata selge pilguga ning ei saa kartma jääda, et kui ma keeldun, hakatakase mulle äkki viltu vaatama või mingil moel mu tiibu kärpima.
Ma ei loo ka enam eneseleillusioone inimeste suhtes, kes ujuvad välja kusagilt minu kaugetest minevikuvarjudest ja soovivad tagasi oma kohta minu elus, mis neile ehk kunagi kuuluski, kuid mille nad vabatahtlikult oma käitumisega on ammugi millelegi muule loovutanud. Ei looda, et kõik on taas nii tore, ilus ja korras nagu muiste. Ei ole, ei saagi olla, sest elu on edasi läinud, nii teised inimesed kui mina ise oleme vahepeal muutunud. On muidugi väga tore, kui saan oma olemasoluga kedagi rõõmustada, veel parem, kui neile ka päriselt tähtis olen. Aga ei kriipsugi enamat. Ei mingeid helgeid õhulosse ega suuri tulevikuplaane. Minu unistusi on liialt palju põrmu trambitud, liialt palju mu naiivset ja romantilist poolt ära kasutatud, et ei saa lasta endal taas hetkeemotsiooni põhjal murduda. Elagu jääkuninganna minus!
Ehk et lühidalt minu hetkesises kokku võtta, siis: kui üksikud eraelulised pisisegad välja jätta, on mu töö- ja hobielu praegu kenasti tasakaalus, nii et hoolimata pidevalt kummitavast sügisväsimusest võin enesega päris rahul olla.

neljapäev, 23. september 2010

Tumedam pool

Olen viimasel ajal üha sagedamini ja põhjalikumalt veidralt sünges meeleolus, ei teagi, tuleb see kehvast planeetide seisust või on oma roll mängida siin aina süveneval sügisel ning suurel, hõlmamatul üksindusel.
Tundub, et elu kipub aina kiiva kiskuma, et asjad minu elus ei liigu hetkel kas üldse mitte või siis lähevad suisa vales suunas. Nullpunkt, must auk. Misiganes. Olen teinud valesid otsuseid. Läinud edasimineku asemel tagasi. Ja millal, mis hetkest see algas, ei taipagi.
Minu eesmärgiks on viimase aasta jooksul olnud saada teadlikult paremaks inimeseks. Olen teadlikult hakanud tegelema enese meelte rahustamisega, hingelt suuremaks, täiuslikumaks kasvamisega. Lugenud joogast ja tervendavast kodust, võimelnud, et ennast halbadest ainetest ja mõtetest vabstada, hakanud tervislikumalt toituma, kuulanud palju rahustavat muusikat, suundunud tegelema käsitööga, et meeli paremini tasakaalustada. Ikka saabub selliseid tagasilööke, et hoia ja keela.
Pole kusagile kadunud mu meeletud peavaluhood, veel vähem on taltunud mu aeg-ajalt ikka täiesti mustaks ja krussi tõmbuvad närvid. Pole ka mõtted suurt helgemaks muutunud. Kõige tipuks on tirts aina sagedamini ja sagedamini haige. Õigupoolest ta enam päris terveks ei saagi, enne kui uus haigushoog ta vallutab. Midagi on meie elus väga valesti.

Viimasel ajal leian sageli end lisaks mõttelt, et olen muutunud kuidagi kalgimaks, julmemaks. Vähe sellest, et ma enam ammu peaaegu ühtki inimest usaldada ei suuda, kõigesse ilusasse, heatahtlikku sügava irooniaga suhtun, inimesi vahel isegi põlgan, olen muutunud julmemaks ka palju muu suhtes.
Võtkem kasvõi näiteks noodsamad hiired, kellega juba kaua tulutut võitlust pean ja kelle tegemisi ka siinsetel blogilehtedel varasemalt mitut puhku kajastanud olen. Sügise hakul olid nad taas varakult platsis. OLi ju neile soodne talv ja veelgi soodsam suvi ja nii nad paljunevad nagu hullud.
Olen kogu septembri neile mürgikuulikesi pannud, mis on kui imeväel ära söödud. Aga hiired majast ei kao. Sel kolmapäeval avastasin oma kuivainete riiulit sortides, et need maidad on kõik mu 4 tagavaraks pandud jahukotti puruks närinud ja köök kattus hetkega paksu jahukorraga. Et mu närv oli juba enne seda minikatastroofigi igausugu elu jaburustest piisavalt must, oli see avastus juhuslikult seekornde viimane tilk mu kannatustekarikasse. Tundsin jõuetut viha. Tahtsin karjuda, jalgu trampida, asju loopida. Kuidagi oma pulbitsevat emotsiooni vägivaldsel moel väljendada. Ja mingi kaine mõistus lausus kusagilt kõrgustest- mida sa teed, metslane? Ise tahad veel haritud inimene olla, katsu end õige talitseda. Katsusingi. Ja kuidas see talitsemine siis välja nägi?
Võtsin sellise ebanormaalselt täiusliku rahuga 2 alustassi, riivisin nende peale rotimürki, siis segasin hulka todasama mööda kööki laialipudenenud jahu. Tegin kaks korralikku alutassitäit seda saatanlikku gemüset ja panin need hiirte lemmikpaikadesse valmis. Head isu, sindrid, soovisin neile mõttes. Ja kuulsin öösel läbi une, kuidas taldrikud kolisevad. Kuidas need jumala loomakesed heas usus mürgitatud toitu vitsutavad. Olin endaga rahul!

No öelge nüüd, kui see pole julmus ja kalkus, siis mis see veel on? Täna hommikul üht väga ilusat ja südamlikku raamatut lugedes tekkis mulle silme ette järsku kujutluspilt sellest, kuidas aegamööda täituvad kõik mu korteri seinad ja põrandaaalused väikeste valgete hiireluudega ja kuidas mina rahulikult selle surnuaia peal oma kalki elu edasi elan. Midagi tundmata, kedagi enese ligi laskmata, kõige ilusa ja hella üle vaid sarkastiliselt muiates.
Mis inimse niisuguseks muudab? Vaatad ennast kõrvalt ja hakkab õudne. Ise arvad, et oled kena ja armas olevus, aga tegelikult oled juba noorena seest mäda koletis?
Nii hea oleks ennast välja vabandada - öelda, et mul on olnud raske elu, keeruline saatus, olen sattunud kokku paljude selliste inimestega, kes on minuga vastikult käitunud, mind ära kasutanud, mind endast eemale heitnud, kui mind enam vaja pole. Aga mul on ju olnud ka rõõmu kohtuda inimestega, kes on olnud head, hoolivad ja omakasupüüdmatud. Teinud mulle head ise midagi vastu tahtmata!
Miks kipuvad just valusad haavad inimese üle domineerima? Miks hea ruttu meelest unub, aga halb ja ülekohus tekitavad nii suure kibestumuse, et see hakkab meie elu üle valitsema? Muudab meid nenedeks tumedateks ja kalkideks monstrumiteks, keda me oma hinges niiväga jälestame, kuid keda me kõikidest püüetest hoolimata ühel hommikul iseennast peeglist vaadates enesele otsa põrnitsemas näeme?

teisipäev, 21. september 2010

Minu salaarmastus

Täna lõpuks olen ma Temaga kahekesi. Viimaks ometi! Oma valusarmsa majaga.
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?

esmaspäev, 20. september 2010

Seened ja MALFF

Nüüd on jälle päevad kiiresti ja vägagi tegusalt möödunud.
Esmalt avastain eelmise nädala lõpul, peale pikka kurvastust seeüle, et kuhugi kaugemale metsa seenile vist ei pääsegi, sest rattakumm on tühjavõitu ja pumpa mul pole ... Siis neljapäeva õhtul ladiseva vihmaga töölt tulles avastasin, et loodus oskab ikka imehästi lohutada küll - minu õue surnud puukõverikule, mida kasutan pesunööri toestusena, olid üleöö kasvanud seened. Lähemal uurimisel tuvastasin- harilikud külmaseened. Terve tüvi oli noid pruunikaskollaseid seenekesi kohe kubinal täis, et ei mahtunud mu esimesse kätteleotud kantsikusse äragi. Peagi tõin toast pesukausi! Jahmerdasin seenetega terve õhtu - et tegu surnud puidust toituva seenega, oli neid ju vaja eelnevalt natuke leotada ja korralikult kupatada ja lõpuks öö eel veel marinaad peale. Nämm! Oma õue seened, sain ühe puu saagist siis kokku 5 pooleliitrist purki marineeritud külmaseeni (poolteist purki oleme tirtsuga tegelt juba nahka pistnud, nii head on, krõmpsud ja mahlased!).
Ja nädalavahetusel ronisime üle päris rüki aja ka linna. Toimetusi oli üksjagu, nii et ühe päevaga ei jõudnudki kõike toimetatud. Laupäeva õhtul ja pühapäeva hommikul aga külastasime ka Matsalu Loodusfilmide Festivali - mõistatasime mitmel moel loodust (tirts sai selle eest isegi medali, et ta nii hästi loodust tunneb!!), vaatasime seenenäitust ning loomulikult istusime mitu tundi ka kinosaalis. Ilusad filmid olid kõik, mõni natuke ilulisem( "Tänapäeva Eeden"), mõni elulisem ( "Siim, samuli ja Dolce Vita"); mõni murelik ("Kamtsatka- lõhede riik"), mõni lausa väga valus ("Armastuse lugu"). Elamuse ja mõttaine andis aga igaüks neist. Väga tore ja roheline nädalavahetus oli igal juhul.

kolmapäev, 15. september 2010

Tahaneitaha tahaneitaha ...

Täna on kohe hullult masendav ja üdini väsitav päev. Väljas tõstab juba varahommikust peale tormi, puulehed kolletuvad ja ladistab külma vihma.
Pea on tühi ja otsused, mida peaksin otsustama, ei taha kuidagi pärale jõuda. Käsi ei tõuse haarama ka pastakat-paberit, et üks tõsine ja ratsionaalne kaalutlus kõigi poolt- ja vastuargumentidega paberile panna.
Võtsin omale veel 2 närvesöövat päeva otsustamiseks, kas võtta vastu suur ports lisatööd või mitte. Sisetunne ütleb, et ei peaks, sest ma ei sobi sellele tööle kohe kuidagi ja mul on tunne, et - khm, kodeeritult väljendudes- vähe panustades loodetakse saada suurt kasumit. Mulle see mõte ei meeldi. Ma tean juba ette, et mulle ei hakka see amet, need ülesanded kunagi sobima.
Aga teine osa minust jällegi utsitab- mis oleks kui prooviks, peab ju ennast arendama, ilma arenguta võib kängu jääda, uusi alasid tulebki tundma õppida, mida rohkem oskad, seda lihtsam edaspidi jne jne ...
Aga kardan, et jään oma proovimiste, õppimiste, hakkamaasaamapüüuga ikkagi lõppkokkuvõttes üksi, kuigi praegu lubatakse suuresõnaliselt, et me kõik hakkame sulle appi. Aga mina ei taha olla vastutav isik, ma ei sobi suhtlema, organiseerima, läbi viima, tagant torkima. Ei sobinud juba varakevadel kui mulle seda juttu esmakordselt räägiti. Ei sobi nüüd. Ei hakka kunagi sobima, sest inimese olemust, huvisid, eeldusi ja üldist olekut ei ole kahjuks võimalik muuta.

Olen lõhkise küna ees.
Väljas valab aina külma vihma. Ma igatsen midagi hoopis-hoopis muud.

esmaspäev, 13. september 2010

Tegemata-nädal ja tegus tulevik

Sooh, möödunud nädal läkski niisiis kirja kui üleni haigeolemise aeg. Esiteks tirts, kes küll viirusest küllalt kiiresti jagu sai ning oleks võinud juba 2-3 päeva pärast kooli tagasi minna... Aga siis sai viirus ka minu kätte, mul olid täpselt samad ilnmingud, mis lapselgi, selle vahega, et minu, vanainimese (:)))!), lõi see rivist välja mitte kaheks vaid lausa neljaks päevaks. Olin ikka tõsiselt 2 päeva voodis pikali, nii et mitte midagi ei suutnud teha, hea, et lapsed-loomad läbi häda toidetud said.
Eile aga pidin juba tegus olema ja nagu sügise alguses ikka paistab, tegevust jätkub ja tuleb juurdegi. Nii töö- kui hobialast. Näis-näis, mis neist suuresõnalistest plaanidest tegelikult saab...
Ka talvine puukoorem tuli eile õhtuhämaras kohale, needki tuleb kiiresti vihamvarju toimetada. Riigiisadele tuleb end homme päälinna näitama minna. Ja, nagu tegevust veel vähe oleks, avastasin täna, et selle nädala teine pool on Haapsalus ju MAFF-i päralt. Palju-palju häid loodusfilme, fotonäitusi, õpitubasid jm loodushoiu, metsaasukatega seotut, mis mulle niiväga sümpatiseerib. Kõige hiilgavam oli see, et lugesin festivali kodukalt, et päevapilet on 25 eeku.... No ma ei tea, kas mu silmad näevad valesti või on mingi trükiviga või ... Kuidas nii hea asi saab nii vähe maksta?! Igal juhul, kui see kõik tõsi on ja asjaolud klapivad, veedan me eelseisva nädalavahetuse Matsalu Loodusfilmide Festivalil.

teisipäev, 7. september 2010

Tervenemise aeg ...

Mis ma siin jutustan- mõneti on hoopis vastupidi - tirts jäi eile õhtul jälle haigeks- 38, 5 palavik, nina umbes, kurk punane...Mul paanika südames, mis nüüd ometi lahti - laps ei saa nädalatki terve olla, kui juba uus haigus majas, seda pole veel juhtunud.
Seega ei mingit linnatuuri täna, ei tantsutrenni, ei midagi ... Aga vähemalt delegeerisin, et mulle organiseeritaks mingi kaubavoor linnast kohale, sest kõik hädalavajlik on varudest lõpukorral. Asja uuritakse ning antakse teada, et me ikka ellu jääksime. Võimatult keeruline on see saareelu vahel.

Täna hommikul tulin vaid paariks tunniks tööle, et kibedamad asjatoimetused siiski tegemata ei jääks, ja sain juhuslikult kuulda, et perearst on ka täna saarel. Siis kibekähku koju tagasi, ajasin tirtsu voodist välja, talvejope selga ja padavai arstile. Too arstionu arvas aga, et tavaline viirushaigus, seda pidavat praegu palju liikvel olema ( ja asi see siis minu vast nädala eest alles eelmisest haigusest toibunud tibukesel üles korjata oli, eksole ... :((( ). Et siin aitab ikka tavaline kodune loodusravi, piim meega ja üle 38 palaviku võiks lapsel maha võtta. Muud tarkust ei midagi. Ahsoo, seda veel ütles ka, et enam ei peagi iga lapse haiguse järel arstitõendit võtma, ema võib ise kirjutada tõendi ka üle 3 päevasele puudumisele. Hea teada. Südamel sai natuke kergem, et lapse haiguse ei midagi hullemat kui... njah, mingi suvalien viirus....

Aga suhted inimestega tunduvad tervenevat, selle üle on mu rõõm kõige suurem! Väike naeruvirve on jälle silmade taga ja sipelgad jooksevad selga mööda. Nagu oleks ei tea mis suure teoga maha saanud, aga tõesti - viimse nädala jooksul olen jälle hakanud rohkem inimsetega suhtlema, mind on ise üles otsinud inimesed, kes pole endast kaua-kaua märku andnud. See on puhas rõõm, see on hea tunne, kui saad teada, et inimesed pole sind unustanud, nad on sulle mõelnud, sa oled neile tähtis, nad ütlevad sulle ilusaid ja siiraid sõnu.

neljapäev, 2. september 2010

Kõik, kõik on uus septembrikuus ....

Nii jah, et minu armas väike tirts on nüüd koolilaps. Esimeste muljete põhjal näib, et oma uue staatusega igati rõõmus ja rahul, et mitte öelda särab üle näo nagu päike!!!!
Minul on küll lausa unehäired olnud viimastel päevadel, nagu peaks ise uuuesti kooliteed otsast alustama - kas koolikott on valmis, ega midagi maha ei jäänud? Aga taskurätikud? Aga pliiatsiteritaja? Kuis on lood kooliriietega? puhtad sokid ikka võtsid? ... .... ... .... ...

Uuh, milline jabur kanaemastumine!!! Ma.... ma kohe ei suuda seda uskuda, et tirts peabki hakkama nüüd igal hommikul 5 päeva nädalas kell 7.30 ärkama ning aina kooli ja kodu vahet vantsima. Et ta mul juba nii suur ja tubli on! Aeg lendab ja vist peab tõesti paika vana ütlus, et mida aeg edasi, seda kiiremini aastad lippavad.

Uuued tuuled kipuvad vist puhuma hakkama ka nii töö - kui muu elu rindel. Esimesed tunnismärgid neist aiva ilmutavad end. Seisan nagu tüüpiline õhumärk, poolel teel maa ja taeva vahel, pisut abitult ja suurelt segaduses, ja kõhklen nagu jaksan. Kas ma peaksin... või ei peaks? Kas on targem olla nii nagu praegu või muuta oma elus midagi? Ja kas see muutus saab siis tooma kaasa muutused minu soovitud suunas?
Kui ei riski, ei katseta, ega siis saa kunagi teada. Aga olen andnud enesle mõttes lubaduse kaaluda kõik hoolikalt läbi nagu ühele ehtsale Kaalude esindajale kohane. Aga fakt, et tuleb hakata langetama elu muutvaid otsuseid, on ilmne. Vähemalt tänase päeva seisuga.

Nutta ja naerda tahaks ühekorraga, nii kõikuv meeleolu on - ma ei tea, kas peaksin olema rohkem õnnelik või õnnetu. Aga ma eelistaksin olla pigem ettevaatlikult õnnelik.

esmaspäev, 30. august 2010

Suvi saab otsa

Tjah, olen viimastel päevadel tahes-tahtmata tähele pannud, et väljas on miski taas jäädavalt muutunud. Suvi on otsa saamas. Päev-päevalt aina vihmutab ja hommiktunnil kena ning päkselisena paistnud ilm võib juba paari tunni möödudes olla otse imestamapanevalt teiseilmeliseks muutunud.
Lämbe dzunglisoojuse aeg on samuti läbi, hommikul üheksa aegu tööle kõndides poeb niiske rõskus otsemaid naha vahele, paneb õlgu võdistama, sunnib kärmemale käigule. Vahtratele on ilmunud esimesed kollasd lehed ja rohi on taas kuivanud kõrtest pruunjastähniline ja... kuidagi kulunudilmeline. Piibelehtede läbi suve rohetanud varred on korraga longu vajunud ja määnduvad lausa silmaga nähtavalt. Lilled lõpetavad vaikselt teineteise järel õitsemist, ehkki nii mõnigi võilill ning metsmaasikas on otsustanud veel otse enesetapjaliku mõnuga asuda vastu sügist teisele õitsenguringile.
Mõnel päeval, kui eriti raevukalt sajab, ei lähe õues enam ka õieti suviselt valgeks, vaid jääb nukrailmeliselt halliks, mis tubades kummitab, aina haigutama sunnib, meeleolutust tekitab ning sunnib ikka ja uueśti mõtlema- siin sa nüüd oled, taas omamoodi vangistuses keset seda melanhoolsevõitu hilissuve, ning ees ei terenda muud kui aina rutiinsed argitoimetused, pikk, pime ja porine sügisaeg, külm ja üksildane talv... enne kui taas uut lootust silksuva kevade näol oodata on.

Ja tervist see hilissuvine virr-varrilikult muutlik olemine ka ei soodusta. Oleme mõlemad tirtsuga stabiilselt tõbised, ei lähe meil hoolimata ravist ja vaikselt kodus püsimisest paremaks ega halvemaks. Hommikuti on ikka rinnus valus ja kurk kibe, oleme ära tarvitanud juba poole oma talveks mõeldud ravimtaimede tagavarast, ja enam pole ka metsast uusi võtta ... Meie päevi sisustavad aina uued teeringid, meepurgid, kurgupastillid, köhasiirupid ja taskurättide virnad. Laatsaret ja köhakoor, aga mitte ilus hilissuvi.
Ja ülehomme ongi juba 1. september ...

neljapäev, 26. august 2010

midagi line-tantsulist

Ma kohe pean selle bloggi ka üles riputama kui kodulinnas nii kenaste line-tantsitakse:

kolmapäev, 25. august 2010

MuhuLine

Ära seal toredal saarel igal juhul käidud sai, ehkki alul tundus, et kõikmõeldavad jõud on minu vastu. See viimane tunne on mul muide juba mitmeid nädalaid hinge uuristanud- et ju vist pole praegu kohe üldse minu aeg, asjad kisuvad kuidagi kiiva ja tuju pole suurem asi, kuigi ma väga püüan mitte norutada ja line-tants on kaheldamatult minu parim ravim igasugu pahade tujude vastu.
Sõnaga- tirts jäi enne Muhusse minekut haigeks. Ja mitte niisma natuke tõbiseks, vaid kohe korralikult ja pikalt haigeks. Tuli nohu, köha, 38 piiril kõikuv palavik ja kõrvavalu. Töölt ma kohe peale puhkust pikalt ära jääda kuidagi ei saanud, nii jätsin lapse pooleks päevaks omapäi koju, kuigi endal süda valutas ta pärast (harjutamise mõttes jällegi hea- koolilapsena peab ta siiski harjuma üksi kodus olema) ja käisin lõuna paiku teda vaatamas, tohterdamas ja nii kogu eelneva nädala. Kolmapäeva õhtuks oli selge, et kaasatulijat tirtsust sedapuhku pole. Et aga endal ammu laager makstud nii enda kui lapse eest, tahtsin ise kindlasti minna. Õnneks leidus häid sõpru, kes mu pooltõbise lapsukese enda juurde võtsid. Ja mina sain loa minna.
Oh imet, reede hommikul kui tarvis end reisile asutada, oli minulgi kurk kibe. Kohe väga tõsiselt. Muidugi polnud reedesel riigipühal ka ükski apteek lahti, kuigi kappasin pool linna läbi. Tuli siis koduste vahenditega ennastki tohterdama hakata. Ostsin taruvaiguga mett, koletul hulgal kurgupastille, 250 g viina ja paki Mynthoneid, mille kohe sama alkoholi sisse ää uputasin. (No küll see Mynthoni-viin on üks rõveda maitsega kurgurohi, aga see-eest õnneks tõhus!- laupäeva õhtuks olin kurguvalust sama hästi kui lahti).
Niiviisi varustatault läkski reede õhtupoolikul lahti minu sõit Muhu poole.
Ilma suuremate viperusteta olin kella üheksaks õhtul Liival, Muhu koolimajas platsis. Ülejäänud laagrilised olid juba mitu tundi varem laekunud, õhtust söönud, pesad valmis seadnud ja tantsisid kooliõuel ennastunustavalt. Mulle pisteti sööklast pihku kausike ülejäänud koogiga, tegin kiire tee ja liitusin hoolimata pimenevast ja jahedast augustiööst teistega. Õppisime esimsel õhtul ära 3 uut tantsu ning muidugi vihtusime tantsida palju vanu tuttavaid. Kokku ikka südaööni välja.
Järgmine päev algas tujutõstva hommikvõimlemisega juba 8.30 ja laupäev oligi mõeldud eeskätt saarega tutvumiseks. Enne iseseisvat kondamist rääkis mile ka Muhu kooli direktriss proua Senta üht-teist oma kodusaarest. Kõige enam jäi meelde see, et muhulased on üks kangesti rahaahne rahvas ja tahavad iga teise asja eest küsida 250 krooni. See saigi meie tuuritamise juures põhinaljaks- kui millegi hind ei selgunud või oli kahtlane, siis maksis ta kaheldamatult 250 kr!
Siis aga suundusimegi oma tantsuliste lõbusa seltskonnaga Muhut avastama.
Esimene peatuspunkt oli Pädaste mõis. Oi-oi, minul on selle mõisaga romantilisi mälestusi kohe kuhjade viisi, siia on alati nii imeline tagasi tulla. Muidugi on mõis nüüd palju ilusam ja uhkem kui see oli 12 aasta eest, mil minu suur armastuse suvi siin sai veedetud, aga siiski. Koolis oli pr Senta hoiatanud, et ega Pädastesse niisama sisse ei pääsegi- tõkkepuu on ees, turvamees valvab ja küsib lihtsalt õuel luusimise eest 50 kr, milles pidavat sisalduma 45 kr tass kohvi ja 5 krooni on maapinna kulutamise tasu! Eh, nii peaaegu oligi- tõkkepuu ees, putkake kõrval, aga kedagi sees ei paistnud ja kui kellanuppu vajutasime, kerkis puu kenasti eest ära. Raha aga ei tahtnud me käest keegi. Mis oligi tore, tegime tiiru hoovi peal ja vaatasin, et mõisa tagaossa on ehitatud imeilus suur lehtla, mida ennevanasti siin küll polnud. Aga mõisa välistrepp on endiselt viltu, nostalgitsesin veidi ja juba siirdusime edasi.
Vaatasime väiksemate külade kõrval üle ka Üügu panga, leidsime üles sealsed varisemisohtlikud koopad, paljud tegid pilti ja siis tulime lõuna paiku tagasi Liivale.
Kus sattusime Kalakohvikusse! Hmm, tõeliselt võrratu koht!!! Kui keegi peaks kunagi Muhusse sattuma tühja kõhuga, siis palun minge kindlasti just sinna Kalakohvikusse, see asub täpselt suure maantee ääres, Kuivastu poolt tulles jääb see vasakut kätt, säärane hele pisem elumaja. Te ei kahetse, eriti kui hindate lihtsust ja toredat teenindust. No minu meelest oli see viimase peal- hubane väike kohake, tuba on natuke retrohõnguline- kaltsuvaibad, erinevas suuuses lauad, minidiivanid... Vanaaegne elutuba ühesõnaga. Ja road- needki on fantastilised, kõik sisaldavad vähemal või rohkemal määral kala, kuid on väga-väga maitsvad. Mina sõin nt 89 kr eest tursa-kukeseene rooga, mis viis keele alla! Neil olla peamiselt kohalik tooraine, ei mingit välismaist marketikaupa, kõik kohalikelt sisse ostetud, mahedalt kasvatatud. Nüüd eriti hea asi -ostsin ka teed, menüüs oli kirjas, et see maksab 10 kr - ja arvake ära - Mulle toodi piparmünditee- seda oli presskannutäis, see oli ehtsatest ürtidest ning sinna kõrvale serveeriti suur tassitäis mett! Olin vaata et tummaks löödud! Koha oomanik, keegi tore Kristjani nimeline pikajuukseline noormees oli ise letis, käis meiega vahepeal juttugi vestmas. No nii positiivne elamus, et laadis koge päevaks.

Järgmine peatuspaik oli meil Jaanalinnufarm. Sinna jõudes oli mul muidugi tuline kahju, et tirtsu kaasas polnud, tal oleks seal kindlasti palju uudistamist olnud. Lisaks neljale suurele jaanalinnule oli seal ka käputäis nende tibusid, kes nägid välja nagu siilid ning veel elasid farmis nandud, emud ja kängurud. Ka ponidele sai pai teha. Ja näha ka tillukest, nii u 9- kuust kängurupoega, kelle emal oli peaaegu kohe peale poja sündi piim otsa saanud, nii et farmirahvas võttis imepisikese loomakese enda hoolde ja nüüd elabki ta ühes riidest kotis ja on külalistele parajaks atraktsiooniks, kui ta oma pruunide nööpsilmadega üle kirju koti serva ilma uudistab, pikk saba nagu voolik seljalt üle kotiääre tolknemas.
Vaatasime kiirelt üle ka Koguva küla, mis oli mõnusalt arhailine, aga siis tuli juba tagsi oma ajutisse "koju" suunduda ja oligi aeg õhtuseks worshopiks, kus sedakora õpiti ära suisa 5 uut tantsu. Misjärel muidugi läks üritus taas sujuvalt üle vabatantsimiskes, mis laupäeval kestis umbes-täpselt sama kaua kui eilnegi selle vahega, et olime targu sees, sest kogu päeva oli sadanud hoogsat hoovihma ja ega seal õueparketil polnud ka just väga mugav tantsida. Sees oli muidugi tohutult libe, nii et mina loobusingi lõpuks oma mugavatest kauboikingadest ja tantsisin üldse sokkide väel. Igal juhul oli meeleolukas.
Pühapäeval hommikusöögilauas hirmutati meid juttudega 6 km pikkusest praamijärjekorrast ning kuna olin end tagasisõiduks ühe tuttava auto peale kaubelnud, tahtiski too kohe peale hommikusööki minema põrutada. Nii oligi, viimane tants jäi mul õppimata, aga elame üle.
Jõudsime sadamasse, polnud seal mingisugustki järjekorda, otse mürtsti praamile ja minema.
Kell pool kolm päeval olin kodusaarel tagasi, nii uskumatu kui see ka polnud. Lapsuke oli elus ja tervem ja muidugi tohutult rõõmus mu varase naasmise üle.
Aitäh Muhu ja aitäh toredad kaastantsijad, hoolimata mu halbadest aegadest toimus vähemalt ka midagi tõeliselt toredat vahepeal!!

teisipäev, 17. august 2010

Lõikuskuu sekeldusi

Hehee, ühesõnaga oli minul keset läinud laupäeva suurepärane mõte minna metsa seenile. Ilm oli küll parajalt pilvealune, aga see-eest mõnusalt niiske, mis pidanuks minu mõtlust mööda igati sobilik olema seentele, kes oma ninakesed seetõttu eriti agaralt maa seest välja peaksivad pistama. Tegingi kiire külavahe- ja metsateede ralli, mis nii mind kui ratast enneolematult tugevasti raputas, sest oskasin marsruuti põnevuse huvides veidike varieerides valida just need kõige üleküntuimad ja/või mahajäetumad rajad.
Niisiis tunnise rappumise järel olin hingeldava ja pisut väsinuna seenemetsas kohal. Kukeseeni oli. Palju. Väga palju. Lausa hullumiseni. Esimese tunni jooksul oli mul kaasavõetud kott nii täis, et arvasin- tänaseks aitab, nädala norm on nüüd taas ette korjatud. Hakkasin aga uljalt tagasi sammuma. Paarikümne meetri peal avastasin, et pole nigu tuttav koht. Käänasin end ümber- ikka sama seis. Kuused-kased kõik oleks nagu õiged, aga rohi nende vahel tavalisest pikem, teistsugusem, võsa vale koha peal, ei leia õiget paika kätte, kust välja minna. Käinud veel paar tiiru sihitult edasi-tagasi, hakkasin taipama, et olen vist natuke metsa ära eksinud!
Ei mingit paanikat, palun, mitte mingit paanikat, kordasin mõttes enesele. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, millised need kohad välja nägid, kustkaudu olin metsa tulnud, mis puud ja mis suunas kasvasid, kas oli sissetallatud radasid või mitte. Tundsin end korraga väga-väga abituna. Ei julgenud väga ringi ka rabistada, sest olin ju kuulnud legende sellest, et metsaeksinud kipuvad ringiratast tatsama ega tea viimaks enam isegi, mis suunas minema peaks. Kuidagi jõudsin äratundmisele, et peale kitsukest kuuskederiba peaks tulema lehtmetsavõpsik, kus sees lookleb 2 rada, mida mööda metsast välja saab. Kuuseriba oli olemas, aga tundus kuidagi seletamatult võõras ja sellest kahel pool oli täpselt samailmeline lehtpuuvõsa. Kuidagipidi suutin ma suunda siiski õigena hoida, et teada, kuhu suunas jääb metsatee minu rattaga ja mis suunas suurem külavahetee. Pooletunnise ekslemise järel olin sunnitud endale tunnistama, paanika on siiski platsis, nutuvõru vireleb ümber suu ja hakkasin mõtlema, kelle poole oma murega pöörduda. Asjale lisas vürtsi seegi, et otse loomulikult polnud keset sügavat ürgmetsa mul praktiliselt mitte pügalatki levi. Kõndisin siis, telefon pea kohal levipiisku püüdmas, vaarikavarte vahel ning ronisin ühe kõrgema kännu otsa. Seal õnnestus viimati kaks nõrka pulgakest levi saada ning kukkusin helistama. Esmalt lähimatele inimestele, kelle maad antud metsa läheduses asusid. Ei võetud toru või oldi hoopis levist väljas. Ei aidanud muud, kui pidin helistama kodukülla naabritele. Seal kallis naabrinaine organiseeris mulle 15 minutiga abiväe autoga järele, kes pidid hakkama minu kirjeldatud kohta saabudes autoga signaalitama.
Uuh, suur kergendus südames, hakkasin pisitasa taas ennast üle kontrollima- vahtisin puid ja otsisin tunnismärke, mida olin metsa tulles meelde jätnud- paremale poole viltu kasvavad puudesalud, siis kahest kuivanud kasest moodustuv värav, poolik pliitsikujuline lepatüügas... Ja ena imet, seal nad teineteise järel olidki. Vaid paar meetrit kohast, kus just pisarsilmi paanitsedes olin kännul balansseerinud! Olin paika lihtsalt teiselt poolt vaadanud ega seda tuttavat paika sestap ära tundnud.
Ega olnudki muud kui metsast välja saades teha vabandav kõne asjatu tülitamise j paanika pärast. Selgus, et abivägi on juba minu juhatatud metsateel ning saabusidki peagi mulle vastu. Pakkusin vaevatasuks poolt oma seenesaagist, aga sellest keelduti viisakalt, naabrinna ütles, et neil endalgi seeneuputus ja autojuht arvas, et ju ta läheb parem ise seenele. Olin igal juhul neile südamest tänulik, et kergema vaevaga koju pääsesin.
Sama päeva õhtul oli Jääääre kontsert. Mõnus, heljuv, tore, palju tuttavaid inimesi kontserdiplatsil ja veel enam õhus hõljuvaid tuttavaid laule. Tundus, et saarerahvale Jääääre esimene siinne kontsert igatahes väga meeldis, sest mehi ei tahetud lavalt kuidagi ära lasta ning lisalugusid tuli tervelt kolm. Seega sai see sume augustiöö igati iluliselt sisustatud.

Esmaspäeval tööle tulles avastasin, et eelseisvaks nädalavahetuseks on mulle tegevust kaugelt rohkem kui neid ette võtta ja ära teha suudan- korraga terendab sel pikal nädalavahetusel ees 4 eripalgelist ja eri geograafilises punktis toimuvat üritust. Neist ühe ütlesin kohe ära (Narva-reis), ka teise pean ilmselge suure kahjatsusega käest laskma (VD vabatantsimine, kuigi mul on sellest nii piiritult kahju, aga ajad ei klapi kohe kuidagipidi, kuigi olen seda minekut sada korda kaalunud ja oma graafikutega sobitada püüdnud... :((( ), MuhuLine`le olen minemas kui raudnael ja oleks megalahe, kui jõuaksin pühapäeva hommikul otse Muhust veel ka Roostale, kus on loodusgiididega järjekordne kokkusaamine ja mingite huvitavate kividega tutvumine...
Ei tea, ei tea, pool suve olen niisama molutanud ja tegelenud aktiivselt suuremat sorti eimillegagi ja unistanud vaid, et saaks tantsida, saaks loodusgiidiega kokku, tahaks reisida... ja siis nad tulevad, kõik ühe ropsuga ja nagu kiuste, ikka kõik täpselt üheaegselt.
Elu on ikka vahel väga ebaõiglane, kas pole?!

kolmapäev, 11. august 2010

Augusti esimene veerandik...

... on taas imekiirelt mööda libisenud. Olen tagasi tööl ja rutiin kipub ründama juba esimese pooleteise nädala järel. Aga ma ei kurda, meeleolu on üleval püsinud ja seda tänu aktiivsele endaga tegelemisele. Olen nüüdseks 10 päeva jutti iga päev kas võimelnud, tantsinud ja /või rattaga sõitnud ja see teb enesetunde märksa reipamaks. Olen käinud metsas ravimtaimi korjamas ja seegi osutus loodetust edukamaks. Tahtsin saada vaid vesimünti ja kortslehte, aga sain lisaks veel ka naistepuna ja natuke kueseeni! Olin piiritult rahul ja mets laadis mind samuti tohutult. Tuleb välja, et iseendal on vaja avatud meeltega ringi käia ning elamused ei lase end kaugelt otsida.
Loen ka tarku ja huvitavaid raamatuid nagu "Tervendav kodu"(olen sealt palju häid näpunäiteid saanud ja kohe ka praktikas rakendanud). Ja siis Vigala Sassi Wäeraamatust püüan end aegapidi läbi pureda, kuigi tekst on sel kohati äraütlmata raske, segane ja (minu jaoks) kauge. Olen siiski kannatlik ja püüan veel. Loen veel "Hingamise jõudu" , mida sirvin tervendava koduga paalleelselt, seegi annab sisemist rahu palju juurde.

Kui senine august on möödunud valdavalt koduseinte vahel(mis on endiselt värvimata :((( ) või siis vähemalt trajektooril töö-pood kodu, siis lõikuskuu teine pool paistab esiti pisut rõõmsamates toonides- tahan minna sel nädalavahetusel oma kõigi aegade ühe suurima lemmikbändi Jääääre kontserdile, mis väisab eeloleval laupäeval justnimelt mu enda kodusaart ning järgmine nädal on taas lõpuks üdini line-tantsuline. VD vabatantsimine ja sellega peaaegu paralleelselt MuhuLine 2010. Ootused ja lootused on suured. Tahan sellest võibolla minu selle suve viimasest üritusest igatahes maksimumi võtta.

teisipäev, 3. august 2010

Need viimased puhkusenädalad ...

... lendasid tõesti käest kui imeväel.
Tundub, et mu elu hakkab taas viimaks tasapisi ülesmäge minema...
24. ja 25. juulil olid mul külas mu tantsutreener ning tema kaks sõbrannat. Kõik ratastega varustatud, nii et ei muud kui saart avastama ja seda ka hoolimata aina ähvardavast vihmapilvest. Saime esimese päeva pika marsruudi Suuremõisa- Huitberg- Saxby- Hullo kenasti poole päevaga tehtud ning padutama hakkas alles vahetult enne meie Hullo jõudmist. Õhtul oli meeleolukas Aliase mängimine ja väike kõrtsiskäik, aga kuna seal oma muusikat peale panna ei saanud, tulime tunnise istumise järel tagasi koju, sest eks see matkapäev ikka väsitas parajalt ära ka.
Pühapäev võttis meid vastu taas sillerdava päikesega ning hommikul paar tantsukest meelde tuletatud, tegime taas saaretiiru. Sedakorda sai ära käidud allikatel ja kiriku juures ning sealt pisukese pausi järel edasi suundutud Borrby randa ning kõige viimaks veel Hullo lahe äärde piknikule... Siis juba oligi pühapäeva pealelõuna käes ning külalistel aeg soojade tänamiste saatel oma teed minna.

Jõudis kätte minu viimane puhkusenädal, mil polnud üldse hoo ega hoobi vahet. Nädala algul sai viimaks ka värvipott ja pintsel välja otsitud ning uksed ära värvitud.
Kesknädalal käisin oma emapoolsetel maadel väikesel ringkäigul. Sain oma vanaemale, tema vanematele ning vennale hauale küünla viia ja ühiste jõududega korrastasime ka kogu perekonna hauaplatsi natuke. Õhtul tulime eelmisel suvel ärapõlenud majavaremele. Sellest pole mitte midagi praktiliselt järel, ainult vundament ja üks pisike osake palkseina, mis imelikul kombel tulest täiesti puutumata jäi. Juba on taimestik varemetele peale kasvanud, justkui oleks õnnetusest juba aastakümneid möödas, kuigi tragöödia juhtus vaid napi aasta eest. Imelik ja väga kurb oli seal hoovi peal ringi käia, nii suur harjumus on sees, et seal peaks olema too vana ja väsinud maja ja äkki- vaid tühi plats, ainult vana raudahi turritab keset varet ning meenutab kunagist majasüdant... Võõrastav pilt, sellega ei harju vist iialgi. Kunagiste magamistubade akende all õitsesid veel ühed valged lilled, mõtlesin, et tõmban nende ümbert suuremaid vereurmarohu puhmad välja, siis on lilledel valgem kasvada, aga käsi ei tõusnud sedagi toimingut enam tegema. Milleks, kelle jaoks, pole maja, pole elanikke... Õudne, kurb ja üksildane...

Järgmisel päeval tulin ilmse kergendustundega saarele tagasi, ikkagi on siin mingi enam-vähemgi oma ja kindel koht, kus olla, kus end rahulikult tunda, kus on hea ja turvaline. Pärast nii õõvastavat pilti oli eriline tunne tagasi oma pesas olla.
Reedel kuulasin saare ajalugu puudutavaid loenguid ja korrastasin taas veidi elamist, külaliste puhuks. Õhtul, peale simmanit, peaaegu öö hakul sain viimaks ometi oma oodatud, unistatud telefonikõne temalt, keda kõige-kõige rohkem olen igatsenud, kogu selle palava juuli... Ja nüüd lõpuks, peale pikki päevi lootusetust, kahtlusi, hirme, pahameelt ja meeleolutust on ta jälle siin, minu armas A! Ta tuli korraks läbi, vähemalt nägin teda, sain korrakski teda kallistada.
Järgmisel päeval taas külalised, kes sedakorda lasid ennast küll äraütlemata kaua oodata. Olid teised säärased temperamentsed ega saanud esiotsa omavahel kuidagi lävima, aga no kui õhtu hakul viimaks said, ei lahutanud neid ka enam miski. Sedaviisi sai taas laupäevaõhtu toreda saareekskursiooniga sisustatud, hiljem väikese grilliõhtuga, mis oli täpselt parajalt meeleolukas.

Pühapäeval võtsin osa ajaloolisest esimesest saare üldkogust, kus arutati muuhulgas ka paljukeerutatud tuulepargi asja ja rahvas sai hääletada: 2 poolt ja 158 vastu. Ma ei saa aru, kas siin üldse on enam midagi arutada...
Siis metsa seeneretkele. Heh, ja kui teejuht A (loe: seenevõrgutaja) kaasas on, siis kõik metsad lihtsalt kolletavad ja kubisevad kukeseentest, mida alles nädala eest kusagilt mitte ainsamat ei paistnud. Saime kogu kambaga ma arvan... hmm, no ikka kilode viisi kukekaid, saab kohe pannile panna ja tagavarakski külmikusse piisavalt. Uitasimegi praktiliselt kogu päeva metsi mööda ja mina olin lihtsalt nii lõpmata õnnelik, et saan olla käsikäes koos, tunda, haista ja puutuda teda, keda olen nii meeletumalt igatsenud ja kõik mured haihtusid hetkega olematusse ning energialaeng oli tohutu sest vähesestki koosoldud ajast.
Nüüd on mul jälle usk, kindlus, elusäde ja lootus, pidada vastu need ootamise päevad. Nüüd saan jälle õnnelikum paista ja seda sisimaski olla.
Ja siit ka minu praeguse seisundi õnnelugu (eks see ise teab, kelle poole see teele läheb!):

neljapäev, 22. juuli 2010

Südasuvised (südame)asjad

Endiselt on palav, ajuti müristab ja lubab nagu vihma, aga samas läheb see jälle üle.
Olen paaril korral käinud metsas, lootusega leida varaseid kukeseeni. Päh, tühi lootus (mõtlesin tänagi piibelehtede varte vahel lootusrikkalt sobrades ja jalaga sõnajalgu kahte lehte lükates, et eelmisel aastal samal ajal ju olid juba seened olemas ja siis meenus, et eelmine suvi oli ju ka pisut vihmasem). Sõnaga peaaegu et mitte mingit kukeseenesaaki kui nii umbes kaks tagasihoidlikku kämblatäit välja arvata, millest saab siis... no ütleme siis, et kastmele maitset kui ei kriipsugi enamat. Tuleb oodata auguastikuud ja selle ande.
See-eest juuliannid on suured ja mahlased maasikad. Täna, olles nii pettunud, et ainsamat seenepoega ei õnnestunud 2 tunnise kammimise järel metsas välja tuua, sattusin tagasiteel aina uutele ja uhkematele maasikaväljadele, kus sõin neist lausa suu haigeks. Mõtlesin, et naljakas lugu - kui juuli alguses mere äärest esimesed punavad masikakribalad leidsin, tundusid need nii ütlemata mõnusad ja head (avastamise, leidmise rõõm!), aga kui neid tänase saagiga kõrvutada, olid nood rannamaasikad ikka parajad hapud kribalad küll. No meie saare lõpututes ürgmetsades leidub suure muru sees ikka täiesti näpuotsajämedusi, tumepunaseid ja mahlast tilkuvaid maasikaid ja seda ikka hullult suurtes kogustes, nii et mõtlesin, et hommee vaja ikka mõne suurema anumaga metsa minna...
Tegelt on nii, et mu viimased puhkusenädalad on juba nii täis planeeritud, et ei tea, kas üldse enam metsa jõuabki. On tulemas külalised ja vaja ise veel pisut vanades kallites kohtades ringi sõita ja siis tulevad jälle külalised. Mis on iseendast tore, sest vahepeal tunnen end siin saarel nii äraütlemata mahajäetuna, et ensehaletsus kipub hirmsasti kallale... Kõik kallid inimesed on nii kaugel, aina see meri vahel ja...
Eile just vaatasin praamiteki nurgas konutades õnnelikke, väikeste lastega peresid ja nutt oli varuks peaaegu enese pärast- minul ei tule sellist asja vist mitte kunagi, et oleks tore ja ühtehoidev pere ja kui hetkeks tekibki, siis nagunii laguneb... Mingil kombel.. Et tegelikult ma ei passi pereinimeseks, ei tule sellise eluga toime...

Ja siis ikka see vastikult painav küsimus- miks on alati nii, et see, keda sina tahad, sind ei taha, ja need, kes sind tahavad, neid jälle sina ei taha? Neid painavaid mõtteid mõlgutades hakkas kummitama see, igati asjakohane lugu:

teisipäev, 20. juuli 2010

Ruhnus käidud...

...nagu naksti, kui nii võib väljenduda. Iseenesest oli väga tore reis, millele leidub vaid kiidusõnu ja jääb kindlasti ka palju häid mälestusi, aga...
Kõik päris naksti ei käinud. Kõigepealt tuli ju läbi teha pikk merereis- ikkagi oma 5 tundi ja pisut enamgi Lily-nimelise kaatriga üle avamere loksuvate lainete, mis vahelduva eduga meile ka reisjate ruumi sisse püüdsid pugeda ja nii mõnegi (olgem ausad, tegelikult vähemalt pooled meie ligi 40 reisijast) suuremal või vähemal määral näost roheliseks ajas ning reelingu äärele kalu söötma kupatas...(jah, vähemalt nii tark ma sedakorda olin, et Bon Voyage tabletid kaasa haarasin ning sestap jäi see "lõbu" minul maitsmata...)
Uuh, see katsumus õnnelikult seljataga, saabusime keset suurt päeva viimaks päikselisele Ruhnule. Saar oli väga tore, esimestest hetkedest peale sümpatiseeris too paik mulle igati. Tõeline, ehe väikesaar - palju metsistunud maad, üksainumas tilluke külake keset saart, paar kirkut, talumuuseum, tolmavad käänulised tanumad ja saare tagaosas öeldi asuvat vaid karja- ja heinamaad.
Meie ööbimispaik- Ruhnu koolimaja- oli ka väga armas ja arhailine - ei vähimatki märki euroriigist- kõik oli vana ja just parajalt kulunud - iidsed põrandalauad, vanad nostalgilised rohelised tahvlid, aasta- aasta järel üha paksema värskendava värvikihi alla mattuvad seinad ja koolilauad, nurgas lösutavad suured mustad ahjud, tagahoovis suur õunaaed. Hmm, nojah, maja ise võiks kindlasti talveperioodil soojapidavam olla ja ka välisilme oli tal parajalt kulunud, aga see pole ausalt tunnistada ka absoluutselt minu kui juhukülalise mainida- arutleda.

Ja no muidugi Ruhnu ühed põhilisemad vaatamisväärsused- kirikud, esmalt pisem ja vanem ning täiesti ainulaadne kogu Baltikumis (kui mitte Euroopaski) puukirik- klaasimaalikesed akendel, suured kunstiteosed seintel, peremärkide ja muu iidse eestirootsi sümboolikaga kirikupingid, paremal suuremad ja mugavamad meeste omad, vasemal kitsukesemad naistele, ja otse loomulikult suur uhke kristall-lühter, ühe Ruhnu lähistel ümber läinud laevaseltskonna kingitus ruhnlastele nende merehädast päästmise eest.
Suur kirik oli lihtsalt väga hele ja soe ja kaunis, aga vana puukiriku atmosfääri on raske kirjeldadagi. Seda peab küllap igaüks ise kogema, tunnetama, aistima. Eriti tore, et just sel laupäeval, kui saarel olime, korraldati puukirikus ka jumalateenistus, kus samuti ära käisin- hinge puhastamas ja patte lunastamas. Sain seal istudes toda väga vana ja väärikat hingekarjast kuulates järsku ka aimu, miks inimesed kirikus üldse käivad- see ongi aeg enesega olemiseks, väikseks tagasivaateks lähiminevikku. Hmm, seda on raske kirjeldada, aga ma sain sellest fenomenist, mille üle seni tulutult juurelnud olen, viimaks ometi aru.
Tore oli ka Ruhnu muuseum ja selle juhataja Märt Kapsta, kes rääkis ülipõnevalt ja ladusalt poolteist tundi saare varasemast ajaloost nii, et unustasin end suu ammuli kuulama ning hiljem imestasin, kuhu see lubatud ekskursioon saarel siis jäi kuni viimaks taipasin- see ekskurioon toimuski mu oma mõtetes, polnudki vaja kusagil ringi tallata, see matk oli kujuteldav ja ometi üdini rikastav.
Reedel ja laupäeval oli ilm ka ülimalt suvesoe ja põuane, kuid õhtuse simmani ajal, kui Tuulelõõtsutajad vägeva ja pika kontserdi andsid ning rahvas vähemalt kaheni öösel Ruhnu laualulava esisel jalga sai keerutada, sähvisid metsa taga öötaevas häältult välgud, mis öö väga müstiliseks muutsid.
Ja pühapäeva hommikul hakkas sadama - pikalt ja põhjalikult. Siiski võtsime end kokku ning käisime ära ka Limo rannas. No seegi oli vaatamist ja tunnetamist väärt, sest tegu oli imekauni liivarannaga ning avamerelt uhtusid randa mõnusad ja vahused lained. Ka vesi polnud siin supisoe, nagu enamikes suuremates randades, kus seni käinud olen, vaid virgutavalt jahe. Samuti oli sinnasamasse randa üles upitatud tore palkehitis nimega Limo saun, mida saab endale suvitamiseks vist väljagi üürida, selle kõrval rannas aga soojendatav mereveega tünnisaun või-bassein. Katsusin näpuotsga- oli täitsa soe vesi. Ja need uhked liivaluited laulva liivaga- neid juba oma kodusaarel kusagil ei kohta.

Tjah, nüüd oleks vast pika jutu järel paslik hetk küsida, miks ma sinna Eesti kaugeimasse puntki siis üldsegi ronisin? Vastan ausalt:
!) seal toimus Eesti saarte folklooripäev, kuhu ka meie saarekese esindus kenasti palutud oli
2) seal elab(elas?) mul paar tuttavat, keda väga tahtsin näha.
No esimese punkti osas läks reis igati täie ette - esineda saime, oma folkloori tutvustada ja teiste omadega tutvuda samuti. Oli parajalt suur ja parajalt väike, meeleolukas seltskond ning süüa anti Ruhnul ka superhästi!
Teise punkti osas jäi mul süda hirmsasti valutama. Uuh, jah oma kallist sõbrannat ja kunagist pinginaabrit ma küll vilksaimisi nägin, üsna mitmel korral lausa, aga paraku ei enamat. Eks omajagu süüd oli siin ka sellel pühapäeva hommikul alanud padukal, mis meie plaanid kokku saada nurjas, aga liskas oli veel paar toredat noorsandi, kellega kunagi nii aastat kolm-neli tagasi tuttavaks sai saadud kes selgusid olema ruhnlased ja keda mu oma kodusaarelt kindlasti kästi ka teiste poolt tervitada. Ehh, jälle plaan lörris- ei näinud neid, ei osanud ka kusagilt otsida, tervitused jäidki edasi andmata. Nukraks tegi see pool asjast. Igal juhul tervitan Andrest, Jürit ja kogu nende kirevat vahmiili siis vähemast siin, blogilehekülgedel ja loodan ka, et Annega saan siiski lähiajal kokku ja istume ning räägime jälle maailma asjust nagu see meil ennemuiste kombeks oli.
Sedapalju siis Ruhnust ja ruhnlastest sel korral.

laupäev, 10. juuli 2010

Leitsak... remont... Nostalgia...

Ah, kuidagi nii tujust ära olen täna. Tunnen ennast üksiku, mahajäetu, abituna, nii et enesehaletsus kohe kipub peale. Ei tule ka targast ja tarmukast asjatamisest miskit suuremat välja, sest õues on hommikutndidest peale nii palav, et isegi minul, va igavesel külmavaresel, jooksevad higinired mööda selga ja loidus vajutab oma punase pitsati minugi laubale...
Püüdsin eile õhtul ja täna hommikul remondiga nii-öelda tõsisemalt alustada. Nädala algul tõin linnast pahtli ja seinavärvi koos muu asjakohase tarbekraamiga läbi häda ja viletsuse viimaks kohale, endal süda värises sees, kas sai nüüd ikka kõik toodud ja õiged asjad sealt poest ja hoidku küll, kui midagi peaks remondiga viltu minema, sest niigi on poolteist tuhat krooni lauldes juba oma teed läinud. Ja see on alles algus!!! Vaatasin 3 päeva jubedusest judisedes remondiasju kööginurgas ega julgenud sõrmegi nende poole kõverdada. Hirm on midagi ära rikkuda, midagi valesti teha. Esimest korda ja ihuüksi koretrit remontimas, see võtab mu nii kõhevile, et kohe on võetud.
Vot eile tegin viimaks kindla näo pähe ja asusin vana värvi sentelt maha kraapima. Algus tundus lihtne. Kaheksakümnendad taustaks üürgama:

Siiis ikka veel üürgama:


Ah, millised ammused lemmikud!!:


Peale esimest tolmus ja higist tunnikest enam nii lihtne ei tundunud, sest kuigi enamik värvist tuleb kenasti sirinal maha kui natuke otsast tõmmata, siis paiguti on värv jälle nii kinni, et ka terava pahtlilabida otsaga ei õnnestu seda maha kaapida muidu, kui tuleb seina uus auguke nühkida (ja hoidku küll, see auguke tuleb ju hiljem jälle kinni pahteldada!). Ja siis veel igasugu õnarused ja kitsaskohad, kust värv kas liiga hoogsalt või väga vastutahtsi maha koorub ja eriti hull on lugu lae lähedal, sest laevärvi nüüd küll maha koorida ei tahaks, aga see liitekoht on üsna peenike neil. Nii olen praegu mööda laevärvi valget triipu lõiganud pahtlilabida servaga sellise vahejoone, et 2 värvi eraldada ja see on jubetult aega ja täpsust nõudev töö, mis mu juba 2 tunniga päris ää väsitab. Tulemusega ma muide kah üldse rahul ei ole...Narmendav ja konarlik jääb see serv...
No hirmus töö ühesõnaga kogu see remonditamine- näib, et kogu nädalavahetus lähebki vaid seinte puhtaks saamise alla ja siis tuleb pahteldamine (mind juba hoiatati, et see osa tööst on see kõige tolmusem) ja siis veel värvimine. Oh jeerum, pidin ma selle nuhtluse üldse ette võtma, ühtki abilist, kes kõik tulla lubasid, kah kusagilt ei paista, muudkui üksi palehigis ja enesehaletsuses rügan, isegi randa minemise tuju võtab ära selline asi. Oleks parem võinud veel aastakese ehk paar narmendavate seintega korteris edasi elada - pildid koldate kohtade peale ette ja asi moos. Ah, ma ei tajha sellesl teemal üldse rohkem rääkida. Praegu.

Leidsin viimati oma sünnikodus käies ühe imeilusa suure ja raske õlimaali. Arvan, et see võis kuuluda mu vanaonule- selline sini -roheliste ja kollakate toonidega, seal on kujutatud vist üht meie maakoha lähistel asuvat metsajärve, puhkevate vesiroosidega ja... ilus ja nostalgiline leid. Veel leidsin üles ja tõin enda juurde vanaemale kuulunud suure värvilise põrandavaasi ja ühe raske tumedat tooni naisekuju, mis tal vanasti ikka suurel ümmargusel laual tavatses seista ja oma veidi üleoleval ilmel üle toa vaadata.
Hea tunne on, kui saad üdini omade asjadega elamisse uut energiat tuua ja vanu asju eemale heita, mis on muutunud koormavaks. Olen adunud, et ma ei karda enam oma elutuba, varem pelgasin pisut seal toas olla, sealt isegi läbi minna, kui väljas juba hämarduma hakkas. Nüüd enam mitte. 0len teinud toa enda omaks. See on hea tunne.
Ah jaa, oma tohutupaksu Jaan Kaplinski luulekogu tõin ka ära, raamat oligi, nagu kartsin, kolikambris seistes veidike niiskust saanud ja lehed on kergelt krimpsus, aga õnneks mitte midagi väga hullu. Mu lapsepõlvetoa lõhn on sellel raamatul mõnusasti küljes, kuigi raamatu ostsin vaevalt 8 aasta eest. Kolides tundus ta mulle liiga suur kaasa võtta, nüüd on armas neid kuue-, seitme ja kaheksakümnendatel kirjutatud loodusluuletusi õhtuti lugeda. Nostalgitseda.
Olen kurb ja rõõmus ühekorraga. Hing valutab millegi nimetu pärast hirmsasti.
Ma ei saa aru, mis mul viga on...

neljapäev, 8. juuli 2010

Jaanist juulini

Kesse küll oleks osand arvata, et puhkusenädalad nii ludinal käest kaovad, et blogima enam üldse ei jõua ja kui sa siis võtadki viimaks oma tahtejõuriismed kokku ja loivad keset kuuma päeva suriseva massina man, et vahepealolnust väike kokkuvõte klõbistada, suvatseb härra või proua Intenet isiklikult saarelt nii 4-5 päevaks jutti leelet tõmmata...
Nõndaviisi jah ei olegi ma pikemat aega saanud enam ühtki sõna siia juurde lisada, kuigi tegusid, millest kõnelda, justnagu oleks,
Vot jaanipäevast peale pole ju blogi man pääsenud ja.. Jaanipäev oli tore ja möödus kenasti, ludinal. Lõke oli suur ja vägev, rahvast oli parajalt palju, tantsida sai täpselt parasjagu ja meeleolukalt, ka järelpeo kohta pole kosta peaaegu et mitte ainsamatki halba sõna...

Kohe jaanikule järgnes aga tõeline atraktsioon - 27. juunil käisime käputäie järelejäänud/taaskokkutulnud loodusgiidide kambaga avastamas Põhja-Läänemaad. Esimene pikem ja vingeim peatus oli Roostal, kus julgemad ja ettevõtlikumad meist käisid jõudu ja osavust proovimas sealses Seikluspargis.
No kõhklesin ja pabistasin mina küll, aga ära ma selle tembu viimaks tegin. Ja elamus oli fantastiline!!! Selgus, et ma polegi hoolimata oma kõrgusekartusest ja kehvapoolsest tasakaalust niiväga äpu ronija, eriti kui tead, näed ja tunned, et julgestusköied on sul ümber ja pead instruktorite õpetussõnad rajal olemise ajal hoolega meeles. Paar korda proovirajal proovitud, võtsin juba ette nn punase raja ja tegin selle suuremate viperusteta ka läbi. Kõige jubedam oli minu jaoks mööda võrku ronimine, aga kolmnurgaga trossi mööda alla tuhisemine või köielt köiele rippumine või rippsillal kõndimine- häh, köömes! Olen enda üle kohe vot nii uhke, et ei leiagi häid sõnu enda kiitmiseks.
Edasi suundusime Veskijõele, kus ühiselt pidulaua katsime, mõnusasti sõime-jõime ja siis ka tublisti matkasime. Nii ootamatu kui see ka ei tundunud, nägime Nõva metsades juba sel varasel kuupäeval nii kukeseeni kui männiriisikaid metsa all kutsumas ning panime ühe soojaga Veskijõeölt Keibu lahe äärde välja ja teist sama palju ka tagasi. Nägime ära üsna mitu väiksemat järvekest, kuulsad Nõva kõrged mäed, imekaunid livaluited mägimändide vahel ja ka paradiisiranda meenutavad laulvad liivad proovisime omaenda jalataldadega järele. Kokuvõttes oli see üks mõnusamaid puhkusepäevi seni minu jaoks - tulvil positiivseid emotsioone, piisavalt väsitav ja samas otsatult turgutav.

Siis oli paar päeva vaikust ja oligi juulikuu käes. Tegelikult oleks igast ilusast suvepäevast midagi kirjutada, midagi head või toredat meenutada, kasvõi sedagi, et ilmad on olnud ju jumalikult soojad, täis päikest (ja muidugi ka sellega kaasnevaid palavusest tingitud loidust, sääski, parme jms), No näiteks, et:
Eelmisel laupäeval tuli pähe ogar idee minna ööseks mere äärde telkima. Mõeldud-tehtud. Tirtsuga kahekesi läksime, rattad pakkidest ülekoormatud, sest plaanis oli hommikul ärgates ikka väike piknik ka teha ja vaatasin, et metsmaasikad on rannal kenasti valmis, nagu kohe meie auks ja puha.
No kui me siis üheksa paiku õhtul väljavalitud kohale laekusime, oli asi küll idüllist päris kaugel, sest sääsed (need kirjaoskamatud noh, kes ei tea ega ole kuulnudki, et peaks sääsetõrjevahendit kartma) tahtsid sõna tõsises mõttes nina peast ära süüa ja telgiga rahmeldamine meelitas neid veelgi hulgi juurde. Viimaks oli meie ainus mõte see, kuidas kiiremini oma kääbikuurg püsti saada ja sinna sisse õudsete vereimejate käest pakku pääseda. Õhtune rannal jalutamine kujunes meil ka pigem 10- minutiseks maratoniks, mis koosnes kätega vehkimisest ja nina ette vahtimisest, et mitte mudastel ja mererohuga kaetud kividel mitte libastuda, misjärel lõplikult telki varjusime, kella poole kaheteistkümneni kõiksugu laule üürgasime, mis kummelgi vaid pähe torgatasid ja siis tuli lühike suveöö.
See oli ilus, aeg-ajalt mõni lind karjus kusagil, vahepeal keegid loomad müdistasid karjamaal ja solberdasid vees, siis lendas taas mõni luigepaar tiiabde vihinal üle, aga enamiku ajast oli vaikne, isegi vähimat tuuleõhku polnud, nii et veepind oli lausa peegelsile. Kusagil 2-3 ajal öösel hakkas telgis natuke külm ja krahmasin endale ka kaasavõetud riided tekile peale. kella viiest ärkasin selle peale, et oli läinud väga valgeks, päike juba säras rõõmsalt taevas ja aiva kuumutas me telki, nii et kell seitse oli seal palav kui saunas.
Et juba õhtul oli selgunud kurb tõsiasi, et tirtsu termos lekib igast võimalikust ja võimatust kandist ning kogu tee oli juba kodust randa tulemisega termosest välja kilekotti valgunud, otsustasin lapsele rõõmu teha ja korjata talle varahommikul termosetäie metsmaasikaid. Korjeretk kujunes samuti võitluseks elu ja surmaga, sest kui ma arvasin naiivselt, et ehk nii vara (umbes 7.15 hommikul siis) pole putukad veel liikvel, siis eksisin, ja väga rängalt. Nimelt on see kõige hullem marjakorjamise aeg, mis üldse olla saab - päikese käes on suured ja lihavad parmud ja all rohus, mis on veel öisest kastest niiske, ründavad sind sääskede hordid. Huuh, pool tundi korjasin, siis olin üle kere kange ja higine ja näljane ja halvasti magatud ööst uimane ja vantsisin tagasi telki, kus ka tirts vahepeal palavuse peale ärganud oli.
Nagu isegi aimata võite, ei tulnud me plaanitud piknikust hommikusel rannal putukate rohkuse tõttu suuremat välja, vaid tegime, et sealt hullumajast kiiremas korras minema saame.
Nii mes siin sel ilusal suvel elame.
Hetkel on igati päevakorras remont, plaan oli (on?) pidada ka sel teemal veidi päevikut, sest ega ma ise kunagi varem säherduse asjaga, eriti veel ihuüksi, tegelenud pole ja nalja saab kindlasti olema omajagu, aga eks seda näitab aeg, kas ja mil määral omi tegemisi blogisee jõaun kanda. Suvi on ettearvamatu nagu alati.

teisipäev, 22. juuni 2010

Esimesed puhkusepäevad

Nii hea tunne on, kõigest kaks päeva alles puhatud, aga kuidagi on juba eriliselt teistsugune olemine. Elu on rutiinist väljas ja see annab palju juurde. Minu sisemine kell äratab mind orienteeruvalt kell 10.40 hommikul hoolimata sellest, mis ajal ma õhtul/öösel magama lähen. Olen iseenda aja planeerija, täitja ning tegelen täpselt sellega, mis hetkel pähe tuleb. HEA ja VABA tunne on!!
Suvi tõotab ka igasugu toredaid ettevõtmisi, nii et tegevusetust, mida esiti natuke pelgasin, vist siiski ei tule. Pigem tuleb karta seda, kas mu rahakott ka kõigele suurejoonelisele plaanitavale vastu peab. Aga ma loodan, et suudan kulud siiski kontrolli all hoida.
Millega siis tegelen? Esmalt ravimtaimede alase loengu ettevalmistamisega järgmise nädala lastelaagri tarbeks, kuhu ennast loengutama lubasin. Tegelen seejuures ka ise erinevate taimede efektiivsuse järeleproovimisega, et teaks oma räägitule ka kaasa noogurada, et omal nahal proovitud ja toimiv.
Juuli algusse on plaanitud korteri remont (st eeskätt seinade ülepahteldamine ja -värvimine, vaibad, kardinad, mööbel), aga see on natuke küsitav juba, kas ja kui suures osas seda teostada saan, arvestades, et sel hetkel on kõik finantsinõudvad üritused veel olemata. Juuli algus ongi selline rahulik, kõige laiemas ja otsesemas tähenduses puhkamise aeg, sest juuli teises pooleks läheb tramburaiks.
Plaanin nimelt külastada teisigi Eestimaa saari, mais sai Osmussaarega algust tehtud, juulis plaanin vallutada Ruhnu ning augustis Muhu. Mõlemale saareüritusele olen end kindlalt kirja pannud, ühe osamaksegi on õnneks ette tehtud.
Ja juuli lõpul on mulle oodata ka mitmeid külalisi, keda suure rõõmuga oma kousaarel võõrustan ja ekskursioonitan.
Sisukas suvi on tulemas. Naudin seda juba ette.

teisipäev, 15. juuni 2010

Line-tantsuline nädalavahetus

Nüüd on see siis tehtud - 11. Eesti line- tantsufestival peetud. Ja veel kui edukalt!!! Olen omadega nii rahul, et ajab peaaegu juba üle ääre! Kuidas see laul oligi - ma olen tegija, tegija ...
Aga kõigest ükshaaval, kuigi peab tunnistama, et kolme üsnagi pika ja tegevusrohke päeva ühte postitusse mahutamine pole mitte teps kerge ülesanne ...
Oeh, minek oli iseenesest üsna vaevane, sest juba hommik oli hall ja tõotas aina vihma. Olime natuke pessimistlikud, et mis sest festivalist küll niimoodi tuleb kui jälle kõik päevad ühtlaselt ladistab... Kusagil keskpäeva paiku, kui alles viimaseid asju pakkisime, hakkaski vaikselt piserdama ... AGA kui kella kahe paiku startisime, kallas taevast metsiku hooga juba selget halli vett alla, nii et oli praktiliselt võimatu sõita ja tänavad olid juba paraja viiesentimeetrise veekihi all...
No see oli juba peaaegu et hullumeelsus, et otsustasime mitte end paduvihmast häirida lasta, vaid edasi sõitsime. Lihula kandis läks aga ilm siiski juba õige pisut paljutõotavamaks ning pealelõunal suvepealinna saabudes hakkas isegi päike juba ivakene pilvevajust piiluma.
Põhjalikud veeprotseduurid "Terviseparadiisis" nauditud (kes oleks võinud arvata, et mina, kes ma kunagi pole kuigivõrd veessulistaja olnud ( ja kes tõesti ka seekord veel ühestki veetorust alla lasta ei julgenud), võtab siiski riski minna kolmeks tunniks ja omaenese raha eest veeparki, kus minu vaieldamatuteks lemmikuteks kujunesid mullivann (palju soojema veega kui suur bassein!) ja erinevad saunad), oligi kell liikunud parasjagu niikaugele, et oli aeg seada sammud esimesele tantsuplatsile Pärnu Kuursaali. Seal aga said tehtud vaid üksikud soojendusharjutused (sest, Pärnu kuursaalis on liiga väike tantsuplats, kogu saal haiseb vängelt õlle järele ning kaheldamatult kaugelt liiga palju purjus soomlasi, kes ees kakerdavad ja oma arust ilgelt vaimukad ka veel sealjuures on) ja et pikk päev oli ka natuke ära väsitanud, siis paar tundi hiljem kobisime kogu oma väikse tantsuseltskonnaga ära magama.

Laupäev oli põhiline festivalipäev. Kuigi tantsulise rongkäigu osa õnnestus meil sõna otseses mõttes natuke sisse magada, jõudsime suuremate viperusteta pisut peale kümmet hommikul Port Arturi esisele platsile, kus esimesed tantsud sai tantsitud ning erinevate tantsutruppide esinemised ära vaadatud. Siis kiire lõunapaus ja võtsimegi suuna Audru poole, Sassi tallidesse, põhipeole.
Ilm oli meie suureks rõõmuks üpris paljutõotav, mingeid suuremaid, süngemaid pilvi kusagilt ei paistnud ja leidsime ühiselt, et enne olgu suur ja külm tuul, mis ajuti Pärnumaa põldude vahel küll parajaks tormiks kiskus, kui vihm, sest tuul kuigivõrd tantsimist ei sega, küll aga vihm ( läbileotatud riided, -jalanõud ja libe maapind). Rahvast oli festivalil muidugi taas natuke vähem kui eelmistel aastatel, küllap paljusid peletasidki varasemad halvad kogemused, see-eest olid aga kokkutulnud kõik parajad entusiastid, kes ohjeldamatult ning optimistlikult tantsu lõid.
Ära sai tehtud Vikerraadiostki ülekantud (http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1371661 ) line-tantsu spiraal, mis algselt oli kavandatud küll ühekordse vaikiva tantsurivina, aga enamik meist leidis, et ilma muusikata tantsimine pole ikka kohe üldse õige asi ja sestap kamandaski Kaie meid ilma suuremata maneezi alla, kus ta meist siis toreda tanstiva spiraali moodustas.
Seejärel hulgem vabatantsimist, soovitantse ja paar uute tantsude õpetustki ning viimaks hakkas Kaie ootamatult mingeid inimesi lava ette kokku kutsuma. Ikka võimalikult erinevatest georgaafilistest kantidest ning loomulikult sattusin sinna ka mina, kui oma kodusaare ainus agaralt tegutsev line-tantsija ning -esindaja antud üritusel. Kui piisavalt kirju kamp koos, anti meile ka ülesanne - moodustada võistkonnad ja tunni aja jooksul panna kokku võimalikult eripärane, kaunis ja uudne versioon kõigile tuntud line-tantsust Tush-Push:

Mina sattusin toredasse ja huvitavasse kampa, kus oli täpselt 2 naist ja 2 meest, kõik eri kantidest ja kui üks oma trupikaaslane välja arvata, siis kõik ka ülejäänutele täiesti tundmatud. Leidsime omale ka ühe juhendaja, kes oli nõus meid pisut aitama ning kooruski meil kena tants välja, lavalise liikumisega ja loodetavasti ka piiavalt efektne. Ise me jäime sellega igatahes väga rahule.
Tund hiljem kogunesime taas lava ette, kus selgus, et kokku läheb võistlustulle 10 erinevat võistkonda, 3-4 truppi ühekorraga laval ja meid/neid hindab täiesti rahvusvaheline zürii. Üllatusmoment, mida kohe võistluse algul lubati, oli see, et iga kord, kui võistkonnad esinevad, kõlab neile erinev muusika ja keegi ei tea, milline lugu see on või kui kaua kestab. Olime julged jänesed ja esinesime kohe alguses ära, muusika oli küll veidi aeglane, aga õnneks on Tush-Push tõesti selline universaalne tants, mida saab tantsida peaaegu iga muusika järgi, veidike muidugi soperdasime ka, aga pärast arutasime, et ega publik ega zürii ei tea, kuidas meil tegelikult olema pidi!
Siis tuli natu-natukene närviline otsuse ootamse aeg, mil taas saime tegelda vabatantsimisega ning ära vaadata ka traditsioonilise hobushow ning õhtuhämaruses läks viimaks ka auhindade jagamiseks. Meie trupp, mille käigu pealt "International`iks" ristisime, saavutas igati tubli,väärika ja väga eduka II KOHA!!!! Auhind anti üle koos rändkarikaga, (sest kolmele parimale võistkonnale anti ju ka karikas), aga selgus, et meie võistkond oli üks väheseid, kes algsest ülesandest päris täpselt kinni pidas, st moodustas võistkonna suvalistest kõrvalseisnud inimestest, samas kui enamik oli läinud seda teed, et oma traditsioonilised tantsukaaslased kokku kutsunud ja neil oli ka hea hiljem ühine karikas koju viia. Meile jäi rändkarika rõõm, esialgu jäi see Ida-Virumaalt pärit Janno kätte, kes tegelikult tõesti ka kõige rohkem meie tantsu aitas mõelda. Imevahva lõpp igatahes toredale ja tegusale päevale, mil rõõmsaid emotsioone oli rohkem kui jagada jõuaks!!!

Pühapäev, viimane festivali päev. Ilm oli veelgi tuulisem ja sellele lisaks ka üsna vihmane ning Sassi talli maneezis oli tugevamaid line-tantsijaid järel vaid käputäis (julgen arvata, et eilsest viiesajast oli alles kümnendik või ehk paarteist rohkem). Sellegipoolest olid allesjäänud rõõmsad ja tantsulised ning kõik kolm õpetajat (Kaie, Gemma ja Javier) õpetasid kordamööda meile uusi tantse.
Keskpäeva paiku saabus viimase festivalipäeva kulminatsioon, kui kohale jõudis kodumaise seriaali "Kättemaksukontor" võttemeeskond, kes meie festivalilt omale ühte väikest osa salvestasid. Jaa-jaa, otse meie keskel keerutsid jalga üüberlahedates kauboikostüümides Tuvi ja Maango ( Ott Sepp ja Märt Avandi). Kokku kestis filmivõtte tegemine terve tunni, mil pidime enamiku ajast tõepoolest täielikus vaikuses tantsima ja peale seda öeldi, et filmitud osa läheb eetrisse ilmselt septembris ning tunnisest võttest saab seriaalis ilmselt vaid väike episood. Lahe kogemus siiski.
Peale seda aga vajus rahvas kiiresti laiali, sest tõepoolest aina vihmutas ja tuulitas ning kõige tipuks hakkas ka suur väsimus viimaks kontidesse hiilima. No pole ka ime, ikkagi kolm päeva juba ühtlaselt möllatud- õigemini tantsitud, tantsitud ja veelkord tantsitud ...
Jah, elu on lill!