teisipäev, 31. juuli 2018

Reisikiri- 4 imelist päeva kuumavas Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 4


19. juuli, neljapäev. Valgast Pakri kaudu koju:

Keskmine õhutemperatuur + 32 kraadi.
Hommikul ärgates oli ilm esmakordselt selle reisi ajal pisut sombune ja tibas isegi väikest vihmakest. Oli väheke roidunud olemine ja et ka sääsed olid endistviisi tigedad, tegime peale kiiret einet oma metsaonnist kiiret minekut.

Suund oli esmalt Tõrva ja Helme peale.
Helme koopaid olen ennegi mitmel korral vaatamas käinud, aga et kodakondsed ei olnud, tegime seal selgi korral peatuse. Ja just selleks ajaks tuli ka päike uuesti pilve varjust välja ja kukkus kuumutama, nüüd oli lisaks palavusele ka niiskus, nii et tõeline omamaine dzungel!
Kohaliku kiigeplatsi välikäimlat aga Helmes kasutada ei õnnestunud, sest niipea kui ust paotasime, kadus põrandalaudade vahele priske rott. Uuh!!
Võrreldes Piusaga on Helme ikka pisike, aga mulle tohutult meeldis sealne infotahvel koopa kõrval, kus oli mahlakas keeles kirjas kohalikke rahvapärimusi koobaste iidsest ajaloost, kohanimedest, nende saamislugudest.
Samas oli viit ka Arstiallika juurde, mis pidada silmanägemist ravima ning noorust lisama. No mul on mõlemast just parasjagu puudu, nii et tuli ära käia! Teel sinna sain omale ka kena kirjumirju sõbra.

Edasi viis tee aga juba otse mulkide manu ning parasjagu keskpäevase leitsaku ajaks saabusime taas suurema järve äärde.
Viljandi on minu kunagine tudengilinn, kuhu võimalusel ikka kasvõi korra sisse põikan. Meenutusi ja tuttavaid paiku tuli selgi korral palju ette, kuid väga nostalgitsema siiski ei hakanud, vaid tulime kiirelt randa, et end pisut jahutada.
Esiti suundusime Bangalo juurde, sest seal tundus olevat väike inimtühi ujumissild, aga silla ääre oli omastanud üks eriti kiskjalik kajakaline ( tiir või räusk ?), kes iga lähenejat valju kisa ja nokahoopidega tervitas. Seega hoidsime parem eemale ning leidsime lähedusest muru seest hoopis sõbralikuma olemisega pardipere.

Pisipiigal said pardid peagi uudistatud ja siis juba padavai mänguväljakule. Lõpuks ometi oli lapsel voli vabalt joosta ning proovida omal nahal järele kõiksugu ronimis-, liuglemis- ja kiikumisatraktsioonid, millest jõud vähegi üle käis! Ujumise unustas ta sootuks ära ja viimaks lausa keeldus vette minemast, nii huvitav oli lihtsalt kuumas liivas möllata.
N ja suurem piiga said siiski oma veeprotseduurid kätte, kuni mina higist leemendava ja päikesest uimasena pisipiigal rannas üritasin kannul püsida.
Seejärel sööming minu lemmikkohas Tegelaste Toas ja peale lõunat oli ees pikem sõit ning suund juba tagasi kodusematele radadele.
Aga siiski mitte veel päris koju. Sest tahtsime enne üle vaadata veel paar kohta Lääne- Harjus.
Paldiskis polnud meie jaoks miskit huvitavat- palju ehitus- ja kaevetöid käis kõikjal, oli vaid hirmsuurte (kütuse?)mahutite ja karjuvalt koledates toonides laohoonetega kaetud kaubasadama ala ning uhke tuulikupark.

Sealt lähistelt õnnestus saada ka üks vähe teravam elamus. Tegime enne poolsaarele suundumist teeäärses võsas pisukese kergendamispeatuse ja kui tee veert mööda kulgevat metsarada pidi põõsastiku poole suundusin, nägin korraga kummalist ja esiti isegi õõvastavat vaatepilt. Kõrgest rohust paistis miskit kirjut, selle ümber laperdas siit-sealt rebenenud prügikott ning kotist omakorda paistsid kaks taeva poole suunatud valget naisekinga. No nagu oleks kellegi laip metsa alla peidetud!, käis esimene mõte läbi pea. Hiilisin veel paar sammu lähemale ... oh, õnneks oli siiski tavaline prügikott vanade riiete ja jalanõudega. Aga hetkeks oli päris hirmus.
Pakri poolsaar on muidugi üks paras tuulpealne maa küll, jubedalt järsk ja lage pealegi. N tegi veel pikema tiiru ja lootis kohalikke poolsaare teid pidi tagasi tuulikuteni jõuda, aga vahepeal muutusid teeolud küll kahtlaselt ekstreemseteks ning keerdusid otse järsaku kohal kiviklibuste ja üles- alla vonklevatena, nii et ma peaaegu ei julgenud enam aknast väljagi vaadata.

Kui tee päris võpsikuks kiskus ning oksad juba väga vastu autoseinu kriipisid, hakkas N- l siiski oma tutikast sõiduvahendist kahju ning tulime tuldud teed tagasi. Ringi kaedes tundus üha enam, et vist hakkab sügiseks ära kiskuma, mitte muidugi temperatuuri mõttes, seda oli endiselt üleliia palju, aga ilmselt oli liigne kuivus ja päikesepaiste noorematele kaskedele nii palju liiga teinud, et kolletusid teised juba üksteise järel...

Tegime veel mõned hunnitud vaateklõpsud pankranniku, avamere ja pilvitu taevaga ( andsin endast parima) ning oligi aeg võtta suund aina ja aina lääne poole.

Selle reisi viimaseks peatuspaigaks sai aga kurikuulus Rummu karjäär, kus kuuldavasti pidi samuti saama ekstreemselt kauneid ja omanäolisi fotoülesvõtteid teha.
Suutsime aga alevikus mitut puhku taas valesti sõita, ses meie targad GPS- seadmed muudkui suunasid meid sinna ja tänna ning meie usaldasime neid muidugi rohkem kui omaenese silmi, ehkki suurem piiga arvas juba alguses, et tuleks sõita alevist läbi ja siis vasakule hoida. Nii tuligi teha, et õigesse paika laekuda, kuid karjääri ala on tegelikult hulga suurem, hõlmates enda alla kogu alevi ja vana vangla tagused alad. Saime niisiis enne korralikult tolmustel kruusateedel rappuda kui viimaks sinna jõudsime, kus oli ka midagi rohkemat vaadata kui lihtsalt suur okastraadiga piiratud veteväli liivade keskel.
Lääne pool alevikku olid aga territooriumil ees suured müürid, raudväravad ja hoiatussildid. Huvilisi jätkus siiski sel hilisel tunnilgi küllaga. Väravatest läbi ronima me ei hakanud, ehkki neidki hulljulgeid leidus, vaid kulgesime ettevaatlikult piki juba veidi lagunevaid vanglamüüre edasi.

Nägime ära tohutusuure, kujult pisut vulkaani meenutava inimtekkelise mäe, kus selgi õhtul rippus paar enesetapjalikku ronijat ning silmasime vastaskaldal ka vette uppunud majavrakke, ent neid pildistada suure vahemaa ning hilise õhtutunni tõttu eriti ei õnnestunud. Pisut rusuv ja troostitu oli kogu see Rummu minu meelest, hoolimata sellest, et on põnev, teistmoodi ja ligipääsmatu...

Tagasitee kulges ühe mu viimase aja suurima lemmiklaulu saatel:
Kus saime ikka oma kolmveerand tundi vaikselt 30-ga tiksuda, sest Keila maantee oli suures osas vallutanud põhjalik teeremont, aga üksik silt ei hoiatanud, kui pikk see remonditav ala veel on ning kahes kohas saime hoolimata 23- le lähenevast kellaajast ning olematust liiklusest reguleeriva foori taga istuda, ühes pool, teises aga peaaegu neli minutit.
Keskööks saabusime omaenese kodusesse onnikesse,kus koerad olid jällenägemisrõõmust pöörased ning väike tirts suundus uksest sisse saades joonelt oma hüppelooma selga ning kargas sellega oma veerand tundi mööda tuba ringi, ilmselgelt oli teda vaevanud vaba liikumise puudus.

teisipäev, 24. juuli 2018

Reisikiri- 4 imelist päeva kuumavas Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 3.


18.juuli, kolmapäev, Võrust Valka:

Päeva keskmine temperatuur + 31 kraadi.
Mõnus hommikuuni kestis jahedas hämaras metsaonnis seekord pea kella üheksani välja ja enesetunne oli ärgates reibas. Väljas oli kõik lauspäikesest erekollane, nii et piltegi teha oli võrdlemisi keeruline ( ja- jah, ma tean küll, et on võimalik vahetada säriaja pikkust ja mida kõike, suur piiga pidas mulle mu kehvi pilditulemusi vaadates sellest juba pika loengu, aga... ma olen lihtsalt valel ajastul sündinud ja tehnikaimed ei ole minu jaoks...).
Rahvast vooris juba varastel hommiktundidel ja üks seltskond piilus isegi onni uksest sisse, kui parajasti hommikust sõime. Õnneks olid nad viisakad ja rõõmsameelsed.
Kui kompsud taas koos, jätsime oma armsa öömajaga hüvasti ning kaesime oma silmaga üle, kus see rahvas nii kangesti siin ringi kondab. Kohe vaatetorni juurest algas 6 km pikkune õpperada ja et siinsed rajad tundusid võrreldes eilsetega oluliselt lihtsamini läbitavad, oli meil taas siht silme ees.
Raja esimese poole moodustas üle Meenikunno raba kulgev laudtee. Oli näha, et rada parandatakse hoolega, sest kõikjal selle ääres oli mitmeid lauavirnakesi, mis ilmselt käsitsi kohale veetud, et lagunema kippuvat värske ja vastupidavaga asendada. Samuti oli mitmel pole tee ääres näha mingeid lohistamisjälgi. N arvas algul, et ju hundid siin ringi toimetavad ja metskitsi või muud saaki niimoodi põiki üle raba veavad, aga mida edasi, seda tihedamaks need kummalised rajad muutusid ning viimaks polnud me enam kindlad, kas ja kui loomtekkelised need lohistamisvaod õigupoolest ikkagi on.
Lauspäike ja palavus kurnasid üksjagu, õnneks jäi raja äärde ka paar järvekest, mille kaldal sai korraks kosutavat jahedust, ühe äärde oli tehtud lausa kena väike puhkenurk, aga neisse tumedatesse põhjatustesse me sisse hüpata küll ei julgenud.

Tund hiljem olime oma joriseva pisipiigaga ühes siiski õnnelikult kindal maal tagasi, päris laudtee lõpus oli veel eriti maaliline rabajärv, mille kõrval kõrgel künkal troonis ka Päikesloojangu nimeline metsamaja.

Esiti olime üsna rahulolevad, sest pool teest, mis meie arvates oli see raskem, oli juba seljataga ja ees ootas kuiv ja varjuline metsarada, aga nagu kohe selgus, rõõmustasime siiski vara.
Õpperada jätkus esiti petlikult lihtsana- kõikjal lai ja sile rada, mis nii viga kõik neljakesi ühes rivis sammuda. Peagi aga keerutas rada end aina rohkem ja rohkem ürgmetsa, muutus tasapisi kitsamaks, konarlikumaks ja kui hakkasin vaikselt eesminejatest maha jääma, adusin taas, kui kehvas füüsilises vormis ma ikka olen.
Kõige tipuks ilmusid keset rada välja veel hiigelsuured ja väledad sipelgad. Arvan, et ju need pidid laanekuklased olema, olid musta värvi, ronisid pidevalt jalgadele ja hammustasid valusasti hoolimata sellest, et me kordagi ühtki peatust ei teinud, vaid kogu aeg liikusime. See sipelgatee kestis vast nii kilomeetri, võibolla pisut rohkem ja õnneks oli ka kõige keerulisem osa, sest mingil ajal, kui rada oli paar korda hargnenud ja teinud mõned tõsisemad tõusud ja langused, hakkas viimaks ometi tuttav metsalagendik taas paistma ning olime kahetunnise vantsimise järel õnnelikult matka alguspunktis tagasi.
Kaunist Liipsaarest Meenikunnos saime sedakorda minema alles üsna tükk maad peale keskpäeva ning võtsime suuna edasi Rõuge ja Ööbikuoru poole, kus viimaks ometi sain taas oma Lõuna- Eesti käänulised mägiteed ka kätte!
Kui ikka sõidad nii, et tõusu lõpus pole veel näha, kuhupoole tee edasi keerdub ja siis pead künkatipul järsult pöörama, võtab mõnusasti kõhust õõnsaks küll ja oh- need maalilised vaated- kuplid ja järved ja kenasti kordatehtud õitsvad vanad talukohad. Lõuna- Eesti, mu arm!

Rõugesse jõudsime kohale vähemagi viperuseta, aga seal ei õnnestunud Ööbikuoru leidmine meil kuigivõrd. Käänasime küll end vasakule, sest viit näitas sarnase nimega paigale, aga kui tee veeres peatusime, et kaarti uurida ja ümbrust uudistada, peatus meie kõrval keegi vanem ja turskem vuntsidega kohalik härra valge sõiduautoga ja küsis üsna rangel toonil, keda või mida me siit otsime. Vastasime ausalt, et tahaks minna Ööbikuorgu ja siis seletas ta meile juba veidi lahkemalt, et vasakule tuleb pöörata juba kooli ja kiriku juurest. Tänasime viisakalt ja suundusime tuldud teed tagaasi. Ei kiriku ega kooli leidmisega olnud mingit vaeva, aga nende vahelt jõudsime välja kõigest mingite tenniseväljakuteni.
Õige teeots oli tegelikult alles järgmine. Ja ka seal suutsime ikka esimese hooga õigest kohast mööda põrutada, kuni jõudsime välja põneva talupidamise juurde, kus näikse kasvatatavat kelgukoeri, sest just taolist tõugu ( Malamuudid? Huskyd? Laikad?) koeri oli õuealal kuutides oma 6-7 tükki, kõik vahvas üksmeeles meie peale haukumas.
Keerasime veelkord otsa ümber, tulime tasakesi tagasi ja ennäe imet- nüüd oligi tõepoolest vasakul pool tee ääres terve Ööbikuorg kui kandikul paista! Kaardid, pildid, infotahvlid ja müügimajake. Olime vist ikka väga päikesest rammestatud, et me kõike seda esimesel korral ei märganud. Veidi maad kõndinud ja silte uurinud, tundus meile aga äkki, et see Ööbikuorg on meile täna avastamiseks liiga suur, sest kui hakati rääkima taas matkast ja õpperajast, tulid meile judinad selga ning otsustasime, et midagi peab järgmiseks korraks ka avastada jääma. Seeasemel otsustasime üles otsida kusagile samasse ürgorgu jääva Hinni kanjoni.
Taas olime tagasi kiriku ja kooli juures, aga suundusime sedakorda siiski paremale ning vaid mõned kilomeetrid edasi leidsimegi ürgmetsa rahust paiga, mida otsima olime tulnud.
Tundus, et koht pole veel väga suur turismimagnet, ehkki paar huvilist sattus meiega samaaegselt sinnagi, enamjaolt kusjuures välismaalased, aga muidu valitses seal õnnis rahu puude varjus.

Parklast viis kanjonisse väikesel kõrgendikul lühike matkarada ja kui mööda mäekülge trepist alla laskusime, jõudsime esmalt välja selge veega allikani. Juures oli ka kopsik vee võtmiseks ning just värske külm allikavesi oligi selles kuumuses hädavajalik!

Allika juurest algas väike laudtee, mis viis keerutades kanjoni sisemusse. Seal kõndides ja uudistades tundsin, et olen leidnud paiga, mis tõesti mu hinge kosutab. Just parajalt ürgne, eraldatud, vaikne veevulin ja puutumata loodus kahel pool liivakivikanjonit. Ümberringi ei hingeliski. Mingi rahu ja õndsus laskusid mu üle seal kõndides. Kahjuks läks kanjon aegamööda aina kitsamaks ning paarisaja meetri pärast sai päris otsa.

Tagasiteel täitsime kaks tühjaks saanud veepudelit allikanestega ning kohtasime varem ka parklas nähtud saksa perekonda, kel oli samuti allikatee jalge all selle vahega, et kui meie võtsime vaid ühe suure ja teise väikese veepudelitäie endaga, siis nemad tulid ikka mitmete viieliitriste anumate ja kastekannudega kohale... Kuidagi natuke kurb oli, ehkki sain aru, et neil võiski päriselt veehäda olla- nad olid kohale tulnud haagissuvilaga, lapsed kaasas, kodust väga kaugel ja.... Ikkagi tõstis looduskaitsja minus pead- mis sest imelisest allikast nõnda järele jääb, kui iga külastaja ammutab sealt nii palju kui anumaid parasjagu kaasas ja ära vedada jaksab?

Peagi aga olime ( taaskord-taaskord!) tagasi Rõuges, kooli ja kiriku juures ning itsitasime juba isekesis, kas kohalikud ehk plaanivad meid lähema vaatluse alla võtta või pollari sappa panna, kaua see paganama tume maastur siin edasi- tagasi tiirutab?!
Ja tegime igaks juhuks vehkat. Tee veerde oli just pooljuhuslikult jäänud viit Suurele Munamäele kui N ootamatult teatas, et tema pole kunagi Munamäel käinud. Mis seal siis muud, kui lähme aga kohale!
Haanjas käis suuremat sorti suusahooajaks valmistumine, sest asula mägised kergliiklusteed olid sõna otseses mõttes keppidega vehkivatest ja ennastunustavatest rullitajatest üle külvatud. Sealt aga keerasime juba esimese juhatava viida peale vasakule ära.
Jõudsime Suure Munamäe jalamile välja, aga minu sisetunne ütles, et see pole vist päris õige koht. Või noh, tegelikult on õige koht küll, sest just Eestimaa üks tuntuim turismimagnet Munamägi meie ees ilmselgelt kõrgus, aga mitte päris see koht, kus üks tavaline turist peaks oma ennastsalgavat mäkkeronimist algama. Sest parkla oli olematu ehk et peale meie mahtus sinna veel täpselt üks auto ja tõkkepuu oli mäel ees. N uuris kaarti nii- ja naapidi ning arvas jällegi, et see peab õige koht olema, sest muid teid sinna eriti ei viivat. Mina kui seltskonnast ainus, kes Suurel Munamäel ka enne käinud, ajasin ikka vastu, et otsime veel, sest suur parkla ja trepid peaksid ikka ka olema... No ei midagi, kes vähemuses, see vähemuses. Ja kui meie kõrval tõesti ühel hetkel ka teine auto peatus, millest samuti lastega pere välja pudises ning vapralt mäest üles astus, olin sunnitud alla andma.
Kobisime autost välja, vingerdasime tõkkepuust mööda ning asusime mööda järsku asfalteeritud mäekülge ülespoole rühkima. Siin- seal tee ääres olid imelikud laiemad palktarast ümbritsetud ristkülikud, kusagil aga ei paistnud ainsatki pinki jala puhkamiseks ega ümbruse uudistamiseks. Torni juurde jõudsime viimaks siiski kohale. Kus selgus, et olime tulnud nö kaubakäiku mööda, sest üsna pea peale meid sõitis sealt teineteise järel üles mitu kaubaautot.
Seal läks meil uueks vaidluseks, sest mina ei tahtnud torni minna, aga ülejäänud jälle tahtsid. Vaatasime hinnakirja- trepist ronimine maksis 4 eurot nägu, liftiga sai 6 euro eest otse kõrgustesse kihutada. Raske ohke saatel valisin viimaks teise ehk kallima vairandi, sest ei mina ega pisipiiga poleks seda lõputut ronimist välja kannatanud.

Tipus ei julgenud mina teadagi õieti liigutadagi, sest väsimus ja loomulik kõrgusekartus olid teinud oma töö. Üheainsa pildi suutsin värisevate jalgade kiuste siiski klõpsutada...

Ja juba vähem kui 10 minutit hiljem olimegi all tagasi, 15 eurot vaesemad ( pisipiiga transpordi eest õnneks raha ei küsitud, aga saime siiski perepileti osta) ja tagasi väljas, leidsime üles ka selle "õige" tee mäest üles, millest mina olin tulutult kogu aeg rääkinud. Oli selgemast selge, et väsimuse ja tujutuse peletamiseks aitaks nüüd üks hea kõhutäis, aga ümberkaudu uudistades ei leidnud me lähemalt ühtki asustatud paika kui minna tagasi Võrru.
Veidi imelik see lugu oli, sest Võrus olime platsis seekord juba kusagil paar minutit enne kuut, aga kõik toidukohad, mille suutsime välja raalida, läksid enamikus juba sel ajal kinni. Vaid õnnekombel suutsime juhuslikul möödasõidul tuvastada Muhvini kohviku, mis oli veel tunni jagu avatud ja pakkus sooja toitu täiesti mõistliku hinna eest. Toidud olid seal tõeliselt rammukad ja kodused- seljanka sees seisis lusikas püsti ja N oli ka õnnelik, sest viimaks ometi tavalised kartulid ja kotletid!! Kusjures kui olime oma supid- praed lõpetanud ja tagasi auto juurde suundusime, esitas N igati õigustatud küsimuse, kas seal Muhvini kohvikus siis muhvineid ka müüdi? Ju ikka, aga me ei osanud näljaste ja veidi väsinutena seda tol hetkel tähele panna.
Kuna õhtuks oli plaan siiski ka Võrumaalt välja ja otsaga Valgamaale jõuda, oli nüüd viimane aeg hakata selle poole sõitma ja poolteist tundi hiljem olime piirilinnas Valgas kohal.
Seal oli kummaline lugu- algul sisse sõites tundus, et linn on korraga väga kaunis ja väga puhas, kõikjal ilusad väikesed majad, rohelus ja jalutavad inimesed, aga mida kesklinna poole, seda enam rääma ja halliks kõik muutus.
Ja kui me juba Valgas olime, ei saanud ka piiri ületamata jätta ( No ma tõesti poleks arvanud, et ka iseennast ja veel koos perega ühel hetkel Valka Alkomarketist leian!). N aga oli praktik ja arvutas, et paari kasti õlle pealt saab siin päris mitukümmend eurot kokku hoida ja naisperele lohutuseks võttis natuke jäätist ka ( selle valik oli seal muidugi pea olematu, aga no sellise kuuma suvega võib kell pool kümme õhtul vabalt veel õues jätsi süüa).
Kütusehind paraku lõunanaabritel meie omast oluliselt madalam ei olnud, vähemalt mite Valkas ja see otsing jäi meil suhteliselt tagasihoidliku kasumiga, aga siis oli juba viimane hetk võtta suund oma tänasele öömajale- Kivi metsaonnile Valgamaal.
Sõitsime järjekordselt Võru poole välja, aga peagi hakkasid viidad näitama Karula rahvuspargi peale ning sinna suundusime meiegi. Saatjaks sai sellel õhtul suure piiga heameeleks Of Mice And Men.
Peatuspaiga leidmisega polnud seekord üldse vaeva, sest metsaonni nime kandev majake asus suisa külavahetee ääres. Tegemist oli rehielamuga, millel polnud ees uksi ega sisse ehitatud aknaid, seega oli olemine sõna tõsises mõttes üsna pime. Ja veidi kõhedaks võttis see ka.
Niidetud õuel oli tegelikult hooneid rohkem kui üks, aga võtsime suuna arvatavale peamajale.

Kiikasime N- ga koos taskulambi valgel selle sisemuse üle- seal oli kokku 4 ruumi, kahes neist sees lavatsid magamiseks, ühes aimatavalt mingi lakapealne, aga hämaruses sinna lähemalt uurima minna ei tihanud. Valisime endi jaoks välja suurema toa, milles oli eilsega võrreldes päris lai lavats ning esiti tundus, et putukaid niiväga polegi, tõmbame koormakatte ukseava ette ja magame kõik kenasti kobaras koos.
Edasi toimetades selgus siiski kui naiivsed linnainimesed me oleme, sest.... Esiteks oli ruumis sees väga- väga tolmune ja et me suure tirtsuga mõlemad oleme tolmuallergikud, tuli kiiresti joosta Claritine`i karbi järele, mille õnneks kotipõhjast leidsime. Selle võtmisega aga jäime pisut hiljaks, sest asju sisse toimetades turtsusime juba teineteise võidu. Kui madratsid – tekid olid lavatsile laotatud ning väikesel piigal silm juba sama hästi kui loojas, aktiveerus aga korraga ka musttuhat sääske, kes olid seni rahulikult kusagil palgipragudes või tont teab kus maganud, aga meie sehkendamine, valgus ja magusad kehalõhnad ajasid nad suure summana ärevile.
N tegi kibekiirelt otsuse- siiasamasse toapõrandale telk üles, et sinna vereimejate eest pakku minna.
Ja oi kui õige otsus see oli, sest kui telki putkasime ja ise vaikseks jäime, alles kuulsime, milline läbitungiv pinin kõikjal meie varjupaiga ümber käis! Ja nagu sellest veel vähe oleks, ärkas pool tundi hiljem kusagil ka üks nahkhiir, kes päris tükk aega ruumis ringi laperdas, enne kui... ma ei teagi nüüd, kas väjapääsu leidis või uuesti magama uinus... Igal juhul mina enne suurt valget telgist välja minna ei julgenud.
Ööuni tuli taas väga rahutu et mite öelda olematu, sest hiliste häälte, tolmu ja niiskusega ebamugaval kühmulisel asemel veereldes ei leidnud ma tundide viisi kuidagi asu. Igasugu kummalised mõttekesed käisid peast läbi ja seekord ei suutnud kuidagi seda õnnistatud hommikut ära oodata.
Jätkub...

pühapäev, 22. juuli 2018

Reisikiri- 4 imelist päeva kuumutavas Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 2


17, juuli, teisipäev, Virust Võrusse:

Päeva keskmine õhutemperatur + 31 kraadi.
Ärkasin rammestavast hommikusest tukust selle peale, et telgis oli hirmpalav. Lakke vaadates arvasin, et päike on juba keskpäevas ja mina pool uut reisipäeva maha maganud, ent lapsed alles tudusid, kumbki ise suunas põiki üle telgipõranda, ja kella vaadates selgus, et on alles 7.43. N toimetas juba väljas, varane nagu ta on, ega suutnud kuidagi uskuda minu pajatusi öisetest kummalistest helidest telgi ümbruses. Tema olla öö läbi sügavalt maganud.
Nõudekolina ja pudrulõhna peale olid ka lapsed peagi ärkvel ning täis kõhu, päikselise ilma ja uue energiaga tundus, et võiks siiski selle eile õhtul leidmata jäänud Varessaare metsaonni üles otsida. N arvas, et poole km jagu oleme juba nagunii autoga tulnud, mis see 1, 5 km veel läbi metsa matkata ära ei ole.
Mõeldud- tehtud. Laager kokku, veepudel näppu ja minek.
Tee oli käänuline ja kulges aina enam metsa sisse. Kohati oli see päris mudane, nii et tuli puujuuri mööda hüpeldes kuivemaid kohti otsida, kohati kannatas aga täitsa pikalt muretut kulgemist.
Rajal oli päris palju ka loomajälgi näha- N tuvastas, et üle tee on läinud nii kits kahe tallega kui põdramamma oma vasikaga, kusagil läheduses on aga metssiga püherdanud ja teisal kährik hommikust ringkäiku teinud. Siit- sealt saime paar mustikatki suhu pista ja tasapisi tundus, et mets jääb eespool juba hõredamaks ja onn hakkab kohe- kohe paistma.
Ometi polnud ei ühe ega teise käänaku järel kusagil midagi peale rohelistes varjudes sahiseva ürgmetsa ja tee muutus ajuti ka üsna raskesti läbitavaks.

Ühel käänakul leidsime mudarööpast lebamas eile õhtul meist mööda tuhisenud tütarlapse jalgratta, lenksu küljes kiiver ning küljekotid asjadest pungitamas. Mingi kummaline ärevus tekkis hinge- vaatasime ümberringi, ega temaga ometi miskit juhtunud pole, kuid ei silmanud kusagil hingelistki. Arutasime veel isekesis, et ju siis tee peab edasi ainult hullemaks minema, kui ta juba ratta pidi tee äärde jätma, ehkki kuidagi imelik tundus, miks see ratas niimoodi lohakalt keset teed oli visatud. Oleks loogilisem, et kui jätad oma ratta kuhugi ootele, siis paned ta kasvõi puu najale seisma või...
Järjekordsele pisikesele künkale jõudes ja ümbrust uurides leidsime, et oleme teel olnud juba 35 minutit, kõigil on jalad mudased ja higi jookseb ojana, aga mitte vähematki märki mingist lagendikust ega sellel asuvast onnist pole ikka veel...
Et ka pisike piiga hakkas süles tassimisest tüdinema, loobusime ühisel nõul oma plaanist, keerasime otsa ümber ja tulime sama targalt tagasi. Hing jäi natuke kripeldama küll, nii selle jalgratta ja tüdruku asja kui selle pärast, kui kaugele see onn meist õigupoolest ikkagi jäi, aga uued suunad ootasid avastamist.
Uuesti saime teele asuda pisut enne keskpäeva ja vaevalt heinamaani jõudnud, kui silmasime üht eile kohatut noormeestest oma ratta juures askeldamas. Küsisime üle, kas tütarlaps, kelle ratas metsateele on jäetud, jõudis ikka kenasti onni kohale ja saime õnneks jaatava vastuse. Selgus ka, et kohast, kus jalgratta leidsime, ei olnud onni enam kuigi palju maad- seega olime oma otsingutest loobunud päris lõpusirgel...
Siis aga tõesti oli juba uus suund ja sedakorda siis Peipsi veert mööda alla ja ikka- ikka lõuna poole....
Päike kuumutas halastamatult, siin- seal vilkus vasakul pool tee ääres ka uhke Peipsi järv ise, kuid kuidagi ei suutnud me leida kohta, kus oleks järvele autoga ligi pääsenud. Üldiselt aga ilmestasid Peipsiveert kõige enam arvukad kalamüügireklaamid ja – putkad. Mis aga kõige rohkem hämmastas, oli selle kulgemise pikkus. Kaardi pealt vaadates tundub küll, et pikuke see Eesti idarannik siis põhja- lõuna suunal on, aga tegelikult kulub see läbimiseks üsna mitu tundi.
Vahepeal tegime ka väikese tanklapeatuse, sest nii auto kui reisiseltskonna kõhud nõudsid oma osa. Ma ei ole kunagi olnud eriline kiirtoidu sööja, ammugi mitte nautija, aga Mustvee Circle K tehtut tahan siinkohal tunnustada. Eks ka pikk ja pidev järjekord sooja toidu leti ääres rääkis enda eest, aga no tõesti- nii minu tellitud lõhe- muna ciabatta, pisipiiga hotdog merevaiguga, suure piiga tomati- mozzarella ciabatta kui N-i topeltburger olid valmistatud hõrgult pehmest ja krõbedast saiast ning kõige värskemast salatist, mida ühest kiirtoidust oskad oodata. Ka majoneesikaste, mida ma üldiselt silmaotsaski ei salli, ei häirinud seekord, sest seda oli ciabatta vahel lisatud täpselt parajas koguses.
Meie suund oli keskhommikusest Mäetaguselt lahkumisest saati olnud Piusa poole ja sinna saime viimaks kohale kusagil 15.45 aegu.

Piusal pole ma kunagi varem käinud, seepärast polnud mul sellele mingeid ootusi ja mulje jäi igati meeldiv.
Sealses koobaste külastuskeskuses ( suvel avatud iga päev 11-18) toimuvad ekskursioonid giidi saatel iga poole tunni tagant kogu lahtioleku aja, kusjuures viimane ekskursioon algab pool tundi enne keskuse sulgemist ja sellest hiljem saabujaid samal päeval enam jutule ei võeta. Seda kõike korraldatakse nõnda aga sellepärast, et kogu õrna loodulikku kooslust sealsetes oludes paremini hoida ja liigse häirimise eest kaitsta.
Programm kestab u 40 min ja perepilet maksab 14 eurot. Asi algab 13- minutilise kinoseansiga, kus tutvustatakse Piusa koobastes elutsevaid loomi ja putukaid. Sealt võtab giid grupi kaasa ning räägib lühidalt kogu Piusa paikkonna ja koobaste värvikast ajaloost. Külastuskeskusest liigutakse edasi koobaste juurde. Kuna koopad asuvad maa all, võib temperatuuri vahe õues ja koobastes olla ligi paarkümmend kraadi. Meie sealviibimise päeval kuumutas väljas tõsine leitsak, sooja oli ligi 32 kraadi, nii et jahedasse koopasse mineku mõte tundus väga mõnus. Igaks juhuks soovitas giid siiski koopasuu eest pingilt kaasa haarata pleedi, sest temperatuuri muutus on sisse astudes päris järsk ning hiljem võib jahe hakata.
Nii oligi. Tõesti hämmastav, milline muutus oli selle suure ja raske ukse ees- ja sees! Oleksid nagu astunud trepist alla külmkappi. Koobastikus valitses niiske ja jahe vaikus. Soojakraade oli kõigest 13, aga giidi sõnutsi on seda koobastes tegelikult tavaliselt isegi vähem, tavapärased temperatuurid jäävad +8 ja +11 vahele, talvel muidugi kukuvad päris miinustesse.
Koobastes eriti ringi liikuda ei saanud, igal pool olid piirded ja toestused ees, sest liivakivi on kergesti pudenev ja liigne käimine, puutumine, soojus jms võib seda kergesti kahjustada ning varinguid tekitada.

Tagasi kuumava päikese käes, võis igaüks vastavalt oma soovile veel territooriumil omatahtsi ringi liikuda, olemas oli matkarada ning taamal valendas tohutu liivakarjäär. Meie vaatasime üle vaid karjääri, sest uueks matkaks sel kuumal päeval tõesti jõudu ei jätkunud.

Umbes koobaste sulgemise aegu, kui päeva teised kohvid joodud ja pisipiigal mänguväljakul isu täis möllatud, saime ka meie sealtkandist tulema.
Edasi kulgesime juba otseteed Võru linna, sest higist ja liivast läbituuseldatud kehad vajasid hädasti jahutust ning kõht taaskord kosutust. Linnast läbi sõites tundus Võru võrdlemisi väljasurnud väikese kohakesena, aga Tamula ääres oli olukord sootuks teine. Ma ei tea, kas see on seal igapäevane, aga tol teisipäevaõhtul käis järve kaldal igal juhul suuremat sorti rannapidu, muusika mürtsus ja rahvast oli murdu, osad vees sulistamas, aga enamik siiski rannaliival peesitamas, tantsu löömas, sööki- jooki nautimas. Ega meilgi muud olnud kui supsti vette ja olemine sai hoobilt kergem.
Söögikoha leidmisega läks pisut aega, aga viimaks maabusime Pubis Nr 17 ega pidanud ka seal pettuma. Hinnad olid mõistlikud, söögivalik suur ja köök töötas täistuuridel veel kella 20.30 aegu, mil sinna laekusime.
Valisime seekord menüüst pisut ebatavalisemaid toite ja taas saan öelda vaid kiitvaid sõnu. Suurema piiga tellitud mereannisupp oli üüratu ja parajalt vürtsikas söömaeg, minu must riis Portobello seene ja kollase peedi hummusega oli samuti suurepärane ning N arvas küll, et tellib omale lihtsa steigi, aga võta näpust- liha kõrvale ei pakutud seal sugugi tavalist friikartulit, vaid hoopis grillitud bataati! Ainus pirtsutaja oli seekord pisipiiga, kellele juustuskastmes pasta sugugi peale ei läinud ja mille N siis magussöögiks kinni pistis.
Tund hiljem rahulolevatena taas auto juurde naasnud, oli viimane hetk võtta suund tänase plaanitud öömaja, Liipsaare metsaonni manu, mis asuvat täitsa Meenikunno raba servas.
Sinnagi kulgesime veel tubli tunni, saatjaks mõnus The Eagles.
Sedakorda ei paistnud õnneks ka sihtkohale lähenedes kusagilt hirmsat võpsikut ega karumetsa, vaid hoopis sihvakad männid sirutusid kahel pool teed otse oranzilt hõõguvasse päikeseloojangusse.
Onni viida juurde jõudes avastasime, et seekord oli tee onnini lausa tõkkepuuga takistatud, seega tuli kindlasti edasi liikuda jalgsi ning hoolimata võrdlemisi hilisest kellaajast oli parklas veel üsna palju autosid.
Hetkeks vajus mu süda saapasäärde, sest olin kindel, et meie valitud onn on juba kellegi poolt hõivatud ning peame vastu ööd hakkama uut kohta otsima, kuid otsustasime enne kindluse mõttes onni juures ikkagi ära käia.
Ja õigesti tegime, sest üllatus oli lihtsalt super ja seda üsna mitmel põhjusel!
Esiteks polnud keegi seda veel hõivanud, teiseks polnud jalgsimatk suurelt teelt sinna kuigi pikk- vast nii 700-800 m laia männiokastega sillutatud rada mööda ja kolmandaks oli onn ise lausa suurepärane!
Magamiskohtadeks olid lihtsad puust lavatsid, kolm neist pearuumis, üks esikus, majal oli sees nii kamin kui pliit ning kõikjal valitses hubane ja jahe rahu, vaevuaimatav suitsusauna hõng heljus õhus, suur täispuidust laud troonis keset tuba ning akendest piilusid kohe raba taha kaduva päikese viimased lühikesed kiired.

Ei siin polnud aega pikalt mõtelda, kohe tuli otsustavalt tegutseda, et see maja enestele hõivata, sest nagu öeldud- rahvast liikus siinsetel radadel üksjagu. Meie väike nublu tatsas terve tee autost onnini hämaras metsaaluses täitsa omal jalal ning suikus seal vähemagi raskuseta paari minutiga talle sobival lavatsil sügavasse ööunne.
Oma asjad saime paika taas kesköö paiku, mil käisime veel suure piigaga korra vaatetornist üle raba kiikamas, aga mingit päikeseloojangut meil loomulikult enam näha ei õnnestunud, sest mis loojas, see loojas. Nii meiegi.
Jätkub...

laupäev, 21. juuli 2018

Reisikiri- 4 päeva seikluslikke avastusi kuumpõuases Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 1


Eellugu

Nüüd, tagantjärgi võib öelda, et vot see oli igati minu reis, tundsin end üle pika aja vabalt, mõnsalt, muretult. Ilmselt luges palju ka see, et minu valida ja paika panna jäeti kogi reisi marsruut ning muusikavalik. Kui esimese kohta saabub teave resiskirja edenedes sujuvalt ja kronoloogiliselt, siis muusikavaliku kohta ütlen, et 74 laulust koosnev playlist jääb neljale päevale jaotatuna ikka kaugelt liiga väheseks, sest sai tiiru peale juba esimese päeva õhtuks, kuid õnnelikul kombel pälvis ka mu suurema piiga heakskiidu ( "Oo, sa kuulad Of Mice And Meni, polegi nii paha!"). Sestap tuli reisi teisel ja kolmandal päeval leppida kohalike raadiote intrigeeriva maailmaga ( valikus olid nii Läti, Vene kui Eesti kanalid!), kuid neljanda päeva poole peal tulime siiski tagasi oma rokkmusa lemmikute juurde. Suunaandjatena võiks nimetada Asking Alexandriat, Five Finger Death Punchi, Queeni, Ultima Thulet, Of Mice And Meni, Poets Of The Falli, Guns`n Rosest, Totot, Led Zeppelini, The Doorsi.
Eriti täpseid plaane me paika ei pannud, lihtsalt olid mõned märksõnad, kuhupoole kulgeda, mida külastada- vaadata ning kuhu võiks jääda öömajale. Märksõnad olid omakorda võetud selle alusel, kus:
a) ma/me polnud kunagi käinud, aga oli huvi sinna minna,või
b) olin seal väga ammu käinud ja tahtsin uuesti minna.
Öömaja valik oli ühene- RMK metsaonnid, mis on tasuta kasutamiseks kõigile huvilistele.

16. juuli, esmapäev. Lääne- ja Ida- Virumaa:
Päeva keskmine õhutemperatuur + 27 kraadi.
Tee viis meid põhjarannikule, esmalt Käsmu kaptenitekülla, kus hoolimata väljas valitsevast leitsakust kihas elu – käänulisel külavaheteel sagis ringi nii ( Ameerika) autosid, jalgrattureid kui niisama jalutajaid. Pood oli jäätisest tühjaks ostetud ja wc külastus tasuline, aga muidu oli kõik kena. Palju ilusaid ja eriiilmelisi maju, osad küngastel, teised täitsa merekaldal, siia- sinna tee äärde ja hoovidesse pikitud tumendavaid rändrahnusid. Rannas ulpis kellegi uhke vanalaadne puust laevuke kõrvu uuema aja valendavate kaatritega. Meri oli sini- sinine, aga vesi oli päris külm, nii et ujuma veel ei kutsunud.

Edasi suundusime juba Virumaa radadele, pikemaks jalasirutuspeatuseks kujunes Rakvere. Kolasime alul veidi Põhjakeskuses, sest üht-teist oli veel matkavarustusest puudu ja kõhud nõudsid oma, aga kahjuks ei leidnud me sealt midagi toekat hamba alla (sest kiirtoit meid ei ahvatlenud). See-eest veidi maad edasi, ilmselt kesklinna suunda hoides ( andke andeks, olen võõrastes paikades kehv orineteeruja) leidsime peagi oma õige paiga. Grillresto "Sarvik" oli koht minu maitsele ja tahan seda igati kiita! Hinnad ehk olid tavapärasest pisut kõrgemad, aga lõppkokkuvõttes ei midagi ülejõu käivat - 40 euro eest sai 4 inimest söönuks ja meeldiv õhkkond on ju ka ometi midagi väärt. Mulle meeldis koha interjöör- ahjud, tume mööbel, mõnus vanakooli rokk ( Gun`n`Roses, Suzanne Vega, Geils Band, Cutting Crews jt) kõlarites, meeldiv teenindus. Lisaks nägin esmakordselt ära avatud köögi ehk saime ise jälgida, kuidas meie tellitud toit valmib.Maitsetele ei saa samuti midagi ette heita, eriti mõnus oli rabarberi krõbedik jäätisega.
Kõhud täis ja meel hea, kulgesime vallimäest ja ürgtarvast mööda Porkuni poole.
Porkuni on paik, kus viibisin viimati 21 aastat tagasi ja mälestused tollest ainsast nädalavahetusest on helged. Pisut kummituslik, ent uhke mõis, järv ja ujuvad saared sellel ning põgus kohtumine ujumissillal, mis pole hiljem kunagi kordunud.
Jah, ka tänasel päeval olid nii mõis kui järv omal kohal. Mõis aga on kahjuks ajahambale pureda jäetud, seal asunud kool on juba 17 aastat suletud ning välisfassaad rohtu kasvamas. Läbi alumise korruse kaarakende kumas siiski veel valge pitsiline trepp ning uhke kahhelahi fuajeenurgas. Järv oli küngaste vahele peitunud ning suplejaid oli siin- seal kuuma päeva eest jahutust otsimas küllalt. Ujuvad saared jäid sedakorda nägemata, sest järv oli suur, aga meie ajavarud siiski pisut piiratud.

Edasine suund oli aina ida poole, et kaeda üle Eesti kõrgeim juga Valaste. Ka sellest kohast ulatuvad mu mälestused 19 aasta taha, mil mäletan ülalt paekaldast alla pahisevat vahust, ent kitsast veejuga, mida sai kaeda nii alt- kui ülaltpoolt.
Sedakorda oli pisuke pettumus, sest eriti midagi enam vaadata ei olnud. Vaateplatvormid olid vanad ja eluohtlikud ning seepärast ligipääs nendeni suurte raudväravatega suletud. Joast oli järel vaid aimatav nireke, sest eks põuane suvi ole sealgi oma töö teinud ja vohav taimestik on kahel pool mäenõlvadel ka nii peale kasvanud, et parimagi tahtmise korral kiigates ja küünitades on joast näha vaid pisike jupike puulatvade vahel vilkumas. Ümbruses on muidugi uhkeid paekalda vaateid hulgi, aga meie oma kolmeaastasega noile äärtele ronima minna ei tihanud, vaid tundsime puudust, et kusagile pole ehitatud ühtki tõket ega toestust. Paaris kohas oli rööbaste järgi näha, et hulljulged ongi oma autodega alles täitsa kalju serva peal peatunud.Kui on ...

Siis aga oli juba kell sealmaal, et tuli suunduda esimese päeva öömajale, milleks sai valitud Varessaare metsaonn Mäetaguse vallas Ida- Virumaal.
Valastest oli sinna veel tubli tund autsõitu ja kui Mäetaguselt esmalt kruusateele ja sealt edasi päris pisikesele kiviklibusele rajale pöörasime, oli juba pisut kõhe. Väljas hämardus aina enam, kahel pool aina tihe ja tume "karumets", ei kusagil ainsamat aimu asustusest, kõlarites möllav Asking Alexandria meeleolule omapoolset lihvi andmas.

Nii kulgesime ligi 5 km jagu metsa sisse, kus ühel hetkel oli ees vaid väike kivine platsike, juures RMK viit metsaonnile. Lisaksin omalt poolt juurde, et soovitavalt jalgsi ning omal vastustusel, sest üle soise heinamaa ei paistnud esiti mitte vähematki rada, ehkki ükski märk meid edasi sõitmast ka otseselt ei keelanud. Hakkasime isegi kahtlema, kas oleme ikka õiges kohas ning sõitsime natuke maad edasi, kus suure üllatusena tulid meile jalgratastel vastu 2 seljakottidega noormeest, kel suund ilmselgelt samale metsaonnile. Pöörasime siis meiegi otsa ümber ning küsisime parklasse jõudes üle, kas ja mis.
Noormehed seletasid lahkelt, et jah, metsaonni juurde ei pääsevat ei auto ega isegi mitte jalgrattaga, sest matkatee on küll vaid veidi üle 2 km pikk, ent see-eest soine, konarlik ja kohati üsna raskesti läbitav. Onn paiknevat raba servas lagedamal künkal ja olevat pigem majamõõtu, lausa kahekordne, kohti sees mitme nari jagu, nii et erinevad seltskonnad võivad segamatult korraga ööbida küll. Nad olid isegi nii lahked, et kui ütlesime, et meil on kaasas ka üks kolmeaastane nublu, kes ise pikka matka veel ei tee, olid nõus aitama meil vajadusel nii kompse kui last tassida.
Jäime asja isekesis arutama, samal ajal kui noormehed jätsidki rattad lähedalasuva suure kuuse varju ning kadusid kõrgesse rohtu. Kuna kell oli palju ja meie väike tibu oli kohe- kohe unehõlma vajumas, otsustas N, et mis see siis olgu, meil on lõppude lõpuks maastur ja nelivedu ja mis see soine matkatee siis ära ei ole. Karjamaa oli üpris künklik, korra kraapsas kärukonks vasta maad, aga ei enamat, kuid metsa vahele me eriti palju maad ei jõudnud, sest ees haigutas suur saviauk, üdini vett täis. Jalgsi sai ümberkaudu mööda hiilida, aga autoga läbides oli risk kinni jääda ja seda me siiski ei tahtnud. Seega oli asi otsustatud- öömajale tuli jääda just siiasamma lagendiku äärde, männinoorendiku veerde. Üks- kaks sai telk üles ja lapsed tuttu. Ülearu mugav just ei olnud, sest maa oli mühklik ja sääski- parme hordides, aga no mida sa metsamatkalt muud ootadki, eksole.
Öö hakul tuli veel paar üllatust- sättisime end kesköö aegu ise ka parasjagu tudule, kui sedasama soist rada mööda väntas, ma kordan- väntas!- meist jalgrattal mööda veel üks turske lühikestes pükstes tütarlaps, kiiver peas ja seljakott seljas. Vahetasime N- ga pilke ja nentisime, et tore kui noortel on nii entusiastlikku loodusehuvi.
Hoolimata ülipikast päevast, varasest ärkamisest ja piisavast hulgast elamustest-seiklustest minul kuigi hästi magama jääda ei õnnestunud. Ase oli muhklik, algul oli külm, siis niiske ja hiljem juba väga palav. Kusagil kaugemal huugas pool ööd mingi metsatöömasin. Kella kahe ajal hämaras metsaaluses põiel käies ragistas keegi võsas ( Põder? Hunt? Karu?), nii et pidin peaaegu poole häda pealt tagasi telgi poole liduma ning veel paar tundi hiljem, kui olin suutnud isegi mingi aja suigatada, kuulsin, kuidas mingi väiksem loom telgi ümber nuhutas ( Siil? Kährik? Rebane?).
Jätkub...

reede, 13. juuli 2018

Tervislik mina, osa 1


Kõige lihtsam on alustada tervislikuma eluviisiga juulis või augustis, sest just siis annab elu selleks nagu kandikul ette mitmeid eeliseid. Esmalt on enamikul meist just nende kuude sees mingi osa õnnistatud puhkeajast, mil stressi ja kohustusi kõige vähem kogu aastaringis. Teiseks algab ju siis ka looduses tervistavate andide valmimine- marjad seened, aedviljad... Ja kolmandaks- kuna ilm on valdavalt soe ja kena ning vaba aega on volilt käes, liigume ka rohkem värskes õhus ning kasutame tavalisest sagedamini selleks oma jalgu ja/ või jalgratast. Nii et mina tegin oma alguse igati heal ajal.
Nüüdseks on sellest suurest ja ilusast algusest kohe- kohe möödunud kaks nädalat ning aeg teha esimesi kokkuvõtteid, kas ja kuhu ma siis edenenud olen.
Esmalt trenn. Mõte ja eesmärk oli teha trenni kolm korda nädalas ja vaheldada omavahel kolme stiili, milleks olen suuteline- tants, jalgratas ja jooga- jõutrenn. Tulemustega ma hetkel sugugi rahul ei ole - jõutrenni olen teinud vaid korra, jalgrattal sõitnud küll veidi rohkem (paar korda kesklinna ja tagasi), kuid otseseks ja eesmärgistatud trenniks võib neist lugeda vaid ühe 15 km tiiru ümber kodulinna. Tantsinud olen selle aja jooksul aga 3x tund aega ehk siis - midagi on tehtud, aga vähem kui lootsin. Olen olnud laisk, lodev, motivatsiooni on jäänud puudu ja tegelikult on ka muid toiminguid olnud, mis on aja ära võtnud, aga sellest ehk juba järgmises postituses.
Teine oluline osa tervislikkuse poole liikumisest on aga toitumine. Esiti pole hakanud suurelt plaanima, kogu menüüd ümber tegema ega midagi kusagilt välja tõstma, vaid võtnud eesmärgiks saada tervislikuks päeva olulisem toidukord- minu puhul siis enamasti lõuna- ja/ või õhtusöök. Ka see on olnud liikumine üle kivide ja kändude, aga midagi olen siiski ära teinud, kusjuures kuidagi ei saa mainaimata jätta, et väga suur toetaja ja kaasatulija roll on siin ka minu kallil teismelisel, kes on aidanud nii retsepte kokku panna, toorainet varuda, kokata ning neid toite ka ühes minuga söönud! N on selles osas meil täitsa mängust väljas, sest tema on vankumatut vorsti ja konservi usku ja ses osas teda ümber kasvatada pole meie võimuses ning väike piiga on ka imelike idude suhtes esiti veel natuke valiv, aga üht- teist on siiski proovinud. Natuke retseptidest ka, mida teinud oleme.
1) Kana- kartuli salat. Koostisosad: pruunistatud kanafilee, keedetud ja kergelt üle praetud kartul, kirsstomat, kurk, roheline lehtsalat. Kogu kupatus panna ilusasti serveerituna ( oi kui hästi mu suur tütar seda oskab!) taldrikule ja valada üle mee- sinepi kastmega ( sinep, mesi, sidruni/laimimahl).
2) Kikerherne pada. Koostis: 2 purki kikerherne konservi, värske tomat, kollane paprika, sibul, tšillikaun. Sibul ja tšilli tuleb kergelt pannil kuumutada, samal ajal panna podisema kikerherned, neile lisada pannikraam ja ka ülejäänud värske. Tulemus- roog oli täitsa hea, kuigi tšilli, paprika ja eriti sibul selle koostises tegid mind esiti päris skeptiliseks. Tomat ja kollane paprika aga mahendasid maitset piisavalt ning sõin ja kiitsin.
3) Tomati püreesupp. No minu absoluutne lemmik seiniste leidude seas! Teha on lihtne, maitse on imeline, ainus miinus, et toiteväärtus on olematu ehk siis süüa tuleb seda ikka mitu portsjoni korraga, et veidigi mõikaks. Koostis: 2 purki kooritud tomateid, 1 väike tomatipasta, pakk kohvikoort, 1 küüsalugu küüs. Küüslauk pruunistada oliiviõlis, lisada juba podisevasse tomatisegusse, lasta kergelt keema, siis lisada kohvikoor. Vajadusel mikserdada ühtlasemaks. Serveerimisel lisa mozzarellatükikesi ning otse loomulikult ohtralt krutoone!
4) Roog, millele ma ei oska nime anda. Koostiselt on ehk kõige tervislikum, aga maitselt minu jaoks pigem mitte midagi erilist. Koostis: keedetud kus-kus, praetud ja maitsestatud tofu, mungoaidud, punased oad, rukola- lehtpeedi-spinati segasalat laimimahlaga.. Võibolla oli asi selles, et kus- kus jäi maitsestamata, aga minu jaoks ei olnud kõige mõnusam. Sain aru, et oli tervislik ja kõhtu täitis ka uskumatul kombel hästi, aga teist korda sama toitu ei tahtnud. Võibolla katsetan mõne aja pärast uuesti ja olen soolaga julgem.
5) Täistera pasta kitsejuustuga. Seni kõige kehvem maitseelamus. Täisterapasta iseenesest ei ole halb ja kõhtu täidab paremini kui tavaline, lihtsalt mina ei ole kunagi eritline pastatoitude nautija olnud, ja sinna pasta sisse ei käinudki muud kui ainult purustatud spinat ja peale kitsejuust, mille maitse on natuke terav.
6) Ühepajatoit. No minu jaoks tuttav ja hea- hea! Keedad tavalist porgandit ja kartulit ning lisad poolpehmele värskele köögiviljale soovi kohaselt ka mingeid külmutatud köögiviljasegusid, minu lemmikud on "Suvine segu" ja "Kiirpada". Lisasin maitseks ka paar suuremat peotäit kergelt pruunistatud peekonit. Maitse ja toitvus- imeline!

laupäev, 7. juuli 2018

Vanema"puhkus"


Sa ootad nagu hingeõnnistust seda ilusa sooja ilmaga nädalavahetust, mil sõita linnast ja rutiinist välja, mere äärde, telkima, õhtul kontserdile. Plaan on juba paigas, piletid olemas ja pakid õhinal kohvrit. Vaatad veelkord aknast välja - jaa, ilm on tõesti ilus, päike paistab, linnud laulavad, puhub mahe tuuleke ja õhusooja on täpselt parajalt- paar pügalat üle kahekümne...
Aga su laps on korraga viril ja unine, ei taha ta süüa, juua ega mängida, poeb kurvalt kaissu, aga ega ta sealgi korralikult maga, aina vähkreb ja nutab iga paari tunni tagant.
Ja korraga on sul pilt selge - hommikuks on sel lapsel järjekordne tõbi kallal- palavik, kurgu-, kõrva ja/ või kõhuvalu, nohu... Ei tule siit enam mingit rutiinivaba olemist, telkimist, mereäärset ega kontserti...
Las teised lähevad, kel aega ja võimalust, ohkad tülpinud- kibedalt.
Sul lapsevanemana on nüüd taas nädalavahetus tööd täis- ei mingit päikest ega värsket mereõhku. Tohterdad aga oma virilat lapsekest, kes on ei tea kuidas omale keset sooja suve järjekordse tõve külge hankinud, keedad teed ja segad ravimeid, kraadid ja leevendad ja valvad kullipilgul, et ta omal väljas sirava sooja päikese kiuste sokke jalast ega salli kaelast ei kisuks.
Vahid aga jälle päevad otsa "Wallanderi" ja "Poldarki" kordamööda (nagu seda varasematel vihmastel ja külmadel päevadel juba küllalt tehtud ei oleks), haukad vahepalaks peale väikese suutäie "Paleontoloogi päevaraamatut", sest ei raatsi kogu seda seosemerd ja inspiratsiooniilminguid liiga suure hooga endast läbi lasta...
Sisimas tahaks ja tahaks seda, teist ja kolmandat, aga reaalsuses tunned end ikka ja jälle masendunu, ebaõnnestunu, kibestunu, küündimatu ja õnnetuna....sest sa tead, et homne päev tuleb veel hullem ja ka see tuleb kuidagi üle elada. .

teisipäev, 3. juuli 2018

Hambutu Eesti heaks...


Kui siin eelmises postituses juba minu selleaastane halb tervis jutuks tuli, jätkan samas vaimus.
Et hädade komplekti täiendada, hakkasid sel varakevadel mulle häda tegema ka hambad. Ühtäkki muutus üks suur purihammas, mis keelega kombates tundus igati terve/parandatud, väga tundlikuks nii külma kui kuuma suhtes ning aeg- ajalt käis sealt läbi äkilisi üksikuid valusähvatusi.
Tohtrile sain aja mingi aja pärast. Kes ka mu jutu peale algul pead vangutas ja vaatas, et alles hiljuti korralikult parandatud hammas, mis seal siis viga saab olla. Sümptomeid kuuldes aga muutus mõtlikuks ja arvas, et võtame siis lahti ja vaatame, mis seal on....
Oli juurepõletik. Olgu öeldud, et suure, nelja juurega purihamba juurepõletiku ravi on pikk, piinarikas ja ka väga rahakulukas protsess, millega tegelen tahes- tahtmata tänaseni.
Ma ei mäleta hetkel oma esimese selleaastase hambaarstivisiidi kuupäeva, aga see oli kindlasti millalgi aprilli algupoolel. Tänaseks on sellest möödunud ümmarguselt umbes 3 kuud ja ma pean ütlema, et ma ei ole oma hambaraviga eriti kuhugi jõudnud, sest ravijärjekorrad on lihtsalt KOHUTAVALT PIKAD!!
Kahe ravikorra vahe on paar kuud ehk siis teist korda pääsesin löögile juuni algul, mil eelmisest korrast poolelijäänud raviga jätkati. Seekord tegi arst enda sõnutsi nii palju eeltöid järgmiseks korraks ära,et peaks kolmanda korraga SELLE hamba korda saama.
Paraku tekkisid ootamatud komplikatsioonid.
Vaevalt nädal peale teistkordset juureraviseanssi murdus sestsamast purihambast tükk lahti. Mulle endale tundus, et terve tagumine sein tuli sealt ära, jäi sellise eriti vastiku terava servaga koht ka, mis ei lasknud õieti süüa ega rääkida.
Õnneks sain murega kohe järgmisel päeval oma arsti juurde vastuvõtule, kes ütles, et õnneks on tükk siiski üsna väike ja et ehitame aga mingi ajutise täidisega selle koha kinni ja liimime kokku. Sain seekord kõik tuimestuseta talutud ja isegi puurimisel ei kukkunud ära ega midagi. Arst veel lohutas ka, et selle eest pole vaja maksta, see oli erakorraline visiit. Hea seegi.
Kahjuks aga sellega mu hädad veel ei lõppenud.
Veel paar päeva hiljem sain teada, et just selsamal issanda päeval, mil oli kirja pandud mu kauaoodatud uus juureraviaeg, saab meil tööl olema pikk ja põhjalik koolitus, millelt puududa ei olevat soovitav.
Valisin raske südamega taas hambaarsti numbri ja muutsin oma raviaja ära. Ja nagu arvata võiski– uue aja sain veel kuu aega hiljem ehk siis nüüd juba septembri keskpaigaks.
Ja veel kolm nädalat hiljem murdus too hammas ikkagi uuesti lahti ja oli täpselt sama terav ja tundlik kui muistegi.... Ainsa vahega, et sel korral helistades oli mu oma arst juba puhkusel, aga kuna aega pakuti kohe samaks päevaks, tulin kohale.
Too arst oli küll peale vaadates kena ja nooruke, aga kuidagi väga kidakeelne ja... paras käp.... eee, ma tahtsin öelda väga algaja oli ta ka. Ei seisnud tal need hamba vahele pandavad plastikvidinad kuidagi tangide vahel ja tema poolt tehtud töö minu vaese haige juurikaga hamba juures on ka pigem kaheldava väärtusega:
Sest ta ei ehitanud seda laiutavat auku seal üldse kinni, vaid pani peale ainult mingi lakimoodi asja, mis peaks küll eeldatavasti ära hoidma hamba edasise lagunemise ja selle sisu väljapudenemise, aga minu tunne on väga ebameeldiv. Hambal on endiselt suur auk sees ja toda teravat nurka ta küll väheke lihvis, aga väga ebamugav on keelel ikkagi. Jah, küllap ma pikapeale isegi harjun selle ebamugavusega suus, aga... Ma lihtsalt ei kujuta ette, et pean veel kaks ja pool kuud sellise pooliku hambaga elama!
Ja kuigi ma väga tahaks, ei hakka ma siin praegu üldse halama sellest, et hüvasti minu suured lemmikud- krõbeda koorikuga kollane chia- seemnetega sai ja taevalik Selveri tume ciabatta ja soolapähklid ja... Minu tervislikule eluviisile tulevad ju pudrud ja pudid ja smuutid ometigi ainult kasuks!
Ja teate, mis on selle kõige juures veel eriti irooniline?
Eile, kui tolle algaja arsti juures ära käisin, kontrollisin igaks juhuks üle, mis kuupäeval ja kellaajal on minu uus ravivisiit oma arsti juurde ja too infolauaneiu teatas mulle algul särava naeratusega, et kirjas on 14. august. Mina kurva ohkega vastu, et ei-ei, ma pidin kahjuks selle aja ära muutma, sest on koolitus ja sel päeval ma ei saa ... Siis ta uuris veidi ja vastas, et oijah, tema viga- ongi juurde tehtud märge, et tõesti, 14. august ei kehti enam ja on hoopis 18. september.
Tulin koju, avasin tujutult oma meilboksi ja no arvake ära? See 14. augusti koolitus jääb ära!!!!
Kogu selle tohuvabohu keskel ütleb mingi vastik sisetunne mulle, et mu "tore" hambasaaga saab veelgi jätku ja mitte eriti helges toonis ehk et olen enese tahtmata andmas omapoolset panust selleks, et hambutu Eesti kusagile ei kaoks...

esmaspäev, 2. juuli 2018

Ära jäta meid maha!


Jah, just selline karjatus potsatas täna mulle e-postkasti. All võõras mehenimi.
Olin esmalt natuke ehmatanud, aga kirja süüvides tõdesin- ah, tänapäevase turunduse trikid on ikka ammendamatud.
Aga et kõik klaar oleks, räägin asjad ausalt ja algusest peale ära.
Sellest kevadest tegid minu jaoks võrdlemisi karmi just igasugused tervisehädad, mida omal nahal kogesin.
Asi algas peale mingi eriti keerulise nimega kurguhaiguse- mononukleoosiga, millesse nakatasin enese teadmata ka oma lapsed... Nooremal möödus haigus õnneks igasuguste sümptomiteta, suurel piigal läks kehvasti- tal läksid lümfisõlmed paiste ja oli mõnepäevane mõõdukas palavik...
Sellele järgnes borrelioosidiagnoos ja lootus, ehk kolm nädalat tablette ja tablette ja tablette teevad minu tervise ja "paha ollaga" imet. Ei teinud.
Borrelioosi ei saavatki lõplikult välja ravida ja uut nakatumist ei olevat ka võimalik kuidagi vältida. Siis sööd aga uuesti tablette ja närvikiud ja süda ja liigesed ja mis kõik veel võib igal korral kahjustada saada, seda ei oska keegi ette aimata ja mu migreenile see kindlasti pärssivalt ei mõju, pigem vastupidi... Pähh, vastik ebaõiglane elu.
Ja nagu sellest veel vähe oleks, hakkas ootamatult selg ka häda tegema- olin päevapealt nagu vanainimene, kes ei saanud enam istumast tõustes selga sirgeks. Ja nii mitu nädalat järgimööda.
Egas midagi, tuli juba tuttav tee arsti juurde taas ette võtta. Ja muret kurta. Veel veeniverd, uurimist, puurimist ja vastuste ootamist. Kuni selgus valus tõde- ei mingit varajast reumat ega muud hullu- nõrk ja lodev oled, inime, ütles arstionu mulle läbi lillede. Lihast põle ollagi, liiga palju istud ja liiga vähe liigud.
Mis mõttes, ei saand mina aru- aga tantsin ju ja aeg- ajalt lähen jalgsi kooli ka ja...
Tjah, illusioon vaid, sest tõele au andes mööduvad mu päevad ikka suurelt jaolt laua ja/või arvuti taga küll. Lisaks on nüüd ju load ka taskus- et muudkui istu rooli ja mine, kuhu vaja, olgu siis ettekäändeks väsimus või halb ilm. Ja ega rooli keerates ega klahve klõbistades tõepoolest muskel paraku kasva...
Tuli teha otsus- hakata elama nii, et peaksin paremini vastu. Nii vaimses kui füüsilises plaanis. Esmalt parem toit, teiseks vähem stressi ( huvitav küll, kuidas?) ja kolmandaks treeningud ehk võimlemine, et must jälle (sügiseks?) asja saaks.
Siis saigi mõtete esmaseks seadmiseks piilutud säänsesse moodsasse keskkonda, nagu Fitlap.ee. Seal oli kõik kena, sai oma kaalud, mõõdud ja eesmärgid paika seada, aga kui asi toitumiseni jõudis, nõuti raha. Ja mina ei taht anda. Jätsin asja sinnapaika. Mispeale paar nädalat hiljem on nemad minu pärast üliväga mures, et oled aint konto teind ja rohkem ei iitsatagi, on ikka kõik korras? Ära jäta meid ( tühja rahakotiga) maha!
Tjah, parem kasutan omaenese vähest talupojamõistust.
Plaan sai esiti kena ja mitte väga suurejooneline. Kavatsen kogu juulikuu olla võimalikult tervislik. Süüa regulaarsemalt ja tervislikumalt kui seni, sest kumbki eelnimetatutest ei tule mul tegelt üldse välja. Ja mina olen veel selline imelik, kes ei söö mitte liiga tihti ja liiga palju, vaid otse vastupidi- pole üldse harvad juhused, kus unustan söömise seniks, kuni tuikav peavalu hakkab energiapuudusest juba tugevat alarmi lööma. Või kui ka söön, siis ikka liiga vähe ja/ või ühekülgselt, sest miski ei maitse ega tundu ahvatlev. Võin käia poes ringi pool tundi, seista ja uurida lettide vahel ja mitte miski ei tekita isu. Minu eripära vist. Või vaimuvaesus, et ma ei oska põnevaid ega isuäratavaid toite välja mõelda. Või laiskus, et ma ei viitsi pool päeva kokata. Ilmselt kombinatsioon kõigest kolmest.
Teine asi on liikumine/ treenimine. Siin ka ei aja pilli lõhki- alustuseks võtsin ette olla kolm korda nädalas aktiivne, sellest ühe korra moodustab endiselt tants, teine oleks liikumine jalgrattal ning kolmas lihastrenni ja jooga kombinatsioon. See viimatinimetatu on täitsa mu enese väljamõeldud, nüüdseks kaks korda juba järele proovitud ja tundub, et toimib, sest järgmisel päeval on siin- seal lihastes üht- teist tunda. Nagu oleks jalgadel, kõhul ja kätel olevaid lihaseid eesmärgipäraselt kasutatud või nii.
Ja veel üks asi- plaanin keset juulikuud omal nahal läbi teha ühe eksperimendi. Isegi mu täna juhuslikult kusagilt sotsiaalmeediast loetud horoskoop näis seda iga sõnaga toetavat- et aeg on nüüd küps, et õpi ja koge ja ole...
Aga ma olen ju ebausklik ka ja seega enne ei räägi, kui asi on täitsa kindel ja ehk isegi juba ära tehtud. Plaan on olemas, esmased märkmed maas ja eelluurel ka käidud. Rohkemat praegu ei ütle.