esmaspäev, 26. veebruar 2018

Minu Eesti


Minu Eesti on maailma kõige üksildasem poolsaar täis kivimürakaid, kadakaid, metsmaasikaid ja nõmmeliivateed. Just seal veetsin ma oma elu ehk kõige õnnelikuma suvepäeva koos hingesugulasega, kes oli mulle vaid laenatud, kuid kellest täiuslikumat ei leidu kusagil. See on rukkirääkude rääksumist ja öösorride kurinat tulvil udune täiskuuöö, mil tundsin hinges nii suurt armastust ja täiust, et see peaaegu ei mahtunud hinge ära.
Minu Eesti, see on jõululaupeva varahommik lapsepõlves, kui taevas alles hakkab vaevu hahetama, ja ma ärkan köögist kostvate häälte ning lõhnade peale. Jooksen läbi jaheda esiku, paljad jalad triibulisel kalstuvaubal patsumas, ja peatun, unised silmad äkilisest valgussõõri jõudmisest pilukil. Ema on puupliidi all tule süüdanud, sealt levib juba mõnusat sooja, laual aurab portsealkannus äsja valmissaanud kakao ja suurräti alla kerkima pandud saiataignast levib isuäratavat kaneeli- ja pärmilõhna.
Aga minu Eesti on ka metsistuva aia rüpes tukkuv räämas maja, mille krihmu-krähmliste tuhmunud akende taga võib vilksatamas näha küüruvajaunud selga, kahtlustust ja vimma täis punetavaid silmi, käegalöömismeeleeolusid ja pidurdamatut allakäiguspiraali kesk suurt vabadust, sõltumatust ja üksindust, mis on osutunud suuremaks vangitorniks, kui keegi seda oleks võinud aimata.
Minu Eesti on võrgendkoidest vaevatud toomingasalust jalgrattaga läbituhisemine varasuvel ja seejärel jõudmine inimesteni, kelle olemasolust siin taeva all mul seni aimugi polnud. Seal on mätaskatuse ja kanajalgadega palktared, kus metsade rüpes peidavad end sokkudega kõnelusi pidavad metsavanad ja pikkade rasvaste juustega kõhetud kunstnikud, kes istuvad riietega saunalaval ning laulavad heliseval häälel rituaalseid palveid.
Minu Eesti- see on veel enne kümnendat eluaastat kaotatud kallis vanaema, kelle pehmesse sülle mahtus seni kogu mu maailma magus headus. Vanaema, kelle matustel tundsin ma esmakordselt leina tugevat haaret, mis tegi lauasa füüsiliselt haiget, ja ma nutsin seal väikeses rahvast pungil toas puusärgi juures seistes nii kaua, et tundus, et pisarad ei saagi kunagi otsa.
Aga minu Eesti on ka peale kurnavaid ja pingutust täis tunde kõhule pandud tumedate elutarkade silmadega väike märg lapsekeha. Ta on nii oma, et sellest lähem ei saa olla mitte keegi ja ma tean, et mu kunagi kaotatud kaitseingel on ringiga minu juurde tagasi jõudnud.
Minu Eesti on ööbikulaksutusest kaikuvad kevadised lepistikud, kus ma aasta aasta järel talviseks võluteeks nurmenukke käin varumas. See on pojengide ja jasmiinide lõhna täis suvised tagaaiad ning hallaeelsese kõrgesse rohtu potsatavad mahlakad õunad. Minu Eestil on kaugetest mälestustest pärit karge kaevuvee maitset, tahveluste valusat kriuksumist, jaanilõkete sooja praginat ja suitsukarmu, kuid täpselt sama palju ka värske koheva lumega kaetud männimetsa muinasjutuhõngu ning tolmavate suveteede kutset teadmatusse.
Minu Eesti on mälestused, mida ma ei taha enam kunagi meenutada ja on hetked, mille järele jään janunema alati. Need on lapsepõlvest pärit paigad, mis ajas kahanevad ja vahel päästmatult kaovad, aga on ka püüdlused ja ootused, mida kunagi täitumas näha loodan. Minu Eesti on tavad ja tõed, mida tahan edasi anda ka oma lastele, aga need on ka käitumismustrid, mille murdmine võib võtta terve eluaja.
Minu Eesti on kõik kunagi loetud raamatud ja vaadatud filmid, mis on minu olemist ja maailmapilti kuidagipidi mõjutanud. Aga minu Eesti on ka kummitavad halli täis päevad, depressiivsusele kalduv meeleolu ning võitlus oleluskriisidega. Seal on kogu kunagi kuulatud muusika ja tantsitud tantsud, mis on minu hinge ja südant rõõmustanud ning Minu Eesti on ka on kunagised sõbrad, armsamad ja töökaaslased, kellest enam ammu midagi ei tea, aga eeskätt on minu Eesti minu laste tulevikku vaatavad silmad, nende usud, lootused ja armastused.
Minu Eesti- see on inimene kõrval, kelle meeleolusid ja maitset suudan juba ukselävel kohtudes tajuda. Ta tuleb ühel talvisel päeval uksest sisse ja ma lihtsalt tean, et ta on minu inimene. Hea ja kerge on olla, nagu tunneks teineteist juba kaua. Ta istub üksildasel rannal mu kõrval luidete vahel ega ütle midagi, aga ma tean, mida ta tunneb ja mõtleb. Ta teeb rohkem kui räägib ja tema rahulikke hingetõmbeid kuulatades jään ma ööst öösse unne teadmisega, et ka käegakatsutav homne on tänasest paremana tulemas.