reede, 30. aprill 2010

Selle aasta aprilli viimane päev

Pika ja lohiseva pealkirja alla tuleb loodetavasti (lühem ja) sisukam sissekanne.

Aprill on alati üks suur kevade ootamise kuu olnud. Minu jaoks vähemalt - märts on veel liiga talvine, kuigi hing on siis ka juba ärev, mai on üleüldine suur ja rõõmus pillerkaar, mil aega kevadesse sulada ja juba ka suve oodata, aga vot see aprill.. Hmm, mõneti mu lemmikkuu kevades - maa sulab viimaks ometi lume alt välja, esimesed lilled pistavad ninad maa seest päikese poole püsti, linnud saabuvad riburadapidi ja kukuvad üksteist üle laulma. Kogu ilm on isesugust magusat ja ärevat hõngu täis... Imeline aeg!
Aga tänavune aprill lipsas kuidagi eriti märkamatult käest. Tuli suure ahastusega, möödus linnutiivul ja nüüd on ta peaaegu läbi, ehkki meeleolu ja õhkkond on juba palju paremad.
Lilled minugi majaümbruses on täies elujõus, nartsisside rohelised ja lihavad tõusmed viskavad hoolega pikkust ja kuuriesine lausa sinetab sinililledest. Ka iirised on kasvamisega algust teinud ja minu igihaljaste lehtedega püsilill, mille nimegi ma ei tea, on kah oma longus lehed peale väikest paid ja puhastustööd ennast kohevile ajanud ja kogub silmnähtavalt jõudu, et keset suve oma suured roosakad õietõrvikud valla lüüa.
Sirelite pungad pungitavad ilmses soovis kohe-kohe lehtima asuda ja muru on peale riisumist ka märgatavamalt rohelisem.
Sügisel kingitud roosi võtsin talvitumast, sussutasin ta juurepuntrad vees pehmemaks ja kaevasin eile peenrasse. Rootsud on tal küll nii kahtlaselt pruunivõitu, et kahtlen, kas ta üldse enam elus ongi, aga eks see varsti näha ole, kas ilmutab elumärke või mitte.... Ma pole ju rooside (üldse tegelikult lilledega)seni kuigi palju tegelenud -kokku puutunud, loen ja kuulan targemate õpetusi ja kui keegi neist ka ei tea, teen iseenese tarkusest...

Peale aiateema on kevad ka paljude muude toredate ettevõtmiste aeg, loodusmatka seoses üleriigiliste talgutega sel nädalavahetusel ei ole, aga see-eest saan volberdada. Õhtul on tulemas nimelt nõidade kantripidu, kus kavatsen ette ära tantsida ka 8. mai maratoni eest, kuhu ma järgmisel nädalavahetusel ilmselt minna ei saa... ( niu-nuuks!!:::), sest pühapäeva hommikul, mis on juhtumisi ka emadepäev, praami ei sõida. Seega mina linnast saarele tagasi ei pääseks, aga tirts on meie saarel ju kuldaväärt esineja, ilma kelleta poleks lasteaia ülesastumistel päris õiget maiku juures. Seda viimast ütles mulle muide üks lasteaiakasvatajatest, mitte ei kukkunud ise siin oma võskest kiitma :)) Ja minu emasüda ei lubaks ka seda varianti, et lähetaksin tirtsu saarele nt koos vanaemaga ja ise ei tulekski tütrekese esinemist vaatama, vaid tantsutaksin kusagil Pärnumaal jalad sadavilli... No ei ole nii, pigem siis juba loobun järjekordsest tantsulkast, kuigi südames on sellest hirmus kahju, sest niiväga lootsin, et saan ikka minna sellele vaata et peaaegu aasta suurimale line-tantsimisele, nii palju on juba harjutatud, vanu tantse meelde tuletatud ja siis ikka selline tobe prohmakas.... Sellistel hetkedel on mul jälle nii äraütlemata kahju, et elan just saare peal, kus sa tahes-tahtmata sõltud kõige enam just praamigraafikust...

esmaspäev, 26. aprill 2010

"Eriti tore" nädalavahetus

Njah, vinguda ja vigiseda tahaks jälle. Keel (tegelt siis vist ikka sõrmed) kohe sügelevad selle järele. Aga teisalt selge mõistus keelab. Mida see annab, mida paremaks teeb? Veel üks vingats juures, sinutagi neid ju küllalt...

Ehh, Et siis killukesi va nädalavahetusest.
Kui välja jätta mõned pisitillukesed viperused, oli kõik ju üldjoontes hästi....
Väiksed viperused, mis vahetumise "eriti toredaks" muutsid, olid alljärgnevad:

a) mu mitmeid päevi kütmata pliit hakkas ebasoodsa ja tugeva tuule mõjul suitsu sisse viskama ja maja ülilärmakas tuletõrjealarm hakkas tööle. (paanika lõpetas väike kõne peaaegu et ülenaabrile, kelle käes on maja teise poole võtmed ja seega ka võim selle jubeelaja lõuad sulgeda)
b) tahtsin olla töökas ja tubli ning riisuda ära kogu hoovi muru. Tulemus: 2 päeva tööd ja higi, 3 (!!!) lõhutud reha, tugev tuul, mis kuiva heina juba riisutud aladele tagasi kandis ja umbes pool korrasolevat muru ... :((( (suur tükk ajab suu lõhki ehk ilmselgelt hindasin oma võimeid üle)
C) ülevaäsimuse tõttu ei suutnud kuigi hoolsalt oma vasttärganud toakoerakest Oskarit jälgida, arvates lihtsameelselt, et ju ta juba on toas piisavalt harjunud ning enam eriti sigadust ( loe: koerust) ei tee. Tulemus: suured pissiloigud nii elu- kui magamistoas, katkinäritud põrandahari, pliidilt põrandale hiivatud pannilabidas jne...

muidu oli tavapärane nädalavahetus ja ajal kui ma just "efektiivselt" ei tegutsenud, ma kas matkasin (pikem ja harivam kirjutis tulekul!) või peaasjalikult siiski magasin. Pikalt ja põhjalikult.
Vahepeal siiski parandasin katkitehtud rehad ka ära. No küll ma olen tubli...

PS. Ma lähen varsti üldse juba liiga meheks kätte. Oskan käsistseda nii reha, haamrit kui ka mutrivõtit. Pea ma õlise ninaga mööda autoaluseidki ringi luurima ei hakka...

reede, 23. aprill 2010

Kes seda koera saba kergitab... (ehk tööjõu jaotumisest meie kandis)

Eile õhtul sai istutud sünnipäevaseltskonnas, mis koosnes eranditult noortest emadest, krapsakatest saare naistest ning mõtiskletud veidi elu-olust meie saarekesel. Kuidagipidi kandus jutt ka kuuldusteni, et nagu kõikjal vaesel Eestimaal, polevat meie kandiski sugugi ju tööd, mida täies elujõus mehd teha saaksid. Seepeale tõstis üks naistest pead ja teatas, et see jutt on puha vale - tööd on saare peal rohkem kui tahtja ära jõuab teha, lihtsalt meil pole TEGIJAID!
Ja nii ongi, nõustusime meie, ümberolijad, nagu ühest suust.
Ikka ja aina on kuulda meeste hala, et tööd ei ole, tööd ei ole sellepärast me nii palju joomegi, et aega kuidagi täita. (ja huvitav, kust see raha küll leitakse, et juua? - töötu abirahast eksole....).
Aga kui neile siis konkreetselt pakutakse, mine tee seda või teist, on kohe ai-ai-ai ja oi-oi-oi, mul siit haige ja sealt valus.
Aga kas pudel aitaks selle haiguse vastu?
Ei no pudeli võid mulle küll anda, aga selle tööga ma veel vaatan...
See mentaliteet on Eesti külades vist küll vägagi valdav ja mulle (taas küllap mitte ainult) isiklikult ka väga vihastav.
Teisalt sunnib taoline olukord naisi end igapidi arendama. Nii polegi ime, et meie saarel võib näha naisi nii puidutöökodades koormaid lappimas, maja voodrilaudu vahetamas, kui veel nii mõnesid muidki nn "meestetöid" tegemas.

No ja ega mina ei saanud ka alla jääda - nii kui sünnipäevalt koju sain, otsisin eksist allesjäänud tööriistade jäänused kokku ja keerasin õues naks-naks tirtsu rattalt segama hakanud abirattad küljest ära. 2 minutit ja asi aetud seeasemel, et nädal otsa mööda küla käia ja üritada leida kedagi, kes väetit naisterahvast avitama võiks tulla.
Täna on mul igatahes juba vaim valmis, et lähen ostan linnast omale sae ja kirve kah valmis, et vajadusel suvel ise küttepuid hakata saagima-lõhkuma. Ka korteri remondini pole enam kuigi palju aega jäänud.
Ja nii kordubki meie saare vana legend, et siinmail olid ikka naised need põhitöö tegijad, meestel veeres aeg kas merel või kõrtsitoas, kus viimases oli aega end sõnadega meheks teha enam kui küll... No vaadake kenal päkselisel päeval meie poe taha- iga möira on seal nii ennast täis, nii kõva töö-ja muidu mees, et enesehinnang on pilvedes väljas... Ja siis vata ringi küla peal, kus pole näha ainustki töötavat meest, küll aga naisi , kes rabavad töö ja kodu ja laste vahet, nii et pole hoo ega hoobi vahet...
Nii me ellu jäime.

neljapäev, 22. aprill 2010

Kiideva-Puise loodusmatk, 10.04.2010

Mõtlesin siin, et kuna ma nagunii neil erinevatel matkadel, sarjast tunne oma kodukanti, käin, võiks neid ka kirjas veidi jäädvustada, aga et ma olen suhteliselt laisk kirjutaja, siis tulevad ned saadetised veidike tagantjärele. Esimene siis siin:

10.04.2010: KIIDEVA – PUISE

Kiideva ( http://www.kiideva.ee/info.html ) on vana kaluriküla. Kohalik noormees, kes ka meie loodusgiidi kursusel osaleb, näitas meile küla peamisi kohti – saun-seminarisaali, postkontorit, väikest muuseumi, kuhu küll sisse ei pääsenud, väikesi käsitöö jm majakesi merekaldal ja ronisime ka vaatetornidesse. Meri oli alles jääs, nägime veidi linde, aga ei enamat.

Läbisime 3,3 km pikkuse Kiideva-Puise matkaraja. Kirjas oli küll, et tegu on peamiselt laialehelise metsa alaga, kus näha ka lõike hooldatavatest puisniitudest, aga ilmselgelt oli antud aeg selle matkaraja läbimiseks üsna ebasoodus. Esiteks oli rada VÄGA märg, kohati oli keerukas sealt isegi kummikuga läbi pääseda, nahksaapast juba rääkimata, sest lombid polnud mitte ainult väga laiad , vaid kohati ka üpris sügavad. Mudast kõnelemata. Teiseks olid kõik laialehised puud ju alles puhta raagus. Samas oli hea võimalus vaadelda puid teisest aspektist kui vaid lehtede järgi määramine, sest rajal olid kõikjal üleval ka erinevaid puuliike tutvustavad tahvlid ja püüdsime siis tahvlite lähedusest ka vastavaid puid- põõsaid üles leida. Käisime ära ka raja läheduses asuva Lõpre tamme juures (kõrgus 20m, tüve laius 4 m). See oli suur, asus ühe vana talukoha juures, ja osad agaramad matkasellid said ära mõõdetud, et tamme jämedus on umbes 3,5 naist.
Peale tamme läks rada kuivemaks, nägime üht vana puutüve, mida oli hoolsasti töödelnud musträhn

ja no see oli alles vägev tisleritöö - kui õppejõud poleks sellele osundanud, poleks mina küll uskunud, et sellised vägevad õõnsused on ühe linnu taotud!

Matkaraja lõppedes suundusime Puisesse (http://www.cb.ttu.ee/~puise/ ) kus ühest vanast veneaegsest kalatsehhist olid kohalikud ümber teinud rannaturisminduse maja. Seal oli sees merehõnguline peosaal ( kalavõrgud, pikad pingid + mitmesugust merendusega seotud atribuutikat), eraldi oli ka kohaliku käsitöö tuba. Perenaine oli meie bussil rahvariietega vastas ning ta oli tõesti hästi tore ja sõbralik!! Tema juures saime süüa ehtsat kalasuppi, mis maitses peale märga matka eriti hästi ja selle kõrvale pakkus ta veel üht hästi head isetehtud võid, millesse oli segatud küüslauku, muna, tilli jms. Käisime vaatamas ka sellesama talu poolt ümberehitatud vana pumbajaama, mis on tänapäeval tuntud lihtsalt tornina. See on väga tore ja omapärane koht, mis on üles ehitatud omamoodi suvemajakesena, mida saab välja üürida ja mis on kujunenud üheks kohalikuks turismimagnetiks.. Tornis sees esimesel korrusel asub väike köök ja pesemisruumid, väljas viib torni paremalt küljelt üles metalne keerdtrepp teisele korrusele, kuhu on ehitatud puidust piirdega rõdu, mis ümbritseb torni kolmest küljest. Teisele korrusele torni sisse on tehtud ka klaasseintega magamistuba, mis on küll hästi lihtne ( magamine madratsitega pinkidel), aga kindlasti suur elamus, kuna torn asub hästi mere lähedal, rannast vast nii 20 m kaugusel, siis avaneb nii magamistoast kui rõdult hea vaade merele. Et seinad on klaasist, muutub magamine seal omaette elamuseks, ka on mere vaade nauditav alati ja kolmest küljest – ise näed, aga teised sind alt ei näe, sest rõdu piirab vaate ära ja torn on küllalt kõrge samuti. See oligi selle matka tipphetk.

Tagasiteel tegime veel paar lühikest linnuvaatluspeatust tee ääres ja vaatasime üle baptistide palvela, kus toimus I EV valitsuse ( Otto Tiefi valitsus) viimane istung enne põgenemist Rootsi.

teisipäev, 20. aprill 2010

Loodusvaatlus

Olen sel kevadel tavapärasemast rohkem ju looduses viibinud ja peaksin ära märkima, mida seal täheldanud olen. Alustan umbes sealt, kuhu mälu veel ulatub, st päris esimesi, märtsikuised tähelepanekuid kuupäevalise täpsusega enam paika ajada ei õnnestu, aga teadmiseks siiski, et see sulgudes olev kp näitab vaid MINU esmakordset tähelepanekut sel aastal, seega pole mingi universaalne tõde, vaid täiesti subjektiivsed tähelepanekud:

* Kollased liblikad lendavad (7.04)

* Hiidlumehang mu lillepeenrast on lõplikult sulanud (16.04). Talvel oli küll tunne, et see ei sula sealt kunagi ära, aga kas võib olla, et kuhja all elanud lilled lükkasid seda lund ka kuidagi oma elujõuga endast eemale ja panid ta seeläbi kiiremini sulama? Sest teiselt poolt samast kohast, kus lilli pole, ei ole hang siiani veel päris sulanud...

* sinililled, paiselehed õitsevad (17.04)

* Nartsissid on oma rohelised ninad maa seest välja pistnud (18.04). Seega on põhjust rõõmustada, et mu sügisesest sibulate istutamisest-väetamisest on mingi kasu olnud ja osa lilli siiski tõuseb üles!

esmaspäev, 19. aprill 2010

Ilusal kevadel ...

Mu elu on sel kevadel nii kiire, et pole enam isegi aega väsinud olla!!!

Kui see asjaolu kahe silma vahele jätta, on mu elus kõik praegu hästi. Ilus on olla. Kõik on suurepärane. Imetore. Olen rahul. Teen endale ja teistele pai.
Kõik on nii hästi, et paremini enam ei saakski olla ja ma ei ole enam ka ebausklik ning ütlengi ausalt ja otse välja kui mul on hästi ilma, et peaksin sisimas põdema, et äkki ma sõnusin nüüd oma õnne ära...

reede, 16. aprill 2010

Hiirtest vol 3 ( no mõnel kohe juhtub...)

Sain täna hommikul lasteaiast teate, et minu tirtsu olevat hiir hammustanud!
Olin esiotsa kohe täitsa sõnatu. Et mismoodi...? Hiir...? Kuulsin ma ikka õieti...? kuidas see võimalik on ... Eks teataja oli ise kah sama hämmastunud kui minagi ja arvas, et ega midagi muud nüüd teha polegi kui võtta fakt teadmiseks ja last jälgida, ega mingeid kahtlasi haigusnähte ei teki. Ei teagi ju, kas ja mis haigusi need väiksed närilised kanda võivad.?!?

Selgus, et lapsed olid parajasti õues mänginud, kui hoovi peale ilmus ka kõigile tuttav kass, hambus veel elav hiir. Tirts, oma elava uudishimu poolest laialt tuntud, oli muidugi ilma mingi ettevaatuseta asja lähemalt uudistama läinud, kuigi kasvatajad olla hoiatanud, et ära mine ligi, see hiir on kassi oma. Aga ega mu väike jääraplika ju kedagi enne ei kuula kui omad vitsad käes. Tont seda nüüd teab, kas ta oli oma aruga püüdnud hiirekest verivaenlasest kassi käest päästa või kuidas need asjad täpselt arenesid, igatahes oli ühel hetkel laks käes ja kisa taevani. Aga et rünnak tuli väetikese hiire, aga mitte kiskjast kassi poolt, on küll pehmelt öeldes pisut kummaline ja ootamatu...

neljapäev, 15. aprill 2010

Areneb

Seoses uue õpitava erialaga olen enda juureski täheldanud teatavaid arenemise märke.
Et mitte asja salata, ütlen otse, et läksin õppima loodusgiidiks, aga seal esimestes auditoorsetes loengutes oli küll tunne, et olen vaatamata oma suurele loodushuviline sattunud üpris valesse kohta. Esiteks puuduvad mul absoluutselt igasugused giidile kui eeldatavasti igati asjalikule, avatud, valjuhäälsele ja juhtivale persoonile vajalikud isikuomadused. Teiseks on enamik inimesi seal kursusel minust palju vanemad ning mis eriti oluline, tundub, et ka märksa rohkem kõige loodusega seonduvaga kursis. Mina ei jaga, tuleb välja, suuremat ei taimedest ega lindudest-loomadest, maastikuvormidest ega eripäradest, nende määramisest, äratundmisest rääkimata. Kui väga paljud teised osalejad õppejõudude tekstile agarasti kaasa rääkisid, teinekord neid omalt poolt isegi täiendasid, siis mul oli ainult suu ammuli kuulamise rõõm...
Aga nüüd, peale kuuajalist õppeprotsessi olen teinud siiski mõningaid edusamme:
1. kuulasin paar õhtut tagasi õues õhtuhämaras linnuhääli ja suutsin ära määrata, et lind, kes laulab umbes päikeseloojangu paiku kõrges kuuseladvas pikalt ja kõlavalt "Titi-uu, titi-uu", on laulurästas! (inglased jällegi kuulevad linnukest küsimas "Did you do it? Did you do it? ja ennast parastamas "YOu did, you did!" ja see kõlab sama hästi kui minu kuuldud titi-uu...)
PS. Laulurästal on tõesti väga-väga ilus laul, vanarahvas pole teda mitte asjatult abiööbikuks kutsunud, kui ei usu, minge kuulake ise!


2. Eile õhtul Oskariga jalutades kuulsin ära ka punarinna heliseva-vuliseva trilleri, mis kõlas ka eriti selgelt just vahetult enne hämardumist ja sobiks oma äreva ja elurõõmsa kõla poolest tõesti enam hommikuhahetusse kui loojangusse.


3. Sain loengutest soovitatud tarkadest raamatutest teada, et taim, mida juba lapsepõlvest peale olin ekslikult pidanud karukellaks, on tegelikult hoopis ojamõõl.

Tarkus tuleb tasapisi!!

kolmapäev, 14. aprill 2010

Tõmbleb

Jah, nii nagu see suur ja ilus kevad päriselt pihta saab hakata, on minul talveuni silmist pühitud ja võimatult suur rahutus hinges. No ei püsi enam paigal, kusagil ei saa õiget asu, miski nagu sunnib aiva ilma mööda ringi kappama. Talvine tasa ja targu olemine on äkitselt asendunud rapsiva ärevuse, läbematu ootuse ja minemise tungiga. Hinges haigutaks nagu mingi mustav tühimik, mida tuleb täita. Jah, ma tean, millest see tuleb ja miks ma niimoodi tõmblen. Annan endale sisimas aru, et see pole ehk kõige mõttekam, aga ei malda kodus istuda. Tunnen, nagu elu läheks kuidagi mööda, kui nelja seina vahele peitu jään... Masendus ja eufooria vahelduvad mu meeleoludes praegu kohe eriti kiirelt. Ja ega rahvasuu valeta kui ütleb, et kõige parem rohi üksinduse ja kurbuse vastu on TEGUTSEDA!!
Niisiis olen aina linna ja saare vahet pendeldanud, viimasel ajal lausa 2-3 x nädalas. Kavatsen ka edaspidi samas tempos püsida, see ajab kurvameelsuse eemale ja õnneks pole ka tegevuse puudust niipea veel karta. Tulemas on paar toredat loodusmatka, line-tantsumaraton, nõidade kantripidu .... Kavatsen kõigest aktiivselt osa võtta.

reede, 9. aprill 2010

Vaikus, mis hirmutab.( Nuttu ja hala ka..)

Kummaline, et tavaliselt ma armastan vaikust. Vägagi. On olnud lugematuid kordi, mil olen seda vajanud, lausa teadlikult otsinud. Aga praegune seisukord on kuidagi kummastav, et mitte öelda pisut hirmutavgi.

Mul ei lähe paaril viimasel nädalal elu just eriti roosiliselt, sest teadupärast kui hädad juba tulevad, siis ikka hulgakaupa, mitte üksikult.
Esmalt on praegu palju logisevat majapidamises - peas keerlevad remondimõtted, aga ei oska seda kusagiltki alustada, see harjumatu tühjus ei anna asu ja ärakraabitud seinad, logisevad plaadiservad ja põrandad on lausa karjuvalt ärritavad..
Lisaks telekale, mille antenn endiselt puruks on, vaikis ootamatult ka mu muusikakeskuse plaadimängija, mistap saan pisut notsalgitseda ja kuulata taas vanu kassette, mida polegi oma viimased 5 aastat enam teinud (see paha makk tegi siiski ühe mu lemmiku, Jääboileri "Niiongi", kasseti katki ja mul pole enam kahjuks meeles teismeea nipid, kuidas valutult üks lindiots kasseti plastikkestast kätte saada ja uuesti kinni teipida...;((( ).
Ka tuleb välja, et kusagil maja kanalisatsioonis on peidus saladuslik ummistus, mis aeg-ajallt paneb "üle keema" kõik mu vannitoa veevärgiga seotud atribuudid, kuigi "kummimusiga" imedes kajavad torud rõõmsalt õõnsalt vastu, nagu poleks midagi lahti. Arvamused on, et äkki kevadine suurvesi või mõni tõsisem ummistus kusagil torurägastiku sügavustes, mis tähendaks sisuliselt suurte masinatega maapõue tungimist... Igaks juhuks anti mulle vallast ka mingisugune terasspiraal, millega kästi torudes surkida. Aga no tedagi see väeti ja lolli naesterhava aru- ei põle näinudki ilma peal siukest imevidinat, veel vähem oskan ma tooga miskit mõistlikku /tarvilikku pääle hakata...
Nagu kogu sest kammajaast veel vähe oleks, otsustas meie supermuskelkoer Oskar ( ise vaevalt 5 kilone volask) keti kuudi küljest lõplikult lahti muukida ja ennast seeläbi vabatahtlikult toaaresti panna. Eks ei jätnud mulle ära minnes vist isegi mitte naela ega haamrit enam majapidamisse, vähemalt mina pole suutnud kumbagi seni leida, aga kui ka oleks, siis olgem nüüd ausad, kui ka leiaks, poleks sugugi kindel, kas ma nende riistapuudega ikka õigesti ja asjatundlikult ringi käia oskan... Et siis koeral jäävad päevased õhuvannid semu Priidu seltsis (olgu küll, et keti otsas) võtmata ning peab oma pikad üksindusetunnid mööda saatma esikus klähvides ja üksildase vangina ust kraapides.... Kahju on temast mõneti, aga paremat lahendust ma välja nuputada ei osanud. Plussiks on see, et nüüd tulebki Oskari toakoeraks kasvatamine täie tõsidusega käsile võtta. Seisan lihtsalt fakti ees ja kõik. Teeme ära, mis see 4 x päevas koeraga metsa vahel käia siis nii ära ei ole. Ja hommikuti pissist ajalehte puhta vastu ´vahetada. Oskari auks peab tunnistam, et ta on tubli pidamisega loom ja minu tööpäevad suudab puhtana välja kannatada. Ka suuremad hädad tulevad enamasti põõsa vahele, kui just öösel äpardust ei juhtu, aga nii loomaarmastaja ma ka pole, et kell pool neli sellepärast ärgata, et koeral on võibolla vahepeal häda tulnud...

Noojah, jälle läks jutt halaks kätte. Pidin ju tegelikult vaikusest rääkima. Sellest ähvardavast vaikusest, mis viimasel ajal mu ümber lasub. Nii et imelik hakkab juba. Üks tore kirjasõber, kellega oleme suhelnud muidu nii 2 x nädalas, on juba 9 päeva vaikinud. Ka korduvale kirjale pole seni vähimatki reageeringut. Sama asi on teiste inimestega, kellega muidu sageli kirju vahetan.
Eriti kummaline ja ka kõige hirmutavam oli aga eilne õhtu. Olukord kestab muide siiani ja kohe tunnen, et olen pinges ja ärevil selle pärast. Nimelt armas A helistas eile keskpäeva paiku, et ta on ka lõpuks ometi taas meie maile liikumas ja tuleks vaataks õhtul hea meelega, äkki saab mu maki korda teha. Mul oli hää meel muidugi ta üle, kangesti hää meel, sest nii-nii kaua pole teda juba näinud. Et ta aga helistas keset kiiret tööpäeva, tuli mul range hoiak säilitada ja vastasin vaid mokaotsast, et oleks kena, kui õhtul näeksime ja kõik.
Meil on A-ga juba omad tavad välja kujunenud, et helistasn talle nii õhtul 9-10 paiku tavaliselt, see on siis märguandeks, et ta saab tulema hakata või teada anda oma plaanidest. Läksingi eile pisut varem koju, et kõik oleks sätitud ja korras..., kogu õhtu valmistusin sisuliselt A tulekuks ette, isegi puhkasin vahepeal 40 min, sest teadsin ju, et ta on ööinimene, kellele meeldib sageli 2-3 öösel üleval olla ja tegutseda...
No kell kaheksa õhtul ei pidanud eńam vastu ja tegin esimese kõne. Ta ei võtnud toru. Ok, ilmselgelt liiga vara, mõtlesin. Järgmise tegin tund hiljem, ikka ei võetud kõne vastu - äkki on alles õues ja toimetab ning seetõttu ei kuule telefoni, mõtlesin siis. Kella kümne ajal õhtu helistasin kolmandat korda, nö kõige tavalisemal ajal, telefon kutsus, aga jäi endiselt vastuseta. Nojah, vaatab ehk telekat ja on telefoni jopetasku unustanud, lohutasin ennast. Pesin ära ka viimased nõud, jõin teed, panin juba küünlad põlema meeleolu loomiseks, ootus aina kasvas... Kell üksteist proovisin veel kord, teiselt poolt kostus kutsuv toon, aga toru ei tõstetud endiselt hargilt. Olin juba murelik ja pahane ja segaduses - kus ta on, miks ta järjepidevalt ei vasta, miks ta lubab, kui ta ei tule jne jne... Samas püüdsin end rahustada, meenutades, et olnud juhuseid, kus on olnud ootamatud olukorrad, kus A ei saa vastata ja jõuab ikkagi minu juurde, kui on lubanud, ehkki kell on juba pool üks öösel... Pole mõtet pabistada, üldiselt on A ju sõnapidaja inimene. Otsisin omale tegevust, kuigi sisimas närveldasin juba kõvasti. Kell kolmveerand kaksteist proovisin taas helistada, tulemus ikka täpselt sama, mis eelmistel kordadel. Siis saatsin talle sõnumi, et muretsen ta pärast, mõtlen siin jaburdusi kokku ja kui ta mu sõnumi kätte saab, andku vähemalt märku, et temaga on kõik ikka hästi. Hakkasin tõsiselt muretsema, kas ta ikka jõudis siia üldse kohale, äkki tee peal juhtus midagi või ta pidi tagasi minema, jäi haigeks... Teine variant on see, et ta sai liiga ruttu oma kohalike "sõpradega" kokku, ta kutsuti kuhugi küla peale pidusse ja... noh pidu läks täitsa käest ära. Mida ma ei taha uskuda, kuigi see oleks ehk parem stsenaarium kui see, et midagi tõsist tõepoolest lahti on.
Tänanase hetkeni pole A-st ikka veel mitte vähimatki märki, ei kõnet, ei sõnumit ja telefon on ka tal välja lülitatud...
See vaikus on ausalt öelda juba peaaegu halvav ... ja ma pean täna õhtul hoopiski linna sõitma taas... Aga suur mure närib hinge...
Tahaks endalt lihtsalt küsida, kas ma käitun tüüpilise paranoilise muretsejena praegu või on mu mure siiski põhjendatud? Mulle tundub viimane variant õigem... Liimist lahti olen ma praegu küll igast kandist, lausa narmenadan kohati, võiks öelda...

kolmapäev, 7. aprill 2010

Hinge äratamise laul

Olen juba paar nädalat Indigolaste lainel- neil on tõesti palju imeliselt ilusaid ja mõtlikke laule, just selliseid, mis mulle nii hinge poevad. Üks suurematest lemmikutest, Lumeingel, nüüd siia ka: (tükk aega kaalusin, kas panna üles plaadiversioon, aga otsustasin ikka kontserdi kasuks, nad on nii ilusad inimesed, et ei raatsi neid näitamata jätta!):

esmaspäev, 5. aprill 2010

Kaaluta olek

Hmm, ei saa tänast positust korralikult alustadagi, sest minu kui kaalude põhiolek on minus põhjalikult maad võtnud - ei suuda kuidagi otsustada, kas postituse pealkiri kirjutatakse kokku või lahku ... Häbi- häbi, ise tahab veel mingisugune keelesõber olla... Äh, las ta jääb siis nii, nagu sisetunne ütleb... Ühesõnaga- kaalutu tunne on peal. Elu koosneb nagu mosaiigitükikestest, mida ei suuda kudiagi ühtseks tervikuks kokku sobitada.

Aga asistest asjadest ka.
Eks sai LÕPPUDE LÕPUKS siiski kolitud ( ülla-ülla- tema telefonitsi kinnitatud 2-3 päevast sai nagu imeväel 7..!).
Nüüd on kuidagi tühi tunne. Alasti tuba kajab õõnsalt vastu ja hinges haigutab kah tume tühimik. Ootasin, mis ma ootasin ta minekut, kurb ja üksildane on ikka kunagi koos kokku seatud elamisse üksi ( tegelikult siiski kaksi) jääda. Njah, eks nende lahkuminekutega olegi alati nii - kummalgi poolel on omad raskused - kolijal minekuraskused, uue koha otsingud, kolimisrahade ja -vahendite segadus. Jääjal jälle omad mured. Lootsime mõlemad, et vahepealne aeg on ehk mõnevõrra haavu ravinud, aga see 4 kuud on vist selleks alles liiga lühike aeg. Pinged tõusid peagi pinnale ja suutsime ka selle nädala jooksul tülli pöörata. Õnneks mitte lõplikult, kuigi eksi äraminek oli pehmelt öeldes üpriski rabistav ning jahe. Nüüd ma juba kahetsen, et nii jäine ta vastu olin. Et ma isegi eriti sõbralik ei suutnud olla. Oleks ju võinud küll... Aga mine tea, milleks see jälle hea võib olla. Öeldakse ju- millegi lõpp on alati ka millegi uue algus. Elame-näeme.

Genis on mulle ootamatult uskumatult majesteetliku suurusega suguvõsa tekkinud, mul läks arvestus juba segi, mitu põlvkonda nüüd siis korraga teada on, viiendama vana-vana juures kadus järg käest... Eriti vahva, et osadel isikutel on juures ka pildid. Mulle polegi oluline see, kas meie suguvõsas on ka kuulsusi, aadlikke või teisi taolisi, lihtsalt tore on teada, et Nurga Visklast on olnud minu vana-vana-vana-vana- vanaema, kes on sündinud 19. saj. algul! Uuh, silme eest võtab kirjuks, kui korraga on sul 15 seni teadaolnud sugulase asemel 77!

Elu üldiselt on kevadiselt kirju ja tahangi praegu aktiivselt elada, et mitte lasta üksindusel enda üle võimust saada. Niisiis tõmblengi 2 x nädalas linna vahet, kord trenni, kord koolitusele ja kui kunagi neist asjust ning tööst aega üle jääb, alustan ka kodu kordategemisega. Pikk-pikk tegemata tööde nimekiri sai eile õhtul igatahes kirja ja külmkapile riputet, et ta igal hommikul mul silme ees hoiatavalt sõrme viibutaks.

Lõpetuseks õhkan veelkord, kui tore on elada kek suurt kevadet - linnud on kohal, nii kohal! ja neid on tõesti palju. Täna hommikul tööle minnes kuulatasime tirtsuga tee ääres hõiskavat kuldnokka ja tööle saabudes kohe pidin akna avama, sest otse selle all hekis siristas ennastunustavalt üks tundmatu lind, kes pole end siiani segada lasknud ei lähedalplärisevast koolikellast ega möödamürisevatest traktoritest. Sookurgedest rääkimata, kes küla taga heinamaal varahommikust hilisõhtuni hääleharjutusi teevad. Plaanin neid peagi ka lähemalt hiilima minna. Nii kahju ainult, et mul ikka veel fotokat pole ( ohkab raskelt ja südantlõhestavalt)...

neljapäev, 1. aprill 2010

Näoga mere poole

Järjekordne uduselt hahetav hommik kriimulise akna taga, nagu neid juba lugematu arv kordi nonde lõputuna näivate aastate jooksul ette oli tulnud. Ta ei tahtnud enam silmi avada, ei tahtnud oma kukkumistest ja varasaabunud vanadusest kangeid konte segipööratud asemelt üles ajada. Sest mille nimel? Mille või kelle jaoks?
Kõik oluline oli kadunud. Kas ta polnud õigel ajal märganud, millal elu allamäge hakkas veerema või oli kõik toimunud nii märkamatult, iseeneslikult, et jäi vaid saatusele imestuvi sui tagantjärele vahtida?
Ah, mis sest enam, nüüd on kõik oluline nagunii jäädavalt läinud. Armsad vanemad manalateed kadunud, kindel töö nõndasamuti ja … Just, see on nimelt NENDE süü. Et see naine talle ka säärane … lehtsaba pidi sattuma. Kes esimeste eluraskuste peale nelja tuule poole läheb.
Kodus too, jah kohe üldse püsida ei tahtnud, muudkui õhuti vuhh-vuhh välja, ikka kontserdile või teatrit tegema või.. Endal kodus kõik aiatööd tegemata, värsked kalad rookimata, mees ja loomad näljas …
Ja vedas lapsed kah samale epakale rajale, polnud siin temal enam päästa midagi. Eks ta alguses oli ikka üht- ja teistmoodi proovinud. Kutsunud lapsi kasvuhoonesse kaasa, rääkinud tomati- ja kurgikasvatusest ehk jälle näidanud neile erinevaid kalu ja utsitanud nende liike meelde jätma. Paaril korral olid põnnid omal ajal kalalegi kaasa võetud. Nood olid sellest igatahes elevil olnud, kui hilisõhtul sääsepirina sees oma punastes kummikutes vapralt tal mere äärde viival kruusateel sabas püsisid, silmad põnevusest helkimas, ja kaldalgi püsisid lapsed tookord täitsa vagusi, kuni tema võrke sisse pani. Hiljem olid põnnid tahtnud tema kalamehesaapaidki jalga proovida, mis neile siis ju päris pea kurguauku olid ulatunud, heh, muiga või praegugi.
Aga võrgupuhastamine ja kalarookimine- ei, sellega jäid küll kõik jänni. Sipsti siit ja teine sealt, ega see võrgupuhastamine nüüd nii kerge töö ka pole, selleks peab ikka kannatust varuma, hoolega kõik üle vaatama.
Nojah, tema lapsed küll, aga ikkagi nii palju emasse- ei viitsinud nemadki porgandipeenraid kitkuda, veel vähem kala rappida, ikka oli vaja mujal tühikargajaid mängida. Tjah, agoonias siplevatele kaladele oli teinekord saunas vettki juurde visatud … Rumalad lapsed, on siis vaja kalade piina veelgi pikendada …
Või mis neist mälestustest enam, näh, kell juba seitse kah, peab ennast ikka üles ajama ja midagi hamba alla vaatama …
Ta avas aeglaselt silmad- tolmust paks õhk kõditas sõõrmeid ja pani esmalt kopse puhtaks aevastama. Aga siis - ikka toosama hallikspleekinud toalagi ja võidunud tapeetidega seinad tema ümber, paksu kardina vahelt sissepiiluv hommikuhämarus segatuna mere poolt uhkava külmniiske uduga ja pikad vonklevad riiulid täis kapsaksloetud raamatuid. Mille jaoks nüüd need? Kunagi oli ta selle kõik ehitanud ainsa mõttega - oma perele, et tema naisel ja lastel oleks hea nende vahel elada, et tema enda vanemad võiksid poja üle uhked olla. Kõik oli viimseni oma kätega tehtud, hoole ja armastusega lihvitud ning viimaks veel paikagi seatud. Ja nüüd pole kedagi, kes neid vaataks, ehitatu ja seeläbi tema enesegi ülegi uhkust tunneks. Kes on kadunud maamulda, kes niisama ilma hoolde läinud …
Suurivaevu vinnas ta ennast voodiservalt üles, sirutas kühmus keha poolenisti sirgeks, niipalju kui haige ja naksuv selg lubas, masseeris vasakut õlga, mis suvest saati aina tuntavamalt end hommikuti tunda andis, ning tatsas külma kööki. Teinud viimastest niisketest haokubudest tule pliidi alla, jäi ta akna alla seisma.
Tinahall taevas ei tõotanud kuigi head ilma, lörtsilumi oli raske ja kleepjas ning kollased kõrkjatuustid kahisesid õue all kurvameelselt. Tuleks metsa uute hagude järele minna, muidu peab homme päris külmas olema, vilksas mõte läbi pea … Siis rändas ta pilk taas vanale paadivarele värava all. Kui mitmeid kordi päevas ta seda rohekasvalget kühmukest roogude vahel silmitsenud oli, hinges kahtlused, kahetsuse- ja käegalöömismeeleolud segiläbi?
Jah, kui üldse millegi, siis just selle asja pärast oli tal enda pärast küll veidike häbi. Kui naine oli läinud, läks kõik lõplikult allavoolu, sealhulgas ka kalamehepõli, mida ta ometi juba varasest poisipõlvest peale nii kirglikult oli armastanud. Ei möödunud tema nooruses vist küll ühtki nädalavahetust, kus poleks isa või venna, hiljem juba sõbrapoistega mõnd õngeretke ette võetud. Sõita varahommikuti võrriga läbi tühjalt kajavate ja uniste linnatänavate, sõõrmeis asfaldi turvaline- tõrvane hõng ning kuklas aimumas aina tugevnev mere kutse - vot see oli alles tõeline elu! Ega alati polnudki saadav kalakogus kõige tähtsam, ehkki ta seda oli alalõpmata püüdnud tähtsustada, esmalt ema, hiljem naise ees. Näed sa, täna sain 6 kilo ahvenat, 3 kilo lesta, mõned särjed veel pealekauba …
Aga teisalt, ka niisama vete ääres istuda, loodushääli kuulatada ja omaette mõelda, selles oli mingi seletamatu rahu ja õndsus. See tegi pea klaariks ja pani vere vemmeldama. Tahaks nagu midagi veel, tuleks kuhugi veel pürgida - nagu hing oleks korraga tiivad saanud ja kõrgustesse sööstnud. Pärast oli meel nii hea ja süda kerge, et lausa lust oli argitoimetuste man tagasi pöörduda.
Koos naise minekuga oli kuidagi seegi tuhin üle läinud. Mitte küll kohe, alguses oli ta püüdnud end püügiga lausa elatada ja kevadeti olidki saagid teinekord päris kobedad, sai ise mitmeks-setmeks ajaks söönud ja jäi ka müügiks piisavalt üle. Tavalisemate püügiartiklite vahele olid nii mõnedki haruldused nagu karpkalad või tuulehaugidki kinni püütud ja vande retseptide järgi ära maitstud saanud. Aga siiski polnud tegutsemistel enam õiget minekut sees, midagi oli jäädavalt puudu. Lõppude-lõpuks - kaua sa ikka üksi delikatesside juures maigutad, kui oma rõõmu kellegagi jagada pole ning ainult unustatud tõotused, vaikiv etteheide, vastuseta jäänud hoolitsusepüüd ja kulumakippuv kodu, mida kellegi nagunii enam vaja ei näinud olevat, tumedate varjudena su ümber lasuvad?
Nii oligi ta ühel õhtul paadi rannale vedanud ja otsustanud - tänasest enam merele ei lähe. Las nad siis imestavad, kuhu see üksik tubli kalamees siit kõrvalisest lahesopist on jäänud, püügilubadel oli nagunii ammust ajast kriips peal …
Ja ta ei läinudki. Õieti pooleldi juba kiusu pärast. Las see tobe naine siis näeb, mida ta minuga on teinud, las lapsed kurvastavad, et oma tööka isa niimoodi ära unustasid …
Ühtlase tuima ükskõiksusega möödusid nüüd talved ja kevaded, kuni ka suvedel ega sügistel polnud enam õiget tegu ega nägu. Kuidagi sai enesel hinge sees peetud, aga mis elu see enam oli … Rohkem kunagiste sõbrameeste almustest elamine. Polnud erilist isu enam aeda harida ega toas kõpitseda. Mingu kogu see kunagine töö ja vaev kõige kaduva teed ja et need antud aastad juba kiiremini lõpule saaksid, vähematki õiget eluisu enam ei ole.
Juba mäletamatuid aegu polnud selle maja lävest üle astunud kellegi muu kui vaid ta enese jalg. Ega ta õigupoolest teadnuki, kas ta enam kedagi ootas - elu jäi päev-päevalt temast nagunii kaugemale, maja lagunes, toad olid kuude kaupa koristamata ning aed võssa kasvamas. Kusagilt oli külge jäänud ka vana harjumus alati enda taga kõik uksed kindlalt lukustada ja võtigi veel risti ette keerata, sest mine sa neid ümberkaudseid tea … Ja ega need oma lapsed nagunii ei tule, kõigil ammugi omad elud elada. Nii oli ta vaid iseenda hooleks jäetud, isegi süsimust, tagumist jalga lonkav kass, va reetur, oli viimaks tema juurest jalga lasknud, kui taipas, et enam värske kala lootust polnud.
Ometi tundis ta kevadeti, eriti jäämineku paiku, tuima klompi kurku tõusmas, kui oma kooruva värviga ning aasta-aastalt aina enam pehastuvat paati silmitses. Tihtilugu käis ta siis sihitult mitu tiiru võrgukuuride juures asjatamas ja riivas nagu muuseas rohekashallide siidkardinatena helklevaid võrgupuhmaid, mis möödumisel kutsuvalt oma metallrõngaid kilistasid ning millest üle aastate ikka veel karget merelõhna hõngus. Ei olnud just harvad juhused, kui sealsamas rippuva kummiülikonna läheduses seistes sigines ei tea kust pähe kiuslikult sumisev mõte- mis oleks kui prooviks õige veelkord … Nagu mingis nõidusunes siirdus ta siis võrkude juurest edasi kuuri seinale toetatud erkroheliste aerude juurde ja võttis nagu prooviks esmalt ühte kätte ühe, siis juba teise teisegi aeru, tõmbas kummikud jala otsa, sulges endamisi silmad ning kuuliski juba tasaseid sulpsatusi enda ümber, kui ta vereva päikesetõusu poole sõudis, pehme tuul nägu paitamas …

Järgmine kirgas-kilgendav aprillialgusehommik leidis eest tühjalt kaikuva maja. Üle öösel sadanud kerge lörtsikorra viisid ühed otsustavad jäljed õue alla välja ja sulalumise värava ees mustas reetlik tühimik - paat oli kadunud ja selle omanik oli end viimaks ometi õnneliku ja täisväärtuslikuna tundes taas näoga mere poole keeranud.


Teised kirjutasid ka( nende lugemiseks vajuta mu loo pealkirja)