Juubelipostitus. Lumekaos

Et siis uus kuu ja ümmargune postitus number ükssada. Blogimine edeneb, nagu näha.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda.
Väljas on nüüd märts ( plärts-plärts, nagu rahvasuu teab) ja loodame, et mu netipäevik on kah tagasi olevikus, ta viimasel ajal kipub mul kuidagi ajast maha jääma ja mu tänastele postitustele eilseid kuupäevi lisama, aga noh, masina aru, ei saa talle väga pahaks panna.
Näh, juba jälle kaldun teemast kõrvale.

Et Märts ju. Väljas on nädalavahetusega toimunud tõeline kaos.
Pole enam ilusat, puhast, valget vaipa maas. Väga rokane lumi ainult. Oksapurudest pruunilaiguline, männiokastest samblaroheliseplekiline, tuules lenduva prahi ja jalajälgede mustusega ülekülvat. Ei taha mõeldagi, milline inetus see veel linnas võib olla, kui juba maalgi on seda musta nii palju.
Ühes puudelt kukkuva sulalumega kahmas tuul järjekordselt alla ka hulgi puuoksi. Õues oli natuke eluohtlik liigelda. Eriti puude ja katuste läheduses. Sest need raod olid ikka väga mehemõõtu, nii et mina suuremaid teeradadelt kõrvaldada ei jaksanudki.
Öösel kukkus viimaks ka kardetud lumekoorem katustelt. Või mis ta niiväga kukkus, see oleks veel liiga leebelt öeldud. Mürtsatas ja prantsatas, nii et kartsin tõemeeli oma aknaklaaside pärast. Tõsine tsement, mitte süütu lumeke. Ja no seda ju oli ka seal katusel üksjagu. Nii et ehkki sulailm vajutas hiidhanged õuel esmalt maadligi, lahmas ülevalt aina uut juurde. Ma ei julgeks enam lubada, et mu õu jaanipäevakski päris lumevabaks saab. See lumekogus on ikka ÜÜRATU!

Seda ka veel, et eks jättis mu auto ju enne oma sügisest äraminekut otse maja veerde, nii et sellest sai tõeline katuselume kukkumise sihtmärk. Nüüd on autost alles sõna otseseimas mõttes vaid lumekuhi, st kui enne veel paistis jupike tagatuledest ja aknad helkisid vallide vahelt, siis nüüd on akna all tõepoolest ainult suur lumekuhi. Mul on tunne, et see auto on seal all vist ka päris lömmis ja maha ei õnnestu mul teda enam müüa mitte kui sõiduautot, vaid tuleks kohale kutsuda nt vanarauatakso...