Aprilli keskpaik. Looduslembene

Kevad tuleb vist siiski ka sel aastal.
Igal juhul olid mu kärsitud nartsissipojad oma ninad läbi lumekeltsa juba aegsasti välja pistnud ja sedamoodi on ninaotsad kõigil kollased... Ei tea, kas neist sel aastal nüüd asja saabki, aga ehk on neil siiski veel aega end uuesti koguda ja ka rohelisi võrseid välja ajada...
Ka teiselt lillepeenralt kühveldasin nädala algul ettevaatlikult suurema lumekuhila pealt ära, mu suurte ja uhkete igiroheliste lehtedega lilled ongi end juba sealt alt sirgu ajamas, peaks nende keeruka nime taas kuidagi meelde tuletama.
Täna hommikul läbi Haapsalu lossipargi bussi peal kiirustades nägin imeilusate päikesekiirtes küütlevate sulgedega väärikat pardipaari lossimüüri ääres hommikust jalutuskäiku nautimas. Säälsamas vuhises üle mu tee vilgas kuldnokk, tema taga omakorda taarus vana vares ( loodan, et ta pisikest laululindu eespool ei märganud) ning muidugi vudis kõikjal hulgi tuvisid. Jah, eks neidsamu, kes ikka ja alati on sealsetes lossimüüriorvades pesitsenud, seal õõvastavaid hääli tehes, mis mulle laspena hirmujudinaid tekitasid. Rääkimata sadadest hane-ja luigehäältest, mis juba eile õhtul mind päikeseloojangul Haapsalu lahe manu jalutama kehutasid, kuid mis siiski väsinud jalgade tõttu seekord tegemata jäi.... Jah Haapsalu ja tema linnud!

Ja ka loodusgiidide koolitus jätkub, ehkki läbi võitluste ja läbirääkimiste, on juba 2 loengut kuulatud, veel ainult 1 teoorianädal ja siis lähevadki lahti matkad!! Matkade kava vaadates näeme ja kogeme kindlasti taas palju uut ja omanäolist ning olen juba ette kurb, et selgi aastal pole ma veel saanud nii rikkaks, et endale fotokas muretseda....

Tööl on ajad samas kiired ja närvilised. Igasugu asju muudetakse jätkuvalt, palju on segast, ent ehk ühel hetkel hakkab sest sasipuntrast ka minu jaoks midagi positiivset kooruma. Vähemalt on mul praegu selleks palju enam lootust, kui oli sügisel.
Pealegi annavad praegu nii soojad ja päikest täis kevadilmad juurde tohutult energiat ja elamiserõõmu!