Suure enesehaletsuse vahel jõudisn eile siiski viimaks ka esimest korda sel keavdel muru niita ning mu toast õue kupatatud saialilled on täies elujõus ning näivad oma uue asukohaga künkatipul troonivas puukastikeses keset päikesepaistet ülimalt rahul olevat.
Umbes kuu aja eest maha pandud pojeng ajab väikesi võsusid. Olen nii-nii rõõmus, et ta ellu jäi! Järgmisel suvel ehk on siis mulle magamistoa akna alla lopsakat ja lõhnavat põõsast loota.
Ja ööbikud on ka viimaks ometi kohal. Sel aastal võtis see tulemine neil ikka aega.
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar