Mu kallis vanaema!
Hüüdsin Sind alati just nii- Sireli vanaema. Ja eks teisedki. Ehkki sirelitega polnud Sul suurt muud pistmist kui vaid see, et elasid sellise nimega tänaval. Siiski tuled Sa mälupiltides alati esile miskipärast just suure hõngava sirelpõõsa taustal. Ma isegi ei tea, kas see on valge või lilla, aga Sinu lopsakat tagaaeda, kus Sul muide tõesti vist ainsatki sirelit ei kasvanud, meenutab see mälupilt igati.
Jõudsin seekord Su juurde taas mitu päeva hiljem, nagu ikka- argitoimetuste man ei saanud varem tulema. Tõin seekord sulle roosi. Kollase kobarroosi. Sinu 99. sünniaastapäevaks.
Üheksa on ikka olnud mu lemmiknumber ja kui nüüd Sinu manu jõudsin ja arvutama hakkasin, taipaisngi korraga- et sel aastal oleksid Sa saanud just sellise maagilise arvu vanuseks.
Ehkki meie juurest läksid Sa teisele poole juba 30 aasta eest. See kibekülm ja valusvaevane jaanuarilõpp on mul siiani selgelt meeles, aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida.
Jäin mõtlema hoopis selle üle, kes Sa õigupoolest olid, mu armas kommilõhnane vanaema?
Alati toimekas, argine ja toidu ümber askeldav, meenud Sa ometi eeskätt oma pehmusega, nii väliselt, kuid paljus ka sisemise, olemise pehmusega. Ikka naeratav, alati lahke, hell ja kodune- käes kudumisvardad, kastekann või kulp.
Enamasti liikusid ringi jalgrattaga, praegusajal ehk veidi vanamoodsana tunduva musta naisterattaga, mis omal ajal oli kindlasti klass omaette. Tumedate raamidega prillid ninal, heledad poolpikad juuksed lõksudega näo eest eemale seatud, ja lilleline sitskleit seljas. Seal Sa eemal Võllamäe veerul seisad, käsi päikese kaitseks kissis silmadele varjuks tõstetud, kleidisaba kerges tuules lehvimas, ja naeratad, ühteaegu avalalt ja pisut kohmetunult.
Ja nii nagu Sind, pole enam õieti olemas ka seda maja Sireli tänaval, mis Sind nii pilgeni täis oli. Maja iseenesest, seejuures väliselt suhteliselt muutumatu, on muidugi samas paigas edasi, lihtsalt minul pole sinna enam miskit asja, sest üsna pea peale Su surma müüdi maja maha. Sestap pean seal nüüd vaid unes käima. Ja käingi, sest üks osa hingest on sinna maha jäänud.
Sinu soojad jalajäljed on veel elumajast saunani viiva betoonplaatidest tee peal ju viimseni alles! Ja keerdtrepil ülemisele korrusele. Nagiseval parkettpõrandal tagatoas. Vanal heledast lakitud puidust peeglikapil liiguvad pärastlõunavarjud just niisamuti nagu Sinu ajal. Valge tahveldisega köögiuks kriuksub pisut. Ja süsimustalt läikiv kandiline raudahi õhkab toanurgas sooja pliidimüüriga võidu. On see vana, ühest servast pisut lohkuvajunud lahtikäiv voodi veel kusagil alles, triibuline sametine kate päevaks peale tõmmatud ja Sinu tikitud kassidega padjad ehteks kõige peale kuhjatud? Just nagu Sinu ajal oli, kallis vanaema...
Tüüakas pirnipuu köögi akna all ja päevaleitsaku eest maja varjus hõngavad lopsakate tumepunaste pojengide read. Tagaaia üle-elusuurune jasmiin, mille varjus peitus suur raudpada kastmisveega. Sealt ulatus välja voolik, millega Sa ühel heledal suvepäeval, mis võis olla mu varase lapsepõlve üks õnnelikumaid, kaltsuvaipu pesid, nii et veest rasked vaibad lärtsatasid üksteise järel päikeskuumadele teeplaatidele kuivama ja mina aina hüppasin nende otsas, nii et vett ja vahtu lendas igas suunas. See muru ja betooniga segunenud suvise kastmisvee lõhn seostub mulle ikka ja ainult Sinuga, armas vanaema!
Kriuksuv rohelise varrega kaevukook, suur arooniapõõsas teeservas ja valgeks võõbatud tüvedega õunapuud, mis ühes kauges meenutuses tühjal aiamaal karges talveöös seistes kuidagi külmetavatena mõjuvad. Raske raudplaadiga kinnikäiv kompostikast päris taga lõpus.
Selle vana saun-kuuri igiomast hõngu ei ajaks ma eales segi millegi muuga. Täpselt samuti on mul igal hetkel ninas Sinu nõudekapi, sahvri, pisikeses puitlaekas postkaartde kogu ja riidekapi magusvalulised, mälestustest tulvil lõhnad. Sinu lõhnad, ma kallis memmeke! Triibulises paberis pehmed iiriskommid. Krõbedad tanguvorstid- just needsamad, mis seal tuntud jõululaulus pannil särisevad, hapukurgid ja mulgi kapsad, mida keegi pole iial osanud Sinust paremini teha!
Sinu loomulik blond juus ( mida ükski omaaegne juuksur kunagi lokkida ei julgenud!) kandub nüüd meie pere naisliini pidi uhkelt edasi- lastelt lastelastele ja nüüdseks juba ka nende lastele... Näeksid Sa vaid, saaksid tugevate geenide üle uhkust tunda. Ja küllap Sa näedki, sealt kusagilt ülevalt. Sinu kaitsvat kätt ja mahedat pilku olen läbi elu endal tunnetanud.
Pistan roosipoti mulda, silun platsi üle- juba paari kuuga on siia siginenud omajagu käbisid, oksaraage, umbrohuheietki. Teen puhtaks hauakivi ja laterna. Küünla unustasin seekord hoopis, aga ehk augustivalguses polegi sellest veel suuremat lugu. Kükitan roosi juurde maha, kuidagi tunnen, et see vist meeldib Sulle, sest hauakivi tundub korraga soe. Kastan põõsa üle. Kaasavõetud veega. Ja hiljukesi ka silmaveega. Imelik on mõelda- nii palju aega on möödas, aga see valu nagu ei kuhtu ega vähene ikka veel. Olgugi, et käin siin Sinu juures, vanade väärikate mändide all ikka mitut puhku. Siin on kuidagi hea ja rahulik, justkui Sinu hingust on siin tunda.
Vara, jah, minu jaoks kaugelt liiga vara läksid Sa. Meie jutud jäid rääkimata, käimised käimata ja olemised olemata. Igatsus Sinu järele on aga jäänud, ajaga ehk omal moel kasvanudki, ja oma juured sügavale mu südamesse ajanud.
Ilusat sünnipäevakuud Sulle ja kohtume varsti jälle, mu armas kallis Sireli vanaema...
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
Kuvatud on postitused sildiga igatsused. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga igatsused. Kuva kõik postitused
reede, 21. august 2020
laupäev, 29. september 2018
VANAJUMALA SELJATAGA EHK ÕIGEL POOL SILMAPIIRI
Jälle olen ühe tillukese armsa hingega kahekesi merel. Ja laev suundumas saarde, mis halli uduvinuse silmapiiri tagant alles õige vaevu aimub. Laevakohvi tuttavlik hõng ning maik papptopsis ja liiga magusad saiakesed sinna kõrvale...
Aga juba ongi laid paremat kätt selja taha jäänud, siis käändub sirpjas poolsaaretipp vasemal horisondi tagant välja ja järgmisena nõksatabki laev tuhmi potsatusega vastu kaiserva katvaid kummipontoone.
Seame end valmis. Ah, kui tuttav tuleb ette nii see, et peab lapse käigu pealt riidesse saama kui see, et ratta turvatooli rihma tuleb mitu korda üle pea tõsta, sest alailma läheb meelest, et enne tuleb panna rihm ja seejärel kiiver, kuna üle kiivri rihm ei mahu.
Siis aga oled juba ootevalmilt autoderea taga, mõni tuttav lehvitab veel mööda sõites tagantkätt...
Ja seal sa siis seisad, silmitsi saare, vihma ja merepritsmetega ning ootad, kuni kõik autod on maale sõitnud, võtad siis oma kullakoormaga ratta käekõrvale ning kõmbid viimaks kõige taga samuti üle rohelise, vihmalibeda rambi. Seal toetad muulitipul ratta viivuks enda vastu, et koormat sättida ning hakkad vastutuult piki sadamasirget rohetava saaresüdame poole rühkima.
Ilm pole just suurepärane, valjude iilingute vahele piserdab endiselt tihedat uduvihma, aga sisimas tõstab aina enam pead hele kiireke, mis kinnitab- enam õigemat paika sinu, teie kahe jaoks ei ole kusagil. Sest selja taha ei vaata kumbki, seda mõtet ei tule tõtt-öelda isegi mitte pähe!
Sirge pealt küla vahele jõudes on juba soe hakanud ning ka vihm järele jäänud. Nüüd on mahti teha meeltes ruumi maagilisele oma saare lõhnale. Sellele, millest nii paljud esmakordselt siiasattujad räägivad. See ürglooduse, talude, inimpõlvede ja tunnete virrvarri hõng, mida juba niisama lihtsalt sõnadesse ei pane on just siinse saare ainuomane aroomibukett- raske, kibemagus ja üdinitungiv nagu sammal, mis matab siinsetes tihedates ürgmetsades aegamisi kivihiiglasi enda alla.
Ratta seljast maha tulles tunned kehas veel mõnda aega mõnusat liigutamise surinat. Siis veel üht- teist sapsimist, et vähesed kaasavõetud asjad ulu alla saada, toidukraam kappi näriliste eest peitu. Siis viimaks aga saad aega istuda hetkeks hinge tõmbama ja tunned, kuis tuba on kauasest äraolemisest jäänud jahedaks, niiskeks ja isegi pisut kõledaks. Ometi ei hakka külm. Suvesoe on nõnda kindlalt vanade seinapalkide sisse pugenud.
Järgmiseks vahetad linnahilbud kodusemate vastu. Neiski on tunda tolmu ja kergelt kopitanud seisakut. Jope karvane vooder hakkab juba kulumise märke ilmutama ning eelmistest kordadest on settinud liivateri tasku ning kuuseokkaid kapuutsi sisse, aga mis sellest- üle vainu jalutamiseks sobib see küll. Laps upub samuti oma riietesse, sest need on vähemalt kolme aasta jagu suured, aga ta paneb need rõõmuga ülle, sest nüüd saab ju õue!
Otse üle mäe ja karjamaa vaatama, kas kadastikus veel mõni nõmmeliivatee puhmas leida on. Ja kui mitte, siis vähemalt põldmarju on karuste väätide vahelt ometi tore otse suhu noppida. Loodus juba tänulikule tulijale selga ei keera. Ja tagasiteel saab peo kui imeväel täis igasugu põllulilli, mis joonelt köögi aknalauda kaunistama läevad.
Kui uus vihmavaling meid tuppa peletab, hakkab ka õhtuhämarus pisitasa ligi hiilima.
Jah, õhtu, mu lemmikumatest lemmikum aeg päevas! Nüüd saab süüdata küünla ja maheda valgusega väikese laualambi, keeta paar tassi meega teed, mähkida end sametise pleedi sisse ning lihtsalt niisamuti olla. Õige pea on sul ka su armas hingeke teki all, pehme põsk vastu su kaela... Veel joonistavad väikesed käed midagi, veel on vaja jutustada ja asjatada, aga peagi saab uni võimust ning helesuline pea vajub uneraskelt sulle õlale.
Ja tõele au andes tunned isegi liikmetes järsku rampväsimust. Heidad jahedate linade vahele, kustutad tuled ning tunned alles nüüd päris tõeliselt, kuidas saar sind korraga täiel väel enda embusse haarab.
Siinne pimedus on nii pilkane, et ei näe sõrme ka suhu panna. Siinne vaikus nii kõikehõlmav, nii et aja jooksul võib see ängistama hakata... Siiski, kuulata veel: akna tagant kuuldub tasast ja raskepärast paduvihma mühinat, mis paneb räästad kolisema ja ahjusiibri logisema. Õues kohavad kõrged männid, aeg-ajalt undab köögis vana külmkapp. Ja aegapidi kerib see elav-heidutav pimedus end sinu ümber aina enam koomale, nii et vajud omalaadsesse tardumusse, mis muundub vaikselt raskeks ja pikaks, ent siiski kosutavaks ööuneks.
Järgmine hommik on looja läinud vihmaraskele õhtule nii vastandlik, et seda on peaaegu raske uskuda. Kirgas päikesepaiste pärlendab suurtel vihmapiiskadel, udu on just metsa vahele hajunud ning keset augustikuud on korraga siin- seal paari linnuisilksatustki veel kuulda. Enam ei anna metsaminekuga minutitki oodata! Minu kallid lõhnavad mustikamännikud, pikad ja sirged iludused! Tuttavad ja kodused rajad kiriku taga on ammu ootel ja ma lähen, pisipiiga käe otsas sammu pidamas, lausa pooljoostes. See päris õige õnnetunne pitsitab nüüd mul kurgus, nii et palju ei puudu, et puhkeksin selle hetke valusast ilust nutma.
Jälle on ajakapsli tunne. See saar hoiab kõike alal. Ka aastate möödudes ei ole siin peaaegu miski muutunud, eriti just looduses, kus viis aastat pole pikem silmapilgust. Mäletan veel iga kändu, kivi, linnu pesakasti, kumerusi ja lohke maastikes, käänakutest ja puudest kõnelemata. Vähe sellest, mäletan isegi mõtteid, mida kunagi neid radu astudes mõtlesin. Kõik- kõik on nii valusalt tuttav, nii oma ja igatsustest tumestatud, et ajuti ei suuda enam selgelt mõeldagi.
Ma muudkui lähen ja lähen oma vaikses ängistavas õnnes ja väikesed vaprad jalakesed minu kõrval kulgevad minuga koos, seletamatus sõnatus nõusolekus ja ma aiman oma südames, et ehk on see meie ilus ühine minek ses peagi tuhmuvas, aga praegu veel nii erksalt ergavas rohelisuses ka tema väikese avatud südame jaoks tähenduslik. Et ta mäletab seda veel aastaid hiljem, ehk jättis see tema hingegi jälje nii, nagu see saar on minu hinge jätnud rajad, mis sealt kunagi ei kustu. Loodan vaid, et need ei hakka temas nii valusalt tuikama ja kiskuma, nagu nad seda minuga aeg-ajalt otse arutul kombel teevad....
Ega meil kiire ei ole. Otsime lopsakate sõnajalgade vahelt märke kukeseenetest, aga nii kuuma ja põuase suve järel ei paista neist muidugi pisimatki nööpi. Vaatame, kuidas sipelgad oma kõrgetes pesakuhilates askeldavad. Kuulatame, kuis kuuseladvas laseb pöialpoiss oma juuspeene viisijupi metsa kohale lendlema. Tunneme, kui mõnusalt pehme pruunja vaiba koovad männiokkad meie astumise alla ja kuis lõhnab see vihmavärske päikeküllane esamaspäevahommik meie ümber. Siin- seal märkame marju, mida suhu pista, teisal valmistub kanarbik juba õitsema. Vahepeal istume kännule, et lonksata sõõmuke vett või võtta soki seest välja sinna kõndimisega kogunenud roheebemeid ning kruusateri, aga siis taas teele, meis on ärganud ehtne kulgemise, hetkes olemise rõõm. Aina edasi! Nii palju on veel näha ja avastada ja leida!
Siin saarel on end end nii lihtne ära peita, kui vaid tekib soov, et keegi ei teaks ega näeks. Juba kaugelt on kuulda, kui teed mööda mõni auto läheneb ning astud vaid mõne sammukese tagasi, et end puude vahel varjata. Kuniks ta möödub.
Metsarajad on laiad ja mõnusad, aga sa ei kohta neis ainsatki hingelist. Isegi kui on suvi ja päike. Ja sestap ei raatsi kuidagi seda helget kulgemist lõpetada.Kummalisel kombel ei väsi kumbki meist, ehkki kõndinud oleme tubli tunni ja pisut pealegi.
Siiski hakkavad tahes- tahtmata ühel hetkel puude vahelt vilkuma valkjad külamajad ning halli lindina lookleb metsa kaheks lõhestades käänuline- kurviline tee. Üksik traktor vurab mööda, heinapallid kukil, siis taas minuteid vaid vaikset metsamüha, kauget haamritoksimist ja muruniiduki uminat kusagilt küla poolt.
Aga kunagi peab ka kõige kaunim retk lõppema. Veel peatud helerohelise sambapuhma juures, millelt kunagi tore sirmikupere sai leitud, veel viipad hüvastijätuks tüüakale männile enne viimast kurvi, siis aga rudisebki tolmav tanum me mõlema astumise all ning ongi aeg tagasi kirikumäel, oma teeonna alguspunktis olla.
Siiski, veel tagasiteelgi kohtame märke sellest, et suvi on saarel alles täies väes ja meie saame siin just nii mõnusasti ja rahulikult kulgeda nagu oleksime vanajumala enda selja taga.
Mis sest, et avastad tuttavliku käänaku taga segametsa tuka asemel eest järjekordse värske raiesmiku. Sealt hoovab otsekui vaikse lohutusena vastu õhtut meie poole nii saaresuvele omaseid magusalt hõnguvaid kuumi ning jahedaid õhuvooge kordamööda, et lihtsalt tuleb korraks veel rattalt maha astuda ning neid kõigi oma meeltega vastu võtta. Endasse immitseda lasta. Vaikselt andestada ja lasta minna kõigel, mis hinge ei toida ning vastu võtta vaid ilusat ja head.
Ja nüüd viimaks, esimest korda siinoldud aja jooksul, vaatame korraks ka tagasi, kus männisalude ja rabamaastike vahel käändudes ja keerutades kaob tuldud tee tõrvahõnguse ja päevaleitsakulisena õige vaikselt leegitseva silmapiiri taha... Pole enam päev ega veel õhtu ja just see silmapiiril seismine jääbki raamima kogu meie selleaastast suve, millist teist ei tule enam eales...
pühapäev, 24. juuni 2018
Paleontoloogiline mõte
Ma ei salli plastnõusid, mis oma mürgiseid kemikaale salamahti minu toitudesse lekitavad. Ma ei kannata nurgelisi, kolisevaid ja külmi metallriiuleid ega sünteetilisi vaipkatteid, mis vähimagi hõõrde korral oma vastikut staatilist elektrit mulle kehasse torkavad.
Ehk just sellest tulebki see suur ja äraarvamatu äng, pidev meelelolutus ning mõistmatud vihapursked minu seest? Ma lihtsalt igatsen taga oma linna ja maa vahelist piiripealset iseolemist, tahan tagasi turvalisse ja pehmesse lapsepõlve kodukoopasse, millest olen armutult välja kasvanud, rändama läinud ning viimaks suure ilma peal päris ära eksinud. Tahan tagasi koju, kus saaksin rahulikult oma piirilmades kiikuda, oleleda, peituda ja pühenduda...
reede, 17. juuni 2016
Seisund
Olen hakanud viimase aastaga kummalisel kombel taas Vormsit igatsema. Eriti tihedate lainetena on saar mind kummitama hakanud just suvepoole.
Tean ju tegelikult, et see pole midagi väga totaalset ega põhjapanevat. Heal juhul on see ehk veidi nostalgiline, pisut melanhoolne, ent paljuski ka asju ja olukordi ilustav igatsus, umbes nagu nutetakse aeg-ajalt taga alatiseks käestkadunud lapsepõlve. Need otsused on juba pöördumatult tehtud, uksed suletud, sillad põletatud. Edasi mindud.Teine asi on see, et mingis mõttes on mul ligipääs saarele ikka veel olemas, kui seda soovin. Kõik need paigad ja sopid, millega olnut meenutada, kus nostalgitsedes käia, on olemas ja ehk veel veidike ootelgi. Ainult et... tjah, on paiku ja on inimesi, keda enam samal moel ei eksisteeri. Minu jaoks. On üksindused ja lahtiolemised, mis ei saa enam kunagi samaväärsetena tagasi tulla. Ma ei ole enam rakuke sellest saarest. Vähemalt mitte samal moel, nagu seal elades ja hingates end tundsin. Mul ei ole seal enam seda päris-päris oma paika, tegutsemist ega olemist. Ja juba ainuüksi see teadmine ängistab.Eriti teravalt tundsin seda eraldiolemist eelmisel suvel, kui olime ühel väikesel õhtusel olemisel, kus minu jaoks oli kõrvu täiesti võõrastega ka omajagu saareelust jäänud (pool)tuttavaid. Teretasin või noogutasin ikka ühele ja teisele, osadele vaatasin lihtsalt pingsalt kuklasse, et ta pöörduks. Aga ju ma olin liialt ebalev või udune või haihtusin lihtsalt nende jaoks rahva seas õhku, sest üsna paljud neist ei vastanud, ei teinud tundmagi. See oli häiriv tõsiasi, sest minu jaoks elas saar oma tavalist, üsnagi muutumatut elu edasi oma muutumatute, tuttavlike inimestega. Aga mina, kes ma alles paari aasta eest olin isegi toimetav osa sest meretagusest rakukesest, olin neil juba meelest läinud. Nagu poleks kunagi seal olnudki.Ainus asi, millega end lohutada, on uitmõtted sellest, et võibolla ühel päeval olen ma seal tagasi. Võibolla hoopis teistsuguses rollis, kui kunagi sealt ära tulles. Aga võib ka olla, et hoopis milleski üsna sarnases. Mõtted ja unistused ses osas juba on. Aga las aeg teeb vankumatu kindlusega siingi oma tööd.
neljapäev, 14. juuni 2012
Algaja lilleistutaja mured
Täpselt kaks nädalat tagasi tegin algust - esmalt istutasin ümber 3 päevaliilia ( selle kõige tavalisemat, oranzide õitega varianti) taime, kuna raamatud ja foorumid kinnitasid, et tegu on lepliku ja vastupidava püsilillega, mida võib ümber istutada nii kevadel kui hiljem.
Olgu kohe öeldud, et uus kasvukoht on vanast avaram, tuulepealsem, kuivema mullaga ja paraja kaldega. Ümber istutama hakkasin neid sellepärast, et vanas peenras on nad hirmus tihedaks läinud, nii et eemalt paistab ainult tihe leheräga, aga uus peenar on veel võrldemisi tühi. Taimi üles kaevama asudes selgus, et vana peenar on tõeline kiviräga, nii et labidas maasse ei läinudki. Toksisin ettevaatlikult igast suunast, siis loobusin labidast ning asusin sõrmedega taime lahti kaevama. Usun, et juured said kõigil kolmel üleskaevatul tõsiselt kannatada. Uus peenar on mullarikkam ja pehmema pinnasega. Algul tundus, et lilledele päris meedib uus asukoht, ent sel pühapäeval avastasin, et kõigil taimedel on leheotsad kollaseks tõmbunud. Kas see ongi nüüd nende pika surmaagoonia algus või on see ajutine tagasilöök ja neid saab kuidagi siiski toibutada?
Eile istustasin enda lohutuseks ümber ka iirise, mille ühe risoomi peal on kokku 3 väikest puhmast, mollest ühel on peal juba ka kena roheline õiepung. Eks näis, kas ja kuidas iirised uue koha omaks võtavad...
Kui juba jutt liiliatele läks, siis kevadel oli tolles uues ( uuele elule äratatud vanas tegelikult) veel üks kummaline juhtum. Mai keskel võtsin ette tolle unarule jäänud peenra põhjaliku rohimise. Naadi ja lõikhina sees kasvasid kenasti mõned nartsissipuhmad, kaks pojengipõõsast ja pesadena mingeid mulle senini tundmatuks jäänud püsikuid veel. Kuigi olen lillede alal täielik võhik, arvan, et tegu võiks olla mõne liiliasordiga. Nad on tugevat kasvu, nii 30-50 cm kõged, lehed on helerohelised, nahkjad, teravapotsalised, pikliku kujuga ( kujult ja kasvult umbes nagu tiigerliilial, aga heledamad ja tugevama tekstuuriga), lehed kasvavad ringis ümber varre. Varred on tugevad, suurematel taimedel tunduvad lausa puitunud. Õisi ma neil näinud pole, aga peenra senise omaniku väitel on nad lähedalt nuusutades ebameeldiva kährikulõhnaga. Taim pidada õitsema mai algul.
Niisiis kui umbrohu sees nood tundmatud liiliad, nimetagem neid hetkel tinglikult nii, olid täis elujõudu ja vohasid peenraäärtel, siis õige pea pärast rohust puhastamist hakkasid kõik puhmad järgemööda kolletuma ja ära kuivama. Kas tegin neile järsu niiskusevähendamisega äkki peenart puhtaks kitkudes liiga, said nad järsku kusagilt mõne haiguse (nakkuse) või ongi asi selles, et kuna taimed olid nagunii juba ära õitsenud, siis pole nende kuivamises ka midagi traagilist? Ja kas ma peaksin need kuivanud rootsud peenrast ära lõikama, kuidagi võigas on, kui need kollaseks tõmbunud lillelaibad seal ümber kohe õitsele puhekvate pojengide lamavad....
reede, 14. oktoober 2011
Sügise heitlikud värvid
Lihtsalt üks päevikukatke, kirjutatud juba nädala alguses, kuid ajapuudusel riputan selle üles alles nüüd.
Eile oli maagiline päev – 9.10.11. Mitte sellepärast, et see juhtus olema ka minu sünnipäev, vaid too pühapäev oli lihtsalt täis sügise idülliliselt karget ja säravat ilu. Juba pudenenud, ent veel nii värviküllased lehed sahisesid tasakesi, päike paitas jaheda tuulega suisa kõrvuti, loodus lõhnas niiskelt, vägeandvalt ja tummiselt. Asfaldil sädelesid lombid, need ei jõua nüüd enam ka mitmepäevase päikese käes enam kuivada, ning uniseid kärbseid oli siin-seal veel sumisemas küllalt.
Selliste päevadega on tore olla õdusalt ja pisut omaette. Sattusin uitamisi ühte väljast segasummasuvilat meenutavasse, seest aga väga hubasesse heledat verd taresse. Imetlesin suuri silmi vana soojaõhkavat leivaahju, suurt aeglaselt astuvat seinakella, rõõmsatriibulisi kaltsuvaipu, iilingutes lehvivaid õhulisi pitskardinaid, rüüpasin suurest maia kassi pildiga tassist kuumalt hõõguvat ingveriteed … ja olin nii-nii hetkes kui vähegi oskasin.
Väljas on oktoober juba metsviinapuude lehed sügavalt veinipunaseks värvinud, rohi aga hakkab järjest enam luituma, madalaks vajuma, külmaunne vajuma. Kummaline, kuidagi ausalt vaatlev ja samas hinges kurbusi tekitav on neid iga-aastasi muutusi looduses jälgida nentides, et jälle kord saab ring täis. Maailm pöörleb oma teljel ikka edasi. Hoolimata inimese sisemistest heitlustest, muutumistest või plaanidest. Ning ometi - olgu inimene sisimas nii tõrges, piinlev või segaduses kui tahes, selline paratamatuse aistimine annab tahes-tahtmata tagasi kusagil hingesoppides pesitseva Suure Rahu. Hingamise õige rütmi. Oma olemasolu loomuliku ja tänuliku tunnetuse.
Ja kui teistmoodi oli mu maailm peaaegu nädala eest, mil olin nii... üllatunud, haavatud, muutumas... Ühest kohtumisest, ühest ootamatust kõnelusest.
Tol teisipäeval sõitsin õhtul mingi imeliku aje najal Haapsallu. Hinges oli selline nimetamatu raskus, mis poleks lasknud tol õhtul kodus omaette olla.
Kell oli juba pisut üle poole kümne õhtul kui oma toimetustega lõpetasin ja … ilma mingi mõistliku seletuseta tulin, nutt kurgus pitsitamas, välja tänavatele uitama. Ilm oli parajalt tuuline-tormine, argipäevale kohaselt olid tänavad juba tühjad, kõledad, kajavad. Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ega ma vist tolle pooleteisetunnise hilise retke jooksul rohkem kui paari-kolme inimest kohanudki.
Ma polnud kunagises kodulinnas jalutanud juba mäletamatuid aegu. Mere ääres küll, aga mitte tänavatel, majade vahel.
Alustasin vanalinna kandist, päris lossimüüride lähedusest ning suundusin edasi linnasüdame poole, vältides siiski võimalikult palju peatänavat, põigates aina sisse järgmise uitmõttena pähe tulnud uulitsaavast.
Jah, niisiis, kiira-käära suuremate ja vähemate, uuemate ja vanemate majade vahel, aknasilmadest vilkumas hilisõhtust hubast olemist. Viimased sügisesed õied aedades on juba külmast ööõhust longu vajunud, selge tähine taevas aeg-ajalt vilkuva kuuvarjuga ülal, tuul juukseid sasimas, külmi mahlakaid õunu aga aina puude otsast potsatamas.
Mulle meeldib öö, seletamatul ja müstilisel kombel. Mulle meeldib seisatada keset tühja asfaldivälja ning pead kuklasse ajades unustada laterna kunstlik valgus enese ümber, meeldib tumedat laotust vaadata ja unistada. Midagi võimast, hullutavat ja ürgset süttib mu meeltes nuusutades tuult, mis toob meelde nimetamatuid igatsusi, vaid pooleldi teadlikke soove, mis on läbi põimunud ühtaegu ilusast ja valusast, lootusest ja hirmust, magusast ja kibedast …
Aeg-ajalt lipsab kusagil taamalt mööda mõni vari. Kõpsuvad kellegi kiired sammud. Üksik naerukilge. Üle näo vilksab viivuks mööduva auto laternate valgusvihk. Siis olen taas omapäi. Kusagil siinsamas tuksleb veel elusid küllalt, aga mina olen siiski sellest eemal. Vaid käe väljasirutuse kaugusel, ent siiski. Mina linnas. Või linn minus.
Olen tulvil kõhklusi ja heitlusi, kuid siirdun edasi uude linnaossa, olles ammugi möödunud punktidest, kus esiti kavatsesin oma jalutuskäigu lõpetada. Õhtustest minutitest saavad pisitasa öised tunnid. Imelik loomusund aga kannab mind edasi. Raskus hinges pole veel lõplikult lahtunud.
Õigupoolest, ega ma oskagi iseendas selguse saamiseks midagi küsida, et endale vastata. Lihtsalt kõnnin. Mõttetorm on nii suur, et lausa tunnen, kuidas ebamäärased emotsioonitulvad teineteist eemale peletades must üle hoovavad, ühtki katket ei jõua päris lõpuni mõelda, sest juba enne on uus platsis, veelgi segasem ja vastandlikum kui eelmine.
Olen tõsiselt imestunud, et vaid paar ettevaatlikult lausutud peletussõna mind sel moel haavasid, mu nii põhjalikult rivist välja lõid. Inimeste vastasmõjud on imelikud. Küsin endalt mitmendat- setmendat korda, mis siis õigupoolest juhtus? Vaid väike vääritimõistmine, ei muud. Ja ometi kõnnin siin lagedas linnas, üksi keset ööd, silmad pisaraid täis ( ei teagi, on need rohkem seletamatust hinge salavaevast või aina külmemaks muutuvast tuulest või mõlemast kokku) ja tunnen, et olen korraga täiesti liimist lahti …
Jah, ma ei oska küsida. Ent küsimata jätmine oleks veelgi hullem. Sa ütlesid - sõprus pole ju ainult kirjad, helistamised ja sõnumid. Jah, kahtlemata, sõprus on ka erinevate päevade ja ööde meeleolud, ilmevirvendused suunurkades, ilmeksimatu kehakeel, valguse vastuhelk palgeil, tämbrivärvingud öeldud sõnades, koosoldud hetkede võlu, lemmikkoogi maitse, viirukihõng sõõrmeis ja tuhat muud pisiasja, mis inimesi teineteisega ühendavad.
Tundub, et alles nüüd olen hakanud mõistma inimhinge sügavamat säsi. See on ühtaegu valus ja ilus avastus.
Jälle aasta vanem.
Jälle aasta targem.
Eile oli maagiline päev – 9.10.11. Mitte sellepärast, et see juhtus olema ka minu sünnipäev, vaid too pühapäev oli lihtsalt täis sügise idülliliselt karget ja säravat ilu. Juba pudenenud, ent veel nii värviküllased lehed sahisesid tasakesi, päike paitas jaheda tuulega suisa kõrvuti, loodus lõhnas niiskelt, vägeandvalt ja tummiselt. Asfaldil sädelesid lombid, need ei jõua nüüd enam ka mitmepäevase päikese käes enam kuivada, ning uniseid kärbseid oli siin-seal veel sumisemas küllalt.
Selliste päevadega on tore olla õdusalt ja pisut omaette. Sattusin uitamisi ühte väljast segasummasuvilat meenutavasse, seest aga väga hubasesse heledat verd taresse. Imetlesin suuri silmi vana soojaõhkavat leivaahju, suurt aeglaselt astuvat seinakella, rõõmsatriibulisi kaltsuvaipu, iilingutes lehvivaid õhulisi pitskardinaid, rüüpasin suurest maia kassi pildiga tassist kuumalt hõõguvat ingveriteed … ja olin nii-nii hetkes kui vähegi oskasin.
Väljas on oktoober juba metsviinapuude lehed sügavalt veinipunaseks värvinud, rohi aga hakkab järjest enam luituma, madalaks vajuma, külmaunne vajuma. Kummaline, kuidagi ausalt vaatlev ja samas hinges kurbusi tekitav on neid iga-aastasi muutusi looduses jälgida nentides, et jälle kord saab ring täis. Maailm pöörleb oma teljel ikka edasi. Hoolimata inimese sisemistest heitlustest, muutumistest või plaanidest. Ning ometi - olgu inimene sisimas nii tõrges, piinlev või segaduses kui tahes, selline paratamatuse aistimine annab tahes-tahtmata tagasi kusagil hingesoppides pesitseva Suure Rahu. Hingamise õige rütmi. Oma olemasolu loomuliku ja tänuliku tunnetuse.
Ja kui teistmoodi oli mu maailm peaaegu nädala eest, mil olin nii... üllatunud, haavatud, muutumas... Ühest kohtumisest, ühest ootamatust kõnelusest.
Tol teisipäeval sõitsin õhtul mingi imeliku aje najal Haapsallu. Hinges oli selline nimetamatu raskus, mis poleks lasknud tol õhtul kodus omaette olla.
Kell oli juba pisut üle poole kümne õhtul kui oma toimetustega lõpetasin ja … ilma mingi mõistliku seletuseta tulin, nutt kurgus pitsitamas, välja tänavatele uitama. Ilm oli parajalt tuuline-tormine, argipäevale kohaselt olid tänavad juba tühjad, kõledad, kajavad. Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ega ma vist tolle pooleteisetunnise hilise retke jooksul rohkem kui paari-kolme inimest kohanudki.
Ma polnud kunagises kodulinnas jalutanud juba mäletamatuid aegu. Mere ääres küll, aga mitte tänavatel, majade vahel.
Alustasin vanalinna kandist, päris lossimüüride lähedusest ning suundusin edasi linnasüdame poole, vältides siiski võimalikult palju peatänavat, põigates aina sisse järgmise uitmõttena pähe tulnud uulitsaavast.
Jah, niisiis, kiira-käära suuremate ja vähemate, uuemate ja vanemate majade vahel, aknasilmadest vilkumas hilisõhtust hubast olemist. Viimased sügisesed õied aedades on juba külmast ööõhust longu vajunud, selge tähine taevas aeg-ajalt vilkuva kuuvarjuga ülal, tuul juukseid sasimas, külmi mahlakaid õunu aga aina puude otsast potsatamas.
Mulle meeldib öö, seletamatul ja müstilisel kombel. Mulle meeldib seisatada keset tühja asfaldivälja ning pead kuklasse ajades unustada laterna kunstlik valgus enese ümber, meeldib tumedat laotust vaadata ja unistada. Midagi võimast, hullutavat ja ürgset süttib mu meeltes nuusutades tuult, mis toob meelde nimetamatuid igatsusi, vaid pooleldi teadlikke soove, mis on läbi põimunud ühtaegu ilusast ja valusast, lootusest ja hirmust, magusast ja kibedast …
Aeg-ajalt lipsab kusagil taamalt mööda mõni vari. Kõpsuvad kellegi kiired sammud. Üksik naerukilge. Üle näo vilksab viivuks mööduva auto laternate valgusvihk. Siis olen taas omapäi. Kusagil siinsamas tuksleb veel elusid küllalt, aga mina olen siiski sellest eemal. Vaid käe väljasirutuse kaugusel, ent siiski. Mina linnas. Või linn minus.
Olen tulvil kõhklusi ja heitlusi, kuid siirdun edasi uude linnaossa, olles ammugi möödunud punktidest, kus esiti kavatsesin oma jalutuskäigu lõpetada. Õhtustest minutitest saavad pisitasa öised tunnid. Imelik loomusund aga kannab mind edasi. Raskus hinges pole veel lõplikult lahtunud.
Õigupoolest, ega ma oskagi iseendas selguse saamiseks midagi küsida, et endale vastata. Lihtsalt kõnnin. Mõttetorm on nii suur, et lausa tunnen, kuidas ebamäärased emotsioonitulvad teineteist eemale peletades must üle hoovavad, ühtki katket ei jõua päris lõpuni mõelda, sest juba enne on uus platsis, veelgi segasem ja vastandlikum kui eelmine.
Olen tõsiselt imestunud, et vaid paar ettevaatlikult lausutud peletussõna mind sel moel haavasid, mu nii põhjalikult rivist välja lõid. Inimeste vastasmõjud on imelikud. Küsin endalt mitmendat- setmendat korda, mis siis õigupoolest juhtus? Vaid väike vääritimõistmine, ei muud. Ja ometi kõnnin siin lagedas linnas, üksi keset ööd, silmad pisaraid täis ( ei teagi, on need rohkem seletamatust hinge salavaevast või aina külmemaks muutuvast tuulest või mõlemast kokku) ja tunnen, et olen korraga täiesti liimist lahti …
Jah, ma ei oska küsida. Ent küsimata jätmine oleks veelgi hullem. Sa ütlesid - sõprus pole ju ainult kirjad, helistamised ja sõnumid. Jah, kahtlemata, sõprus on ka erinevate päevade ja ööde meeleolud, ilmevirvendused suunurkades, ilmeksimatu kehakeel, valguse vastuhelk palgeil, tämbrivärvingud öeldud sõnades, koosoldud hetkede võlu, lemmikkoogi maitse, viirukihõng sõõrmeis ja tuhat muud pisiasja, mis inimesi teineteisega ühendavad.
Tundub, et alles nüüd olen hakanud mõistma inimhinge sügavamat säsi. See on ühtaegu valus ja ilus avastus.
Jälle aasta vanem.
Jälle aasta targem.
neljapäev, 16. juuni 2011
Viidipäeva paiku
Jah, eelmisest postitusest võis must väga kole mulje küll jääda. Aga ennast oli vaja kuidagi tühjaks laadida ja pärast sellist totaalset hala hakkas veidi kergem ka.
Eile käisime tirtsuga linnas ennast tuulutamas, sest 3 viimast pingelist nädalat oleme vaid kodus vahtinud. Tuulutus kulus väga marjaks ära ja palju asju sai ka korda aetud.
Süda on kergem ka sellest, et lõpuks ometi on tirtsu südamesõbranna jälle saarel suvitamas ning tirts ei pea enam pikki halle päevi minu töö juures igavledes mööda saatma.
Toredad inimesed hoiavad ühendust, eks sealt need lootusekiiredki pärine, st ega suurenenud probleemihunniku tõttu elu veel päriselt seisma saa jääda. Loen palju tarku raamatuid, sain kätte ammuigatsetud teose Maria Tilga "Minu isa Gunnar Aarma". Tore lugemine, kuigi ma eriti uut teada pole sealt saanud, aga nii teose autor kui peategleane on minu jaoks väga sümpaatsed isikud. Olen hästi palju kunagi enda jaoks üles kirjutanud Gunnar Aarma raamatutest "Kuidas saada õnnelikuks" ja "Mida paljud ei tea" ning muidugi kuulanud tema loenguid, lugenud muid asju. Ja alles üsna hiljuti sain teada, et Maria Tilk on tema tütar - juhtusin ööülikoolis paari aasta eest kuulama Maria loengut "Looduse põhirütmid", mis ka nii hästi minu mõtete ja hoiakutega sobis, et mõtelsin - vot, tark naine, mulle ta meeldib. Ja nüüd siis tean, et targa isa tütar veel pealekauba!!
Üksindust on peletanud ka kalli A kõned, kaugelt mere tagant. Naljakas, kuidas mõne inimesega tekkinud side ei kao ajas ära. Isegi kui ta on kaugel, isegi kui ta ei helista ega anna üldse endast mingit elumärki, siis ikkagi vaistlikult tead, et kusagil on ta olemas, toetab sind kasvõi mõttes. A-ga just nii on. Me pole kohtunud veeburari lõpupäevist alates. Helistanud oleme selle aja jooksul vast nii 2-3 korda. Aga ikka mõtlen ta peale ja tunnen, et just temalt saan praegu ehk enim tuge, mida on viimasel ajal nii vajaka jäänud. Nagu ühes hea raamatus ( Toni Morrissoni "Armas") kunagi öeldi: " Tore, kui sul on olemas inimene, kes on su hinge sõber. Sa võid koost laguneda ja kokku vajuda. Ta võtab su killud maast üles ja annab need sulle õigesti kokkupanduna tagasi." A - ga on mul tõesti väga vedanud. Ta on minu sõber. Minu tugi. Minu pelgupaik.
Loomulikult teeb vahel igatsus hirmsasti haiget, aga taltsutan ennast ja mõtlen vaid hääd, meenutan ilusat. Näen muidugi teda sageli unes, aiman seal asju ette ( nägin nt, et ta käis aprilis Eestis, aga ainult korraks- ja kui ta viimaks emadepäeval mulle helistas, tuligi välja, et nii just oligi. Ja paari nädala eest nägin, et jaanipäeva paiku ta tuleb uuesti ja nüüd ta ütleski, et järgmine nädal on ta tulemas, siis loodetavasti pikemaks ajaks!).
Nüüd, viimasel nädalal on A mitu kora helistanud ja öelnud, et tahaks juba kodus tagasi olla. Nii hea ja soe tunne on, kui ta ühendust võtab. Tihti on isegi nii, et mõlemad vaikime telefoni otsas, ei oskagi nagu midagi öelda, lihtsalt hea on teineteise vaikust kuulata, olla kasvõi sel kombel natuke ühenduses ...
Ootan ja loodan sisimas väga, et see suvi siiski ei ole päris hukule määratud. Märgid justkui oleksid pisutki lootustandvad.
Eile käisime tirtsuga linnas ennast tuulutamas, sest 3 viimast pingelist nädalat oleme vaid kodus vahtinud. Tuulutus kulus väga marjaks ära ja palju asju sai ka korda aetud.
Süda on kergem ka sellest, et lõpuks ometi on tirtsu südamesõbranna jälle saarel suvitamas ning tirts ei pea enam pikki halle päevi minu töö juures igavledes mööda saatma.
Toredad inimesed hoiavad ühendust, eks sealt need lootusekiiredki pärine, st ega suurenenud probleemihunniku tõttu elu veel päriselt seisma saa jääda. Loen palju tarku raamatuid, sain kätte ammuigatsetud teose Maria Tilga "Minu isa Gunnar Aarma". Tore lugemine, kuigi ma eriti uut teada pole sealt saanud, aga nii teose autor kui peategleane on minu jaoks väga sümpaatsed isikud. Olen hästi palju kunagi enda jaoks üles kirjutanud Gunnar Aarma raamatutest "Kuidas saada õnnelikuks" ja "Mida paljud ei tea" ning muidugi kuulanud tema loenguid, lugenud muid asju. Ja alles üsna hiljuti sain teada, et Maria Tilk on tema tütar - juhtusin ööülikoolis paari aasta eest kuulama Maria loengut "Looduse põhirütmid", mis ka nii hästi minu mõtete ja hoiakutega sobis, et mõtelsin - vot, tark naine, mulle ta meeldib. Ja nüüd siis tean, et targa isa tütar veel pealekauba!!
Üksindust on peletanud ka kalli A kõned, kaugelt mere tagant. Naljakas, kuidas mõne inimesega tekkinud side ei kao ajas ära. Isegi kui ta on kaugel, isegi kui ta ei helista ega anna üldse endast mingit elumärki, siis ikkagi vaistlikult tead, et kusagil on ta olemas, toetab sind kasvõi mõttes. A-ga just nii on. Me pole kohtunud veeburari lõpupäevist alates. Helistanud oleme selle aja jooksul vast nii 2-3 korda. Aga ikka mõtlen ta peale ja tunnen, et just temalt saan praegu ehk enim tuge, mida on viimasel ajal nii vajaka jäänud. Nagu ühes hea raamatus ( Toni Morrissoni "Armas") kunagi öeldi: " Tore, kui sul on olemas inimene, kes on su hinge sõber. Sa võid koost laguneda ja kokku vajuda. Ta võtab su killud maast üles ja annab need sulle õigesti kokkupanduna tagasi." A - ga on mul tõesti väga vedanud. Ta on minu sõber. Minu tugi. Minu pelgupaik.
Loomulikult teeb vahel igatsus hirmsasti haiget, aga taltsutan ennast ja mõtlen vaid hääd, meenutan ilusat. Näen muidugi teda sageli unes, aiman seal asju ette ( nägin nt, et ta käis aprilis Eestis, aga ainult korraks- ja kui ta viimaks emadepäeval mulle helistas, tuligi välja, et nii just oligi. Ja paari nädala eest nägin, et jaanipäeva paiku ta tuleb uuesti ja nüüd ta ütleski, et järgmine nädal on ta tulemas, siis loodetavasti pikemaks ajaks!).
Nüüd, viimasel nädalal on A mitu kora helistanud ja öelnud, et tahaks juba kodus tagasi olla. Nii hea ja soe tunne on, kui ta ühendust võtab. Tihti on isegi nii, et mõlemad vaikime telefoni otsas, ei oskagi nagu midagi öelda, lihtsalt hea on teineteise vaikust kuulata, olla kasvõi sel kombel natuke ühenduses ...
Ootan ja loodan sisimas väga, et see suvi siiski ei ole päris hukule määratud. Märgid justkui oleksid pisutki lootustandvad.
teisipäev, 21. september 2010
Minu salaarmastus
Täna lõpuks olen ma Temaga kahekesi. Viimaks ometi! Oma valusarmsa majaga.
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?
teisipäev, 23. märts 2010
kevad tuleb ka sel aastal?
Üllatus-üllatus - väga pisitasa ja kõhklevalt, aga ta siiski tuleb.
Esimesed taolised märgid olen igatahes nüüdseks iseoma ihusilmaga ära näinud - ka meie näiliselt igilumistelt külavaheteedelt on lumi mõnevõrra sulanud, nii et isegi asfalti on juba näha. Oo, milline nauding oli eile koeraga jalutades mööda tummist ning tumedat teed astuda peale kõiki neid pikki lumiseid kuid!! ( ja oo, milline ebameeldiv üllatus oli kogeda, et see asfalt on hullumoodi libe ja kui hirmraske on koos rihma otsas edasirebiva rakatsiga seal püsti jääda!). Ja kohtadest, kus traktor on eriti raevukalt hangi lükanud, paistab üksikuid liblendavaid kulukõrrekesi, nii et tuleb juba vaikselt meelde, mismoodi see õige kodumaa loodus älja näeb, et lumi polegi iga viimset kui kõrrekest oma jäiselt valge embusega veel lõplikult ära lämmatanud.
Miskipärast on eriti kevadeti mulle see ilmateema nii tohutult tähtis. Kohe pean märkama ja kirja saama ja tagatipuks veel teistelegi kuulutama.
Ja et ma peale kõige muu veel ka üks ilmatum vanades aegades kaevaja olen, siis panen võrdluseks siia üles nüüd ka 8 aasta tagused ilmaandmed ( ehk siis märtsist, 2002):
12. märts - sadas sooja hoovihma, nägin aasta esimesi lumikellukesi
17.03 - väljas 11 kraadi sooja, lumi- ja mörtsikellukesed õitsevad igal pool
19.03 - ilm endiselt lõputult soe - päike paistab ja on +15! Tänavatel lendleb mulluseid krõbepruune lehti tuules, mis on küll iiliti päris tugev, ent siiski soe. Ühe maja ees õitsesid esimesed pisikesed kollased krookused ja mõned hooletud liblikadki lendlesid ringi.
Esimesed taolised märgid olen igatahes nüüdseks iseoma ihusilmaga ära näinud - ka meie näiliselt igilumistelt külavaheteedelt on lumi mõnevõrra sulanud, nii et isegi asfalti on juba näha. Oo, milline nauding oli eile koeraga jalutades mööda tummist ning tumedat teed astuda peale kõiki neid pikki lumiseid kuid!! ( ja oo, milline ebameeldiv üllatus oli kogeda, et see asfalt on hullumoodi libe ja kui hirmraske on koos rihma otsas edasirebiva rakatsiga seal püsti jääda!). Ja kohtadest, kus traktor on eriti raevukalt hangi lükanud, paistab üksikuid liblendavaid kulukõrrekesi, nii et tuleb juba vaikselt meelde, mismoodi see õige kodumaa loodus älja näeb, et lumi polegi iga viimset kui kõrrekest oma jäiselt valge embusega veel lõplikult ära lämmatanud.
Miskipärast on eriti kevadeti mulle see ilmateema nii tohutult tähtis. Kohe pean märkama ja kirja saama ja tagatipuks veel teistelegi kuulutama.
Ja et ma peale kõige muu veel ka üks ilmatum vanades aegades kaevaja olen, siis panen võrdluseks siia üles nüüd ka 8 aasta tagused ilmaandmed ( ehk siis märtsist, 2002):
12. märts - sadas sooja hoovihma, nägin aasta esimesi lumikellukesi
17.03 - väljas 11 kraadi sooja, lumi- ja mörtsikellukesed õitsevad igal pool
19.03 - ilm endiselt lõputult soe - päike paistab ja on +15! Tänavatel lendleb mulluseid krõbepruune lehti tuules, mis on küll iiliti päris tugev, ent siiski soe. Ühe maja ees õitsesid esimesed pisikesed kollased krookused ja mõned hooletud liblikadki lendlesid ringi.
pühapäev, 14. veebruar 2010
Küünlakuu (oih, vabandust, radokuu) keskpaik
Kas te armsad inimesed ka teate, et kevad pole enam üldse kaugel?
(Sest märtsini on veel vaid loetud päevad ja siis hakkab meid ümbritsev igikelts vaikselt, aga kindlalt lahti sulama..)
A mina kuulsin täna hommikul tööle tulles, kuidas tihane juba oma "Sitsikleidiga" uhkustas! Ja egas tema ainuke pole, ka teised linnud tsirgutavad puude latvades üha usinamalt.
Ja nuusutage õhku! Selles pole enam endist talve raskust, rõhuvat pakast ega madalalelvajutavat hallust. See on nüüd muutunud kordi kergemaks, lõhnavamaks, tummisemaks.
Hormoonid on õhus, noh!
Kevad on säält kusagilt kaugustest juba teele asunud ....
(Sest märtsini on veel vaid loetud päevad ja siis hakkab meid ümbritsev igikelts vaikselt, aga kindlalt lahti sulama..)
A mina kuulsin täna hommikul tööle tulles, kuidas tihane juba oma "Sitsikleidiga" uhkustas! Ja egas tema ainuke pole, ka teised linnud tsirgutavad puude latvades üha usinamalt.
Ja nuusutage õhku! Selles pole enam endist talve raskust, rõhuvat pakast ega madalalelvajutavat hallust. See on nüüd muutunud kordi kergemaks, lõhnavamaks, tummisemaks.
Hormoonid on õhus, noh!
Kevad on säält kusagilt kaugustest juba teele asunud ....
teisipäev, 17. november 2009
Mägitee ja täituvad soovid
Ma ei teagi kohe, kuidas või millisest otsast oma tänast postitust alustada, sest mõtted tulvavad tohutu hooga praegu peast läbi ja olen eilsest valuatakist, mis kestis hiliste õhtutundideni, veel natuke nõrk.
Kunagi oli mul 2 kassetitäit omanäolist, heljuvat, sosistavat, kaasakiskuvat, ärevat, külmajudinaid tekitavat muusikat üldpealkirjaga "Mägitee". Nüüd tagantjärele imestan ikka veel, kui tabav on see nimi olnud kasvõi juba selle käänulisuse tõttu, kuidas ma selle omale sain ( V käest, kes omakorda sai selle ühelt kunstnikult, kes omakorda lindistas need lood ... oh ei mäletagi päris täpselt, kuidas...) Kuidas too salapärane kunstnik B tundus mulle nii põnev, omanäoline, küünlaleegina ligitõmbav persoon, kellega mul päriselus aga tookord kohtuda ega tutvuda ei õnnestunudki ... Või ka selle tõttu, kus, millistel ajahetkedel ja (piir)situatsioonides olen neid kassette lõpmatuseni kedranud... Igatahes :
On kuidagi kujunenud nii, et mul on muusikaga lihtsam suhestuda, kui olen selle enda jaoks konkreetsete nimede, nimetustega fikseerinud. Kasvõi esitaja(te), aga soovitavalt ka laulu(de) pealkirjadega. Mägitee puhul see nii ei olnud. Enamik lugusid olid lisaks ka instrumentaalsed, mis nimetamise veel keerulisemaks muutis. Hiljem olen siit-sealt tabanud, et see või teine lugu oli ka minu Mägiteel kunagi olemas, teiste hulgas näiteks sellised lood sellistelt esitajatelt nagu:
Dire Straits (http://www.youtube.com/watch?v=4hHfCMh-G-s, )
Genesis ( http://www.youtube.com/watch?v=9f7LBOTwrRU,
Andreas Vollenweider http://www.youtube.com/watch?v=bF9fv_wy_dA&feature=fvw
Gary Moore (http://www.youtube.com/watch?v=4O_YMLDvvnw) ....)
Aga enamik sellest pea kolmetunnisest muusikakompotist on tänini jäänud tabamatuks ning müstiliseks kuulamiseks. Nüüdseks on need kassetid lõputute kolimiste ja uute plaadihordide tõttu kuhugi unustustehõlma kadunud, ent aeg-ajalt pääseb üks või teine neist kuulamistest siiani kummitama, kas meloodiajupi või fraasikatkena. Hakkan mõtisklema, kustkohast see mulle tuttav on ja siis meenub jälle Mägitee, sellega ühenduses kogetud emotsioonid, mälupildid, aistingud ...
Siis tabab mind määratlematu igatsus olla taas sama vaba ja üksildane hing nagu ma oma tudengipõlves olin, mil võisin minna ja teostada oma hetkeuidusid praktiliselt alati kui seda tahtsin, olles täieõiguslik oma aja peremees. Panin klapid pähe, Mägitee helid enda ümber heljuma, ja hulkusin vahel tundide kaupa mööda (mägist!) Viljandit või rõskeid Haapsalu mereäärseid. Nüüd seda õnne enam ei ole. On kindlakskujunenud päevaplaan, omad kohustused, "tähtsad tegemised" jne ... Samas annab see vajaliku turvatunde ja ma pole niiväga kindel, kas tahaksin jälle olla rahatu, pidetu, kaootilistest unelmatest toituv tudeng...
Siski, siiski, oma olemuselt olen ju jäänud ikka samaks unistajaks, üksildaseks uitajaks. Imetlen endise hooga vanu, väärikaid ja/või omanäolisi maju, mõtiskelles, kuidas võiks maitseda elu neis, kuidas need seespoolt välja näeksid, kas mulle meeldiks see või hakkaksin ise neid ümber kujundama. Imetlen salaja hoolitsetud aedasid, soovides sisimas ka endale üht sellist ehk küll ise teades, et vaevalt mul selle rajamiseks ja pidevaks hooldamiseks piisavalt kannatust jaguks.
Nüüd viimaste nädalate jooksul on toosama kunstnik, minu Mägiteede "autor" B. mulle mitu korda helistanud, soovinud suhelda. Aga mina ei jaksa. On kuidagi juhtunud, et pole saanud tema kõnesid vastu võtta (olgem ausad, korra jätsin ühe hilisõhtuse ka lihtsalt vastamata, sest olin juba väsinud ja liiga teisel lainel tema veidrasse maailma sisseeelamiseks). Praegu on selle kõige peale nii kummaline mõelda- kunagi soovisin väga temaga tuttavaks saada ja nüüd, kus see ongi juhtunud, ei suuda ma temaga isegi mitte pinnapealselt telefonitsi suhelda, rääkimata silmast silma kohtumisest. Ta on lihtsalt liiga koormav, ennast pealesuruv, veidratesse äärmustesse kalduv tegelene isegi minu jaoks. Juba mõtegi temaga suhtlemisest väsitab mu ära. Juba see teadmine, et ta kogu oma olemisega nõuab minult enamat kui ma valmis olen andma, muudab mu üdini vastupuiklevaks ja põgenedapüüdvaks.
Siit ka loole väike moraal- inimene, ole hoolas ja mõtle enne sügavalt järele, mida soovid, sest need soovid võivad täituda kõige ootamatumal ajal ja viisil ning osutuda hoopis milleksi/kellekski muuks mida või keda lootnud/oodanud oled. Aga võib ka olla, et sa ise pole veel valmis millegi uue ja kentsakaga kohtumiseks ja elu on seadnud sulle lihtsalt väljakutse, milleks pead midagi juurde õppima, kogema, endas muutma ...
Kunagi oli mul 2 kassetitäit omanäolist, heljuvat, sosistavat, kaasakiskuvat, ärevat, külmajudinaid tekitavat muusikat üldpealkirjaga "Mägitee". Nüüd tagantjärele imestan ikka veel, kui tabav on see nimi olnud kasvõi juba selle käänulisuse tõttu, kuidas ma selle omale sain ( V käest, kes omakorda sai selle ühelt kunstnikult, kes omakorda lindistas need lood ... oh ei mäletagi päris täpselt, kuidas...) Kuidas too salapärane kunstnik B tundus mulle nii põnev, omanäoline, küünlaleegina ligitõmbav persoon, kellega mul päriselus aga tookord kohtuda ega tutvuda ei õnnestunudki ... Või ka selle tõttu, kus, millistel ajahetkedel ja (piir)situatsioonides olen neid kassette lõpmatuseni kedranud... Igatahes :
On kuidagi kujunenud nii, et mul on muusikaga lihtsam suhestuda, kui olen selle enda jaoks konkreetsete nimede, nimetustega fikseerinud. Kasvõi esitaja(te), aga soovitavalt ka laulu(de) pealkirjadega. Mägitee puhul see nii ei olnud. Enamik lugusid olid lisaks ka instrumentaalsed, mis nimetamise veel keerulisemaks muutis. Hiljem olen siit-sealt tabanud, et see või teine lugu oli ka minu Mägiteel kunagi olemas, teiste hulgas näiteks sellised lood sellistelt esitajatelt nagu:
Dire Straits (http://www.youtube.com/watch?v=4hHfCMh-G-s, )
Genesis ( http://www.youtube.com/watch?v=9f7LBOTwrRU,
Andreas Vollenweider http://www.youtube.com/watch?v=bF9fv_wy_dA&feature=fvw
Gary Moore (http://www.youtube.com/watch?v=4O_YMLDvvnw) ....)
Aga enamik sellest pea kolmetunnisest muusikakompotist on tänini jäänud tabamatuks ning müstiliseks kuulamiseks. Nüüdseks on need kassetid lõputute kolimiste ja uute plaadihordide tõttu kuhugi unustustehõlma kadunud, ent aeg-ajalt pääseb üks või teine neist kuulamistest siiani kummitama, kas meloodiajupi või fraasikatkena. Hakkan mõtisklema, kustkohast see mulle tuttav on ja siis meenub jälle Mägitee, sellega ühenduses kogetud emotsioonid, mälupildid, aistingud ...
Siis tabab mind määratlematu igatsus olla taas sama vaba ja üksildane hing nagu ma oma tudengipõlves olin, mil võisin minna ja teostada oma hetkeuidusid praktiliselt alati kui seda tahtsin, olles täieõiguslik oma aja peremees. Panin klapid pähe, Mägitee helid enda ümber heljuma, ja hulkusin vahel tundide kaupa mööda (mägist!) Viljandit või rõskeid Haapsalu mereäärseid. Nüüd seda õnne enam ei ole. On kindlakskujunenud päevaplaan, omad kohustused, "tähtsad tegemised" jne ... Samas annab see vajaliku turvatunde ja ma pole niiväga kindel, kas tahaksin jälle olla rahatu, pidetu, kaootilistest unelmatest toituv tudeng...
Siski, siiski, oma olemuselt olen ju jäänud ikka samaks unistajaks, üksildaseks uitajaks. Imetlen endise hooga vanu, väärikaid ja/või omanäolisi maju, mõtiskelles, kuidas võiks maitseda elu neis, kuidas need seespoolt välja näeksid, kas mulle meeldiks see või hakkaksin ise neid ümber kujundama. Imetlen salaja hoolitsetud aedasid, soovides sisimas ka endale üht sellist ehk küll ise teades, et vaevalt mul selle rajamiseks ja pidevaks hooldamiseks piisavalt kannatust jaguks.
Nüüd viimaste nädalate jooksul on toosama kunstnik, minu Mägiteede "autor" B. mulle mitu korda helistanud, soovinud suhelda. Aga mina ei jaksa. On kuidagi juhtunud, et pole saanud tema kõnesid vastu võtta (olgem ausad, korra jätsin ühe hilisõhtuse ka lihtsalt vastamata, sest olin juba väsinud ja liiga teisel lainel tema veidrasse maailma sisseeelamiseks). Praegu on selle kõige peale nii kummaline mõelda- kunagi soovisin väga temaga tuttavaks saada ja nüüd, kus see ongi juhtunud, ei suuda ma temaga isegi mitte pinnapealselt telefonitsi suhelda, rääkimata silmast silma kohtumisest. Ta on lihtsalt liiga koormav, ennast pealesuruv, veidratesse äärmustesse kalduv tegelene isegi minu jaoks. Juba mõtegi temaga suhtlemisest väsitab mu ära. Juba see teadmine, et ta kogu oma olemisega nõuab minult enamat kui ma valmis olen andma, muudab mu üdini vastupuiklevaks ja põgenedapüüdvaks.
Siit ka loole väike moraal- inimene, ole hoolas ja mõtle enne sügavalt järele, mida soovid, sest need soovid võivad täituda kõige ootamatumal ajal ja viisil ning osutuda hoopis milleksi/kellekski muuks mida või keda lootnud/oodanud oled. Aga võib ka olla, et sa ise pole veel valmis millegi uue ja kentsakaga kohtumiseks ja elu on seadnud sulle lihtsalt väljakutse, milleks pead midagi juurde õppima, kogema, endas muutma ...
teisipäev, 10. november 2009
soojade maade igatsus. Hõrgutavad mälestused
Väljas on nii vastik ligane kaamos, olematu valgus, lirtsuv-libe maapind ja tilkuvad räästad, et tahes-tahtmata tuleb pöörane igatsus millegi parema, ilusama ja helgema järele peale.
Olengi nüüd juba oma 2 tundi istunud reisijututubades ja lugenud, et kael kange. Ja mälestused tulvavad kusagilt kuklapiirkonnast esile, nii et unustasin hetkeks, et viibin ikka ses jubedas Eesti kliimas.
Mõtlesin sellest, kuidas ma Hispaanias PlayaSoli kämpingus oleandripõõsa varjus tähistaeva all ööbisin, küljealuseks vaid pooleldi lahtivolditud telk, kus teispool tihedat ja okkalist hekki voogamas kiirtee ja vahemereäärne raudtee. Kuidas küll need rongid seal vuhisesid- nagu jaapani filmi oleks sattunud- alles näed kaugusest tulukest plinkimas ja 4 sekundit hiljem vuhiseb puna-valge raudteeesiug sust peaaegu hääletult mööda ja on tegu, et vägev tõmbetuul sind enesega kaasa ei veaks. Öö oli nii soe, et dusi alt tulles tundus, nagu oleksid õue astudes sattunud sauna. Ja mitte ainsamatki putukat sinu ööund häirimas!!
Või kuidas ma pühapäevase siesta ajal mööda tühje ja kajavaid ja natuke kummituslikke Zamora tänavaid ei-mäleta kuhu jooksin ja ometi kõike seda hardusega suutsin silmanurgast jälgida.
Või kuidas ma 37-kraadise kuumusega varjus mööda Zaragoza linnaväljakuid keskpäeval lõõmava päikese paistel luusisin, igast varjulisest ja konditsioneeritud ärist mind uudishimulikult luuramas kohalike pilgud, kes mind ilmselgelt hulluks pidasid...Ja mina nautisin lihtsalt mõtet, et ma olen Hispaanias.! Hoolimata valjult signaalitavast-mürisevast- kriiksuvast ja tossutavast liikluskeerisest enda vahetus läheduses. Sest Hispaania sillutis, Hispaania inimesed, hispaania keel ja Hipsaania päike oli kõik, mis tol ilusal hetkel luges.
Kuidas ma Pisas hoolimata valutavast kurgust Itaalia meelitavat gelatot pugisin, mida pakutakse Itaalias igal tänavanurgal, igas värvi- ja maitsevarjundis ja mil pole peaaegu mitte midagi ühist Eesti jäätistega. Suured, õhulised, kreemised tornid, helerohelised, heleroosad, kreemkollased pallid surutud krõbedasse vahvlitorbikusse ... Vesi tuleb suhu .
Itaalia hurmavad salatid oliiviõli, rohke tomati ja basiilikuga... pehme ja mahlane ehtne kohalik lasanje, spinatiravioolid .... Itaalia peale mõtlemine ajab mu alati näljaseks!
Leidsin nädalavahetusel oma kapis suurpuhastust läbi viies selle põhjast veel pudeli ajalehepaberisse mähitud valget Austria veini. Ei tea veel, kas ja kellega ma seda kallihinnalist kingitust jagama peaksin? Või laseks tal veel aastakese sealsamas pimikus laagerduda? Vein pidavat ju aastatega aina paremaks minema. Ei tea küll, kas mu toatemperatuur on veini hoidmiseks just see kõige õigem aga ...
Ka Austria tuleb mulle alati meelde seoses Maurice`i hotelli hõrgutistega. Muide, see leitud veingi on ju Maurice`i saadetud. Eelmise aasta jõulukingituseks. Hmm, tore, ülevoolavalt sõbralik ja üllatavalt pisikest kasvu tumedasilmne marokolane, kes peab Viini lähistel oma hotelli ja fännab eestlasi niivõrd, et hommikusöögilauas on saksa- ja inglisekeelsete siltide kõrval üles riputatud ka eestikeelsed ning meie hilist ning ülirikkalikku õhtusööki ilmestas restoranis taustaks kõlav Dagö! Keset Austria ööd! Vaimustav!!!
.
Ah jaa, kanges soojade maade igatses otsustati meie üldiselt parajaks sõjatandriks muundunud "kodus" meisterdada üks fondüü. Njah, päris kõiki koostisosi meil ju polnud, aga tegime nii kuis oskasime. loovutasin oma pool pudelit kirsiveini puuduoleva kirsilikööri asemele lootes, et valmistaja suudab seda mõistlikult roa sisse tilgutada. No arvake ära, ta kallas kogu pudeli sisu ( e nii u 250 g) sinna sisse. ...
Ei kommentaari. See fondüü ei kõlvanud eriti süüa. Sest lämmatav-kirbe veini maitse ujutas kõik muu enda alla. Eriti mu 6-aastasele tirtsule, kes seda samuti ette aitas valmistada nt juustu ja muskaatpähklit riivides, ja kannatamatult kuuma pliidi ees ootas. Kokk oli teadagi mu kommentaaride peale jälle solvunud. Mina muide olin tema peale ka. Et ta mu veini üksi ära jõi ja fondüü kihva keeras ja meie kõik õhtul poolnäljas pidime olema. Ja kui õhtul hilja tujutult telku ees kalapulki näksisin, tuli mul suur plomm hambast välja ja pean kolmapäeval jälle linnas tolknema ja hambaarsti juurde minema, mis tähendab, et tööl ma samal ajal olla ei saa ja vald on sellega kindlasti ülimalt rahul ...
Ja kodu on endiselt sõjatallermaa.
Näed, jälle kipun hädaldama ja halisema. Vaja postitus ää lõpetada enne kui asi päris väljakannatamatuks muutuda jõuab. Lõpetuseks viriseks siiski natuke veel.
See kõlab siis umbes nii:
Et see õudus ometi lõpeks!!
Tahn siit ära!!! JA mitte enne kena kevadet paluks mind mitte siia tagasi saata!!!
Olengi nüüd juba oma 2 tundi istunud reisijututubades ja lugenud, et kael kange. Ja mälestused tulvavad kusagilt kuklapiirkonnast esile, nii et unustasin hetkeks, et viibin ikka ses jubedas Eesti kliimas.
Mõtlesin sellest, kuidas ma Hispaanias PlayaSoli kämpingus oleandripõõsa varjus tähistaeva all ööbisin, küljealuseks vaid pooleldi lahtivolditud telk, kus teispool tihedat ja okkalist hekki voogamas kiirtee ja vahemereäärne raudtee. Kuidas küll need rongid seal vuhisesid- nagu jaapani filmi oleks sattunud- alles näed kaugusest tulukest plinkimas ja 4 sekundit hiljem vuhiseb puna-valge raudteeesiug sust peaaegu hääletult mööda ja on tegu, et vägev tõmbetuul sind enesega kaasa ei veaks. Öö oli nii soe, et dusi alt tulles tundus, nagu oleksid õue astudes sattunud sauna. Ja mitte ainsamatki putukat sinu ööund häirimas!!
Või kuidas ma pühapäevase siesta ajal mööda tühje ja kajavaid ja natuke kummituslikke Zamora tänavaid ei-mäleta kuhu jooksin ja ometi kõike seda hardusega suutsin silmanurgast jälgida.
Või kuidas ma 37-kraadise kuumusega varjus mööda Zaragoza linnaväljakuid keskpäeval lõõmava päikese paistel luusisin, igast varjulisest ja konditsioneeritud ärist mind uudishimulikult luuramas kohalike pilgud, kes mind ilmselgelt hulluks pidasid...Ja mina nautisin lihtsalt mõtet, et ma olen Hispaanias.! Hoolimata valjult signaalitavast-mürisevast- kriiksuvast ja tossutavast liikluskeerisest enda vahetus läheduses. Sest Hispaania sillutis, Hispaania inimesed, hispaania keel ja Hipsaania päike oli kõik, mis tol ilusal hetkel luges.
Kuidas ma Pisas hoolimata valutavast kurgust Itaalia meelitavat gelatot pugisin, mida pakutakse Itaalias igal tänavanurgal, igas värvi- ja maitsevarjundis ja mil pole peaaegu mitte midagi ühist Eesti jäätistega. Suured, õhulised, kreemised tornid, helerohelised, heleroosad, kreemkollased pallid surutud krõbedasse vahvlitorbikusse ... Vesi tuleb suhu .
Itaalia hurmavad salatid oliiviõli, rohke tomati ja basiilikuga... pehme ja mahlane ehtne kohalik lasanje, spinatiravioolid .... Itaalia peale mõtlemine ajab mu alati näljaseks!
Leidsin nädalavahetusel oma kapis suurpuhastust läbi viies selle põhjast veel pudeli ajalehepaberisse mähitud valget Austria veini. Ei tea veel, kas ja kellega ma seda kallihinnalist kingitust jagama peaksin? Või laseks tal veel aastakese sealsamas pimikus laagerduda? Vein pidavat ju aastatega aina paremaks minema. Ei tea küll, kas mu toatemperatuur on veini hoidmiseks just see kõige õigem aga ...
Ka Austria tuleb mulle alati meelde seoses Maurice`i hotelli hõrgutistega. Muide, see leitud veingi on ju Maurice`i saadetud. Eelmise aasta jõulukingituseks. Hmm, tore, ülevoolavalt sõbralik ja üllatavalt pisikest kasvu tumedasilmne marokolane, kes peab Viini lähistel oma hotelli ja fännab eestlasi niivõrd, et hommikusöögilauas on saksa- ja inglisekeelsete siltide kõrval üles riputatud ka eestikeelsed ning meie hilist ning ülirikkalikku õhtusööki ilmestas restoranis taustaks kõlav Dagö! Keset Austria ööd! Vaimustav!!!
.
Ah jaa, kanges soojade maade igatses otsustati meie üldiselt parajaks sõjatandriks muundunud "kodus" meisterdada üks fondüü. Njah, päris kõiki koostisosi meil ju polnud, aga tegime nii kuis oskasime. loovutasin oma pool pudelit kirsiveini puuduoleva kirsilikööri asemele lootes, et valmistaja suudab seda mõistlikult roa sisse tilgutada. No arvake ära, ta kallas kogu pudeli sisu ( e nii u 250 g) sinna sisse. ...
Ei kommentaari. See fondüü ei kõlvanud eriti süüa. Sest lämmatav-kirbe veini maitse ujutas kõik muu enda alla. Eriti mu 6-aastasele tirtsule, kes seda samuti ette aitas valmistada nt juustu ja muskaatpähklit riivides, ja kannatamatult kuuma pliidi ees ootas. Kokk oli teadagi mu kommentaaride peale jälle solvunud. Mina muide olin tema peale ka. Et ta mu veini üksi ära jõi ja fondüü kihva keeras ja meie kõik õhtul poolnäljas pidime olema. Ja kui õhtul hilja tujutult telku ees kalapulki näksisin, tuli mul suur plomm hambast välja ja pean kolmapäeval jälle linnas tolknema ja hambaarsti juurde minema, mis tähendab, et tööl ma samal ajal olla ei saa ja vald on sellega kindlasti ülimalt rahul ...
Ja kodu on endiselt sõjatallermaa.
Näed, jälle kipun hädaldama ja halisema. Vaja postitus ää lõpetada enne kui asi päris väljakannatamatuks muutuda jõuab. Lõpetuseks viriseks siiski natuke veel.
See kõlab siis umbes nii:
Et see õudus ometi lõpeks!!
Tahn siit ära!!! JA mitte enne kena kevadet paluks mind mitte siia tagasi saata!!!
esmaspäev, 14. september 2009
Meretuulest tekkinud mõttekatked
Tuul .... meretuul
ja lained lained meredel
vesi hoiab neid koos
lahus ka sama tuul
kaht suud
Või umbes nii see Sibula Riks laulis.
Mu lemmikkuulamine. Ikka ja jälle tuleb Öö on öö aeg tagasi. Juba rohkem kui kümme aastat. Ja ajab nutma. Akordioni valusilus taust ja soolo.
Tahan ka niimoodi mängida osata. Et hinge hellaks võtaks. Et pisarsilmi kuulaks. Et tekiks tahtmine. Et suudaks teisi innustada.
Nüüd mul on vähemalt akordion. Lõhnav ja mustläikiv. Istub nagu täitunud unistus mul toas. Troonib seal. Kutsub. Ahvatleb. Ma püüan ju. Silitan teda. Pärast panen kohvrisse tagasi. Praegu veel ei enamat. Ehk kunagi...
Kui olen rohkem mina ise. Kui enam närvid üles ei ütle. Ka saan elada ise enda elu. Kui keegi ei astu kandadele, ei blokeeri, ei sega, ei katkesta ....
ja lained lained meredel
vesi hoiab neid koos
lahus ka sama tuul
kaht suud
Või umbes nii see Sibula Riks laulis.
Mu lemmikkuulamine. Ikka ja jälle tuleb Öö on öö aeg tagasi. Juba rohkem kui kümme aastat. Ja ajab nutma. Akordioni valusilus taust ja soolo.
Tahan ka niimoodi mängida osata. Et hinge hellaks võtaks. Et pisarsilmi kuulaks. Et tekiks tahtmine. Et suudaks teisi innustada.
Nüüd mul on vähemalt akordion. Lõhnav ja mustläikiv. Istub nagu täitunud unistus mul toas. Troonib seal. Kutsub. Ahvatleb. Ma püüan ju. Silitan teda. Pärast panen kohvrisse tagasi. Praegu veel ei enamat. Ehk kunagi...
Kui olen rohkem mina ise. Kui enam närvid üles ei ütle. Ka saan elada ise enda elu. Kui keegi ei astu kandadele, ei blokeeri, ei sega, ei katkesta ....
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)