Hinge pealt raskust vähemaks

Esimesed sügistormid õnnelikult üle elatud.
Elu on töö- ja suhtlemisterohke, aga mingi nimetu melanhoolia on ikka peal. Pole teistsuguse elurütmiga vist veel lõplikult harjuda suutnud. On tulnud esimesi vastukajasid uuele tööle - nii ühest kui teiset, nii heast kui halvast...
Ses mõttes on töö koolis ikka midagi hoopis muud - saad olla rohkem inimeste ja suhtlemise keskel ja tagasiside on samuti kiirem, ehkki vahel paratamatult ka valusam.
Olen kogu septembri vaguralt saarel istunud, püüdes oma aega paremini ümber jagada, õppides koos lastega tunnis olema, käituma, iseennast jälgima.
Ehh, ikka tuleb prohmakaid, kus tahaks kahe käega peast kinni haarata ja halada - miks peab elu nii keeruline olema, miks ma ometi nii tühiste asjade peale närvi lähen, kui kõik ei lähe esimese hooga minu tahtmist mööda? Mitte et ma oleksin närviline ja kibestunud pedagoog, kes klassi ees näost punaseks värvub ja sülge pritsib, enesekontrolliga on mul õnneks kõik veel korras, aga seiseheitlused on need, mis kuidagi ei lõpe. Alalised õhtused ( ja vahel ka varahommikused) põdemised, mis ei lase korralikult keskenduda on need, mis närve krussi tõmbavad ja kodus omaette hädaldama panevad.
Ja üksijäämise hetkil on tunne eriti nukker. Hing on täiesti tühja täis, pole ruumi ega tahtmist millegi jaoks. On tunne, et ettevõetud asjad ei vii sihile ja hirm, et jäängi kogu eluks üksikuks hundiks, siia kõrvalisse, ligipääsmatusse paika sahisevate puudu varju elama - olema, omaette ulguma...
Njaa, vahel ei tea isegi õieti, mida oma postitusega öelda tahan. Lihtsalt tahaks hinge peale raskust vähemaks laadida...