Ja vaikus kestab

See kevad on olnud teistmoodi. Ikka ja jälle teistmoodi kui eelmised. Seekordne siiski tuhmim, vaiksem, valulevam, üksildasem...
Olen isekesis seda imelikku vaikivat aega hakanud nimetama klappidga kevadeks. Vist tuleb ka sellele järgnev suvi sarnane. Ma ei ole õieti kuulnud hääli, mis ikka ju kuuluvad kevade ja suve juurde. Pole näinud pilte ning värve, mis kevadel enamasti hinge ja silma rõõmustavad ega haistnud lõhnu, mis tavaliselt äratavad ja ärevaks teevad. Olen olnud meelega kurt ja pime ja tuim. Pole suutnud end elule avada, sest seda oleks mulle nüüd liiga palju, sest hing ei kannataks välja.
Olen peitnud end klappide taha, kus voogab vaid lõputu muusika. Nukker, võimas, paljutähenduslik. See on ainus, mis suudab mind veel kaasa võtta ja ära viia maailmast, mis muutub mulle aina raskemaks, kaugemaks ja mõistetamatumaks.
Jah, viimasel paaril aastal on palju juhtunud ja muutunud. Ilmselt liiga palju, nii et meeled ja seisundid hakkavad sest lõputust surmade, lahkumiste, lahkuütlemiste, õnnetuste ja kokkujuhtumiste virr--varrist väsima ja järele andma. Imelik, et just see viimane, mis õigupoolest tõotas ju muutust hoopiski helguse, rõõmu, paremuse suunas, aga ometi näikse nüüd nii õnnetult vaikusesse ja teadmatusse suubuvat, mind kõige hullemini räsib. Aga elu ongi karm õpetaja- ilmselt see õhkõrn lootusekiir, see valgusvihk suunas, mis võinuks olla kui.... aga ei ole, sest.... ongi kõige valusam. Kui saad aru, mida su valikud ja suhtumine neisse on sinuga teinud ja saad hetkeks piiluda täiuslikuma poole, milleni siiski mingi võimuga ei küündi....Kui sulle antakse hetkeks toetuspunkt, kuhu naalduda tundub nii õige, hea ja turvaline, et paremat ei oskaks tahtagi, ent siis tõmmatakse vaip taas täie hooga ning ette hoiatamata jalge alt....

Ainult üks eredat päikest pilgeni täis päev täis samal laineharjal kiikumist- liikumist, vahetut mõistmist, helgeid ja muretuid lubadusi, sooje naeratusi, äkilist mõstmist ja soovi kokku hoida ja saada, olemas ning hoitud olla... Poolde öösse veninud sundimatu vestlus ja muusika, liikumine, muusika... Ja ootamatult ärkas sisimas tohutu lootus nagu ammu uinunud võimas kiskja, kes olnud kaua varjus ja näljas ning igatseb nüüd üle kõige vaid lõputut lõõma ja värsket, kosutavat toitu.
Siis nädalate viisi piina, ootust ja kahtlusi. Ent viimaks siiski veel üks veidi tuuline kauge rand, seekord juba täis uuriv-uudishimulikke pilke, puudutusi, vaikseid heietusi, kõhklevaid soove, mis tekitasid nii tohutu sisima tulvavee, et sündis kiri. Üks ja ainus. Aus ja alasti, võlutud ja neetud ühekorraga. Kirjutatud. Saadetud. Vastuseta vaikusesse jäänud...
See vist on kõige talumatum üldse, kui ühel hetkel näed unistuse kerkimist, lootuste jõulist kasvamist, ja järgmisel hetkel variseb see kõik kokku. Ilma, et sa mõistaksid, kuidas või miks see juhtus. Mis ja millal läks valesti. Millal jäid lubadused õhku rippuma ja muutusid küsimusi täis vaikuseks, mis nüüd aegamööda, ent vankmatult muserdavat teadmatust, lootusetust ja meeleheidet täis nirisevad. Miks üks hing sulgeb end hetk peale seda, kui teine on end usalduslikult avanud? Haiget ei tee niivõrd vaikimine ise, kuivõrd haigutav teadmatus selle taga. Kui oled ettevaatamatult, ent siirast südamest lendu lasknud sõnad, soovid, tunded, mis võiks ju kuidagigi teises tagasi peegeldda, mingit kaja, vähemalt pinnavirvendustki tekitada. Aga ei. Vastu ei tule mitte midagi. Nagu oleks hüüdnud lõputusse sumbunud pimedusse, kus sa ei tea, kas või kuhu su sõnad ja mõtted välja jõudsid. Või kas üldse jõudsid.
Ei, too teine on elus ja terve ja toimetab ringi nagu varemgi, ta annab isegi märku, et sai saadetise kätte. Jah? Aga sealt edasi ei tule mitte midagi. On vaid ehmatav lõputu tühjus. Absoluutne kurdistav vaikus. Kõik asjatud katsed pidada dialoogi vaibuvad hädisteks nukrateks monoloogideks iseendaga. Nagu oleks mingi summutav kardin järsku päevapealt ette tõmmatud, kust ükski heli ega valguskiir läbi ei tungi. Ja see vaikus on röövinud une, rahu, rõõmu, lootuse.
Ükskõik kuidas sellest üle ei püüaks olla, kõike seda vaevutärganut maha salata ja unustada, nutta, tablette süüa, end kõigi võimalike ja võimatute vahenditega eemale hoida, püüdes edasi elada täpselt nii kuis varem. Kinnitada enesele ja teistele, et kõik on hästi.... Ehh, keda ma petan... See lihtsalt ei õnnestu!
Nädalad ja praeguseks juba kuudki mööduvad, aga valu ja ängistus ei vähene, teadmatus ei lakka piinamast, kuigi sai lubatud, et seekord ei tundle, ei mõtle üle, ei tee draamat. Pöördun ja lahkun tagasi vaatamata.
Valu ja heitumus said siiski taas võitu. Olen rohkem katki, kui seda eales oleksin söandanud tunnistada.
Ja vaikus kestab...

Hüvasti, Billy...

Et Sina lendasid nüüd teispoole tähti, on nii kummaline, käsitamatu ja uskumatu, et ei teagi, kuidas ja millest seda viimast lugu Sinust alustada...
Muidugi Sa läksid liiga vara, aga tundub, et see müstiline 50. eluaasta künnis saab paljudele teatrirahva hulgast saatuslikuks. Nii Sinulegi, armas Billy. Eks ma aiman ka tagamaid, miks läks just nii- mäletan, veel siiski liiga hästi aegade tagant su boheemlaslikku elustiili, mis miskitpidi ei olnud ei ennastsäästev ega rahulik.
Jah, Sa elasid kiirelt ja kirglikult, säästmata ses keerises kedagi. Küllap kannatasid ise selle keskel enim, sealt välja tuua aga polnud Sind ilmselt ei võimalik ega ka vajalik. Sa elasid just nii, kasutasid oma väheldase aja ära nii hoogsalt, nii pilgeni kui said, oskasid ja suutsid. Kui teade Sinu minekust veidi vähem kui nädalapäevad tagasi minuni jõudis, olin tükk aega sõnatu - me ei olnud ju enam ammu lähedased. Ei teadnud mina suurt Sinu elust ega Sina minu omast. Ehkki side, too ainus ja päästmatu, meie vahel muidugi oli, on ja jääb.
Kes teab, palju me üldse viimastel aastatel teineteise peale mõtlesime. Mina pean käsi südamel tunnistama- mitte eriti palju. Ma ei jaksanud, suutnud ega tahtnud enam mõelda neil keerulistel teemadel, olin kõigele Sinuga seonduvale ette riputanud tugeva tabaluku. Meie vahel oli lihtsalt liiga palju. Kõike. Meeletut kirge ja armastust, pettumust ja vihkamist, mõistmatust ja visalt tärkavat uut lootust, mis sai poolelusana taas kahtluste alla maetud. Meie koos oldud ajad on ühed ilusamad ja tulisemad mu elus, meie draamad aga valusaimad ja raskemaid kui miski muu on olnud enne või pärast neid. Enne ja pärast meid.
Ma sulgesin ennast isegi Su häälele, mis oli kuulus ja eriline vist küll kõikjal, kes või kus seda kusagil kuulnud. Minu jaoks üks, ainus ja kordumatu, mis lummas mind esimesel hetkel kui Sind kuulsin ja nägin. Millega öeldud lembesõnu oli mul uskumatult hea kuulda. Ja millega välja paisatud ilutusi oli kuulda valusaim kõigest. Jah, eks see, kelle kord lähedale lased, saab ka kõige valusamalt haavata.Sina tegid seda vist minuga kogu aja. Torkasid ja seejärel kahetsesid, paitasid. Ikka kordamööda. Kuni meie aegade lõpuni.
Nüüd, võib öelda, on sellega igavesest ajast igavesti kõik. Ja kui me veel üldse kunagi kohtume, siis alles mõnes teises elus... Ja seegi on imelik, et ma kuidagi tean, et just nii see ilmselt lähebki - me kohtume mõnes muus reaalsuses veel, sest mitte kõik meie vahel ei leidnud siin maailmas lahendust...

Minu haavad on nüüd kõvasti kokku seotud, nii et isegi Sinu meenutamine ei tee enam nii väga valu, kuigi pisaraid, nagu ka kirjaridu, on Sinuga seoses olnud niigi palju, aga ega need viimasedki seepärast tulemata jää....Kuigi- lugedes oma meenutusi Sinust, Sinu kirju, mis mul veel alles on- Sa nagu oleksid mingil moel ikka veel siin. Ühel moel jääd Sa minuga ju nagunii. Aga ilmselt pole see, et nüüd teisel pool oled, ka veel päriselt kohale jõudnud. Kes teab, kas ja millal see üldse lõplikult jõuab...
Käisid hljuti ka unes minu juures. Hüvasti jätmas. Vaid põgus, kuid siiski kestev ja lubav kallistus ning Su vihjamisi poetatud sõnad, et Sulle meeldib mu kulmudevaheline kortsuke... Jah, ka mina, küll terve kümnendi Sinust noorem, vananen, ehkki selle kortukese tekkele oled muude hulgas kindlasti isegi kaasa aidanud....

Sa olid mõneti minu peidus pool, keegi, kes mind ühtviisi meeletult paelus ja tõmbas, kuid samavõrra ka hämmeldas ja tõukas. Sinu tohutu emotsionaalsus ja kirg kõiges, mida iial ette võtsid, Sinu tunneteskaala, mis mõne hetke jooksul võis kõikuda ühest äärmusest teise. Alaline suhete virrvarr ja puntrassejooksmised. Tohutu elutempo, ehtnipernaadilik ilusate sõnade voog ning sealsamas- vastutustundetu edasiminek, nagu poleks midagi juhtunud... Seda oli raske mõista ja kõrvalt vaadata, veelgi keerulisem oli sellega sammu pidada. Tundub, et alles nüüd hakkan mõistma, et niimoodi Sa just elasidki, niimoodi põlesidki- tohutu energia ja leegiga, lõõmates ja kõrvetades, ahnelt ja valimatult ennast igale poole jagades, kuni viimaks paratamatult ise omaenese tule roaks langesid. See kõik, mida iganes Sa endast välja paiskasid, oligi Sinu tegelik olemus. Sa elasid kõiki oma draamasid ise sügavalt läbi, küllap see oligi Sinu, traagilise poeedi, kannataja ja nipernaadi karma ja eluliin.
Ajuti ma peaaegu ei julge Sind lõpuni meenutada. Pelgan, et mu hästi kinnikasvatatud haavad võivad ometi hakata uuesti veritsema. Kardan, et Sinu lõplik kaotus on mulle siiski suurem löök kui seda enesele tunnistada söandan.

Ma ei taha tagantjärgi midagi ette heita, ometi kahetsen praegu oma järske ütlemisi ja kriitikat meie viimastel suhtluskordadel. Kahetsen, et põletasin kord viha- ja ängistusehoos meie esimesed kirjad. Need kõige- kõigemad- ilusamad, ausamad, õrnemad, mil olime veel jäägitult vaid teineteise jaoks. Sinu kergelt ühele poole kaldus käekirjas, musta tindiga hoogsalt kirjutatud, on need mul siiski silme ees ja nii mõnedki read neist kajavad mu peas siiani selgelt...
Sinuga käis kaasas Sinu lõhn ja maitse- piibutubaka oma, mida tundes siiani vahel sügaval sisimas miski valusalt tuikab,- ning muusika. Kõik see, millest ka minu osa saama panid- bluus ja klassikaline muusika, Olav Ehala, vendade Urbide ja juhan Viidingu laulud käsikäes King Singersi ja muidugi- MEIE unustamatu Tri Yanniga.
Jäägu need laulud, mis selle järelhüüde alguses ja lõpus on, Sind saatma ja meenutama. Autoportree sõnad on vist küll üks-ühele Sinust ja Sinu olemusest maha kirjutatud ning Tri Yann- see oli ja on meie eriline muusika, ainult omavahel jagamiseks, koos kuulamiseks ja nautimiseks, ülendavail ja kurbadel hetkedel.
Mis jääbki veel öelda? Ma tänan Sind kõige ilusa eest, mis meie vahel oli, ma tänan kingituse eest, mille Sa kord jäädavalt mu ellu tõid ja kohtumiseni, kallis Billy, kord teispool tähti...

Lagendik

Tunnen end siin nagu oleksin jõudnud ära ja koju ühekorraga.
Hea ja rahulik on olla. Olgugi, et mingis mõttes ma pole siin päriselt ära, eemal ega eraldatud. Mitte kunagi nii päriselt kui näiteks saarel. Aga võibolla ongi mulle, mu hingele, mu sisimale loomusele ka seda vaja, et ollagi ainult pooleldi ära. Sest kusagilt taamalt kostab ikka lõppematu autode vuhin ja lärm Tallinna maantee poolt ja Uuemõisa poolt kostavad inimeste hääled läbisegi koduloomade omadega. Päeval valjemini ja tihedamini, õhtu- ja ööpoole vähenedes ja päris hilisel ajal pisitasa vaikides. Aga autod, need ei peatu päris vaikuseni vist isegi päris sügavas öös.
Käisin siin lagendikul korra suvel ka telgiga. Ja magasin kogu öö peaaegu et ärkamata. Sügavalt ja rahulikult. Mis on minu puhul päris ebatavaline, sest tavaliselt kusagil uues kohas olles, ja eriti veel telgiga, mis on õieti ju üks päris ebakindel paik ööbimiseks, ma tavaliselt und ei saa. Vähkren ja rähklen, pea segaseid mõtteid täis, vahelduva eduga poolunne vajudes varase hommikuni välja. Siis viimaks vajun oma lemmikusse, magusasse hommikuunne, mis soodsates oludes võiks kesta nii keskpäevani välja, aga suvel läheb enamasti juba mõne tunni pärast telgis nii palavaks, et seal ei kannata enam olla.
Tol pisut sombusel juuni nädalavahetusel, kui siin loodusvaatlusi tegin, olin ööle mõeldes targu kaasa varunud kõrvaklapidki, et oleks kergem unetuse aega mööda saata, aga neid ei läinudki vaja. Nii kui magamiskoti luku kinni tõmbasin, nii ma kohe ka magasin.

Sest õeti on see ju lagendik lagendiku taga. See koht on mulle oma ja tuttav olnud kogu lapseea. Selle vahega, et varem tundsin pigemini toda esimest lagendikku, mida lapsepõlvest mäletan ikka kui kevadistest nurmenukkudest hõngavat, kullerkuppudest kullendavat ja suurte mitmeharuliste kaskedega ümbritsetud lemmikpaika soise metsa vahel, mis on nüüdseks pooleldi kinni kasvama hakanud.
Praegu aga meeldib mulle too tagumine lagendik, millest mul varem aimugi polnud, isegi rohkem. Siin on mingit kosmilist rahu ja ürgsust. Suvel sain kohe saabudes kohaliku soku sõimu osaliseks, ilmselgelt olin tunginud tema maadele. Ta käis ja hurjutas ümber lagendiku kogu õhtu, siis magas vahepeal mõne tunni pisut eemal ( leidsin hommikul viimast ringkäigu tehes ta aseme tagumiste kaskede vahelt üleski) ja varahommikul hakkas uuesti peale. Tema möiratused ja haukumine kostis ikka kord ühelt, siis jälle teiselt poolt lagnedikku ümbritsevat roostikku ja madalat lehtpuumetsa. Ära minnes ta isegi vist jälitas mind mööda roostikku, et olla veendunud, et ma nüüd tõpepoolest ikka lähen, sest aeg- ajalt kuulsin sealtpoolt tasast ragstamist ning ühel hooletuse hetkel ta isegi vilksas korra nähtavale. Ehmatasime vist mõlemad ühevõrra, sest kuimina tardusin hetkeks, siis tema pistis kohe uisapäisa ja valjusti haugatades uuesti plehku, aga ütlesin talle mõttes järele, et ta niiväga ei ärrituks, ehk saame oma ühise lemmikpaiga jagamisega siin linnataguses metsatukas veel kenasti hakkama, sest tema lagendikule kavatsen ma ikka ja uuesti külla tulla.
Ja tulingi tegelikult veel mitmeid kordi nii suvel kui sügisel. Sel aastal oli ju nii erakorsdselt soe sügis, et puude lehed ei läinudki üldse punaseks, vahtrad jäid üsna ühtlaselt kollased ja haavad-tammed oli kuivpruunid kuni lehed suurte sahmakatena paari jahedama oktoobirlõpupäevaga langesid. Aga veel novembri alguseski õitsesid mu aias saialilled, kressid ja metsastrid. Ehk õitseksid päevalilledki, kui tormid neid maha murdnud ja teod õisikuid nahka pistnud poleks.

See tee, mida mööda nüüd sinna lagendikule pääseb nii linna kui Uuemõisa poolt, on ka võrdlemisi uus ja see vana, üle lodude ja karjamaade käinu, on sootuks unustuse hõlma vajunud. Hea tahtmise korral muidugi saaks ka ümberkaudu tulla, kummikutega poole põlveni sinakalt helkivas mudases soovees kahlata ja läbi aina tiheneva roostiku ragistada, aga ega seda tahtmist nii kergesti enam tule, kui saab ka lahedamalt ja kuiva jalaga. Või võib tulla ka hoopis mööda tihedat lepistikku, kus ainsaks orientiiriks vaid kitsuke mudane kraav, mis kulgeb läbi kogu selle metsa ning mille ääres kevaditi õitses kunagi ja vist õitseb nüüdki hulgi nii varsakapju kui metsikuid iiriseid, ja mis aitas mul suunda hoida tolgi imelikul korral, kui ei tea mis nooruse uljuse või seiklusjanu tõttu otsustasin metsa minna hoopis teisest servast, kui seda harilikult tegin, et vaadata, kas ka sealt, selle üksiku suure tamme taga algava tiheda lepisitiku vahelt pääseb viimaks välja tuttavale lemmiklagendikule. Pääses küll, aga oh mis aega ja vaeva see kõik võttis! Jalad olid läbimärjad, juuksed oksa- ja lehepuru täis, käed kriimulised ja sääskedest söödud, hinges segiläbi eksimise hirm ja uudsuse võlu ning viimaks muidugi ka päralejõudmise kergendus, aga kõigest muust enam hoopiski säärane tinane väsimus kontides, et ei mäletagi täpselt, kuidas ja kui kaua ma sealt hiljem koju tagasi vantsisin...

See paik, see kaskedega ehitud lepisitikutagune, mille vahelt kulges ka mu kunagine müstiline suusarada sel ainsamal talvel, mil üle kõige maailmas armastasin suusatamist ja leidsin omale pelgupaigaks mereäärse nõmme, tundub mulle aeg – ajalt siiani justkui unenägu, mida lapsena vaid ette kujutasin või millest toonastes lapselikes unelmates unistasin kui kohast, kuhu kunagi oma maja või onni ehitan ja sinna päriselt elama lähen. Aga nüüd seal käies saan aru, et kuigi aeg on seda paika tagasipöördumatult muutnud, on seal siiski veel leitavad üksikud tunnismärgid, et see siiski pole olnud minu unistuste vili ega romantiline väljamõeldis.
Paar suuremat kaske on lagendiku ühes servas veel täiesti olemas, ehkki toda kõrgendikku, mida nii selgesti seal ümber mäletan, pole enam. Nagu pole enam ka ühtki kullerkuppu. Nurmenukud veel on, ehkki nad on kolinud nüüd kaugemale kaskede alla ja sealt edasi tagumisele lagendikule. Nende kahe lagendiku vahelt avastasin oma suviste loodusvaatluste käigus muide ka kolm looduskaitsealust orhideeliiki: halli käpa, ööviiuli ja suure käopõlle.
Oma maja poolt läbi roostiku tulles oli aga alati esimene märk sellest, et kohe oled kohal, üks vana pikalivajunud (või pandud?) betoonpost, väga imelik ilmutis inimeste maailmast kesk looduse iseolemist!, mille peale ronida, et siis viimaks sooveest väsinuna mõni meeter kuiva jalaga kindlal pinnal edasi astuda. See post on endiselt samal kohal ( ja kes või kuhu seda olekski sealt pidanud vahepeal liigutama), loodus on ta nüüd muidugi hoopis rohkem omaks võtnud, oma rüppe peitnud, nii et sammal, kuivanud lehesodi ja igasugu väädid katavad seda peaaegu ühtlaselt, ent äratuntav on see post ometigi.
Samamoodi olen vahepeal kahelnud, kas see pisike roheline onnike, mida seal üksvahe mäletan olevat seisnud, oli seal lagendikul ikka päriselt ka olemas, aga ju vist ikka pidi olema. Sest just sellest imelikust tillukesest onnist keset kodumetsa, millest siiani ei tea, kes ja miks selle sinna tõi või ehitas ja mis mõne aja möödudes niisama salapärasel moel kadus kui tekkiski, said alguse mu sisimad ihalused minna ka ise ükskord päriselt niimoodi ära. Päris omaette, päris metsa sisse, päris oma onni. See imelik ihalus elab mõnes mõttes mu sees veel tänagi edasi, ehkki saan arukalt kaalutelles aru, et see on üks igati ebamõistlik soov ja isegi kui see soov täituks, ma ihuüksi kusagil metsa vahel kuigi kaua vastu ei peaks ega elada tahaks. Aga unistada ja lasta mõttel lennata on vahel tore või lohutav ka lihtsalt niisama unelemise ja fantaasialennu enda pärast.

Aidi Vallik "Minu Haapsalu"

See oli tõeline "Minu" lugu, just niisugune, nagu mu meelest peaksid olema kõik kõnesolevas sarjas välja antud raamatud. Vähemalt need, mis puudutavad Eesti väikelinnu, saari ja muud põnevat, mis on ja peabki olema üdini oma. Sest just seda oli ja on Haapsalu Aidi Vallikule, just seda sooja "oma ja südamele armas kõigi oma vigadega" tunnet kumas nende lugude ja meenutuste tagant minu meelest sellest raamatukesest ehk kõige enam. Lood olid küll vahest ehk veidi pealiskaudsemad ja napimad kui oleksin lootnud, ent seda nõuab paraku juba toosama "Minu" sarja formaatki.
Jah, ma saan aru, et on suur ja oluline vahe, kas seda loeb nö juhuslik inimene, kes pole varem Haapsalust eriti palju kuulnud või teab seda linna vaid pealiskaudselt, või loeb seda põline haapsallane ja autoriga isiklikke kokkupuuteid omav indiviid nagu mina, aga usun, et autori siiras imetlus ja armastus selle linna vastu jõuab lehekülgedelt siiski iga lugejani.
Ma tean suuresti just sedasama või vähemalt Aidiga väga sarnast Haapsalut. Kui ehk välja arvata autori verinoored aastad, mil teda veel ei tundnud, tuli kogu kunagine melu ja olu mulle elavalt silme ette. Olen omal ajal enam või vähem kokku puutunud paljudega neist põnevatest persoonidest, kellest raamatus kõneldakse. Gunnar. Eda. Aivo. Mann ja Rommi. Haapsalu kunagised punkarid ja bändipoisid. Paljud teised, kellele ta raamatus vihjab, kuid nimesid ei nimeta.
Minu jaoks on Aidi oma pehme loomu, koduse-emaliku hoolitsuse, suurepärase söögitegemisoskuse ning hubaste kodudega, kuhu alati palju iniemesi mõnusasti suhtlema kogunes, alati meenutanud pisut Muumimammat ja nii ei pane põrmugi imestama ka see, et üks peatükk tema raamatus kannabki näiteks pealkirja "Trollitalv".
Tundsin ära Aidi kui suurepärase, noortesõbraliku ja loomingulise emakeele õpetaja gümnaasiumipäevilt ( neid Aidi sepistatud geniaalseid etteütluste lauseid roosadest unistustest või noormehest, kellele plekkpott oli pähe kinni jäänud ning mitmeid teisi, kasutan siiani vahel oma tundideski!). Just tänu Aidile olen olnud kaasautor Auf Wiedermanni lehekülgedel ( ja kui hästi otsida, siis leiab ühe või paar vana koolilehe numbrit mu tagakambrist veel praegugi tohutute paberivirnade alt ehk üles). Saanud osa nii Centu, Rootsituru kui Gulliveri roki- ja muudest pidudest ning istumistest. Käinud Aidil külas nii tema avaras, pisut esoteerilises ja külalislahkes "Sukapüksi" tänava korteris kui hilisemas õdusas-hubases Koidula tänava pesas. Valmistanud ette restorani pidulauda ning visanud kirikuesisel õnnelilli Oti ja Aidi pulmas.Tundnud ( küll ainult natuke ja ühe, selle kõige sõbralikuma kandi pealt) nii kass Intsu kui koer Hermanni.
Olen kuulnud esimestest vastukajadest "Minu Haapsalut" lugenute hulgas, et seal on liiga palju autori omaenda nostalgiat, nii et linn ise jääb tahaplaanile. Ühest küljest on mul seda raske hinnata, sest see lugu neelas mu hetkega nimelt oma üüratu nostalgilaksuga, aga kui püüdsin end aeg-ajalt pisut isiklikest vastukajadest distantseerida ja lugeda seda lihtsalt kui lugu Haapsalust, siis leidsin päris palju ka seda. Kõik see, mis teeb Haapsalust Haapsalu, oli esindatud ja olemas: vanalinna puitmajad enne ja nüüd, loss, toomkirik ja selle ümber laiuv krahviaed, Kultuurimaja, raamatukogu(d), koolid, Paralepa, Vasikaholm, väike Viik, promenaad, See-teater, Lääne Elu toimetus, Sadama 5, Centrali Õllekelder, Gulliveri klubi, Rootsiturg, Teele pagariäri, Karja pood. Augustibluus. Ameerika autod. Vanamuusikafestival. Üheksakümnndate tipphetked Firenight ja Grillfest. Vanemast ajajärgust Vietnami õllekas, tänavakaevud ja vana polikliinik. Meri ja muinasjutud olid ka.
Kui kohalik saaks nuriseda, siis ehk selle üle, et kogu see kompott kaldub geograafilises mõttes valdavalt linna ühte nurka kokku, aga teistpidi võiks ju retooriliselt küsida- kas ja mida seal Tamme getos, kaubamaja "lihaletis" või taga Uuemõisas siis on, et sealt oleks midagi olulist ka raamatusse raiuda? Ehk jälle- nii on ja jääb ju veel alles teisigi paiku, olusid ja inimesi, keda loodetavasti uutes väljaannetes ja järgedeski tutvustada!
Aitäh, kniks ja kummardus, Aidi, selle suurepärase lugemise ja eriti nostalgiapuhangu tekitamise eest selle raamatukesega! Usun,et sai hea nii sinul kui paljudel-paljudel teistel!

Sireli vanaema

Mu kallis vanaema!

Hüüdsin Sind alati just nii- Sireli vanaema. Ja eks teisedki. Ehkki sirelitega polnud Sul suurt muud pistmist kui vaid see, et elasid sellise nimega tänaval. Siiski tuled Sa mälupiltides alati esile miskipärast just suure hõngava sirelpõõsa taustal. Ma isegi ei tea, kas see on valge või lilla, aga Sinu lopsakat tagaaeda, kus Sul muide tõesti vist ainsatki sirelit ei kasvanud, meenutab see mälupilt igati.

Jõudsin seekord Su juurde taas mitu päeva hiljem, nagu ikka- argitoimetuste man ei saanud varem tulema. Tõin seekord sulle roosi. Kollase kobarroosi. Sinu 99. sünniaastapäevaks.
Üheksa on ikka olnud mu lemmiknumber ja kui nüüd Sinu manu jõudsin ja arvutama hakkasin, taipaisngi korraga- et sel aastal oleksid Sa saanud just sellise maagilise arvu vanuseks.
Ehkki meie juurest läksid Sa teisele poole juba 30 aasta eest. See kibekülm ja valusvaevane jaanuarilõpp on mul siiani selgelt meeles, aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida.

Jäin mõtlema hoopis selle üle, kes Sa õigupoolest olid, mu armas kommilõhnane vanaema?
Alati toimekas, argine ja toidu ümber askeldav, meenud Sa ometi eeskätt oma pehmusega, nii väliselt, kuid paljus ka sisemise, olemise pehmusega. Ikka naeratav, alati lahke, hell ja kodune- käes kudumisvardad, kastekann või kulp.
Enamasti liikusid ringi jalgrattaga, praegusajal ehk veidi vanamoodsana tunduva musta naisterattaga, mis omal ajal oli kindlasti klass omaette. Tumedate raamidega prillid ninal, heledad poolpikad juuksed lõksudega näo eest eemale seatud, ja lilleline sitskleit seljas. Seal Sa eemal Võllamäe veerul seisad, käsi päikese kaitseks kissis silmadele varjuks tõstetud, kleidisaba kerges tuules lehvimas, ja naeratad, ühteaegu avalalt ja pisut kohmetunult.

Ja nii nagu Sind, pole enam õieti olemas ka seda maja Sireli tänaval, mis Sind nii pilgeni täis oli. Maja iseenesest, seejuures väliselt suhteliselt muutumatu, on muidugi samas paigas edasi, lihtsalt minul pole sinna enam miskit asja, sest üsna pea peale Su surma müüdi maja maha. Sestap pean seal nüüd vaid unes käima. Ja käingi, sest üks osa hingest on sinna maha jäänud.
Sinu soojad jalajäljed on veel elumajast saunani viiva betoonplaatidest tee peal ju viimseni alles! Ja keerdtrepil ülemisele korrusele. Nagiseval parkettpõrandal tagatoas. Vanal heledast lakitud puidust peeglikapil liiguvad pärastlõunavarjud just niisamuti nagu Sinu ajal. Valge tahveldisega köögiuks kriuksub pisut. Ja süsimustalt läikiv kandiline raudahi õhkab toanurgas sooja pliidimüüriga võidu. On see vana, ühest servast pisut lohkuvajunud lahtikäiv voodi veel kusagil alles, triibuline sametine kate päevaks peale tõmmatud ja Sinu tikitud kassidega padjad ehteks kõige peale kuhjatud? Just nagu Sinu ajal oli, kallis vanaema...
Tüüakas pirnipuu köögi akna all ja päevaleitsaku eest maja varjus hõngavad lopsakate tumepunaste pojengide read. Tagaaia üle-elusuurune jasmiin, mille varjus peitus suur raudpada kastmisveega. Sealt ulatus välja voolik, millega Sa ühel heledal suvepäeval, mis võis olla mu varase lapsepõlve üks õnnelikumaid, kaltsuvaipu pesid, nii et veest rasked vaibad lärtsatasid üksteise järel päikeskuumadele teeplaatidele kuivama ja mina aina hüppasin nende otsas, nii et vett ja vahtu lendas igas suunas. See muru ja betooniga segunenud suvise kastmisvee lõhn seostub mulle ikka ja ainult Sinuga, armas vanaema!
Kriuksuv rohelise varrega kaevukook, suur arooniapõõsas teeservas ja valgeks võõbatud tüvedega õunapuud, mis ühes kauges meenutuses tühjal aiamaal karges talveöös seistes kuidagi külmetavatena mõjuvad. Raske raudplaadiga kinnikäiv kompostikast päris taga lõpus.
Selle vana saun-kuuri igiomast hõngu ei ajaks ma eales segi millegi muuga. Täpselt samuti on mul igal hetkel ninas Sinu nõudekapi, sahvri, pisikeses puitlaekas postkaartde kogu ja riidekapi magusvalulised, mälestustest tulvil lõhnad. Sinu lõhnad, ma kallis memmeke! Triibulises paberis pehmed iiriskommid. Krõbedad tanguvorstid- just needsamad, mis seal tuntud jõululaulus pannil särisevad, hapukurgid ja mulgi kapsad, mida keegi pole iial osanud Sinust paremini teha!

Sinu loomulik blond juus ( mida ükski omaaegne juuksur kunagi lokkida ei julgenud!) kandub nüüd meie pere naisliini pidi uhkelt edasi- lastelt lastelastele ja nüüdseks juba ka nende lastele... Näeksid Sa vaid, saaksid tugevate geenide üle uhkust tunda. Ja küllap Sa näedki, sealt kusagilt ülevalt. Sinu kaitsvat kätt ja mahedat pilku olen läbi elu endal tunnetanud.

Pistan roosipoti mulda, silun platsi üle- juba paari kuuga on siia siginenud omajagu käbisid, oksaraage, umbrohuheietki. Teen puhtaks hauakivi ja laterna. Küünla unustasin seekord hoopis, aga ehk augustivalguses polegi sellest veel suuremat lugu. Kükitan roosi juurde maha, kuidagi tunnen, et see vist meeldib Sulle, sest hauakivi tundub korraga soe. Kastan põõsa üle. Kaasavõetud veega. Ja hiljukesi ka silmaveega. Imelik on mõelda- nii palju aega on möödas, aga see valu nagu ei kuhtu ega vähene ikka veel. Olgugi, et käin siin Sinu juures, vanade väärikate mändide all ikka mitut puhku. Siin on kuidagi hea ja rahulik, justkui Sinu hingust on siin tunda.
Vara, jah, minu jaoks kaugelt liiga vara läksid Sa. Meie jutud jäid rääkimata, käimised käimata ja olemised olemata. Igatsus Sinu järele on aga jäänud, ajaga ehk omal moel kasvanudki, ja oma juured sügavale mu südamesse ajanud.
Ilusat sünnipäevakuud Sulle ja kohtume varsti jälle, mu armas kallis Sireli vanaema...

Kui nimetamatu saab nime ehk veelkord Mägiteest

On hämmastav mõelda, kuidas aeg lendab. Sellest on tõepoolest juba peaaegu 10 aastat, mil siinsamas blogis kirjutasin ühest kõige müstilisemast ja erilisemast kassetist oma tagasihoidlikus muusikakogus, mis jõudis minuni läbi vastuolulise, ent samas väga põneva kunstnik B.
Ega me tea, mis milleks hea või vajalik on, ammugi mitte seda, kuhu need hetkeajed meid lõpuks välja viivad... Igatahes ühel teisipäeva õhtul juhtun taas oma vana kassetiriiuli juurde ning mulle jääb kätte toosama mitmekümne aasta eest saadud ja lindistatud "Mägitee".
Panen selle nii muuseas makki ja ... äkki neelab see mind hetkega! Ülepeakaela, täpselt niisama kui see on teinud minuga ka palju kordi varem. Ainult et seekord on voog eriti võimas. See võrgutab, niidab jalust, mässib endasse, köidab niimoodi enda külge, et lood ja laulud saadavad mind päeval peas kummitades ja öösel kummaliste unenägudena. Pea pööritab ja tunne on nagu värskelt armunul!
Kümne aasta taguse külma ja lumerohke talve hetked voolavad segiläbi hilisemate ja varasematega minust läbi. Külma sauna valged kahhelkivid ja vaikne helisev ümin selle kohal, ühe suvise ootamatu kohtumise hämming, lootusrikas hüüd ja... ometi põgenemine, ühe nõudlikult anuvad pilgud ja teise lukus süda... Jah, tunnen taas, et olen kaasa kistud mingist seletamatust voolust, mida ei oska seletada, tõrjuda ( aga ega ma vist seda tahakski), ammugi mitte sellest vabaks saada.
Viimaks kisub sisemine pinge juba nii kõikehõlmavaks, et ei saa enam teisiti kui lihtsalt pean asuma nende müstiliste ja eriliste laulude jälgi ajama, sest endiselt ei tea ma enamiku puhul ei esitajat ega pealkirja. Tänapäeva internet on aga täis imelisi võimalusi jälitada vajadusel nii teisi inimesi, rääkimata lauludest. Niimoodi fraasikaupa otsides kulub mul vaid paar õhtut ja saladuseloor ongi viimaks lõplikult kergitatud. Siin nad mul siis on, nagu haruldased pärlid ükshaaval teineteise kõrvale säravasse keesse lükitud: "too fast to live, too young to die" ehk Bryan Ferry, "stealing someone else`s dream" ehk Rupert Hine, "clouds in the sky" ehk The Nits, "dark is the night" ehk Steve Hackett, "out of island i have come" ehk Sinead O`Connor, "wise and foolish virgins" ehk Genesis, "one night stands in L.A" ehk Slade, Gary Moore, Yello, Fragile & Robert Jürjendal...
Taaskord- ei tea, on see nüüd hea või halb. Osaliselt tunnen kergendust, osaliselt kurbust, minus on endiselt segiläbi palju nostalgiat ja segadust ja kunagi nutmata jäänud nuttu..., aga lahti pole need laulud mind lasknud ka nüüd, nime ja pealkirja saanutena. Pigem on nende haare veelgi tugevnenud. Kunstnik B punakas vari saadab mind öö hakul rahutusse unne, kus läbi tema korteri rohesiniste aknaraamide vaatavad kammimata juuksekahlu tagant ta pilklikud silmad ning peas taovad kunagi minu poole pillutud teravad märkused ja täitumata ootused. Siis aga kuulen kusagilt pilvedest läbi kumavat muusikat, mille ta kunagi minu poole on läkitanud ning tunnen end kui sulavaha, mis liig ägeda leegi mõjul mööda küünalt allapoole nõrgub. Ma olen peaaegu valmis neid kibedaid sõnu ja etteheiteid andestama, ehkki ma pole isegi kindel, kas ta mingit andestust vajaks...
Ja ehk polegi see tõesti esmane, sest sisimas tunnen tegelikult vaid suurt tänulikkust, kuna olen saanud hingeliselt nii palju rikkamaks. Mitte sõnade läbi, mis täna siingi nii mannetuks ja kobavaks jäävad, kui püüan kuidagigi edasi anda seda, mis minu sees viimastel nädalatel lõõmab, vaid millegi palju ürgsema ja võimsama läbi, mis kord raputab kosena, järgmisel hetkel aga paitab vaikse flöödina. Ikka üminal üles ja alla mööda ainsat mõeldavat Mägiteed.... Call me a stranger, call me a fool...

Barbi Pilvre "Minu Vormsi"

No mis ma oskan kosta- tõele au andes ma kartsin selle raamatu ilmumist vist niisama sama palju kui ootasin. Nüüd, sel reedel, olles vaevu ära vaadanud raamatu esitlusvideo, suundusin teost raamatupoodi nõutama lausa pooljoostes.
Ja muidugi on kogu mu nädalavahetus möödunud võimsa Vormsi muljete ja mälestuste laviini all. Ma loen, ajuti lausa lehekülgi neelates, mõtlen ja kõrvutan loetut enese kogemustega, ma innustun ja piinlen kordamööda, nii et öösiti on tegu, et end magama sundida.
Peas on totaalne virrvarr, kus on kord kurbust ja segadust, sest Vormsi raamat ongi nüüd tõesti olemas ja pealegi üsna hästi kirjutatud. Samas vaheldub see virrvarr mu peas ka suurte selgushetkedega, kus tean tund- tunnilt aina selgemini, et ka minupoolne visioon samal teemal peab siiski valmis saama. Ehkki jah, mitte enam Minu Vormsi nime all.
Kes ei tea, millest sellised siseheitlused, siis olin ju ise ka üks kandidaat, kes kunagi aastal 2018 pakkus Petrone Prindile end sedasama raamatut kirjutama.
Vormsist raamatu kirjutamise mõtted olid mul tegelikult peas keerelnud juba tükk aega varem, sellest annab tunnistust ka üks minu kunagine blogisissekanne aastast 2010. Seega olid mu iseenda väljapakkumisel juba mitmed fragmendid ka paberile pandud, ühel hiljutisel saarekohtumisel sai kohalikele küsijatelegi lubatud, et minu Vormsi lood saavad ühel hetkel kaante vahele ning 2018. aastal olingi valmis neid vajadusel kohe kirjastusele tutvumiseks saatma. Paraku jäin hiljaks, sest... Barbi juba kirjutas "Minu Vormsit"! Sellest ka see tuline hirmusegune ootusärevus nüüd mu hinges.
Mõneti olen ma kimbatuses, sest Barbi ja minu aeg saarel kattuvad, meie olukord saarele sattudes ja seal eladeski näivad esmapilgul paljuski ühesugused. Vähe sellest, ka tema kirjutamise stiil on minu omaga äärmiselt sarnane, nagu on öelnud need üksikud proovilugejad, kellele olen oma katkendeid lugeda andnud.
Muidugi on Barbi hoolega lugenud ja uurinud saare ajaloolist tausta ja see moodustab osaliselt muudesse mälestustesse seotuna, aga osalt ka täiesti iseseisvate peatükkidena peaaegu poole raamatust. Otse loomulikult on see õige, sest ilma ajalugu avamata poleks ju praegust Vormsit kui sellist võimalik tutvustada. Samas jätab see raamatusse kui tervikusse sisse ka tühimikke, sest olen ikka arvanud ja tundnud, et Minu-sarja raamatud peaksid olema võimalikult ehedad ja autori enese kogemuse kesksed. Ehk teisisõnu- ajalooliste ülevaadetega peatükid katkestavad autori oma lugu päris mitmel korral ning muudavad loetut seeläbi vähem isiklikuks ja rohkem pinnapealseks.
Teiselt poolt see raamat kahtlemata siiski ka on autori Vormsi nägemus- tema lood maja saamisest ja remondist, kassidest, tenniseväljaku-unistusest ja lähematest naabritest ongi ainulaadsed ja inimlikud. Eriti soe tunne jääb lugedes portreelugu Galjast, kes tõepoolest ongi üks armas ja tagasihoidlik vanainimene, saare praegune raudvara, nagu neid aja jooksul kahjuks aina vähem järele jääb.
Teisalt on kahju, et Vormsi elanike galerii piirdubki suuresti vaid ülevaatega Galjast ja tema lähedastest. Pisut on räägitud ühest endisest vallavanemast Tanel Viksist, mõne tunnstava sõnaga on ära märgitud Strengide pere Rumpost. Samuti on viidatud Elle Mallele ja Allikute perele, aga kes nad siis ikkagi on ja mil moel saare jaoks olulised, ei saagi raamatust teada. Muidugi on teisigi saareinimesi siin- seal mainitud, mõned neist tegelastest on päriselus kordades värvikamad ja lähemat vaatlemist väärt kui "Minu Vormsi" seda edastab, aga see on muidugi nii mitmetahuline teema, et jätame selle praegu sinnapaika.
Kohati jääb poolikuks aga minu meelest põliste Vormsi traditsioonide elushoidmise teema. Tahes-tahtmata jääb raamatust mulje, nagu tegeletaks sellega natuke ülejala, et põhitegijad ses vallas on vaid suvevormsilased, kel põhitöökoht pealinnas ning kes siis mõned korrad aastas hobi korras rahvariided selga panevad ja põlist Vormsit "mängivad.". Et ainus tõsiseltvõetav tegevus ses osas on kord aastas toimuv talharpamängijate suvine kokkutulek. Tegelik pilt on ikka natuke teine.
Saarel on olemas täiesti tegus käsitööselts koos erinevas vanuses meistritega, kes aastaringselt kohapeal elavad ja toimetavad, juba aastakümneid järjepidevalt tegutsev ja esinev rahvatantsurühm (vahelduva eduga suisa rühmad), mille tuumiku moodustavad samuti siiski kohalikud ning mis käib kohalikku tantsu-, laululoomingut ning laiemalt ka kogu saart tutvustamas üle kogu maailma.
Samas on väga õige autori tähelepanek selles osas, mis puudutab saare ajaloo kajastamist ajajärgul 1950-1990. Kui omal ajal saare ajalugu oma koolitööde tabeks uurisin, olin samuti hädas justnimelt maailmasõdade järgsest ajast info leidmisega. Seda on kirjasõnas vähe ja mis on, on katkendlik, napisõnaline ja/või tollele ajastule omaselt liig illustreeriv-idealiseeriv. Periooditi aga puudub kogu teave üldse. Nagu poleks vahepealsel ajal saarel kedagi elanud ega midagi tehtud. Seega on siin kindlasti tühimik, mida praegu veel saarel inimesi küsitledes mõnel määral täita saaks, nagu autor väga õigesti sedastab.
Sooja ja turvalise tunde jätab raamatus ka autori suhe loodusesse. Ega teisiti tegelikult vist saakski, sest loodust hoidmata ja armastamata ei peaks Vormsil vist kuigi kaua vastu. Väga omal kohal on Hullo parunikivimetsa ja Tartu Toomemäe raielangiks muutmise võrdlus- just nii me, endised ja praegused vormsilased, end tunnemegi, kui tahetakse maha võtta üht ilusamat, armsamat ja mälestusterohkemat jalutamise kohta otse saare südames, vahetult kiriku ja kultuurimaja naabruses. Mulle isiklikult on see teema eriti valus, kuna too kant on olnud aastaid mu kodumetsaks. Olen neis paigus sõna otseses mõttes veetnud tunde ja päevi oma elust, tunnen sealsete metsaradade iga lohku ja kändu ning käin paljusid puid eraldi tervitamas-kallistamas. Sestap oli taoline uudis lausa südantlõhestavalt valus ning olen nõus tegema kõik endast oleneva, et seda otsust peatada või vähemalt muuta. Üht-teist lootustandvat on praeguseks juba ka selgunud ehk et RMK on lubanud niipalju, et vähemalt otseseks lageraieks seal siiski ei lähe.
Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et kuigi raamat on mingis mõttes väga hea ja üldistav kokkuvõte stiilis, mis see tänane Vormsi siis õigupoolest on ja mida pole, sest kõik olulisemad aspektid saavad ju kajastatud. Ja kuigi loodan siiralt, et sarnaselt minuga saab raamatu juures iga nii endine kui praegune vormsilane või muidu Vormsi sõber kogeda äratundmishetki ja sissepoole suunatud muigeid, jääb see pigem siiski vaid aimavaks pinnavirvenduseks, kergeks ülelibisevaks pilguheiduks meretagusesse salamaailma, kus miski ega keegi end niisama lihtsalt ei ava.
Teisalt tunnen ka teatavat kergendust ja olen mõttes Barbile isegi tänulik, et üks osa saarelugusid just sel moel kaante vahele sai. Ehk just nii pidigi minema ja nüüd olen rohkem teadlik, millised Vormsi teemad juba käsitletud on, et neid enam oma lugudesse mitte sisse tuua või kui, siis ehk hoopis teisest vaatenurgast. Samavõrra aga saan raamatu edenedes ka aina enam rõõmustada, sest Barbi Vormsi ON tegelikult siiski hoopis teistsugune kui minu oma ja tegelikult jääb nii ka minul veel piisavalt ruumi oma Vormsi kirjutamiseks!

VANAJUMALA SELJATAGA EHK ÕIGEL POOL SILMAPIIRI

See pühapäevaõhtu ei tõota õigupoolest eriti midagi. Keset kuuma augustikuud on korraga juba teist päeva järjest ilm sompus ja jahe ning kohati tibutab tihedat vihma. Meri on hallimast hall ning vetel kerge lainetus peal. Saarelt tulijaid on kordades rohkem kui minejaid. Ja ometi- laevatrepist üles salongi jõudes tekib tunne, nagu oleksin sattunud mingisse müstilisse kapslisse ning aeg kerib end otsekui võluväel hooga mitmeid aastaid tagasi.
Jälle olen ühe tillukese armsa hingega kahekesi merel. Ja laev suundumas saarde, mis halli uduvinuse silmapiiri tagant alles õige vaevu aimub. Laevakohvi tuttavlik hõng ning maik papptopsis ja liiga magusad saiakesed sinna kõrvale...
Aga juba ongi laid paremat kätt selja taha jäänud, siis käändub sirpjas poolsaaretipp vasemal horisondi tagant välja ja järgmisena nõksatabki laev tuhmi potsatusega vastu kaiserva katvaid kummipontoone.
Seame end valmis. Ah, kui tuttav tuleb ette nii see, et peab lapse käigu pealt riidesse saama kui see, et ratta turvatooli rihma tuleb mitu korda üle pea tõsta, sest alailma läheb meelest, et enne tuleb panna rihm ja seejärel kiiver, kuna üle kiivri rihm ei mahu.
Siis aga oled juba ootevalmilt autoderea taga, mõni tuttav lehvitab veel mööda sõites tagantkätt...
Ja seal sa siis seisad, silmitsi saare, vihma ja merepritsmetega ning ootad, kuni kõik autod on maale sõitnud, võtad siis oma kullakoormaga ratta käekõrvale ning kõmbid viimaks kõige taga samuti üle rohelise, vihmalibeda rambi. Seal toetad muulitipul ratta viivuks enda vastu, et koormat sättida ning hakkad vastutuult piki sadamasirget rohetava saaresüdame poole rühkima.
Ilm pole just suurepärane, valjude iilingute vahele piserdab endiselt tihedat uduvihma, aga sisimas tõstab aina enam pead hele kiireke, mis kinnitab- enam õigemat paika sinu, teie kahe jaoks ei ole kusagil. Sest selja taha ei vaata kumbki, seda mõtet ei tule tõtt-öelda isegi mitte pähe!
Sirge pealt küla vahele jõudes on juba soe hakanud ning ka vihm järele jäänud. Nüüd on mahti teha meeltes ruumi maagilisele oma saare lõhnale. Sellele, millest nii paljud esmakordselt siiasattujad räägivad. See ürglooduse, talude, inimpõlvede ja tunnete virrvarri hõng, mida juba niisama lihtsalt sõnadesse ei pane on just siinse saare ainuomane aroomibukett- raske, kibemagus ja üdinitungiv nagu sammal, mis matab siinsetes tihedates ürgmetsades aegamisi kivihiiglasi enda alla.
Ratta seljast maha tulles tunned kehas veel mõnda aega mõnusat liigutamise surinat. Siis veel üht- teist sapsimist, et vähesed kaasavõetud asjad ulu alla saada, toidukraam kappi näriliste eest peitu. Siis viimaks aga saad aega istuda hetkeks hinge tõmbama ja tunned, kuis tuba on kauasest äraolemisest jäänud jahedaks, niiskeks ja isegi pisut kõledaks. Ometi ei hakka külm. Suvesoe on nõnda kindlalt vanade seinapalkide sisse pugenud.
Järgmiseks vahetad linnahilbud kodusemate vastu. Neiski on tunda tolmu ja kergelt kopitanud seisakut. Jope karvane vooder hakkab juba kulumise märke ilmutama ning eelmistest kordadest on settinud liivateri tasku ning kuuseokkaid kapuutsi sisse, aga mis sellest- üle vainu jalutamiseks sobib see küll. Laps upub samuti oma riietesse, sest need on vähemalt kolme aasta jagu suured, aga ta paneb need rõõmuga ülle, sest nüüd saab ju õue!
Otse üle mäe ja karjamaa vaatama, kas kadastikus veel mõni nõmmeliivatee puhmas leida on. Ja kui mitte, siis vähemalt põldmarju on karuste väätide vahelt ometi tore otse suhu noppida. Loodus juba tänulikule tulijale selga ei keera. Ja tagasiteel saab peo kui imeväel täis igasugu põllulilli, mis joonelt köögi aknalauda kaunistama läevad.
Kui uus vihmavaling meid tuppa peletab, hakkab ka õhtuhämarus pisitasa ligi hiilima.
Jah, õhtu, mu lemmikumatest lemmikum aeg päevas! Nüüd saab süüdata küünla ja maheda valgusega väikese laualambi, keeta paar tassi meega teed, mähkida end sametise pleedi sisse ning lihtsalt niisamuti olla. Õige pea on sul ka su armas hingeke teki all, pehme põsk vastu su kaela... Veel joonistavad väikesed käed midagi, veel on vaja jutustada ja asjatada, aga peagi saab uni võimust ning helesuline pea vajub uneraskelt sulle õlale.
Ja tõele au andes tunned isegi liikmetes järsku rampväsimust. Heidad jahedate linade vahele, kustutad tuled ning tunned alles nüüd päris tõeliselt, kuidas saar sind korraga täiel väel enda embusse haarab.
Siinne pimedus on nii pilkane, et ei näe sõrme ka suhu panna. Siinne vaikus nii kõikehõlmav, nii et aja jooksul võib see ängistama hakata... Siiski, kuulata veel: akna tagant kuuldub tasast ja raskepärast paduvihma mühinat, mis paneb räästad kolisema ja ahjusiibri logisema. Õues kohavad kõrged männid, aeg-ajalt undab köögis vana külmkapp. Ja aegapidi kerib see elav-heidutav pimedus end sinu ümber aina enam koomale, nii et vajud omalaadsesse tardumusse, mis muundub vaikselt raskeks ja pikaks, ent siiski kosutavaks ööuneks.

Järgmine hommik on looja läinud vihmaraskele õhtule nii vastandlik, et seda on peaaegu raske uskuda. Kirgas päikesepaiste pärlendab suurtel vihmapiiskadel, udu on just metsa vahele hajunud ning keset augustikuud on korraga siin- seal paari linnuisilksatustki veel kuulda. Enam ei anna metsaminekuga minutitki oodata! Minu kallid lõhnavad mustikamännikud, pikad ja sirged iludused! Tuttavad ja kodused rajad kiriku taga on ammu ootel ja ma lähen, pisipiiga käe otsas sammu pidamas, lausa pooljoostes. See päris õige õnnetunne pitsitab nüüd mul kurgus, nii et palju ei puudu, et puhkeksin selle hetke valusast ilust nutma.
Jälle on ajakapsli tunne. See saar hoiab kõike alal. Ka aastate möödudes ei ole siin peaaegu miski muutunud, eriti just looduses, kus viis aastat pole pikem silmapilgust. Mäletan veel iga kändu, kivi, linnu pesakasti, kumerusi ja lohke maastikes, käänakutest ja puudest kõnelemata. Vähe sellest, mäletan isegi mõtteid, mida kunagi neid radu astudes mõtlesin. Kõik- kõik on nii valusalt tuttav, nii oma ja igatsustest tumestatud, et ajuti ei suuda enam selgelt mõeldagi.
Ma muudkui lähen ja lähen oma vaikses ängistavas õnnes ja väikesed vaprad jalakesed minu kõrval kulgevad minuga koos, seletamatus sõnatus nõusolekus ja ma aiman oma südames, et ehk on see meie ilus ühine minek ses peagi tuhmuvas, aga praegu veel nii erksalt ergavas rohelisuses ka tema väikese avatud südame jaoks tähenduslik. Et ta mäletab seda veel aastaid hiljem, ehk jättis see tema hingegi jälje nii, nagu see saar on minu hinge jätnud rajad, mis sealt kunagi ei kustu. Loodan vaid, et need ei hakka temas nii valusalt tuikama ja kiskuma, nagu nad seda minuga aeg-ajalt otse arutul kombel teevad....

Ega meil kiire ei ole. Otsime lopsakate sõnajalgade vahelt märke kukeseenetest, aga nii kuuma ja põuase suve järel ei paista neist muidugi pisimatki nööpi. Vaatame, kuidas sipelgad oma kõrgetes pesakuhilates askeldavad. Kuulatame, kuis kuuseladvas laseb pöialpoiss oma juuspeene viisijupi metsa kohale lendlema. Tunneme, kui mõnusalt pehme pruunja vaiba koovad männiokkad meie astumise alla ja kuis lõhnab see vihmavärske päikeküllane esamaspäevahommik meie ümber. Siin- seal märkame marju, mida suhu pista, teisal valmistub kanarbik juba õitsema. Vahepeal istume kännule, et lonksata sõõmuke vett või võtta soki seest välja sinna kõndimisega kogunenud roheebemeid ning kruusateri, aga siis taas teele, meis on ärganud ehtne kulgemise, hetkes olemise rõõm. Aina edasi! Nii palju on veel näha ja avastada ja leida!
Siin saarel on end end nii lihtne ära peita, kui vaid tekib soov, et keegi ei teaks ega näeks. Juba kaugelt on kuulda, kui teed mööda mõni auto läheneb ning astud vaid mõne sammukese tagasi, et end puude vahel varjata. Kuniks ta möödub.
Metsarajad on laiad ja mõnusad, aga sa ei kohta neis ainsatki hingelist. Isegi kui on suvi ja päike. Ja sestap ei raatsi kuidagi seda helget kulgemist lõpetada.Kummalisel kombel ei väsi kumbki meist, ehkki kõndinud oleme tubli tunni ja pisut pealegi.
Siiski hakkavad tahes- tahtmata ühel hetkel puude vahelt vilkuma valkjad külamajad ning halli lindina lookleb metsa kaheks lõhestades käänuline- kurviline tee. Üksik traktor vurab mööda, heinapallid kukil, siis taas minuteid vaid vaikset metsamüha, kauget haamritoksimist ja muruniiduki uminat kusagilt küla poolt.
Aga kunagi peab ka kõige kaunim retk lõppema. Veel peatud helerohelise sambapuhma juures, millelt kunagi tore sirmikupere sai leitud, veel viipad hüvastijätuks tüüakale männile enne viimast kurvi, siis aga rudisebki tolmav tanum me mõlema astumise all ning ongi aeg tagasi kirikumäel, oma teeonna alguspunktis olla.
Siiski, veel tagasiteelgi kohtame märke sellest, et suvi on saarel alles täies väes ja meie saame siin just nii mõnusasti ja rahulikult kulgeda nagu oleksime vanajumala enda selja taga.
Mis sest, et avastad tuttavliku käänaku taga segametsa tuka asemel eest järjekordse värske raiesmiku. Sealt hoovab otsekui vaikse lohutusena vastu õhtut meie poole nii saaresuvele omaseid magusalt hõnguvaid kuumi ning jahedaid õhuvooge kordamööda, et lihtsalt tuleb korraks veel rattalt maha astuda ning neid kõigi oma meeltega vastu võtta. Endasse immitseda lasta. Vaikselt andestada ja lasta minna kõigel, mis hinge ei toida ning vastu võtta vaid ilusat ja head.
Ja nüüd viimaks, esimest korda siinoldud aja jooksul, vaatame korraks ka tagasi, kus männisalude ja rabamaastike vahel käändudes ja keerutades kaob tuldud tee tõrvahõnguse ja päevaleitsakulisena õige vaikselt leegitseva silmapiiri taha... Pole enam päev ega veel õhtu ja just see silmapiiril seismine jääbki raamima kogu meie selleaastast suve, millist teist ei tule enam eales...

Paleontoloogiline mõte

Ma olen puitmööbli, kaltsuvaipade ja klaasnõude keskel üles kasvanud melanhoolne ja tundlik laps, kes on oma pelgupaikadest välja aetud.
Ma ei salli plastnõusid, mis oma mürgiseid kemikaale salamahti minu toitudesse lekitavad. Ma ei kannata nurgelisi, kolisevaid ja külmi metallriiuleid ega sünteetilisi vaipkatteid, mis vähimagi hõõrde korral oma vastikut staatilist elektrit mulle kehasse torkavad.
Ehk just sellest tulebki see suur ja äraarvamatu äng, pidev meelelolutus ning mõistmatud vihapursked minu seest? Ma lihtsalt igatsen taga oma linna ja maa vahelist piiripealset iseolemist, tahan tagasi turvalisse ja pehmesse lapsepõlve kodukoopasse, millest olen armutult välja kasvanud, rändama läinud ning viimaks suure ilma peal päris ära eksinud. Tahan tagasi koju, kus saaksin rahulikult oma piirilmades kiikuda, oleleda, peituda ja pühenduda...

Minu Eesti

Minu Eesti on maailma kõige üksildasem poolsaar täis kivimürakaid, kadakaid, metsmaasikaid ja nõmmeliivateed. Just seal veetsin ma oma elu ehk kõige õnnelikuma suvepäeva koos hingesugulasega, kes oli mulle vaid laenatud, kuid kellest täiuslikumat ei leidu kusagil. See on rukkirääkude rääksumist ja öösorride kurinat tulvil udune täiskuuöö, mil tundsin hinges nii suurt armastust ja täiust, et see peaaegu ei mahtunud hinge ära.
Minu Eesti, see on jõululaupeva varahommik lapsepõlves, kui taevas alles hakkab vaevu hahetama, ja ma ärkan köögist kostvate häälte ning lõhnade peale. Jooksen läbi jaheda esiku, paljad jalad triibulisel kalstuvaubal patsumas, ja peatun, unised silmad äkilisest valgussõõri jõudmisest pilukil. Ema on puupliidi all tule süüdanud, sealt levib juba mõnusat sooja, laual aurab portsealkannus äsja valmissaanud kakao ja suurräti alla kerkima pandud saiataignast levib isuäratavat kaneeli- ja pärmilõhna.
Aga minu Eesti on ka metsistuva aia rüpes tukkuv räämas maja, mille krihmu-krähmliste tuhmunud akende taga võib vilksatamas näha küüruvajaunud selga, kahtlustust ja vimma täis punetavaid silmi, käegalöömismeeleeolusid ja pidurdamatut allakäiguspiraali kesk suurt vabadust, sõltumatust ja üksindust, mis on osutunud suuremaks vangitorniks, kui keegi seda oleks võinud aimata.
Minu Eesti on võrgendkoidest vaevatud toomingasalust jalgrattaga läbituhisemine varasuvel ja seejärel jõudmine inimesteni, kelle olemasolust siin taeva all mul seni aimugi polnud. Seal on mätaskatuse ja kanajalgadega palktared, kus metsade rüpes peidavad end sokkudega kõnelusi pidavad metsavanad ja pikkade rasvaste juustega kõhetud kunstnikud, kes istuvad riietega saunalaval ning laulavad heliseval häälel rituaalseid palveid.
Minu Eesti- see on veel enne kümnendat eluaastat kaotatud kallis vanaema, kelle pehmesse sülle mahtus seni kogu mu maailma magus headus. Vanaema, kelle matustel tundsin ma esmakordselt leina tugevat haaret, mis tegi lauasa füüsiliselt haiget, ja ma nutsin seal väikeses rahvast pungil toas puusärgi juures seistes nii kaua, et tundus, et pisarad ei saagi kunagi otsa.
Aga minu Eesti on ka peale kurnavaid ja pingutust täis tunde kõhule pandud tumedate elutarkade silmadega väike märg lapsekeha. Ta on nii oma, et sellest lähem ei saa olla mitte keegi ja ma tean, et mu kunagi kaotatud kaitseingel on ringiga minu juurde tagasi jõudnud.
Minu Eesti on ööbikulaksutusest kaikuvad kevadised lepistikud, kus ma aasta aasta järel talviseks võluteeks nurmenukke käin varumas. See on pojengide ja jasmiinide lõhna täis suvised tagaaiad ning hallaeelsese kõrgesse rohtu potsatavad mahlakad õunad. Minu Eestil on kaugetest mälestustest pärit karge kaevuvee maitset, tahveluste valusat kriuksumist, jaanilõkete sooja praginat ja suitsukarmu, kuid täpselt sama palju ka värske koheva lumega kaetud männimetsa muinasjutuhõngu ning tolmavate suveteede kutset teadmatusse.
Minu Eesti on mälestused, mida ma ei taha enam kunagi meenutada ja on hetked, mille järele jään janunema alati. Need on lapsepõlvest pärit paigad, mis ajas kahanevad ja vahel päästmatult kaovad, aga on ka püüdlused ja ootused, mida kunagi täitumas näha loodan. Minu Eesti on tavad ja tõed, mida tahan edasi anda ka oma lastele, aga need on ka käitumismustrid, mille murdmine võib võtta terve eluaja.
Minu Eesti on kõik kunagi loetud raamatud ja vaadatud filmid, mis on minu olemist ja maailmapilti kuidagipidi mõjutanud. Aga minu Eesti on ka kummitavad halli täis päevad, depressiivsusele kalduv meeleolu ning võitlus oleluskriisidega. Seal on kogu kunagi kuulatud muusika ja tantsitud tantsud, mis on minu hinge ja südant rõõmustanud ning Minu Eesti on ka on kunagised sõbrad, armsamad ja töökaaslased, kellest enam ammu midagi ei tea, aga eeskätt on minu Eesti minu laste tulevikku vaatavad silmad, nende usud, lootused ja armastused.
Minu Eesti- see on inimene kõrval, kelle meeleolusid ja maitset suudan juba ukselävel kohtudes tajuda. Ta tuleb ühel talvisel päeval uksest sisse ja ma lihtsalt tean, et ta on minu inimene. Hea ja kerge on olla, nagu tunneks teineteist juba kaua. Ta istub üksildasel rannal mu kõrval luidete vahel ega ütle midagi, aga ma tean, mida ta tunneb ja mõtleb. Ta teeb rohkem kui räägib ja tema rahulikke hingetõmbeid kuulatades jään ma ööst öösse unne teadmisega, et ka käegakatsutav homne on tänasest paremana tulemas.

Metsmaasikane

Jaaniõhtu Saxby rannas. Tuuletu, soe, ergavpunse loojanguga. Esimeste metsmaasikatega majaka all. Tumendavate rahnudega peegelsiledas vees. Rahu ja kutse ning meeli rahustav meditatsioon otse rannas, mis siidpehmelt hingele pai tegi. Jaanijärgne esimene rännak maasikametsades, mööda pooleldi kinnikasvanud metsasihte, veel natuke koledaid lageraieid, aga neid ma pigem ei meenuta. Väga-väga tugevad märgilised energiad ühes erilises kasetüvedega metsatukas. Ah, minu saar ja minu unelmad, mis järelejätmatult aina jälitavad ja ilma igasuguse ettehoiatuseta selja tagant täie hooga ründavad!

Teine tulemine juuli keskel. Veelgi võimsam, ent kammitsetum kui eelmine. See tuttavlik südasuvine soojus, keskpäevase päikese palav paitus, kuivanud üheksavägiste rootsud metsalagendikel, õitsvad-uimastavad hobumadarad ning angervaksad kõikjal, kuhu vaid pilk ulatub ning nina hingata jõuab. Ja uued ning vanad raiesmikud, jah, need on tõesti nüüd valminud metsmaasikatest tulvil.

Vanade pärnadega salapaigas on ka kukeseened omal kohal, oma iseäralikus nõiaringis ootel ja kutsuvad. Ainult täna metsa ja korja. Sinna mahaununenud siniste otstega käärid, eks seegi ole märk. Loodetavasti leiab need just see, kellel vaja.

Ning viimaks ometi- Borrby,taas minu lemmikrand minu lemmiksaarel. Kare-lõikav rannarohi, soolakalt lõhnavad mereiilingud, hunnitu nõmmeliivatee, mille hõng saabus sõõrmeisse veel enne kui rooli tagant jõudsin välja vupsata. See eriline rand, hele rannakarpide ja peene kiviklibuga tembitud liiv, kuhu varbaidpidi tundideks võib sisse kaevuda ning kogu maailma kiiruse ja hulluse unustada. Üksik randtiir, kes otse meie kõrval kaldaäärsest madalast veest häirimatult omale õhtuoodet püüdis. Lastetu luigepaar laisalt mööda loovimas.

Siis veel vanu armsaid radu, vaikelulisest pealelõunast õhtupoolikusse kalduv aeg ning lõhnad, värvid ja tunded, mis seoses sellega metsades muutuvad. Sügavamaks, hurmavamaks, müstilisemaks. Veel veidi maasikaid ja seeni. Tundsin end juba natuke röövellikult, sest tahtsin selle ainsa suvepäeva jooksul võtta oma kunagistelt kallimatelt metsadelt nii palju kui võimalik. Muidugi tänasin ma neid oma hinges kordi ja kordi, et nad on endiselt head ja helded mu vastu, et mu nii avasüli vastu võtavad. Nostalgia, tänulikkus ja igatsus olid minus läbisegi. Ja muidugi lõppematu rõõm olla taas veidike oma saarega koos. Oma unelmatega. Mälestuste, meenutuste, lootustega. Ja siiski elades just praeguses hetkes. Täiel rinnal.

Praegu, paar päeva hiljem neid ridu kirjutades ja kogu ilu meenutades tukusuvad aga mu kõlarites taas ühed vanad ja samuti täiesti ajatult unustmatud lemmikud Sügispoeedid.

Ime-imeline elu!

Meenutusi õpetajast

Mul on väga vedanud, sest surm pole seni mind kuigi sageli lähedalt puudutanud. Nüüd siis jälle. Saab aina selgemaks, et mida aeg edasi, seda paratamatum ja sagedasem see jäine hinguski olema saab, sest ühes minu endaga vananeb paratamatult ka minu tutvusringkond.

Sinu surmast kuuldes, armas kunagine õpetaja, tabasid mind kummalised mõtted ja tunded.. Mitte kurbus ega ahastus, sest selline sõnum ei jõu kunagi korraga kohale.

Segadus oli ehk esimene asi. Sinu nimi ja number telefonis. Viimane kõne tehtud 2. juunil ehk vaevu 3 nädalat enne, kui Sa teisele poole läksid. Sinu nimi mu Facebooki sõprade seas. Viimane sõnum saadetud märtsi lõpipäevil, sünnipäevaks. Mida nende kontaktidega teha,? Sa ei vasta enam kunagi telefonile ega ava oma Facebooki lehte, ometi ei tõuse käsi neid kontakte kustutama. Mõned inimesed on saatnud su ajajoonele kaastundeavaldusi, küünalde ja mustade lintidega ehitud pilte. Kummaline ja võõristav,, kes ja mil moel neid küll lugema peaks?

Järgmisena saabus kahetsus. Omaenese tegude, kuigi rohkem küll vist tegematajätmiste , aga eeskätt just mõtete pärast. Kuidas ma küll aru ei saanud, et sa olidki tõsiselt haige, et sul pidi olema selle kõrvalt hirmraske nii vapralt edasi olla, suhelda ja tegutseda. Ilmselt võitlesid sa kaua, ja distantsilt vaadates on selge, et jäid selles võitluses ajaga aina enam ja enam alla. Paraku ka aina enam ja enam üksi. Jah, paraku tundus paljudele lihtsam selg keerata, kui avasüli mõista. Kergem oli minemata jätta kui minna. Mugavam kritiseerida, kui sügavuti mõelda ja analüüsida. Ent kahetsus nagu ka kõik muu maine tühisus on praegu juba lootusetult hiljaks jäänud. Siiski, siin ja praegu Sind meenutades, Sinu järelhüüdesse sobilikku muusikapala otsides püüan olla mitte liigselt kurvastav ega leinav, sest tean et Sulle poleks see meeldinud.

Sa olid minu õpetaja. Veelgi enam, ka põlvkondade siduja, sest olid kogu meie pere naisliini õpetaja. Sinu karmi ja õiglast kätt said tunda nii minu ema, õde kui tütar. Kui nii võtta, olime miskil alateadlikul moel ju päris lähedalt seotud. Need mõjutused, mille Sinu kaudu sain, on olnud teatavas mõttes vägagi elumuutvad ja -määravad.

Enim õppisin Sinult analüüsimisoskust, loomingulisust ja kriitilist meelt. Nii enda kui teiste suhtes. Ka täpsus, nii keeleline kui käitumuslik korrektsus, samuti julgus olla siin ja praegu just see, kes ma olen, kuuluvad Sinu õpetuste raudvarasse.

Varateismelisena Sinu käe alla sattudes olin esimestes tundides päris kohkunud, sest Sa ei sarnanenud ühegi varem kohatud õpetajaga. Sa ei olnud levinud mõistes pedagoog, kes oma oleku, käitumise ja ütlemistega oleks olnud noorele neiule ideaalseks eeskujuks. Ei tilkagi raamatutarkusi, mitte hetkegi pedagoogilisi näpuviibutusi ega moraliseerivaid korralekutumisi. Pigem voolas Sinust puhast elutarkust, ehtsat kogemust ning selle kõige läbi avanes üks täiesti teistsugune, salapärane ja lummutislik maailm. Jah, olin pisut kohkunud, aga vähemalt samavõrd ka vaimustatud. Omal moel õpetasid väga palju, väga teistsuguseid asju, andsid teistlaadseid kogemusi, eesätt ehk just maailma ja inimeste eripalgelisuse, mõistmise ja mõtestamise osas, aga iseeneses kandsid Sa ka laiema kogemise ja inimhinge avaruse lõpmatut, ehk isegi veidike slaavilikku mõõdet.

Lihtne Sinu tundides ei olnud, sest Sa olid nõudlik, iseteadlik ja otsekohene. Nendes tundides polnud kunagi määravaks akadeemiliselt etteantud aeg, mis vägagi sageli neid raame venitas ja ületas, vaid sisu ja kogemus. Sa olid paljusõnaline, emotsionaalne, vahel ehk isegi pisut üleolevat aus, Sinu arutlusi ja sõnavõtte, mis sageli ekslesid esiti ülesvõetud teemast kilomeetrite kaugusele, olid vahel raskesti jälgitavad ja mulle, noorele ja rohelisele, ajuti ka üsna häguselt mõistetavad ( eriti kui õhtutund juba hiline ja hall sigaretivinu, mis Sind küll igal hetkel saatis, juba minu üle võimust hakkas võtma), ent siiski olid need tunnid ja olemised silmaringi avardavad ning harivad.

Sa andsid uue mõiste nii sõnale kui liikumisele, nii väärtuslikule kui väärtusetule nii elus kui laval. Sinu pärusmaa ja valdused olid kunstvalgus, kostüümid ja lavataguste hämarus, tekstipaberite rasked kuhilad ja grimmitubade puudrine hõng, suhete dramaatika nii paberil kui rambivalguses. Sinu lavastused olid sageli pisut raskepärased, sisutihedad, elulised, vahel isegi pisut morbiidsed, ent alati mõtlemapanevad ja väljakutseid esitavad.. Kui vaid meenutada mõningaid meeldejäävamaid, siis esimestena kerkivad silmade ette "Bernards Alba maja"; "Tulirebased"; "Mets piirab linna"; "Gulliveri reisid", "Revident";"Enesetapjad". Ega kõik kindlasti hetkega meenugi...

Paljud on ahastuses, et Sa läksid liig vara, olles vaevu mõni aasta üle viiekümne. Kuldses keskeas, teotsemised ja projektid alles pooleli. Ometi sai Sinu elutöö just nüüd tehtud. Jääb vaid loota, et keegi võtab Sinu teatepulga üle, et edasi vedada nii teatrit, noorte innustamist- õpetamist kui kultuuriüritusi siin pisikeses provintsilinnas.

Muusikavalik, mis meenus seoses ühe eelnimetatud noortetükiga, peaks igati Sinuga sobima nii oma stiililt kui sõnumilt.

Head teed Sulle sealpool pilvi, kallis õpetaja!

Seisund

Olen hakanud viimase aastaga kummalisel kombel taas Vormsit igatsema. Eriti tihedate lainetena on saar mind kummitama hakanud just suvepoole.
Tean ju tegelikult, et see pole midagi väga totaalset ega põhjapanevat. Heal juhul on see ehk veidi nostalgiline, pisut melanhoolne, ent paljuski ka asju ja olukordi ilustav igatsus, umbes nagu nutetakse aeg-ajalt taga alatiseks käestkadunud lapsepõlve. Need otsused on juba pöördumatult tehtud, uksed suletud, sillad põletatud. Edasi mindud.

Teine asi on see, et mingis mõttes on mul ligipääs saarele ikka veel olemas, kui seda soovin. Kõik need paigad ja sopid, millega olnut meenutada, kus nostalgitsedes käia, on olemas ja ehk veel veidike ootelgi. Ainult et... tjah, on paiku ja on inimesi, keda enam samal moel ei eksisteeri. Minu jaoks. On üksindused ja lahtiolemised, mis ei saa enam kunagi samaväärsetena tagasi tulla. Ma ei ole enam rakuke sellest saarest. Vähemalt mitte samal moel, nagu seal elades ja hingates end tundsin. Mul ei ole seal enam seda päris-päris oma paika, tegutsemist ega olemist. Ja juba ainuüksi see teadmine ängistab.

Eriti teravalt tundsin seda eraldiolemist eelmisel suvel, kui olime ühel väikesel õhtusel olemisel, kus minu jaoks oli kõrvu täiesti võõrastega ka omajagu saareelust jäänud (pool)tuttavaid. Teretasin või noogutasin ikka ühele ja teisele, osadele vaatasin lihtsalt pingsalt kuklasse, et ta pöörduks. Aga ju ma olin liialt ebalev või udune või haihtusin lihtsalt nende jaoks rahva seas õhku, sest üsna paljud neist ei vastanud, ei teinud tundmagi. See oli häiriv tõsiasi, sest minu jaoks elas saar oma tavalist, üsnagi muutumatut elu edasi oma muutumatute, tuttavlike inimestega. Aga mina, kes ma alles paari aasta eest olin isegi toimetav osa sest meretagusest rakukesest, olin neil juba meelest läinud. Nagu poleks kunagi seal olnudki.

Ainus asi, millega end lohutada, on uitmõtted sellest, et võibolla ühel päeval olen ma seal tagasi. Võibolla hoopis teistsuguses rollis, kui kunagi sealt ära tulles. Aga võib ka olla, et hoopis milleski üsna sarnases. Mõtted ja unistused ses osas juba on. Aga las aeg teeb vankumatu kindlusega siingi oma tööd.

Ühest elamusest ...

Juuli lõpupäevil käis meie saarel külas üks mu suuremaid lemmikuid Eesti muusikast.
Tegin täna lehele sellest kontseridst artiklit ja olin hopsti tagasi selles kaunis äikesejärgses, hunnitult lõhnavas, natuke nukras ja ühtlasi natuke ülevas õhtus, kergelt melanhoolses meeleolus, jälgimas vaikset loojanguleegitsust nooorte männilatvade kohal, tundes end ühtpidi väga üksi ja teistpidi ka üpris õnnelikuna, et saan oma lemmikutega pea külg-külje kõrval istuda, neid naudinguga kuulata, võtta ja jätta endasse tallele see imekaunis õhtu sest imepärasest ja kummalisest suvest.
Leidsin ka ühe nende paljudest ainukordselt ilusatest lauludest seda meenunud meeleolu ilmestama. Hmm, see pole küll see päris-päris Jäääär, mis seda pealkirja kuuldes kõrvus kumsema hakkab, aga siiski ... ilus, ilmekas, lummutuslik ning oma mõtliku, aeglaselt astuva rütmiga sesse melanhooliasse isegi ülimalt sobilik.

Muljeid varajuulisest päälinnast

1. Päev - tappev kuumus, istume tirtsuga Vabaduse väljakul Ahhaa keskuse ees ning ei suuda ristini ronida, varjus + 32.
Lõuna tuttava tuttava lokaalis - ahjulõhe ja pannkoogid, hmmm!!.
Õhtul ronime jäätiste toel Toompeale, jalutame mööda selle varjulisi nõlvu, imetleme erinavtelt platvormidelt ilusaid linnapanoraame. Viimasel platvormil kõõludes jääb kõrvu mõnus muusika ning satume vabaõhu veinikohvikusse, kus musitseerivad Muusikaakadeemia noored, lauljatar meenutab nii oma välimuselt kui häälelt Kärt Tomingat. Istume mõnusates korvtoolides, limpisime V-ga jahedat valget veini ( 5 eurot pokaal) ning naudime terve tunni mõbnusiad jazzi- ja bossarütme.

2. päev - Hommikune sebimine Viru keskuses, suudan üllatavalt hästi ses tohutus rahvamassis hakkama saada ja orienteeruda. Otsime mööda kesklinna tulutult trollipeatust, et sõita loomaaeda. Viimaks loobun tulutust jahmerdamisest ning võtame kindla suuna Balti Jaama, seal ongi õige troll parasjagu ees. Hops ja oleme kohal.
Looomaaia väravas ennetav jalgade plaasterdamine ja siis 3,5 tundi kõnnimaratoni. Kuumus on endiselt tappev, ei suhkruvatt, suur jäätisekokteil ega mineraalvesi aita selle vastu. Enamik suuri loomi jääb taas nägemata, isegi karud on seekord leitsakuvarjus, tiigritest ja teistest toredatest rääkimata.
Õhtul, õieti küll ööhakul, teeme väikese Kalamaja tiiru ja kõnnime mööda Kultuurikilomeetrit. Möödume Kalaturust, vanadest vanglahoonetest, paljudest kunstipärastest ning seejärel tunduvalt vähem kunstipärastest graffititest. Seal kõndides on peaaegu tsivilisatsioonist eemalolemise tunne, suure linna lähedust reedab vaid katkematu vaikne taustamüra - liikluse pidev undamine, tümpsuhelid kauguses, üksikud katked inimhäältest ning aeg-ajalt roheluse taustal vilksavad valgustatud aknad.

3. päev - Laulupeo rongkäik. Jõuame Draamateatri juurde just selleks ajaks, et näha möödumas rongkäigu saba - Viljandit ja Võrut. Siis paneme tempot juurde, lõikame otseteed läbi Viru keskuse ning tormame mööda Narva maanteed aina edasi ning jõuame nii peaaegu et pärnakateni välja. Tegelikult sammub ju seal 2 rongkäiku kõrvu - ühes keset sõiduteed marssivate kaunites kostüümides esinejatega ka vähemalt sama suur hulk nende poolehoidjaid ja /või niisama uudishimulikke neist kahel pool kõnniteedel. Kõnnime rongkäigulistega kuni Russalkani, seal väsime ja teeme teispool väikesel haljasalal hingetõmbepausi.
Kopsaka piletihinna tõttu me kontsrdile ei jää, vaid suundume seeasemel hoopis Kadriorgu. Pika otsimise peale satume toredasse NOPI kohvikuse. Sööme imehead peedirisotot ning Nopi hamburgerit ( see pole üldse mingi tavaline hamburger, vaid tõeline täispraad, mille hävitamisega tirtsul tõsiseid raskusi tekkis!!).
Kõhud täis, suundume toredasse lastemuuseumi, mille nimes sisalduvad sellised nimed nagu Milla, Miia ja Manda. Tirts toimetab seal mõnuga kuni muuseumi sulgemiseni välja ja ka suurtele on seal väheke vahvat tegevust.
Õhtul privaatne veiniõhtu Cesaria Evora saatel

ning hilisõhtune jalutuskäik Laboratooriumi tänavat pidi - se on üks salapärane ja müstiline tänav täiesti vanalinna servas, mille kohta V-l nii mõndagi huvitavat oli jutustada.

4. päev -Hommik Solarise Apollo raamatupoes veedetud, võiski alata tagasisõit kodusaarele.

Minu salaarmastus

Täna lõpuks olen ma Temaga kahekesi. Viimaks ometi! Oma valusarmsa majaga.
Ta on alati liiga kaugel, liiga kättesaamatu, ent ometi on tema ümber kõik nii oma, et see teeb peaaegu haiget. Ikka on ta vari mul kannul – mõtteid painamas, unelmaid täitmas, lõputuid küsimusi esitamas … Alatihti on ta salapäraselt reetlik, ahvatlevalt kättesaamatu, nii et ajab mu lihtsalt hulluks. Ma püüan ja püüan, aga siplen ikka abitult nagu kärbes suure ämbliku võrgus. Tema ainult irvitab mu üle. Pisut kaastundlikult ja pisut kurvameelselt.
Olen teda imetlenud: pildistanud, pilguga õhku maalinud ja olen tema eest jõuetus vihas läbi kuuvalgel sahisevate oalehtede pagenud, ronides paanikas otse üle võrktara … Ent ometi olen varem või hiljem alandliku usklikuna pidanud oma templisse tagasi pöörduma. Miski tõmbab, lausa veab kätt- ja südantpidi kord veidi kõhklevalt, kuid enamasti paratamatusele omase otsustavusega, tagasi tema poole.
Ta on minu kannatus ja armastus, minu helgeim rõõm ja ülim kirgastumine, minu metsikuim madalus ja põrgulikem piin. Temas seguneb minu häbi ja ülevus.
Ajuti on ta juba peaaegu võõraks jäämas, ent ometi on kord kootud niidistik aja jooksul karastunud vastupidavaks ja suisa katkematuks kangaks. Jah, tõesti – mida kaugemal temast olen, seda valusamalt tunnen temast puudust. Ajuti muretsen ja igatsen suisa hullumiseni, tahtes vaid tagasi tema juurde, kuigi kaine mõistus mind sõitleb ja ulmades hoiatab. Samas kaob ta jälle päevadeks ja nädalateks mälust nagu poleks teda olemaski …
Siis tuleb jälle südame hääl mängu ja selle vastu enam ei saa. Pean aina ja uuesti minema ning end tema hoolde usaldama. Tema vananeva pale eest hoolitsema. Teda lõpmatult kaitsma ja armastama.
Ta on liiga südame külge kasvanud ja oma.
Tahaksin kohe täna, vaevu üle luitunud läve astunud, asuda hoolitsema- värvima, kitkuma, siluma, koristama, pesema, parandama …. Mul on unistus rajada sinna oma pesa, oma mõnus ja turvaline maailm, kust keegi mind kätte ei saaks. Kui ainult …. Jah. Vastik ebaõiglane elu, keerdkäikudega saatus ning kõik muud ilusad ja vabandavad sõnad, miks on nii läinud …. Aga tegelikult, vaata endale ausameelselt otsa ja ütle: omaenda saamatus ja oskamatus. Karm ja valus, oi kui valus see ilustamata tõde on, mis siitsamast ilmahoolde jäetud hoonena sulle etteheitvalt otsa vahib.
Alles nüüd, siin seistes ja pilgul ringi uidata lastes saan aru, kui väga olen nende järele igatsenud. Loen aina ilusatest, LIIGA korralikest majadest ja LIIGA hoolitsetud aedadest kaugetes maades ja tunnen kurvastust omaenese hooletuse pärast. Oma küündimatuse ja tulutu südamevalu pärast. Oma maja, oma aia, oma käestlibiseva aja pärast.
Ja ma näen, kuidas kogu see hõlmamatu aare juba mul vaikselt lagunema hakkab, kuidas rõdupiirded mõranevad, klassid kukuvad kildudeks, katus koliseb ja tilgub läbi, viljapuud metsistuvad, peenrad ununevad, umbrohi ja prügikola võtavad kõikjal võimust. Tahaksin neile vaid öelda – ärgu nad niiväga muretsegu, nad on mul kogu aeg meeles. Ma vaid kogun veel natuke jõudu, et siis … ühel päeval – rohelisel kevadel või vihmasel varasuvel, kuldsel sügishämaral või kargel talvehommikul - tulla neid päästma!
Olgu see tänane selle pika ja vaevarikka teekonnas alustuseks.
On külm ja vihmane juulipäev ning ma lähen külla. Saan Ta omaenese võtmega lukust lahti keerata, süda hõiskamas ja muretsemas ühekorraga. Enne minekut aga seisatan viivuks väraval, peaaegu uskumata, et see veel võimalik on. Mina ja Tema, ah et ükskord koitis ka SEE päev! … Tõmban kopsud niisket suveõhku täis ja lähen.
Tuhmunud, paakuv - kooruva värviga välisuks. Kunagi oli see heleda puidu karva, helekollaseks lakitud. Nüüd ei teagi enam nimetada, on see pigem hall või kollane.
Külm koilõhnane eeskoda, tuttavlik saepururida kirjul vaibal ning krääksuv vaheuks, mida kõik saabuvad või lahkuvad külalised miskipärast alailma valele poole lahti üritavad teha.
Suur esik. See on jahe, hämar ja minu kujutlusis alati pisut tolmune. Ka nüüd näib ta veidi sünge - sopiline mustav trepialune, turritavad nagiotsad, unarule vajunud peegli läige, kolisevad radiaatoritorud laes ning seintel.
Pruunjaspunane toatrepp. See on palju väiksem kui ma mäletasin. Madalad kuluva värviga astmed, mis astumise all tuttavlikult põntsuvad. Mäletan neil siiani kaikumas ema samme, mida iialgi ei andnud kellegi teise omadega segi ajada. Kerged, kõpsuvad ja kindlameelsed. Kuidas neid on oodatud! Mõnikord ka pisut kardetud.. Hiljem lisandusid sammuderitta õe rutakalt tümpsivad jäljed, aga teisi ei mäletagi peaaegu … Ning heledat tooni läikiva pinnaga sirge käsipuu, millelt väiksena keelust hoolimata kõhuli alla sai siueldud.
Kõik on siin majas kuidagi väiksemaks jäänud, olles kulunum, laokile jäetum, tolmusem … Välja arvatud ehk trepiesine aknalaud, mis on sama kõrgel kui mäletasin. Ikka parajalt kättesaamatu, valgusküllane, külmade tuulehingustega ümbritsetud.
Siin on meie pere lõhn, mis laotub lummutisena üle kogu maja. Paljud on seda imelikuks pidanud, aga meiega on see alati kaasas käinud. See on moodustunud vanadest koitanud riidekuhjadest maalt toodud kappides, värskest aiamullast, isa tehtud mööbli saepurust, noodi- ja raamatutolmust, garaažis kuivavatest kalavõrkudest, alailma helisenud klaveriklahvidest ja kindlasti veel loendamatust hulgast muudest ainult meile omastest pisiasjadest. Nüüd on sellele lisandunud kurblik unustuse ja ükskõiksuse iiveldamaajav nüanss. See on kirbe ja lagundav musta masenduse ja hooletu kahetsuse hõng, sest kunagist meid, kes seda maja asustas-elustas, pole enam. Kõik on pudemetena ilmas laiali, saatjaks vaid harvad helged mälestused segamini valusate ja ilututega. See maja, olles ise küll juba hooletusest ja üksindusest haige, põdev ja varavana, aga hoiab neid kõiki veel endas.
Trepi ülemine made läigib endiselt. Vaid sellest paigast majas jääb alati miskipärast värskeltpestud põranda mulje, sest värvides sai see alati topeltkoguse - korraga värviti üle nii suur esikuhall kui trepp ja tema jäi täpselt sinna vahepeale. Igal laupäeval pesti just seda paika kaks korda, sest pesta tuli nii halli põrandat kui treppi ja see jäi kahe vahepeale. Nüüd läigibki ta, otsekui vanade meenutuste kiuste tolmu seest välja astunud.
Astmeid mööda, mis on ikka veel, peale nii paljusid ärevaid aegu ja aastaid, on nii jalgades, nagu ma poleks kunagi ära käinudki, üles jõudnud, nõjatun vastu heledat puitseina, tõstan hetkeks pilgu ning jään oimetult vahtima –eriilmelisi laearmatuure, soemüürijuppi, tagumistesse tubadesse suunduvaid tumendavaid ukseavasid, luitunud ja juba narmendama kippuvaidki isetehtud erksatriibulisi kaltsuvaipu, lakitud ja lihtsate puitkaunistustega seinakappe, jääklaasidega topeltuksi, üksikuid vildakile vajunud kunstiteoseid lagedatel seintel, tuule käes lehvivaid pitskardinaid ja nikerdatud alustele kuivanud ronililli … Kunagine au ja hiilgus, nüüd aina enam tolmu ja unustuse kätte hajuv. Mõtlen ahastades, kas polnud see mitte andestamatu viga, siit kunagi, nooruse uljus ja avastamata ahvatlused tagant kannustamas, uisa -päisa põgeneda? Kas nüüd kunagi avanebki enam võimalust tagasi tulla? Ma mõtlen - mitte niisama, halemeelselt külla, vaid tulla teadlikult päriseks, igaveseks? Nagu olen ulmades miljoneid kordi kujutlenud, igatsenud, soovinud?

kevad tuleb ka sel aastal?

Üllatus-üllatus - väga pisitasa ja kõhklevalt, aga ta siiski tuleb.
Esimesed taolised märgid olen igatahes nüüdseks iseoma ihusilmaga ära näinud - ka meie näiliselt igilumistelt külavaheteedelt on lumi mõnevõrra sulanud, nii et isegi asfalti on juba näha. Oo, milline nauding oli eile koeraga jalutades mööda tummist ning tumedat teed astuda peale kõiki neid pikki lumiseid kuid!! ( ja oo, milline ebameeldiv üllatus oli kogeda, et see asfalt on hullumoodi libe ja kui hirmraske on koos rihma otsas edasirebiva rakatsiga seal püsti jääda!). Ja kohtadest, kus traktor on eriti raevukalt hangi lükanud, paistab üksikuid liblendavaid kulukõrrekesi, nii et tuleb juba vaikselt meelde, mismoodi see õige kodumaa loodus älja näeb, et lumi polegi iga viimset kui kõrrekest oma jäiselt valge embusega veel lõplikult ära lämmatanud.
Miskipärast on eriti kevadeti mulle see ilmateema nii tohutult tähtis. Kohe pean märkama ja kirja saama ja tagatipuks veel teistelegi kuulutama.
Ja et ma peale kõige muu veel ka üks ilmatum vanades aegades kaevaja olen, siis panen võrdluseks siia üles nüüd ka 8 aasta tagused ilmaandmed ( ehk siis märtsist, 2002):
12. märts - sadas sooja hoovihma, nägin aasta esimesi lumikellukesi
17.03 - väljas 11 kraadi sooja, lumi- ja mörtsikellukesed õitsevad igal pool
19.03 - ilm endiselt lõputult soe - päike paistab ja on +15! Tänavatel lendleb mulluseid krõbepruune lehti tuules, mis on küll iiliti päris tugev, ent siiski soe. Ühe maja ees õitsesid esimesed pisikesed kollased krookused ja mõned hooletud liblikadki lendlesid ringi.

Fred Jüssi juubeliks. Iseendaga silmitsi

Täna saab too tagasihoidlik ja ometi nii otsatult tark ja tasakaalukas inimene 75. Palju jõudu ja head tervist talle.
Kui üldse keegi, siis just tema oma juttude, filsoofia, ilmavaatega on mind enim mõjutanud. Kui üldse kellelegi, siis just talle vaataksin alt üles. Kuigi tema seda kindlasti ei tahaks.
Lugesin siit-sealt tema poolt öeldut üle ja panin kirja ka enese mõtteid tema omadega seoses:

• Ole see, kes sa oled. Ära püüa olla keegi teine.

Jah, seda ma olen püüdnud. Püüdlik näitlemine pole mul kunagi hästi välja kukkunud. Olen püüdnud jääda selleks, kellena olen siia ilma loodud. Püüdnud otsida ja käis oma teed, oma rada, kahjustamata teisi, rikastades ennast.


• Maailm on ümmargune – kõik su teod jõuavad ükskord tagasi sinu endani.

See on natuke hirmutav ja samas ka hästi ennast korrale kutsuv – mõtle hoolega, kas sa ikka tingimata pead seda tegema või ütlema, kunagi jõuab see kõik ehk tagasi sinu juurde ….

• Sa pead olema iseendaga sõber, alles siis saad olla sõber ka teistega.

• Ära püüa päästa tervet maailma, see ei õnnestu nagunii. Aga kui oled suutnud päästa või paremaks muuta kasvõi üheainsa inimese, on seegi juba suur asi.

• Vajadus vaikse ja endaga olemise järele on inimesele loomuomane, muidu hakkab ta iseennast kartma ja võõrandub endast.

Ka neid põhimõtteid olen püüdnud järgida. Ma pole kunagi olnud suurem asi suhtleja või kellegi suur juht ja õpetaja. Olen ikka maailma peegeldanud läbi iseenda, teiste jutule kaasa rääkinud vaid siis, kui olen isiklikult tunnetanud seda või teist olukorda. Mitte püüdnud teha tühja juttu kui ma tegelikult asjast ei tea.
Arvan siiani, et kui suudan õigele teele juhatada kasvõi üheainsa inimese, olgu selleks siis oma isiklik laps või mõni hea sõber, siis olen teinud maailma parandamiseks endast sõltuva. Kes õppida, kuulda, näha ei taha, seda ei saa ju ka kuidagi sundida. Olen ikka arvanud, et inimene jõuab inimeseni siis kui seda just hädasti tarvis on, mitte ei pea paaniliselt kogu aeg suhtlema, suhtlema … See on olnud mulle võõras. Aina rääkida, aina müriseda. Olen alati paremini talunud vaikust kui mürasid. Sellepärast mulle ka maal niiväga elada meeldib. Sest siin on vaikust. Seda suurt ja hindamatut loodusvara. Heidad õhtul voodisse, kuulatad ja kuuled ainult vaikust. Sellega võib nii ära harjuda, et enam teisiti ei oskagi. Nii et hoopis mürad hakkavad häirima. Seejuures just tehislikud mürad. Sest teadupoolest on ju ka loodus vael väga kärarikas, seda eriti kevadel-suvel. Aga see on teistmoodi, seda oskan ma vägagi nautida. Aga seda, et seltskond suundub loodusesse, tümpsumasin õlal, ma ei mõista … Kohe mitte ei mõista.
Tean oma väga lähedaste inimeste hulgas neid, kes vaikust kardavad. Sellepärast oleks mul nendega väga raske püsivalt koos (st sama katuse all) eksisteerida. Me tahame elult erinevaid asju. Ühel peab taustaks olema raadio või televiisor või vähemalt teine inimene, kes räägiks. Minul peab olema vaikust, aega hinge tõmmata, süveneda. Seesama lähedane inimene on mulle nooruses palju ette heitnud ka niisama molutamist. Miks sa midagi ei tee, istud siin niisama ja molutad. Hiljem tuli tark ja sõnaosav Fred Jüssi ning ütles, et tänapäeva inimesed ei oskagi enam molutada, nad on selle võime kaotanud. Ja maailm on sellest palju kaotanud. Inimeste tegevus on kaotanud mõtte, püsivuse ja hinge. Sest kui ei osata molutada, ei osata enam ka süveneda. Kui ei osata süveneda, ei nähta asjade, või olemuste sisu. Kui asjal/ olemusel pole sisu, pole ka midagi peale särava fassaadi. Aga see fassaad kukub esimese iilingu peale ümber ja siis jääb järele? Ei jäägi midagi järele.
Kui inimene saab vanaks ja küsib endalt, kuidas ma elasin, mida ma elult õppisin, mida maailmale enda poolt andsin? Mida ta siis vastab? Käisin siin ja seal, töötasin siin ja seal, rääkisin selle ja tollega. Aga midagi enamat? Mida see töö andis, miks sa seda tegid? Mida sa selle või tollega rääkisid, miks sa siin või seal käisid, mida sealt juurde said?
Ma ei taha ütelda, et see lähedane inimene mulle teistsuguste elutõdede pärast vähem armas oleks või et tema elatud elu sellepärast vähem väärtuslik oleks. Küll aga on mul väike mure südames, et ta päriselt iseendaga silmitsi seista ei julgeks ega ehk ka ei oskaks. Aga võib-olla polegi see tema tee. Tähtis on, et igaüks teaks, milline on tema rada, kuidas seda mööda paremini, õnnelikumalt käia ning tähtis on ka see, et teisi nende radadel ei eksitataks, et teiste radu austataks nende eheduses.
Olen muidugi ka ise kahjuks natuke tänapäeva pealiskaudse inimese moodi. Kui palju on mul möödunud päevi, millest ma midagi ei mäleta. Mis ma tegin? Käsin tööl, tegin süüa, koristasin, vaatasin telekat, läksin magama, kostan vastuseks nagu keeleõppe algkursustel. Aga kuhu jäävad elamused, õppetunnid, tähelepanekud? Õnneks on mul vähemalt olemas teadmine, et teaksin seda nii vajalikku oma päevast otsida, neid tähele panna ja õigel hetkel talletada.

Emakeel on meie viimane isamaa. Sellega võib olla nagu õnnega, mida kunagi ei ole, aga mis ükskord sulle selja keerab. Tema tähendusest, sellest, et ta oli, saad aru siis, kui oled ta maha müünud ja ta sulle selja keerab.

See Fred Jüssi tarkus ei kehti ju ainult meie emakeele kohta, see kehtib ka nn elu sümbolite kohta. Siinkohal meenuvad hiljuti Loomingust või Vikerkaarest loetud ühe noore luuletaja (nimi kahujs hetkel ei meenu) luuleread:
Vanavanemate talu müüdi maha
Viissada aastat ühe päevaga
Tuhat krooni aasta
kolm krooni päev
Jube valus ja tuttav tuli ette. Minu vanavanemate maja müüdi ka maha. Ilma igasuguste selgitusteta. Vanavanemad surid ja lapsed, kellel olid mõlemal oma elud, müüsid maja, kui ebavajalikuks osutunu maha. Kalgilt kaalutlevalt, süvenemata. Ja nii ma seda nüüd salaja leinan ja unes näengi, uitan aina ulmades üksi selles majas, kuigi tean, et see kuulub nüüd kellelgi teisele. Tean, et ei tohiks seal olla. Võibolla ei tohiks seda enam vaadatagi. Aga sisemine sund saab ikka ja uuesti minust võitu. Küll ehmatavad mind seal olematud klaasuksed, küll õunapuu külge seotud koer, kes aknaalust valvab, küll leiutan ma oma arust häid põhjusi, et ikka ja jälle sinna majja tagasi tulla.
Hing ei suuda kuidagi sellest paigast lahti lasta. Ikka mõtled, kuidas nüüd võõrad inimesed neid ruume, abihooneid ja aeda kasutavad. Kas need roosad ja hõnguvad pojengid on veel majanurgas alles? Või jasmiinipõõsasse peidetud metallpang kastmisvee korjamiseks? Kas saun lõhnab samamoodi kui minu ajal? Kas vana parkettpõrand elutoas kriiksub samadest kohtadest? Kas mustad raudahjud õhkuvad sama soojust või vanaema riidekapp lõhnab endiselt iiriskommide järele? Ka pööninguungaste uksed on veel sama värvi? Kas sahvriuksel on ikka sama vanamoodne käepide? Sunnid ennast küll, et mis see siis olgu – see on ju kõigest maja ja hoov, kõigest mateeria … Aga see ei ole ju! Mulle kui inimesele. Inimesele, kelle hing on selle kõigega esimesed kümme eluaastad nii ühte põimunud, et sellest enam hiljem kogu elu lahti ei saa. Need sidemed on põimunud märkamatult ja juured on ulatunud sügavamale kui sa eales aimata võinuks. See on see, et mateeria on muutnud sümboliks elus. See on muutunud millekski, mis saadab sind kujutlustes, millest vaimselt toitud, kuhu fantaasiates rändad. Kuhu reaalsuses minna ei tohi, sinna lähed ulmades. Aga sealgi on enese tegemiste hiilimiste, varitsemiste pärast natuke häbi.
Kas see on ikka õige???

• See on oluline vahe, kas sind tõmbab kuhugi või sind lükatakse kuhugi.
Jah, selles vahest olen ehk nüüdseks aru saanud. Seda tõmmet adunud teismelise aegadest peale. Et mina pole linnainimene ega seltskonnainimene. Ma ei ole ilmselt ka üdini maainimene, just selles kogukonna tegemistes osalemise poole pealt. Ka mind pole küla siiani omaks võtnud. Julgen arvata, et pole ka päriselt välja sülitanud. Ju ma siis päris seedimatu pole, aga seeditav ilmselgelt samuti mitte. Aga ma pole osanud kunagi linlikult kainelt kalkuleerida, olen ikka olnud asjade ja ilmingute suhtes sisemiselt tundlik, pole osanud valetada ja olen olnud traumeeritud (linna)inimeste mõttemallidest, mis on mulle üdini võõrad.
Selge on ka see, et mind tõmbab loodusesse, algul enam mere äärde, viimasel ajal aga samavõrra ka metsadesse. Mul pole kunagi olnud ükskõik, kuidas metsadel ja meredel läheb ja nüüd, täiskasvanu ja vastutajana tahan ma neid kaitsta, aidata moel, mis on minu võimuses. Tahan aru saada looduse protsessidest, tahan olla üks osa loodusest, aga ei taha olla sellest ülem. Eks mets tahab harjumist. Lääne-eestlasena on mul lapsepõlve kogumused metsadest piirdunud lodiseva lepistiku, kidurate kaskede ja pilliroovõsaga. Sihvakad männikud ja tumedalt kohavad kuusikud on mu ellu jõudnud alles viimastel aastatel ja nõudnud omajagu aega ja nendega tegelemist. Nüüd alles hakkavad omaseks saama. Aga uurimist on palju. Tõmme on tekkinud. Ei tea, kas saaksin sellestki painest enam lahti kui kunagi elu peaks tagasi linnasüdamesse viima …

• See raud, millest minu auto tehakse, on veel nii sügaval maa sees, et seda minu eluajal sealt välja ei kaevata.
Jah, räägin mina, mis ma räägin, luban, palju luban, üha selgemaks saab see, et mida rohelisemaks minu ilmavaade muutub ( ja see muutub, aasta-aastalt, see on täiesti ilmne), seda selgemaks saab ka see, et mina ei ole ega ka saa kunagi kuigivõrd autoinimeseks. Ma võin küll need tehnilised nipid läbi häda ära õppida ja sõita, kiiresti paigast teise kulgeda on teatud ebamugavates ilmastikuoludes ka kindlasti mugav, aga …. Liiga palju agasid. Autode tootmise ja toomise saaste, autoga sõitmise saaste, mitte ainult heitgaasid ja lekkivad jupid, õlid ja parandamine, vaid ka keerduv tolm ja helisaaste … Auto on mulle võõras, see on liiga elutu, liiga kandiline, liiga kärarikas ….

• Kuulun nende õnnelike inimeste hulka, kes on vahel õnnetud, kuid maailmas on ka terve hulk õnnetuid inimesi, kes on vahel õnnelikud.

See on ilus ütlemine, aga mina ise kuulun küll pigem viimaste hulka. Loodus pole mulle andnud sellist kiirgavat ja nakatavat energiat, mida kiirgub hr Jüssist. Mis paneb inimesed ammulisui kuulama, järele mõtlema, mis nakatab hetkega.

Kümme mäluproovivat küsimust

Leidsin Lagritsa blogist säherduse asja:
Kirjuta, kus olid Sina kui…(kust selle uudise kuulsid, mida tegid, kui …)
1. esimene inimene astus kuule 21.07. 1969
2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.04.1986
4. Balti kett 23.08.1989
5. Estonia uppus 28.09.1994
6. Diana suri 31.08.1997
7. saabus aasta 2000
8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001
9. Michael Jackson suri 25.06.2009
10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Kellele edasi saata? Ma ei tõesti taha kedagi kohustada… paljud, kes hea meelega osalevad, on niikuinii juba teinud, niisiis – kes tahab, teeb ise.


Et Lagrits nii lahkesti pakkus ja ümberkaudsed blogilised ka seda aina usinamalt kajastavad, võtsin minagi end kokku.

1. esimene inimene astus kuule 21.07. 1969
Emm.. mind polnud tol kaugel aal veel tegelikult siia ilma sündinudki, nii et isiklikke mälestusi sellest kahjuks ei oma. Hiljem olen häguseid kaadreid heljuvatest skafandites kogudest siin-seal silmanud.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Olin juba olemas, täpsemalt öeldes siis tähistasin päev peale koledat mõrva oma teise elukuu täitumist. Taas olen hiljem lugenud, filmi näinud antud sündmusest. Kole lugu, ja Lennoni kustumatud hitid on ka alati meeldinud.


3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.04.1986
Arvan, et ju ma kusagil kodus, vanaema juures või lasteaias võisin olla. Kodust ei mäleta midagi ärevat, ilmselt see meie peret väga otseselt ei puudutanud, vähemalt sellest ei räägitud ( laste kuuldes).

4. Balti kett 23.08.1989
Pidin vanaemaga koju jääma ja olin väga pettunud, sest vanemad läksid mingi suurema seltskonnaga sinna ( mulle meeldis väiksena tohutult autoga sõita, sest seda luksust sai endale nii harva lubada, aga vanemad läksid just mingite tuttavate autoga...) ja jätsid lapsed koju põhjendusega, et lastel on seal igav ja ilmselt tuleb palju külmetada ja pole tarvis seal tilbendada...

5. Estonia uppus 28.09.1994
Kuulsin uudist raadiost. Mäletan, et oli väga vihmane ja tormine päev, rõske ja külm ning koolitunnid jäeti ära. (või vanemad ei viinud koleda ilma tõttu kooli?). Raadio ja telekas mängisid kodus terve päeva, ärevus ja hirm olid õhus, mängiti palju Urmas Alenderi kurbi laule. Joonistasin selles kurva sündmuse puhuks pildi. Seda esmakordselt elus, sest ma pole kunagi kuigi hästi joonistada osanud, aga sellest päevast on jäänud ka aimus, et igasugu kurvad ja rusuvad sündmused mõjuvad mulle miskipärast inspireerivalt. Laevale jäi onunaise vend, teisi tuttavaid ei mäleta.

6. Diana suri 31.08.1997
Oli soe augustiõhtu, kui telekast näidati uskumatuid kaadreid. Väga südamesse ma seda sündmust ei võtnud, eriline Diana fänn polnud. Muretsesin ilmselt rohkem eelseisva uue kooliaasta pärast ( gümnaasiumi algus uues võõras klassis), aga kuna kõik meediakanalid vahetpidamata sellest rääkisid, siis paratamatult jäi aeg-.ajalt pilk pidama.


7. saabus aasta 2000
Oo, vot see oli alles valuline aeg. Pidime sõprade pool uhkema milleniumi-istumise tegema ja kõik oli väga kena, palju rahvast ümberringi ja olin pahaaimamatult õnnelik kuni pisut enne keskööd mu tollane esimene püsivam boyfriend otsustas, et ta tahaks mu nüüd peale pooleteise aasta pikkust suhet vist maha jätta.... Nutsin, hüsteeritsesin ja ei mäletagi täpselt, kas rakette vaatama jõudsin, vist ikka sõbrannade abiga jõudsin, aga meeleolu oli teadagi põhjalikult rikutud...

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.09.2001
Olin tudengina Viljandis, ühikas polnud mul ei raadiot ega telekat ( tegelikult raadio vist ikka oli, aga ei kuulanud seda väga tihti). Arvan, et lugesin seda kusagilt lehtedest, hiljem nägin kusagilt vilksamisi ka kaadreid kokkukukkuvatest tornidest. Mingit hirmu ega paanikat otseselt polnud, eks seda Ameerika märulit oli ennegi siinmail lastud. Ju tundus kõik siis piisavalt kaugel olevat, et end mitteohustatuna tunda.

9. Michael Jackson suri 25.06.2009
Olin tööl, täiesti igapäevaseid asju tegemas kui naabrinaine sisse astus ja küsis, kas ma ka juba olen kuulnud... Olin tsipake üllatunud küll ja kahju oli temast omamoodi ka, ikkagi omaaegne popiidol. Ma suur fänn tal nüüd otseselt polnud, kuidagi lihtsalt olen sattunud ta elusaatust natuke jälgima. Olen näinud mingeid filme ta keerulisest ja olematust lapsepõlvest, kujunemisteest ja muidugi need lõputud kollased uudised ja skandaalid... Aga tema vägevad sõud ja hea liikumine olid kahtlemata samuti üpris muljetavaldavad. Tegin ta mälestuseks omale ka ühe plaadi ja kuulasin, mõned laulud on ikka päris head tal.

10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?
Hmm, see võtab täitsa mõtlema. Oli täiesti tavaline natuke sinine esmaspäev- tegelesin koduste toimingutega ja tegin ka tööl haruldaselt usinalt ametialaseid asju. Õhtuks läbi nagu läti raha, vajusin varakult magama.

Tean nii hästi...

... seda tunnet, mida võisid tunda lapsed, keda Haldjapiigad oma blogis kirjeldasid:
http://haldjapiigad.blogspot.com/2009/12/soitsin-bussiga-lasteaia-poole-ning.html

Tegelikult ei tahakski meenutada, aga sisimas oli nii valus seda lugeda. Iseenda lapsepõlv tuli meelde. Ka mina ütlesin oma isale nii u 13-aastaselt, et häbenen teda, ei julge kedagi küllagi kutsuda, sest kunagi ei tea, millal ta purjus on ... See tundus talle mõninga üllatusena tulevat, pani vist isegi hetkeks mõtlema, aga ... sellest ei muutunud lõppkokkuvõttes siiski midagi.

Vaesed lapsed, kes peavad selle probleemiga silmitsi seisma juba eelkooliealistena, kes saavad aru selle haiguse tõsidusest ja laastavusest... Jääb üle ainult loota, et see koorem neid enneaegu maadligi ei vajuta ning nad tulevikus suudavad olla teistsugused ilmaodanikud, anda postiivset eeskuju ning julgevad meelemürkide vastu välja astuda. Olen Haldajpiigadega absoluutselt nõus, kasvatan oma last iga kell enne üksi kui mõne alkoholismile kalduva ja/ või muidu ebastabiilse tüübiga koos. Säästan nii enese kui lapse närve.