pühapäev, 16. september 2018

Hunnitu hetk kesk sõgedat reaalsust


Irratsionaalse elu veskikivid mürisevad juba kogu septmebri täistuuridel, nii et raske on vahet teha hoo ja hoobi vahel. Aina ja aina tallud peast sõgedana päevast päeva sama marsruuti, kuklas kihutamas vaid mõtted, et see, teine ja kolmas asi on vaja kohe nüüdsama ära teha. Et järgmisena märgata- juba jälle on õhtu ja öö ja raske hommik ja uuesti kihutad sedasama lõppematut rada, aju suuteline vaid kõige lihtsamaid skoore kokku lööma: 2 tehtud, 33 ees...
Ja siis korraga: keset nädalat, kui silme ees just parajalt virvendab ja esimene, kõige intensiivsem pool argipäevast on mööda saanud, jõuad sa koju, heidad jalanõud jalast, viskad seljakoti nurka ja tahad rutiinselt hetkeks diivanile lösakile vajuda, et pisut hinge tõmmata, enne kui järgmine hoogtöö sind endaga viib, aga siis ometi seisatad poolel teel, sest- Mis see siis on?
Elutuba, mis tavaiselt on sel kellaajal täiesti tühi ja elutu, on korraga täis sädelust ja hõngu, mis sind üleni liigutab ja kogu su morn tõsidus kaob tähislõpmatusse ja puus hakkab nagu imeväel kaasa nõksuma. Seal laulab kõlaritest täistuuridel Tom Odell, nii et seinad mõnust vastu värisevad:

Sealt tuleb köögist imetabaseid ja isuäratavaid lõhnu. Ja seal liugleb üks noor tütarlaps kokkamistuhinas mööda maja, nii et seljataga kuhjuvad aina kasutatud nõude kuhilad, ning see aroomide ja muusika ühtesulav bukett sel hetkel on üdini lummav.
Nii suudan minagi hetkeks oma vaevalisest stressikoormast vabaneda ja olla üdini koos oma kalli lapsega.
Me sööme lihtsat riisi mee- tomati kastme ja kanaga, me ümiseme süüeski kaasa oma ühisele lemmikule Odelli Tomile ja selleks võrratuks hetkeks on meil natuke õhkutõusmise tunne. Tunne, et sügis on hoolimata argitegemiste merest veel ilus ja elus on mõni hetk tõesti ilusam kui teine.
Kui suudad vaid seda näha ja selle ilu enda jaoks peatada, luua, hinge püüda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar