Islandi keskmine töötasu jääb meie rahas 5000E kanti, aga kuna siin kehtib astmeline tulumaks, ei ole kättesaadavad summad väga suure erinevusega, jäädes enamasti 3000E kanti. Olles uuringute põhjal üks õnnelikumaid rahvusi Euroopas, on islandlased ka üsna pikaealised- meeste keskmine vanus jääb 76, naistel aga 80 eluaasta kanti. Erinevalt muust Euroopast on aga rahvastik siin pigem nooremapoolne.
Ka koolisüsteem on Islandil veidi isevärki, võrreldes meie omaga on siin kõige jaoks rohkem aega. Lapsed lähevad kooli 6-aastaselt ning meie mõistes põhiharidust omandada on siin aega 10 aastat. Siis toimub küpsuseksam. Ka gümnaasiumiosa kestab neil aasta kauem ehk 4 aastat, nii et kõrgharidust asuvad omandama noored vanuses 20+. Küll aga on siin üsna tavaline see, et 15-16-aastased noored hakkavad endale juba suviti ise raha teenima. Paljudes kohtades on korraldatud noorte aeg suvisel ajal nädala sees mingeid väiksemaid heakorratöid vms tehes, omamoodi töölaagritena, suuremates linnades on võimalik leida hooajalist tööd ka näiteks turismi valdkonnas või mujal lihtsamatel abitöödel, eriti hästi aga maksvat suvise lisatööjõu eest kalatööstused.
Siis aga neljas reisipäev, mis giidi sõnul algab kohe pikema matkaga, mille pikkuseks väidab olevat 8km ja ajaliseks kestuseks 3,5 tundi, mille sisse peaks mahtuma nii umbes 300m tõusuga mägimatk kui lunnivaatlus lähedalasuval kaljunukil.
Askur soovitab alustada matkast, mis viib läbi ühe mäekuru alla Brunaviki rannikule, kus pidada olema imelised vaated, mis füüsilise katsumuse üles kaaluvad. Kuna sealkandis aga ongi vaid üksainus (tähistatud) matkarada, saab igaüks taas ise otsustada, kas ja kui kaugele ta rajal tuleb, sest kuhugi eksida ei ole võimalik.
Ilm on jahe, kõigest 7 kraadi ja lisaks tohutupaksule udule tibab ka kerget vihma. Seega olud pole hommikuseks matkaks just väga soodsad, ent pole ka hullu - tuleb kihiliselt riidesse panna ja vihmakeep veel otsa tõmmata, (ehkki on juba kogemusi, et tõusudel hakkab üsna kiiresti päris palav). Kahtlustan, et see matk ei saa tulema kergete killast ja nii ka läheb.
Rada iseenesest on vaheldusrikas, tõusud on kord laugemad, siis järsemad. Kui tee algus on hästi kiviklibune, siis vahepeal läheb maapind mõnusaks pehmeks, rohuseks, kohati aga suisa soiseks, libedaks ja savikaks. Kusagil matkaraja keskel on ühes madalamas kohas veel mõnekümne meetri laiune riba lundki, nii et kiiremad ja reipamad meist teevad paar minilumememmegi tee äärde vahti pidama. Esiti üles rühkides ei jõua aga eriti lummavatele vaadetele tähelepanu pöörata, sest tõusta, eriti pikalt järjest, on mäest ikka pagana raske- süda hakkab puperdama, hingamine tahab vägisi muutuda hingeldamiseks ja jalad tunduvad kohati parajate pakkudena, mis tahavad suuremate kivide ja küngaste taha takerduda. On hetki, kus edasi saab ainult tahtejõuga tuimalt edasi tallates.
Mingil ajal hakkab rada taas üsna järsult laskuma,nii et ühel laiemal platsil seistes tundub hetkeks, et oleme kohal- taamal on kõik ühtlaselt hall ja kostab ka mere kohinat. Lähemale jõudes selgub siiski, et nüüd järsem laskumine alla mere poole (kiira- käära ja üpris mäevalli serva peal) alles algab! Tunnen seal pervel seistes, et jalad juba kergelt tudisevad, aga kuna H tahab edasi liikuda ja ma ei taha üksi tagasi minna, järgnen talle. Teadjate sõnul on viimast laskumist ligi kilomeeter, aga kuna meil on ka ajapiir ees, otsustame poole maa peal ühe suurema rünka juures ometi, et vist päris alla me ikka ei lähe, kui tahame ka homme veel kõndida.
Täidame seeasemel lähedal kohisevast mägiojast oma veepudelid karge ja külma veega, sööme natuke kaasavõetud juustuküpsiseid ja energiabatoone ning hakkame siis tagasi rühkima. Hiljem need, kes päris lõpuni käisid, ütlevad, et just see viimane lõik ollagi kõige järsem olnud, nii et sisetunne ütles õigesti, millal tagasi pöörduda.
Tagasi tulles sajab vihma juba rohkem, nii et rada on paljudes kohtades märg ja mudane, mistõttu saavad üsna sopaseks ka nii meie matkapüksid kui saapad, mida hiljem sadamas asuvas vetsus küll veidi kasida püüame, kuid eriliste tulemusteta.
Lunnivaatlusele Borgarfjarðarhöfni sadamas jõuame õige napilt, õnneks on nood armsad linnud tõesti täiesti vaateplatvormi ääres, ilmselgelt harjunud, et inimesed neid imetlevad, pildistavad ja filmivad, sest üsnagi paljud tunduvad moel või teisel poseerivat, enamik aga ajab lihtsalt oma lunniasju, laskmata end treppidel ootavatest huvilistest vähimatki häirida.
Nad on naljakad ja armsad merelinnud, keda on siinsetel kaljudel tõesti väga palju näha ja eriti naljakad on nende hääled, mis meenutavad kohati ukse kriuksumist ja kohati mootorsaagi. Niisuguse ilusa pisikese linnu värvikirevast nokast midagi sellist küll ei ootaks!
Lisaks pidid nad meie giidi sõnutsi olema äärmiselt puhtad linnud- uuristavad maapinna või kaljude sisse omale kahetoalise korteri, kuhu tehakse magamistuba ja wc, viimast põhjusel, et kuna nad on nii väikeste tiibadega, ei tohi need mingil juhul ära määrduda, sest muidu kaotaks nad lennuvõime. Välimuselt on nad umbes tuvi suurused, pingviini keha, papagoinoka ja punaste lestadega jalgadega merelinnud, kes saabuvad Islandile aprilli lõpus ja lahkuvad kõik koos augusti teises pooles.
Selle pikema seikluse järel tuleme lähedalasuvasse linnakesse lõunasöögile, milleks taaskord on lambalihasupp, mis küll erineb üle-eelmise päeva omast konsistentsi poolest. See on oluliselt rammusam ja minu meelest ka maitsvam, sest koosneb värsket aiakraamist nagu kartul ja kapsas, leem on hele ja liha palju. Soolaga on küll veidi koonerdatud, aga nagu ikka, on kõige parem osa toidust värskelt küpsetatud sai- veel ahjusoe, ülikrõbeda, kergelt soolaka koorikuga ja kohaliku rammusa võiga.
Päeva teine pool möödub suures osas sõitmise tähe all, sest suundume nüüd ida poolt juba otsaga põhja poole, kuid enne külastame veel kaht kesk-Islandile jäävat suuremat vaatamisväärsust.
Kusagil pooleteise tunni bussisõidu järel algab tee ääres järjekordne pikem ja kõrgem mäeahelik, kust tuleb alla ridamisi koski, üks valgem, vahutavam ja kõrgem kui teine. Meie lüheldane peatus on Rjúkandi e Aurukose juures. See on ülejäänutest tõesti tunduvalt laiem, voogab kaljudelt alla kohati lausa kaheharulise keelena, olles tegelikult astmeline, kogukõrgus olevat sel 93m: esimene aste 60m ja alumine ots 33m. Lisaks pidada sama kosk veel teisel pool suurt maanteedki edasi langema, aga need astmed on juba madalamad. Igal juhul järjekordne uhke veelaviin saab nähtud.
Tänane viimane peatuspaik aga on kohalik basaltkaljudel avanev Stuðlagili kanjon, kus ridamisi ligi 500m ulatuses hästi eristatavaid sambaid, mida on tegelikult ka mujal Islandil näha, aga mitte niimoodi järjest. Tegemist on ka Islandi ühe kõige uuema vaatamisväärsusega, mis avastati alles 2009a, kui siin voolavale, seni üheks kõige ohtlikumaks peetava jõe peale hakati alumiiniumitehase tarbeks tammi ehitama. Tamm muutis veetaseme nii palju madalamaks, et kanjon, mis seni oli vee all peidus, tuli nähtavale.
Tee sinna ei kulge mitte mööda põhimaanteed nr 1, vaid tuleb pöörata ära sisemaa poole, see on kohati üpris konarlik ja suure bussiga seal kuigi kiirelt liikuda ei saa. Kanjon ise aga on muidugi võimas, nii selle seinad kui alla voolava jõe vesi pidid vastavalt aastaajale ka värvi muutma- vesi olevat kevadel-suvel sinakas, rohekas, nagu liustikujõed siinkandis ikka, aga sügiseks koguneb sinna nii palju setteid, et vesi hakkab muutuma pruunikaks- hallikaks. Kanjoni paremaks ja turvalisemaks vaatlemiseks on sinna ehitatud pikk treppidega platvorm, seal on ka miski kiirtoiduputka ja wc-d, mis on tasulised, ent õnneks on olemas kaardimaksevõimalus, ma isegi ei hakka vaatama, mis see külastus maksab, aga häda ei anna kahjuks häbeneda ...
Tänane ööbimispaik on aga õige huvitavas kohas- Kesk- Islandi nö kõnnumaa oaasis Fjalladýrðis ehk sisemaa vaat et ainsas tegutsevas külas, kus on suurem turismikompleks keset eimiskit. Ühtlasi olla see ka Islandil merepinnast kõige kõrgemal asuv talu.
Majutuskoht ise on muidugi super- väliselt pisike, tagasihoidlik mätaskatusega majaderivi, aga seest nii ilus, värske, puidulõhnaline ja luksuslik, et teeme toast suisa pilti, enne kui kohvrid lahti pakime.
Islandi maaelust on siin üldse hea ülevaade- lambad jalutavad rahulikult ümberkaudu ringi, vahepeal tulevad suisa akna alla ( või mätaskatuse servale!) rohtu näksima ja öö veedavad autoparklas kõhutades. Majutuskohta toova laudtee ääres on aga väljapanek vanaaegsetest (põllu)tööriistadest, nende vahel ka paar salapärast kasti, kus sees tundub mingi elu toimuvat, aga kes seal täpselt pesitsevad, jääb esiti saladuseks.
Parklas seisvat autoderivi vaadates tuleb aga pähe, et siinkandis pole ilmselgelt mõtet omada valget või muud heledavärvilist autot, sest see kattub siinsetel teedel üsna kiirelt paksu pruunika mudakihiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar