Melanhoolne

Kõik oleks nagu hästi, asiste ja ammugi veninud probleemide lahendused on käes ja õueski on ometi viimaks soe, roheline, lõhnav ja, võib juba öelda, et pisut suvinegi. Igati umaikuu nime vääriv igal juhul.

Eile oli mul suur rahu otsimise päev. Mõneti ma selle isegi leidsin, aga täna on vana ärevus ja kurbus kõik tagasi. Tegin eile kogu päeva õues tööd, tirts ei nõustunud veel eile lasteaeda minema ja seepärast sain ise taas ainult pool tööpäeva teha.
Kui koju jõudsin, oligi väljas nii suvine, et ei raatsinud kuidagi tuppa jääda. Et A oli mulle veel oma imelised oksakäärid laenuks jätnud, otsustasin kogu oma hoovi ja selle ümbruse talvise lumekuhilaga mahalangenud okstest ära koristada ja oksad hagudeks lõigata. Nii see päev kulus ja mure- ning segadusepilved hajusid mõtetest kõrgusse.
Õhtul oli imeline äike. Istusime A-ga veel kella kümne paiku õhtul verandal, jõime kakaod ja vaatasime looduslikku teatrit. Kuidas äkiline soe vihmavaling lillelehtedel krabistas ja hooga maasse loike tekitas. Kuidas välgud erinevatest suundadest kord helesinise, kord lillakana sähvisid. Kuidas kõu esmalt kaugel ähvardas, siis kindlameelselt lähemale tüüris ja lõpuks kusagil läheduses kärgatas. Ikka teisest suunast kui oodatud sai. Eriti ahvatlev on minu jaoks alati äikeseaegne valgus. Kuigi toad muudab see üsna pimedaks, siis välja tekib minu meeelst selle valgusega nagu toone juurde, õigemini värvid, nende teravus tulevad ses imelikus ühteaegu nii oranzikas, lillas kui hallikas valguses eriti hästi esile.
Ja see imeline vihmapiiskades pärlendav äikesejärgne hommik. Piiritu linnulaul ( mu armas ööbikki on viimaks ometi kohal!! ), lõhnav maa ja sirav päike, see tegi meele kah nii-nii rõõmsaks...

Seda täpselt hetkeni kuni jõudsin tööle ja jäin omaette. Siis hakkas meeleolu teadmata põhjustel kolinal langema. Tegelikult ei ole teadmata põhjustel, ikka seesama üks ja ainus suur mure on hingel. Mis must saab? See mure, millest ma valjul häälel kuidagi kõnelda ei saa ja millele lähemat selgust saab loodetavasti teisipäeva lõunaks.
Kole on teadmatuses elada, saab tulema raske nädalavahetus, just hingelises mõttes raske, füüsiliselt ei olevat minuga hetkel midagi (elu)ohtlikku lahti, teisipäevane kontroll annab kindlama vastuse. Aga see mure, need närivad kahtlused, kõhklused ja teadmatus. Ja lisaks veel see, et sa ise ei saa midagi enamat ära teha kui oled juba teinud. Ainult istu, oota ja looda parimat. Selline seisukord ajab inimese lihtsalt hulluks.
Hea vähemalt seegi, et ilm on ilus.
Püüan hakkama saada.