Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 3

3. päev.19.07. Viljandimaal

Kogu reisi kõige äpardusterohkem päev.
Mõnus oli ärgata, kui toas on endiselt hämar ja jahe, rohekad puude varjud vilguvad akna taga ning kuuldagi pole muud kui vaevuaimatavaid metsahääli. Kell oli taas kümne ümber ja tunne oli päris väljapuhanud.
Kahjuks aga kogu järgnev päev enam nii üdini mõnusalt ei kulgenud. Alustades kasvõi sellest, et minu telefon oli nii kolmandal kui neljandal reisipäeval paraku enamiku ajast tühi või kohe-kohe tühjaks saamas, ( taas õppetunni koht- muretseda autosse mitu akulaadijat ning tagavara akupank, sest üks laadimiskoht, mis laeb vähemalt poole aeglasematl kui tavalaadija, on kolmele telefonile ilmselgelt liiga vähe), siis pildimaterjali jäi reisi lõpus lausa masendavalt väheks...
Esiti aga oli veel kõik kena, tegime kiirustamata hommikusöögi ning tõdesime, et tulemas on vist päris soe päev, sest juba metsa varjus oli tunda, et päike kütab kusagil kõrgustes hoolega.
Tänase päeva põhirõhk oli Viljandimaa avastamisel, aga kui Saeveskilt ära sõites hakkasime täpsemat marsruuti paika panema, tähendas N veidi häiritult, et nüüd peame ju tagasi sõitma, miks me juba eile kuhugi Viljandimaa kanti ei jäänud. Peaaegu oleks meil juba sõneluseks läinud, aga kohti järjestama hakates selges, et tegelikult pole mingeid üüratuid vahemaid tarvis läbida. Saime aga õppetunni, et järgmisel korral reisi planeerides tuleks tõesti ehk juba enne minekut täpsem marsruut paika saada, et vältida tarbetut siksakitamist.
Niisiis esimene peatus oli veidi peale keskpäeva Pärsti mõisa juures. Kirjade järgi pidada see olema üks vähestest kenasti säilinud ja korda tehtud puitmõisatest Eestis, tegelikkuses see minu silmis erilist mõisa mõõtu välja ei andnud, pigem oli lihtsalt selline ilusam ja suurem hele puumaja. Et majal ka aed ümber ja väravad kinni, ei saanudki me mõisale päris ligi, piirdusime vaid fassaadi imetlemise ja ajaloo lugemisega infotahvlilt.
Küll aga avaldasid lapsed soovi teisel pool teed asuvas väikeses järves karastava supluse jaoks ja ega meil muud üle jäänud, kui nõustuda. Mina jäin endiselt kaldale, sest juba varbaga katsudes tundus vesi ikka päris jahe, teised otsustasid lühikese supluse kasuks.
N läks kõige ees, suur piiga tegi ujumissillalt peakat. Väike tirts jooksis kaldaäärses ning palusin tal hoolega silla äärde hoida, sest N hoiatas, et järves läheb üsna järsult sügavaks. Väike tirts aga oli üpris ülemeelik ja kui ta nägi suurt õde pea ees vette hüppavat, hakkas ise ka vees kaasa keksima, kuni kaotas hetkeks tasakaalu ja käiski ülekaela vette. Seda oli hirmus vaadata, kui korraga lapse pea vee alla kadus, olin hetkeks nii tardunud, et ei suutnud end liigutadagi. Õnneks oli N tal kohe juures ja haaras ta sülle... Ehmatus oli kõigil suur, aga hea, et pääsesime nii õnneliku õnnetusega, ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui N oleks kaugemal olnud ja mina õudusest tardunud...
Tegime selle järve äärest kiirelt minekut ja püüdsime rõõmsamaid muljeid peale saada, aga tundsin veel pool päeva kerget rahutust ja väikest tuska hinges enda pärast, et ei suutnud kohe reageerida ja oma lapsele appi joosta.... Kuidagi kehv tunne jäi sisse ja sellest oli väga raske lahti saada.
Põnn ise oli algul küll veidi ehmatanud ja nutune, aga rahunes autos juba nii palju maha, et järgmises peatuspaigas Heimtalis, tundus, et oli kogu loo peaaegu unustanud.
Heimtalis leidsime eest toreda maakividest mõisasüdame, mis oli päris põnevalt restaureeritud. Sinna oli nimelt rajatud omamoodi külakeskus, kus olid koos raamatukogu, spordihoone ja vist ka kohalik kool. Hoone ise oli peitunud vanade munakivist müüride vahele ning ka sisehoov oli jäetud võrdlemisi arhailiseks, ehkki munakivirohkus jättis õuealast ka veidi konarliku ja elutu mulje. Tegime siiski tiiru ümber omapärase hoone ning võtsime edasise suuna juba ürgloodusesse, et end veidi paremini tagasi tasakaalu saada.
Pikem matkapeatus oli tänasel päeval Loodi ürgorus,

kus lisaks punasest liivakivist kõrgetele jõekallastele sai teha läbi ka 2 km pikkuse matkaraja, mille arvasime enestele jõukohase olevat.
Liivakivikoopad koos väikese selgeveelise allikaga olid ilusad ja rahustavad, mulle mõjuvad sellised paigad alati palsamina hingele, nendes on mingit erakordset rahu ja väge. Nii nagu eelmise aasta Hinni kanjon, nii oli sel aastal siis Loodi, korduv ajalugu ilmutas end me reisil aina ja uuesti.

Seekord me allikavett kaasa võtma ei hakanud ning saime see-eest teha pikema matka Viljandimaa orgude ja mägedega üle külvatud ürglooduse rüpes. Sel paarikilomeetrisel matkarajal jätkus omajagu järske mäkketõuse ning pikki langusi, millest mõni võttis kohe veidike võhmale, suuremas osas kulges tee aga puutumatu ja eriilmelise metsa sees,kus ajuti vanad ja väärikad puud kohe päris viltuselt üle teeraja kasvasid.

Tunnise matka järel aga oli aeg lõunatamiseks ning kuna me nagunii otsapidi Viljandimaad väisasime, oli loogiliseks valikuks minna sööma ikka mulgimaa pealinna Viljandisse.
Valisin seekord üsna teadlikult välja söögikoha, kus olin talvel ühe koolituse ajalgi käinud. Teadsin selle asukohta, aga ei mäletanud ei paiga täpset nime ( meeles oli vaid, et see oli midagi hästi pikka ja lohisevat ning käsitööga seotut) ning ka aadress ei meenunud... Selguse huvides olgu siinkohal öeldud, et tegu oli siis Viljandi Bonifatiuse Gildi majas tegutseva kohvikuga, millel nimeks Herr Artur, taolist konkreetset silti aga väljas rippumas me ei silmanud.
Sõnaga tulime siis minu suulist juhatust mööda, Viljandi kesklinnas olid ka mitmed ühesuunalised tänavad meid eksitamas, aga kohale me siiski saime. Rõõmustasin juba, sest teadsin, et siin on hea köök ja soodsad hinnad, tellisime pikast menüüst oma road kenasti ära ja... no pauk tuleb alati sealt, kust sa seda oodatagi ei oska - selles kohas ei saanud kaardiga maksta!
Arvatavasti oli see nii olnud ka veebruaris, kui siin esimest korda käisin, aga selline pisike tõsiasi oli mul meelest täiesti pühitud. Nüüd aga täiesti sularahatuna olin oma 35- eurose arve taga hetkeks üsna kimbatuses.
Teenindaja oli siiski äärmiselt lahke, ja õnneks talle sobis, kui ütlesin, et lähen jooksuga otsima, kus see lähim Swedbanki pangaautomaat on. Tema samal ajal lasi aga tellimused siiski töösse ja selgitas umbmääraselt, et peatänava äärde peaks paar tükki vast ikka jääma.
No ja nii ma sealt Lossimägede vahetust lähedusest liduma panin, kusagil kuklas tudengiaegne ähmane mälestus, et kunagi oli üks Swedi ATM Tartu tänava otsas kohe kino vastas. Põikasin lootusrikkalt sinna, aga muidugi ei paistnud seal pangast enam vähematki varju.
Tulin siis lüheldase vanalinna tiiruga tagasi, jõudsin vilksamisi ära näha, et nukuteater on endises paigas alles, kunagist peamiset einestamispaika Viljandi kohvikut ma enam ei silmanud, aga võib-olla jooksin sealt lihtsalt ähmiga mööda, ning naasin peatänavale otsejoones legendaarse Tähe poe ja Kultuuriakadeemia nurgal.
Hetkeks olin segaduses, kas pöörata nüüd veel edasi kesklinna poole ning vaadata üle Centrumi ja bussijaama ümbrus, aga miski sisetunne ütles, et mine kiika enne raamatukogu juurde ka.
Nii ma kiirustades üle tee silkasin ja jumal tänatud, õigesti tegin, sest seal see Swedbank loomulikult oligi! Oli teine seal juba 2000. alguses olemas, ju mingi väga vana mälestus sellest kusagile mälusoppi alles oli jäänud, ja sularahaga õnnelikult varustatud, jooksin tagasi söögikohta.
Ja jõudsin veel nii parajaks hetkeks, et kohe peale minu saabumist toodi ka kogu tellitud toit lauda ( Huvitav, kas mu ajastus oli tõesti nõnda sekundipealt õige või ootasid nad seal kohvikus siiski rahalaevukese saabumise enne ära, kui toitu välja serveerima asusid?).
Igal juhul sai seegi seiklus õnneliku lõpu, kõhud said kõigil meeldivalt täis, toit oli maitsvam kui eile ( ja kui nüüd tahta natuke nuriseda, siis ehk selles osas, et portsud oli talvega võrreldes pisut kahanenud ning kokk oli kah väheke armunud, aga muus osas oli kõik tipp-topp).
Meel helgem, jätkasime veel viimaste muljetega mulgimaalt ning käisime ära ka Tarvastu ordulinnuses.

See koht paraku samuti erilist elamust ei pakkunud, sest ordulinnuse müüridest polnud õieti enam miskit järel ja uuenduslikku ei märganud ka enamat kui paari kõrget metalltreppi.
Huvitavaks muutis paiga see, et varemed asusid võrdlemisi järskudel mäekülgedel ning müürijuppide vahele olid loodusliku (umb)rohutõrjet tegema pandud mõned vabapidamsel olevad tumedapäised lambad.

See omakorda tähendas aga hoolikat jalgade ette vaatamist, sest pabulaid oli seal tõesti igal pool ohtrasti.
Et meie tuleku ajal viibis samades varemetes ka üks suurem ports lapsi, ju vist mõne suvelaagri väljasõit, ei tekkinud meil erilist tahtmist nendega koos libisemisohtlikes kõrgustes võidu turnida ning peale lüheldast jalutuskäiku tulime joonelt väravaga suletavat treppi mööda alla tagasi, et hakata vaikselt vaatama ja mõtlema, kuhu tänaseks öömajale jääda.
Teades juba, kuivõrd ajalugu sel reisil on end korrata otsustanud, ei olnud meil ka öömaja suhtes tänaseks head tunnet sees, sest tahes- tahtmata meenus eelmise aasta Valgamaa kottpime, tolmune ja sääskedest umbne rehielamu, mis ei olnud kõige meeldivam mõte, mida korrata.
Plaanis oli esiti üle vaadata samuti suhteliselt Järva- ja Viljandimaa piiril asuv Oksa metsaonn. Sellega oli aga pisuke segadus, sest kord kirjutas dr Google sellest kui aidast, kord jälle kui metsaonnist ning meile jäigi algul mõistatuseks, kumb see siis õigupoolest on, kuni reaalsus ise viimaks vastuse tõi.
Ka seekord ei olnud meil koha enese leidmisega suuremat vaeva, sest metsasihid sirutusid üsna kiiresti õigesse suunda ning veidi enne poolt üheksat õhtul olimegi oma esitises sihtkohas platsis. Kohe külavahetee ääres oli põlluservas kena kaskedega ümbritsetud laagriplats, mille juurde kuulus ka majake, mil nimeks Oksa Ait.
Paraku oli sealne laagriplats juba hõivatud, peamiselt võõrast keelt kõneleva seltskonna poolt, kes kavatses ses paigas küll ainult telkida. Niisiis kiikasime puhtalt huvi pärast, milline see ait seestpoolt ka välja näeb. Veendunud aga, et seal tõesti peale pääsukeste väljaheidetega ülekülvatud laudpõranda ning ühes katuseservas asuva hõreda heinalaka midagi polnud, leidsime, et isegi meie, endi arvates küll pigem tagasihoidlikule maitsele see ööbimispaigaks siiski ei sobi.
Jätkasime oma otsinguid, kruusane külavahetee oli sel hilisel tunnilgi üsna liiklustihe, aga mis seal imestada - siiski soe reedeõhtu keset kõige magusamat puhkusteaega juulikuus....
Vaid mõni kilomeeter edasi juhtis GPS meid aga teisele poole tee veerde ning teavitas taas sihtkohta saabumisest. Selgi korral oli tegemist pigem madalapoolse ja lageda maalapiga kohe tee ääres, kuhu oli püsti pandud nii välikäimla, lõkkeplats kui väike palkmajake, kuid taamal paistis olevat ka suurem asustatud talupidamine ning kohe palktare ees seisis väljamaise numbriga buss- vagunelamu.
Kiikasime esiti korra tarre sisse ja selgus, et sedakorda siis on tegemist Oksa metsaonniga, Google ei eksitanud meid meelega, vaid Oksa Ait ja Oksa metsaonn ongi kaks eraldiolevat majakest, mis asuvad lihtsalt samas piirkonnas!
Ja no tee või tina, see koht oli paljuski tõesti sarnane eelmisel suvel väisatud Valgamaa Kivi rehielamuga- samuti täiesti ilma akendeta, seest võrdlemisi niiske, tolmune, väikese vahega ses osas, et sel tarekesel oli siiski uks ees ning paar vana ja päevinäinud mööblitükki ka sees.
Uurisime ettevaatlikult väljamaistelt hoovipealolijatelt, kas nad kavatsevad majas ööbida ning saanud neilt eitava vastuse, olime esiti natuke nõutud. Mõtlesime ja vaagisime oma seisukorda nii minutit kümme ja kui teised olid juba peaaegu valmis siia jääma, siis minu sisetunne ei lasknud mul isegi mitte autost välja tulla ning tundsin sisimas kasvamas üha suuremat segadust, mis segunes vastumeelsusega siia jääda ning mõneti ka trotsiga, et vot ei taha enam, et täna õhtul ka ajalugu kordub, igavaks läheb juba!
Et aga kell surus peale, tuli kiiresti mingi otsus vastu võtta ning kui veidi veel kaarti uurisime, leidsime, et ega tegelikult meie eilne supermõnus ööbimispaik Saeveski siit ka rohkem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ole ning veidi küll kõheldes põrutasimegi viimaks tagasi sinnapoole.
Olime juba ette päris veendunud, et arvestades eilset rahvarohkust selles paigas, on see enam kui kindlasti täna õhtuks kellegi poolt hõivatud, aga arvasime, et kuna seal lähedal olime eile näinud ka üht päris toredat telkimisplatsi mändide vilus, ehk siis võtame hoopis selle. Paraku nägime juba üsna kaugelt pika sihi pealt, et meie plaanitud laagriplatski oli juba hõivatud ning nõndasamuti oli see muidugi ka Saeveski majaga.
Minul olid mõtted otsas, väike väsimus ja tüdimus hinges, nii et ei tahtnud endiselt autost välja tulla. N siiski tegi tiiru ümber maja ning sai sealviibiva väikese noortekambaga üsna pea jutule. Noored teatasid nimelt, et neile piisab vaid alumisest korrusest ning kui soovime, võime nende poolest küll üleval magada. Nii saigi diil kokku lepitud ning kuna kell oli selleks ajaks jälle üsna hilisesse õhtutundi jõudnud, ei olnudki meil enam muud, kui magamisasjad uuesti autost majja kanda ning põhku pugeda.
Noored jäid meist igal juhul veel üsna pikalt õue lõkkeplatsile jutustama ja pudeleid kõlistama, aga meid nende jutud ega käigud üldse ei häirinud, sest reisiväsimus oli oma töö teinud ning vajusime kogu kambaga hetkega sügavasse unne.
Jätkub...

Aasta alguse nihkes päevad

Uus aasta on sedapuhku alanud pisut nihkes olekus, huvitav, kas seesugust kummastavat olemist tasub nüüd oodata kogu aastalt?
1. jaanuaril mõtlesin võtta veel vaikselt ja rahulikult, nagunii punane püha ja uude sisseelamise aeg. Õhtupool tahtis suur piiga, et talle Tarot kaartidega ennustaksin.
Olin nõus, aga kui õhtu hakul ennustama hakkasin, läks kõik untsu. Olin ise jube närvis, sest kõik kaardid tulid ennustuses välja tagurpidi ja aastaring ise jäi tagatipuks veel lopergune kah. Ja ehkki tähenduskaart tuli välja igati hea, jätsin juba poole veebruari peal asja katki ja küsisin, kas võiksime hiljem uue ennustuse teha, sest, nagu öeldud, kõik kaardid olid laual tagurpidi ja sellistel kaartidel on enamasti põhitähendusele vastupidine või allasuruv jõud. Piiga vastas, et võib pärastpoole kah, aga siis tormas ise hoopis minema.
Viskasin kaardipaki nurka ja tundsin end üdini vastikult. Muidugi, ma pole juba viimased pool aastat Tarot pakki üldse kätte võtnud, ehk olen lihtsalt roostes ja eilsest õhtust veel väsinud, ehkki õigupoolest midagi erilist ei teinudki... aga õhtu oli kuidagi rusutud.
Tegelikult ma muidugi tean- asi on selles va rahvariidepluusis, mis endiselt on alustamata ja kuna ma nagunii tean, et ma pole selle tegemiseks võimeline, ajabki see hele linane kangkubu seal riiulinurgas mind lihtsalt marru.
Kolmapäeval otsustasin, et hakkan asjalikuks. Kohe hommikul võtsin paar kõnet, uurisin maad ning tegin kurrutamisega algust. Proovisin ikka natuke siit ja väheke teisalt, aga ega ma niitide väljatõmbamisest eriti palju kaugemale ei saanud. Õieti katkesid needki juba mõne esimese sentimeetri järel ära. Meeleheide kippus peale, tulid meelde vaevalised käsitöö tunnid põhikoolis, kus tundsin end just samasuguse käpardina nagu praegu selle haleda kangatüki ees.
Ometigi tuli midagi teha, et see asi kuidagipidi kaelast ära saada ning sestap asusin omal käel otsima õmblusoskusega inimesi lähikonnast. Küsisin siit ja usutasin sealt, viimaks saingi ühe soovituse. Ja asusin pikemalt mõtlemata kohe teele.
Ilm oli teadupärast sel 2. jaanuari päeval ja õhtul ju õige lumetormine ja sestap sain oma pool tundi enne sõituminekut autot lume- ja jääkorra alt välja kraapida. Kummalisel kombel aga rahustas (või pigem vist isegi jahutas) see tegevus mu maha.
Ja läbi vihiseva- kohiseva tuule ning lossipargi lumevaalude sammuda oli ka üdini tore, üks vana luuletus hakkas peas kummitama, mille kunagi sarnasest ilmast inspireerituna lumesiugudest kirjutasin.
Ja ena imet. Leidsingi inimese, kes oli kurrutamisest täitsa teadlik ja tuli otsekohe minu poolele üle, kui asusin selgitama, et nägemine mul na kehv ja üldse olen igati käsitöökauge inime ja nüüd kästi selline asi järsku valmis teha. Õmblejanna arvas ka, et see on suisa kurjast, sest kurrutamine pole teps mitte see kõige lihtsam töö ja üldse miks käsitsi, tänapäeval on sellekski olemas masinad. Seepeale ma natuke ehmusin, sest tean, et paljud meie tantsijad on vahvad isetegijad ja ajal kui mina ikka veel kanga ümber hädaldan ja kuidagi alustatudki ei saa, on nii mõnelgi neist juba peen näputöö valmis. Et ma enne ikka uurin asja, kas masinaga võib ja mitu rida oli vaja ja... Ohh, jeebus, aga südamel sai kergem küll, kui sain selle õnnetu ateljeesse jätta, mitte ei pidanud teist raske taagana taas koju riiulile põrnitsema tooma.
No neljapäev oleks juba võinud olemise poolest kerge ja muretu tulla, sest sain tõepoolest loa masinaga kurrutamiseks (ehkki see ei pidavat nii ühtlane jääma kui käsitsi, öeldi mulle selgituseks) ja näis, et kuni nädala lõpuni pole enam miskit muret. Aga siis tuli taas suur piiga ja teatas, et ta kutsus külla ühe netisõbranna, kellega ta küll juba ammu suhtleb, aga päriselus nad tegelikult kohtunud pole ja kuna sõbranna elab teises linnas, siis ta jääks meile ööbima ka. Kui mina nõus olen. Esiti olin kahtlev ja tundsin, et juba jälle hakkavad tumedad pilved mu kena olemist varjutama- mingi võõras neiu meie elamises, kuhu ta magama panna ja mis süüa anda ja mis inimene jne... Noh, need tüüpilised mureliku vanema mõtted. Viimaks lõin käega, ja ütlesin, et ju ikka võib, mis siin lõppude lõpuks ikka juhtuda saab.
Ja tuligi viimaks ka õnnelikum päev. Suure piiga sõbranna oli tore ja tagasihoidlik, pugesid kahekesi üles tuppa ega olnud sealt suuremat piuksugi kosta. Mis nad seal kaks päeva tegid või rääkisid, see teiste majulisteni igatahes ei kostunud. All söömas vahepeal ikka käisid ja pealelõunal tuisusjärgses linnas jalutamas ka. Mina võtsin väikse tirtsu ja kelgu ning tegin muide sama. Ainult suuna võtsime linna asemel kodulähedase metsatuka poole ja kuigi tuul oli alles vali ja läbilõikav, oli meil tore, sest talverõõme saab tegelikult nii imevähe nautida. Nii me siis lasime endise raudteetammi nõlvu mööda kelguga alla, küll ühelt ja teiselt poolt üksi ja siis jälle kaksi. Isegi päike helgitas end pisut pilve vahelt. Ja läbi parkmetsa tagasi kodu poole sammudes tulid suur piiga ja sõbranna meile keset kuusikut vastu, põsed samasugused ladvaõunapunased kui meil väikse tirtsuga!
Õhtul vahtisime koos "Seltsimees last" ning kujutlesin juba mõnuga, kuidas ma homme saan oma ilmatu toreda raamatu rahuga lõpuni lugeda ja välajkutse grupis selle kohta kiitva arvustuse üles ja...
Hetkeline õnn, sest reedel tuli hoopis ootamatu ja tüütu tööots teha, mida ei saanud kuidagi vedama. Olin häiritud, kirusin iseenda vastutulelikkust ja asjade unustamist ja.. noh, säh sulle siis jõulupuhkust, kui töid ja tegemisi tuleb uksest ja aknast. Ärritus võttis taas võimust.
Õhtuks sain tüütuse ikka kaelast ära, kuid olin ei tea millest järsku omadega nii otsas, ei suutnud enam ei ahju kütta ega õhtusööki valmistada. N pani ka õhtul minema nagu tavaliselt ja nii näksisime lastega, mis ette juhtus. Õnneks andis külm nii palju järele, et päevane pliidisoojus püsis toas 20 pügala piires.
Laupäeval oli viimaks õndsus mõneks ajaks tagasi. Kõik sujus just nii, nagu plaaninud olin ja tundsin, et olen omas elemendis. Nii harva kui kaaludel seda ette tuleb, et mitte miski kusagil ei kõigu ega pendelda, vaid tõesti mõlemad kausipooled on kenasti paigal. Õnnis rahu, ole sa tänatud!
Kokkasin üle mäletamatute aegade puupliidi ääres, lugesin Foenkinose "Delikaatususe" lõpuni ja kogu päeva tiksusid mu toimetamistele taustaks mõnusalt talvselt chillid mikstuuride kogumikud Sinutorust. Päris õhtul vahtisin lemmikseepi "Koduigatsust" ja lahistasin nutta, sest... ah, ma parem ei hakka isegi rääkima, kui ebaõiglane.... aga öösel magasin siiski õndsaund.
Aga paratamatult saabub ühel hetkel jälle va pühapäev. Mis tegelikult algas sel korral päris toredasti, sest ärkasin juba 8.30, kuna tundsin, et uni sai otsa. Tegin tule pliidi alla ja toimetasin alles jahedas köögis, kui ka väike tibu ärkas, vantsis pidzaamas minu juurde ja puges unesoojana mulle sülle. Tuli praksus, pliidist hoovas juba väheke soojust, väljas hahetas ja meie vaikne kügelev embus muudkui kestis, sest kumbki ei raatsinud sellest hetkest kuidagi välja tulla. Ja mõtlesin hetkelises õnnetundes, et just nii võikski see päev jätkuda. Paraku....
Olen omal moel pühapäevi põlgama hakanud, sest see on mõneti kõige petlikum päev nädalas. Nagu oleks veel kõik vaba ja võimalik, aga sa tead, et hiljemalt pealelõunal pead hakkama juba valmistuma arginädala askeldusteks ja kogu nädala tüütud ning ebameeldivad asjad (kahtlemata küll jah toredatega kõrvu, aga laske nüüd pessimistil huuata!) seisavad alles ees ja viibutavad sulle näppu. Ja see tegemata asjade laviin matab su nii salakavalalt enda alla, et enne kui arugi saad, on sul taas tuttavalik raske ja tume klomp kõhusopis, sa kärad oma järeltulijate peale iga väiksema asja pärast ja siis siunad ennast, et pidin ma nüüd jälle niimoodi... puhtalt selle pärast, et pliidi siibrit ei saanud õigel ajal kinni ja tuba jäi külm ja lisaks valutab vasak õlg jubanii ööd kui päevad, sest liiga vähe on oldud väljas ja konutatud seeasemel pikalt helendava ekraani ees... Aga homsest tuleb jälle oma mõnusast vabast rutiinist välja tulla ja hakata elama... seda oma teist elu.

Tehtud ja teoksil ehk kokkuvõte 2018.aasta sügistalvest

Nagu ma arvasin, nii on ka läinud- ehk et tööajal kulub kogu mu energia ja vaba aeg niimoodi ära, et blogima ei jõua kuidagi. Leppigem siis kõik sellega, et kirjutan rohkem soojemal ja valgemal ajal.
Töö haaras mind sel sügisel kohe täiega. Raban nii kuis jaksan. Tüdimust õnneks kusagilt veel ei paista, pigem olen iseennast ( ja loodetavasti ka teisi) positiivselt üllatanud just ses osas, mis puudutab võõrale/ suurele klassile tundide andmist. Olen täitsa ellu jäänud, ehkki pelgus on ikka veel väga suur. Ka oma loomuse ja hääle vastu ei saa ma kuigi palju parata, ehkki arvan, et paremat enesekehtestamist on kindlasti kuidagi võimalik õppida...

Tantsuga on samuti uued tuurid sees. Siinkohal võib taaskord öelda, et mida sisimas soovid, see ühel päeval ka realiseerub, iseasi, kas ja kui palju sellega siis rahul oskad olla. Line-tantsule on lisandunud sel aastal ka rahvatants. Esiti olin ma sellega väga rahul, sest see võimalus sadas pooleldi iseenesest sülle ja tundus tore. Praeguseks on algne vaimustus üle läinud ja asja kogu maht hakanud koitma. Esiteks on rahvatants paljus siiski midagi üsna muud kui line- tants. Keha- ja jalahoid tahavad pidevat lihvimist, rühmatöö ja pikad tantsud, mis ei jää kuidagi meelde, on ainult üks osa sellest. Teine on ajakulu, sest lisaks iganädalasele 1,5-2 tunnisele proovile on vahel ka nädalavahetustel pikemad tantsupäevad, mis on tihti 4-5 tunnised. Eesmärk- tantsupeole pürgimine-, on ju õilis, aga mina negativismi kalduva skeptikuna praegu sellest veel kuigivõrd ei unista. Meie üpris värskes tantsurühmas on sel aastal siiski üsna palju uusi liikmeid ja no see üks pikk ja ülikiire tants mul küll veel kuigi ladusalt ei tule... Ja esimene ülevaatus on juba veebruari esimeses pooles...
Lisaks on veel rahvarõivad ja kogu sellega seonduv teema. Riided, jalanõud ja muu atribuutika tuleb jupphaaval välja osta ja see pole kuigi odav lõbu. Sellest vaat et hullemgi on aga see, et osaliselt tuleb rahvariided ka ise teha! Taas- idee on üllas, mõte tore- anda oma panus isiklike rõivaste valmimisse on igale naisele ju auasi. Aga paraku- paraku- no ei ole mina vist piisavalt naine ( isegi üks asjatundja leidis sel sügisel mu muresid kuulates, et loodus on mulle naiselikke omadusi tavapärasest vähem kinkinud...!), sest pealesunnitud mõte rahvariidepluusi ise tegemisest ei vaimusta mind kriipsuvõrdki, sest tean, et mul pole selleks ei piisavalt oskusi ega silmanägemist. Loomupärasel laiskusel on siin muidugi ka oma osa, sest just see õnnetu pluusitegemine on natuke rikkunud mu muidu seni igati idüllilist jõulupuhkust. Puhtast trotsist ei ole ma sellega tänaseni veel algust teinud, aga uuel aastal pean projekti ikkagi tahes- tahtmata käsile võtma. Loodetavasti saan ma kasutada väikest kavalust ehk mõne käsitöölisema tuttava omale natukenegi appi paluda. Eeltööd ses osas juba käivad.

Novembri lõpus oli taas üks imeline käik Vormsile. Kuigi tundsin teatava määral vanust omale selga kuhjuvat, kui lugesin saare kodulehelt, et toimub kohtumine Vormsi kooli endise emakeeleõpetaja ja raamatukoguhoidjaga, oli tunne, nagu oleksin kusagilt pensionile jäänud, siis tegelikult oli päris tore.
Juba parkimisplatsi poolt koolmajja tulles ja seal ringi vaadates tekkis tunne, nagu polekski vahepeal ära olnud. Nagu oleksin kohe valmis alustama järjekordset tööpäeva koolis või raamatukogus. Lõunat käisime söömas ikka samas väikeses koolisööklas. Mööbel, nõud, lõhnad, halvasti lahtikäiv värav, vaade aknast- kõik- kõik oli nii oma, nagu oleksin siin eile viimati käinud. Mis siis, et paljud inimesed olid minu jaoks uued ja lapsed, keda mina kunagi selles koolis õpetasin, on nüüdseks juba kõik põhikooli lõpetanud.
Ka kohtumistund kooli saalis möödus igati vahvalt, nii- nii soe tunne oli lihtsalt! Võrdlesin linna- ja saareelu ning leidsin nii palju asju, mis on tegelikult saarel mõnusamad- ahjuküte, suurem ajavabadus, looduslähedus, vähem kiusatusi, väike ja vaikne töökeskkond. Jah, ma tean, et suuresti just needsamad asjad on mind saarel elades ka mõnevõrra häirinud, aga nüüd (väike)linnamelu kogedes saan kordades paremini aru, kui suured väärtused need tegelikult on. Just nende järele tunnen ajuti teravat igatsust.
Muidugi tuli ka küsimus tagasitulemise kohta. Ja Vormsi raamatu kohta.
Kui esimesele sain rahuliku südamega vastata, et tõesti, ma pole kunagi öelnud, et olen saarelt lõplikult ära. Kui linnas päris üle viskab või töö otsa lõpeb ja parasjagu oleks võimalik saarele naasta, siis teeksin seda ilmselt suuremate kõhklusteta. Üks tore kolleeg meenutas, kui tore meil oli koos nalja ja meelelahutust teha- tantsud tähtedega jäljendada või kasvõi jõuluõhtul koolipeol laulda. Nüüd sellised inimesi enam saarel polevat....
... Siis Vormsi raamatuga pandi mind veidi surve alla. Seda nad ootavad endiselt, kuigi ma seda suurelt kunagi lubanud ei ole. Mõte on ju endiselt olemas ja aeg- ajalt liigutab ka end ühes või teises suunas, mõni väike jupike on ka kirja saanud, kuid hetkel midagi konkreetset ju veel olemas ei ole. Tundus, et kohalikke kurvastas mõnevõrra teadmine, et BP on sellega juba ametis ehk et minu sulest "Minu Vormsit" ilmselt ilmuma ei saa. Aga kuna sel novembripäeval lubasin selgel suusõnal kogu koolirahva ees, et ka minupoolne Vormsi raamat tuleb, siis nüüd olengi ju tegelikult fakti ees- nui neljaks, aga saareraamat peab ühel hetkel valmis saama! Ehk annab jumal selleks piisavat aega ja mõtteid ja viimaks ka väärilise tulemi.

Lõviosa minu vabast ajast kulub juba mõnda aega tegelikult veel ühele ühtpidi uuele, teisalt aga vanale tuttavale ja eluarmastusele- raamatute lugemisele. Avastasin nimelt selle aasta suvel FB-s surfates poolkogemata sellise laheda grupi nagu "Lugemise väljakutse" ja no sinna ma sõna tõsises mõttes aeg-ajalt end ikka unustan. See on täpelt minu maailm! Raamatutest rääkides, neid avastades, lugedes, arvustades ja soovitades tunnen end nagu kala vees. Tahan kohe- kohe hakata ka oma selleaastasest lugemisaastast kokkuvõtet tegema, aga usun juba praegu, et 2018 on olnud lugemise mõttes üks viljakamaid minu elus üle pika aja. Arvan, et nii palju raamatuid lugesin viimati vist ülikoolipäevil.

Aga jõuluaeg oli sel aastal hoopis teistmoodi. Plaanid muutusid detsembrikuu jooksul mitmel korral ning lõpuks said vist parimad kõigist variantidest. Koos oli kogu pere, sealjuures kolm erinevat põlvkonda ja kõik tundusid õnnelikud. Vähemalt sel ajahetkel meie elutoas. Sellist jõulu mina lähiminevikust tõesti ei mäleta. Oli soe, hubane, üdini perekondlik ja tore. Jõuluvana oli sel aastal eriti helde ja kuigi ta saabus alles üsna hilisel õhtutunnil, kui põnnidel juba uni vaikselt silma hakkas tikkuma, aga et ta tuli uksest sisse suisa kahe koguka kotiga, oli ta lõppkokkuvõttes ikkagi ootamist väärt. Nii et salme ja laulegi jäi väheks kõikide pakkide lunastamiseks. Õnneks on meie pisemast preilist viimase aasta jooksul sirgunud üks tõeliselt julge ja särav laulutüdruk ja tema abiga tulime igast olukorrast auga välja.
Oma hõngu lisas asjale seegi, et just jõululapäeva pealelõunal, kõige kibedamal vaaritamise ja toimetamise ajal, andis otsad meid 5 aastat viperusteta teeninud õhksoojuspump, mistõttu tuli nö jooksu pealt puuküttele üle minna. No ja ma ei saa midagi parata, et taas tuli pähe mõte- ole oma soovidega hoolas, sest need võivad täituda kõige ootamatul ajahetkel. Kõigest kuu aega varem, oma Vormsi aegadele mõeldes, olin ju ahjuküttest igatsevalt mõelnud. Ja nüüd, palun väga, astuski reaalsus uksest sisse- pühade alguses otsad andnud elektrilise kütteseadme asemel saamegi nüüd esiti vähemalt oma kaks nädalat jutti, aga kes teab, võib-olla kauemgi, nautida taas ahju- ja pliidisoojust. Mis on mulle tegelikult igati meeltmööda, sest taas tuleb hommikuti teha väike värske õhu tiir ja füüsiline koormus, et kuurist puid tuua. Õnneks pole mu oskused tule tegemise osas vahepeal väga rooste läinud ja isegi N tunnistas täna hommikul, et on täitsa mõnus hommikuti puupliidi vaikset praksumist kuulata.
Ja praegu ongi mõnus, sest kõigil on jõulupuhkus ja jõuab kõike rahulikult. Ja mis saab kibekiirel tööajal, seda mõtleme alles siis, kui uus aasta ja nädal kord käes on.
Toredat aastavahetust kõigile ning mõnusaid kohtumisi uuel aastal!

100 tegemist ja daami

Nagu isetehtud Murphy seadus ütleb, on sul kõige kiirem aeg elus just siis, kui sul oleks miljon ja üks asja, millest tahaks blogida....
No ei jätku aega, tee või tina!
Nii nagu augusti teises pooles enamasti, jätkub mu traditsioon ka sel aastal, et elu tuleb peale mürinal ja kõik ühekorraga.
Algas uuesti töine aeg, tulid peale teatriprojektid ja endiselt on vaja tegeleda oma tervisega. Nii et viimased kaks nädalat on möödunud suures osas väljaspool kodu, on olnud päevi, kus olen kodus saanud olla vaid 2-3 tundi päeva jooksul.
Lõviosa mu ajast võtab hetkel suurprojekt "100 Valget Daami", kuhu ühe tuttava üleskutse peale end massisteeni kirja panin, arvates, et nii palju mul ikka aega on, et paaril õhtul nädalas proovis käia ja ühel nädalavahetuse õhtul etendusi anda....
Tegelikkuses läks nii nagu rahvatarkuski ütleb, et annad sõrme, aga võtab terve käe.
Ehk et alates eelmisest neljapäevast ( 16.08) olen olnud etenduse proovide ja läbimängudega hõivatud IGA PÄEV, vahel on üks, vahel kaks proovi päevas, keskmiselt kulub neile 4-5 tundi ja enamasti laekun ma koju õhtul kusagil 21.30 ja 23.30 vahel. Ja seda kuni selle nädala lõpuni.
Tänaseks on prooviperiood küll seljataga ja ka kontrolletendus sai eile õhtul ühena saja valge daami seast antud ( see oli juba päris keemistemperatuuri lähedal, nagu meie lavastaja peale seda väljendus), aga 3 põhietendust on veel ees, mis peaksid olema juba ülekeevad, nii et tegemist küllaga.
Peale etenduse tahaks ju niisama ka Valge Daami ajast osa saada, käis etteastetel, laadal ja kontsertidel, aga juba on natuke toss väljas ja teen siin- seal korektuure- et pole hullu, kui sinna ja tänna ei jõua, eks järgmisel aastal tuleb ju uus Valge Daami aeg ja küllap ma juba siis...
Tööle naastes saime kohe ühe erakordselt huvitava ja minu jaoks isiklikult ka väga vajaliku koolituse "Psühholoogiline eneseabi" Angela Jakobsoni ettekandes ja niiväga tahaksin sealkuuldu omale kuhugi kirja panna, et vajadusel uuesti üle lugeda, nii palju vajalikke infokilde leidsin sealt enda igapäevaste pisimurede vastu.
Kaks ime-imelist saartel olemise lugu on samuti mu peas ootevalmis ( üks juba natuke isegi pildivalmis) ja tahaks need väga kirja saada, aga mida mul pole, on aeg....

Ei ole tore. Silmadest ja muust

Ma tahaks väga augustikuud rohkem nautida, kui seda enamasti teha saan. Ma ei teagi, milles täpselt probleem on, aga...
Sel aastal ka- nii kui august algas, tulid probleemid, mured ja takistused...
Esmalt hingavad töömõtted juba kuklas, ehkki puhkust veel tegelikult jätkub natukeseks. Tahes- tahtmata vilksab aeg- ajalt läbi pea, et peagi on jälle käes... Ja ma ei pelga mitte niivõrd töötegemist ennast, vaid just kogu seda ebameeldivat elumuutust, mis selle kõigega kaasneb, mis mulle loomuomaselt kuidagi ei sobi. Kõik need varased kella peale ärkamised, aja peale minekud, hommikune närviline sabistamine, jooksmine, sellega kaasnev unustamine ja hilinemine...Lisaks rohkem kohustusi kui rõõmu nende tegemisest. Pluss sügistalvised ja kevadtalvised pikad haigusmaratonid, mis küll lastega pere juures on vist paratamatud, aga minu jaoks on need nii stressirohked ja kurnavad, et paljas mõtegi neile ajab mul juba praegu ajud krussi ja südame pahaks.
Teiseks on tervis jälle streikinud. Mistõttu jäi ära ka minu kangesti plaanitud ja siingi kusagil väljahüütud eksperiment. Loodetavasti saab selle mingil moel siiski tehtud, aga ma ei hõiska siin midagi enne õhtut.

Kohe augusti esimesel, lämbel ja tuuletul päeval käisin peale 11-kuulist ooteaega ära silmaarsti juues. Seal tehti mulle esmalt tilgauuring et näha, mis toimub ka silmapõhjas. Uuring käib siis nii, et pannakse silma mingid tilgad, siis pead 40 minutit laskma neil mõjuda. Kusjuures kabinetist veel soovitati, et mine jaluta või käi kohvikus vahepeal, siis tule tagasi ja räägime edasi.
No ei saanud ma eriti kuskile, sest u 10 minutit peale tilkade panekut hakkas mul väga halb. Nägemine muutus nii häguseks, et ei suutnud enam kuidagi pilku fokuseerida, pea käis ringi ja üle kõige tahtsin kogu aeg ainult silmi ainult kinni hoida. Nii ma tuiasin üliaeglaselt poolsuletud silmadega lähima pargipingini ja istusin seal kui tukunui ligi 20 minutit, et siis haiglasse tagasi tuikuda.
Seal seletas tohter lahkesti, et see on jah tilgauuringu puhul tavaline, et enesetunne kipub halvenema ja nägemine niisamuti, aga paari päevaga peaks kõik taastuma. Ärge ainult silmi pingutage ja kandke päikeseprille. Ja mina tark tüdruk, olin just sel hommikul tulnud arsti juurde autoga ja ilma päikeseprillideta!
Ma ei jõudnud enast ära kiruda ja kaalusin algul siiralt, kas peaksin auto sinnasamma haigemaja ette jätma, kuniks selle mõnel paremal päeval suudan ära tuua, aga samas tundus mõte pooletunnisest jalgsi kojutuiamisest lämmatavas kuumuses ka nii õudne, et istusin siiski poolpimedana rooli. Pole vist vaja öelda, et valisin kulgemiseks kõige kõrvalisemad rajad ja spidomeetri näit ei ületanud selle kulgemise ajal kordagi 20 km/h. Imekombel jäin ellu ja isegi politsei ega keegi tulnud uurima, miks nii aeglaselt ja kummaliselt sõidad, oled midagi tarbinud või?
Sest just nii ütles mulle mu vanem lapsuke, kui koduuksest sisse laekusin ja kurtsin, et nii halb on olla ja ma ei näe hästi. Ta vaatas mulle ehmatanult otsa ja teatas, et pole ka ime- sul on pupillid nii suured, nagu sa oleksid laksu all!
Ja kui siis järgmisel päeval uuesti enam-vähem näha ja detaile eristada suutsin, vaatasin silmaarstilt kaasa saadud prilliretsepti ka üle. Tulemus oli nii kohutav, et ma ei julge seda peaaegu rääkidagi- plussid on vahepealse 5 aastaga nii suureks läinud, et ei usukski, kui poleks ise näinud. Arst soovitas mul nüüd igapäevaseks prillikandjaks hakata- st mitte ainult silmadega töötades ei pane ette, nagu seni olen toiminud, vaid KOGU AEG on prillid ees. Kui niisama toimetan, võin jätta alles praegused, kui aga silmadega töötan, siis uued ja kangemad.
Eks ma siis harjutan vaikselt, ükspäev käisin niimoodi isegi poes- algul oli väga harjumatu ja isegi natuke udune, aga umbes viie minutiga silm harjus ja ümbrus tundus varasemast isegi selgem. Poodi jõudes aga tekkis ebaloogiliselt suur tahtmine prillid eest ära võtta ja nii mitmeid kordi järjest, pidin endale aina teadlikult meelde tuletama, et ei, sa ei unustanud omale prille ette, need peavadki sul nüüd kogu aeg peas olema!

Vaevalt paar päeva hiljem saime ei tea kust perre vastiku kõhugripinakkuse, mis laastas tervet me naisperet järgemööda. Mina kui kõige kõhnem ja tundlikum selle tõve suhtes põdesin muidugi kõige kauem- haigeks jäin pühapäeva varahommikul, aga veel tänagi tunnen, et eriti isu ei ole ja iga hoolikalt valitud paladest koosneva söögikorra järel hakkab kõht ikka mingil ajal uuesti valutama.
Üks pikalt plaanitud välisteis lendas ka seetõttu pikalt, kusjuues veel nii halvasti, et kõik piletid olid juba ostetud, aga kuna tegu oli lennufirmade mõistes siiski odavlendudega, ei saanud me hiljem uurides kusagilt mitte sentigi tagasi, isegi mitte lennujaamamakse.
Eelarve, mis meil kõiksugu suuremate ostude tõttu juba ennegi tundlik oli, kukkus nüüd kolinal miinustesse. Õnneks küll sel aastal esmakordselt, nii et varasemate kuude plussid ehk mingil määral tasakaalustavad seda auku, aga hoop oli kõva. Nii majanduslikus, aga ka moraalses mõttes.

Aga et mitte tänast postitust nii negatiivses toonis lõpetada, sain paari päeva eest ka ühe tõelise rõõmusõnumi- minu lemmikbänd tuleb viimaks ometi Eestisse!!! Lubasin endale kunagi, kui oma toredad soome sügispoeedid alles avastasin, et kuigi suurem asi kontserdikülastaja pole ma kunagi olnud, aga vot kui NEMAD tulevad, siis ma lähen. Ja nüüd, 20. veebruaril, nad tulevadki, ja mina muidugi LÄHEN KA!!
No ja mis te nüüd arvate kes siia lõppu laulma jääb?!! :)))

Mõni positiivne hetk ka sellest kevadest

Üldiselt on selle aasta märksõnadeks olnud üks lõputu stressamine, kiirustamine, otsustamatuse meeleoludes visklemine, hullumise äärel olev närvitsemine ja üldse on mul tunne, et enam rohkem emotsionaalselt ja vaimselt kurnatud ning erinevate tervisemurede küüsis vaevlev ei saagi üks inimene olla, kui mina sel aastal. Ent siiski ei ole kogu elu õnneks veel üdini mustades toonides ja et muidu kipub ikka ju halb heast enam meelde jääma, kavatsen selle kirjutise teha POSITIIVSETEST asjadest sel kevadel. Kavatsen olla endale omaselt lakooniline ja kohati veidi irooniline.
* Olen suutnud 3 aastat titendust- väkelapsendust vastu pidada ( okei, see ajab mu vahepeal täiesti hulluks ja ma ei jõua enam ära oodata, mil see laps juba suuremaks saab ja jonni asemel mõistuse keele kasutusele võtab, aga ikkagi...)
* Käisin elu esimestel Eesti meistrivõistlustel line- tantsus ning naasin sealt medaliväärilise kohaga!
* Olen viimaks ometi ühendust võtnud inimestega, kes on nii ammu kadunud olnud ja kellest olen mõelnud, et tahaks teada, kas ja kus ja kuidas ta on. Nüüd on need esimesed tähtsad kontakti otsimise sammud tehtud ja mis selgub? Nad on täiesti olemas, suuresti sealsamas, kuhu nad minust jäid ja nuta või naera- paljudel neist läheb oluliselt halvemini kui minul!!:((
* Korjasin omale emadepäevaks ise lilli, sest keegi teine seda ei teinud ( ehkki ma ei pea ennast sisimas absoluutselt heaks ning kõige mustamatel päevadel isegi mitte üldse laste vääriliseks emaks, oli lihtsalt tagaaias sirguvaid nurmenukke nähes tunne, et vot peaks oma üldise kibestumise kiuste need iseenda rõõmustamiseks vaasi korjama)
* Minu suur tirts tegi mulle see-eest imearmsa emadepäeva kingituse, mis pani mu peaaegu pisarateni heldima ( ja siis ma mõtlen jälle, et võibolla pole see emaks olemine mul ikka niiväga kehvasti välja tulnud, kui üks teismeline preili on nii üdini ARMAS, HEA ja MÕISTLIK kui ainult minu omakasvatatud tütreke seda on ja ehk ka väiksemast pudinast saab praeguste keeruliste aegade kiuste ükskord sama tore, asjalik ja mõistusega inimene...)
* Olen kohe- kohe suutnud terve aasta auto roolis oma rohelise lehe taga sõita nii, et ei ise ega kaasakondsed pole kriimugi kannatada saanud, auto küll paar väikest kriipsu sai, kui esimesi kordi hoovi ees manööverdades suutsin tagumise nurga vastu aiavõrku suruda (ja no ma ei hakka rääkima, kui palju mu närvid on kannatada saanud kõigi nende hommikuste kiirustamiste, keeriste ja ummikute sees ( jah, uskuge või mitte, aga ka meie väikelinnas on u 7.55 hommikul reaalselt võimalik ummikus istuda...), aga üldiselt on ses osas isegi päris hästi hetkel. Ma vähemalt ei lähe enam endast välja palja mõtte peale sellest, et pean jälle rooli taha istuma.
* Veetsin üle pika aja ühe väga toreda emadepäeva eelse laupäeva koos oma emaga. Oli meeleolukas sõit Kes- Eestisse, ema juurte juurde. Nautisime ilusat ilma ja head toitu ning teineteise seltskonda, istutasime lilli, koristasime kalmistul, kolasime laadal, laulsime autos poplaulukestele valjusti ( ja valesti:)) kaasa ning unustasime pea kogu päevaks oma argimured ja heitlused. Aitäh emme, selle imelise päeva eest!
* Ja lõpuks- eks sellegi üle ole põhjust rõõmustada, et juba enam kui 2 nädalat on kevad olnud nii ilus, soe ja mahe, kui see ühes maikuus üldsegi võimalik on. Ja olen enda võimaluste piires seda püüdnud nautida ning praegust õunapuude õiterohkust nähes võiks neilt ju loota rikkalikku sügissaaki...

Kokkuvõtteks aastast 2013

Teen hästi lühidalt kokkuvõtte sellest, mis oli aastas, mis nüüd mõne tunni möödudes otsa saab, kõige enam meenutada. Oli imetore ja muutusterikas aasta.

Olen ennast kodulinnas MÕNUSASTI sisse seadnud, kõik sujub, laabub ja läheb täpselt nii, nagu peab. Olen suuresti kodune ja tunnen end siin õdusamalt, kui kunagi enne oma elus. Olen ilmselgelt sõiduvees, kui saan köögis toimetada või muul moel OMA kodu heaks panustada, olla igal hetkel olemas oma perele, oma kõige kallimatele!!

Tööaastana oli 2013 seevastu üpriski erandlik - minu elus ei juhtu just ülearu tihti, et ühe aasta jooksul jõuan töötada 3 erinevas kohas. Ometi nii seekord läks. Töökoht saarel oli armas ja sealt on palju-palju sooja meenutada. Natuke kriibib sealt äratulek siiani hinges, tunnen, et see on olnud senistest parim töökoht, mulle enim sobilik. Aga elus ei saagi kõik alati ideaalne olla, kodune idüll kaalub selle väikese hingevalu iga hetk üles.

Seejärel vahepalana suvine Imedemaa. See koht töötingimuste ja eriti palga osas kuigivõrd oma nime ei vääri, aga kogemuse mõttes ja eriti ühe ülitoreda noore sõbranna mõttes oli siiski vajalik ning tore, eks näis, mis eesoleval suvel saab.

Ja sügisest hoopiski tavalasteaed. Uuh, mulle see töökeskkond kohe üleüldse ei sobi, olen seda oma tööpäevikus palju kordi kirunud ja loodan, et selle kohaga saan jaanipäevaks ühele poole. Mul on sageli ebameeldiv tööle minna, juba nende mõne kuu jooksul ja see ei tähenda vist head... Püüan niipalju kui saan, oma suhtumist muuta või vähemalt vaos hoida, aga iga kord see ei õnnestu. Nüüd vähemalt tuleb varsti valgus tagasi ja näen ehk siis ka tööasju pisut heledamas valguses, praegu on see pool minu elust pisut ehk liiga süngetes toonides.

Aga muidu on kõik imehästi. Kodus on soe ja hea, armastus on hinges ja tulevik tundub ses osas olevat lootusrikas ja helge.

Midagi teistsugusest sügisest ka

Juba on uus kuu, kõle ja hall, märkamatult poole peale jõudnud.
Elu veereb ühteaegu kiirelt ja rutiinselt, aeg-ajalt valgustavad seda üksikud eredad hetked, aga enamiku ajast on siiski väike tülpimus, tärkavad lootused, mis maetakse peagi uude pettumusse...

Tegelikult on endal ka kurb lugeda, kuidas ma viimasel ajal end aina masendunumalt väljendan. Huvitaval kombel on novembrikuus toimunud siiski ka väike muutus - olen hakanud taas maha rahunema ja eluga leppima - need on mu igatalvise tardumuse esimesed alged.
Ja elu ei ole mul ka nii üdini jube olnud kui siin mõnes viimasess postituses kajastanud olen.
Head ja ilusad asjad olen miskipärast hoopiski kajastamata unustanud.
Nagu oktoobri alguse Rocca-Al Mares käik koos setokestega ja hobuvankrisõiduga kesk kuldset jahedat sügisest laupäeva. Ja hilisem lotovõiduke kohapeal lahendatud ristsõnaga. Aasta algul ootab ees niisiis Narva-Jõesuu!
Või oktoobrikuine Saaremaa-sõit, mis päädis kollektiivse õhtuse mõnusa oleskeluga nooblis Georg Otsa spaas.
Või ENSV stiilikas kohalikus rahvamajas ja teine pisut tagasihoidlikum möll alles eelmisel nädalavahetusel Mardi-Kadri simmani nime all.
Nii et jah, kui üldine suur sügisväsimus ja -üksindus välja jätta, siis -
eehh, elus on ikka toredat ka!

Muutused saabusid...

.... nagu ikka üleöö ja olid üllatavad, ehkki vahest mõneti isegi aimatavad.
Et siis sellest aastast jälle kaks tööd kõrvu jooksmas pluss veel vabast ajast saare hüvanguks nokitsemine...
Njah, täna keset päeva, kui oma asutus oli lukus ja istusin vallas koosolekul ja samal ajal tiksus peas mõte, et juba 2 minuti pärast pean üle õue koolimajja tundi andma jooksma... siis oli küll tunne, et mind võiks kolm olla. Vähemalt.
Muidugi on tore olla kasulik ja vajatud, aga kui nüüd ausalt enesele otsa vaadata, siis - kaua ma niimoodi jaksan, kolmel tandril korraga teovõimeline, agar, loov, edasiviiv jne olla?
Eks aeg näitab.
Elu on kiire kui karussell ja mul on juba ette kahju, et enam ilmselt nii tihti blogistama ei jõua, kui seda sooviksin. Juba praegu, tänasel hetkelgi on taas olnud asju ja käike, millest pajatada.
Näiteks eelmine nädalavahetus Hiiumaal. Soe, suvelõpuhõnguline olemine, suuremat sorti line-tantsimine, mis laadis mind kujuteldamatul kombel ( terve suvi otsa pole peaaegu üldse tantsinud ja nüüd korraga 3 päeva jutti, aga mulle ikka oli vähe, nii kahju oli ära tulla...).
Ma polegi Hiiuumal juba vähemalt 10 aastat käinud, nii mõndagi oli vajunud unustustehõlma, aga samas olid maastikud ka kuidagipidi tuttavlikud. Ronisime natuke Rebasemägedes, kiikasime Kõpu tuletorni, imetlesime Kärdla kraatrit, einestasime Kohvilähkris, segasime kohalikke lambaid, kes ühe vaatamiusväärsusena reklaamitud pukktuuliku ümber heitunult määgisid, käisime sulistamas surfiparadiisis ning päeva naelana suutsime peale pikka künklikel külavaheteedel loksumist üles leida ka Hiiumaa-Eiffeli, sealsetel mõnusatel roigaskiikedel tukkuda ja kändudelt värsisepa veeretusi kokku veerida.
Laupäeval olime kusagil Kõrgessaare lähistel ühel kaunil muinastulel ja nägime ümberkaudsetel kallastel veel viit samasugust. Ülejäänud aja, nagu öeldud, sisustas suurepäraselt ohjeldamatu tantsimine.

Ahjaa, ja vahepeal olen hakanud ka filmigurmaaniks. Sel suvel olen omale soetanud juba kolm väga hääd linateost.
Südasuvine avastus oli "Tuukrikell ja liblikas"



Ja augustis lisandus tollele ja "Kuninga kõnele" veel esmalt "Karusnahk":



ning seejärel "Eleegia":



Ei oskagi neid filme omavahel võrrelda ega üht teisele eelistada, kõik need mainitud on omamoodi head. Ainulaadsed. Võimsad. Ega nood treilerid anna ka tegelikku õhustikku ju kuigi hästi edasi. Parimal juhul ehk maalivad aimatavd õhkõrnad piirjooned silma ette. Kui sedagi.

VDA

Tore ja teistmoodi nädalavahetus kodulinnas.
Jah, mulle meeldib väga Haapsalus Valge Daami aegu, kui peatänav on kogu vanalinna ulatuses liiklusele suletud ja seal on hoopiski hulgakaupa kaubitsejaid, rõõmsalt elevil inimesi ja muusikat ning suvesoe õhk lõhnab mee ja viiruki ja loomanaha ja värvide ja saiakeste ja suitsusingi ja jäätise ja mille kõige järele....
Kõndsime tirtsuga kohe puhtast rahva ja melu sees olemise mõnust paar tiiru niisama edasi- tagasi ja iga kord tuli mõni tore kaubitseja, kes pakkus maitsta tatraõiemett või küüslaugumandleid või singitükikest või palus nuusutuda omavalmistatud seepi või ...Ja muidugi nägime igasugu toredaid tuttavaid, kellest mõnda polnud tõepoolest juba paar aastat trehvanud ja seda suurem oli rõõm juhuslikust kohtumisest!!
Ah, ma ei teagi, olen vist sel suvel liiga palju oma vaikse saare peal istunud, et paaripäevane laadamelu mulle niiviisi pähe lõi. Igatahes lahkusin sealt paari imeilusate pikkade ja tilisevate kõrvarõngaste ja ammuigatsetud tatrapadja võrra rikkamana. Tirts sai uhke käemaalingu ja suure purgi talumett.
Aga tegelikult on Valge Daami Aja põhirõhk minu jaoks siiski tänavakontsertidel ja nende toimumise järgi sean ka oma ajagraafikut. Niisiis said seekord ära vaadatud:
Epp Petrone`muinasjutuhommik- kahjuks jäime sinna kõvasti hiljaks, sest selle toimumiskohta oli miskipärast muudetud ja tirts sai ainult muinasjutu viimaste lausete põhjal pilti joonistada ( ja hiiglasekasvu tõmmu Justin Petrone seisis oma fotokaga otse minu kõrval, nii et tundsin end täieliku päkapikuna:)) ;
kõhutantsutrupp Iiriseõied - hmm, mulle meeldib kõhutantsu vaadata, kui seda oskuslikult esitatakse ja neil on vaieldamatult imeilusad esinemiskostüümid, aga... no midagi jäi ikka neil eletamatul kombel siiski puudu...;
Black Coffee tantsutrupp - no omas headuses, ei oskagi neid kuidagi kommenteerida, palju nähtud ka neid juba, et midagi uut lisada.

Marvi Vallaste keskpäevaswingile pole samuti vähimatki ette heita- rõõmsameelne, dzässilik, ning põhiosas eestikeelne repertuaar, lisaks suurepärane saatjaskond proffide muusikute ( Toomas Rull, Peedu Kass, Tiit Kalluste) näol, ega sealt ei saanudki muud kui igati kõrvupaitav tulemus tulla.

Õed Anneli ja Ilona ning Tõun - nende kontsert oli mu meelest kogu VDA 2011 parim etteaste!! Eks see oli muidugi täpselt minu maitsele sobilik mõtlik muusika ka, mis pealegi on ka nii "Valguseotsija" kui Jääääre plaatidelt juba omajagu tuttavlik. Ent samas oli see lihtne kitarr ja vahetu suhtlemine publikuga... kuidagi hinge läks see kontsert.
Väike meenutus on samalaadselt kontserdilt, mis toimus küll juba mõne aasta eest, ehkki tookord oli esinejaid laval rohkem, aga usun, et sealgi oli meeleolu sarnane, sest nii toimumispaik kui üritus on ju täpselt sama.


Vahepeale jäi väike tunnine line-tantsu vabakava Aafrika rannas ning siis tagasi linna peale ning lõpetuseks veel:
popp ja noortepärane HU? kontsert. Ega ma sellelt koosseisult enne kontserti peale nende kuulsaima loo "Absoluutselt" suurt midagi ei teadnud, aga et see muidu mitte eriti minu maitsele lugu on tehtud mõnusa irooniaga tänapäeva tibinduse pihta, läksime kuulama. Tirtsule meeldis HU väga, istus terve kontserdi vaguralt paigal ega möllanud vaatamata mitmetele ahvatlejatele üldse teiste lastega ringi( kuigi see üdini tehniline klublik muusika soodustas igati nii jalakeerutust kui lihtsalt suvaliust ringitõmblemist!). Rahvast oli kontsrdil muidugi päris palju ( ja kusjuures täiesti seinast seina, mitte ainult noored!!) ja mulle ka täitsa meeldis, leidsin veel ühe moodsalt sarkastilise loo neilt, ( mõtlesin isegi, et paneks selle Facebooki üles, aga ikka ei pannud veel seekord:D )



Päris öö hakul aga veel Valge Daami legendi etendus - tirtsul oli taas muljeid kuhjaga, sest ta pole varem ühtki Valge Daami etendust ( ega vist ka üldse ühtki vabaõhuetendust) varem näinud ja iga antukese aja tagant oli vaja ärevalt midagi sosistada. Eks öine lossipark ja selge täiskuu ja salalik etendus tegid ka oma töö. Laps sai loodetavasti suure elamuse pikaks ajaks.

Augusti esimesest nädalast

Nonii, kohe esimesel augusti päeval murdis kummaline külmetushaigus maha tirtsu ja niipea kui tema hakkas esimesi tervenemismärke ilmutama, loomulikult ka minu, nii et reedel pidin hoogsalt tõusva palaviku tõttu lausa tööpäeva poolikuks jätma. Saatsin aga teatise kõrgemale poole teele ning lootsin nädalavahetusel rahulikult omas tempos terveneda.
Sain aga vaevalt mõne tunni tekikuhja all külmaväriseda ja pead valutada, kui hakkas riburadapidi kõnesid tulema. Esimene teatas, et juba õhtuks peaks koduukse taha ilmuma ammulubatud arvuti ning kohe pool tunnikest hiljem nõuti mind nädalavahetuseks naabermajja tööle. No head haigust seega!!
Ajasin end värisevi jalu aga püsti ning üritasin üüratute liitrite taimeteede ning valuvaigistite-palavikualandjate toel enam-vähem inimene välja näha. Arvutitooja oli küll väheke ehmunud ja päris ebakindlalt, kas ikka öömaja tohib paluda või tuleb kuusealusega leppida. Vastasin, et ju ikka peavarju saab, eks siis hiljem näha ole, kas nakkus kandus edasi või ei.
Hommikul lahkus rahutu külaline õnneks kiirelt oma teed ning mina vantsisin hoolimata hullult lurisevast ninast ning palavikujärgsest nõrgast olemisest tööpostile, kus sai kogu päeva nõusid pestud, pesu triigitud, tube kraamitud, serveeritud, siis juba uuesti nõusid pesta-kuivatada ja... Oh mõnus vaheldus ja seltskond on ka seal alati nii tore, et haigus ununes sootuks.
Pühapäeva pealelõunal olime aga tirtsuga juba nii kobedad, et läksime metsa seenele ja kui väike eksimiseviperus ( no ma ütlen, et selle metsaga on mul mingi imelik kana kitkuda, sest juba teist aastat järjest püüab ta mind endasse ära eksitada!) välja arvata, saime juba kahe tunniga üüratu koguse kukekaid. Kuidas ma neid realiseerima hakkan, ma väga täpselt veel ei tea, aga fakt on see, et seeni o n mul nüüd PALJU.

Toreda üllatusena avastasin, et minu kevadel seemnetena mahapudistatud saialilledest esimene pääsuke on õiepunga valla löönud ja särab nüüd nagu tõeline oranz päike keset mu muidu ühtlaselt rohelist õuemuru, tema kõrval võtab aga hoogu juba ka teine suurenev õienupp ning loodan, et teisedki suuremad taimed saavad mind oma erksa iluga ehk veel sügise hakul rõõmustada. Kuidagi uhke tunne on südames oma lillede pärast- ikkagi otsast otsani ise kasvatatud ning kompostiga poputatud!!
Veel avastasin eile esimese Minu-sarja raamatu, mis mulle tõeliselt meeldib- Sigrid Suu-Peica "Minu Horvaatia". Neelan seda lausa ühe sõõmuga ja tunnen aeg-ajalt iseennast ära - kaunis loodus, väikese üksildase saare isoleeritus, väike ja endassetõmbunud maailm. Autor on seal võõra riigi territooriumil elanud üsna samasugust elu, nagu mina siinsamas Eestis juba mitmeid aastaid. Ja kui raamat meeldib, siis hakkadki tahes-tahtmata pisut suuremat huvi tundma ka laiemalt - olen täna mitu artiklit netist Horvaatia kohta läbi lugenud ja Youtube`st selle maa muusikat kuulanud ja juba on tekkimas väike kihk seda paika maamunal ka ise uudistama minna!

Eile aga võtsingi end kokku ning hakkasin seenehoidiseid tegema- esimese korraga sain 2 liitrist purki ainult, nö prooviks, aga täitsa head jäid, ning et marinaadi jäi veel üle, kavatsen täna köögis mässamist jätkata. Mitte ainult seente, vaid ka porgandite, suvikõvitsa, kurkidega. Nagu üks õige maainimene elama peab - ikka suvi otsa talveks valmistudes ja hoidiseid vaaritades, ainus väike mure on see, et nüüd kipuvad purgid otsa saama, mida kevadel kui jalus olevat üleliigset träni mitu kotitäit prügimajja sai kantud. Nüüd on omad vitsad, eks ole :)))

Eerikupäeval

Ilus ja roheline mai- päike on soe, linnud hõiskavad, lilled õitsevad, puud lehtivad järjest ning õhk lõhnab rammusalt, värskelt, isukalt … Ajuti suudan tunda sellest isetut rõõmu, olen õnnelik, et olen juhuse, saatuse või ma ei tea mille kiuste sattunud elama just siia, sellele väikesele, salalike imede saarele. Teisel hetkel olen jälle väsinud, nii-nii tüdinud, tülpinud. Mõtlesin täna hommikul liinibussis tagasi saarele loksudes- mis vahet seal siis niiväga on, kas ma elan saarel või mandril, st siis Haapsalus. Ka kodulinnas on palju vaikseid elamurajoone, kus õhk samuti lõhnab, linnud laulavad ja liigset kära kusagilt ei kostu. Ka Vormsi jääb piisavalt lähedale, et seal suviti aeg-ajalt käia … Aga ajakulu oleks kordi väiksem, ei oleks seda lõputut mujal ööbimist, sõitmisele, praami ootamisele läinud aja- ja rahakulu ning sügis-talvise reisimisega kaasnevaid ebamugavusi. Mind häirib, et nö kõrgemad võimud peavad siin endastmõistetavaks, et inimesele saab vabalt juurde delegeerida kohustusi, seejuures palka lisamata ning sul ei ole erilist õigust ka vaielda, sest kusagil kuklas kummitab ebamäärane hirm, et liiga sõnakaks muutudes võid ühel hetkel oma piskustki palgast ning ühes sellega ka nii töö- kui elukohast ilma olla … Ma ei tea ausalt tunnistada isegi, kust ma sellise hirmu võtan, aga on mingi halb aimdus, et pean olema tasane ja targu omi asju ajama, muidu võivad asjad hakata viltu vedama. Samuti on hakanud üha enam häirima, et väikeses kohas ei ole sinu elu ainult sinu teha, ka paljud mitte asjassepuutuvad võtavad endale sageli õiguse teiste elukorraldust ja-põhimõtteid kommenteerida. Mul iga kord kihvatab sees, kui midagi taolist jälle kusagilt kuulen, aga seni olen suutnud end talitseda. Ei tee neist tühikargajaist välja. Ent kauaks ma suudan, ei tea.

Ja ometi, kõigest sellest tüütust ja vastumeelsest hoolimata olen tagasi saarele saabudes peaaegu alati õnnelik. Rutiin on hakanud tulema, aga see on isegi mõneti rõõmustav - tead juba, et praamilt tulles saad bussiga, kuhu vaja, ei praami- ega bussipiletit ostes ei pea enam ütlema, kuhu sa sõita soovid, piisab ütlusest „Palun koju!“ See on kuidagi õdus tunne. Ehk see ongi siiski natu-natuke see ehtpokulik „ko … ko … kodutunne!!“

Jah, on ilus ja rõõmus kevad, ehkki sisimas ma ennast kuigivõrd rõõmsa ega õnnelikuna ei tunne. Olen rahutuist aegadest ja pikast kevadisest sebimisest väsinud. Olen ju aprilli algusest saati aina 2-3 x nädalas mandri vahet vuhtinud ja tunnen, et enam ei jõua. Viimane nädal on eriti hull olnud ka ses mõttes, et jube pikk migreenimaraton on olnud. Lootsin vahepal, et olen neist koledaist kaaslastest nüüd ses mõttes vabanenud, et üle 1-2 x kuus neid taluda ei tule- aga näib, et vara rõõmustasin - kogu viimase nädala on migreen mul lausa üle päeva külas käinud... Palju õnne, üleväsimuse puhul seega. Õnneks pole enam ka palju jäänud- vaid 1,5 nädalat veel vastu pidada. Siis on kõik. Ja karta on ( eelmise aasta kogemuse põhjal), et vaevu jõudnud end esimesest suuremast väsimusest välja puhata, kui on platsis suur tühjus- mis edasi? Pole enam vaja kuhugi kiirustada, midagi teha, kedagi näha? Vahid kodus nelja seina ning tunned end lõpmata tühja ja üksildasena …
Aga ärgem kiirustagem ajast ette. Just äsja, st u 24 tunni eest astusin nö uude ametisse. Olen nüüd kohaliku lehe tegija- esialgu vaid materjali kokkukoguja ja esmane ülevaataja, kuid lubati, et kui selle tööga hästi toime tulen, pannakse edaspidi ka kogu toimetamise ning väljaandmise mured-rõõmud minu kanda. Ja siis ehk ka pisuke palgatõus. No ootame - vaatame, ja loodame parimat. Esitised emotsioonid on küll pigem sedapidi, et ajalehe töö võib mulle isegi sobida, selline tasane nokitsemine, mis mulle enim sobib. Lisaks sisemine heameel ka selle üle, et saan oma saarele veel kuidagi kasulik olla, et mind ehk siiski päris lootusetuks käpardiks siinmail enam ei peeta.

Kevadpühade aegu ...

Uskumatu, et on juba maikuu! Ma ei saa aru, kuhu see aprill käest kadus...?!
Taas on tormiliselt kiire kevad, tahaks kõike ja kõikjale jõuda, aga tahes-tahtmata ei jõua ja jõutugi jääb kohati poolikuks.
Olin nüüd 3 päeva jutti saarest eemal. Endal juba koduigatsuski natuke kriipis kurgus, aga mõtelsin- just see ongi kojujõudmise suurim võlu vist, kui viimaks, peale pikka igatsust sinna tagasi jõuad ja mõtled: " Ohh, MINU KODU! Siin on ikka kõige parem!!"
Olin kogu nädalavahetuse ühe toreda inimese, tegelikult ammuse sõbra juures, kellega polnud aga vahepeal mitu aastat suhelnudki ja nüüd siis kui tirtsuga tema poole läksime, õhtuks külla, ütles ta ootamatult - kui tahame, võme tema juurde ka ööbima jääda, nii kauaks kui mandril viibime. See oli tore mõte, sest tema kodus oli kuidagi eriliselt hea ja lihtne aura. Selline kodune ja siiras. Tal on 2 imearmsat last, ilus kodu... Ja ma mõtlesin, et ta on kindlasti oma hinges väga õnnelik inimene, sest ilmselgelt tahab ta oma elu just lastele ja perele pühendada, ta armastab väga lapsi, seda on temast igati näha, lisaks enda lastele hoiab alati hea meelega ka minu tirtsu, kui mul vaja kuhugi minna ja... Aga temaga rääkima hakates selgus, et ega ta tegelikult niiväga õnnelik ei olegi... Väline on siiski pisut petlik, ent siiski on mul selle nädalavahetuse üle tohutult hea meel, oli kuidagi rahulik ja teistmoodi olemine. Kodune ja turvaline ...

Kevadpühal tegelesin aga hoopiski veidike aiandusega!! Käisin Oma Maja juures ära, koristasin natu-natukene hoovipealset katkistest kasvuhooneklaasi tükkidest ( oleks siis töökindadki märganud kaasa võtta, aga ei- tegin seda musta ja ohtlikku tööd ju oma ülipeente pehmete tupsukestega sametkinnastega, eriline siidinäpp, ma ütlen :)), lõikasin pojengil eelmise aasta kuivanud raod maha ja kaevasin lahti ühe väikese lillepeenra. No see oli umbrohust nii läbi kasvanud, et nägin 3 tundi ränka vaeva kõigi nende juurepuhmastike maast väljaharutamisega ja ega ma tegelikult nüüdki niiväga kindel pole, et sellega kõik puhtaks sain. Kõige vastikum on aga see, et kõikjal ümberringi lokkab umbrohi endiselt ja levitab puhtale maale otsekohe uusi seemneid peale. Nii et pean olema kiire ja mingid tugevamat sorti lilled sinna maha panema. Ostisn kaasa ka ühe paki astri- ja teise saialilleseemneid, aga no.... mina olen ikka väga algaja aiapidaja, ühtki lille pole ma elu sees varem seemnest kasvatanud, nii et tulemas on tõeline katse-eksituse eksperiment. Kavatsus on esiti selline, et panen lilleseemned kodus pottidesse idanema ja vaatan, kas ja mis sealt end välja ajama hakkab. Ja kui tulevad tugevad taimed, saab need mingil ajal ehk aeda ümber istutada ka. Pean aga esmalt end lillekasvatuse alal veidi harima ....

No ja muud kevademärgid on ka viimaks käes, siin saarel polegi suurt muud kui et viimased hangeriismed on viimaks ometi sulanud, metsaalused sinetavad sinililledest, muru hakkab roheliseks tõmbuma ja toomingatel on suured lehepungad peal, aga no mandril on ilm soojem ja juba pühapeäval olid nii kased kui pihlakad õrnrohelises lehekuues!!!

Elu keerdudest, kevadeaimusest

Elu veereb usinasti uperpallitades ja segast on hetkel palju. Emotsioonid on laiali pillutatud, eks püüa neid kuidagi kokku koguda ...
Jah, eelmise nädala lõpul tõusid esile negatiivse varjundiga ühiskondlikud asjad. Olin endast väljas ja tundsin end kaitsetuna. Noh, ütleme nii, et kõrgemad asutused otsustasid taas isepäi toimetama hakata arvates, et mis ma nende vastu ikka saan, ma ju alati kõigega nõus. Olen ju LIIGA HEA INIMENE, nagu hiljuti üks hea tuttavgi märkis. No mis teha, ega ikka alati ei saa ilmsele ülekohtule pea longus vastu kah astuda! Ja siis - olge lahked, võetakse asju kohe isiklikult ja ollakse veel solvunudki, kui mõnes kohas noka lahti teen ja seletusi nõudma hakkan. Vot nii... Õnneks näib, et asjad hakkavad siiski endisel moel või vähemalt peaaegu samal viisil edasi liikuma, nagu need seni on sujunud.

Lõpetasin just täna hommikul järjekordse hea raamatuga - Anne Ragde "Öine soov" oli just täpselt õige lektüür, mis hetkel mu hingeseisundiga üpris hästi sobib.

Vahepeal on kevad ka ametlikult, nii kellakeeramise kui kalendri järgi kohale jõudnud, kuid õues pole sellest meie saarel küll veel muud märki, kui liikuma hakanud merejää, mistõttu oleme taas teadmata ajaks lõksus- ei enam jääteed, ei veel jääsupis liikumisvõimelist praami ...
Aga see-eest on kevad südames. Igal moel. Võiks öelda - ärevust on ülearugi, liblikad lendlevad kõhusoppides juba kõigest väest, aga ei midagi enamat. Hetkel veel.
Aprill ja mai tõotavad praegu ka usinasti kõiksugu erinevat laadi tegevusi, mis mulle moel või teisel vägagi korda lähevad, seda siis eeskätt nii loodusgiidinduse poole pealt, mis kirjade järgi järgmisel nädalal peaks algama. Samuti on üsna palju tegelusi endiselt seotud minu armastatud Line-tantsuga - on oodata üritusi, esinemisi, trennid nagunii. Et siis saab ilmselt tulema samasugune sebimisrohke kevad nagu oli ka eelmine. Olen ärevil, põnevil, elevus lausa leegitseb hinges!
Ah jaa, siia postituse lõppu või taustale sobib mu meelest väga hästi ka üks ilus ja temaatiline laul:

Väike pildigalerii Rootsi-reisist

Mõtlesin, et kui prooviks õige- teha sedasama, mida teised blogilisedki usinasti harrastavad. Nimelt luua siia oikkade kirjaridade vahelduseks ka väike pildiseeria eelmise nädala Stockholmi reisist.

See on siis see uhke ja kuninglik Baltic Queen, mille pardal kogu pidu ja pillerkaar toimuski.

Tükike õdusat põhjamaist arhitektuuri

Siin sa siis jalutad, mööda päikesevarjudest helendavat tänavat, pea omi mõtteid täis....

... ning vastu jalutab sulle üks tore Rootsi koer!

Just säärase nimega paik asubki keset Stockholmi linna ning seal meeldis mullegi väga promeneerida ning inimesi hiilida...

... moodsad ja kiired trammid selja tagant mööda suhistamas.

Hetk varakevadisest Stockholmi linnapargist

Uhke linnakujunduselement

Aga juba tuligi tagasi laeva pöörduda ..

Meie laevabänd, kes meid väsimatult aina uute sambade, rumbade ja merengue`dega turgutas

Veebruari eelviimane nädal. Kodune, rahulik.

Tahaksin seda postitust alustada ühe hea tuttava sõnadega: Oli meil siis seda külma just nüüd, keset päikesest säravat veebruari vaja? Kus oli too pakane kogu pimeda detsembri ja jaanuari, mil oleks olnud ainuõige seda kaminavalgel trotsida? Praegu on ometigi juba veeburari lõpp ja ilma nende tohutute kangestavate miinuskraaditeta mõtleksime juba kõik kevadest ja kuulataksime esimesi lindude silksatusi puude otsast ehk võsa vahelt ....
Jaah, raske on see talv olnud, tüdimus on peal. Näen juba unes rohelist - aina rohelist - suuri mahlakaid kaselehti ja lopsakat lõhnavat rohtu. Ei taha enam seda valget ja külma ...
Kogu eelmise nädala oligi meie saarel kool suletud, sest õpilaste järel jäi haigeks ka enamik õpetajaid, nii see läks ... Aja mahavõtmise aeg kõigi jaoks. Ka mina, igavene ringiärpleja, istusin vaguralt kodus, esmalt põetasin oma tirtsu ja kütsin hooolega elamist soojaks, linnas pole juba veebuari algusest peale käinud ja eelmine nädal jäeti üleüldise külma ja haiguse tõttu isegi aeroobikatrennid ära!
Oli lõõgastav küll, igal õhtul küdeva ahjusuu ees rahus uut pilti tikkida ilma, et peaks paaniliselt mõtlema, kas ja kuhu ma järgmiseks kiirustama pean.
Aga tikkimismaania hoog on mind küll järjekordselt nüüd haaranud.
See on igati temaatiline rebase pilt, ilus ja talvine, ma olen kogu hingega asju juures ja üritan seekord teha kõik nii täpselt mustri järgi kui võimalik ( eelmised pildid on ses osas natuke mul üle jala lastud- no läks valesti, siis läks, saabki pilt omanäolisem - stiilis ). Olen juba ka uuelt pildilt jooksvalt üsna mitu pisiviga avastanud ( pime kana tikib ju!, ja nagu nimme läks mul just nüüd ka laualambi pirn katki ja uut pole saarel kusagilt võtta, nii ma siis püüan iga vaba päevavalguse kiirt enda huvides tööle panna, õhtul teen targu muid tegemisi) ja iga kord halastamatult valesse kohta sattunud pisted üles harutanud ja õiged õigesse kohta säädnud.

Ja kirjut koera oleme tirtsuga teinud nüüd kohe 2 korda järjest. Mul on nii äraütlemata kahju vahel õdusatel õhtutel, et mul enam elektriahju pole, millega saaks nädalavahetusel mõnuga küpsetada ( ainus kokkamise viis, mis mulle natkenegi istub!), aga nooh, häda teeb nutikaks, või kuidas seda öeldaksegi. Kui pole võimalik teha sooja magusat, tuleb nuputada külmi ja/või keedetud variante. Olemegi nüüd katsetanud ära erinevad versioonid küpsisetortidest - igal moel on need imehead, olgu immutatud või immutamata, vahukoore või kohupiimaga, banaanide, sokolaadi ja millega kõigega veel.... Bubert on meil eriline lemmik, aga sellega ma ei viitsi just ülearu tihti jännata. Kama ja müslit nagunii külmaga ei söö ...
Aga kirju on koer on megahea - lihtne ja kiire valmis teha ja rammusat hammustamist jätkub kohe 2-3 õhtuks!!

Uue aasta esimene

Nii uskumatu, kuidas aeg ikka lendab .... Varsti pole juba tervelt kuu aega oma bloggi klõbistama jõudnud.
Esmalt oli meil saarel tohutupikk intrnetikatkestus, mis kestis jõululaupäevast 6. jaanauarini ja... ohh, elu on ikka endiselt kiire ja huvitav. Ja segane. Elan täistuuridel, suhtlen inimestega rohkem kui varem. Teen asju. Ja see näib omakorda inimestele meeldivat.
Jõulud möödusid vägagi toredasti. Valla jõulupeol tehtud ülletusesinemine (mida valmistasime ette ikka rohkem kui 2 ja pool nädalat) oli ülimenukas! (nüüd nad kindlasti loodavad juba uue etteaste peale, hiljemalt aasta pärast, aga soovitavalt juba palju varem! õnneks ka mõtteid jätkub...:)) Jõululaupäeval viibisime naabrite pool pidulikul õhtusöömaajal, mis oli helge ja hingeülendav. Õigupoolest tuli see kutse mulle küll ikka suhteliselt ootamatult, aga üritus oli tõesti imetore ja südantsoojendav.
Uus aastagi on alanud huvitavalt ja paljutõotavalt...
Olen lummatud ... lummuses... aga sellest peaks tegema ühe eraldi sissekande. Kunagi.

Askeldades

Pole juba tükimal ajal blogistama jõudnud, sest nii hämmastav kui see ka ei tundu, on mul viimasel ajal tegemisi rohkem kui neid kajastada jõuan. Ja mis kõige uskumatum, elan aktiivset elu igati saarekeskselt! Mingis mõttes on sest aktiivsest elustki tekkimas omamoodi tore väike rutiin, aga see ei kurna sugugi, vaid annab pigem sellise mõnusa rütmilise elutunnetuse.
Vaba õhtut mul nädala sees hetkel ei eksisteerigi - nädala algul sebin kiirkorras linna vahet erinevail põhjuseil, kesknädal kuulub muusikaliste harrastuste alla - nt tegin just eelmisel reedel teoks oma ammuse soovi- mängisin üle paljude aastate taaskord natuke klaverit. Olen nimelt juba viimased 3-4 kuud üsna sageli unes näinud klavereid või nende mängimist või enesele muretsemist ja nii see soov minus pöörlema hakkas. Reedel võtsin end kokku ja käisin õhtul koolis küsimas, kas võin korraks proovida. Väga ära unustanud ma õnneks midagi polnudki, ainus probleem, et ükski kunagi "kätes" olnud lugu enam ei meenunud ja nooti vaadates vajas bassivõtme lugemine vähake meeldetuletamist ... Meie muusikaõpetaja oli küll nii rahul ja arvas, et saab mind võibolla nüüd "ära kasutama" hakata kui tal vaja nt flöödimängule saatjat. .. Vastasin küll, et pilli mängides tuleb mul alati hirmus lavakramp, aga no vaatame ... Homme on plaanis linnast igal juhul oma kunagised lemmiknoodid kusagilt üles tuhnida!! Ka kandlemäng areneb, küll tasa ja targu, ent siiski areneb!

Nädala teine pool möödub aktiivselt iseennast liigutades - tantsutrennid ja aeroobika käsikäes, rõõm ja energia, mille sealt saan, kaalub üles kõik need hakitud õhtud, vinge tuulega õhtul pimedas toast väljaronimised ja tundide venides vahel pooliku kütmisega jäänud elamine.
Muidu on kah õnneks elus kõik ilusasti korras ja tasakaalus, domineerivad talvised askeldused nagu igapäine lumekoristus (kas teile ka tundub, et lund on juba vähemalt sama palju kui eelmisel talvel?)ja puude tassimine ja ahju all vinduvate, visisevate niiskete puude elulemeelitamine.
Saabuvate jõulude peale on aega mõelda olnud vaid niipalju, et suure üllatusena (mulle) algavad juba homsest igasugused jõulupeod, mis kestavad sel aastal hästi mõnusate väikeste vaheaegadega detsembri lõpuni välja ( kui välja arvata 23. dets, mis tõotab tulla tõelione hullumeelsus - samale päevale on pandud nii kooli- kui valla jõulupidu, mis tähendab, et pole hoo ega hoobi vahet ja järgmisel päeval on toss totaalselt väljas...).
Veel leidsin Kaamoselt huvitava meemi, mis kohe kutsus täitma, aga saan aru, et selleks tuleb natuke aega maha võtta ja rahuliselt asjade üle mõelda. Kavatsen seda teha detsembri teises pooles, kui suuremad askeldused ühel pool ja hingetõmbeaega veidi laiemalt käes.

Tegemata-nädal ja tegus tulevik

Sooh, möödunud nädal läkski niisiis kirja kui üleni haigeolemise aeg. Esiteks tirts, kes küll viirusest küllalt kiiresti jagu sai ning oleks võinud juba 2-3 päeva pärast kooli tagasi minna... Aga siis sai viirus ka minu kätte, mul olid täpselt samad ilnmingud, mis lapselgi, selle vahega, et minu, vanainimese (:)))!), lõi see rivist välja mitte kaheks vaid lausa neljaks päevaks. Olin ikka tõsiselt 2 päeva voodis pikali, nii et mitte midagi ei suutnud teha, hea, et lapsed-loomad läbi häda toidetud said.
Eile aga pidin juba tegus olema ja nagu sügise alguses ikka paistab, tegevust jätkub ja tuleb juurdegi. Nii töö- kui hobialast. Näis-näis, mis neist suuresõnalistest plaanidest tegelikult saab...
Ka talvine puukoorem tuli eile õhtuhämaras kohale, needki tuleb kiiresti vihamvarju toimetada. Riigiisadele tuleb end homme päälinna näitama minna. Ja, nagu tegevust veel vähe oleks, avastasin täna, et selle nädala teine pool on Haapsalus ju MAFF-i päralt. Palju-palju häid loodusfilme, fotonäitusi, õpitubasid jm loodushoiu, metsaasukatega seotut, mis mulle niiväga sümpatiseerib. Kõige hiilgavam oli see, et lugesin festivali kodukalt, et päevapilet on 25 eeku.... No ma ei tea, kas mu silmad näevad valesti või on mingi trükiviga või ... Kuidas nii hea asi saab nii vähe maksta?! Igal juhul, kui see kõik tõsi on ja asjaolud klapivad, veedan me eelseisva nädalavahetuse Matsalu Loodusfilmide Festivalil.

Lõikuskuu sekeldusi

Hehee, ühesõnaga oli minul keset läinud laupäeva suurepärane mõte minna metsa seenile. Ilm oli küll parajalt pilvealune, aga see-eest mõnusalt niiske, mis pidanuks minu mõtlust mööda igati sobilik olema seentele, kes oma ninakesed seetõttu eriti agaralt maa seest välja peaksivad pistama. Tegingi kiire külavahe- ja metsateede ralli, mis nii mind kui ratast enneolematult tugevasti raputas, sest oskasin marsruuti põnevuse huvides veidike varieerides valida just need kõige üleküntuimad ja/või mahajäetumad rajad.
Niisiis tunnise rappumise järel olin hingeldava ja pisut väsinuna seenemetsas kohal. Kukeseeni oli. Palju. Väga palju. Lausa hullumiseni. Esimese tunni jooksul oli mul kaasavõetud kott nii täis, et arvasin- tänaseks aitab, nädala norm on nüüd taas ette korjatud. Hakkasin aga uljalt tagasi sammuma. Paarikümne meetri peal avastasin, et pole nigu tuttav koht. Käänasin end ümber- ikka sama seis. Kuused-kased kõik oleks nagu õiged, aga rohi nende vahel tavalisest pikem, teistsugusem, võsa vale koha peal, ei leia õiget paika kätte, kust välja minna. Käinud veel paar tiiru sihitult edasi-tagasi, hakkasin taipama, et olen vist natuke metsa ära eksinud!
Ei mingit paanikat, palun, mitte mingit paanikat, kordasin mõttes enesele. Püüdsin meeleheitlikult meenutada, millised need kohad välja nägid, kustkaudu olin metsa tulnud, mis puud ja mis suunas kasvasid, kas oli sissetallatud radasid või mitte. Tundsin end korraga väga-väga abituna. Ei julgenud väga ringi ka rabistada, sest olin ju kuulnud legende sellest, et metsaeksinud kipuvad ringiratast tatsama ega tea viimaks enam isegi, mis suunas minema peaks. Kuidagi jõudsin äratundmisele, et peale kitsukest kuuskederiba peaks tulema lehtmetsavõpsik, kus sees lookleb 2 rada, mida mööda metsast välja saab. Kuuseriba oli olemas, aga tundus kuidagi seletamatult võõras ja sellest kahel pool oli täpselt samailmeline lehtpuuvõsa. Kuidagipidi suutin ma suunda siiski õigena hoida, et teada, kuhu suunas jääb metsatee minu rattaga ja mis suunas suurem külavahetee. Pooletunnise ekslemise järel olin sunnitud endale tunnistama, paanika on siiski platsis, nutuvõru vireleb ümber suu ja hakkasin mõtlema, kelle poole oma murega pöörduda. Asjale lisas vürtsi seegi, et otse loomulikult polnud keset sügavat ürgmetsa mul praktiliselt mitte pügalatki levi. Kõndisin siis, telefon pea kohal levipiisku püüdmas, vaarikavarte vahel ning ronisin ühe kõrgema kännu otsa. Seal õnnestus viimati kaks nõrka pulgakest levi saada ning kukkusin helistama. Esmalt lähimatele inimestele, kelle maad antud metsa läheduses asusid. Ei võetud toru või oldi hoopis levist väljas. Ei aidanud muud, kui pidin helistama kodukülla naabritele. Seal kallis naabrinaine organiseeris mulle 15 minutiga abiväe autoga järele, kes pidid hakkama minu kirjeldatud kohta saabudes autoga signaalitama.
Uuh, suur kergendus südames, hakkasin pisitasa taas ennast üle kontrollima- vahtisin puid ja otsisin tunnismärke, mida olin metsa tulles meelde jätnud- paremale poole viltu kasvavad puudesalud, siis kahest kuivanud kasest moodustuv värav, poolik pliitsikujuline lepatüügas... Ja ena imet, seal nad teineteise järel olidki. Vaid paar meetrit kohast, kus just pisarsilmi paanitsedes olin kännul balansseerinud! Olin paika lihtsalt teiselt poolt vaadanud ega seda tuttavat paika sestap ära tundnud.
Ega olnudki muud kui metsast välja saades teha vabandav kõne asjatu tülitamise j paanika pärast. Selgus, et abivägi on juba minu juhatatud metsateel ning saabusidki peagi mulle vastu. Pakkusin vaevatasuks poolt oma seenesaagist, aga sellest keelduti viisakalt, naabrinna ütles, et neil endalgi seeneuputus ja autojuht arvas, et ju ta läheb parem ise seenele. Olin igal juhul neile südamest tänulik, et kergema vaevaga koju pääsesin.
Sama päeva õhtul oli Jääääre kontsert. Mõnus, heljuv, tore, palju tuttavaid inimesi kontserdiplatsil ja veel enam õhus hõljuvaid tuttavaid laule. Tundus, et saarerahvale Jääääre esimene siinne kontsert igatahes väga meeldis, sest mehi ei tahetud lavalt kuidagi ära lasta ning lisalugusid tuli tervelt kolm. Seega sai see sume augustiöö igati iluliselt sisustatud.

Esmaspäeval tööle tulles avastasin, et eelseisvaks nädalavahetuseks on mulle tegevust kaugelt rohkem kui neid ette võtta ja ära teha suudan- korraga terendab sel pikal nädalavahetusel ees 4 eripalgelist ja eri geograafilises punktis toimuvat üritust. Neist ühe ütlesin kohe ära (Narva-reis), ka teise pean ilmselge suure kahjatsusega käest laskma (VD vabatantsimine, kuigi mul on sellest nii piiritult kahju, aga ajad ei klapi kohe kuidagipidi, kuigi olen seda minekut sada korda kaalunud ja oma graafikutega sobitada püüdnud... :((( ), MuhuLine`le olen minemas kui raudnael ja oleks megalahe, kui jõuaksin pühapäeva hommikul otse Muhust veel ka Roostale, kus on loodusgiididega järjekordne kokkusaamine ja mingite huvitavate kividega tutvumine...
Ei tea, ei tea, pool suve olen niisama molutanud ja tegelenud aktiivselt suuremat sorti eimillegagi ja unistanud vaid, et saaks tantsida, saaks loodusgiidiega kokku, tahaks reisida... ja siis nad tulevad, kõik ühe ropsuga ja nagu kiuste, ikka kõik täpselt üheaegselt.
Elu on ikka vahel väga ebaõiglane, kas pole?!