Need viimased puhkusenädalad ...

... lendasid tõesti käest kui imeväel.
Tundub, et mu elu hakkab taas viimaks tasapisi ülesmäge minema...
24. ja 25. juulil olid mul külas mu tantsutreener ning tema kaks sõbrannat. Kõik ratastega varustatud, nii et ei muud kui saart avastama ja seda ka hoolimata aina ähvardavast vihmapilvest. Saime esimese päeva pika marsruudi Suuremõisa- Huitberg- Saxby- Hullo kenasti poole päevaga tehtud ning padutama hakkas alles vahetult enne meie Hullo jõudmist. Õhtul oli meeleolukas Aliase mängimine ja väike kõrtsiskäik, aga kuna seal oma muusikat peale panna ei saanud, tulime tunnise istumise järel tagasi koju, sest eks see matkapäev ikka väsitas parajalt ära ka.
Pühapäev võttis meid vastu taas sillerdava päikesega ning hommikul paar tantsukest meelde tuletatud, tegime taas saaretiiru. Sedakorda sai ära käidud allikatel ja kiriku juures ning sealt pisukese pausi järel edasi suundutud Borrby randa ning kõige viimaks veel Hullo lahe äärde piknikule... Siis juba oligi pühapäeva pealelõuna käes ning külalistel aeg soojade tänamiste saatel oma teed minna.

Jõudis kätte minu viimane puhkusenädal, mil polnud üldse hoo ega hoobi vahet. Nädala algul sai viimaks ka värvipott ja pintsel välja otsitud ning uksed ära värvitud.
Kesknädalal käisin oma emapoolsetel maadel väikesel ringkäigul. Sain oma vanaemale, tema vanematele ning vennale hauale küünla viia ja ühiste jõududega korrastasime ka kogu perekonna hauaplatsi natuke. Õhtul tulime eelmisel suvel ärapõlenud majavaremele. Sellest pole mitte midagi praktiliselt järel, ainult vundament ja üks pisike osake palkseina, mis imelikul kombel tulest täiesti puutumata jäi. Juba on taimestik varemetele peale kasvanud, justkui oleks õnnetusest juba aastakümneid möödas, kuigi tragöödia juhtus vaid napi aasta eest. Imelik ja väga kurb oli seal hoovi peal ringi käia, nii suur harjumus on sees, et seal peaks olema too vana ja väsinud maja ja äkki- vaid tühi plats, ainult vana raudahi turritab keset varet ning meenutab kunagist majasüdant... Võõrastav pilt, sellega ei harju vist iialgi. Kunagiste magamistubade akende all õitsesid veel ühed valged lilled, mõtlesin, et tõmban nende ümbert suuremaid vereurmarohu puhmad välja, siis on lilledel valgem kasvada, aga käsi ei tõusnud sedagi toimingut enam tegema. Milleks, kelle jaoks, pole maja, pole elanikke... Õudne, kurb ja üksildane...

Järgmisel päeval tulin ilmse kergendustundega saarele tagasi, ikkagi on siin mingi enam-vähemgi oma ja kindel koht, kus olla, kus end rahulikult tunda, kus on hea ja turvaline. Pärast nii õõvastavat pilti oli eriline tunne tagasi oma pesas olla.
Reedel kuulasin saare ajalugu puudutavaid loenguid ja korrastasin taas veidi elamist, külaliste puhuks. Õhtul, peale simmanit, peaaegu öö hakul sain viimaks ometi oma oodatud, unistatud telefonikõne temalt, keda kõige-kõige rohkem olen igatsenud, kogu selle palava juuli... Ja nüüd lõpuks, peale pikki päevi lootusetust, kahtlusi, hirme, pahameelt ja meeleolutust on ta jälle siin, minu armas A! Ta tuli korraks läbi, vähemalt nägin teda, sain korrakski teda kallistada.
Järgmisel päeval taas külalised, kes sedakorda lasid ennast küll äraütlemata kaua oodata. Olid teised säärased temperamentsed ega saanud esiotsa omavahel kuidagi lävima, aga no kui õhtu hakul viimaks said, ei lahutanud neid ka enam miski. Sedaviisi sai taas laupäevaõhtu toreda saareekskursiooniga sisustatud, hiljem väikese grilliõhtuga, mis oli täpselt parajalt meeleolukas.

Pühapäeval võtsin osa ajaloolisest esimesest saare üldkogust, kus arutati muuhulgas ka paljukeerutatud tuulepargi asja ja rahvas sai hääletada: 2 poolt ja 158 vastu. Ma ei saa aru, kas siin üldse on enam midagi arutada...
Siis metsa seeneretkele. Heh, ja kui teejuht A (loe: seenevõrgutaja) kaasas on, siis kõik metsad lihtsalt kolletavad ja kubisevad kukeseentest, mida alles nädala eest kusagilt mitte ainsamat ei paistnud. Saime kogu kambaga ma arvan... hmm, no ikka kilode viisi kukekaid, saab kohe pannile panna ja tagavarakski külmikusse piisavalt. Uitasimegi praktiliselt kogu päeva metsi mööda ja mina olin lihtsalt nii lõpmata õnnelik, et saan olla käsikäes koos, tunda, haista ja puutuda teda, keda olen nii meeletumalt igatsenud ja kõik mured haihtusid hetkega olematusse ning energialaeng oli tohutu sest vähesestki koosoldud ajast.
Nüüd on mul jälle usk, kindlus, elusäde ja lootus, pidada vastu need ootamise päevad. Nüüd saan jälle õnnelikum paista ja seda sisimaski olla.
Ja siit ka minu praeguse seisundi õnnelugu (eks see ise teab, kelle poole see teele läheb!):