Südasuvised (südame)asjad

Endiselt on palav, ajuti müristab ja lubab nagu vihma, aga samas läheb see jälle üle.
Olen paaril korral käinud metsas, lootusega leida varaseid kukeseeni. Päh, tühi lootus (mõtlesin tänagi piibelehtede varte vahel lootusrikkalt sobrades ja jalaga sõnajalgu kahte lehte lükates, et eelmisel aastal samal ajal ju olid juba seened olemas ja siis meenus, et eelmine suvi oli ju ka pisut vihmasem). Sõnaga peaaegu et mitte mingit kukeseenesaaki kui nii umbes kaks tagasihoidlikku kämblatäit välja arvata, millest saab siis... no ütleme siis, et kastmele maitset kui ei kriipsugi enamat. Tuleb oodata auguastikuud ja selle ande.
See-eest juuliannid on suured ja mahlased maasikad. Täna, olles nii pettunud, et ainsamat seenepoega ei õnnestunud 2 tunnise kammimise järel metsas välja tuua, sattusin tagasiteel aina uutele ja uhkematele maasikaväljadele, kus sõin neist lausa suu haigeks. Mõtlesin, et naljakas lugu - kui juuli alguses mere äärest esimesed punavad masikakribalad leidsin, tundusid need nii ütlemata mõnusad ja head (avastamise, leidmise rõõm!), aga kui neid tänase saagiga kõrvutada, olid nood rannamaasikad ikka parajad hapud kribalad küll. No meie saare lõpututes ürgmetsades leidub suure muru sees ikka täiesti näpuotsajämedusi, tumepunaseid ja mahlast tilkuvaid maasikaid ja seda ikka hullult suurtes kogustes, nii et mõtlesin, et hommee vaja ikka mõne suurema anumaga metsa minna...
Tegelt on nii, et mu viimased puhkusenädalad on juba nii täis planeeritud, et ei tea, kas üldse enam metsa jõuabki. On tulemas külalised ja vaja ise veel pisut vanades kallites kohtades ringi sõita ja siis tulevad jälle külalised. Mis on iseendast tore, sest vahepeal tunnen end siin saarel nii äraütlemata mahajäetuna, et ensehaletsus kipub hirmsasti kallale... Kõik kallid inimesed on nii kaugel, aina see meri vahel ja...
Eile just vaatasin praamiteki nurgas konutades õnnelikke, väikeste lastega peresid ja nutt oli varuks peaaegu enese pärast- minul ei tule sellist asja vist mitte kunagi, et oleks tore ja ühtehoidev pere ja kui hetkeks tekibki, siis nagunii laguneb... Mingil kombel.. Et tegelikult ma ei passi pereinimeseks, ei tule sellise eluga toime...

Ja siis ikka see vastikult painav küsimus- miks on alati nii, et see, keda sina tahad, sind ei taha, ja need, kes sind tahavad, neid jälle sina ei taha? Neid painavaid mõtteid mõlgutades hakkas kummitama see, igati asjakohane lugu: