esmaspäev, 4. oktoober 2010

Ajas muutumisest

Jäin mõtlema selle üle, kui imelikul ja mõneti isegi imelisel kombel võib inimene ise ja nähtused, soovid, ootused tema ümber seoses selle kõigega ajas muutuda.
Mulle on alati väga meeldinud tants ja liikumine. Olen naudinguga vaadanud, kuidas teised seda teevad - mind on võlunud iluvõimlemine ja peotants, showtants, tegelikult kõik tantsuliigid. Vaatamisest veel enam olen aga tahtnud ka ise osake sellest olla. Liikuda. Muusikast ja oma keha plastilisusest rõõmu tunda, oma liikumisi kontrolli alla saada, neid seal hoida. Tunda ennast tantsides uhke ja vabana.
Lapsena jäin kuidagi küündimatuks, pidudel olin alati müürililleke ja vastavaid trenne kas siis polnud või ei osanud/julgenud ma nendesse minna. Nii jäin ma alati kurvaks kõrvaltvaatajaks, sisimas unistajaks. Täiskasvanuea saabudes tunnistasin endale - jälle on üks unistus purunenud, tantsijat-liikujat ei saa minust küll vist iialgi.
Ent siiski, kas sa näe- pole ma veel kolmekümnenegi ja juba tantsin nagu pöörane! Kolm line-tantsu aastat on möödunud kui tuuletiivul, inspireerides, arendades ja rõõmustades mind rohkem kui lootagi julgesin. Ja nüüd on lootust, et saan ehk lähitulevikus ka nn moodsamate, pisut teistsuguste tantsustiilidega tutvust teha. Tuleb tõdeda, et kunagi pole hilja. Ka 27- aastaselt alustades ning järjekindlalt edasi liikudes on veel võimalik tantsijaks saada. Minu sisemine mina on kasvanud suuremaks, kindlameelsemaks, olen teinud talle suure pai. Kunagi pole hilja oma unistusi ellu viia!

Ka muus osas tundun endale muutununa. Kõhkval ja uimerdavast minast on vähe järel, kui midagi teen, siis ka teen, ei anna endale armu, ei jäta kõhklustele enam nii palju ruumi. Kahjuks hakkab sellega ühes pisut kaduma, tuhmuma ka minu malbem, romantilisem pool, kuid tuleb tunnistada- see pool pole mind elus ka kuigi palju edasi aidanud, pigem isegi vastupidi.
Niisiis- ütlesin ära tööpakkumisest, mis mulle lõpuni asuaks jäädes siiski kohe kuidagi ei sobinud. Tulevikku tuleb siiski vaadata selge pilguga ning ei saa kartma jääda, et kui ma keeldun, hakatakase mulle äkki viltu vaatama või mingil moel mu tiibu kärpima.
Ma ei loo ka enam eneseleillusioone inimeste suhtes, kes ujuvad välja kusagilt minu kaugetest minevikuvarjudest ja soovivad tagasi oma kohta minu elus, mis neile ehk kunagi kuuluski, kuid mille nad vabatahtlikult oma käitumisega on ammugi millelegi muule loovutanud. Ei looda, et kõik on taas nii tore, ilus ja korras nagu muiste. Ei ole, ei saagi olla, sest elu on edasi läinud, nii teised inimesed kui mina ise oleme vahepeal muutunud. On muidugi väga tore, kui saan oma olemasoluga kedagi rõõmustada, veel parem, kui neile ka päriselt tähtis olen. Aga ei kriipsugi enamat. Ei mingeid helgeid õhulosse ega suuri tulevikuplaane. Minu unistusi on liialt palju põrmu trambitud, liialt palju mu naiivset ja romantilist poolt ära kasutatud, et ei saa lasta endal taas hetkeemotsiooni põhjal murduda. Elagu jääkuninganna minus!
Ehk et lühidalt minu hetkesises kokku võtta, siis: kui üksikud eraelulised pisisegad välja jätta, on mu töö- ja hobielu praegu kenasti tasakaalus, nii et hoolimata pidevalt kummitavast sügisväsimusest võin enesega päris rahul olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar