Selle erilise kevad-suve raames olen päris mitmel moel senisest hoopis rohkem taas kokku kasvanud loodusega.
Liskas sellele, et saan sel aastal esmakordselt järjepidevalt hoolitseda ainsa lapikese eest sel maamunal, mida võin päriselt ja nimeliselt enda omaks pidada, võtsin kevade hakul osa üleriigilisesest nurmenukuvaatlusest. Aga nagu peagi selgus, oli see vaid sissejuhatus suuremale väljakutsele.
Nimelt sain võimaluse osaleda esmakordelt (ja praktiliselt täiesti ettevalmistamatult!) üle- Eestilisel loodusvaatluste maratonil. Hoolimata mõningatest väikstest tagasilöökidest ja viperustest usun ja loodan, et see kord ei jää mul ainukeseks ega viimaseks.
Kuigi nime poolest oli ju tegu maratoniga, st võistlus käis selle peale, kes sama aja jooksul ( 24h) suudab jäädvustada ja tuvastada oma varasemalt väljavalitud paigas enim liike, siis tegelikult sai minu jaoks määravamaks hoopis juurdetulnud teadmiste hulk!
Olin nimelt sisemiselt üsna valmis selleks, et uustulnukana ( ja ka mitte eriti suure taime-, ammugi aga putukate jt liikide asjatundjana) jään ma pingereas ilmselt viimaste hulka, nii et platseerumine edetabeli suhteliselt keskele oli mulle esimene positiivne üllatus.
Teine ja minu jaoks ehk veelgi tähtsam avastus oli aga oma kodupaiga tõelise elurikkuse tundmaõppimine. Ehk et minu lapsepõlve lodumaastikud, kus oma vaatlusi läbi viisin ja kus mäletan lapsepõlves kasvamas nii pääsusilmi kui kullerkuppe, mida kumbagi ei õnnestund paraku vaatluste ajal kusagil märgata, on õnneks (siiski praegu veel!!) looduslikult kordades liigirikkamad, kui hingeski oskasin aimata!
Ehk siis suutsin 24 tunni jooksul kokku õigesti tuvastada 64 erinevat liiki, millest kaks on kaitsealused käpalised, linde oli vaatluste hulgas 5, putukaid 4 ja tigusid 2 liiki, seega erinevaid puu-, põõsa- ja taimeliike tuli üle 50.
Tegelikult oli liike seal muidugi kordades rohkem, lihtsalt minu suutlikkusel olid piirid- st pildistasin ja lindistasin neid üles rohkem, aga ei suutnud kõiki nõuetekohaselt tuvastada ning kuna aega rahulikuks uurimiseks nappis, jäi paras ports taimi ka üldse määramata. Samuti kuulsin tegelikult öösel paaril korral soku haukumist, aga lindistada seda ei õnnestunud. Samuti hiljem üht lilleõiel toimetava putuka toimetamise videot üle vaadates kuulsin, et samal ajal kraaksusid sealsamas lindistamise paigas päris kõlavalt ka varesed, keda aga määratud liikide hulka lisada unus päris ära.
Mõned ideed sain juba järgneva(te)ks maratoni(de)ks ka:
1)Mõistlik on endale enne andmebaas Legulus. Tools. hästi selgeks teha, siis on maratoni ajal vähem mässamist.
2) taimi tuleb pildistada hästi täpselt ja mitmest kohast, paar vaatlust lükati tagasi sellepärast, et pildile oli jäänud liiga palju erinevaid taimi ning ei osatud tuvastada, mida sealt just olin määranud või oli pildil näha hoopis liiga väike osa taimest selleks, et seda täpselt tuvastada.
3) kui tahta olla hästi kaval, siis tasub juba vaatluspaiga kindlaksmääramise järel käia seal eelluurel ja vaadata üle, mis seal kasvamas- õitsemas-elutsemas on, siis vaatluse ajal on lihtsam liike lihtsalt järjest pildile/videole püüda. Esimene katsetus oli mul veel võrdlemisi kaootiline ja vahel kippusin unustama, kas olen mõne võõrama taime ka juba varem pildistanud või hakkan ennast kordama.
Aga nüüd ja edaspidi tunnen ma loodetavasti looduses alati ära muuhulgas nii sellised toredad nagu seenliidriku, halli käpa, punatähn-pehmekoore, kõrkja-roolinnu, vereva kontpuu, aas- rebasesaba, aga ka suure käopõlle ja hariliku käokannu, hundipaju ja hunditubaka, mets-lõosilma ja mets-harakputke, vööt- ja kiriteo.
Väike galerii mõnedest pildilepüütutest siia lõppu ka:
PS! Just praegu turgatas mulle pähe ka ainuvõimalik paik, kus tahan läbi viia uut vaatlusmaratoni!
Tjah, see kevad on tõesti tulnud ja ka olnud päris eriline. Kõige muu hulgas olen saanud veelkord kinnitust tõsiasjale, et miski ei tule ellu niisama, tühjalt kohalt, kõik on millekski vajalik.
Blogimises on taas sisse tulnud paus, aga seda mitte niivõrd seetõttu, et poleks materjali või vajadust kirjutada, vaid selles, et ressurssi on jäänud väheseks.
Aga mis ma siin ikka pikalt keerutan. See, et ma hakkasin taas mõtlema ja uurima Mägitee kohta, osutus niisiis prohvetlikuks ettekuulutuseks. Sest vaevalt mõni päev peale tolle postituse tegemist ilmus kunstnik B mu ellu tagasi.
Õnneks mitte päris samamoodi kui varem. Pigem on tegemist väikse selgimisega, loodetavasti mõlema poolt. Otseselt kohtunud me pole, omavahelisi arusaamatusi oleme klaarinud või pigem lahti seletada ja mõtestada püüdnud kirja teel. Kogu maikuu oli see üsna intensiivne, ma ei teagi, kellel või miks seda nüüd rohkem vaja oli, aga see polegi vast tähtsaim.
Tähtis on hoopis see, et sain ise aru, mis mu elus viimastel aastatel on kõvasti vajaka jäänud. Mitmes mõttes on selle suhtluse uuenemine olnud minu jaoks silmi avava tähtsusega. Olen saanud teadlikumaks, mida ja miks oleks vaja enda ümber muuta. Juba olen selles suunas astunud ka esimesed arglikud tibusammud.
Tahan küll endamisi mõelda, et selle suhtluse (ajutine?) taastamine oli vajalik eeskätt selleks, et see paras sasipundar me vahelt lahti harutada, mis tookord aastaid tagasi harutamata jäi, aga pean tunnistama, et vähemalt samavõrra oli seda vaja ka selleks, et teadvustada endale, kuhu olen jõudnud ja kuhu võiks suuna võtta edasi.
Ja kui algul tundus, et aastad pole kumbagi eriti palju muutnud, siis mingil hetkel taipasin enda puhul, et olen suutnud siiski mingil määral hingeliselt kasvada, olen enda jaoks ümber mõtestanud paljutki, mida ja miks kunstnik B mulle tookord ütles. Tunnistan- paljust tema poolt öeldust-mõeldust on keerukas lõpuni aru saada (ka nüüd, enam kui 10 aastat hiljem!), ajuti taipan ka, et tema mõtteuiud ja suhtumine ellu ning inimestesse on mõnel määral omakasupüüdlik, aga samas- kellel meist ei oleks?
Ajuti on ta endiselt väga tumemeelne, ajuti valusalt aus ja ega ma päris lõpuni aru temast ilmselt iialgi ei saa, aga tänasel hetkel neid ridu kirjutades ongi meie suhtlusse juba tekkinud pikemad pausid, nii et võib vabalt olla, et see kõik oli mõeldudki kestma vaid kui hetkeline puhastustuli, mis viib minema vana halva ning teeb ruumi uuele ja puhta(ma)le.
Mis aga kõige tähtsam- olen aru saanud, et ta ei ole kunagi olnud minu vaenlane ega püüdnud mind halvustada või kritiseerida, ta ongi lihtsalt väga otsekohene ( tõesti vahel küll ka omaenda deemonitest aetud, nagu ta isegi on tunnistanud), oma tõdedes väga tugevalt veendunud, ent siiski püüdnud mind vaid arenema ja laiemat pilti nägema panna, sest ta näeb minus selleks potensiaali!
Ja ma olengi arenenud- olles hakanud tema tõdesid paremini mõistma, olen taaskord ka pisut loomingulisemal lainel- kuu ajaga on sündinud 2 uut tantsu ning hiljuti tegin täiesti spontaanse hilisõhtuse fotoretke linna tühermaadele. Hiljem oma fotoasjatundjast suurele piigale neid jäädvustusi näidates tõdes ta, et pole minu piltide hulgas varem nii häid, täpseid ja kujundirikkaid näinudki!
Ja muidugi võrdub kunstnik B minu jaoks alati väga hea muusikavalikuga. Olen just selle suhtlemise tulemusena viimaks ometi soetanud enese isiklikku fonoteeki nii Trio Fragile, Andreas Vollenweideri, Steve Hacketti kui nii mõnegi teise albumeid.
Uue ( tegelikult pigem siiski vana hea, kuigi mitte ainult) muusika laineharjal olen tänu sellele suhtlusele samuti õige võimsalt ja kaua püsinud.
Olgu üks uus suurepärane uus avastus siia lõppu ka:
Jaah, nagu arvata oligi, ei läinud miski sel peol ja nädalal nii, nagu eelmises postituses kangesti kartsin. See on jälle see minu tohutu ülemõtlemine, mille käes ma ikka vaevlen, elades sellega ülemäära keerukaks nii enese kui teiste elu. Tegelikult oli minu esimene tantsupidu tõeline "minu arm", sest kõik sujus suuremate tõrgeteta, et mitte öelda täiesti sujuvalt!
Ühelgi hirmul polnud vähimatki alust- ei jäänud ma haigeks, unustanud ennast ega tantsusamme, ei eksinud ära ega olnud just kuigipalju aega ka koduste järele igatseda. Üks töö ja vile oli hommikust õhtuni ning see kõik toimus nii mõnusas seltskonnas, nõnda et muretseda polnud vähimatki põhjust. Sain hakkama nii ühissöömise, -pesemise, -olemise kui -magamisega ja üksiolemisest ma tegelikult üldse puudust ei tundnud. Tuleb tunnistada- ägedate ja toredate naiste seltskonnas möödub aeg kiiresti ning on turvaline olla. Hakkan isegi arvama, et kui võetakse, lähen uuel hooajal uuesti rahvatantsu!
Proovid olid muidugi pikad, kohati oli vaja kaua niisama oodata, aga ei midagi hullu, neid jalasirutuspause oli ka vaja, sest teisel proovipäeval, mis oli kõige pikem, ( kokku ligi 12, 5 h koos pausidega) oli küll vahepeal tunne, et nende 5-10 min pauside ajal ei jõua vett juurde võtma ega wc järjekorda... Aga õnneks oli see nii tõesti vaid ühel päeval.
Suurem segadus oli söömisega. Kummaline oli süüa nii, et hommiku- ja eriti õhtusöögid olid ülirammusad, samas kui lõuna jäi tihtipeale lahjemaks, kui mitte öelda, et vahel kohe päris kesiseks ( ja seda räägin mina, kes ma ise just oma söömisharjumustega eriti ei hiilga!). Kõige kurvem oli aga seejuures see, et lõuna-ja õhtusöögi vahe venis vahel ikka tohutult pikaks ja õhtusööki saigi alles nii u 21.30 paiku õhtul, mil oli harjumatu endale vastu magamaminekut rammusat toitu sisse ajada, aga et kõht nõudis oma, tegin seda siiski suurema nurinata.
Esimesel päeval koosnes meie lõuna napilt ühest juustu-salativõikust, müslibatoonist ja õunast, valdavalt oli aga selleks supp, mille variatsioonid päevade lõikes eriti ei muutunud: valikus oli vist oma 4 päeva järjest herne-, värskekapsa.- läätsesupp või seljanka, mingil päeval oli vist lihata rassolnik ka. Mina proovisin nende päevade jooksul ära nii seljanka, (mis oli järjekordade pikkuse järgi hinnates kogu aeg populaarseim valik). Kahel korral sain hernesuppi- esimesel korral seetõttu, et saime proovist lõunale nii hilja, et muid valikuid lihtsalt polnud ning teisel korral seetõttu, et hernesupile polnud saba, aga minule tundus näituste paviljoni umbses ja ülerahvastatud ruumis ning rahvariidevööga tihedalt kokkutõmmatuna lõputus järjekorras seistes ühel hetkel, et hakkan vaikselt minestama, kui kohe istuma ei saa. Ühel õhtul oli koolisööklas ainult värskekapsasupp, mis oli paras lati alt läbijooksmine, sest tundus, et kuigi värske too supp küll polnud, pigem eelmise ja üle-eelmise päeva jääkidest kokkukeedetud ( lihtsat mainin, et eelmisel päeval oli õhtusöögiks olnud värskekapsahautis ning üle-eelmisel risoto ning tollest nn värskekapsasupist võis tõesti kõike eelpoolmainitut ka leida).
Aga kui välja jätta tõsiasi, et selsamal ülipikal proovipäeval ei jätkunud viimastele lõunatajatele enam supi kõrvale leibagi, ei saa mina rohkemat küll ette heita ka toitlustamise poole pealt- kokatädid meie koolis olid äärmiselt toredad ning tegid kohe võikusid juurde, kuigi me saabusime ühel hommikul sööma alles siis, kui ametlikust hommikusöögi lõpust oli juba 2 minutit üle. Ja laulu- ning tantspeo ametlik kama- pohlamoosi jäätis oli ka väga hea!
Proovid, mis esmapilgul graafikut vaadates tundusid üle-eluliselt pikad, läksid tegelikult üpris kiiresti, midagi ületamatult rasket ei olnud, kui natuke kuulata ja tähele panna ( ikka sisuliselt platsiklassikaks saanud väljendid ülalt pukist nagu "kolm tädi täpi vahel", "Koondume, tiheneme" või "nüüd tantsime minu jauramise järgi"). Nii oma tantsijate, aga ka teistega platsil tekkis üsna pea tore üheshingamine, mis muutus eriti võimsaks, kui saime kõik koos juba Kalevi staadionile. Kõik need vetsujärjekordades kallistusi jagavad või kellatorni trepiäärtel käeplaksu ootavad lapsed ja küünarnukitunne teiste tantsuplatsil olijatega oli ikka hoopis uutmoodi olemine, rääkimata sellest, et "Maa hinge "tantsides tuli korduvalt klomp kurku ja pisar silma, nii liigutav ja ilus oli see tunne, sõnum ja muusika, see suure ühtse hulgana platsil tantsimine....
Üldse oli kogu selleaastane tantsupeo repertuaar mu meelest hiiglama vahva, sain hoobilt omale juurde mitu lemmikut nii tantsude kui muusika vallas, kui ainult nimetada "Musta madu", "Metsa väge", "Oh keerutat", "Pihlapuud" või "Kirisabalindu". Peale peolt naasmist on aga teadagi kuulamislistis esikohal Trad Attack, Triinu Taul ning Estonian Voices!
Ja ega tegelikult kõik õhtud nii lõputult pikad ka staadionitel olnud, kahel korral oli meil nii palju aega, et teha ka mõnus väike õhtune koosviibimine seltskonnamängude ja niisama muljetamisega, kolmandal korral aga kutsus juhendaja ise meid kõiki enda ümber ning rääkis, nii ühest kui teisest ning see viimase päeva kallistamine ja tänusõnad...
Seda kõike on raske sõnadesse panna ka nüüd, ligi nädal peale suure ürituse ja elamuse lõppu, mil pean tunnistama, et olgu ma nii vähe sotsiaalne kui ma igapäevaselt olengi- selline olemine, üheshingamine ja kokkuhoidmine oli ka minule mõjuvõimas ja meeldejääv elamus väga pikaks ajaks ning andis seletamatu, aga väga sooja ühise olemise, teineteise eest hoolitsemise ja vahva koosolemise tunde. Saan vaid oma rühma tänada ning omakesis mõelda, et ehk saan minagi öelda- järgmise korrani tantsuplatsil!
Olen jälle üle aegade blogima jõudnud ja see saab tähendada näiteks seda, et mul algas sel nädalal puhkus. Puhkus, mil aga ei saa sel suvel väga vabalt võtta, sest toimetamisi on enam kui küll.
Aga alustame algusest.
Kogu maikuu ning juuni esimene kümnendik oli tihedaid tegemisi täis ja need on omakorda viinud sellesse tegusasse seisu, kus hetkel viibin.
Esmalt sai üksjagu tegeletud tantsimisega. Käisin ka teist korda ära Eesti line-tantsu meistrivõistlustel ning olen nüüd veel ühe koreograafide medali võrra rikkam!
Samuti selgus mai alguspäevadel, et meie rahvatantsunaiskadega saime suurele tantsupeole. Saladuskatte all võin nüüd tagantjärele öelda, et ega mina isiklikult sinna suurele peole algul niiväga kippunudki, sest see on ju põhiasi, miks nüüd poole suveni sugugi rahu ega vaikust ei saa. Aga teiselt poolt on ikka hinges päris uhke tunne, sest konkurents oli sel aastal olnud üsna tihe ja ka proovides on kuidagi lihtsamaks ja vabamaks läinud, kui pole enam survet peal, et peame veel ülevaatuse nimel pingutama ja tublid olema. Nüüd oleme juba küllalt tublid olnud ja tantsime rohkem iseenda rõõmuks. Kui juuni viimase päeva hommikul pealinna manu purjetame, ju siis saab jälle nädala jagu staadionitel rügada ja pingutada. Proovigraafikud, mida eile nägime, on muide täiesti muljetavaldavalt pikad, nii et ei tasu vist üleliia muretseda ka selle pärast, et jääb aega igatseda pere ja laste järele, kellest terve nädala jagu pean nüüd juuli algul eemal viibima.
Maikuus sai kooliekskursiooni raames ära käidud järjekordsel toredal Eesti väikesaarel, mis nüüd lisandub mu külastatud väikesaarte nimistusse. Kui nii edasi läheb, et igal aastal saan ühel ära käidud, olen elu lõpuks vast ikka kõikidele Eesti (väike)saartele jõudnud.
Naissaarega läks aga kahjuks nii, et seal olemise aega oli üsna vähe, ilm oli sompus ja tuuline ning ega lastekambaga seal liikudes ise eriti ei näe ega kuule. Tore oli laevasõit sinna ja tagasi, laev ise oli kena ja meeskond väga (laste)sõbralik. Naissaare loodus oli samuti ilus, palju liivast pinda ja sihvakaid männikuid, aga tundus, et kogu saar on risti-rästi selle kuulsa raudteega kaetud, sest mitmes kohas oli näha raudtee ristumiskohti ning sealt hargnesid need teed edasi õige mitmes suunas. Metsas leidus uhkeid kõrgeid rändrahne, kuid vanad sõjaväeehitised, mis nüüdseks ju juba lagunema kipuvad, olid minu meelest selle puutumatu rohelise ja kohiseva keskel lihtsalt kurvad, koledad ja negatiivse energiaga paigad. Kõige ilusamad olid muidugi Naisaarelgi liivarannad - pikad, avarad, inimtühjad, pahisevate vahuharjaste avamere lainetega, puutumatud...
Juuni algus oli väga mitmetahuline, oli lõppe ja ka alguseid, mis tõotavad ei tea veel täpselt mida, aga meeleolud on olnud rõõmsad ja lootusrikkad.
Osalesime oma rühmaga kohalikul tantsupeol, mis oli omamoodi peaproov enne Tallinna suurt pidu- kaks pikka proovipäeva ning tõeliselt tore õhtune laulu- ja tantsuetendus. Ilm soosis meid tantsupäeval isegi pisut üleliia, sest sooja oli 27 kraadi ning päike lõõskas hommikust saati. Aga tantsupeo maigu saime sealt suhu ja nüüd on veel vaja see suur-suur ka juulis ära teha.
Osalesin teist aastat ühes toredas ülelinnalises projektis, mis mulle endale väga meeldis ja sain selle raames ka ühe toreda kohtumise osaliseks, mis tekitas omajagu nostalgiat ja sain kinnitust, et mõtteid, mida olen seni vaid omaette mõlgutanud, polegi ehk määratud vaid üksildasteks mõteteks jääma, vaid saan midagi neist ehk juba sel sügisel ellu viima hakata. ( ehk et taas sai kinnitust minu usk, et mõtetel on energia ja kui neid piisavalt kaua samas suunas mõlgutada, siis ühel hetkel jõuavad need moel v teisel ka õige(te) inimes(t)eni).
Ning juuni keskpaigas loomulikult veel üks väga suur ja tähtis verstapost- suur piiga lõpetas põhikooli ning minu suureks kergenduseks otsustas peale pikki nädalaid kestnud piinarikast ootamist ja kahtlemist ( ja minu salapalveid) edasi õppida siiski kodukohas!
Nagu ma arvasin, nii on ka läinud- ehk et tööajal kulub kogu mu energia ja vaba aeg niimoodi ära, et blogima ei jõua kuidagi. Leppigem siis kõik sellega, et kirjutan rohkem soojemal ja valgemal ajal.
Töö haaras mind sel sügisel kohe täiega. Raban nii kuis jaksan. Tüdimust õnneks kusagilt veel ei paista, pigem olen iseennast ( ja loodetavasti ka teisi) positiivselt üllatanud just ses osas, mis puudutab võõrale/ suurele klassile tundide andmist. Olen täitsa ellu jäänud, ehkki pelgus on ikka veel väga suur. Ka oma loomuse ja hääle vastu ei saa ma kuigi palju parata, ehkki arvan, et paremat enesekehtestamist on kindlasti kuidagi võimalik õppida...
Tantsuga on samuti uued tuurid sees. Siinkohal võib taaskord öelda, et mida sisimas soovid, see ühel päeval ka realiseerub, iseasi, kas ja kui palju sellega siis rahul oskad olla. Line-tantsule on lisandunud sel aastal ka rahvatants. Esiti olin ma sellega väga rahul, sest see võimalus sadas pooleldi iseenesest sülle ja tundus tore. Praeguseks on algne vaimustus üle läinud ja asja kogu maht hakanud koitma. Esiteks on rahvatants paljus siiski midagi üsna muud kui line- tants. Keha- ja jalahoid tahavad pidevat lihvimist, rühmatöö ja pikad tantsud, mis ei jää kuidagi meelde, on ainult üks osa sellest. Teine on ajakulu, sest lisaks iganädalasele 1,5-2 tunnisele proovile on vahel ka nädalavahetustel pikemad tantsupäevad, mis on tihti 4-5 tunnised. Eesmärk- tantsupeole pürgimine-, on ju õilis, aga mina negativismi kalduva skeptikuna praegu sellest veel kuigivõrd ei unista. Meie üpris värskes tantsurühmas on sel aastal siiski üsna palju uusi liikmeid ja no see üks pikk ja ülikiire tants mul küll veel kuigi ladusalt ei tule... Ja esimene ülevaatus on juba veebruari esimeses pooles...
Lisaks on veel rahvarõivad ja kogu sellega seonduv teema. Riided, jalanõud ja muu atribuutika tuleb jupphaaval välja osta ja see pole kuigi odav lõbu. Sellest vaat et hullemgi on aga see, et osaliselt tuleb rahvariided ka ise teha! Taas- idee on üllas, mõte tore- anda oma panus isiklike rõivaste valmimisse on igale naisele ju auasi. Aga paraku- paraku- no ei ole mina vist piisavalt naine ( isegi üks asjatundja leidis sel sügisel mu muresid kuulates, et loodus on mulle naiselikke omadusi tavapärasest vähem kinkinud...!), sest pealesunnitud mõte rahvariidepluusi ise tegemisest ei vaimusta mind kriipsuvõrdki, sest tean, et mul pole selleks ei piisavalt oskusi ega silmanägemist. Loomupärasel laiskusel on siin muidugi ka oma osa, sest just see õnnetu pluusitegemine on natuke rikkunud mu muidu seni igati idüllilist jõulupuhkust. Puhtast trotsist ei ole ma sellega tänaseni veel algust teinud, aga uuel aastal pean projekti ikkagi tahes- tahtmata käsile võtma. Loodetavasti saan ma kasutada väikest kavalust ehk mõne käsitöölisema tuttava omale natukenegi appi paluda. Eeltööd ses osas juba käivad.
Novembri lõpus oli taas üks imeline käik Vormsile. Kuigi tundsin teatava määral vanust omale selga kuhjuvat, kui lugesin saare kodulehelt, et toimub kohtumine Vormsi kooli endise emakeeleõpetaja ja raamatukoguhoidjaga, oli tunne, nagu oleksin kusagilt pensionile jäänud, siis tegelikult oli päris tore.
Juba parkimisplatsi poolt koolmajja tulles ja seal ringi vaadates tekkis tunne, nagu polekski vahepeal ära olnud. Nagu oleksin kohe valmis alustama järjekordset tööpäeva koolis või raamatukogus. Lõunat käisime söömas ikka samas väikeses koolisööklas. Mööbel, nõud, lõhnad, halvasti lahtikäiv värav, vaade aknast- kõik- kõik oli nii oma, nagu oleksin siin eile viimati käinud. Mis siis, et paljud inimesed olid minu jaoks uued ja lapsed, keda mina kunagi selles koolis õpetasin, on nüüdseks juba kõik põhikooli lõpetanud.
Ka kohtumistund kooli saalis möödus igati vahvalt, nii- nii soe tunne oli lihtsalt! Võrdlesin linna- ja saareelu ning leidsin nii palju asju, mis on tegelikult saarel mõnusamad- ahjuküte, suurem ajavabadus, looduslähedus, vähem kiusatusi, väike ja vaikne töökeskkond. Jah, ma tean, et suuresti just needsamad asjad on mind saarel elades ka mõnevõrra häirinud, aga nüüd (väike)linnamelu kogedes saan kordades paremini aru, kui suured väärtused need tegelikult on. Just nende järele tunnen ajuti teravat igatsust.
Muidugi tuli ka küsimus tagasitulemise kohta. Ja Vormsi raamatu kohta.
Kui esimesele sain rahuliku südamega vastata, et tõesti, ma pole kunagi öelnud, et olen saarelt lõplikult ära. Kui linnas päris üle viskab või töö otsa lõpeb ja parasjagu oleks võimalik saarele naasta, siis teeksin seda ilmselt suuremate kõhklusteta. Üks tore kolleeg meenutas, kui tore meil oli koos nalja ja meelelahutust teha- tantsud tähtedega jäljendada või kasvõi jõuluõhtul koolipeol laulda. Nüüd sellised inimesi enam saarel polevat....
... Siis Vormsi raamatuga pandi mind veidi surve alla. Seda nad ootavad endiselt, kuigi ma seda suurelt kunagi lubanud ei ole. Mõte on ju endiselt olemas ja aeg- ajalt liigutab ka end ühes või teises suunas, mõni väike jupike on ka kirja saanud, kuid hetkel midagi konkreetset ju veel olemas ei ole. Tundus, et kohalikke kurvastas mõnevõrra teadmine, et BP on sellega juba ametis ehk et minu sulest "Minu Vormsit" ilmselt ilmuma ei saa. Aga kuna sel novembripäeval lubasin selgel suusõnal kogu koolirahva ees, et ka minupoolne Vormsi raamat tuleb, siis nüüd olengi ju tegelikult fakti ees- nui neljaks, aga saareraamat peab ühel hetkel valmis saama! Ehk annab jumal selleks piisavat aega ja mõtteid ja viimaks ka väärilise tulemi.
Lõviosa minu vabast ajast kulub juba mõnda aega tegelikult veel ühele ühtpidi uuele, teisalt aga vanale tuttavale ja eluarmastusele- raamatute lugemisele. Avastasin nimelt selle aasta suvel FB-s surfates poolkogemata sellise laheda grupi nagu "Lugemise väljakutse" ja no sinna ma sõna tõsises mõttes aeg-ajalt end ikka unustan. See on täpelt minu maailm! Raamatutest rääkides, neid avastades, lugedes, arvustades ja soovitades tunnen end nagu kala vees. Tahan kohe- kohe hakata ka oma selleaastasest lugemisaastast kokkuvõtet tegema, aga usun juba praegu, et 2018 on olnud lugemise mõttes üks viljakamaid minu elus üle pika aja. Arvan, et nii palju raamatuid lugesin viimati vist ülikoolipäevil.
Aga jõuluaeg oli sel aastal hoopis teistmoodi. Plaanid muutusid detsembrikuu jooksul mitmel korral ning lõpuks said vist parimad kõigist variantidest. Koos oli kogu pere, sealjuures kolm erinevat põlvkonda ja kõik tundusid õnnelikud. Vähemalt sel ajahetkel meie elutoas. Sellist jõulu mina lähiminevikust tõesti ei mäleta. Oli soe, hubane, üdini perekondlik ja tore. Jõuluvana oli sel aastal eriti helde ja kuigi ta saabus alles üsna hilisel õhtutunnil, kui põnnidel juba uni vaikselt silma hakkas tikkuma, aga et ta tuli uksest sisse suisa kahe koguka kotiga, oli ta lõppkokkuvõttes ikkagi ootamist väärt. Nii et salme ja laulegi jäi väheks kõikide pakkide lunastamiseks. Õnneks on meie pisemast preilist viimase aasta jooksul sirgunud üks tõeliselt julge ja särav laulutüdruk ja tema abiga tulime igast olukorrast auga välja.
Oma hõngu lisas asjale seegi, et just jõululapäeva pealelõunal, kõige kibedamal vaaritamise ja toimetamise ajal, andis otsad meid 5 aastat viperusteta teeninud õhksoojuspump, mistõttu tuli nö jooksu pealt puuküttele üle minna. No ja ma ei saa midagi parata, et taas tuli pähe mõte- ole oma soovidega hoolas, sest need võivad täituda kõige ootamatul ajahetkel. Kõigest kuu aega varem, oma Vormsi aegadele mõeldes, olin ju ahjuküttest igatsevalt mõelnud. Ja nüüd, palun väga, astuski reaalsus uksest sisse- pühade alguses otsad andnud elektrilise kütteseadme asemel saamegi nüüd esiti vähemalt oma kaks nädalat jutti, aga kes teab, võib-olla kauemgi, nautida taas ahju- ja pliidisoojust. Mis on mulle tegelikult igati meeltmööda, sest taas tuleb hommikuti teha väike värske õhu tiir ja füüsiline koormus, et kuurist puid tuua. Õnneks pole mu oskused tule tegemise osas vahepeal väga rooste läinud ja isegi N tunnistas täna hommikul, et on täitsa mõnus hommikuti puupliidi vaikset praksumist kuulata.
Ja praegu ongi mõnus, sest kõigil on jõulupuhkus ja jõuab kõike rahulikult. Ja mis saab kibekiirel tööajal, seda mõtleme alles siis, kui uus aasta ja nädal kord käes on.
Toredat aastavahetust kõigile ning mõnusaid kohtumisi uuel aastal!
Nagu isetehtud Murphy seadus ütleb, on sul kõige kiirem aeg elus just siis, kui sul oleks miljon ja üks asja, millest tahaks blogida....
No ei jätku aega, tee või tina!
Nii nagu augusti teises pooles enamasti, jätkub mu traditsioon ka sel aastal, et elu tuleb peale mürinal ja kõik ühekorraga.
Algas uuesti töine aeg, tulid peale teatriprojektid ja endiselt on vaja tegeleda oma tervisega. Nii et viimased kaks nädalat on möödunud suures osas väljaspool kodu, on olnud päevi, kus olen kodus saanud olla vaid 2-3 tundi päeva jooksul.
Lõviosa mu ajast võtab hetkel suurprojekt "100 Valget Daami", kuhu ühe tuttava üleskutse peale end massisteeni kirja panin, arvates, et nii palju mul ikka aega on, et paaril õhtul nädalas proovis käia ja ühel nädalavahetuse õhtul etendusi anda....
Tegelikkuses läks nii nagu rahvatarkuski ütleb, et annad sõrme, aga võtab terve käe.
Ehk et alates eelmisest neljapäevast ( 16.08) olen olnud etenduse proovide ja läbimängudega hõivatud IGA PÄEV, vahel on üks, vahel kaks proovi päevas, keskmiselt kulub neile 4-5 tundi ja enamasti laekun ma koju õhtul kusagil 21.30 ja 23.30 vahel. Ja seda kuni selle nädala lõpuni.
Tänaseks on prooviperiood küll seljataga ja ka kontrolletendus sai eile õhtul ühena saja valge daami seast antud ( see oli juba päris keemistemperatuuri lähedal, nagu meie lavastaja peale seda väljendus), aga 3 põhietendust on veel ees, mis peaksid olema juba ülekeevad, nii et tegemist küllaga.
Peale etenduse tahaks ju niisama ka Valge Daami ajast osa saada, käis etteastetel, laadal ja kontsertidel, aga juba on natuke toss väljas ja teen siin- seal korektuure- et pole hullu, kui sinna ja tänna ei jõua, eks järgmisel aastal tuleb ju uus Valge Daami aeg ja küllap ma juba siis...
Tööle naastes saime kohe ühe erakordselt huvitava ja minu jaoks isiklikult ka väga vajaliku koolituse "Psühholoogiline eneseabi" Angela Jakobsoni ettekandes ja niiväga tahaksin sealkuuldu omale kuhugi kirja panna, et vajadusel uuesti üle lugeda, nii palju vajalikke infokilde leidsin sealt enda igapäevaste pisimurede vastu.
Kaks ime-imelist saartel olemise lugu on samuti mu peas ootevalmis ( üks juba natuke isegi pildivalmis) ja tahaks need väga kirja saada, aga mida mul pole, on aeg....
Päeva keskmine temperatuur + 31 kraadi.
Mõnus hommikuuni kestis jahedas hämaras metsaonnis seekord pea kella üheksani välja ja enesetunne oli ärgates reibas. Väljas oli kõik lauspäikesest erekollane, nii et piltegi teha oli võrdlemisi keeruline ( ja- jah, ma tean küll, et on võimalik vahetada säriaja pikkust ja mida kõike, suur piiga pidas mulle mu kehvi pilditulemusi vaadates sellest juba pika loengu, aga... ma olen lihtsalt valel ajastul sündinud ja tehnikaimed ei ole minu jaoks...).
Rahvast vooris juba varastel hommiktundidel ja üks seltskond piilus isegi onni uksest sisse, kui parajasti hommikust sõime. Õnneks olid nad viisakad ja rõõmsameelsed.
Kui kompsud taas koos, jätsime oma armsa öömajaga hüvasti ning kaesime oma silmaga üle, kus see rahvas nii kangesti siin ringi kondab.
Kohe vaatetorni juurest algas 6 km pikkune õpperada ja et siinsed rajad tundusid võrreldes eilsetega oluliselt lihtsamini läbitavad, oli meil taas siht silme ees.
Raja esimese poole moodustas üle Meenikunno raba kulgev laudtee. Oli näha, et rada parandatakse hoolega, sest kõikjal selle ääres oli mitmeid lauavirnakesi, mis ilmselt käsitsi kohale veetud, et lagunema kippuvat värske ja vastupidavaga asendada. Samuti oli mitmel pole tee ääres näha mingeid lohistamisjälgi. N arvas algul, et ju hundid siin ringi toimetavad ja metskitsi või muud saaki niimoodi põiki üle raba veavad, aga mida edasi, seda tihedamaks need kummalised rajad muutusid ning viimaks polnud me enam kindlad, kas ja kui loomtekkelised need lohistamisvaod õigupoolest ikkagi on.
Lauspäike ja palavus kurnasid üksjagu, õnneks jäi raja äärde ka paar järvekest, mille kaldal sai korraks kosutavat jahedust, ühe äärde oli tehtud lausa kena väike puhkenurk, aga neisse tumedatesse põhjatustesse me sisse hüpata küll ei julgenud.
Tund hiljem olime oma joriseva pisipiigaga ühes siiski õnnelikult kindal maal tagasi, päris laudtee lõpus oli veel eriti maaliline rabajärv, mille kõrval kõrgel künkal troonis ka Päikesloojangu nimeline metsamaja.
Esiti olime üsna rahulolevad, sest pool teest, mis meie arvates oli see raskem, oli juba seljataga ja ees ootas kuiv ja varjuline metsarada, aga nagu kohe selgus, rõõmustasime siiski vara.
Õpperada jätkus esiti petlikult lihtsana- kõikjal lai ja sile rada, mis nii viga kõik neljakesi ühes rivis sammuda. Peagi aga keerutas rada end aina rohkem ja rohkem ürgmetsa, muutus tasapisi kitsamaks, konarlikumaks ja kui hakkasin vaikselt eesminejatest maha jääma, adusin taas, kui kehvas füüsilises vormis ma ikka olen.
Kõige tipuks ilmusid keset rada välja veel hiigelsuured ja väledad sipelgad. Arvan, et ju need pidid laanekuklased olema, olid musta värvi, ronisid pidevalt jalgadele ja hammustasid valusasti hoolimata sellest, et me kordagi ühtki peatust ei teinud, vaid kogu aeg liikusime. See sipelgatee kestis vast nii kilomeetri, võibolla pisut rohkem ja õnneks oli ka kõige keerulisem osa, sest mingil ajal, kui rada oli paar korda hargnenud ja teinud mõned tõsisemad tõusud ja langused, hakkas viimaks ometi tuttav metsalagendik taas paistma ning olime kahetunnise vantsimise järel õnnelikult matka alguspunktis tagasi.
Kaunist Liipsaarest Meenikunnos saime sedakorda minema alles üsna tükk maad peale keskpäeva ning võtsime suuna edasi Rõuge ja Ööbikuoru poole, kus viimaks ometi sain taas oma Lõuna- Eesti käänulised mägiteed ka kätte!
Kui ikka sõidad nii, et tõusu lõpus pole veel näha, kuhupoole tee edasi keerdub ja siis pead künkatipul järsult pöörama, võtab mõnusasti kõhust õõnsaks küll ja oh- need maalilised vaated- kuplid ja järved ja kenasti kordatehtud õitsvad vanad talukohad. Lõuna- Eesti, mu arm!
Rõugesse jõudsime kohale vähemagi viperuseta, aga seal ei õnnestunud Ööbikuoru leidmine meil kuigivõrd. Käänasime küll end vasakule, sest viit näitas sarnase nimega paigale, aga kui tee veeres peatusime, et kaarti uurida ja ümbrust uudistada, peatus meie kõrval keegi vanem ja turskem vuntsidega kohalik härra valge sõiduautoga ja küsis üsna rangel toonil, keda või mida me siit otsime. Vastasime ausalt, et tahaks minna Ööbikuorgu ja siis seletas ta meile juba veidi lahkemalt, et vasakule tuleb pöörata juba kooli ja kiriku juurest. Tänasime viisakalt ja suundusime tuldud teed tagaasi.
Ei kiriku ega kooli leidmisega olnud mingit vaeva, aga nende vahelt jõudsime välja kõigest mingite tenniseväljakuteni.
Õige teeots oli tegelikult alles järgmine. Ja ka seal suutsime ikka esimese hooga õigest kohast mööda põrutada, kuni jõudsime välja põneva talupidamise juurde, kus näikse kasvatatavat kelgukoeri, sest just taolist tõugu ( Malamuudid? Huskyd? Laikad?) koeri oli õuealal kuutides oma 6-7 tükki, kõik vahvas üksmeeles meie peale haukumas.
Keerasime veelkord otsa ümber, tulime tasakesi tagasi ja ennäe imet- nüüd oligi tõepoolest vasakul pool tee ääres terve Ööbikuorg kui kandikul paista! Kaardid, pildid, infotahvlid ja müügimajake. Olime vist ikka väga päikesest rammestatud, et me kõike seda esimesel korral ei märganud.
Veidi maad kõndinud ja silte uurinud, tundus meile aga äkki, et see Ööbikuorg on meile täna avastamiseks liiga suur, sest kui hakati rääkima taas matkast ja õpperajast, tulid meile judinad selga ning otsustasime, et midagi peab järgmiseks korraks ka avastada jääma.
Seeasemel otsustasime üles otsida kusagile samasse ürgorgu jääva Hinni kanjoni.
Taas olime tagasi kiriku ja kooli juures, aga suundusime sedakorda siiski paremale ning vaid mõned kilomeetrid edasi leidsimegi ürgmetsa rahust paiga, mida otsima olime tulnud.
Tundus, et koht pole veel väga suur turismimagnet, ehkki paar huvilist sattus meiega samaaegselt sinnagi, enamjaolt kusjuures välismaalased, aga muidu valitses seal õnnis rahu puude varjus.
Parklast viis kanjonisse väikesel kõrgendikul lühike matkarada ja kui mööda mäekülge trepist alla laskusime, jõudsime esmalt välja selge veega allikani. Juures oli ka kopsik vee võtmiseks ning just värske külm allikavesi oligi selles kuumuses hädavajalik!
Allika juurest algas väike laudtee, mis viis keerutades kanjoni sisemusse. Seal kõndides ja uudistades tundsin, et olen leidnud paiga, mis tõesti mu hinge kosutab. Just parajalt ürgne, eraldatud, vaikne veevulin ja puutumata loodus kahel pool liivakivikanjonit. Ümberringi ei hingeliski. Mingi rahu ja õndsus laskusid mu üle seal kõndides. Kahjuks läks kanjon aegamööda aina kitsamaks ning paarisaja meetri pärast sai päris otsa.
Tagasiteel täitsime kaks tühjaks saanud veepudelit allikanestega ning kohtasime varem ka parklas nähtud saksa perekonda, kel oli samuti allikatee jalge all selle vahega, et kui meie võtsime vaid ühe suure ja teise väikese veepudelitäie endaga, siis nemad tulid ikka mitmete viieliitriste anumate ja kastekannudega kohale... Kuidagi natuke kurb oli, ehkki sain aru, et neil võiski päriselt veehäda olla- nad olid kohale tulnud haagissuvilaga, lapsed kaasas, kodust väga kaugel ja.... Ikkagi tõstis looduskaitsja minus pead- mis sest imelisest allikast nõnda järele jääb, kui iga külastaja ammutab sealt nii palju kui anumaid parasjagu kaasas ja ära vedada jaksab?
Peagi aga olime ( taaskord-taaskord!) tagasi Rõuges, kooli ja kiriku juures ning itsitasime juba isekesis, kas kohalikud ehk plaanivad meid lähema vaatluse alla võtta või pollari sappa panna, kaua see paganama tume maastur siin edasi- tagasi tiirutab?!
Ja tegime igaks juhuks vehkat. Tee veerde oli just pooljuhuslikult jäänud viit Suurele Munamäele kui N ootamatult teatas, et tema pole kunagi Munamäel käinud. Mis seal siis muud, kui lähme aga kohale!
Haanjas käis suuremat sorti suusahooajaks valmistumine, sest asula mägised kergliiklusteed olid sõna otseses mõttes keppidega vehkivatest ja ennastunustavatest rullitajatest üle külvatud. Sealt aga keerasime juba esimese juhatava viida peale vasakule ära.
Jõudsime Suure Munamäe jalamile välja, aga minu sisetunne ütles, et see pole vist päris õige koht. Või noh, tegelikult on õige koht küll, sest just Eestimaa üks tuntuim turismimagnet Munamägi meie ees ilmselgelt kõrgus, aga mitte päris see koht, kus üks tavaline turist peaks oma ennastsalgavat mäkkeronimist algama. Sest parkla oli olematu ehk et peale meie mahtus sinna veel täpselt üks auto ja tõkkepuu oli mäel ees. N uuris kaarti nii- ja naapidi ning arvas jällegi, et see peab õige koht olema, sest muid teid sinna eriti ei viivat. Mina kui seltskonnast ainus, kes Suurel Munamäel ka enne käinud, ajasin ikka vastu, et otsime veel, sest suur parkla ja trepid peaksid ikka ka olema... No ei midagi, kes vähemuses, see vähemuses. Ja kui meie kõrval tõesti ühel hetkel ka teine auto peatus, millest samuti lastega pere välja pudises ning vapralt mäest üles astus, olin sunnitud alla andma.
Kobisime autost välja, vingerdasime tõkkepuust mööda ning asusime mööda järsku asfalteeritud mäekülge ülespoole rühkima. Siin- seal tee ääres olid imelikud laiemad palktarast ümbritsetud ristkülikud, kusagil aga ei paistnud ainsatki pinki jala puhkamiseks ega ümbruse uudistamiseks. Torni juurde jõudsime viimaks siiski kohale. Kus selgus, et olime tulnud nö kaubakäiku mööda, sest üsna pea peale meid sõitis sealt teineteise järel üles mitu kaubaautot.
Seal läks meil uueks vaidluseks, sest mina ei tahtnud torni minna, aga ülejäänud jälle tahtsid. Vaatasime hinnakirja- trepist ronimine maksis 4 eurot nägu, liftiga sai 6 euro eest otse kõrgustesse kihutada. Raske ohke saatel valisin viimaks teise ehk kallima vairandi, sest ei mina ega pisipiiga poleks seda lõputut ronimist välja kannatanud.
Tipus ei julgenud mina teadagi õieti liigutadagi, sest väsimus ja loomulik kõrgusekartus olid teinud oma töö. Üheainsa pildi suutsin värisevate jalgade kiuste siiski klõpsutada...
Ja juba vähem kui 10 minutit hiljem olimegi all tagasi, 15 eurot vaesemad ( pisipiiga transpordi eest õnneks raha ei küsitud, aga saime siiski perepileti osta) ja tagasi väljas, leidsime üles ka selle "õige" tee mäest üles, millest mina olin tulutult kogu aeg rääkinud.
Oli selgemast selge, et väsimuse ja tujutuse peletamiseks aitaks nüüd üks hea kõhutäis, aga ümberkaudu uudistades ei leidnud me lähemalt ühtki asustatud paika kui minna tagasi Võrru.
Veidi imelik see lugu oli, sest Võrus olime platsis seekord juba kusagil paar minutit enne kuut, aga kõik toidukohad, mille suutsime välja raalida, läksid enamikus juba sel ajal kinni. Vaid õnnekombel suutsime juhuslikul möödasõidul tuvastada Muhvini kohviku, mis oli veel tunni jagu avatud ja pakkus sooja toitu täiesti mõistliku hinna eest. Toidud olid seal tõeliselt rammukad ja kodused- seljanka sees seisis lusikas püsti ja N oli ka õnnelik, sest viimaks ometi tavalised kartulid ja kotletid!! Kusjures kui olime oma supid- praed lõpetanud ja tagasi auto juurde suundusime, esitas N igati õigustatud küsimuse, kas seal Muhvini kohvikus siis muhvineid ka müüdi? Ju ikka, aga me ei osanud näljaste ja veidi väsinutena seda tol hetkel tähele panna.
Kuna õhtuks oli plaan siiski ka Võrumaalt välja ja otsaga Valgamaale jõuda, oli nüüd viimane aeg hakata selle poole sõitma ja poolteist tundi hiljem olime piirilinnas Valgas kohal.
Seal oli kummaline lugu- algul sisse sõites tundus, et linn on korraga väga kaunis ja väga puhas, kõikjal ilusad väikesed majad, rohelus ja jalutavad inimesed, aga mida kesklinna poole, seda enam rääma ja halliks kõik muutus.
Ja kui me juba Valgas olime, ei saanud ka piiri ületamata jätta ( No ma tõesti poleks arvanud, et ka iseennast ja veel koos perega ühel hetkel Valka Alkomarketist leian!). N aga oli praktik ja arvutas, et paari kasti õlle pealt saab siin päris mitukümmend eurot kokku hoida ja naisperele lohutuseks võttis natuke jäätist ka ( selle valik oli seal muidugi pea olematu, aga no sellise kuuma suvega võib kell pool kümme õhtul vabalt veel õues jätsi süüa).
Kütusehind paraku lõunanaabritel meie omast oluliselt madalam ei olnud, vähemalt mite Valkas ja see otsing jäi meil suhteliselt tagasihoidliku kasumiga, aga siis oli juba viimane hetk võtta suund oma tänasele öömajale- Kivi metsaonnile Valgamaal.
Sõitsime järjekordselt Võru poole välja, aga peagi hakkasid viidad näitama Karula rahvuspargi peale ning sinna suundusime meiegi. Saatjaks sai sellel õhtul suure piiga heameeleks Of Mice And Men.
Peatuspaiga leidmisega polnud seekord üldse vaeva, sest metsaonni nime kandev majake asus suisa külavahetee ääres.
Tegemist oli rehielamuga, millel polnud ees uksi ega sisse ehitatud aknaid, seega oli olemine sõna tõsises mõttes üsna pime. Ja veidi kõhedaks võttis see ka.
Niidetud õuel oli tegelikult hooneid rohkem kui üks, aga võtsime suuna arvatavale peamajale.
Kiikasime N- ga koos taskulambi valgel selle sisemuse üle- seal oli kokku 4 ruumi, kahes neist sees lavatsid magamiseks, ühes aimatavalt mingi lakapealne, aga hämaruses sinna lähemalt uurima minna ei tihanud. Valisime endi jaoks välja suurema toa, milles oli eilsega võrreldes päris lai lavats ning esiti tundus, et putukaid niiväga polegi, tõmbame koormakatte ukseava ette ja magame kõik kenasti kobaras koos.
Edasi toimetades selgus siiski kui naiivsed linnainimesed me oleme, sest.... Esiteks oli ruumis sees väga- väga tolmune ja et me suure tirtsuga mõlemad oleme tolmuallergikud, tuli kiiresti joosta Claritine`i karbi järele, mille õnneks kotipõhjast leidsime. Selle võtmisega aga jäime pisut hiljaks, sest asju sisse toimetades turtsusime juba teineteise võidu. Kui madratsid – tekid olid lavatsile laotatud ning väikesel piigal silm juba sama hästi kui loojas, aktiveerus aga korraga ka musttuhat sääske, kes olid seni rahulikult kusagil palgipragudes või tont teab kus maganud, aga meie sehkendamine, valgus ja magusad kehalõhnad ajasid nad suure summana ärevile.
N tegi kibekiirelt otsuse- siiasamasse toapõrandale telk üles, et sinna vereimejate eest pakku minna.
Ja oi kui õige otsus see oli, sest kui telki putkasime ja ise vaikseks jäime, alles kuulsime, milline läbitungiv pinin kõikjal meie varjupaiga ümber käis! Ja nagu sellest veel vähe oleks, ärkas pool tundi hiljem kusagil ka üks nahkhiir, kes päris tükk aega ruumis ringi laperdas, enne kui... ma ei teagi nüüd, kas väjapääsu leidis või uuesti magama uinus... Igal juhul mina enne suurt valget telgist välja minna ei julgenud.
Ööuni tuli taas väga rahutu et mite öelda olematu, sest hiliste häälte, tolmu ja niiskusega ebamugaval kühmulisel asemel veereldes ei leidnud ma tundide viisi kuidagi asu. Igasugu kummalised mõttekesed käisid peast läbi ja seekord ei suutnud kuidagi seda õnnistatud hommikut ära oodata.
Jätkub...
Mulle meeldib suvi ja eriti puhkuse aeg. Mulle meeldib teha asju omas tempos kulgedes, kiirustamata. Mulle sobib hästi, kui tegu jõuab rahulikult mõttele järele. Saab mõnusasti vaagida ja otsustada, kuhu ja kuidas teha järgmine samm.
Viimase hullumeelse aasta jooksul olen ajuti väga teravalt teadvustanud, et minu kõige suuremaks vaenalseks on energia- ja ajapuudus ning eriti väsimus,mis võtab kiiresti minult kõik pidurid ja piduriteta mina- see on ainult üks kaos ja häving nii minu ümber, aga eeskütt minu sees.
Ma olen puhkusel eilsest saati ning kavatsen seda olla augusti keskpaigani ehk täpselt nii kaua, kui tänane seadus ühele tavalisele haridustöötajale seda võimaldab. Ma ei kavatse selle kahe kuu vältel rabelda ega koormata end asjadega, mida mulle tegelikult teha ei meeldi. Ma ei kavatse hommikuti kella peale ärgata ega kuhugi kiirustada. Tööle ma ka siiski vaatamata vahepealsetele variantidele ei lähe, olgu nende finantsidega nagu on...
Ja peetagu mind pealegi egoistiks või rahvavaenlaseks, aga kui üks päev enne minu ametliku puhkuse algust üks hea ja tore inimene mind endale paariks päeaks appi palus tegema midagi, mis mulle apseluutselt ei meeldi, võtsin südame rindu, surusin süütunde selja taha peitu ning ütlesin talle ära. Kiirustamine, ajanappus ja sellest tulenev vaenulikkus nii enda kui teiste vastu on üsna üheselt mulle selgeks õpetanud- oma aeg ja oma olemine on väärtuslikum kõigest ja sellest tuleb kümne küünega kinni hoida nii palju kui vähegi võimalik.
Nii et sel suvel ma loen, tikin ja tantsin ning tegelen ka mul moel enese nii vaimse kui eriti füüsilise poole ülesputitamisega ja seda kuni augusti keskpaigani välja. Punkt.
Üldiselt on selle aasta märksõnadeks olnud üks lõputu stressamine, kiirustamine, otsustamatuse meeleoludes visklemine, hullumise äärel olev närvitsemine ja üldse on mul tunne, et enam rohkem emotsionaalselt ja vaimselt kurnatud ning erinevate tervisemurede küüsis vaevlev ei saagi üks inimene olla, kui mina sel aastal. Ent siiski ei ole kogu elu õnneks veel üdini mustades toonides ja et muidu kipub ikka ju halb heast enam meelde jääma, kavatsen selle kirjutise teha POSITIIVSETEST asjadest sel kevadel. Kavatsen olla endale omaselt lakooniline ja kohati veidi irooniline.
* Olen suutnud 3 aastat titendust- väkelapsendust vastu pidada ( okei, see ajab mu vahepeal täiesti hulluks ja ma ei jõua enam ära oodata, mil see laps juba suuremaks saab ja jonni asemel mõistuse keele kasutusele võtab, aga ikkagi...)
* Käisin elu esimestel Eesti meistrivõistlustel line- tantsus ning naasin sealt medaliväärilise kohaga!
* Olen viimaks ometi ühendust võtnud inimestega, kes on nii ammu kadunud olnud ja kellest olen mõelnud, et tahaks teada, kas ja kus ja kuidas ta on. Nüüd on need esimesed tähtsad kontakti otsimise sammud tehtud ja mis selgub? Nad on täiesti olemas, suuresti sealsamas, kuhu nad minust jäid ja nuta või naera- paljudel neist läheb oluliselt halvemini kui minul!!:((
* Korjasin omale emadepäevaks ise lilli, sest keegi teine seda ei teinud ( ehkki ma ei pea ennast sisimas absoluutselt heaks ning kõige mustamatel päevadel isegi mitte üldse laste vääriliseks emaks, oli lihtsalt tagaaias sirguvaid nurmenukke nähes tunne, et vot peaks oma üldise kibestumise kiuste need iseenda rõõmustamiseks vaasi korjama)
* Minu suur tirts tegi mulle see-eest imearmsa emadepäeva kingituse, mis pani mu peaaegu pisarateni heldima ( ja siis ma mõtlen jälle, et võibolla pole see emaks olemine mul ikka niiväga kehvasti välja tulnud, kui üks teismeline preili on nii üdini ARMAS, HEA ja MÕISTLIK kui ainult minu omakasvatatud tütreke seda on ja ehk ka väiksemast pudinast saab praeguste keeruliste aegade kiuste ükskord sama tore, asjalik ja mõistusega inimene...)
* Olen kohe- kohe suutnud terve aasta auto roolis oma rohelise lehe taga sõita nii, et ei ise ega kaasakondsed pole kriimugi kannatada saanud, auto küll paar väikest kriipsu sai, kui esimesi kordi hoovi ees manööverdades suutsin tagumise nurga vastu aiavõrku suruda (ja no ma ei hakka rääkima, kui palju mu närvid on kannatada saanud kõigi nende hommikuste kiirustamiste, keeriste ja ummikute sees ( jah, uskuge või mitte, aga ka meie väikelinnas on u 7.55 hommikul reaalselt võimalik ummikus istuda...), aga üldiselt on ses osas isegi päris hästi hetkel. Ma vähemalt ei lähe enam endast välja palja mõtte peale sellest, et pean jälle rooli taha istuma.
* Veetsin üle pika aja ühe väga toreda emadepäeva eelse laupäeva koos oma emaga. Oli meeleolukas sõit Kes- Eestisse, ema juurte juurde. Nautisime ilusat ilma ja head toitu ning teineteise seltskonda, istutasime lilli, koristasime kalmistul, kolasime laadal, laulsime autos poplaulukestele valjusti ( ja valesti:)) kaasa ning unustasime pea kogu päevaks oma argimured ja heitlused. Aitäh emme, selle imelise päeva eest!
* Ja lõpuks- eks sellegi üle ole põhjust rõõmustada, et juba enam kui 2 nädalat on kevad olnud nii ilus, soe ja mahe, kui see ühes maikuus üldsegi võimalik on. Ja olen enda võimaluste piires seda püüdnud nautida ning praegust õunapuude õiterohkust nähes võiks neilt ju loota rikkalikku sügissaaki...
Juba on uus kuu, kõle ja hall, märkamatult poole peale jõudnud.
Elu veereb ühteaegu kiirelt ja rutiinselt, aeg-ajalt valgustavad seda üksikud eredad hetked, aga enamiku ajast on siiski väike tülpimus, tärkavad lootused, mis maetakse peagi uude pettumusse...
Tegelikult on endal ka kurb lugeda, kuidas ma viimasel ajal end aina masendunumalt väljendan. Huvitaval kombel on novembrikuus toimunud siiski ka väike muutus - olen hakanud taas maha rahunema ja eluga leppima - need on mu igatalvise tardumuse esimesed alged.
Ja elu ei ole mul ka nii üdini jube olnud kui siin mõnes viimasess postituses kajastanud olen.
Head ja ilusad asjad olen miskipärast hoopiski kajastamata unustanud.
Nagu oktoobri alguse Rocca-Al Mares käik koos setokestega ja hobuvankrisõiduga kesk kuldset jahedat sügisest laupäeva. Ja hilisem lotovõiduke kohapeal lahendatud ristsõnaga. Aasta algul ootab ees niisiis Narva-Jõesuu!
Või oktoobrikuine Saaremaa-sõit, mis päädis kollektiivse õhtuse mõnusa oleskeluga nooblis Georg Otsa spaas.
Või ENSV stiilikas kohalikus rahvamajas ja teine pisut tagasihoidlikum möll alles eelmisel nädalavahetusel Mardi-Kadri simmani nime all.
Nii et jah, kui üldine suur sügisväsimus ja -üksindus välja jätta, siis -
eehh, elus on ikka toredat ka!
.... nagu ikka üleöö ja olid üllatavad, ehkki vahest mõneti isegi aimatavad.
Et siis sellest aastast jälle kaks tööd kõrvu jooksmas pluss veel vabast ajast saare hüvanguks nokitsemine...
Njah, täna keset päeva, kui oma asutus oli lukus ja istusin vallas koosolekul ja samal ajal tiksus peas mõte, et juba 2 minuti pärast pean üle õue koolimajja tundi andma jooksma... siis oli küll tunne, et mind võiks kolm olla. Vähemalt.
Muidugi on tore olla kasulik ja vajatud, aga kui nüüd ausalt enesele otsa vaadata, siis - kaua ma niimoodi jaksan, kolmel tandril korraga teovõimeline, agar, loov, edasiviiv jne olla?
Eks aeg näitab.
Elu on kiire kui karussell ja mul on juba ette kahju, et enam ilmselt nii tihti blogistama ei jõua, kui seda sooviksin. Juba praegu, tänasel hetkelgi on taas olnud asju ja käike, millest pajatada.
Näiteks eelmine nädalavahetus Hiiumaal. Soe, suvelõpuhõnguline olemine, suuremat sorti line-tantsimine, mis laadis mind kujuteldamatul kombel ( terve suvi otsa pole peaaegu üldse tantsinud ja nüüd korraga 3 päeva jutti, aga mulle ikka oli vähe, nii kahju oli ära tulla...).
Ma polegi Hiiuumal juba vähemalt 10 aastat käinud, nii mõndagi oli vajunud unustustehõlma, aga samas olid maastikud ka kuidagipidi tuttavlikud. Ronisime natuke Rebasemägedes, kiikasime Kõpu tuletorni, imetlesime Kärdla kraatrit, einestasime Kohvilähkris, segasime kohalikke lambaid, kes ühe vaatamiusväärsusena reklaamitud pukktuuliku ümber heitunult määgisid, käisime sulistamas surfiparadiisis ning päeva naelana suutsime peale pikka künklikel külavaheteedel loksumist üles leida ka Hiiumaa-Eiffeli, sealsetel mõnusatel roigaskiikedel tukkuda ja kändudelt värsisepa veeretusi kokku veerida.
Laupäeval olime kusagil Kõrgessaare lähistel ühel kaunil muinastulel ja nägime ümberkaudsetel kallastel veel viit samasugust. Ülejäänud aja, nagu öeldud, sisustas suurepäraselt ohjeldamatu tantsimine.
Ahjaa, ja vahepeal olen hakanud ka filmigurmaaniks. Sel suvel olen omale soetanud juba kolm väga hääd linateost.
Südasuvine avastus oli "Tuukrikell ja liblikas"
Ja augustis lisandus tollele ja "Kuninga kõnele" veel esmalt "Karusnahk":
ning seejärel "Eleegia":
Ei oskagi neid filme omavahel võrrelda ega üht teisele eelistada, kõik need mainitud on omamoodi head. Ainulaadsed. Võimsad. Ega nood treilerid anna ka tegelikku õhustikku ju kuigi hästi edasi. Parimal juhul ehk maalivad aimatavd õhkõrnad piirjooned silma ette. Kui sedagi.
Tore on avastada, et pikaajalised soovid vaikselt täitumise märke ilmutavad! ( ja tore on ka see, kui saad keset ööd positiivsust ja armastust täis sms -e kaugel olevatelt kallitelt!!!) Tundub, et mu elu ongi nüüd igati uue kursi saanud ja see ilmneb eriti igasugu uutes ja põnevtes tegemistes, milles olen "käe valgeks" saanud.
Sügise hakul käisin ju märgviltimise kursusel, enne seda polnud mul halli aimugi, mida see viltimine endast kujutab või millega seda süüakse!
Vaid paar nädalat hiljem algas uue tantsustiili koolitus, millele eile lisandus ka aeroobika. Heh, seda on küll naljakas mõelda - kooliajal ma ei seedinud ju silmaotsaski mingisugust võimlemist ja nüüd korraga .... Hmm, tuleb tunnistada, et ega see tümpsumuusika saatel keksimine esimestel harjutusminutitel just suuremat põnevust ei tekitanud, aga no seal oli õnneks siiski suhteliselt erinevat tüüpi harjutusi, venitusi, lihastreeningut, mis oli kohati väsitavgi. No ja 45- minutise treeningu järel oli enesetunne reipam ja värskem küll. Pealegi luges omajagu ka asjaolu, et ei higistanud ju seal sugugi üksi, meid oli päris mitu, igaüks tegi oma jõudlust mööda ja ikka midagi natuke muud, kui kodus omaette pusimine.
Mis veel? Puslesõltuvuse oleme tirtsuga mõlemad enestele hankinud, ei teagi, kumb kumba nakatas, aga fakt on see, et oleme viimasel ajal ostnud nii umbes iga kuu koju juurde ühe piltmõistatuse. Esialgu 300- tükise (see osutus labaselt lihtsaks - 2 õhtuga saime kokku), siis 500- tükise, see oli paras pähkel - pildil leidus peamiselt vaid 4 värvi kõikmõleldavais toonides ja see sai kokku pusitud 3 ja poole nädalaga- no me muidugi ei majandanud sellega iga päev ka, peamiselt ikka argipäeva õhtuti). Nüüd aga seisab ees tõeline väljakutse - viimati tõin linnast 3000 tükist koosneva pusle. Näis- näis, kui täna õhtul selle ladumisega algust teeme, kas aasta lõpuks saame kokku?!!
Ahjaa, sel kolmapäeval sattusin esmakordselt veel midagi täiesti uut tegema- nimelt traditsioonilisse lauluproovi minnes susati mulle kannel kätte ja õpetati kolm esimest duurigi ära! Nüüd järgmisel kolmapäeval regasin end juba tervelt tunnisesse kandlemängu algõpetusse ära!
Jah, ja kui sinna lisada veel tõsiasi, et ehk avaneb mul peagi võimalus asuda proovida tegema ka oma elu esimest kaltsuvaipa, siis olen ma peagi päris ehtne saare naine valmis, kes laulab, tantsib, teeb käsitööd ja peab kogu selle seltsitegevuse kõrvalt veel üksinda peret kah ülal!
Selleaastane esimene lumi on siis maha sadanud või õieti küll tuleb teist raugematu hooga juba hommik otsa. Ega see mingi õige lumi pole, pigem selline püdel lörtsiläga, mis koguneb valkjate tombukestena ikka veel leherüüs olevatele vahtratele, sirelitele, tammedele ... Minu meelest tuli see lumi nüüd küll liiga vara ja kuidagi rikub kena sügispilti - on selline märg, raske ja kleepjas ega sobi sugugi sügisvärve varjama. Ainuke hea asi on see, et lörtsilumigi toob õue vähekenegi valguskübet juurde, minul on küll hommikuti sellises mitte päris pimedas, aga kaugeltki mitta ka valges jaheduses ärgates viimasel ajal niiiii meeletu uni, et....
Aga ega ma üldiselt nurise - eluke veerab endiselt kenasti, tegemised ja toimetamised sujuvad, elu on kiire, kirju ja tore. Viimaks ometi!
Jäin mõtlema selle üle, kui imelikul ja mõneti isegi imelisel kombel võib inimene ise ja nähtused, soovid, ootused tema ümber seoses selle kõigega ajas muutuda.
Mulle on alati väga meeldinud tants ja liikumine. Olen naudinguga vaadanud, kuidas teised seda teevad - mind on võlunud iluvõimlemine ja peotants, showtants, tegelikult kõik tantsuliigid. Vaatamisest veel enam olen aga tahtnud ka ise osake sellest olla. Liikuda. Muusikast ja oma keha plastilisusest rõõmu tunda, oma liikumisi kontrolli alla saada, neid seal hoida. Tunda ennast tantsides uhke ja vabana.
Lapsena jäin kuidagi küündimatuks, pidudel olin alati müürililleke ja vastavaid trenne kas siis polnud või ei osanud/julgenud ma nendesse minna. Nii jäin ma alati kurvaks kõrvaltvaatajaks, sisimas unistajaks. Täiskasvanuea saabudes tunnistasin endale - jälle on üks unistus purunenud, tantsijat-liikujat ei saa minust küll vist iialgi.
Ent siiski, kas sa näe- pole ma veel kolmekümnenegi ja juba tantsin nagu pöörane! Kolm line-tantsu aastat on möödunud kui tuuletiivul, inspireerides, arendades ja rõõmustades mind rohkem kui lootagi julgesin. Ja nüüd on lootust, et saan ehk lähitulevikus ka nn moodsamate, pisut teistsuguste tantsustiilidega tutvust teha. Tuleb tõdeda, et kunagi pole hilja. Ka 27- aastaselt alustades ning järjekindlalt edasi liikudes on veel võimalik tantsijaks saada. Minu sisemine mina on kasvanud suuremaks, kindlameelsemaks, olen teinud talle suure pai. Kunagi pole hilja oma unistusi ellu viia!
Ka muus osas tundun endale muutununa. Kõhkval ja uimerdavast minast on vähe järel, kui midagi teen, siis ka teen, ei anna endale armu, ei jäta kõhklustele enam nii palju ruumi. Kahjuks hakkab sellega ühes pisut kaduma, tuhmuma ka minu malbem, romantilisem pool, kuid tuleb tunnistada- see pool pole mind elus ka kuigi palju edasi aidanud, pigem isegi vastupidi.
Niisiis- ütlesin ära tööpakkumisest, mis mulle lõpuni asuaks jäädes siiski kohe kuidagi ei sobinud. Tulevikku tuleb siiski vaadata selge pilguga ning ei saa kartma jääda, et kui ma keeldun, hakatakase mulle äkki viltu vaatama või mingil moel mu tiibu kärpima.
Ma ei loo ka enam eneseleillusioone inimeste suhtes, kes ujuvad välja kusagilt minu kaugetest minevikuvarjudest ja soovivad tagasi oma kohta minu elus, mis neile ehk kunagi kuuluski, kuid mille nad vabatahtlikult oma käitumisega on ammugi millelegi muule loovutanud. Ei looda, et kõik on taas nii tore, ilus ja korras nagu muiste. Ei ole, ei saagi olla, sest elu on edasi läinud, nii teised inimesed kui mina ise oleme vahepeal muutunud. On muidugi väga tore, kui saan oma olemasoluga kedagi rõõmustada, veel parem, kui neile ka päriselt tähtis olen. Aga ei kriipsugi enamat. Ei mingeid helgeid õhulosse ega suuri tulevikuplaane. Minu unistusi on liialt palju põrmu trambitud, liialt palju mu naiivset ja romantilist poolt ära kasutatud, et ei saa lasta endal taas hetkeemotsiooni põhjal murduda. Elagu jääkuninganna minus!
Ehk et lühidalt minu hetkesises kokku võtta, siis: kui üksikud eraelulised pisisegad välja jätta, on mu töö- ja hobielu praegu kenasti tasakaalus, nii et hoolimata pidevalt kummitavast sügisväsimusest võin enesega päris rahul olla.
Eile õhtul sai istutud sünnipäevaseltskonnas, mis koosnes eranditult noortest emadest, krapsakatest saare naistest ning mõtiskletud veidi elu-olust meie saarekesel. Kuidagipidi kandus jutt ka kuuldusteni, et nagu kõikjal vaesel Eestimaal, polevat meie kandiski sugugi ju tööd, mida täies elujõus mehd teha saaksid. Seepeale tõstis üks naistest pead ja teatas, et see jutt on puha vale - tööd on saare peal rohkem kui tahtja ära jõuab teha, lihtsalt meil pole TEGIJAID!
Ja nii ongi, nõustusime meie, ümberolijad, nagu ühest suust.
Ikka ja aina on kuulda meeste hala, et tööd ei ole, tööd ei ole sellepärast me nii palju joomegi, et aega kuidagi täita. (ja huvitav, kust see raha küll leitakse, et juua? - töötu abirahast eksole....).
Aga kui neile siis konkreetselt pakutakse, mine tee seda või teist, on kohe ai-ai-ai ja oi-oi-oi, mul siit haige ja sealt valus.
Aga kas pudel aitaks selle haiguse vastu?
Ei no pudeli võid mulle küll anda, aga selle tööga ma veel vaatan...
See mentaliteet on Eesti külades vist küll vägagi valdav ja mulle (taas küllap mitte ainult) isiklikult ka väga vihastav.
Teisalt sunnib taoline olukord naisi end igapidi arendama. Nii polegi ime, et meie saarel võib näha naisi nii puidutöökodades koormaid lappimas, maja voodrilaudu vahetamas, kui veel nii mõnesid muidki nn "meestetöid" tegemas.
No ja ega mina ei saanud ka alla jääda - nii kui sünnipäevalt koju sain, otsisin eksist allesjäänud tööriistade jäänused kokku ja keerasin õues naks-naks tirtsu rattalt segama hakanud abirattad küljest ära. 2 minutit ja asi aetud seeasemel, et nädal otsa mööda küla käia ja üritada leida kedagi, kes väetit naisterahvast avitama võiks tulla.
Täna on mul igatahes juba vaim valmis, et lähen ostan linnast omale sae ja kirve kah valmis, et vajadusel suvel ise küttepuid hakata saagima-lõhkuma. Ka korteri remondini pole enam kuigi palju aega jäänud.
Ja nii kordubki meie saare vana legend, et siinmail olid ikka naised need põhitöö tegijad, meestel veeres aeg kas merel või kõrtsitoas, kus viimases oli aega end sõnadega meheks teha enam kui küll... No vaadake kenal päkselisel päeval meie poe taha- iga möira on seal nii ennast täis, nii kõva töö-ja muidu mees, et enesehinnang on pilvedes väljas... Ja siis vata ringi küla peal, kus pole näha ainustki töötavat meest, küll aga naisi , kes rabavad töö ja kodu ja laste vahet, nii et pole hoo ega hoobi vahet...
Nii me ellu jäime.
