Veebruari eelviimane nädal. Kodune, rahulik.

Tahaksin seda postitust alustada ühe hea tuttava sõnadega: Oli meil siis seda külma just nüüd, keset päikesest säravat veebruari vaja? Kus oli too pakane kogu pimeda detsembri ja jaanuari, mil oleks olnud ainuõige seda kaminavalgel trotsida? Praegu on ometigi juba veeburari lõpp ja ilma nende tohutute kangestavate miinuskraaditeta mõtleksime juba kõik kevadest ja kuulataksime esimesi lindude silksatusi puude otsast ehk võsa vahelt ....
Jaah, raske on see talv olnud, tüdimus on peal. Näen juba unes rohelist - aina rohelist - suuri mahlakaid kaselehti ja lopsakat lõhnavat rohtu. Ei taha enam seda valget ja külma ...
Kogu eelmise nädala oligi meie saarel kool suletud, sest õpilaste järel jäi haigeks ka enamik õpetajaid, nii see läks ... Aja mahavõtmise aeg kõigi jaoks. Ka mina, igavene ringiärpleja, istusin vaguralt kodus, esmalt põetasin oma tirtsu ja kütsin hooolega elamist soojaks, linnas pole juba veebuari algusest peale käinud ja eelmine nädal jäeti üleüldise külma ja haiguse tõttu isegi aeroobikatrennid ära!
Oli lõõgastav küll, igal õhtul küdeva ahjusuu ees rahus uut pilti tikkida ilma, et peaks paaniliselt mõtlema, kas ja kuhu ma järgmiseks kiirustama pean.
Aga tikkimismaania hoog on mind küll järjekordselt nüüd haaranud.
See on igati temaatiline rebase pilt, ilus ja talvine, ma olen kogu hingega asju juures ja üritan seekord teha kõik nii täpselt mustri järgi kui võimalik ( eelmised pildid on ses osas natuke mul üle jala lastud- no läks valesti, siis läks, saabki pilt omanäolisem - stiilis ). Olen juba ka uuelt pildilt jooksvalt üsna mitu pisiviga avastanud ( pime kana tikib ju!, ja nagu nimme läks mul just nüüd ka laualambi pirn katki ja uut pole saarel kusagilt võtta, nii ma siis püüan iga vaba päevavalguse kiirt enda huvides tööle panna, õhtul teen targu muid tegemisi) ja iga kord halastamatult valesse kohta sattunud pisted üles harutanud ja õiged õigesse kohta säädnud.

Ja kirjut koera oleme tirtsuga teinud nüüd kohe 2 korda järjest. Mul on nii äraütlemata kahju vahel õdusatel õhtutel, et mul enam elektriahju pole, millega saaks nädalavahetusel mõnuga küpsetada ( ainus kokkamise viis, mis mulle natkenegi istub!), aga nooh, häda teeb nutikaks, või kuidas seda öeldaksegi. Kui pole võimalik teha sooja magusat, tuleb nuputada külmi ja/või keedetud variante. Olemegi nüüd katsetanud ära erinevad versioonid küpsisetortidest - igal moel on need imehead, olgu immutatud või immutamata, vahukoore või kohupiimaga, banaanide, sokolaadi ja millega kõigega veel.... Bubert on meil eriline lemmik, aga sellega ma ei viitsi just ülearu tihti jännata. Kama ja müslit nagunii külmaga ei söö ...
Aga kirju on koer on megahea - lihtne ja kiire valmis teha ja rammusat hammustamist jätkub kohe 2-3 õhtuks!!