Mõtte tühermaadel uidates

Ma ei tea, kas see on meelepett või tegelikkus, kas ja mis on päris, aga näib, et minu elus vahetus koos aastanumbriga ka midagi muud.
Ma ei usu enam ammu mingeid endeid, ei tee enda jaoks asju sellega keerulisemaks, et teen juhustest vääramatu tõe. Lihtsalt konstateerin fakte.
Et lõppenud aasta viimane päev oli... hmm, ühelt poolt tavaline, teisalt ka teistmoodi.
Hommikune rahu ja kindlus.
Päeva peale süvenev nurkus, meeleheide, piinav teadmatu ootus, rusuv endassesulg.
Õhtu hakul vaevaline alistumine, püüd kohaneda sellega, mida ümbrus sinult ootab - ahjukütmine, ematunded, koogitaigen ( kui juba taignategu poole peal, avastasin, et jahu oli otsas ja käisin veel poole seitsme ajal õhtul seda juurde toomas, vanast harjumusest tõmbasin jalga kummikud ja sõiduteele jõudes avastasin, et vahepeal oli sadanud natuke lund, tee oli väga libe ja õhtu üsna pime. Käisin ja mõtlesin, täna on jälle see vana ja uue vahetumise aeg käes. Nukralt, tegelikult isegi emotsioonitult, teadmata veel siis kui teistmoodi saab minu olemine olema juba vähem kui viieteistkümne minuti pärast).
Jah, kodus tagasi, helises telefon ... ja kogu maailm sai uue näo. Ma ei mäleta, millal viimati peale üht helistamist oleksin rõõmust hüppama hakanud. Aga seda ma tegin. Nii suur vabanemine oli, et lihtsalt ei osanud end teisiti väljendada.

Aasta vahetus kuidagi iseenesest. Jäin saluudile pisut hiljaks,nii et kuulsin vaid üksikuid paugatusi ja nägin männilatvade tagant hägust kumendust. Ja siiski oli mu hing rõõmus - tegin libedale trepile uhiuuele lumele jälgi, hoidsin embuses neid, kes kõige kallimad. Tol hetkel ma ei saanudki aru, mis see on. Aga tagasi mõeldes taipan, et see oligi see ihaletud, uneletud ja oodatud seisund - Oled lihtsalt õnnelik, aina hõljud ja naeratad, nii et põsed jäävad sellest valusaks (ma vist muidu olen nii tõsine kogu aeg, et põsed pole harjunud õnnelikud olema!).

Ning hommikul oli uue aasta esimene päikesetõus mere niisketes iilingutes. See oli eriline tulemine, täiesti teistmoodi on avastada, kuidas päevavalgus keset talve tuleb - salamisi hiilides, pilved maa ja vee kohal muutuvad mustjassinisest purpurseks,siis tundub, nagu hakkaksid juba peaaegu läbi paistma kui muunduvad edasi pruunjaks, pisut suitsuseks ning seejärel pikaldaselt, mõtiskledes ja end halli aovalgusega seguneda lastes ilmub pruuni seest nähtavale õrnu roosakaid kiiri. Aeg peatub hetkeks, see on ilu, mis laseb end imetleda, endasse vaikivalt sulada, aga järgmisel viivul on juba kogu taevaserv ornazikas lõõsas. Siis ta ongi käes, too uue aasta esimene hommik.
Ilus talvine hommik, natuke lund ja natuke külma. Ja teel ei ole veel ühtki uut jälge, peale varase rebase omade võibolla.
Sel uue aasta esimesel päeval magasin kõige otsesemas mõttes maha kogu oma tavapärase tööpäeva. Voodisse heitsin kell 08.57 ja ärkasin kell 16.02.