... et järg kaob käest.
Pikalt ja põhjalikult.
Mul on kahju, et olen kaotanud ( loodetavasti vaid ajutiselt) oma kirjutamissoone. Ja kirjutamissoovi.
Minu armas kodusaar on mu lihtsalt kohutavalt ära väsitanud. Välja kurnanud.Tühjaks pigistanud.
Mis ei tähnda tegelikult, et kõik oleks halvasti.
Olen hoopiski elule uut suunda seadmas, tegelikult mõneti seda juba isegi sillutamas.
Olen lugenud mõninga nostalgiaga oma senist blogi ja mõelnud - see osa elust, mida siin paaril viimasel aastal nii entusiastlikult kirjeldanud olen, ongi läbi saanud. Jäädavalt ja pöördumatult. Tundsin seda juba sügisel, oma meeleheidetega võideldes. Nüüd on uued teed avanemas. Kas ma olen nii julge, et astungi sildu põletades edasi?
Ma ei ole veel üleni kindel, aga vähemalt on mul nüüd siht. Lootus ja soov ja äratundmine. Nii südames kui teadvuses:
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar