Kevade hakul

Igal aastal kevadel poeb loodus ühel hetkel mulle vupsti südamesse ja paneb endast kirjutama.
Olin vahepeal ligi nädala saarest eemal - elasin nö linnaelu ja nautisin seda tõeliselt - et on kuiv asfalt astumise all, et saab valida, millisesse poodi ja mis kellaajal minna, kuulatada akna alt mööda vuravate autode hääli, sillutisel kõpsuvaid möödujate samme....
Ja kuigi üks osa südamest ja hingest jäi mandrile maha, oli ikkagi omamoodi rõõmus saarele naasta. Ja avastada, et SIIN on ka lumi sulanud! ( põhjapoolsetes soppides ja suurte puude varjus läheb selle protsessiga küll veel omajagu aega, ent võrreldes eelmise aastaga, kui lumi ei sulanud ega sulanud, on sel aastal ikka tõeline rõõmupidu!).
Äsja lume alt välja sulanud maapinnal on ka alati mingi eriline hõng ja vägi sees. Nii tohutult rohelise varjundeid, mda märgata ja meelde talletada - mulluse kulu hallikasroheline, uute tärkavate liblede noorusrohetus, sambla pehme helerohelus, sinilillelehtede läikivroheline ja pohlade mustjasroheline.... Hiljem kas ununeb või vajub see palett teiste värvide hulka ära, aga praegu on vaadata ja imestella palju ...
Loomulikult ajendasid mind tegelikult tänahommikust postitust tegema hoopiski linnud! Üleeile nägin ja kuulsin Haapsalus kuldnokka, eile hommikul tabas kõrv metsvintide kahesuguseid hääitsusi metsa valvamas ning täna lisandus helisevasse kuuldepilti ka talvikese pisut flegmaatiline "Siit-siit-siit saab Riiga!"
Hing on nii rõõmus, et kevad sel aastal nii õigeaegselt kohal on( nii hinges kui looduses!!)