Otsapidi suves, otsapidi olnus

Suuremad, kiiremad ja tihedamad toimetused näikse selleks korraks möödas olevat -kool on läbi, eksamid tehtud ja ... väike tühimik on hinges. Oli seda sebimist, mis ta oli, kuidagi liiga äkki lõppes see kõik ära. Siis oli veel mõnda aega segaseid aegu tööde juures, aga tundub, et asjad hakkavad siin väikeses konnatiigis vist pisitasa maha rahunema. Mai läks mööda niisuguse tuhinaga, et ei saanudki ühtki rida siia kirja, nüüd mõtlen, et suvi ja aega rohkem, jõuaks kirjutada, aga mõte ei taha ikka veel hästi tulla... Sel kevadel olen rohkesti looduses viibinud, aga mitte seoses loodusgiididega- nende matkadega läksi nii õnnetult, et mitte ühelelgi seekordsest kolmest pärandkultuurilisest matkast mina kahjuks ei jõudnudki. Esimesel korral vembutas ilmataat nii korraliku tormi, et praam ei sõitnud ning järgmised kaks laupäeva oli tirts tõsiselt haige. Kutseka rahvas aga oli nii lahke ja arvas, et kuna ma loengutes ju siiski käisin, annavad nad mulle paberi ikkagi kätte ning kutsusid lahkelt ka plaanitavatele järgmistele koolitustele. Nii tore!! Kogu maikuu toimetasin niisiis rohkem saare peal ja on olnud toredaid õhtuseid-öiseid metsaskäike, kus on dziibiga üle metssigadest küntud tallermaa küntud ( ise roolis!),südaöösel soomülkas autoga kinni istutud ( õnneks polnud mina roolis!!), paari meetri pealt metsanotsude pesakond ära nähtud, raielangil kahe põdrapulliga ligemale 15 minutiti tõtt vahitud ning metskitsi heinamaal hüppamas filmitud. Praegu ootan kõige enam puhkust, kuid seda üsna kaksipidiste tunnetega - ühelt poolt tahan niiväga sellest topeltsebimisest end üdini välja lülitada ja rahulikult marjul - seenil käia (ehkki teades, et sel aastal on saarel nii oma staarkaru kui kuulduste kohaselt ka 2 hunti, ei tundugi üksi marjule minemine niiväga ahvatlevana), teisalt teeb mind ärevaks, et see susser-vusser, mis seoses tööasjadega juba oma pool aastat on kestnud, et seda on võimalik minu selja taga hoopis paremini ajada. Hetkel on sellega rahu, lubati, et sügiseni, aga mine seda isahane tea... Olen juba nii hellaks tehtud selle koha pealt, kunagi ei tea, mille pärast keegi jälle susima võib hakata ... Aga kunagi ei saagi vist olla nii, et elus oleks kõik ülihästi. Minul tegelikult peaaegu et on, aga ega ma enne õhtut veel hõiskama ei kipu. Elu on mind ses suhtes ülearu ettevaatlikuks teinud. Aga sisetunne on praegu igati hea ja lootused on suured.