Täpselt kaks nädalat tagasi tegin algust - esmalt istutasin ümber 3 päevaliilia ( selle kõige tavalisemat, oranzide õitega varianti) taime, kuna raamatud ja foorumid kinnitasid, et tegu on lepliku ja vastupidava püsilillega, mida võib ümber istutada nii kevadel kui hiljem.
Olgu kohe öeldud, et uus kasvukoht on vanast avaram, tuulepealsem, kuivema mullaga ja paraja kaldega. Ümber istutama hakkasin neid sellepärast, et vanas peenras on nad hirmus tihedaks läinud, nii et eemalt paistab ainult tihe leheräga, aga uus peenar on veel võrldemisi tühi. Taimi üles kaevama asudes selgus, et vana peenar on tõeline kiviräga, nii et labidas maasse ei läinudki. Toksisin ettevaatlikult igast suunast, siis loobusin labidast ning asusin sõrmedega taime lahti kaevama. Usun, et juured said kõigil kolmel üleskaevatul tõsiselt kannatada. Uus peenar on mullarikkam ja pehmema pinnasega. Algul tundus, et lilledele päris meedib uus asukoht, ent sel pühapäeval avastasin, et kõigil taimedel on leheotsad kollaseks tõmbunud. Kas see ongi nüüd nende pika surmaagoonia algus või on see ajutine tagasilöök ja neid saab kuidagi siiski toibutada?
Eile istustasin enda lohutuseks ümber ka iirise, mille ühe risoomi peal on kokku 3 väikest puhmast, mollest ühel on peal juba ka kena roheline õiepung. Eks näis, kas ja kuidas iirised uue koha omaks võtavad...
Kui juba jutt liiliatele läks, siis kevadel oli tolles uues ( uuele elule äratatud vanas tegelikult) veel üks kummaline juhtum. Mai keskel võtsin ette tolle unarule jäänud peenra põhjaliku rohimise. Naadi ja lõikhina sees kasvasid kenasti mõned nartsissipuhmad, kaks pojengipõõsast ja pesadena mingeid mulle senini tundmatuks jäänud püsikuid veel. Kuigi olen lillede alal täielik võhik, arvan, et tegu võiks olla mõne liiliasordiga. Nad on tugevat kasvu, nii 30-50 cm kõged, lehed on helerohelised, nahkjad, teravapotsalised, pikliku kujuga ( kujult ja kasvult umbes nagu tiigerliilial, aga heledamad ja tugevama tekstuuriga), lehed kasvavad ringis ümber varre. Varred on tugevad, suurematel taimedel tunduvad lausa puitunud. Õisi ma neil näinud pole, aga peenra senise omaniku väitel on nad lähedalt nuusutades ebameeldiva kährikulõhnaga. Taim pidada õitsema mai algul.
Niisiis kui umbrohu sees nood tundmatud liiliad, nimetagem neid hetkel tinglikult nii, olid täis elujõudu ja vohasid peenraäärtel, siis õige pea pärast rohust puhastamist hakkasid kõik puhmad järgemööda kolletuma ja ära kuivama. Kas tegin neile järsu niiskusevähendamisega äkki peenart puhtaks kitkudes liiga, said nad järsku kusagilt mõne haiguse (nakkuse) või ongi asi selles, et kuna taimed olid nagunii juba ära õitsenud, siis pole nende kuivamises ka midagi traagilist? Ja kas ma peaksin need kuivanud rootsud peenrast ära lõikama, kuidagi võigas on, kui need kollaseks tõmbunud lillelaibad seal ümber kohe õitsele puhekvate pojengide lamavad....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar