teisipäev, 3. juuli 2018

Hambutu Eesti heaks...


Kui siin eelmises postituses juba minu selleaastane halb tervis jutuks tuli, jätkan samas vaimus.
Et hädade komplekti täiendada, hakkasid sel varakevadel mulle häda tegema ka hambad. Ühtäkki muutus üks suur purihammas, mis keelega kombates tundus igati terve/parandatud, väga tundlikuks nii külma kui kuuma suhtes ning aeg- ajalt käis sealt läbi äkilisi üksikuid valusähvatusi.
Tohtrile sain aja mingi aja pärast. Kes ka mu jutu peale algul pead vangutas ja vaatas, et alles hiljuti korralikult parandatud hammas, mis seal siis viga saab olla. Sümptomeid kuuldes aga muutus mõtlikuks ja arvas, et võtame siis lahti ja vaatame, mis seal on....
Oli juurepõletik. Olgu öeldud, et suure, nelja juurega purihamba juurepõletiku ravi on pikk, piinarikas ja ka väga rahakulukas protsess, millega tegelen tahes- tahtmata tänaseni.
Ma ei mäleta hetkel oma esimese selleaastase hambaarstivisiidi kuupäeva, aga see oli kindlasti millalgi aprilli algupoolel. Tänaseks on sellest möödunud ümmarguselt umbes 3 kuud ja ma pean ütlema, et ma ei ole oma hambaraviga eriti kuhugi jõudnud, sest ravijärjekorrad on lihtsalt KOHUTAVALT PIKAD!!
Kahe ravikorra vahe on paar kuud ehk siis teist korda pääsesin löögile juuni algul, mil eelmisest korrast poolelijäänud raviga jätkati. Seekord tegi arst enda sõnutsi nii palju eeltöid järgmiseks korraks ära,et peaks kolmanda korraga SELLE hamba korda saama.
Paraku tekkisid ootamatud komplikatsioonid.
Vaevalt nädal peale teistkordset juureraviseanssi murdus sestsamast purihambast tükk lahti. Mulle endale tundus, et terve tagumine sein tuli sealt ära, jäi sellise eriti vastiku terava servaga koht ka, mis ei lasknud õieti süüa ega rääkida.
Õnneks sain murega kohe järgmisel päeval oma arsti juurde vastuvõtule, kes ütles, et õnneks on tükk siiski üsna väike ja et ehitame aga mingi ajutise täidisega selle koha kinni ja liimime kokku. Sain seekord kõik tuimestuseta talutud ja isegi puurimisel ei kukkunud ära ega midagi. Arst veel lohutas ka, et selle eest pole vaja maksta, see oli erakorraline visiit. Hea seegi.
Kahjuks aga sellega mu hädad veel ei lõppenud.
Veel paar päeva hiljem sain teada, et just selsamal issanda päeval, mil oli kirja pandud mu kauaoodatud uus juureraviaeg, saab meil tööl olema pikk ja põhjalik koolitus, millelt puududa ei olevat soovitav.
Valisin raske südamega taas hambaarsti numbri ja muutsin oma raviaja ära. Ja nagu arvata võiski– uue aja sain veel kuu aega hiljem ehk siis nüüd juba septembri keskpaigaks.
Ja veel kolm nädalat hiljem murdus too hammas ikkagi uuesti lahti ja oli täpselt sama terav ja tundlik kui muistegi.... Ainsa vahega, et sel korral helistades oli mu oma arst juba puhkusel, aga kuna aega pakuti kohe samaks päevaks, tulin kohale.
Too arst oli küll peale vaadates kena ja nooruke, aga kuidagi väga kidakeelne ja... paras käp.... eee, ma tahtsin öelda väga algaja oli ta ka. Ei seisnud tal need hamba vahele pandavad plastikvidinad kuidagi tangide vahel ja tema poolt tehtud töö minu vaese haige juurikaga hamba juures on ka pigem kaheldava väärtusega:
Sest ta ei ehitanud seda laiutavat auku seal üldse kinni, vaid pani peale ainult mingi lakimoodi asja, mis peaks küll eeldatavasti ära hoidma hamba edasise lagunemise ja selle sisu väljapudenemise, aga minu tunne on väga ebameeldiv. Hambal on endiselt suur auk sees ja toda teravat nurka ta küll väheke lihvis, aga väga ebamugav on keelel ikkagi. Jah, küllap ma pikapeale isegi harjun selle ebamugavusega suus, aga... Ma lihtsalt ei kujuta ette, et pean veel kaks ja pool kuud sellise pooliku hambaga elama!
Ja kuigi ma väga tahaks, ei hakka ma siin praegu üldse halama sellest, et hüvasti minu suured lemmikud- krõbeda koorikuga kollane chia- seemnetega sai ja taevalik Selveri tume ciabatta ja soolapähklid ja... Minu tervislikule eluviisile tulevad ju pudrud ja pudid ja smuutid ometigi ainult kasuks!
Ja teate, mis on selle kõige juures veel eriti irooniline?
Eile, kui tolle algaja arsti juures ära käisin, kontrollisin igaks juhuks üle, mis kuupäeval ja kellaajal on minu uus ravivisiit oma arsti juurde ja too infolauaneiu teatas mulle algul särava naeratusega, et kirjas on 14. august. Mina kurva ohkega vastu, et ei-ei, ma pidin kahjuks selle aja ära muutma, sest on koolitus ja sel päeval ma ei saa ... Siis ta uuris veidi ja vastas, et oijah, tema viga- ongi juurde tehtud märge, et tõesti, 14. august ei kehti enam ja on hoopis 18. september.
Tulin koju, avasin tujutult oma meilboksi ja no arvake ära? See 14. augusti koolitus jääb ära!!!!
Kogu selle tohuvabohu keskel ütleb mingi vastik sisetunne mulle, et mu "tore" hambasaaga saab veelgi jätku ja mitte eriti helges toonis ehk et olen enese tahtmata andmas omapoolset panust selleks, et hambutu Eesti kusagile ei kaoks...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar