teisipäev, 31. juuli 2018

Reisikiri- 4 imelist päeva kuumavas Eestis. Muusika ja metsaonnidega. Osa 4


19. juuli, neljapäev. Valgast Pakri kaudu koju:

Keskmine õhutemperatuur + 32 kraadi.
Hommikul ärgates oli ilm esmakordselt selle reisi ajal pisut sombune ja tibas isegi väikest vihmakest. Oli väheke roidunud olemine ja et ka sääsed olid endistviisi tigedad, tegime peale kiiret einet oma metsaonnist kiiret minekut.

Suund oli esmalt Tõrva ja Helme peale.
Helme koopaid olen ennegi mitmel korral vaatamas käinud, aga et kodakondsed ei olnud, tegime seal selgi korral peatuse. Ja just selleks ajaks tuli ka päike uuesti pilve varjust välja ja kukkus kuumutama, nüüd oli lisaks palavusele ka niiskus, nii et tõeline omamaine dzungel!
Kohaliku kiigeplatsi välikäimlat aga Helmes kasutada ei õnnestunud, sest niipea kui ust paotasime, kadus põrandalaudade vahele priske rott. Uuh!!
Võrreldes Piusaga on Helme ikka pisike, aga mulle tohutult meeldis sealne infotahvel koopa kõrval, kus oli mahlakas keeles kirjas kohalikke rahvapärimusi koobaste iidsest ajaloost, kohanimedest, nende saamislugudest.
Samas oli viit ka Arstiallika juurde, mis pidada silmanägemist ravima ning noorust lisama. No mul on mõlemast just parasjagu puudu, nii et tuli ära käia! Teel sinna sain omale ka kena kirjumirju sõbra.

Edasi viis tee aga juba otse mulkide manu ning parasjagu keskpäevase leitsaku ajaks saabusime taas suurema järve äärde.
Viljandi on minu kunagine tudengilinn, kuhu võimalusel ikka kasvõi korra sisse põikan. Meenutusi ja tuttavaid paiku tuli selgi korral palju ette, kuid väga nostalgitsema siiski ei hakanud, vaid tulime kiirelt randa, et end pisut jahutada.
Esiti suundusime Bangalo juurde, sest seal tundus olevat väike inimtühi ujumissild, aga silla ääre oli omastanud üks eriti kiskjalik kajakaline ( tiir või räusk ?), kes iga lähenejat valju kisa ja nokahoopidega tervitas. Seega hoidsime parem eemale ning leidsime lähedusest muru seest hoopis sõbralikuma olemisega pardipere.

Pisipiigal said pardid peagi uudistatud ja siis juba padavai mänguväljakule. Lõpuks ometi oli lapsel voli vabalt joosta ning proovida omal nahal järele kõiksugu ronimis-, liuglemis- ja kiikumisatraktsioonid, millest jõud vähegi üle käis! Ujumise unustas ta sootuks ära ja viimaks lausa keeldus vette minemast, nii huvitav oli lihtsalt kuumas liivas möllata.
N ja suurem piiga said siiski oma veeprotseduurid kätte, kuni mina higist leemendava ja päikesest uimasena pisipiigal rannas üritasin kannul püsida.
Seejärel sööming minu lemmikkohas Tegelaste Toas ja peale lõunat oli ees pikem sõit ning suund juba tagasi kodusematele radadele.
Aga siiski mitte veel päris koju. Sest tahtsime enne üle vaadata veel paar kohta Lääne- Harjus.
Paldiskis polnud meie jaoks miskit huvitavat- palju ehitus- ja kaevetöid käis kõikjal, oli vaid hirmsuurte (kütuse?)mahutite ja karjuvalt koledates toonides laohoonetega kaetud kaubasadama ala ning uhke tuulikupark.

Sealt lähistelt õnnestus saada ka üks vähe teravam elamus. Tegime enne poolsaarele suundumist teeäärses võsas pisukese kergendamispeatuse ja kui tee veert mööda kulgevat metsarada pidi põõsastiku poole suundusin, nägin korraga kummalist ja esiti isegi õõvastavat vaatepilt. Kõrgest rohust paistis miskit kirjut, selle ümber laperdas siit-sealt rebenenud prügikott ning kotist omakorda paistsid kaks taeva poole suunatud valget naisekinga. No nagu oleks kellegi laip metsa alla peidetud!, käis esimene mõte läbi pea. Hiilisin veel paar sammu lähemale ... oh, õnneks oli siiski tavaline prügikott vanade riiete ja jalanõudega. Aga hetkeks oli päris hirmus.
Pakri poolsaar on muidugi üks paras tuulpealne maa küll, jubedalt järsk ja lage pealegi. N tegi veel pikema tiiru ja lootis kohalikke poolsaare teid pidi tagasi tuulikuteni jõuda, aga vahepeal muutusid teeolud küll kahtlaselt ekstreemseteks ning keerdusid otse järsaku kohal kiviklibuste ja üles- alla vonklevatena, nii et ma peaaegu ei julgenud enam aknast väljagi vaadata.

Kui tee päris võpsikuks kiskus ning oksad juba väga vastu autoseinu kriipisid, hakkas N- l siiski oma tutikast sõiduvahendist kahju ning tulime tuldud teed tagasi. Ringi kaedes tundus üha enam, et vist hakkab sügiseks ära kiskuma, mitte muidugi temperatuuri mõttes, seda oli endiselt üleliia palju, aga ilmselt oli liigne kuivus ja päikesepaiste noorematele kaskedele nii palju liiga teinud, et kolletusid teised juba üksteise järel...

Tegime veel mõned hunnitud vaateklõpsud pankranniku, avamere ja pilvitu taevaga ( andsin endast parima) ning oligi aeg võtta suund aina ja aina lääne poole.

Selle reisi viimaseks peatuspaigaks sai aga kurikuulus Rummu karjäär, kus kuuldavasti pidi samuti saama ekstreemselt kauneid ja omanäolisi fotoülesvõtteid teha.
Suutsime aga alevikus mitut puhku taas valesti sõita, ses meie targad GPS- seadmed muudkui suunasid meid sinna ja tänna ning meie usaldasime neid muidugi rohkem kui omaenese silmi, ehkki suurem piiga arvas juba alguses, et tuleks sõita alevist läbi ja siis vasakule hoida. Nii tuligi teha, et õigesse paika laekuda, kuid karjääri ala on tegelikult hulga suurem, hõlmates enda alla kogu alevi ja vana vangla tagused alad. Saime niisiis enne korralikult tolmustel kruusateedel rappuda kui viimaks sinna jõudsime, kus oli ka midagi rohkemat vaadata kui lihtsalt suur okastraadiga piiratud veteväli liivade keskel.
Lääne pool alevikku olid aga territooriumil ees suured müürid, raudväravad ja hoiatussildid. Huvilisi jätkus siiski sel hilisel tunnilgi küllaga. Väravatest läbi ronima me ei hakanud, ehkki neidki hulljulgeid leidus, vaid kulgesime ettevaatlikult piki juba veidi lagunevaid vanglamüüre edasi.

Nägime ära tohutusuure, kujult pisut vulkaani meenutava inimtekkelise mäe, kus selgi õhtul rippus paar enesetapjalikku ronijat ning silmasime vastaskaldal ka vette uppunud majavrakke, ent neid pildistada suure vahemaa ning hilise õhtutunni tõttu eriti ei õnnestunud. Pisut rusuv ja troostitu oli kogu see Rummu minu meelest, hoolimata sellest, et on põnev, teistmoodi ja ligipääsmatu...

Tagasitee kulges ühe mu viimase aja suurima lemmiklaulu saatel:
Kus saime ikka oma kolmveerand tundi vaikselt 30-ga tiksuda, sest Keila maantee oli suures osas vallutanud põhjalik teeremont, aga üksik silt ei hoiatanud, kui pikk see remonditav ala veel on ning kahes kohas saime hoolimata 23- le lähenevast kellaajast ning olematust liiklusest reguleeriva foori taga istuda, ühes pool, teises aga peaaegu neli minutit.
Keskööks saabusime omaenese kodusesse onnikesse,kus koerad olid jällenägemisrõõmust pöörased ning väike tirts suundus uksest sisse saades joonelt oma hüppelooma selga ning kargas sellega oma veerand tundi mööda tuba ringi, ilmselgelt oli teda vaevanud vaba liikumise puudus.

1 kommentaar: