pühapäev, 11. august 2019

Taas Eestimaa ääri ja veeri mööda. Vol 3


3. päev.19.07. Viljandimaal

Kogu reisi kõige äpardusterohkem päev.
Mõnus oli ärgata, kui toas on endiselt hämar ja jahe, rohekad puude varjud vilguvad akna taga ning kuuldagi pole muud kui vaevuaimatavaid metsahääli. Kell oli taas kümne ümber ja tunne oli päris väljapuhanud.
Kahjuks aga kogu järgnev päev enam nii üdini mõnusalt ei kulgenud. Alustades kasvõi sellest, et minu telefon oli nii kolmandal kui neljandal reisipäeval paraku enamiku ajast tühi või kohe-kohe tühjaks saamas, ( taas õppetunni koht- muretseda autosse mitu akulaadijat ning tagavara akupank, sest üks laadimiskoht, mis laeb vähemalt poole aeglasematl kui tavalaadija, on kolmele telefonile ilmselgelt liiga vähe), siis pildimaterjali jäi reisi lõpus lausa masendavalt väheks...
Esiti aga oli veel kõik kena, tegime kiirustamata hommikusöögi ning tõdesime, et tulemas on vist päris soe päev, sest juba metsa varjus oli tunda, et päike kütab kusagil kõrgustes hoolega.
Tänase päeva põhirõhk oli Viljandimaa avastamisel, aga kui Saeveskilt ära sõites hakkasime täpsemat marsruuti paika panema, tähendas N veidi häiritult, et nüüd peame ju tagasi sõitma, miks me juba eile kuhugi Viljandimaa kanti ei jäänud. Peaaegu oleks meil juba sõneluseks läinud, aga kohti järjestama hakates selges, et tegelikult pole mingeid üüratuid vahemaid tarvis läbida. Saime aga õppetunni, et järgmisel korral reisi planeerides tuleks tõesti ehk juba enne minekut täpsem marsruut paika saada, et vältida tarbetut siksakitamist.
Niisiis esimene peatus oli veidi peale keskpäeva Pärsti mõisa juures. Kirjade järgi pidada see olema üks vähestest kenasti säilinud ja korda tehtud puitmõisatest Eestis, tegelikkuses see minu silmis erilist mõisa mõõtu välja ei andnud, pigem oli lihtsalt selline ilusam ja suurem hele puumaja. Et majal ka aed ümber ja väravad kinni, ei saanudki me mõisale päris ligi, piirdusime vaid fassaadi imetlemise ja ajaloo lugemisega infotahvlilt.
Küll aga avaldasid lapsed soovi teisel pool teed asuvas väikeses järves karastava supluse jaoks ja ega meil muud üle jäänud, kui nõustuda. Mina jäin endiselt kaldale, sest juba varbaga katsudes tundus vesi ikka päris jahe, teised otsustasid lühikese supluse kasuks.
N läks kõige ees, suur piiga tegi ujumissillalt peakat. Väike tirts jooksis kaldaäärses ning palusin tal hoolega silla äärde hoida, sest N hoiatas, et järves läheb üsna järsult sügavaks. Väike tirts aga oli üpris ülemeelik ja kui ta nägi suurt õde pea ees vette hüppavat, hakkas ise ka vees kaasa keksima, kuni kaotas hetkeks tasakaalu ja käiski ülekaela vette. Seda oli hirmus vaadata, kui korraga lapse pea vee alla kadus, olin hetkeks nii tardunud, et ei suutnud end liigutadagi. Õnneks oli N tal kohe juures ja haaras ta sülle... Ehmatus oli kõigil suur, aga hea, et pääsesime nii õnneliku õnnetusega, ei taha mõeldagi, mis oleks võinud juhtuda, kui N oleks kaugemal olnud ja mina õudusest tardunud...
Tegime selle järve äärest kiirelt minekut ja püüdsime rõõmsamaid muljeid peale saada, aga tundsin veel pool päeva kerget rahutust ja väikest tuska hinges enda pärast, et ei suutnud kohe reageerida ja oma lapsele appi joosta.... Kuidagi kehv tunne jäi sisse ja sellest oli väga raske lahti saada.
Põnn ise oli algul küll veidi ehmatanud ja nutune, aga rahunes autos juba nii palju maha, et järgmises peatuspaigas Heimtalis, tundus, et oli kogu loo peaaegu unustanud.
Heimtalis leidsime eest toreda maakividest mõisasüdame, mis oli päris põnevalt restaureeritud. Sinna oli nimelt rajatud omamoodi külakeskus, kus olid koos raamatukogu, spordihoone ja vist ka kohalik kool. Hoone ise oli peitunud vanade munakivist müüride vahele ning ka sisehoov oli jäetud võrdlemisi arhailiseks, ehkki munakivirohkus jättis õuealast ka veidi konarliku ja elutu mulje. Tegime siiski tiiru ümber omapärase hoone ning võtsime edasise suuna juba ürgloodusesse, et end veidi paremini tagasi tasakaalu saada.
Pikem matkapeatus oli tänasel päeval Loodi ürgorus,
kus lisaks punasest liivakivist kõrgetele jõekallastele sai teha läbi ka 2 km pikkuse matkaraja, mille arvasime enestele jõukohase olevat.
Liivakivikoopad koos väikese selgeveelise allikaga olid ilusad ja rahustavad, mulle mõjuvad sellised paigad alati palsamina hingele, nendes on mingit erakordset rahu ja väge. Nii nagu eelmise aasta Hinni kanjon, nii oli sel aastal siis Loodi, korduv ajalugu ilmutas end me reisil aina ja uuesti.

Seekord me allikavett kaasa võtma ei hakanud ning saime see-eest teha pikema matka Viljandimaa orgude ja mägedega üle külvatud ürglooduse rüpes. Sel paarikilomeetrisel matkarajal jätkus omajagu järske mäkketõuse ning pikki langusi, millest mõni võttis kohe veidike võhmale, suuremas osas kulges tee aga puutumatu ja eriilmelise metsa sees,kus ajuti vanad ja väärikad puud kohe päris viltuselt üle teeraja kasvasid.

Tunnise matka järel aga oli aeg lõunatamiseks ning kuna me nagunii otsapidi Viljandimaad väisasime, oli loogiliseks valikuks minna sööma ikka mulgimaa pealinna Viljandisse.
Valisin seekord üsna teadlikult välja söögikoha, kus olin talvel ühe koolituse ajalgi käinud. Teadsin selle asukohta, aga ei mäletanud ei paiga täpset nime ( meeles oli vaid, et see oli midagi hästi pikka ja lohisevat ning käsitööga seotut) ning ka aadress ei meenunud... Selguse huvides olgu siinkohal öeldud, et tegu oli siis Viljandi Bonifatiuse Gildi majas tegutseva kohvikuga, millel nimeks Herr Artur, taolist konkreetset silti aga väljas rippumas me ei silmanud.
Sõnaga tulime siis minu suulist juhatust mööda, Viljandi kesklinnas olid ka mitmed ühesuunalised tänavad meid eksitamas, aga kohale me siiski saime. Rõõmustasin juba, sest teadsin, et siin on hea köök ja soodsad hinnad, tellisime pikast menüüst oma road kenasti ära ja... no pauk tuleb alati sealt, kust sa seda oodatagi ei oska - selles kohas ei saanud kaardiga maksta!
Arvatavasti oli see nii olnud ka veebruaris, kui siin esimest korda käisin, aga selline pisike tõsiasi oli mul meelest täiesti pühitud. Nüüd aga täiesti sularahatuna olin oma 35- eurose arve taga hetkeks üsna kimbatuses.
Teenindaja oli siiski äärmiselt lahke, ja õnneks talle sobis, kui ütlesin, et lähen jooksuga otsima, kus see lähim Swedbanki pangaautomaat on. Tema samal ajal lasi aga tellimused siiski töösse ja selgitas umbmääraselt, et peatänava äärde peaks paar tükki vast ikka jääma.
No ja nii ma sealt Lossimägede vahetust lähedusest liduma panin, kusagil kuklas tudengiaegne ähmane mälestus, et kunagi oli üks Swedi ATM Tartu tänava otsas kohe kino vastas. Põikasin lootusrikkalt sinna, aga muidugi ei paistnud seal pangast enam vähematki varju.
Tulin siis lüheldase vanalinna tiiruga tagasi, jõudsin vilksamisi ära näha, et nukuteater on endises paigas alles, kunagist peamiset einestamispaika Viljandi kohvikut ma enam ei silmanud, aga võib-olla jooksin sealt lihtsalt ähmiga mööda, ning naasin peatänavale otsejoones legendaarse Tähe poe ja Kultuuriakadeemia nurgal.
Hetkeks olin segaduses, kas pöörata nüüd veel edasi kesklinna poole ning vaadata üle Centrumi ja bussijaama ümbrus, aga miski sisetunne ütles, et mine kiika enne raamatukogu juurde ka.
Nii ma kiirustades üle tee silkasin ja jumal tänatud, õigesti tegin, sest seal see Swedbank loomulikult oligi! Oli teine seal juba 2000. alguses olemas, ju mingi väga vana mälestus sellest kusagile mälusoppi alles oli jäänud, ja sularahaga õnnelikult varustatud, jooksin tagasi söögikohta.
Ja jõudsin veel nii parajaks hetkeks, et kohe peale minu saabumist toodi ka kogu tellitud toit lauda ( Huvitav, kas mu ajastus oli tõesti nõnda sekundipealt õige või ootasid nad seal kohvikus siiski rahalaevukese saabumise enne ära, kui toitu välja serveerima asusid?).
Igal juhul sai seegi seiklus õnneliku lõpu, kõhud said kõigil meeldivalt täis, toit oli maitsvam kui eile ( ja kui nüüd tahta natuke nuriseda, siis ehk selles osas, et portsud oli talvega võrreldes pisut kahanenud ning kokk oli kah väheke armunud, aga muus osas oli kõik tipp-topp).
Meel helgem, jätkasime veel viimaste muljetega mulgimaalt ning käisime ära ka Tarvastu ordulinnuses.

See koht paraku samuti erilist elamust ei pakkunud, sest ordulinnuse müüridest polnud õieti enam miskit järel ja uuenduslikku ei märganud ka enamat kui paari kõrget metalltreppi.
Huvitavaks muutis paiga see, et varemed asusid võrdlemisi järskudel mäekülgedel ning müürijuppide vahele olid loodusliku (umb)rohutõrjet tegema pandud mõned vabapidamsel olevad tumedapäised lambad.
See omakorda tähendas aga hoolikat jalgade ette vaatamist, sest pabulaid oli seal tõesti igal pool ohtrasti.
Et meie tuleku ajal viibis samades varemetes ka üks suurem ports lapsi, ju vist mõne suvelaagri väljasõit, ei tekkinud meil erilist tahtmist nendega koos libisemisohtlikes kõrgustes võidu turnida ning peale lüheldast jalutuskäiku tulime joonelt väravaga suletavat treppi mööda alla tagasi, et hakata vaikselt vaatama ja mõtlema, kuhu tänaseks öömajale jääda.
Teades juba, kuivõrd ajalugu sel reisil on end korrata otsustanud, ei olnud meil ka öömaja suhtes tänaseks head tunnet sees, sest tahes- tahtmata meenus eelmise aasta Valgamaa kottpime, tolmune ja sääskedest umbne rehielamu, mis ei olnud kõige meeldivam mõte, mida korrata.
Plaanis oli esiti üle vaadata samuti suhteliselt Järva- ja Viljandimaa piiril asuv Oksa metsaonn. Sellega oli aga pisuke segadus, sest kord kirjutas dr Google sellest kui aidast, kord jälle kui metsaonnist ning meile jäigi algul mõistatuseks, kumb see siis õigupoolest on, kuni reaalsus ise viimaks vastuse tõi.
Ka seekord ei olnud meil koha enese leidmisega suuremat vaeva, sest metsasihid sirutusid üsna kiiresti õigesse suunda ning veidi enne poolt üheksat õhtul olimegi oma esitises sihtkohas platsis. Kohe külavahetee ääres oli põlluservas kena kaskedega ümbritsetud laagriplats, mille juurde kuulus ka majake, mil nimeks Oksa Ait.
Paraku oli sealne laagriplats juba hõivatud, peamiselt võõrast keelt kõneleva seltskonna poolt, kes kavatses ses paigas küll ainult telkida. Niisiis kiikasime puhtalt huvi pärast, milline see ait seestpoolt ka välja näeb. Veendunud aga, et seal tõesti peale pääsukeste väljaheidetega ülekülvatud laudpõranda ning ühes katuseservas asuva hõreda heinalaka midagi polnud, leidsime, et isegi meie, endi arvates küll pigem tagasihoidlikule maitsele see ööbimispaigaks siiski ei sobi.
Jätkasime oma otsinguid, kruusane külavahetee oli sel hilisel tunnilgi üsna liiklustihe, aga mis seal imestada - siiski soe reedeõhtu keset kõige magusamat puhkusteaega juulikuus....
Vaid mõni kilomeeter edasi juhtis GPS meid aga teisele poole tee veerde ning teavitas taas sihtkohta saabumisest. Selgi korral oli tegemist pigem madalapoolse ja lageda maalapiga kohe tee ääres, kuhu oli püsti pandud nii välikäimla, lõkkeplats kui väike palkmajake, kuid taamal paistis olevat ka suurem asustatud talupidamine ning kohe palktare ees seisis väljamaise numbriga buss- vagunelamu.
Kiikasime esiti korra tarre sisse ja selgus, et sedakorda siis on tegemist Oksa metsaonniga, Google ei eksitanud meid meelega, vaid Oksa Ait ja Oksa metsaonn ongi kaks eraldiolevat majakest, mis asuvad lihtsalt samas piirkonnas!
Ja no tee või tina, see koht oli paljuski tõesti sarnane eelmisel suvel väisatud Valgamaa Kivi rehielamuga- samuti täiesti ilma akendeta, seest võrdlemisi niiske, tolmune, väikese vahega ses osas, et sel tarekesel oli siiski uks ees ning paar vana ja päevinäinud mööblitükki ka sees.
Uurisime ettevaatlikult väljamaistelt hoovipealolijatelt, kas nad kavatsevad majas ööbida ning saanud neilt eitava vastuse, olime esiti natuke nõutud. Mõtlesime ja vaagisime oma seisukorda nii minutit kümme ja kui teised olid juba peaaegu valmis siia jääma, siis minu sisetunne ei lasknud mul isegi mitte autost välja tulla ning tundsin sisimas kasvamas üha suuremat segadust, mis segunes vastumeelsusega siia jääda ning mõneti ka trotsiga, et vot ei taha enam, et täna õhtul ka ajalugu kordub, igavaks läheb juba!
Et aga kell surus peale, tuli kiiresti mingi otsus vastu võtta ning kui veidi veel kaarti uurisime, leidsime, et ega tegelikult meie eilne supermõnus ööbimispaik Saeveski siit ka rohkem kui paarikümne kilomeetri kaugusel ole ning veidi küll kõheldes põrutasimegi viimaks tagasi sinnapoole.
Olime juba ette päris veendunud, et arvestades eilset rahvarohkust selles paigas, on see enam kui kindlasti täna õhtuks kellegi poolt hõivatud, aga arvasime, et kuna seal lähedal olime eile näinud ka üht päris toredat telkimisplatsi mändide vilus, ehk siis võtame hoopis selle. Paraku nägime juba üsna kaugelt pika sihi pealt, et meie plaanitud laagriplatski oli juba hõivatud ning nõndasamuti oli see muidugi ka Saeveski majaga.
Minul olid mõtted otsas, väike väsimus ja tüdimus hinges, nii et ei tahtnud endiselt autost välja tulla. N siiski tegi tiiru ümber maja ning sai sealviibiva väikese noortekambaga üsna pea jutule. Noored teatasid nimelt, et neile piisab vaid alumisest korrusest ning kui soovime, võime nende poolest küll üleval magada. Nii saigi diil kokku lepitud ning kuna kell oli selleks ajaks jälle üsna hilisesse õhtutundi jõudnud, ei olnudki meil enam muud, kui magamisasjad uuesti autost majja kanda ning põhku pugeda.
Noored jäid meist igal juhul veel üsna pikalt õue lõkkeplatsile jutustama ja pudeleid kõlistama, aga meid nende jutud ega käigud üldse ei häirinud, sest reisiväsimus oli oma töö teinud ning vajusime kogu kambaga hetkega sügavasse unne.
Jätkub...

2 kommentaari:

  1. Tere, daamid ja härrad, kas teil on hädasti vaja isiklikku laenu või kommertslaenu või laenu projekti käivitamiseks või maja või auto ostmiseks või vajate laenu mis tahes otstarbel? Kui jah, soovitan teil oma laenu saamiseks pöörduda Sunshine Financial Groupi poole selle e-posti aadressi (sunshinefinancialgroupinc@gmail.com) või (WhatsApp: +447903159998) kaudu.

    Sunshine Financial Group on kõikehõlmav finantsteenuste ettevõte, mis on pühendunud teie pikaajalise rahalise edu parandamisele. Meie kohandatud programmid on loodud teie rikkuse kasvatamiseks, kaitsmiseks ja säilitamiseks, pakkudes isikupärastatud teenuseid ja asjatundlikkust.

    Kui teil on olnud keeruline oma kohalikest pankadest või muudest finantsinstituutidest omakapitalilaenu saada, ärge muretsege enam, sest oleme aidanud arvukalt inimesi ja organisatsioone, kes on kogu maailmas silmitsi seisnud rahaliste raskustega. Kui kandideerite koos meiega, kandideerite usaldusväärse ettevõtte juures, kes hoolib teie rahastamisvajadustest. Kogu protsessi eest hoolitsetakse teie eest.

    PÕHITEGEVUS;
    - kandke igal ajal ja igal pool.
    - saada sularaha vähem kui 24 tunni jooksul
    - Teil on võimalik laenata kuni 20 miljonit eurot
    - mingeid varjatud tasusid pole.
    - Subsideeritud intressimäär 3%
    - Teil on võimalus valida tagasimakse kuupäev kas nädalas, kuus või aastas kestusega 1–30 aastat.
    - Pakume nii tagatud kui ka tagatiseta laene

    Kui vajate kiiret laenu 24 tunni jooksul, kirjutage palun lisateabe saamiseks allolevale e-posti aadressile
    E-posti kontakt: (sunshinefinancialgroupinc@gmail.com)
    WhatsApp Kontakt: +447903159998
    Taotlege kohe laenu.

    VastaKustuta
  2. Enda korrektseks tutvustamiseks olen hr Michael Benson eralaenuandja, andes minimaalse laenu 5000 eurot või selle ekvivalenti muus vääringus mis tahes laenusummale 3% intressimääraga, see on rahaline võimalus teie Uks, hankige oma 2020. aasta laen kiiresti. Väljastpoolt on nii palju inimesi, kes otsivad rahalisi võimalusi või abi nurga taga ja kohtades ning nad ei saa seda ikkagi, kuid siin see on. Finantseerimisvõimalused teie ukse ees ja seetõttu ei saa te endale lubada seda võimalust. See teenus on mõeldud inimestele, ettevõtetele, ärimeestele ja naistele ning on saadaval mis tahes summa, mida soovite lisateabe saamiseks. Võtke meiega ühendust e-posti teel: MICHEALBENSONLOANAGENCY@GMAIL.COM
    Laenutaotluse vorm ja tagastage see Whatsapp: +61447666281.

    Täisnimi .................

    Privaattelefoni number ................

    Riik ..................

    Aadress ................

    Riigi ...............

    Aastad ..............

    Kas olete varem kandideerinud või mitte. .............

    Riik ..............

    Vajalik laenusumma. ..................

    Laenuperiood ................

    Amet .................

    Kuu sissetulek .....................

    Nende üksikasjade tunnustamiseks saadame teile oma nõusoleku tagasimaksegraafikuga ja kui nõustute tingimustega, saate oma laenu pärast kinnitamist saada, sõltuvalt teie tõsidusest, kiireloomulisusest ja usaldusest.
    Ootan teie kiiret vastust.

    Siiralt

    Micheal Benson

    VastaKustuta