Aidi Vallik "Minu Haapsalu"

See oli tõeline "Minu" lugu, just niisugune, nagu mu meelest peaksid olema kõik kõnesolevas sarjas välja antud raamatud. Vähemalt need, mis puudutavad Eesti väikelinnu, saari ja muud põnevat, mis on ja peabki olema üdini oma. Sest just seda oli ja on Haapsalu Aidi Vallikule, just seda sooja "oma ja südamele armas kõigi oma vigadega" tunnet kumas nende lugude ja meenutuste tagant minu meelest sellest raamatukesest ehk kõige enam. Lood olid küll vahest ehk veidi pealiskaudsemad ja napimad kui oleksin lootnud, ent seda nõuab paraku juba toosama "Minu" sarja formaatki.
Jah, ma saan aru, et on suur ja oluline vahe, kas seda loeb nö juhuslik inimene, kes pole varem Haapsalust eriti palju kuulnud või teab seda linna vaid pealiskaudselt, või loeb seda põline haapsallane ja autoriga isiklikke kokkupuuteid omav indiviid nagu mina, aga usun, et autori siiras imetlus ja armastus selle linna vastu jõuab lehekülgedelt siiski iga lugejani.
Ma tean suuresti just sedasama või vähemalt Aidiga väga sarnast Haapsalut. Kui ehk välja arvata autori verinoored aastad, mil teda veel ei tundnud, tuli kogu kunagine melu ja olu mulle elavalt silme ette. Olen omal ajal enam või vähem kokku puutunud paljudega neist põnevatest persoonidest, kellest raamatus kõneldakse. Gunnar. Eda. Aivo. Mann ja Rommi. Haapsalu kunagised punkarid ja bändipoisid. Paljud teised, kellele ta raamatus vihjab, kuid nimesid ei nimeta.
Minu jaoks on Aidi oma pehme loomu, koduse-emaliku hoolitsuse, suurepärase söögitegemisoskuse ning hubaste kodudega, kuhu alati palju iniemesi mõnusasti suhtlema kogunes, alati meenutanud pisut Muumimammat ja nii ei pane põrmugi imestama ka see, et üks peatükk tema raamatus kannabki näiteks pealkirja "Trollitalv".
Tundsin ära Aidi kui suurepärase, noortesõbraliku ja loomingulise emakeele õpetaja gümnaasiumipäevilt ( neid Aidi sepistatud geniaalseid etteütluste lauseid roosadest unistustest või noormehest, kellele plekkpott oli pähe kinni jäänud ning mitmeid teisi, kasutan siiani vahel oma tundideski!). Just tänu Aidile olen olnud kaasautor Auf Wiedermanni lehekülgedel ( ja kui hästi otsida, siis leiab ühe või paar vana koolilehe numbrit mu tagakambrist veel praegugi tohutute paberivirnade alt ehk üles). Saanud osa nii Centu, Rootsituru kui Gulliveri roki- ja muudest pidudest ning istumistest. Käinud Aidil külas nii tema avaras, pisut esoteerilises ja külalislahkes "Sukapüksi" tänava korteris kui hilisemas õdusas-hubases Koidula tänava pesas. Valmistanud ette restorani pidulauda ning visanud kirikuesisel õnnelilli Oti ja Aidi pulmas.Tundnud ( küll ainult natuke ja ühe, selle kõige sõbralikuma kandi pealt) nii kass Intsu kui koer Hermanni.
Olen kuulnud esimestest vastukajadest "Minu Haapsalut" lugenute hulgas, et seal on liiga palju autori omaenda nostalgiat, nii et linn ise jääb tahaplaanile. Ühest küljest on mul seda raske hinnata, sest see lugu neelas mu hetkega nimelt oma üüratu nostalgilaksuga, aga kui püüdsin end aeg-ajalt pisut isiklikest vastukajadest distantseerida ja lugeda seda lihtsalt kui lugu Haapsalust, siis leidsin päris palju ka seda. Kõik see, mis teeb Haapsalust Haapsalu, oli esindatud ja olemas: vanalinna puitmajad enne ja nüüd, loss, toomkirik ja selle ümber laiuv krahviaed, Kultuurimaja, raamatukogu(d), koolid, Paralepa, Vasikaholm, väike Viik, promenaad, See-teater, Lääne Elu toimetus, Sadama 5, Centrali Õllekelder, Gulliveri klubi, Rootsiturg, Teele pagariäri, Karja pood. Augustibluus. Ameerika autod. Vanamuusikafestival. Üheksakümnndate tipphetked Firenight ja Grillfest. Vanemast ajajärgust Vietnami õllekas, tänavakaevud ja vana polikliinik. Meri ja muinasjutud olid ka.
Kui kohalik saaks nuriseda, siis ehk selle üle, et kogu see kompott kaldub geograafilises mõttes valdavalt linna ühte nurka kokku, aga teistpidi võiks ju retooriliselt küsida- kas ja mida seal Tamme getos, kaubamaja "lihaletis" või taga Uuemõisas siis on, et sealt oleks midagi olulist ka raamatusse raiuda? Ehk jälle- nii on ja jääb ju veel alles teisigi paiku, olusid ja inimesi, keda loodetavasti uutes väljaannetes ja järgedeski tutvustada!
Aitäh, kniks ja kummardus, Aidi, selle suurepärase lugemise ja eriti nostalgiapuhangu tekitamise eest selle raamatukesega! Usun,et sai hea nii sinul kui paljudel-paljudel teistel!