Kaaluta olek

Hmm, ei saa tänast positust korralikult alustadagi, sest minu kui kaalude põhiolek on minus põhjalikult maad võtnud - ei suuda kuidagi otsustada, kas postituse pealkiri kirjutatakse kokku või lahku ... Häbi- häbi, ise tahab veel mingisugune keelesõber olla... Äh, las ta jääb siis nii, nagu sisetunne ütleb... Ühesõnaga- kaalutu tunne on peal. Elu koosneb nagu mosaiigitükikestest, mida ei suuda kudiagi ühtseks tervikuks kokku sobitada.

Aga asistest asjadest ka.
Eks sai LÕPPUDE LÕPUKS siiski kolitud ( ülla-ülla- tema telefonitsi kinnitatud 2-3 päevast sai nagu imeväel 7..!).
Nüüd on kuidagi tühi tunne. Alasti tuba kajab õõnsalt vastu ja hinges haigutab kah tume tühimik. Ootasin, mis ma ootasin ta minekut, kurb ja üksildane on ikka kunagi koos kokku seatud elamisse üksi ( tegelikult siiski kaksi) jääda. Njah, eks nende lahkuminekutega olegi alati nii - kummalgi poolel on omad raskused - kolijal minekuraskused, uue koha otsingud, kolimisrahade ja -vahendite segadus. Jääjal jälle omad mured. Lootsime mõlemad, et vahepealne aeg on ehk mõnevõrra haavu ravinud, aga see 4 kuud on vist selleks alles liiga lühike aeg. Pinged tõusid peagi pinnale ja suutsime ka selle nädala jooksul tülli pöörata. Õnneks mitte lõplikult, kuigi eksi äraminek oli pehmelt öeldes üpriski rabistav ning jahe. Nüüd ma juba kahetsen, et nii jäine ta vastu olin. Et ma isegi eriti sõbralik ei suutnud olla. Oleks ju võinud küll... Aga mine tea, milleks see jälle hea võib olla. Öeldakse ju- millegi lõpp on alati ka millegi uue algus. Elame-näeme.

Genis on mulle ootamatult uskumatult majesteetliku suurusega suguvõsa tekkinud, mul läks arvestus juba segi, mitu põlvkonda nüüd siis korraga teada on, viiendama vana-vana juures kadus järg käest... Eriti vahva, et osadel isikutel on juures ka pildid. Mulle polegi oluline see, kas meie suguvõsas on ka kuulsusi, aadlikke või teisi taolisi, lihtsalt tore on teada, et Nurga Visklast on olnud minu vana-vana-vana-vana- vanaema, kes on sündinud 19. saj. algul! Uuh, silme eest võtab kirjuks, kui korraga on sul 15 seni teadaolnud sugulase asemel 77!

Elu üldiselt on kevadiselt kirju ja tahangi praegu aktiivselt elada, et mitte lasta üksindusel enda üle võimust saada. Niisiis tõmblengi 2 x nädalas linna vahet, kord trenni, kord koolitusele ja kui kunagi neist asjust ning tööst aega üle jääb, alustan ka kodu kordategemisega. Pikk-pikk tegemata tööde nimekiri sai eile õhtul igatahes kirja ja külmkapile riputet, et ta igal hommikul mul silme ees hoiatavalt sõrme viibutaks.

Lõpetuseks õhkan veelkord, kui tore on elada kek suurt kevadet - linnud on kohal, nii kohal! ja neid on tõesti palju. Täna hommikul tööle minnes kuulatasime tirtsuga tee ääres hõiskavat kuldnokka ja tööle saabudes kohe pidin akna avama, sest otse selle all hekis siristas ennastunustavalt üks tundmatu lind, kes pole end siiani segada lasknud ei lähedalplärisevast koolikellast ega möödamürisevatest traktoritest. Sookurgedest rääkimata, kes küla taga heinamaal varahommikust hilisõhtuni hääleharjutusi teevad. Plaanin neid peagi ka lähemalt hiilima minna. Nii kahju ainult, et mul ikka veel fotokat pole ( ohkab raskelt ja südantlõhestavalt)...