Meie lähme tantsupeole...

... just nii, nagu kõlab üks rõõmus laulusalm.
Paraku minu tegelikkus selle minekuga nii lõbus ei ole. Sest niipea kui jaanipühad ( mis kah minu jaoks sel korral pigem niruvõitu olid, aga see on juba üks teine jutt) ühele poole said, tuli järsku selline stress kallale, et käin juba kolmas päev ringi sünge ja kõmisevana nagu äikesepilv ega leia õieti kusagil asu.
Asi pole isegi niivõrd selles tantsupeos eneses, kuivõrd kogu tramburais, mis enne seda tuleb läbi teha ja mis minule kui esimest korda osalejale ja seejuures üpris kehvale kohanejale saab olema täiesti uudne kogemus.
Ma kardan!! tahaks ahastuses hüüda ja esmaspäeva õhtul tuli sellele mõeldes korraks isegi nutumaik suhu.
Asusin siis aegsasti nimekirja koostama, et kõik õigeaegselt valmis varutud ja ära pakitud saaks.Aga see ei välista muidugi viimase hetke ootamatuste tulekut.
Täna juba mõned tulidki - mul oli juba varutud kollane vihmakeep, kuid rahvariiete peal võib kasutada ainult läbipaistvat ja ilma nööpideta keepi ning peol peab nii keepe kui punaseid sukkpükse kaasas olema kaks paari, samuti peab külmema ilma korral rahvariidepluusi all olema pikkade varrukatega valge pluus, mida minu garderoobis veel ainsamatki ei leidu, aga sellega jõuab ehk veel tegelda.
Nimekiri sai pikk ja tundub, et peo ning proovide eelsel nädalal, mis on praeguseks juba poole peale kulunud, saab olema hullult palju sabistamist, otsimist ja ostlemist. Millest ükski mulle tegelikult apseluutselt ei meeldi.
Kardan, et pealinna minnes- olles ununeb midagi väga olulist maha või tegemata, et eksin ära, ei jõua õigeks ajaks, kuhu vaja, ajan tantsud/ sammud segamini, kaotan oma kaelakaardi ja/või käepaela ära, jään haigeks, hakkan oma laste järele igatsema ega suuda oma emotsioone kontrolli all hoida ( loe: hakkan sobimatul hetkel nutma)...
Kas ja kuidas kodus ilma minuta hakkama saadakse, sest just samal päeval kui mina ära sõidan, läheb suur piiga selleks suveks esmakordselt tööle ja kuidas ämm mind suudab kõik selle aja asendada ja kuidas väike piiga lepib sellega, et nii kaua ära olen. Kas saan oma rahvariiete hooldusega üldse hakkama ( juba nimetähtede sisse õmblemine võtab õlgu judistama ning sellele, et pean ühe juba olemasoleva, kuid vales kohas oleva haagi üles harutama ja uude kohta õmblema, ei taha mõeldagi, rääkimata minu õudusunenäost- põlle ja pluusi triikimisest ning seeliku pressimisest).
Ja kõikse hullem on minu jaoks veel see massiööbimine koolimajas. Mitmeteistkümnekesi kusagil päälinna kooli klassiruumis külg-külje kõrval süüa, magada, pesta, tegutseda, omamata hetkegi rahu ega privaatsust, vara üles, hilja voodi... Ja seda kuus ööpäeva järjepanu!! See pole mulle, eraklikule ja inimpelglikule öökullile ju üldse kontimööda.
Juba on kuulda olnud nii sellest, et koolimaja on külm, et seal on korruse peale vaid üks dusiruum ning et söök ei pruugi alati olla kõigile vastuvõetav ( sest noh, teate isegi ju seda koolimaja söökla värki - kohv on lahja, iga esmaspäev on makaronid ja neljapäeviti kala...)
Optimistlikumatel hetkedel püüan ikka mõelda, et ongi paras proovikivi- kas saan hakkama ning kui mitte enamat, siis hea elukooli saab sealt kindlasti. Hiljem vast miskit erakordset meenutada kah.
Pessimistlikumatel ( loe: enamikel) kordadel aga tahaks muudkui viriseda, et pidin ma sinna tantsurühma ronima, ei iial-iial enam... Nii palju pabistamist, ettevalmistamist, närvirakkude kulu- mis jalanõud sobivad trenni, millised tohib panna rahvariiete juurde, mitu paari ja mis riideid kaasa võtta, kas peaks kaasas olema õhuke või paks jope või äkki hoopis mõlemad? Kui sobivad kingad viimaks leitud, selgub muidugi, et mõlemal tallad pehmelt öeldes pisut auklikud ja otsekohe tuleb tormata kingsepa manu ja kas ta nüüd jõuab need reedeks parandatud? Kas magada matil või madratsil ja kuidas neid optimaalselt tihedaks pakkida, et jõuaks neid vajadusel ka trepist tassida ja ühest kohast teise kolida, kas oskan ikka Google-mapsi abil Tallinnas liikuda ja üldse, kuidas ma need üüberpikad proovipäevad vastu pean, 9- 10 tundi iga päev ainult staadionitel?!
Aga noh, taganemisteed pole enam nagunii, nii et eks siis kolme päeva pärast hakkab vaikselt selguma, rulluma ja nalja saama, kas ja kui palju minu hirmudest saab tõeks, palju tuleb nii- ja naasuguseid üllatusi ning üldse, nagu elutargemad ikka lohutada püüavad- pole mõtet pabistada asjade ärast, mida veel juhtunud ei ole.

Aasta alguse nihkes päevad

Uus aasta on sedapuhku alanud pisut nihkes olekus, huvitav, kas seesugust kummastavat olemist tasub nüüd oodata kogu aastalt?
1. jaanuaril mõtlesin võtta veel vaikselt ja rahulikult, nagunii punane püha ja uude sisseelamise aeg. Õhtupool tahtis suur piiga, et talle Tarot kaartidega ennustaksin.
Olin nõus, aga kui õhtu hakul ennustama hakkasin, läks kõik untsu. Olin ise jube närvis, sest kõik kaardid tulid ennustuses välja tagurpidi ja aastaring ise jäi tagatipuks veel lopergune kah. Ja ehkki tähenduskaart tuli välja igati hea, jätsin juba poole veebruari peal asja katki ja küsisin, kas võiksime hiljem uue ennustuse teha, sest, nagu öeldud, kõik kaardid olid laual tagurpidi ja sellistel kaartidel on enamasti põhitähendusele vastupidine või allasuruv jõud. Piiga vastas, et võib pärastpoole kah, aga siis tormas ise hoopis minema.
Viskasin kaardipaki nurka ja tundsin end üdini vastikult. Muidugi, ma pole juba viimased pool aastat Tarot pakki üldse kätte võtnud, ehk olen lihtsalt roostes ja eilsest õhtust veel väsinud, ehkki õigupoolest midagi erilist ei teinudki... aga õhtu oli kuidagi rusutud.
Tegelikult ma muidugi tean- asi on selles va rahvariidepluusis, mis endiselt on alustamata ja kuna ma nagunii tean, et ma pole selle tegemiseks võimeline, ajabki see hele linane kangkubu seal riiulinurgas mind lihtsalt marru.
Kolmapäeval otsustasin, et hakkan asjalikuks. Kohe hommikul võtsin paar kõnet, uurisin maad ning tegin kurrutamisega algust. Proovisin ikka natuke siit ja väheke teisalt, aga ega ma niitide väljatõmbamisest eriti palju kaugemale ei saanud. Õieti katkesid needki juba mõne esimese sentimeetri järel ära. Meeleheide kippus peale, tulid meelde vaevalised käsitöö tunnid põhikoolis, kus tundsin end just samasuguse käpardina nagu praegu selle haleda kangatüki ees.
Ometigi tuli midagi teha, et see asi kuidagipidi kaelast ära saada ning sestap asusin omal käel otsima õmblusoskusega inimesi lähikonnast. Küsisin siit ja usutasin sealt, viimaks saingi ühe soovituse. Ja asusin pikemalt mõtlemata kohe teele.
Ilm oli teadupärast sel 2. jaanuari päeval ja õhtul ju õige lumetormine ja sestap sain oma pool tundi enne sõituminekut autot lume- ja jääkorra alt välja kraapida. Kummalisel kombel aga rahustas (või pigem vist isegi jahutas) see tegevus mu maha.
Ja läbi vihiseva- kohiseva tuule ning lossipargi lumevaalude sammuda oli ka üdini tore, üks vana luuletus hakkas peas kummitama, mille kunagi sarnasest ilmast inspireerituna lumesiugudest kirjutasin.
Ja ena imet. Leidsingi inimese, kes oli kurrutamisest täitsa teadlik ja tuli otsekohe minu poolele üle, kui asusin selgitama, et nägemine mul na kehv ja üldse olen igati käsitöökauge inime ja nüüd kästi selline asi järsku valmis teha. Õmblejanna arvas ka, et see on suisa kurjast, sest kurrutamine pole teps mitte see kõige lihtsam töö ja üldse miks käsitsi, tänapäeval on sellekski olemas masinad. Seepeale ma natuke ehmusin, sest tean, et paljud meie tantsijad on vahvad isetegijad ja ajal kui mina ikka veel kanga ümber hädaldan ja kuidagi alustatudki ei saa, on nii mõnelgi neist juba peen näputöö valmis. Et ma enne ikka uurin asja, kas masinaga võib ja mitu rida oli vaja ja... Ohh, jeebus, aga südamel sai kergem küll, kui sain selle õnnetu ateljeesse jätta, mitte ei pidanud teist raske taagana taas koju riiulile põrnitsema tooma.
No neljapäev oleks juba võinud olemise poolest kerge ja muretu tulla, sest sain tõepoolest loa masinaga kurrutamiseks (ehkki see ei pidavat nii ühtlane jääma kui käsitsi, öeldi mulle selgituseks) ja näis, et kuni nädala lõpuni pole enam miskit muret. Aga siis tuli taas suur piiga ja teatas, et ta kutsus külla ühe netisõbranna, kellega ta küll juba ammu suhtleb, aga päriselus nad tegelikult kohtunud pole ja kuna sõbranna elab teises linnas, siis ta jääks meile ööbima ka. Kui mina nõus olen. Esiti olin kahtlev ja tundsin, et juba jälle hakkavad tumedad pilved mu kena olemist varjutama- mingi võõras neiu meie elamises, kuhu ta magama panna ja mis süüa anda ja mis inimene jne... Noh, need tüüpilised mureliku vanema mõtted. Viimaks lõin käega, ja ütlesin, et ju ikka võib, mis siin lõppude lõpuks ikka juhtuda saab.
Ja tuligi viimaks ka õnnelikum päev. Suure piiga sõbranna oli tore ja tagasihoidlik, pugesid kahekesi üles tuppa ega olnud sealt suuremat piuksugi kosta. Mis nad seal kaks päeva tegid või rääkisid, see teiste majulisteni igatahes ei kostunud. All söömas vahepeal ikka käisid ja pealelõunal tuisusjärgses linnas jalutamas ka. Mina võtsin väikse tirtsu ja kelgu ning tegin muide sama. Ainult suuna võtsime linna asemel kodulähedase metsatuka poole ja kuigi tuul oli alles vali ja läbilõikav, oli meil tore, sest talverõõme saab tegelikult nii imevähe nautida. Nii me siis lasime endise raudteetammi nõlvu mööda kelguga alla, küll ühelt ja teiselt poolt üksi ja siis jälle kaksi. Isegi päike helgitas end pisut pilve vahelt. Ja läbi parkmetsa tagasi kodu poole sammudes tulid suur piiga ja sõbranna meile keset kuusikut vastu, põsed samasugused ladvaõunapunased kui meil väikse tirtsuga!
Õhtul vahtisime koos "Seltsimees last" ning kujutlesin juba mõnuga, kuidas ma homme saan oma ilmatu toreda raamatu rahuga lõpuni lugeda ja välajkutse grupis selle kohta kiitva arvustuse üles ja...
Hetkeline õnn, sest reedel tuli hoopis ootamatu ja tüütu tööots teha, mida ei saanud kuidagi vedama. Olin häiritud, kirusin iseenda vastutulelikkust ja asjade unustamist ja.. noh, säh sulle siis jõulupuhkust, kui töid ja tegemisi tuleb uksest ja aknast. Ärritus võttis taas võimust.
Õhtuks sain tüütuse ikka kaelast ära, kuid olin ei tea millest järsku omadega nii otsas, ei suutnud enam ei ahju kütta ega õhtusööki valmistada. N pani ka õhtul minema nagu tavaliselt ja nii näksisime lastega, mis ette juhtus. Õnneks andis külm nii palju järele, et päevane pliidisoojus püsis toas 20 pügala piires.
Laupäeval oli viimaks õndsus mõneks ajaks tagasi. Kõik sujus just nii, nagu plaaninud olin ja tundsin, et olen omas elemendis. Nii harva kui kaaludel seda ette tuleb, et mitte miski kusagil ei kõigu ega pendelda, vaid tõesti mõlemad kausipooled on kenasti paigal. Õnnis rahu, ole sa tänatud!
Kokkasin üle mäletamatute aegade puupliidi ääres, lugesin Foenkinose "Delikaatususe" lõpuni ja kogu päeva tiksusid mu toimetamistele taustaks mõnusalt talvselt chillid mikstuuride kogumikud Sinutorust. Päris õhtul vahtisin lemmikseepi "Koduigatsust" ja lahistasin nutta, sest... ah, ma parem ei hakka isegi rääkima, kui ebaõiglane.... aga öösel magasin siiski õndsaund.
Aga paratamatult saabub ühel hetkel jälle va pühapäev. Mis tegelikult algas sel korral päris toredasti, sest ärkasin juba 8.30, kuna tundsin, et uni sai otsa. Tegin tule pliidi alla ja toimetasin alles jahedas köögis, kui ka väike tibu ärkas, vantsis pidzaamas minu juurde ja puges unesoojana mulle sülle. Tuli praksus, pliidist hoovas juba väheke soojust, väljas hahetas ja meie vaikne kügelev embus muudkui kestis, sest kumbki ei raatsinud sellest hetkest kuidagi välja tulla. Ja mõtlesin hetkelises õnnetundes, et just nii võikski see päev jätkuda. Paraku....
Olen omal moel pühapäevi põlgama hakanud, sest see on mõneti kõige petlikum päev nädalas. Nagu oleks veel kõik vaba ja võimalik, aga sa tead, et hiljemalt pealelõunal pead hakkama juba valmistuma arginädala askeldusteks ja kogu nädala tüütud ning ebameeldivad asjad (kahtlemata küll jah toredatega kõrvu, aga laske nüüd pessimistil huuata!) seisavad alles ees ja viibutavad sulle näppu. Ja see tegemata asjade laviin matab su nii salakavalalt enda alla, et enne kui arugi saad, on sul taas tuttavalik raske ja tume klomp kõhusopis, sa kärad oma järeltulijate peale iga väiksema asja pärast ja siis siunad ennast, et pidin ma nüüd jälle niimoodi... puhtalt selle pärast, et pliidi siibrit ei saanud õigel ajal kinni ja tuba jäi külm ja lisaks valutab vasak õlg jubanii ööd kui päevad, sest liiga vähe on oldud väljas ja konutatud seeasemel pikalt helendava ekraani ees... Aga homsest tuleb jälle oma mõnusast vabast rutiinist välja tulla ja hakata elama... seda oma teist elu.

Olukorrast tööturul. Muidu ka.

Jah. Selle tähe all on minu elu ühes jadas kulgenud juba viimased kolm ja pool kuud. Nimelt tööd otsides. Läänemaale.

Olen seadnud endale mõningad sihid, millest allapoole ei tahaks laskuda, kuid üha enam tundub, et olen end vist liigselt piiranud, liigsete lootustega hellitanud. Sest hetkeseisuga on tulemus ümmargune null. Kas olen liiga pirtsakas, kui soovin, et uus töö oleks senistele kogemustele ligilähedane - st sisaldaks soovitvalt midagi kirjanduse ja /või keelealast, suhtlemist inimestega, oleks loov, vaheldusrikas ja mitte eriti füüsiline? Palgasoov, arvestades oma haridust, senist töökogemust jms algaks 500 eurost kuus?

Olen saanud mõnevõrra targemaks, üllatunud, pettunud, avastanud teatud seaduspärasusi. Esimesele töökuulutusele vastasin juba jaanuari algul. Otsiti õpetajat, raamatukogutöötajat. Vastus pikale motivatsioonikirjale ja CV -le oli lühike ja konkreetne - täname kandideerimast, Te ei osutunud valituks.

Järgmisel kuul pakkusin end hotelli administraatoriks - kuni tänase päevani ( kandideerimistähtaeg oli 25. veebruar) ei ole sellele järgnenud vähimatki reageeringut.

Märtsis otsiti taas õpetajat. Pakkusin, et tulen sügisest, sest tingimused tundusid hästi sobivat peale selle, et see töökoht oleks kodust võrdlemisi kaugel ( u 50 km, mis tähendaks 100 km bussisõitu 4- 5 päeval nädalas). Jätsin otsa lahtiseks ja räägime veel kevadel. Loodan, et sealsed olud pole muutunud vahepeal, kuid mai lõpus võib selguda, et koht on juba kellelgi teisele läinud ....

Aprillis olen pakkunud end raamatupoodi müüjaks- tähtaeg on täna, senini ei ühtki reageeringut, sobivuse, mittesobivuse jne kohta.

Tegevusjuhendaja ametikoht pidas mind töövestluse vääriliseks- lõpuks ometi, olid mu ootused laes. Valmistasin end ette, vaatasin üle tingimused, sättisin end korda- ja kogu vestlus toimus u 10 minuti jooksul koridorilaua taga ja oli sisuliselt ülevaade sellest, mis mind järgmise 3-4 kuu jooksul väga väikese palga eest ees ootaks. Mõtlemisaega anti veel ülehomseni ja ka siis pole kindel, et just mina selle töö saan.

Selline nukker seis. Sirvin ju oma kaks korda nädalas töökuulutusi ja olen täheldanud seaduspärasusi - on kindlad kohad, kus miskipärast inimesed kogu aeg vahetuvad- need on kindlate poodide klienditeenindajad, hotellide adminnid, baaride ja restoranide kokad, klienditeenindajad... Mõtlen, miks küll, kui kuulutuse järgi tundub koht igati kena ja vastuvõetav. Ja ehkki ma pole kunagi mõelnud, et võiksin töötada mõnes riidepoes või restorani teenindajana, peaks töömure ikkagi juba väga suur olema, et pakkuda end kohta, milles otsiti sedasama töötajat vaid 3 kuud tagasi ja sellest veel 3 kuud tagasi ka.

Aga muust rääkides- olen veel viimaseid nädalaid oma saarekesel, mis praegu rõkkab linnulaulust, soojast päikesepaistest, esimestest õitsemavalmistujatest ja imelisest kevadaroomist, saarel, mis kohe-kohe on vabanemas viimasest raskest lumerüüst, ehkki meri on veel kindlalt jääs ( viimane sõit üle jäätee toimus mul sel kevadel 5. aprillil, mil see viimast päeva ka ametlikult avatud oli vist). Praegu on kurb ja kahju juba, sest nüüd ju läheb siin jälle ilusaks ja soojaks, nüüd on siin jälle elu ja rohelust, aga mina sean sammud hoopis linnatolmu sisse lootuses kogu suvi tööd rügada ja elatist teenida, sest on PERE ja KOHUSTUSED, mis ühtpidi tekitavad minus, pikaldases erakus ja üksiolijas, nii tohutut ja kirjeldamatut rõõmu, aga sunnivad paraku ka isetumaid valikuid tegema.

Muidugi ma loodan südamesopis, et saar mu elust lõplikult ei kao, sest tahaksin siin suviti marjul- seenil ikka käia. Või niisamagi vahel uidata. Sügistalvisel perioodil hoiaksin seevastu siit eemale. Liiga palju kurbust, üksindust, lüüasaamise tunnet ja muret meenub noist aegadest. Aga eks seda, kuidas asjad kulgema hakkavad, näitab lõpuks ikka elu ise.

Natuke lõpumeeleolune

Juba ongi mai lõpp käes - loodus on küll imekaunis, aga õhk on külm, tuul ja vihm pigem sügisesed kui suvealgust tõotavad...
Ja tuju pole viimasel ajal sugugi kiita. Elu on taaskord ette käänanud oma tumedama palge. Korraga on väga paljud asjad halvasti. Või viltu. Aga see on juba peaegu et Murphy seadus, et kui juba valatakse, siis täie mõnuga...
Sõnaga- tunnen, et ei oska järsku enam elada, olen kuhugi kaotanud oma lootusrikkuse prillid ja näen ehmatava realistikkusega, millist elu ma tegelikult elan. Tajun, millised inimesed on minu ümber. Teen valusaid korrektuure. Mõnele inimesele olen ilmselt oma järsult muutunud käitumisega pisut ülkohtuki teinud....
Sõnaga, et mitte pikalt halada, on olukord selline:
Olen osutunud ebaõnnestunud lapsevanemaks, kes peab oma käitumismalle ilmselt mõne spetsialisti abiga pisut uuele kursile suunama; samas pean töötama tingimustes, mis on kiirelt muutunud mitme teguri võrra kehvemaks ning lisaks on kodune elamine järjekordselt sipelgaid täis...

Siiski on mõni positiiven elamus kah lõppu lisada:
meie saarel käis külas Aleksei Turovski, keda kuulata oli puhas rõõm!
Osalesin laupäeval Läänemaa tantsupeol, millest võttis osa sadade rahvatantsijatega kõrvu ka ligi 50 line-tantsijat ning meie etteaste läks kenasti, see võeti publiku poolt tugeva aplausiga vastu.
Asi seegi.

Nädalavahetusel. Mängides

Jaah, elu teine Rootsi reis ongi imekiirelt seljataha jäänud.
Sinna nimelt see nädalavahetus kuluski. Mul olid sellele reisile teatavad ootused-lootused, see pidi olema selgimise aeg. Aga mis te arvate - nagu minu puhul ikka, ei saabunud tegelikult mingit suurt ega õnnistavat teadmist, kuidas kõik mu elus peaks olema.

Reis iseenesest meeldis mulle väga - tundsin selle kestel enam kui kord selge teadmusega - just siin ja praegu olen ma õnnelik, just nii võiksidki asjad alati olla!! Igapäevaelus sellist tajumist ju ei ole, on sadu pisiasju, mille pärast rabeleda, millele kogu su mõtteenergia ära kulub, nii et selliseks väikeseks hetkeks ei jää lihtsalt aega ega võhma.
Möödunud nädalavehtusel minul jäi. Olin rutiinist väljas,(mis oli minu jaoks ülimalt kauaoodatud aeg), olin koos vahvate inimestega, kelle seltskonna olin suuresti ise valinud, olin uhkel ja säraval Baltic Queenil. Ja oli tunne, nagu oleksin ka ise kuidagiviisi natke kuninganna!
See suurte reisilaevade luksus sümpatiseerib mulle ikka kohe väga - kõik need pehmete vaipadega kaetud pikad koridorid, sillerdavad metallkäsipuud, tohutul hulgal peegleid, ülekullatud träni, klaasriiuleid, kristall-lühtreid ja vilkuvat tuledemerd, kõikvõimalikud pubid ja baarid, erinevad lõhna ja helibuketid, ööpimeduses sillerdav tumemust läikiv vesi kõikjal sinu ümber, mis on ühteaegu võimas ja võtab südame alt natuke kõhedaks ... Oo, see võtab kohe pea pööritama. Eriti kui oled juba liiga kaua harjunud looduse rütmi ja vaikusega. Vahel on tore ikka kogu rutiin pea peale pöörata, olla kusagl hoopis mujal, teha midagi täiesti teist.

Ja Stockholm - no mulle see linn kohe meeldib, meeldis juba eelmisel aastal (eriti selle toreda väikese Meremuuseumi tõttu, kuhu selgi aastal tagasi minna igatsesin, aga ajanappus paraku ei võimaldanud), aga sel aastal jäi too linn kuidagi eriti helgena meelde. Esiteks on Rootsis sada korda rohkem kevad kui meil, vähemalt oli tol laupäeval, kui mina seal viibisin. Lumi on palju rohkem sulanud, linnud laulsid iga puu otsas, nii et kogu õhk sellest helises ja sooja oli vähemalt 10 -12 pügalat!!
Veel näib mulle, et Rootsi inimesed on kuidagi sõbralikumad, aina naeratavad sulle igal sammul, ükskõik, kas oled parasjagu kusagil suure kaubanduskeskuse fuajees jalgu puhkamas või kõnnid omi mõlgutusi mõeldes mööda tuulist tänavat ülesmäge. Vaatasime muide täiesti ammulisui, et rootslased käivad sisseoste tegemeas koos oma koertega. See sai meil omamoodi parooliks lausa - "Vaata, jälle üks Rootsi koer!" Meil jäetakse kõik penid kuhugi poe ukse taha nukrutsema, aga seal marssisid omanikega kõrvuti sabad rõngas uksest sisse nii tibatillukesed chihuahua`d (oma pisikeste punaste vestiketega!!) kui laisalt edasi lonkivad retriiverid. Jah, ja mulle meeldib jalutada piki seda tohutupikka kaialleed ( mille täpset nime ma ei mäleta, aga see sisaldas igal juhul sõna "Kaj"), kus on iga sorti laevu ja jahte ( ja ehtsaid piraadikoeri, kes laisalt dekke mööda lontsivad ja mõnedele turistidele puhtalt oma suva järgi poseerida võtavad). Mulle meeldib seda tagasihoidlikku põhjamaist melu kevadises päikesepaistes vaadata, endal jalad sulisevatest kevadvetest läbi ligunenud, samas kui moodsad, kiired ja peaaegu hääletud trammid aina mu selja tagant läbi vuhisevad. Ning imetleda seda omanäolist põhjala arhitektuuri, mis vaatab pruuni,oranzi ja kreemikaskollasena vastu kaiallee vastas olevalt mäeküljelt.
Ega me suurt linnas hulkuda tegelikult ei jõudnudki, põhiline elu käis siiski laeva peal. Esimesel õhtul olime isegi mõneti natuke kurvad, sest kogu meie neljane seltskond oli ju teatavate tugevate line-tantsuliste kalduvustega ning lootsime seeõttu muidugi kusagilt leida ka enda tantsumaitsele sobivat muusikat. Aga noh, oli ju taas latiinokarnevali aeg ja seega igal pool vaid sedasorti muusikagi kosta. Ega selle kuubalaste show kohta pole tegelikult midagi halba öelda - nad on kaheldamatult väga pilkupüüdvad oma pikkade sihvakate tumedate kehadega, võrratult temperametsed ja haaravad publiku kaasa, rääkimata oma üliefektsetest lavakostüümidest ja tüdrukute puhul ka väga tugevalt üle vindi keeratud make up`st. Ent ometi ... - see oli kohati liiga rabelemine mu meelest, kohati oli kava ka sutike ühetooniline-plaaniline ... Ei, mulle väga meeldis tõesti, aaaaga - kolmandat korda enam vaatama ei läheks. See viimane lause oli tegelikult kogu meie seltskonna ühishinnang nähtule, mitte minu ainuvalik.
Teisel reisiõhtul vedas meil mõnevõrra rohkem - me saime laevatrubaduuri saatel nii mõnegi oma tantsu vihutud ja pubirahvale me meeldisime, no mõni vahtis kohe sõna otseses mõttes ammulisui ja kordas iga me tantsu järgi käsi kokku lüües "No uskumatu, täiesti uskumatu ...!" Millest võib taaskord teha vaid järelduse, et line-tants on vägagi mõjuv ja efektne, kui seda õiges kohas esitada ning tantse esitav seltskond on suurem kui 1- 2 inimest!!!
Jah, ja isiklikus plaanis oli reis samuti suhteliselt ... hmm, ütleme siis informatiivne. Ma kutsusin sinna reisile kaasa ühe inimese, keda soovisin natukene täpsemalt tundma õppida, temast enesele mingi konkreetse pildi luua. Omal moel see isegi õnnestus, ainult et -.. Oh jah, selle asemel, et pilti selgemaks saada, läks minu pilt asjade seisust veelgi kirjumaks!! Seda on tegelikult raske sõnadesse panna, mis toimus ja sestap panin ka postituse pealkirja sellise umbmäärase. Et jah, suuresti oli see ju mäng - üks luuras, teine luuras, tehti tibatillukesed tibusammud edasise poole, aga need kahtlused, need kõhklused, need... no ei anna kohe kusagil asu. ...

Kõik, kõik on uus septembrikuus ....

Nii jah, et minu armas väike tirts on nüüd koolilaps. Esimeste muljete põhjal näib, et oma uue staatusega igati rõõmus ja rahul, et mitte öelda särab üle näo nagu päike!!!!
Minul on küll lausa unehäired olnud viimastel päevadel, nagu peaks ise uuuesti kooliteed otsast alustama - kas koolikott on valmis, ega midagi maha ei jäänud? Aga taskurätikud? Aga pliiatsiteritaja? Kuis on lood kooliriietega? puhtad sokid ikka võtsid? ... .... ... .... ...

Uuh, milline jabur kanaemastumine!!! Ma.... ma kohe ei suuda seda uskuda, et tirts peabki hakkama nüüd igal hommikul 5 päeva nädalas kell 7.30 ärkama ning aina kooli ja kodu vahet vantsima. Et ta mul juba nii suur ja tubli on! Aeg lendab ja vist peab tõesti paika vana ütlus, et mida aeg edasi, seda kiiremini aastad lippavad.

Uuued tuuled kipuvad vist puhuma hakkama ka nii töö - kui muu elu rindel. Esimesed tunnismärgid neist aiva ilmutavad end. Seisan nagu tüüpiline õhumärk, poolel teel maa ja taeva vahel, pisut abitult ja suurelt segaduses, ja kõhklen nagu jaksan. Kas ma peaksin... või ei peaks? Kas on targem olla nii nagu praegu või muuta oma elus midagi? Ja kas see muutus saab siis tooma kaasa muutused minu soovitud suunas?
Kui ei riski, ei katseta, ega siis saa kunagi teada. Aga olen andnud enesle mõttes lubaduse kaaluda kõik hoolikalt läbi nagu ühele ehtsale Kaalude esindajale kohane. Aga fakt, et tuleb hakata langetama elu muutvaid otsuseid, on ilmne. Vähemalt tänase päeva seisuga.

Nutta ja naerda tahaks ühekorraga, nii kõikuv meeleolu on - ma ei tea, kas peaksin olema rohkem õnnelik või õnnetu. Aga ma eelistaksin olla pigem ettevaatlikult õnnelik.

Südasuvised (südame)asjad

Endiselt on palav, ajuti müristab ja lubab nagu vihma, aga samas läheb see jälle üle.
Olen paaril korral käinud metsas, lootusega leida varaseid kukeseeni. Päh, tühi lootus (mõtlesin tänagi piibelehtede varte vahel lootusrikkalt sobrades ja jalaga sõnajalgu kahte lehte lükates, et eelmisel aastal samal ajal ju olid juba seened olemas ja siis meenus, et eelmine suvi oli ju ka pisut vihmasem). Sõnaga peaaegu et mitte mingit kukeseenesaaki kui nii umbes kaks tagasihoidlikku kämblatäit välja arvata, millest saab siis... no ütleme siis, et kastmele maitset kui ei kriipsugi enamat. Tuleb oodata auguastikuud ja selle ande.
See-eest juuliannid on suured ja mahlased maasikad. Täna, olles nii pettunud, et ainsamat seenepoega ei õnnestunud 2 tunnise kammimise järel metsas välja tuua, sattusin tagasiteel aina uutele ja uhkematele maasikaväljadele, kus sõin neist lausa suu haigeks. Mõtlesin, et naljakas lugu - kui juuli alguses mere äärest esimesed punavad masikakribalad leidsin, tundusid need nii ütlemata mõnusad ja head (avastamise, leidmise rõõm!), aga kui neid tänase saagiga kõrvutada, olid nood rannamaasikad ikka parajad hapud kribalad küll. No meie saare lõpututes ürgmetsades leidub suure muru sees ikka täiesti näpuotsajämedusi, tumepunaseid ja mahlast tilkuvaid maasikaid ja seda ikka hullult suurtes kogustes, nii et mõtlesin, et hommee vaja ikka mõne suurema anumaga metsa minna...
Tegelt on nii, et mu viimased puhkusenädalad on juba nii täis planeeritud, et ei tea, kas üldse enam metsa jõuabki. On tulemas külalised ja vaja ise veel pisut vanades kallites kohtades ringi sõita ja siis tulevad jälle külalised. Mis on iseendast tore, sest vahepeal tunnen end siin saarel nii äraütlemata mahajäetuna, et ensehaletsus kipub hirmsasti kallale... Kõik kallid inimesed on nii kaugel, aina see meri vahel ja...
Eile just vaatasin praamiteki nurgas konutades õnnelikke, väikeste lastega peresid ja nutt oli varuks peaaegu enese pärast- minul ei tule sellist asja vist mitte kunagi, et oleks tore ja ühtehoidev pere ja kui hetkeks tekibki, siis nagunii laguneb... Mingil kombel.. Et tegelikult ma ei passi pereinimeseks, ei tule sellise eluga toime...

Ja siis ikka see vastikult painav küsimus- miks on alati nii, et see, keda sina tahad, sind ei taha, ja need, kes sind tahavad, neid jälle sina ei taha? Neid painavaid mõtteid mõlgutades hakkas kummitama see, igati asjakohane lugu:

Elu läheb edasi

Jahh, see suur ja raske koorem hakkab hingelt tükkhaaval pudenema.
Füüsiliselt olen nüüd jälle enam-vähem korras, hingeliselt... narmendan mõnevõrra. Leinad on leinatud, reaalsusega lepitud, eks tuleb edasi minna.... Leppida saatusega, mis ei taha mu elu muuta selliseks, nagu oma unelmais olen soovinud.
Võib öelda isegi- hea, et veel niigi läks... Tuleb elus teatud asju veidike ümber hinnata, oma suhtumistes paratamatult korrektuure teha ja vaadata, kas ja mis üldse edasi saama hakkab. Väga kurb on, tean ju, mida tegelikult ette võtta tuleks. Aga ma ei suuda. Õigemini me... ei suuda. Vist. Vähemalt mitte veel.
Aga pilt asjade tegelikust seisust on kindlam, valusam, karmim. Oma viga kah, et nii naiivne olin ja paljusid asju läbi roosa vahu vaatasin.


Olin kogu teisipäeva linnas, üritasin tuhmistunud meeli klaarida. Ilm oli imetabaselt kena, suviselt soe päike paitas ja tuult peaaegu et polnudki. Jalutasime tirtsuga pikki tunde mööda Haapsalu mereäärseid, suur luigeparv piki väikest viiki meid jälitamas. Püüdsime neile võilillenupse loopida, aga tuulega kandusid need hoopis teisele poole. Vaesed ärarikutud linnalinnud, need uhked kühmnokad, lootsid ilmselt meilt saia või muud nokapärast saada, aga meil (õnneks) polnud neile midagi anda.
Njah, nii me jalutasime, tirts nautis vabadust, mina tuulutasin lihtsalt raskeks kippunud mõtteid. Lõpetuseks käisime veel Aafrika rannas kiikumas ja jäätist söömas ning üks suur valge-punase kirju kass tuli minuga tutvust sobitama. Vaatasime linnutornist üle lahe Noarootsi poole, olemine läks peale viimase nädala läbielamisi helgemaks.
Elutahe tuli tagasi...Peaaegu ....

Vaikus, mis hirmutab.( Nuttu ja hala ka..)

Kummaline, et tavaliselt ma armastan vaikust. Vägagi. On olnud lugematuid kordi, mil olen seda vajanud, lausa teadlikult otsinud. Aga praegune seisukord on kuidagi kummastav, et mitte öelda pisut hirmutavgi.

Mul ei lähe paaril viimasel nädalal elu just eriti roosiliselt, sest teadupärast kui hädad juba tulevad, siis ikka hulgakaupa, mitte üksikult.
Esmalt on praegu palju logisevat majapidamises - peas keerlevad remondimõtted, aga ei oska seda kusagiltki alustada, see harjumatu tühjus ei anna asu ja ärakraabitud seinad, logisevad plaadiservad ja põrandad on lausa karjuvalt ärritavad..
Lisaks telekale, mille antenn endiselt puruks on, vaikis ootamatult ka mu muusikakeskuse plaadimängija, mistap saan pisut notsalgitseda ja kuulata taas vanu kassette, mida polegi oma viimased 5 aastat enam teinud (see paha makk tegi siiski ühe mu lemmiku, Jääboileri "Niiongi", kasseti katki ja mul pole enam kahjuks meeles teismeea nipid, kuidas valutult üks lindiots kasseti plastikkestast kätte saada ja uuesti kinni teipida...;((( ).
Ka tuleb välja, et kusagil maja kanalisatsioonis on peidus saladuslik ummistus, mis aeg-ajallt paneb "üle keema" kõik mu vannitoa veevärgiga seotud atribuudid, kuigi "kummimusiga" imedes kajavad torud rõõmsalt õõnsalt vastu, nagu poleks midagi lahti. Arvamused on, et äkki kevadine suurvesi või mõni tõsisem ummistus kusagil torurägastiku sügavustes, mis tähendaks sisuliselt suurte masinatega maapõue tungimist... Igaks juhuks anti mulle vallast ka mingisugune terasspiraal, millega kästi torudes surkida. Aga no tedagi see väeti ja lolli naesterhava aru- ei põle näinudki ilma peal siukest imevidinat, veel vähem oskan ma tooga miskit mõistlikku /tarvilikku pääle hakata...
Nagu kogu sest kammajaast veel vähe oleks, otsustas meie supermuskelkoer Oskar ( ise vaevalt 5 kilone volask) keti kuudi küljest lõplikult lahti muukida ja ennast seeläbi vabatahtlikult toaaresti panna. Eks ei jätnud mulle ära minnes vist isegi mitte naela ega haamrit enam majapidamisse, vähemalt mina pole suutnud kumbagi seni leida, aga kui ka oleks, siis olgem nüüd ausad, kui ka leiaks, poleks sugugi kindel, kas ma nende riistapuudega ikka õigesti ja asjatundlikult ringi käia oskan... Et siis koeral jäävad päevased õhuvannid semu Priidu seltsis (olgu küll, et keti otsas) võtmata ning peab oma pikad üksindusetunnid mööda saatma esikus klähvides ja üksildase vangina ust kraapides.... Kahju on temast mõneti, aga paremat lahendust ma välja nuputada ei osanud. Plussiks on see, et nüüd tulebki Oskari toakoeraks kasvatamine täie tõsidusega käsile võtta. Seisan lihtsalt fakti ees ja kõik. Teeme ära, mis see 4 x päevas koeraga metsa vahel käia siis nii ära ei ole. Ja hommikuti pissist ajalehte puhta vastu ´vahetada. Oskari auks peab tunnistam, et ta on tubli pidamisega loom ja minu tööpäevad suudab puhtana välja kannatada. Ka suuremad hädad tulevad enamasti põõsa vahele, kui just öösel äpardust ei juhtu, aga nii loomaarmastaja ma ka pole, et kell pool neli sellepärast ärgata, et koeral on võibolla vahepeal häda tulnud...

Noojah, jälle läks jutt halaks kätte. Pidin ju tegelikult vaikusest rääkima. Sellest ähvardavast vaikusest, mis viimasel ajal mu ümber lasub. Nii et imelik hakkab juba. Üks tore kirjasõber, kellega oleme suhelnud muidu nii 2 x nädalas, on juba 9 päeva vaikinud. Ka korduvale kirjale pole seni vähimatki reageeringut. Sama asi on teiste inimestega, kellega muidu sageli kirju vahetan.
Eriti kummaline ja ka kõige hirmutavam oli aga eilne õhtu. Olukord kestab muide siiani ja kohe tunnen, et olen pinges ja ärevil selle pärast. Nimelt armas A helistas eile keskpäeva paiku, et ta on ka lõpuks ometi taas meie maile liikumas ja tuleks vaataks õhtul hea meelega, äkki saab mu maki korda teha. Mul oli hää meel muidugi ta üle, kangesti hää meel, sest nii-nii kaua pole teda juba näinud. Et ta aga helistas keset kiiret tööpäeva, tuli mul range hoiak säilitada ja vastasin vaid mokaotsast, et oleks kena, kui õhtul näeksime ja kõik.
Meil on A-ga juba omad tavad välja kujunenud, et helistasn talle nii õhtul 9-10 paiku tavaliselt, see on siis märguandeks, et ta saab tulema hakata või teada anda oma plaanidest. Läksingi eile pisut varem koju, et kõik oleks sätitud ja korras..., kogu õhtu valmistusin sisuliselt A tulekuks ette, isegi puhkasin vahepeal 40 min, sest teadsin ju, et ta on ööinimene, kellele meeldib sageli 2-3 öösel üleval olla ja tegutseda...
No kell kaheksa õhtul ei pidanud eńam vastu ja tegin esimese kõne. Ta ei võtnud toru. Ok, ilmselgelt liiga vara, mõtlesin. Järgmise tegin tund hiljem, ikka ei võetud kõne vastu - äkki on alles õues ja toimetab ning seetõttu ei kuule telefoni, mõtlesin siis. Kella kümne ajal õhtu helistasin kolmandat korda, nö kõige tavalisemal ajal, telefon kutsus, aga jäi endiselt vastuseta. Nojah, vaatab ehk telekat ja on telefoni jopetasku unustanud, lohutasin ennast. Pesin ära ka viimased nõud, jõin teed, panin juba küünlad põlema meeleolu loomiseks, ootus aina kasvas... Kell üksteist proovisin veel kord, teiselt poolt kostus kutsuv toon, aga toru ei tõstetud endiselt hargilt. Olin juba murelik ja pahane ja segaduses - kus ta on, miks ta järjepidevalt ei vasta, miks ta lubab, kui ta ei tule jne jne... Samas püüdsin end rahustada, meenutades, et olnud juhuseid, kus on olnud ootamatud olukorrad, kus A ei saa vastata ja jõuab ikkagi minu juurde, kui on lubanud, ehkki kell on juba pool üks öösel... Pole mõtet pabistada, üldiselt on A ju sõnapidaja inimene. Otsisin omale tegevust, kuigi sisimas närveldasin juba kõvasti. Kell kolmveerand kaksteist proovisin taas helistada, tulemus ikka täpselt sama, mis eelmistel kordadel. Siis saatsin talle sõnumi, et muretsen ta pärast, mõtlen siin jaburdusi kokku ja kui ta mu sõnumi kätte saab, andku vähemalt märku, et temaga on kõik ikka hästi. Hakkasin tõsiselt muretsema, kas ta ikka jõudis siia üldse kohale, äkki tee peal juhtus midagi või ta pidi tagasi minema, jäi haigeks... Teine variant on see, et ta sai liiga ruttu oma kohalike "sõpradega" kokku, ta kutsuti kuhugi küla peale pidusse ja... noh pidu läks täitsa käest ära. Mida ma ei taha uskuda, kuigi see oleks ehk parem stsenaarium kui see, et midagi tõsist tõepoolest lahti on.
Tänanase hetkeni pole A-st ikka veel mitte vähimatki märki, ei kõnet, ei sõnumit ja telefon on ka tal välja lülitatud...
See vaikus on ausalt öelda juba peaaegu halvav ... ja ma pean täna õhtul hoopiski linna sõitma taas... Aga suur mure närib hinge...
Tahaks endalt lihtsalt küsida, kas ma käitun tüüpilise paranoilise muretsejena praegu või on mu mure siiski põhjendatud? Mulle tundub viimane variant õigem... Liimist lahti olen ma praegu küll igast kandist, lausa narmenadan kohati, võiks öelda...

Kaaluta olek

Hmm, ei saa tänast positust korralikult alustadagi, sest minu kui kaalude põhiolek on minus põhjalikult maad võtnud - ei suuda kuidagi otsustada, kas postituse pealkiri kirjutatakse kokku või lahku ... Häbi- häbi, ise tahab veel mingisugune keelesõber olla... Äh, las ta jääb siis nii, nagu sisetunne ütleb... Ühesõnaga- kaalutu tunne on peal. Elu koosneb nagu mosaiigitükikestest, mida ei suuda kudiagi ühtseks tervikuks kokku sobitada.

Aga asistest asjadest ka.
Eks sai LÕPPUDE LÕPUKS siiski kolitud ( ülla-ülla- tema telefonitsi kinnitatud 2-3 päevast sai nagu imeväel 7..!).
Nüüd on kuidagi tühi tunne. Alasti tuba kajab õõnsalt vastu ja hinges haigutab kah tume tühimik. Ootasin, mis ma ootasin ta minekut, kurb ja üksildane on ikka kunagi koos kokku seatud elamisse üksi ( tegelikult siiski kaksi) jääda. Njah, eks nende lahkuminekutega olegi alati nii - kummalgi poolel on omad raskused - kolijal minekuraskused, uue koha otsingud, kolimisrahade ja -vahendite segadus. Jääjal jälle omad mured. Lootsime mõlemad, et vahepealne aeg on ehk mõnevõrra haavu ravinud, aga see 4 kuud on vist selleks alles liiga lühike aeg. Pinged tõusid peagi pinnale ja suutsime ka selle nädala jooksul tülli pöörata. Õnneks mitte lõplikult, kuigi eksi äraminek oli pehmelt öeldes üpriski rabistav ning jahe. Nüüd ma juba kahetsen, et nii jäine ta vastu olin. Et ma isegi eriti sõbralik ei suutnud olla. Oleks ju võinud küll... Aga mine tea, milleks see jälle hea võib olla. Öeldakse ju- millegi lõpp on alati ka millegi uue algus. Elame-näeme.

Genis on mulle ootamatult uskumatult majesteetliku suurusega suguvõsa tekkinud, mul läks arvestus juba segi, mitu põlvkonda nüüd siis korraga teada on, viiendama vana-vana juures kadus järg käest... Eriti vahva, et osadel isikutel on juures ka pildid. Mulle polegi oluline see, kas meie suguvõsas on ka kuulsusi, aadlikke või teisi taolisi, lihtsalt tore on teada, et Nurga Visklast on olnud minu vana-vana-vana-vana- vanaema, kes on sündinud 19. saj. algul! Uuh, silme eest võtab kirjuks, kui korraga on sul 15 seni teadaolnud sugulase asemel 77!

Elu üldiselt on kevadiselt kirju ja tahangi praegu aktiivselt elada, et mitte lasta üksindusel enda üle võimust saada. Niisiis tõmblengi 2 x nädalas linna vahet, kord trenni, kord koolitusele ja kui kunagi neist asjust ning tööst aega üle jääb, alustan ka kodu kordategemisega. Pikk-pikk tegemata tööde nimekiri sai eile õhtul igatahes kirja ja külmkapile riputet, et ta igal hommikul mul silme ees hoiatavalt sõrme viibutaks.

Lõpetuseks õhkan veelkord, kui tore on elada kek suurt kevadet - linnud on kohal, nii kohal! ja neid on tõesti palju. Täna hommikul tööle minnes kuulatasime tirtsuga tee ääres hõiskavat kuldnokka ja tööle saabudes kohe pidin akna avama, sest otse selle all hekis siristas ennastunustavalt üks tundmatu lind, kes pole end siiani segada lasknud ei lähedalplärisevast koolikellast ega möödamürisevatest traktoritest. Sookurgedest rääkimata, kes küla taga heinamaal varahommikust hilisõhtuni hääleharjutusi teevad. Plaanin neid peagi ka lähemalt hiilima minna. Nii kahju ainult, et mul ikka veel fotokat pole ( ohkab raskelt ja südantlõhestavalt)...

Nõia õpilane (laupäevast saati juba!)

Näh, plaanisin, et nädalavahetusel võõrustan omas kodus külalisi, aga läks nii, et käisin hoopis ise külas.
Nimelt siis kohalikul "eriliste võimetega" imisel. Kohe kutsuti. Ja et tahad ju imistele meelehääd valmistada, siis ikka läed kohale ka. Seda enam, et tegu võib olla potensiaalselt olulise isikuga edasisel eluteel...

Ma pold, tuli välja, sugugi ainuke kutsutu. Kohalikka oli ikke veel. Enamasti minust nii poole vanemad. A ma pole ka enam nii pirtsakas, et vanadega ühes ei kõlbaks istuda. Vanemad teinekord hoopis kogenumad, mõistlikumad....
Olin siiski ainus, kes tuli, sõna otseses mõttes kaks kätt taskus. No ei ole imisel viisaka tulemise mõtlemist antud. Et võtaks kommikarbigi külla minnes kaasa. Ei tule selle peale. Metslane siuke. Olen ja jään. Võtke ve jätke.
Nooh, kõik kena, imised istuvad ümmer laua, pakutakse kohvi ja kooki ( keegi ei julge esimesena võtma hakata, teadagi ju see häbelike eestlaste asi, imelik kuidagi). Viimaks vanaperenaine laseb vaagna ringi käima ja valab ise joogi välja.
Siis astub tegevusse ka Nõid. Räägib teooriaid. Ise istub dressipükstes ( kus, no kus on samaanihõlstid, linnusuled ja uimasatav viiruk? ma küsin) rätsepistes suures tugitoolis. Oleks nagu omas kodus kohe... Aa, õigus, ta ongi. Kohaletulnud kuulavad, hardas vaikuses. Hea, et suud suurest kuulamisest ammuli ei kuku. Nõid räägib Väga Tarka Juttu. Vahepeal mobiil piriseb( nojah, moodne aeg nõuab moodsaid nõidu, kes ka läbi tehnikaimede avitada mõistaks). Siis Nõid vabandab, ja räägib massinaga teises toas. Pikalt ja korduvalt.
Tuleb tagasi. Jätkab oma Väga Targa Jutuga. Paeeaegu mitte millestki ei saa aru. Pea kipub natuke kumisema. Aeg-ajalt siiski mõni kuulaja küsib midagi üle, püüab täpustada, palub lihtsamat selgitust. Oeh, väsitav. Aga kaheldamatult huvitav. Väga huvitav.
Tunnid kuluvad. Väljas juba suur pime, a ei taha nigu veel kojuminekule mõteldagi. Muudkui kuulaks. Võrdleks oma kogemustega, mõtiskleks oma elu üle uues, nõiduslikus valguses. Aeg-ajalt surgitakse mindki veel takka, et no küsi sa ka mdagi. Ei oska midagi küsida. Alles esimest korda siinsel koosolekul, tundub, et enamik on vist varem ka käinud. Nii et aitäh, ma parem kuulan niisama.


Nojah, ei saanud õhtu jooksul kolme sõnagi öeldud, kommenteeris kutsuja, Kui 4,5 tundi hiljem end viimaks rampväsinuna koju poole sättisin.
Mis ma`s teha saan, kui pole küsijaks sündinud, vaid kuulajaks. Heal juhul vaatlejaks. A igal juhul oli väga tore olemine.
Okultusmialased raamatud on taaskord siinmail päevakorral.
Mitte et need teemad mind enne poleks köitnud.
Nüüd aga nagu kohe eriti.
Õnneks lubati veel kokku tulla.
Ootan üliväga põnevil ( suu juba ammuli...! :))

Jee, linna! Külm, aga mõnus

Hah, sain eile päeval sel aastal esimest korda linna. Hurraa!!
Sain tantsima. Üle pika-pika aja. Aga tuli välja, et millestki tohutusuurest ma polnudki vahepeal ilma jäänud- nad olla nimelt põhiliselt sügisel õpitud tantse korranud, ja nagu ma aru sain, vist ainult ühe uue juurde õppinud ( mille ma ka kohe enam-vähem lennult selgeks sain)! Oh mind andekat, ekole!? Asi aga on teisalt suuresti ka selles, et kui 2-3 x juba pole trennis käinud, siis uuesti minnes ONGI kohe säärane eriliselt suur energia sees, jalad lahti ja vaatad ärevalt kella selle mõttega, et see trenn ometi veel niipea EI LÕPEKS!!
Jah, treener arvas ka, et paar korda kevade poole järele õppida ja ongi kõik. ( ma tõesti nii LOODAN, et kevadest hakkavad kõik asjad vähe paremini taas kokku jooksma, praegu on küll täielik segapundar, kuidas ja millal ma kuhugi saan jne).

Ah, eks see talv olegi pigem paigalpüsimise aeg, pole mõtet edasi-tagasi kööberdada, kui pakane ähvardab nina peast hammustada. Noh, minul oli natuke kibe käes küll selle linnasaamisega, lihtsalt mõned üpris elementaarsed ajsad hakkasid kodus otsa lõppema, mida kohalikust poest parimagi tahtmise korral juurde soetada ei õnnestu ( no nt nii elementaarsed asjad nagu erivärvilised mulineeniidid... hee-hee...Njah, tikkimissõltlaseks olen muutumas juba).
Linnakodakondseid oli hästi tore taas üle aegade näha ( kas pole mitte nii, et mida harvem oma esivanemaid ja muid lähedasi näed, seda toredamad ja kallimad nad tunduvad? Võrdluseks siis pubekameelne arusaam, et kui nendega ühist katust pidid veel jagama, tundus, et kellegi pole tüütumat/ nõmedamat/vastikumat elu).
Mis ajargaafiku üle vingumisse puutub, siis praam sõidab praegu üle orienteeruvalt 2 tundi ( kui kanal juba eelnevast sõidust lahti, siis 1,5 h). Mis tähendab, et ajagraafikut hetkel praktiliselt ei eksisteerigi. On umbkaudsed ajad, et võiksid olla siis ja siis sadamas, siis võib juhtuda, et praam mõne aja pärast jõuab... Jah, mis tähendab, et ka bussigraafikuga ei saa arvestada jne. Õnneks eile laabus kõik kenasti ( ma isegi SUUDAN inimestega täiesti normaalselt suhelda, kui end korralikult kokku võtan, aga veel parem on siis, kui juhtun lihtsalt olema suhtlemisaltimas meeleolus, mida mul küll kahjuks suhteliselt harva esineb...).
Jah, olenemata ametlikkuse puudumisest sõidab enamik ilmselt juba üle jää. Edu neile julgetele ...
Täna hommikul oli minul igatahes privaatreis- olin postikoti kõrval ainus reisija, kes müristades ja ragistades läbi kokkukülmunud jääpankade supi tagasi armasale saarele purjetas. ( aknast vaadates paistab kodusaar sadamasse saabujale küll väegade inimtühja paigana, avastasin taaskord - näha on esiti ainult tühi ja lage kadakane maa ning paar majakökatsit sadamapostide ümber külmetamas). Ja kõik. Muidu totaalne tardumus. Ei ühtki häält ega liikumist. Isegi linnud ei tundu taevas lendavat.
Ja milline päikesetõus! Täiesti veripunane idataevas! Ja ikka jälle pole mul fotokat ( eelmine andiski teadupoolest just 2009 a veebruarikülmade aegu väljas pildistades otsad, nii et ehk ongi hea, et praegu pakasega kalli aparaatusega õues ei vehi).
Tegelikult oli veel täitsa mitu asja, millest pajatada tahtsin, aga mõte täna kohe kuidagi ei liigu. ( tea, kas aju on ka külma saanud ja osad kanalid kinni külmanud nagu minu köögikraanil, millest tuleb ainult kuuma vett juba terve jaanuari...).

Kuidagi väga hajevil olek on. Heljuva uduluulu tunne. Imelik päev...

Ahjaa, nädalavahetuseks on kah üle aegade mõned ilusad plaanid, aga kas need ka täituvad, on veel vara välja reklaamida. Kui käes, toimunud ja õnnestunud, siis aega hõista küll.

Jänes püksis ja suured sõnad

Ohh, tänane päev möödub aina tegutsedes ja lendab kui linnutiivul.
Õnneks on hea energia ka sees.
Käisin just tähtsaid papreid ära viimas, a kui tagasi tööpostile saabusin, teatati mulle viisakalt, et palun vallavanema jutule ja kohe.
Ups, mis ma siis nüüd korda saatsin... hiilis otsemaid kohale vastik eelaimus ja süda hakkas sees puperdama. Tuterdasin värisevi jalu vallamaja manu, lastes teel peast läbi viimaste kuude ja nädalate sündmusi, mis sellise erakordse kutse võisid esile kutsuda. Ega sealt midagi head tulemas vist ei ole, olin veendunud. Peaasi, et nüüd... jne. Jänes oli algul ikka päris kohal.

Ehh, tuli välja, et uus vallajuht tahtis lihtsalt end tutvustada ja siis veel tehti mulle lisatöö ettepanek!
Noo, kes see loll siis sehandsel masu ajal lisatöö üle ei rõõmustaks, eksole... AGA:

Njah, et tahetakse mind miskisuguse veel olematu kultuurikomisjoni tööd koordineerima või kajastama või.. Noh, et üldist pilti kohalikest kultuurioludest looma ja paberisse raiduma ja... Avaldasin kiirelt enne asja üle käte minekut kohe oma kahtlusi, et kui on vaja kultuuri teha, siis on kindlasti vaja ka palju korraldada ja seda viimast ma ei oska. Apseluutselt.
Nemad kohe lahkesti vastu, et polegi vaja korraldada, peaasi kui mõtled, kirjutad, uurid ja puurid. Seda sa peaksid ju oskama, kultuuriharidusega inime.
Noo, hm, näib, et siis vist jah. Muidu vist poleks mind ses asjas punasele vaibale kutsutud...
Nii et siis põhimõtteliselt oled nõus? usutati veel üle.
Eem.. nojah, ju siis... puterdasin, endal peas vasardamas mõte, et ei tea, mida nad siis õieti tahavad või mida see lisatöö ikkagi endast täpsemalt kujutab ja kas ma sellega üldse hakkama ka saan...

Ohhh... oleks mul ainult rohkem enesekindlust ja... ja... algatusvõimet ja...

Mind lohutab praegu ainult see, et midagi paberile veel ei pandud, ei sunnitud kuhugi alla kirjutama ja seda komisjoni reaalselt veel ei eksisteerigi.
Pabistan igal juhul juba ette.

Samas on tore ka, kui vallas vahel etteheidete asemel ka natuke kõrvust püütakse tõsta.
Mis sest, et see tõstmine on kah ikka üpris kahe otsaga asi.
Mu enese jaoks vähemalt.

Ja miks ma selle segasevõitu postituse üldse kirjutama pidin, ma ka ei tea. Eks vist endas mingi selguse loomiseks.
Ja eelaimdusest, et samadel teemadel jauramine mul siin blogis ka ilmselt viimaseks ei jää.