teisipäev, 17. november 2009

Mägitee ja täituvad soovid

Ma ei teagi kohe, kuidas või millisest otsast oma tänast postitust alustada, sest mõtted tulvavad tohutu hooga praegu peast läbi ja olen eilsest valuatakist, mis kestis hiliste õhtutundideni, veel natuke nõrk.

Kunagi oli mul 2 kassetitäit omanäolist, heljuvat, sosistavat, kaasakiskuvat, ärevat, külmajudinaid tekitavat muusikat üldpealkirjaga "Mägitee". Nüüd tagantjärele imestan ikka veel, kui tabav on see nimi olnud kasvõi juba selle käänulisuse tõttu, kuidas ma selle omale sain ( V käest, kes omakorda sai selle ühelt kunstnikult, kes omakorda lindistas need lood ... oh ei mäletagi päris täpselt, kuidas...) Kuidas too salapärane kunstnik B tundus mulle nii põnev, omanäoline, küünlaleegina ligitõmbav persoon, kellega mul päriselus aga tookord kohtuda ega tutvuda ei õnnestunudki ... Või ka selle tõttu, kus, millistel ajahetkedel ja (piir)situatsioonides olen neid kassette lõpmatuseni kedranud... Igatahes :
On kuidagi kujunenud nii, et mul on muusikaga lihtsam suhestuda, kui olen selle enda jaoks konkreetsete nimede, nimetustega fikseerinud. Kasvõi esitaja(te), aga soovitavalt ka laulu(de) pealkirjadega. Mägitee puhul see nii ei olnud. Enamik lugusid olid lisaks ka instrumentaalsed, mis nimetamise veel keerulisemaks muutis. Hiljem olen siit-sealt tabanud, et see või teine lugu oli ka minu Mägiteel kunagi olemas, teiste hulgas näiteks sellised lood sellistelt esitajatelt nagu:
Dire Straits (http://www.youtube.com/watch?v=4hHfCMh-G-s, )
Genesis ( http://www.youtube.com/watch?v=9f7LBOTwrRU,
Andreas Vollenweider http://www.youtube.com/watch?v=bF9fv_wy_dA&feature=fvw
Gary Moore (http://www.youtube.com/watch?v=4O_YMLDvvnw) ....)
Aga enamik sellest pea kolmetunnisest muusikakompotist on tänini jäänud tabamatuks ning müstiliseks kuulamiseks. Nüüdseks on need kassetid lõputute kolimiste ja uute plaadihordide tõttu kuhugi unustustehõlma kadunud, ent aeg-ajalt pääseb üks või teine neist kuulamistest siiani kummitama, kas meloodiajupi või fraasikatkena. Hakkan mõtisklema, kustkohast see mulle tuttav on ja siis meenub jälle Mägitee, sellega ühenduses kogetud emotsioonid, mälupildid, aistingud ...
Siis tabab mind määratlematu igatsus olla taas sama vaba ja üksildane hing nagu ma oma tudengipõlves olin, mil võisin minna ja teostada oma hetkeuidusid praktiliselt alati kui seda tahtsin, olles täieõiguslik oma aja peremees. Panin klapid pähe, Mägitee helid enda ümber heljuma, ja hulkusin vahel tundide kaupa mööda (mägist!) Viljandit või rõskeid Haapsalu mereäärseid. Nüüd seda õnne enam ei ole. On kindlakskujunenud päevaplaan, omad kohustused, "tähtsad tegemised" jne ... Samas annab see vajaliku turvatunde ja ma pole niiväga kindel, kas tahaksin jälle olla rahatu, pidetu, kaootilistest unelmatest toituv tudeng...
Siski, siiski, oma olemuselt olen ju jäänud ikka samaks unistajaks, üksildaseks uitajaks. Imetlen endise hooga vanu, väärikaid ja/või omanäolisi maju, mõtiskelles, kuidas võiks maitseda elu neis, kuidas need seespoolt välja näeksid, kas mulle meeldiks see või hakkaksin ise neid ümber kujundama. Imetlen salaja hoolitsetud aedasid, soovides sisimas ka endale üht sellist ehk küll ise teades, et vaevalt mul selle rajamiseks ja pidevaks hooldamiseks piisavalt kannatust jaguks.

Nüüd viimaste nädalate jooksul on toosama kunstnik, minu Mägiteede "autor" B. mulle mitu korda helistanud, soovinud suhelda. Aga mina ei jaksa. On kuidagi juhtunud, et pole saanud tema kõnesid vastu võtta (olgem ausad, korra jätsin ühe hilisõhtuse ka lihtsalt vastamata, sest olin juba väsinud ja liiga teisel lainel tema veidrasse maailma sisseeelamiseks). Praegu on selle kõige peale nii kummaline mõelda- kunagi soovisin väga temaga tuttavaks saada ja nüüd, kus see ongi juhtunud, ei suuda ma temaga isegi mitte pinnapealselt telefonitsi suhelda, rääkimata silmast silma kohtumisest. Ta on lihtsalt liiga koormav, ennast pealesuruv, veidratesse äärmustesse kalduv tegelene isegi minu jaoks. Juba mõtegi temaga suhtlemisest väsitab mu ära. Juba see teadmine, et ta kogu oma olemisega nõuab minult enamat kui ma valmis olen andma, muudab mu üdini vastupuiklevaks ja põgenedapüüdvaks.
Siit ka loole väike moraal- inimene, ole hoolas ja mõtle enne sügavalt järele, mida soovid, sest need soovid võivad täituda kõige ootamatumal ajal ja viisil ning osutuda hoopis milleksi/kellekski muuks mida või keda lootnud/oodanud oled. Aga võib ka olla, et sa ise pole veel valmis millegi uue ja kentsakaga kohtumiseks ja elu on seadnud sulle lihtsalt väljakutse, milleks pead midagi juurde õppima, kogema, endas muutma ...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar