Lugemistest

Jah, nii kui ühe postituse ära lõpetad, tuleb uus ja parem mõte pähe.

Tahtsin kirjutada paarist viimasest heast raamatust, mida kohanud olen.
Esimene on Riikka Pulkkineni "Piir".
Raamatul on 2 põhiliini: gümnasiumitüdruku keelatud suhe oma emakeeleõpetajaga (mõned täitsa avameelsed stseenid, aga need ei häirinud absoluutselt, vaid olid antud kontekstis täiesti sobivad) ning eutanaasia teema abikaasade vahel, kellest üks ona haigestunud Alzheimeri tõppe.
Väga hea, kaasakiskuv ja mõtlemapanev lugemine. Lugu on kirja pandud nii, et jääd neid tegelasi uskuma, hakkad tundma, mõtlema ja hingama nagu inimesed raamatu lehekülgedel. Mõistad neid, elad nende kõhklustele, valudele ja otsustele kaasa. Raamatu lõpus oli mul küll raskusi pisarate tagasihoidmisega. See Anja valus otsus oli nii õrnalt, nii hingeliselt kirja pandud, välja mängitud... Seda on raske kirjeldadagi... Lihtsalt ei saa enam teost käest. Mitte et otseselt tegevustiku mõttes väga põnev oleks, vaid põenv just suuna mõttes. Kuhu asi edasi areneb. Kuhu nad oma mõtlustega välja jõuavad. Mida ära ostustavad. Ja kas peabki alati midagi konkreetset ära otsustama( Mari puhul ju jäi asi tegelikult õhku).
Eriti imetle(si)n jälle seda nappi ja kirgast keelekasutust. Olen andunud põhjamaaalaste austaja.
Soovitan soojalt.

Teine on Sandra Steingraberi "Mina olen ookean".
Alustasin sellega õigupoolest alles eile ja täna kogu hommiku praamis ka lugesin, lugesin... Nüüd ei jõua õhtut ära oodata, et edasi lugeda!
See on väga hea märk. Kui raamat hakkab kohe alguses meeldima, siis tavaliselt meeldib ikka lõpuni välja. Aga et tegu alles nii värske avastusega, siis konkreetset lõplikku pilti sellest siin anda ei õnnestu ( ei proovigi). Aga jah. Jälle valusad ja vägagi elulised teemad. Enda lapseootusaeg tuli nii säravalt meelde. Omamoodi isegi õnn, et toda teost (enda nõrka närvikava arvestades) mu raseduse ajal veel (vähemalt eesti keeles) olemas polnud. Ma ei tea, kas oleksin suutnud. Lugeda loodete väärarengutest, nende kirjeldustest ja põhjustest. Kas oleksin ülepea julgenud enam midagi teha või süüa või juua, kui ei tea kindlalt, mis ja kuidas beebile mõjub.
Praegu on ÜLIHUVITAV! Kohati on teos siiski natuke liiga teaduslik ( võib jällegi juhtuda, et hoopis mina ise olen alles nii harimatu, et paljusid termineid ei mõista ja inimese sisemiste protsesside, tekkimiste arengulugu paari sõõmuga ei suuda jälgida).
Aga põhiline on, et sellest tekstist kumab läbi, kuivõrd autor on oma teose kirjutanud kogu hingega asja juures ja sees olles. Et talle tõespoolest lähevad need teemad maailmas väga-väga korda. Et ta tahab oma teadmisi jagada. Inimesi hoiatada, harida, laiemalt vaatama panna. Ja omal moel ju ka julgustada.