Koostan hommikul enne tööleminekut kiirustades poenimekirja. Tirts jälgib mu tegemisi tähelepanelikult ja kaob siis mõneks ajaks tahatuppa. Ta ilmub taas lagedale kui parjasti kohvijoomist lõpetan.
"Emme, ma tegin ka omale nimekirja"
"No mis sa sinna siis kirjutasid?" uurin tema segaseid konksukesi paberitükil ( tegelikult laineline sigrimigri, mis peaks meenutama täiskasvanu kiiruga sirgeldatud kirjatähti, mida trükitähtedes kirjutav tirts veel kirjutada ei oska)
Tirts uurib oma "nimekirja" tükk aega, kulm sõnatult kortsus ja teatab lõpuks:
"No on ikka häda, kui inimene ise ka oma käekirjast aru ei saa!"
Tuul. Meretuul. Ja lained, lained meredel. Tuul neid hoiab koos, lahus ka sama tuul...
Käisin umbes nelja-aastase lapsega elektroneuromüograafilisel uuringul (käis pisikesest peale varvaste peal). Eks see vist ikka ebamugav oli, kui nõel sääre sisse, sellesse kõige valusamasse kohta aeti. Neiu oli vapper ja hakkas nutma alles siis, kui protseduur tehtud. Arst lohutas, et ärgu ta nutku, see ju nii väike auk seal jala sees. Tüdruk vastas: "Ma ei näe seda auku! See on nii pisike, aga mul on ju suured silmad!"
VastaKustuta