reede, 9. aprill 2010

Vaikus, mis hirmutab.( Nuttu ja hala ka..)

Kummaline, et tavaliselt ma armastan vaikust. Vägagi. On olnud lugematuid kordi, mil olen seda vajanud, lausa teadlikult otsinud. Aga praegune seisukord on kuidagi kummastav, et mitte öelda pisut hirmutavgi.

Mul ei lähe paaril viimasel nädalal elu just eriti roosiliselt, sest teadupärast kui hädad juba tulevad, siis ikka hulgakaupa, mitte üksikult.
Esmalt on praegu palju logisevat majapidamises - peas keerlevad remondimõtted, aga ei oska seda kusagiltki alustada, see harjumatu tühjus ei anna asu ja ärakraabitud seinad, logisevad plaadiservad ja põrandad on lausa karjuvalt ärritavad..
Lisaks telekale, mille antenn endiselt puruks on, vaikis ootamatult ka mu muusikakeskuse plaadimängija, mistap saan pisut notsalgitseda ja kuulata taas vanu kassette, mida polegi oma viimased 5 aastat enam teinud (see paha makk tegi siiski ühe mu lemmiku, Jääboileri "Niiongi", kasseti katki ja mul pole enam kahjuks meeles teismeea nipid, kuidas valutult üks lindiots kasseti plastikkestast kätte saada ja uuesti kinni teipida...;((( ).
Ka tuleb välja, et kusagil maja kanalisatsioonis on peidus saladuslik ummistus, mis aeg-ajallt paneb "üle keema" kõik mu vannitoa veevärgiga seotud atribuudid, kuigi "kummimusiga" imedes kajavad torud rõõmsalt õõnsalt vastu, nagu poleks midagi lahti. Arvamused on, et äkki kevadine suurvesi või mõni tõsisem ummistus kusagil torurägastiku sügavustes, mis tähendaks sisuliselt suurte masinatega maapõue tungimist... Igaks juhuks anti mulle vallast ka mingisugune terasspiraal, millega kästi torudes surkida. Aga no tedagi see väeti ja lolli naesterhava aru- ei põle näinudki ilma peal siukest imevidinat, veel vähem oskan ma tooga miskit mõistlikku /tarvilikku pääle hakata...
Nagu kogu sest kammajaast veel vähe oleks, otsustas meie supermuskelkoer Oskar ( ise vaevalt 5 kilone volask) keti kuudi küljest lõplikult lahti muukida ja ennast seeläbi vabatahtlikult toaaresti panna. Eks ei jätnud mulle ära minnes vist isegi mitte naela ega haamrit enam majapidamisse, vähemalt mina pole suutnud kumbagi seni leida, aga kui ka oleks, siis olgem nüüd ausad, kui ka leiaks, poleks sugugi kindel, kas ma nende riistapuudega ikka õigesti ja asjatundlikult ringi käia oskan... Et siis koeral jäävad päevased õhuvannid semu Priidu seltsis (olgu küll, et keti otsas) võtmata ning peab oma pikad üksindusetunnid mööda saatma esikus klähvides ja üksildase vangina ust kraapides.... Kahju on temast mõneti, aga paremat lahendust ma välja nuputada ei osanud. Plussiks on see, et nüüd tulebki Oskari toakoeraks kasvatamine täie tõsidusega käsile võtta. Seisan lihtsalt fakti ees ja kõik. Teeme ära, mis see 4 x päevas koeraga metsa vahel käia siis nii ära ei ole. Ja hommikuti pissist ajalehte puhta vastu ´vahetada. Oskari auks peab tunnistam, et ta on tubli pidamisega loom ja minu tööpäevad suudab puhtana välja kannatada. Ka suuremad hädad tulevad enamasti põõsa vahele, kui just öösel äpardust ei juhtu, aga nii loomaarmastaja ma ka pole, et kell pool neli sellepärast ärgata, et koeral on võibolla vahepeal häda tulnud...

Noojah, jälle läks jutt halaks kätte. Pidin ju tegelikult vaikusest rääkima. Sellest ähvardavast vaikusest, mis viimasel ajal mu ümber lasub. Nii et imelik hakkab juba. Üks tore kirjasõber, kellega oleme suhelnud muidu nii 2 x nädalas, on juba 9 päeva vaikinud. Ka korduvale kirjale pole seni vähimatki reageeringut. Sama asi on teiste inimestega, kellega muidu sageli kirju vahetan.
Eriti kummaline ja ka kõige hirmutavam oli aga eilne õhtu. Olukord kestab muide siiani ja kohe tunnen, et olen pinges ja ärevil selle pärast. Nimelt armas A helistas eile keskpäeva paiku, et ta on ka lõpuks ometi taas meie maile liikumas ja tuleks vaataks õhtul hea meelega, äkki saab mu maki korda teha. Mul oli hää meel muidugi ta üle, kangesti hää meel, sest nii-nii kaua pole teda juba näinud. Et ta aga helistas keset kiiret tööpäeva, tuli mul range hoiak säilitada ja vastasin vaid mokaotsast, et oleks kena, kui õhtul näeksime ja kõik.
Meil on A-ga juba omad tavad välja kujunenud, et helistasn talle nii õhtul 9-10 paiku tavaliselt, see on siis märguandeks, et ta saab tulema hakata või teada anda oma plaanidest. Läksingi eile pisut varem koju, et kõik oleks sätitud ja korras..., kogu õhtu valmistusin sisuliselt A tulekuks ette, isegi puhkasin vahepeal 40 min, sest teadsin ju, et ta on ööinimene, kellele meeldib sageli 2-3 öösel üleval olla ja tegutseda...
No kell kaheksa õhtul ei pidanud eńam vastu ja tegin esimese kõne. Ta ei võtnud toru. Ok, ilmselgelt liiga vara, mõtlesin. Järgmise tegin tund hiljem, ikka ei võetud kõne vastu - äkki on alles õues ja toimetab ning seetõttu ei kuule telefoni, mõtlesin siis. Kella kümne ajal õhtu helistasin kolmandat korda, nö kõige tavalisemal ajal, telefon kutsus, aga jäi endiselt vastuseta. Nojah, vaatab ehk telekat ja on telefoni jopetasku unustanud, lohutasin ennast. Pesin ära ka viimased nõud, jõin teed, panin juba küünlad põlema meeleolu loomiseks, ootus aina kasvas... Kell üksteist proovisin veel kord, teiselt poolt kostus kutsuv toon, aga toru ei tõstetud endiselt hargilt. Olin juba murelik ja pahane ja segaduses - kus ta on, miks ta järjepidevalt ei vasta, miks ta lubab, kui ta ei tule jne jne... Samas püüdsin end rahustada, meenutades, et olnud juhuseid, kus on olnud ootamatud olukorrad, kus A ei saa vastata ja jõuab ikkagi minu juurde, kui on lubanud, ehkki kell on juba pool üks öösel... Pole mõtet pabistada, üldiselt on A ju sõnapidaja inimene. Otsisin omale tegevust, kuigi sisimas närveldasin juba kõvasti. Kell kolmveerand kaksteist proovisin taas helistada, tulemus ikka täpselt sama, mis eelmistel kordadel. Siis saatsin talle sõnumi, et muretsen ta pärast, mõtlen siin jaburdusi kokku ja kui ta mu sõnumi kätte saab, andku vähemalt märku, et temaga on kõik ikka hästi. Hakkasin tõsiselt muretsema, kas ta ikka jõudis siia üldse kohale, äkki tee peal juhtus midagi või ta pidi tagasi minema, jäi haigeks... Teine variant on see, et ta sai liiga ruttu oma kohalike "sõpradega" kokku, ta kutsuti kuhugi küla peale pidusse ja... noh pidu läks täitsa käest ära. Mida ma ei taha uskuda, kuigi see oleks ehk parem stsenaarium kui see, et midagi tõsist tõepoolest lahti on.
Tänanase hetkeni pole A-st ikka veel mitte vähimatki märki, ei kõnet, ei sõnumit ja telefon on ka tal välja lülitatud...
See vaikus on ausalt öelda juba peaaegu halvav ... ja ma pean täna õhtul hoopiski linna sõitma taas... Aga suur mure närib hinge...
Tahaks endalt lihtsalt küsida, kas ma käitun tüüpilise paranoilise muretsejena praegu või on mu mure siiski põhjendatud? Mulle tundub viimane variant õigem... Liimist lahti olen ma praegu küll igast kandist, lausa narmenadan kohati, võiks öelda...

2 kommentaari:

  1. Veel üks variant, et on telefoni kaotanud. Tõenäoliselt pole inimesega siiski midagi juhtunud. Aga sellist muretsemist tean isegi. Eriti kui on olulise inimesega tegemist. Samas on mulle korduvalt öeldud, et miks ma peaksin täiskasvanud inimese pärast niimoodi muretsema. On see ehk seepärast, et ma tunnen end pisut solvatuna kui minuga ühendust ei võeta ning see pole mitte mure, mis paneb mõtlema ja närveldama, vaid ignoreeritus? Või ma kujutan tõesti teist inimest autorataste all ning mõtlen, mis edasi saab kui see tõsi on? Raske öelda...
    Tõenäoliselt võetakse siiski varsti ühendust ja selgub väga lihtne tõde, miks telefon pikalt vaikis. :)

    VastaKustuta
  2. Tjah, kusjuures nii olig i- ta oli telefoni naabri juurde unustanud ja ise rõõmsalt koju läinud, alles järgmise päeva pärastlõunal leidis selle üles ja kõik oli tema endaga tegelikult hästi. Õnneks, sest muretsesin väga ta pärast.

    VastaKustuta