reede, 6. november 2009

Põlen ja põlen, läbi ikka ei põle

Elu käib mulle vahel konkreetselt üle jõu .
Ja ma ei salli esimesel korrusel elamist, kuna iga tolbajoob, kellel tuleb kella kahe paiku neljapäeva öösel pähe eriti vaimukas mõte tulla minu akna taha kopsima, saab seda vabalt teha. Ja vajadusel ka kardina vahelt sisse kiigata ja siis veel kopsida, nii et iga viimnegi majaline ikka üles saaks aetud ja lapsuke peab mulle unseguse ärevusega sosistama "Emme, keegi koputab vist." Ja mina vastu, et ",Maga lapsuke, on alles sügav öö. Me ei lase seda rumalat koputajat sisse."( kes lasteaia lapsel keset neljapäeva ööd omas kodus rahulikult magada ei lase). Nõutus ja jõuetus võtavad maad. Ning segavad edasist uinumist.

Jah, nii ta on. Ei jaksa vahel elada. Isegi kirjutada enam peaaegu ei jaksa ... Kuigi eile pealelõunal hakkas vaikselt lume moodi asja taevast alla kirmetama ja täna hommikuks ongi maapind õhkõrna valge kihiga kaetud. Selle sügistalve esimene lumi niisiis. Aga see ei too hetkel suuremat helgust, sest ... Olen igal õhtul nagu tühjakspigistatud sidrun, kuigi kui ratsionaalselt mõtlema hakata, siis otsest põhjust selleks nagu poelgi. Tegelen ju asjadega, mis mulle endalegi midagi pakuvad, ma ei ole õnneks üks neist paljudest, kes oma töid ja kohustusi vihkavad ja hambad ristis, oma vastumeelsust alla peavad suruma.
Küll aga olen ma krooniline derpessiivik, kohati vastikult pessimistlik, aeg-ajalt iseendalegi (mis siis veel teistest rääkida) tohutu närvipundar, kes ärritub kõige mõttetumate asjade peale ja ... Noh, suur ülemõtleja, iseenda elu keeruliseks ajaja nagunii. Et pilti veel kirjumaks ja segasemaks ajada, tegin hiljuti netis ka paar oma vaimset tervist nö "kontrollivat" testi ja tulemus ...? No arvake ära- peaksin kiirelt ja tõhusalt oma ellusuhtumist muutma, enda ümber totaalseid ümberkorraldusi tegema, sest vastasel juhul ähvardab mind peagi mentaalne läbipõlemine!
Heh, küsimused olid seal stiilis, kas pisiasjad ja telereklaamid ärritavad sind, kas satud võõra inimese kommentaaridest või valest pilgust masendusse, kas tunned end kogu aeg väsinu ja mittevajalikuna jne jne. Huuh, no ütleme nii, et vastasin enamikule taolisest küsimustest jaatavalt, aga need sümptomid ja seisundid on mul olnud juba aastaid, st järelikult olen läbipõlemise ääre peal seisnud huvitav juba aastaid või? Põlen ja põlen, aga läbi ikka ei põle. Njaah, tugev natuuur, pole midagi öelda!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar