Nädalavahetusel ... Ossuga

Ossu sööb alistunult ISE marju, nähes, et keegi TÕEPOOLEST ei kavatse teda ses raskes ülesandes abistada.

Meie vaene väike krantsike on ju NII VÄSINUD... - No tehke mulle siis vähemalt pai, pohli mulle nagunii vist keegi ise suhu pistma ei tule ....

Näh, pildid said siia kõige ette nüüd- ei oska siia blogisse fotosid veel päris õigesse paika ajada nagu näib. Eks ma õpin veel.

Need pildid ei kajasta küll nüüd meie viimast metsaskäiku, mida allpool kirjeldama asun, aga Oskar on ikka Oskar - ühtemoodi kangekaelselt ja ülbelt käitub ta iga kord. Taksi veri - mis sa teed, raske on tal õppust võtta ja alluda. Imearmas on ta sellegipoolest ( ja ta ise on sellest vastikult hästi teadlik, nii et ta saab siiski iga kord võimaluse ka minuga omal soovil pisut manipuleerida).

Ootasin, et tuleks vaheldusrikas ja teistsugune nädalavahetus, aga ei midagi. Ei saa just öelda, et otseselt igav oleks olnud, oli igati rahulik ja õnneks ka üsnagi pingevaba. Ootasin ju tegelikult külalisi -ühte tähtsat ja kallist inimest ning teist võhivõõrast, aga ei tulnud kumbagi. Aga ei lasknud pettumusel üldse maad võtta ja tegutsesin omasoodu.

Pühapäeval oli traditsiooniline metsaskäik, sedakorda koos Ossu aka Oskar bin Ladeniga. Nagu ikka, näitas mu väike krantsuke algul kõigiti oma terroristioskusi ( ega tal päris asjata ka nii provotseeriv nimi pole!) - püüdis mu käest juba jalutusrihma kinnitamise ajal korduvalt plehku pista ning ka esimestel jalutuskäigu minuteil tantsis osavasti rihma otsas, üritades oma tempot peale suruda. Metsas vahele jõudes oli ta olukorraga juba rohkem harjunud ning võisin ta vabadusse lasta. Nüüd polnud mingit muret, ei kadunud mu kutsu enam kuhugi, kui ka silkas hetkeks silmist, oli hiljemalt paari minuti pärast tagasi kontrollimas, kas me tirtsuga kka tuleme järele.

Nalja hakkas saama siis kui jõudsime suviste marjakohtadeni. Eks ta ole mul paras mustika- (ja ka pohla) maias kogu aeg olnud, aga taksile omaselt hirmus kaval. Oma meelest vähemalt. Nii kui nägi, et meie tirtsuga marju sööme, oli Oskargi platsis - istub otse punetava pohlapuhma kõrvale maha, lehvitab oma kohevat hända ja teeb oma ilusaimat nägu- roosa keeleke suust väljas, pailapse ilme silmades helkimas, elav etteheide ja sisedialoog kogu kehalt peegeledumas.... ( vaata ka iseloomulikke pilte postituse alguses):

No miks te siis MULLE marju suhu ei või pista? No on need inimesed alles - ise söövad, aga koerale ei raatsi keegi anda. Mitte ivakestki. Sure või nälga siin metsas... Lõpuks heidab meie vaene äraunustatud koerake alistunult marjavarte vahele külili: Hea küll, tehke mulle vähemalt paigi, söödavat mulle vist keegi nagunii suhu panema ei soostu... Ja siis viimaks, oma silitustenormi kätte saanud, asub isukalt ise maast öökülmadega magusaks muutunud pohli nosima. Niisugune kavalpea see Ossu meil. Taksile omaselt kange loomuga - ikka peab viimase hetkeni iseloomu näitama ja kui näeb, et enam kuidagi ei saa meid mõjutada, annab alles alla. Aga siiski kuidagi solvunult ja iseteadlikult.