esmaspäev, 28. detsember 2009

Järeljõul vol 1: jõululaubased seiklused

Kui nüüd eriti pealiskaudne ( pealkirjaline) olla, siis nagu näete, minul sel aastal jõule polnudki - olid esmalt eel- ja nüüd on järeljõulud.
Tegelikult asi muidugi nii hull pole. Jõulude aegu ei saanud jõuludest pajatada, kuna arvuti man ei pääsenud. ( oli sõna otseses mõttes luku taga, mida ma võtme puudumise tõttu võimeline polnud avama, aga see rohkem inside joke - kes teab, see teab).
Nonii, et jõulud said sel aastalgi peetud ja olid mõneski mõttes mäletamisväärsed. Võtame olnu siis algusest peale läbi:

JÕULULAUPÄEV

Linnaskäik. Et sinna üldse pärale jõuda, tuli ette võtta tubli seiklus. Mis seisnes alljärgnevas tegevustikus:
1. Pühade puhul on praamil erigraafik ( nagu alati vist, peaksin juba staazika saareelanikuna teadma)
2. Punktist 1 tulenevalt ei ole ümber tehtud kohaliku bussi graafikut. Mis tähendas lihtsalt öeldes seda, et buss sõidab pühade aegu enam-vähem ainult siis kui meelde tuleb ( no hea küll, ma SAAN aru, et ka bussijuhtide perel on jõulud ja tahetakse puhata ja haljast visata ...).
3.Tulenevalt punktist 2 tuli mul keskusest sadamasse saada omal jõul - arvatavalt siis kondimootori abil!
4. Mulle tekkis pähe plaan võtta jõululauba hommikul ette väike jalutuskäik ( sarjast - tunne oma kodusaart ka talvisel ajal!). Mis aga omakorda tähendas, et hommikusel laisklemisel on kindlalt kriips peal, sest matk sadamasse võtaks minimaalselt aega 2 tundi, rõhk sõnal minimaalselt. Mistõttu peaks ärkama juba ikka kusagil 8 paiku ommuku... nuuks....
5. Ma ei saanud öösel korralikult und, mõeldes, kas on üldse tark tegu 2 kallihinnalist vaba päeva sellele rühkimisele kulutada ja kas me ikka jõuame 2 tunniga kohale ja eriti tobe oleks hakata tagasi matkama kui juhtub, et praamist maha jääme...
6. Varasel jõululauba hommikul turgatas mulle pähe pöörane idee - milleks mul siis see ratas uvitav kuuris on kui mitte sõitmiseks? ( mis sest, et väljas on lumi ja jää juba mitu nädalit).
7. Suures avastuseõhinas tegin juba enne 9-t hommikul külavahel proovisõitu ja olud tundusid talutavad.
8. Põrutasime sadama poole rattaga ( jaa- jaa, sellesama kitsakummilise plekivedajaga), võitsime sellega tubli tunni jagu ja pisut pealegi aega ning olin oma otsusega väga rahul kuni...
9. ( Khm, nüüd tuleb väike naljakoht) ... kuni esimese kilomeetri järel täie lauluga uperkuuti käisin ( üllatus-üllatus- lahtilükatud põldudevahelisel tuultele avatud teelõigul oli valitsemas konarlik kiilasjää!).
10. Kirusin ja lubasin endale, et kui ühe korra veel peaksin kukkuma, jätan kogu püha ürituse pooleli ja olelen mõnuga kodus terve jõuluaja.
11. Olin vapper ja hoolimata sinikates ( jah, alles hiljem selgus, KUI vägevatest ja erksavärvilistest seejuures!) valutavatest jalgadest ukrdasin uuesti rattale ja sõitsin nii ettevaatlikult, kui ajavarud seda lubasid, edasi.
12. Jälle uus üllatus - ka kogu sadamasse viiv teelõik ( nii u 1,5 km) oli puhas liuväli.
13. Tegin päeva targima otsuse -ratas põõsasse ja jalgsi edasi!!

14. Hurraa- me siiski jõudsime praamile!! Üks praamimeestest vaatas mind ja tirtsu ( kes elas rattaavarii üle ainsamagi kriimuta- ilmselt sai enne rattalt maha kui see tee poole lendas) haletsuseseguse huviga ja küsis, kas me tulimegi nüüd kogu tee jalgsi. Itsitasin endamisi pihku ja vastasin, et ei, ainult Svibyst ( ja ega ma palju valetanud ka, ratas jäi ju tõepoolest põlluveerde ühe põõsa külge, mis kuulub veel Sviby küla valdustesse)...
15. Linn oli hulludest ostlejatest ja nende autodest tuubil. Mu tark tirts ( ikkagi eelmine nädal alles pealinnast tulnd ju) leidis, et see on hullem kui Tallinn. Kahjuks kuulusime ka ise sedakorda hullude ostlejate parvedesse, sest enamikule pereliikmeist olid kingid veel ostmata. Ninni-nänni niisama osta ei tahtnud, ikka midagi, mis nii kingi tegijale kui saajale ka midagi tähendaks. Ja nii saigi lõpuks kogemata kombel olema. Ise jäin endga ikka nii rahule!!!
16. Jõulud võisid tulla- oli vilkuv kuusekompostisioon toanurgas ja kingikuhi selle all ja palju-palju küünlaid ja imelist jõululõhna, nii et hommikune seiklus hakkas meelest hajuma ega kahetsenud üldse siiatulemise vaeva. Ja öine rahvast tuubil toomirik oli ikka hingeülendavalt ilus. Kirikuõpetaja rääkis teelolemise võludest ja hinnalisest oskusest mitte liialt kohalejõudmisega kiirustada. Lasin oma uue aasta soovid selasamas õhku liuglema....

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar