Järeljõul vol 3 Viimaks ka rõõmsad ja toredad

Oma eelmisi postitusi vaadates võiks jääda mulje, et mu selleaastased jõulud olid paras hullumaja ja midagi toredat ei olnudki. Oli õnneks ikka.

* Sain rahulikult puhata.

* Õppisin ladusalt tikkima ( kui oleks fotokas, siis pildistaks oma töö edenemist...)

* Eilse õhtu parim hetk ja koduse idülli tipp: mina triigin köögis ja tirts üürgab vannitoas Jäääärt laulda ( teate küll, see et " Soovin, et su paljaid õlgu kataks valge kohev lumi ja et raagus paju otsas istuks harakas...). Lahe laul on see nii ehk naa, aga eriti lahe on seda laulmas kuulda 6-aastast tüdrukut, kes laulab seda igasuguse valehäbita, nii palju kui torust tuleb, oma lapsehäälekesega ja viisist pisut mööda ( olgem ausad, see ongi ääretult raske viisiga laul), taustaks kajav vannituba:




Ega käbi kännust kaugele kuku, teab selle kohta targutada esivanemate vanasõna. Mida kodus palju kuulatakse, jääb paratamtult ka lapsele külge. Mis võibolla polegi nii paha... Aga eks seda näita tulevik.

* Lumelaterna ehitamine. Esimese tegin linnas koos V-ga ja panime selle maja ette öhe hubisema. Kaugelt oli väga kaunis seda vaadata. Hiljem proovisin oma koduhoovis sama korrata, aga kahjuks eile õhtul enam lumi miskipärast üldse kokku ei hakanud (kuigi räästad tilkusid) ja panime siis lihtsalt küünla lumisele trepimademele ja sai ka hubane küll.

* Kuuvalgel kelgutamine. Seda me just eile tirtsuga ääretu mõnuga tegimegi - hämarduvas metsas, nii koos kui vaheldumisi künkast alla tuhisedes ja kuu vilkus lumiste kuushiiglaste vahelt ja kõik ses hetkes oli nii ilus (ja natuke õudne ka nagu kuuvalgusega üleujutatud metsas peabki olema).