neljapäev, 31. detsember 2009

Lumevärv

Aasta viimane päev. Tahaks täna ainult ilusast rääkida. Unustada vana aasta halvad asjad ja mäletada vaid mäletamisväärset - kogetud ilusat, õrna ja himgepuudutanut. Oli seni ilusaim saaresuvi - ei mingeid reise teistesse paikadesse, ei mingit mõttetut rabelemist, olingi vaid kohapeal, olemas ja nautisin kogu hinge ja ihuga toimuvat. Olin küll mõneti väga õnnetu või pigem vist lihtsalt hingelt katki ja nagu ikka, natuke üksildane, aga sain toimida omas olemises täpselt nii, nagu mulle sobis. Sain jälle rohkem iseennast tundma- mis ja kuidas mulle sobib, mis jälle kohe üldse mitte.
Ja aasta lõpuks saavutasingi oma soovitud olemise - üksi iseendas, minevikuvarjud võimalikult läbi lõigatud (nii palju kui see minu puhul üldse võimalik on- olen ju paras olnusse klammerduja, ehkki olen aduma hakanud ka seda, et vanad suhted ja end ammendanud inimesed vaid kurnavad mind ja et paremini toimiks üks õudne lõpp kui lõputu õudus, aga ikka tundub nii lõputult raske lasta neil täielikult minna...) ... Siiski olen nüüdseks peaaegu valmis vastu võtma elu uusi tahke, pakkumisi, väljakutseid. Kui valmis täpselt, eks seda näitab aeg, algus igal juhul on olnud üsnagi tõotav.

Ja see lumevärvi lugu (ikka Jäääre oma, kelle siis veel!). Kuulasin seda täna hommikul, see sobib tänasesse päeva ideaalselt,



Meil saare peal ja arvatavalt kogu Eestis on maas supersuur lumi ja loodus näeb välja kui imekaunis muinasjutt. Puud on suhkruvatise paksu lumekihi all, õhk lõhnab puhtusest ja umiseb suurest talvevaikusest, lumi on pea põlvini ja tasa, õige tasakene keeutab seda ülevalt veelgi alla.
Öösel kuulsin mitu korda, kuidas suured lumelahmakad kautuselt alla räntsatasid ning pooleledi akna alla ulatuvatesse hangedesse patsatasid ja tõesti, hommikul vaatasin, millised tohutud vatikuhjad balansseerivad otse katuse äärel, valmis iga hetk hooletut ligiastujat enese alla matma, tapjajääpurikatest rääkimata. Aga kui see pisiasi kõrvale jätta, siis jah - unistuste talv ( tunnen niiväga praegu fotokast puudust, ehkki tean, et imekaunis on loodus praegu vist tõesti kõikjal ja hiljem need hetkeemotsiooni ajeltehtud pildid ehk ei tundukski enam nii erilised. Eelmise aasta omi on praegu paar tükki alles, ilusad on küll, aga ei midagi enamat...), unelmate suusailm ja kui valged on nüüd ööd! Kui veel kuu ka natuke end vilgutab, on metsa vahel peaaegu sama valge astuda kui sombusel päeval. Õnneks saabuvad ühes uue aastaga ka 3 vaba päeva, loodetavasti suudan selle ajaga paar väheldastki suusamatka ette võtta. Ja kelgutada. Ja lumes püherdada ( st lumeinglit teha). Ja koertega hanges hullata. Ja tirtsu suusutama õpetada. Ja...
Ühesõnaga kaunist uut kõigile!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar