reede, 8. jaanuar 2010

Hiired kohal :((( Appi!

Noh, mu naiivne lootus elda aaastake hiirevabalt haihtus eile hommikul, kui jumala loomakeste tehtud kuriteod köögist avastasin.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ületasin ennast pühapäeval kokandusalaselt igati- nimelt võtsin ette Napoleoni koogi tegemise, millest mu ema oma kõige helgemal küpsetamisperioodil (mm, need kodused kõrvalopsud ajavad veel praegu suu vett jooksma!) keeldus, öeldes, et see on üks igavene poole päevane jamamine ja mässamine.
Nii oligi. Aga töö tasus end ära. Valmis too koogike, mu lapsepõlveaegne lemmik, sai. Koos kõigi külmutamiste, rullimiste, küpsetamiste, keedukreemide ja kihtidega. Sai valmis, maitses hea ja mis veel eriti tore- seda sai palju, nii 3-4 päeva jagu koogirõõmu.
Eelmainit kolmapäeva õhtuks oli koogist järel veel tubli veerandi veerandik - ehk paras tükk hommikukohvi kõrvale hammustada. Kui aga neljapäeva hommikul kööki saabusin, oli koogivaagen ...tühi! Küsisin tirtsult üle, kas tema sõi eile õhtul kogu koogi ära. Vastus oli eitav. Nüüd puges mu hinge üks kuri kahtlus:
Olin tegelikult juba paar päeva varem hakanud ühes raskesti ligipääsetavamas kööginurgas tundma kummalist ebameeldivat lõhna- nagu oleks kusagil mingi riknenud toit. Ometi ei tohiks see nii olla - kõik potid-pannid on korduvalt üle nuusutatud, kahtlased pakendid läbi vaadatud, prügi minema veetud. Ikka haiseb. Järelikult ... jah. Saigi asjad omavahel kokku sobitatud- olgugi, et lootsin helget aastat, on siiski hiired taas mu majapidamise vallutanud.
Egas midagi, asusin köögiriiuleid laiali lammutama ja otse kraanikausi kõrvalt leidsingi hiirte söögilao - lisaks tükkideks näksitud koogisäilmetele ( kuidas nad maidad, ometi nii suure tüki nii kaugele on vedida jaksanud ja ühe ööga nii palju süüa!?, mai mõista) oli seal küpsisepuru, koerte potist hiivatud kanakonte (need haisesidki, muide), ja palju muud huvitavat. Tolmuimeja tegi sellele hoidlale praegast küll üks-null ära, aga kui kauaks?

Asi pole üldse selles, et ma hiiri kardaksin. Nad on tegelikult lähivaates ju lausa nunnud- pisikesed, pehemd ja nööpsilmadega haprakesed olendid... AGA: Nad segavad oma krabistamisega mu erku und, nad solgivad toitu, nad lõhuvad elamist.
Ja ma ei tea, kuidas neist vabaneda. Mürki ma neile panna ei tihka ( räägitakse ju küll, et on selline mürk, mis laibad kuivatab ja mumifitseerib, aga millegipärast on mul hinges kahtlus, et ka see protsess iseendast võtab siiski nii mõne päeva vähemalt aega ja ei toimu päris haisuvabalt), pluss veel see, et kui nad poevad kuhugi seina või põranda alla surema, ei saa ju neid sealt enam kuidagi kätte.
Lõksud.Mnjah. Üks asi on need lõksud üles panna. Hoopis teine asi pärast neid õnnetuid olevusi sealt välja korjata. Mina viimasega küll hakkama ei saaks. Lisaks olen ma pidanud piisaval hulgal päästma neist nt lõksu käppapidi kinni jäänud hiiri, kes seal hirmunult rabelevad ja hädiselt piiksuvad. Hiirelõks on mu meelest rohkem selline kole piinariist kui miski õiglane abivahend.
Mis variante veel on? Elusalt purki püüda ja lumehange visata? Võib ju aimata, et nad veel samal õhtul taas su kapi taga krõbistavad.
Kas keegi teab mõnd head nippi?
Siis palun alandlikult mind aidata.

4 kommentaari:

  1. Kass! Ainuke kindel nipp, peletab oma haisuga hiired kaugele eemale.

    VastaKustuta
  2. Mürk on siiski kõige tõhusam. Jah, haisust ei pääse, ent kuuldavasti on see närilistele ka kõige humaansem vahend (roosakas graanul).
    Mõningase ebameeldiva lõhnaperioodi vastu olen ostnud tepslisse torgatava lõhnapurgi.
    Kuna elan suure viljapõllu ääres, on näriliste sissetung iga-aastane probleem...
    Ahjaa, kui majas on koeri - siis mürgitamise ajaks tuleks koeratoidu kausid ära korjata, sest koerte krõbinates on vastumürk mingi vitamiini näol.

    VastaKustuta
  3. Sjgelle: Tulin hiljem kodus ka ise selle peale, et kuidas ma küll kassi peale ei mõelnud, too ju kõige tavalisem hiireabi. Njah, tea, kas tuleb nüüd küla pealt mõnda laenama minna v...

    Heli: need graanulid kükitavad mul jah kusagil kapinurgas juba oma paar aastat, on vist juba aegunudki... Käsi ei tõuse neid maha raputama kuidagi...

    VastaKustuta
  4. Tähelepanu !!!

    minu nimi on Mavis Carlos, i esindaja Aiico kindlustus laenu laenuandja äriühing
    Brasiilias, anname välja laenu 2% huvitatud määra, kui olete huvitatud võtke see e-post: (maviscalos_laen_laenamine@outlook.com) nüüd oma laenu üleandmine kohe. võite meiega ühendust võtta ka selle vandeadvokaat e-post: amaah.credit.offer@gmail.com ka. meie firma on kunagi valmis üle mingi summa teile alates 5000 € kuni 100.000.000 euro mõni teie projekti oleme kunagi valmis krediidi teid periood 1 või 1 nädal tehing.

    Attention !!!

    my name is Mavis Carlos, i representative of Aiico insurance loan lending company in Brazil, we give out loan at 2% interested rate, if you are interested kindly contact this email:(maviscalos_laen_laenamine@outlook.com)now for your loan transfer immediately. you can also contact us on this barrister email:amaah.credit.offer@gmail.com also. our company are ever ready to transfer any amount to you starting from 5000 euro to 100.000.000 euro for any of your project, we are ever ready to credit you in an period of 1 or 1 week transaction.

    VastaKustuta