AVALI MEELTEGA MEREST, PUUDEST JA … RATTAST KA.

Oh mind naiivitari küll – hetke ajel, nagu minu puhul äärmiselt tavaline, otsustasin minna Rumpo asemel hoopiski Borrby. Peab mainima, et mets oli sõna otseses mõttes täiesti läbi vettinud – st ka keset paksu männilaant laiutasid teeradadel mõõtmatud lombid. Mnjah, sõitsin seda teed ju viimati suvel, ja tuleb tunnistada, et juuli- ja oktoobrikuisel metsal on ikka vaks vahet sees küll. Õnneks polnud need minitiigid väga läbitamatud, ehkki esimest säärast oma teel märgates kaalusin usinasti mõtet tulla tagasi mööda nö peateed … Ega ma minnes eriti kiirustanud, silmasin siin-seal veel isegi noori kukeseenenööpe, igasugu kännukatest rääkimata ning aeglustasin tempot ka tolle pooleldi unarule jäetud metsatalu ligiduses, mis mulle miskipärast kangesti sümpatiseerib. See on just parajalt metsa sees, samas ümberkaudsetest küladest mitte väga kaugel, on olemas väike elumaja, hiljuti vist väikese noorenduskuuri läbi teinud kaev(urake), saun ja kõrvalhoone. Krunti ümbritsevad ilmselt mõne vanema talukoha vundamendid, sellised võimsad, jõulised, maakivist. Päris ratta seljast maha tulla ei tihanud, mine tea, mõni äkki kahtlustab, mis pahade mõtetega ma selle maja ümber luusin ( ei tea, kes mind sealt põõsastest salamahti küll peaks luurama peale juhusliku rebase või jänese, aga mine sa neid salapäraseid saareelanikke siiski tea!).
Rannatee oli taas paras maastikusõit – ühest tohutust lombilatakast ääri-veeri möödudes oli hetkeks tunne nagu sõidaks taeva äärel, nii täpselt peegeldus valge pilvesäbruline laotus veepinnalt tagasi. Ja siis, ja siis - lõpuks ometi meri! Jah, siinkohal võib nüüd ju muidugi küsivalt muiata, et alles tulin hommikuselt praamilt, mis imelik mereigatsus see selline on? Aga vaat on, sest laevasõit on hoopis midagi muud. See on minu jaoks väga kiiresti rutiiniks kujunenud, olles rohkem tarbitav teenus kui nauding, Umbes sama asi on vist ka rongidega - et kui enda kodukandis raudteeliiklust pole, siis on kole põnev selle imemasinaga ringi liikuda, aga kui igapäevaselt pead kasutama, muutub üheülbaliseks. Kahjuks on saareinimeste ja laevadega samuti. Aga randa, mere juurde tulla on hoopis teine tera. Sa võtad siis tema jaoks aja maha, valmistad end selleks vaimselt ette, paned soojalt riidesse, sõidad sinna oma veerand või pool tundi, oled kõigi meeltega asjas sees. Ja see on seeläbi tähenduslik, see on endast andmine, pühendumine, igatsuse leevendamine, rituaal.
Sügisene Borrby nägi ka uutmoodi välja. Kõikjal rannikul kõrgusid suured tumendavad adruvallid, nii et päris vee piirile välja ei pääsenudki. See –eest oli merd hästi kosta. Siin on juba see õige avamere müha, kuigi rannik iseendast on üsnagi sopiline. Muidugi oli merd ka õhus – tema terav, soolakas ja kuidagi külm aroom tervitas mind juba paarsada meetrit enne kaldaäärsele jõudmist. Taimestik oli omajagu närbunud ja puutüvedki niiskusest mustavad, aga olin oma tulekuga väga rahul - hoolimata avamere jäistest iilingutest oli mõnus olla. Vahepeal tulin metsa ( noh, pigem rannikuäärsesse kadastikku, kus kasvasid ka mõned männid) tuulevarju ning istusin ühe jändrikuma männi okste vahele olelema. Panin kõrva vastu jämedat oksa, kuulatasin ja hämmastusin taas, kui väekalt puud meie ümber tegelikult elavad. Juba lüheldasest puudutusest muutub tüvi soojaks, kooreebemed tunduvad külmast kohmetute sõrmede all siidpehmetena. Ja see kohin! See meeliülendav mahlade voolamise suhin ja isegi nagu tukslemine tüve sisemuses. Ma pole kunagi varem seda nii selgelt kuulnud kui tol oktoobriõhtupoolikul ja see on otse ehmatav-erutavalt võimas!! Puud meie ümber on nii elus, et ma ei taha tükk aega nüüd ühestki puu maharaiumisest kuuldagi.
Olin juba tagasiteele asumas kui otsustasin veel ühest teisest Borrby lahesopist läbi põigata. Seal on lüheldane kivine muul, mis muudab paiga omamoodi nurgaks ning selle tõttu jäi merevete vahele ka V-kujuline lapike kuiva maad. Sammusin selle tippu, lainetest uhutud valged kivid, roheline mererohi ja säbruline liiv nende all moodustasid mu astumise all omalaadse, hästi korrapärase vaibamustri ning loojuv päike maalis mürakad rannakivid rõõmsalt kollakaks. Päris muuli otsas peksles vesi valkja lainemurru sees üsnagi häälekalt, aga muidu oli meri rahulikult ja loiult sulisev. Nende mõne minutiga, mil ma merega tõtt vahtisin ja koduteele tagasi pöördusin, oli päevakera end juba mustava sakilise metsaserva taha kukutanud ning kollakasoranzist lõõmavalt punaseks jõudnud muutuda. Oma plekivedajaga kruusasel teel täristades suutsin nii mõnegi linnu ümbritsevast kadastikust õhtusest uinakust üles ehmatada, kes siis pahase kädina saatel mu läbiümbrusest üles vihisesid, aga polnud parata. Teeolud olid just sellised nagu nad parasjagu olid. Ja ega ma oma ratta kohta tegelikult ka ühtki paha sõna öelda ei tihka – ta on mind juba 9 aastat truult teeninud ja seda minu karmi kohtlemise kiuste – küll olen ma oma kitsakummilist maanteekitsekest tüdimuseni sundinud tegema maastikusõitu, teda vihmavalingute ja meretuulte meelevalda vettima jätnud ja aina temaga teravaoksalistes põõsastikes või soistel karjamaadel ringi sumbanud. On lausa ime, et selle aja jooksul on ta nõudnud vaid üht põhjalikumat ümberehitust ning ühe käe sõrmedel kummivahetusi. ( sellistele vanaaegsetele võidusõiduratastele nagu minu oma ei pidavatki muide enam uusi kumme tehtama, sest sellist masti rattaid lihtsalt ei toodetavat enam kuskilgi ja üldse oleks mu kallil plekivedajal ilmselt peagi aeg uunikumide näitusele üle kolida, aga...). Nojah, olgu küll, et ta on siit-sealt roostes ja kohati täriseb mis hirmus ( sealt ka hüüdnimi, eksole), tegelikult on too raudruunake mulle aastatega üsnagi omaseks saanud , ta pole mind õigupoolest kordagi kusagil tõsisemalt hätta jätnud ja sel hooajal kavatsen ma sellega sõita veel lume tulekuni. Vähemalt.