kotiselamise hirm

Mind on haaranud kummaline kotiselamise hirm. Küllap eeskätt selle pimeda aja saabumise ja va kellakeeramise tõttu, mis nädalavahetusel toimus - nüüd ma enamiku nädalast oma vabal ajal valget aega ei näegi - kui tööle lähen, on alles hämar ja kui tulen, on juba suisa kottpime. Kui kellakeeramine oleks minu teha, siis ma seda kella üldse ei krutikski, aga kui just peab, siis teeksin vastupidi - talvel keeraksin tund aega valgust juurde ja suvel, kui niigi valge, siis see üks ärajäänud tund enam ei päästaks ega kaotaks nagunii ...
Aga oma suures kotielamise hirmus olen endale vahepealsete päevade jooksul kõvasti tegevust juurde kraapinud, et talv võimalikult vähem depressiivselt ja rohkem tegusalt üle elada.
Esmalt alustasin taas rootsi keele õpinguid- see kultuur, rahvas ja eriti nende ilukirjandus on mulle alati väga meeldinud ja tahaksin ometi selle keele ka ära õppida- paljud ütlevad küll, et rootsi keel ei kõla ilusasti jne, aga mulle meeldib. Oleks uhke ise ühel päeval seda vabalt vallata. Eelmisest katsetusest on küll juba mitu aastat möödas, aga tunnis tuli meelde üsna ludinal. Ind on praegu igatahes suur ( nt laupäeva öösel läks mul poole kahe paiku öösel uni ära ja hakkasin rootsi keelt õppima- tegin peaaegu 1,5 tundi järjepanu grammatika- ning hääldusharjutusi!).
Teiseks alustasin taas tantsuõpetust - noh-jah, vähemalt sellealane kuulutus on nüüd kenaste välja riputet ja paar kindlat huvilist ka olemas. Eks näis, kuis kulgeb ja kuidas jõuan - kas sel või järgmisel nädalal alustan tegevust ka sellel rindel.
Lisaks tekkis mul üleöö ka vist üks uus hobi, aga sellest on veel vara lähemalt rääkida. Igatahes on seegi muusikaga otsapidi seotud, aga eks minul kipub paraku nende muusikaliste projektidega pigem nii olema, et algul on suur vaimustus, aga siis taipan väga kiiresti omaenese küündimatust ja püsimatust neis asjus ja viskan ikkagi hobi nurka paremaid aegu ootama ...
Aga hetkel - kappadi-kappadi linna poole!